Oma mõtteis olin tänase päeva planeerinud rahulikuks ranna päevaks, et võtta lihtsalt ühe päeva ja logeledes rannas lapsega liivakooke teha. Kui hommikul ärkasime, nentisime mõlemad M-ta ohates, et ilma on pilves ja pigem jahe, 17 kraadi ning ranna ilma siit ei tule. Oleme tänaseks saare risti ja põiki läbi sõitnud ning kõik need kohad, mida tahtsime ja teadsime läbi käia, ka läbi sõitnud, nii et see oli paras kukla kratsimine kuhu siis täna sõita, sest jahedama ja pilves ilmaga on parem teha pikemaid sõite.
M pani ette, et võiksime pealinnas ehk jalutada. Teel sinna jääb Sotavento ranna helesinine laguun, mida meil pole siiani õnnestunud vett täis kujul näha, kuigi oleme seda mitu korda vaatamas käinud, maanteelt jälginud ja kuufaase vaadanud. Otsustasime sealt siiski uuesti läbi põigata, sest kui muud ei saa, siis ehk saab laps natuke liivaga rannas mängida, hoolimata ilmast. Sotavento rand on lohesurfarite ja purjelaudurite üks meelispaiku, sest seal on peaaegu alati tuul, aga lained ei pruugi tuulega just alati kõrged olla. Väga mõnus on istuda rannakuuri varjus laudtee serval, kus tuul veidi vähem puhub, ja lihtsalt vaadata, kuidas laudurid merele minekuks ettevalmistusi teevad, kes läheb, kes tuleb, ja taamal taeva all lendlevaid tuulelohesid jälgida. Merepõhjast oli näha, et hiljuti on seal vist korraks isegi vesi olnud, kui see pole just vihmast märjem, aga täna oli seal küll grammine rohkem vett kui paar päeva tagasi, ent märkimisväärset vahet siiski polnud. Väike M suutis endale ühe suuremat sorti kivi suurele varbale kukutada ning sellega meie ranna päev ka lõppes, sest liivaga mängimise isu sai niimoodi hetkega täis. Küll aga jõudis vahepeal isegi päike pilve vahelt veidi piiluda, nii et päeva lõpuks näole isegi väga kerge jume oleme täna saanud.
Mulle meenus, et umbes praegu pidi saare lõuna piirkonnas karneval algama. Olin varem korduvalt Googeldada üritanud täpseid asukohti ja kuupäevi, aga üsna tulutult. Varasem teiste saarte kogemus on ka öelnud, et kohalikud teavad hästi millal ja kus karnevali peod toimuvad, kuid detailset kirjeldust netist leiab selle kohta harva. Parimal juhul õnnestub komistada kuskil mõne plakati peale, aga Fuerteventural pole ma neid näinud ja alles täna õhtul komistasin ühe peale puht juhuslikult Gran Tarajal linnas, ent seegi plakat käis ainult konkreetse linna kohta. AI suutis mulle välja noppida, et üldiselt on mingid pidustused praegu veel käimas põhjas, Correlejo piirkonnas ning Morro Jables algavad suuremat sorti pidustused järgmise nädala lõpus. Küll aga pidi täna olema päeva karneval kesk saarel Pajara linnakeses. Võtsime suuna sinna.
Karnevaliga on siin selline huvitav lugu, et kui oled lähedal, siis kuuled kindlasti ja mööda panna ei saa. Kui aga oled juba mõne tänava jagu eemal, ei kosta sinna see kõva muusika ja lärm ning võid suurest möllust vabalt nii mööda jalutada, et arugi ei saa. Oleme seda varem kogenud mitmel pool. Kui auto linna keskel olevasse parklasse suure ja hea mänguväljaku kõrvale ära parkisime, olime kindlad, et seekord me karnevaliga mööda ei pannud. Esmalt märkasime juba eemalt mõnda kostümeeritud inimest, aga taamal kostis ka pillimängu ja rütmilist muusikat. Linnake, mis oli justkui väljasurnud, kui me seal L, S ja L-ga nädalapäevad tagasi käisime, oli täna väga selgelt elus. Selle aasta siinse piirkonna karnevali teema on Disney ja nii võis näha hulganisti Cruella de Vil tegelaskujusid, Ränirahnusid, superkangelasi, Pocahintaseid ja igasuguseid muid tegelasi ja kostümeeritud inimesi, millele ainult fantaasia lubas tulla. Mingi värk on siin ka vanade meestega, kellele meeldib end karnevaliks teha naisterahvas, võrksukad, kontsakingad jalga ajada, tugev meik näkku teha, korralik parukas pähe sättida ja siis jalutada ringi käruga, mille peal on võimas suur kõlar ja seda toitev võimas aku, oma tümakas kaasas. Paraadi me täna ei näinud, kui seda üldse siin külakeses oli, küll aga väga ehedat külapidu koos kohaliku ansambliga, mida inimesed selgelt pikalt oodanud on ja milleks hästi valmistunud.
Pajarast suunaga otse rannikule jääb Gran Tarajal linn, kus mere ääres käisime mõnda aega tagasi väga head pastat söömas. Kuna siis jõudsime sinna pimedas, täna aga oli veel päikeseloojanguni aega, siis mõtlesime, et võiks ühe kohvi ja koogi just selles linnas teha, sest eelmine kogemus oli väga meeldiv ja see linnake jättis mulle eriti sümpaatse mulje, kuigi olime seal vaid õhtusöögiks. Linnatänavale asetatud keelumärk, kitsad tänavad täis pargitud autosid ja paari kostümeeritud inimese silmamine andis aimduse, et ehk oleme sattunud ka siin karnevalile. Just nii oligi! Randa oli üles satud lõbustuspark, hulk kiirtoidu autosid, laval mängis DJ muusikat ja hiljem tuli sinna bänd ning nii kaugele, kui silm haaras, tuli igast suunast kostümeeritud inimesi. Noorte hulgas oli iseäranis popp vangla tunked koos politsei vormiga, kuid neiudude seelikud jäid järjest lühemaks, nii et kann välkus või paistsid lühikese läbipaistva tüllseeliku alt üksnes stringid. Olen netipoed korduvalt komistanud kogemata mõne vöö-seeliku peale ja mõelnud, et kuidas noored neid küll tänapäeval kannavad, sest kummardada, istuda ega kükitada sellega ei saa, ilma et kõik päris paljastatud poleks. Täna märkasin, et nutikamad olid seeliku alla pannud ilmast tulenevalt sukapüksid, mille peale mustad bokserid, et kui seelik ongi vaid laia vöö pikkune, siis välgub sealt alt sisuliselt must lühike püks. Ah nii neid seelikuid kantaksegi! Mere ääres oli kerge tuul ning 16 kraadi tekitas tunde, et oleks tahtnud pusale ja soft shellile veel midagi peale tõmmata ning ainuüksi poolpaljaid inimesi vaadates hakkas veel külmem. Üsna veider oli vaadata kõrvuti seisvat kostümeerimata talvejopega inimest ning napis stjuuardessi kostüümis, mis meie kultuuriruumis pigem suletud ustega magamistuppa jääb, neidusid või palja ülakehaga gladiaatoriks riietunud mehi. Üks on aga selge - karnevalil võid sa fundamentaalselt täiesti vabalt ja sel päeval ning peol ei kehti ükski riietuse piirang ega tabutunne ning mida julgem, seda uhkem ja vingem. Nii mõnegi kostüümiga oli selgelt ka väga pikalt ja korralikult vaeva nähtud, nii et oli, mida vaadata.
Külapeole sattudes avaneb võimalus süüa nagu kohalikud. Ka tänavatoidu mõttes kohalikel aega on ning söömine ei ole kiire tankimispeatus nagu see meie kultuuriruumis tihti olema kipub. Lõunasöögiks on tavalised võileivad. Tänavatoiduna pakutakse burgerit friikartulitega, kana-hakkliha kroketeid friikartulitega, Salchipapa ehk friikartulid viineri viilude kastmete ja riivjuustuga ja friikartuli tuutusid. Kui veab, pakub keegi ka pannkooki või vahvlit Nutella shokolaadikreemiga ja eriti harukordsel juhusel võid kohata ka võimalust tellida soolast singi-juustu pannkooki, mis kohalike hulgas just popp ei ole. Meie puhul on kaugelt aru saada, et oleme turistid, aga püüan oma väheses hispaania keeles siiski tellida sööke eriti väiksemates kohtades, sest suurem enamus inglise keelt ei räägi, aga kahe keele peale saab reeglina asjad aetud ja jutud räägitud. Kohaliku festivali ajal kohalikus burgeri kohvikus võib aga juhtuda, et ootad oma burgerit pea tunnikese, sest sellise massiga ei olda lihtsalt harjunud. Küll aga pean tunnistama, et olenemata pikast ooteajast Pajara linnakeses, oli see burger kahtlemata meie reisi TOP 10 maitseelamuse seas.
Karnevali hooaeg on tõeliselt põnev ja nii äge on näha kostüümides inimesi, kes õhtut tõeliselt naudivad. Selline kostümipidu on tõeliselt vahva ja suvisel ajal võiks meiegi kultuuriruumi tegelikult mõnusasti sobida, ent praegu on lihtsalt tore seda kõrvaltvaatajana nautida reisil olles. Karneval on vist küll ainuke pidu maailmas, kus naisterahvad rõõmsalt ühesuguse kleidiga peol on ja selle jaoks eelnevalt ka hoolega vaeva näinud, et koos uhkust tunda.
M pani kokku video ka: https://youtu.be/gpZ0vHGB8tY?feature=shared
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar