Tundub, et ilmateade ütleb siin - täpselt mitte midagi. Hommikul teatasid kõik ilma äpid, et meil on lauspäike ja sinine taevas, aga kui aknast välja vaatasime, olid üksnes ähvardavad vihmapilved. Järgmiste päevade ilmateade on ainult tuul, mis ei anna ülemäära infot, sest Fuerteventural on alati mingi tuul. Ainult UV indeksi järgi võib aimata, et päeval siiski on mingil hetkel ka päikest näha. Õnneks klaaris taeva ka täna lõunaks ära, nii et hakkas juba päris suvisemat ilma lubama. Kohalikud räägivad, et viimase 33 aasta jooksul nad sellist ilma kui viimased nädal olnud on, ei mäleta. Kanaaridel on tavaliselt soe ja päikseline ning kui vihma tuleb, on see hetkeline ja moment hiljem on pilved kadunud ning päike taas väljas. Ka üks teine poola pere, keda mänguväljakul kohtasime, olla Lanzarotel kaks aastat tagasi enam-vähem samal ajal puhkamas käinud ja seal oli siis väga soe olnud, puhta t-särgi ilm. Mina olen oma suvised riided küll kohvrist kappi tõstnud, aga kapist välja nad saanud pole. Selle asemel ostsin täna endale hoopis ühe pusa juurde. Pusad ja muud soojemad riided on siin hetkel kuum kaup ning suurused ja värvid on pööratud valikus, sest inimestel on külm. Kas globaalne soojenemine tähendabki seda, et ilm läheb soojades kohtades hoopis jahedamaks? Allikate sõnul võib nii tõesti juhtuda, sest torme on rohkem ja tormid on märjemaks ning tugevamad. Regina, mis Kanaaridelt on nüüdseks loodetavasti lahkunud, on tänavuse aasta 17. Nimeline torm, mis püstitas uue rekordi - see on sarnane 2023/2024 a tormi hooajale, ent sel aastal on sama arv torme olnud juba ca kuu varem. Seega minu ilma üle veidi virisemine on täiesti asja ette, aga igal juhul on siin vähemasti mõnusamalt vähemalt 10 kraadi soojem kui hetkel Eestis, seega kõik oleneb perspektiivist.
Morro Jable on Fuerteventura kõige lõunapoolsem linn. Siit edasi asfalt teed ei lähe, aga läheb väga treppi sõidetud mägine pinnastee Jandia poolsaare tippu Faro Punta de Jandia tuletornini mille kõrval asub väike kummaline külake El Muellito, mis koosneb paarist majast, restoranist ja autokaravanide pargist, millest on saanud püsivad väikemajad. Miks inimesed siia hüljatud kohta elama tulla tahavad nii kitsikestesse tingimustesse, kus mugavusi ei ole, pood on paarikümne kilomeetri treppi sõidetud tee kaugusel, mida läbib umbes tunni ja kus traavivad autodega iga päev sadu turiste, jääb mulle pisut arusaamatuks. See on looduspark, kus on tõesti imeline ookeani vaade, aga kus isegi telkimine pole lubatud. Fuerteventural on märkimisväärselt palju päris privaatseid looduskaunid kohti, mis on märksa mugavamas asukohas.
Jandia poolsaare kõige külastatavam koht on Cofete külake, mis on vaieldamatult saare kõige metsikum ja dramaatilisem paik. Cofete 12 km pikkust liivaranda peetakse üheks Euroopa ilusamaks rannaks ja kui hästi läheb, siis naasevad siia ka ühel hetkel väljasuremisohus olevad kilpkonnad munema, mille kohta kohalikus rannas ka hoiatussildid on - kui juhtud kilpkonna rada nägema, siis teavita sellest kindlasti, sest teadlastele on see tähtis info. Seal samas kõrval sildil on hoiatav tahvel ka rebenemisvoolu ehk rip currenti kohta ookeanis - see on lainetava ookeanis koht, kus justkui kahe laine tulla vahel on rahulikum koht ilma laineteta. Tegelikult on see just salakaval koht, kust vesi tagasi ookeani voolab ning sealt ujuma minnes tõukab meri inimese avaookeanile. Rip currentile vastu ujumine pole võimalik ja sellest saab välja üksnes piki laineid külje peale ujuda püüdes ning kui see ei õnnestu, siis lasta kanda veevoolul veidi kaugemale ja seejärel püüda küljele võlust välja pääseda ning piki laineid rannale tagasi ujuda. Igal juhul on see Cofete ranna hoovused väga tugevad ja seetõttu on seal ujumine äärmiselt ohtlik ja nii mõnegi turisti, kes ohtu pole osanud hinnata, elu nõudnud. Cofete rannas on lained väga tugevad ja seda peetakse ka üheks ohtlikumaks rannaks Euroopas.
Seal samas rannas asub ka liiva sees surnuaed, kuhu on maetud 19. Sajandil paljud Cofete külakese elanikud. Tol ajal ei viinud sinna külla ühtki teed ja see oli väga isoleeritud paik, mis tegi Jandia mäe aheliku ületamise elanikele keeruliseks ja nii otsustasid kohalikud rajada surnuaia otse liivale. See on päris kummaline, aga kuidagi eriti austav vaatepilt, kuidas liivasel kalmistul puhub tugev ookeanituul ja paistab igavikuline sinine mühisev rannale laksuv laine.
Jandia mäed ei ole kõrged, aga siiski piisavalt, et püüda kinni pilvi ja tekitada poolsaarele oma väike mikrokliima. See teeb mäed kergelt rohelisemaks ja kohati näeb ka väikseid lillasid õitsvaid lilli mäe nõlvadel. Siin on näha põllumaid, kohalikus väikeses Cofete külas on kuulda kuke kiremist ja näha lihtsaid ja väikeseid talumajapidamisi. Seal asub ka siinse kandi ainus restoran, kus hoolimata väga katkendlikust mobiili levist, saab isegi kaardiga maksta, ainult WC jaoks peab 50 sendine münt taskus olema, muidu tualetti ei pääse ja kohalikud teenindajad, kes oleks justkui pärit mõnest Mehhiko seebiseriaalist, hoiavad väga hoolega silma peal, et iga külastaja järel ikka WC uks kinni läheks ja uus münt ukselukust sisse lastakse.
Mäe nõlval, vaatega ookeani poole, asub üksik valge väikese lossi moodi maja - Villa Winter. See on üks kõige kummalisemaid ja müstilisemaid kohti saarel, mille ajalugu on siiani täis legende ja päris tõde ei teagi vist keegi. Legendid räägivad, et villa ehitas sakslasest insener härra Winter, kellel olid head läbisaamised teise maailmasõja ajal natsidega ning see villla oli loodud kas salajaseks allveelaeva baasiks Saksa sõjalaevadele, redutamise peidupaigaks tuntud natsiliikumise juhtidele või ilukliinikus, et anda sakslastele enese peitmiseks uus välimus. Arvestades koha täielikku iseloeeritust ja tol ajal ka teede puudumist villa juurde, oli see kindlasti salajaste kohtumiste planeerimiseks üsna ideaalne koht, kuigi härra Winter olla selle villa ehitada lasknud eelkõige põllumajanduslikel eesmärkidel milleni ta aga ei olnud jõudnud. Täna on see maja pisut räämas ning ukse juures asub sinine plekist piluga raha kast kuhu annetusi kogutakse, et maja mingil määral korras hoida. Kui veab, saab annetuse eest ka veidi sisehoovis ja esimesel korrusel kahes toas ringi uudistada. Need kaks tuba on pisut kõhedust tekitavad - sinna on kogutud igasugu vana natsiaegset kraami, seal on sõjaväe vormides mannekeenid millesse tõmmatud, akende vahelt puhub tuppa ookeani tuul, mis paneb tolmu ja kile servad lehvima ning tekitab kergelt sellise õuduste toa tunde. Lõpuni kindel olla ei saa, mis ajalugu sel majal tegelikult on olnud, aga kõle ja kõhe on ta igal juhul. Ainult vaade maja juurest kollasele liivarannale, sinisele ookeanile ja teisel pool maja mägedele on märkimisväärselt ilus. Must ja punane kass vaatavad laisalt üksteisele otsa ja taamal tõuseb lendu linnuparv.
Cofete tee ei ole kilomeetrite mõttes pikk, kuid ära läheb seal ikkagi vähemalt pool päeva, eriti tänu aeglasele liiklusele tee olematu kvaliteedi tõttu. Samuti on ametlikult liiklus piiratud 40 km/h peale. Kui sinna rendiautoga minna (alternatiiv on võtta päeva tripp, proovida paar korda päevas käivat miksrobussi ühistranspordina, sõita sinna maastikurattaga või teha 5h matk ühe otsana), siis tasub enne järele uurida, kas antud firma rendiautoga sinna üldse minna tohib või kui seal midagi juhtub, näiteks puruneb rehv nagu mu endisel kolleegil paar nädalat tagasi juhtus, siis kas rendiauto kindlustus katab selle või on see täiendav kulu. Äääremärkusena olgu öeldud, et rendiautosid käib seal teel iga päev auto amorte proovile panemas kümneid kui mitte sadu autosid, nii et oma teekonda tasub plaanida selliselt, et pidevalt autode voogu vastu ei tule. Meie läksime Morro Jablest kõigepealt tuletorni juurde ja siis Cofete rannikule stardiga hommikul 11 ajal ning märkasime, et kella 12 paiku hakkavad hommikused tuurid tagasi Morro Jablesse jõudma ja hilisel pealelõunal oli pigem ühtne autode vool tagasi linna poole. Tee ise ei ole märkimisväärselt ohtlik ja oleme varasemalt sõitnud oluliselt kitsamates ja keerulisemates mägitee oludes, kuid kui juht auto laiust hinnata ei suuda ja piirdeid kahe auto laiuse tee ääres pole, võib pidev vastu tulev autode vool olla pisut ebamugav. Kindlasti tasub teele kaasa võtta snäkke ja vett, sest poodi pole kusagil ja kui Cofete restorani väga piiratud kohaliku toiduga menüü ei sobi - meie võtsime sealt Vieja Ropa kalmaaridega ja kitseliha hautise ning tomati salati, mis olid väga koduköögi teema - siis muud alternatiivi ei ole. Muidugi on vajalik ka midagi kapuutsiga selga, sest olenemata ilmast, on ookeani ääres ja mägedes alati tugev tuul, ka isegi siis, kui tuul sisult soe on. Kas tasub ette võtta see poole päevane autoseiklus, kui aega on üle ja muud kohad käidud - jah. Kes üksildasi maapiirkondi vähe näinud on, siis on see elamus kahtlemata.
M tegi päevast video: https://youtu.be/_3azFpBAW5I?feature=shared
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar