Morro Jable on üks peamisi kuurorti piirkondi Fuerteventural. See on ka linnake lõuna tipus, kust läheb praam kahe tunni kaugusele Gran Canariale. Siin on palju hotelle ja keskmisest rohkem Saksa pensionäre, kuid nagu aeg näidanud on, siis selline maitse kipub meie peres puhkuse sihtkohtade ja majutuse osas olema.
Hommikuks oli tugev tuul vaibunud ja järgi veidi kergem tuul, mis eelnevate päevadega võrreldes lubas isegi reisikodust lahkuda linna peale jalutama ilma tuulekindla riietuseta ning julgesime ka ranna asjad kaasa võtta. Avenue de Atlantico, mille ääres meie maja on, on justkui tänav linna servas millest teisel pool algab tühermaa ja mägi, kuid tegelikkuses lisaks sellele on see justkui kõrvaline tänav ka linna üks peamisi liiklusteid - siit kaudu saab laevale ning edasi Cofete rannikule, mis turistide jaoks, kui veidi rustikaalsem maapiirkond, väga popp on. See tähendab ka majast mööduvat liiklusvoogu üsna varajastest hommikutundidest hilisõhtuni ning arvestades siinsete majade ehituskvaliteet, kus läbi seinte on naabrite köhimine ja suurem jutuvada kuulda ning läbi akende tuleb sisse lisaks tuulega liivale ka tänava müra. Peale viite ööd saarel oleme sellega juba harjuma hakanud ega kuule öösel enam ei tuule vihinat ega mööduvaid autosid.
Meie maja juurest viib tee otse alla, umbes poole kilomeetri kaugusel oleva mere äärde, kust algab mõne kilomeetri pikkune, kogu linna serva läbiv rannapromenaad. Promenaadil avaneb kaunis vaade helesinisele veele ning kollasele liivale, kuhu on mõnes kohas ka veidi tumedat vulkaanilist liiva sekka eksinud. Siinne liiv on siidine ja peenike ning rannad on puhtad ja väga kutsuvad. Kuigi siin kandis ametlikke nudistide randu pole, on alasti päikese võtmine siin vägagi popp ja tundub nii loomulik, et esimese hooga seda ei märkagi. Üldse tunduvad Kanaari saared olema rohkem selline koht, kus poolalasti või täiesti alasti inimesi rannas kipub rohkem kohtama.
Hea kvaliteediga rannad paistavad olevat siinsele kogukonnale tähtis, sest rannale on omastatud mitmeid sertifikaate ja nii on ka meie piltpostkaardilikul kodurannal Morro Jables sinilipu märgis, mille on endale taotlenud ka näiteks Pärnu rand. Ranna alal on vetelpääste, kes talvisel ajal töötab 10-17 ja suvisel ajal tunnike hommikul ja õhtul kauem. Rannas on mitmed kilejate seintega piiritletud alad rannatoolidele ja päikesevarjudele, mis on kõigile rentimiseks ega ole mõne üksiku hotelli privileeg ning ka hind on mõistlik - terve päev tooli kasutust on 5 eurot, koos päiksevarjuga 10 eurot ja kaks tooli koos varjuga 15 eurot. Tuleb endale kusagilt, ilmselt lähimast ranna baarist soetada pilet ja kui kontroll läbi astub, pilet ette näidata. Tundub väga lihtne ja mugav.
Morro Jables on ka 59 m kõrge ning 1991 ehitatud töötav tuletorn, mille juurde viib rada, ent mis uudistamiseks avatud pole. Küll aga on tuletorni taga rannabaar ning kõrval vähem kui kümnend tagasi loodud väike roheala, mis nii naturaalselt tuletornipäeva kokku sobib ja kogu kombinatsioonina helesinise mere taustal mulle kuidagi Austraaliat meenutab. Paar päeva tagasi lubas siin äikese tormi ning mingil hetkel paistis ruloo serva vahelt nagu tuba oleks täiesti valgeks löönud, aga ei müristanud kuidagi. Kui sama toimus järgmisel ööl, alles siis taipamine, et tulenevalt pilvisest taevast peegeldas linna teises servas oleva tuletorni helkiv valgusvihk meile öösel otse tuppa.
Söögiga on siin ka üks huvitav lugu. Väidetavalt peaks saama toitu koju tellida Foodly äpiga, aga seni on kõik söögikohad äpis olnud inaktiivsed. Kui netist vaadata millal midagi lahti peaks olema, siis kohad, mis kõikide kirjade järgi avatud peaks olema, on tegelikult kinni ja vastupidi. Nii oleme püüdnud ühte tänavatoidu restorani minna mitmel korral, aga see on alati suletud olnud ja teine restoran, kus üleeile õhtustasime, tervitas meid uksel suurte kirjadega, et nad on reede ja laupäeva õhtuti suletud. Proovisime täna oma õnne Morro Jable teises otsas olevate poekeste ja restoranide tänaval teades, et kuna asume hotellide piirkonnas, võib seal toiduga tugevalt orki lennata, aga võib ka vedada.
Üsna suvaliselt valisime välja eksperimentaatoidu restorani Lo Nuestro. Portsud on seal küll erinevalt tavapärasest väikesed, aga maitsekooslused suurepäraselt kokku sobitatud selliselt, mille peale ise kunagi ei tuleks ega julgeks alati proovidagi. Meie suurim elamus oli külmsuitsu lõhe tükid õpitud riisi, pistaatsia jäätise ja maasika baasil tehtud kastmega. See oli midagi nii harjumatult ebatavalist, aga tõsiselt maitsvat, nii et kõik kuuekesi sõime, isegi lapsed, ja kiitsime. Ka teenindus oli esmaklassiline. Mis veelgi huvitavam - kuigi portsud olid pigem väikesed, saime kõik kõhud täis ja seda tunnet jagus õhtuni. Tõeline pärl oli see restorani leid, erinevalt õhtusöögi kogemusest, kui läksime restorani, millest rannas koguaeg mööda oleme jalutanud ja kus on alati rahvast, aga nagu selgus, kus toidu kvaliteedile ega teenindusele mingit suuremat tähelepanu ei pööratud. Kui erinevad saavad olla kogemused! Ja kui oledki siin lühikest aega ning sajudki sööma ainult sellistesse kohtadesse, nagu see viimane, võib säärane ebakulinaarne kogemus reisile omajagu pitseri jätta. Kuidas aga leida üles just gastronoomilisse taevasse kogemusena viivad restoranid?
Rannapäeva video M-lt: https://youtu.be/iUeb-gRea1g?feature=shared
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar