Tükk aega ei ole ma oma veebikoju sattunud. Kirjutada oleks palju ja erinevatel teemadel, kuid pole olnud kas seda pealehakkamist või ajanatukest kiirel Jõuluajal, ent on siiski mõned asjad, mille osas ei suuda ma end mitte vaos hoida ja pean taas haarama sule (klaviatuuri) järele.
2009. aasta kevadel oli mul viimane suurem kontakt (kirjutatud siin, siin ja siin)Swedbankiga (või kuidas seda eesti keeles käänata?) peale mida otsustasin oma rahaasjad sealt pangast minema kolida. Ometigi jätsin sinna alles oma tavalise deebetkaardi nii igaks juhuks, kuigi seda ma vahepealsel ajal kasutanud pole.
Koodikaarte netipanka logimiseks ei kasuta ma enam ammu, sest ID-kaardi kahte koodi on oluliselt lihtsam meeles pidada, kui pidevalt jännata mingite püsiparoolide vahetamise ja muude koodidega. Küll aga sattusin sedakorda probleemi ette, et ei mäletanud kuidagi oma netipanga kasutajanime, ID-kaardiga ilma selleta aga sisse logida ei saa. Samas ei ole üksnes kasutajanimega ilma ID-kaardita ka jälle midagi pihta hakata. Justkui nokk kinni, saba lahti...
Tõmbasin traati panga klienditoele, kust mulle teatati, et ainus viis oma kasutajatunnuse teadasaamiseks, on minna pangakontorisse kohale. Et mul just käepärast ühtki võtta pole ja ükski otseselt teepeale ka ei satu, siis püüdsin leida võimalust, kuidas saaks ikkagi oma netipanga kasutajanime teada.
Postkasti otsingud ei andnud mingit tulemust - ja olgem ausad - miks peakski iseendale meilile saatma netipanga kasutajanime (mental note, et teeksin seda siis, kui uuesti kasutajanime teada saaksin, et oleks vähemasti üks koht, kust vaadata).
Seejärel andis sõber hea idee kirjutada panka digiallkirjaga avaldus. Mõeldud, tehtud. Veidi hiljem helises telefon, kus Swed teatas mulle, et nendel ei ole võimalik digiallkirjastatud avaldust avada ning soovitasid minu murele lahenduseks endiselt kas pöörduda pangakontorisse, kui ise minna ei saa, teha notariaalselt kinnitatud avaldus või võtta sularaha pangakaardiga automaadist välja.
Pangakaardiga raha välja võtmist ei pea ma kuigi mõsitlikuks. Alati jääb üle veel variant otsida kohti, kus saab maksta magnetriba kasutades kuniks raha kaardilt otsa saab.
Ühesõnaga pean ikkagi seadma oma sammud pangakontorisse, et teada saada oma netipanga aksutajanimi. Info, millega kellelgi teisel ilma paroolideta nagunii midagi epale pole hakata. Niipalju siis kõikvõimsast e-riigist ja e-pangandusest!
esmaspäev, 27. detsember 2010
esmaspäev, 15. november 2010
Mul on nii hea meel teie pärast, E ja L!
On üks teema, mida ma ei ole siin blogis kuigivõrd kajastanud. Esialgu ei tahtnud, sest võinuks liiga palju küsimusi ja asjatut stressi tekitada, hiljem ei olnud justkui head hetke, millest alustada. Ja nagu alati, oleme viimasel ajal üpris tegusad olnud, nii et arvuti taga niisama aega istuda justkui polegi.
Millalgi oktoobri alguses nägin und, milles mul oli siiras vestlus L-ga, mis näis nii tõeline, et hommikul oli raske aru saada, kas tegemist oli ikkagi unega. Sellest kõigest ca nädalapäevad hiljem sattusin netis pikemalt E-ga rääkima. Kuna olime M-ga oma unistuse realiseerimisega jõudnud faasi, kus kõik näis võimatuna, ent me ei soovinud siiski alla vanduda, uurisime kõikvõimalikke erinevaid variante ka abiellumiseks välismaal: eks Estraveli kampaania pani mõtted selles suunas tugevalt liikuma ja pelgalt uitmõte võimalikuks reaalsuseks.
Kunagi varem, kui kujutlesin oma võimalikke tuleviku pulmi, nagu suur enamus tüdrukuid seda väiksena või teismeeas, aga võibolla ka täiskasvanuna teinud on, kujutasin alati E-d ette kohapeal olemas olevana. Mulle ei tulnud justkui mõttessegi, et teda füüsiliselt minu kõrval pole. Seda enam tundus ahvatlevana mõte abielluda kusagil teispool maakera, kus E-l ja L-l oleks tulla umbes sama pikk maa kui meil sinna lennata: nii saaksime ühendada mitu head asja omavahel ja kõik võiks tunduda täiuslik.
Niisiis arutlesime E-ga kõikvõimalike erinevate sihtkohtade üle, mis veebruaris soojad oleks, kuhu poleks lennupiletid ei Eestist ega Austraaliast üle mõistuse kirved ning ka kohapealne majutus ja tseremoonia rahakotikohase hinnaga, kui ühtäkki pildus E lause, et kui tahaks, siis võiks ka nemad L-ga samal ajal samas kohas abielluda. Jõllitasin helendavat ekraani oma laual ning tundsin, kuidas südamelöögid ühtäkki kõrvus tuksuma hakkasid. Mõtlesin, kas sain vihjest õigesti aru, et E ja L on tegelikult ka abiellumisele mõelnud. Siis saatis E mulle üle Skype ühe äärmiselt kelmika foto endast ja L-st, kus E sõrme ehtis uus tumeda kiviga sõrmus, ebatraditsioonilise austaja, nagu E on alati olnud. Kilkasin suurest rõõmust ja hüppasin mööda tuba ringi ega jõudnud nii palju õhku ahmida, kui kopsud tahtnud oleksid. Emotsioonid olid suuremad kui füüsiline elu! See oli parim emotsionaalne uudis viimasel ajal!
Kallid E ja L, ma olen teie pärast nii äärmiselt õnnelik, et sõnadesse on seda raske panna. Kui oleksite lähedal, kallistaksin teid suurelt ja soojalt. Teades E varasemaid radikaalseid arvamusi enda abiellumise kohta, hindan ma seda enam, et sa, L, julgesid selle sammu astuda ja sa, E, hoiad südant, mis sulle kallis on. Mina, kes ma väärtustan abielu, hindan teie sammu ääretult. See on sõnulseletamatult soe tunne, mis hinge poeb teile mõeldes ja kuidas iganes te oma liitu sõlmida ei plaani, loodan ma, et mul on au olla selle hetke tunnistajaks teie kõrval. Aitäh, et olete oma rõõmusõnumit otsustanud jagada ning sellega kirgastanud mu elu. Austraalia on imeline koht, eks?
Palju õnne teile, E ja L, kihlumise puhul! Mul on nii hea meel teie pärast, E ja L! Päriselt ka.
Millalgi oktoobri alguses nägin und, milles mul oli siiras vestlus L-ga, mis näis nii tõeline, et hommikul oli raske aru saada, kas tegemist oli ikkagi unega. Sellest kõigest ca nädalapäevad hiljem sattusin netis pikemalt E-ga rääkima. Kuna olime M-ga oma unistuse realiseerimisega jõudnud faasi, kus kõik näis võimatuna, ent me ei soovinud siiski alla vanduda, uurisime kõikvõimalikke erinevaid variante ka abiellumiseks välismaal: eks Estraveli kampaania pani mõtted selles suunas tugevalt liikuma ja pelgalt uitmõte võimalikuks reaalsuseks.
Kunagi varem, kui kujutlesin oma võimalikke tuleviku pulmi, nagu suur enamus tüdrukuid seda väiksena või teismeeas, aga võibolla ka täiskasvanuna teinud on, kujutasin alati E-d ette kohapeal olemas olevana. Mulle ei tulnud justkui mõttessegi, et teda füüsiliselt minu kõrval pole. Seda enam tundus ahvatlevana mõte abielluda kusagil teispool maakera, kus E-l ja L-l oleks tulla umbes sama pikk maa kui meil sinna lennata: nii saaksime ühendada mitu head asja omavahel ja kõik võiks tunduda täiuslik.
Niisiis arutlesime E-ga kõikvõimalike erinevate sihtkohtade üle, mis veebruaris soojad oleks, kuhu poleks lennupiletid ei Eestist ega Austraaliast üle mõistuse kirved ning ka kohapealne majutus ja tseremoonia rahakotikohase hinnaga, kui ühtäkki pildus E lause, et kui tahaks, siis võiks ka nemad L-ga samal ajal samas kohas abielluda. Jõllitasin helendavat ekraani oma laual ning tundsin, kuidas südamelöögid ühtäkki kõrvus tuksuma hakkasid. Mõtlesin, kas sain vihjest õigesti aru, et E ja L on tegelikult ka abiellumisele mõelnud. Siis saatis E mulle üle Skype ühe äärmiselt kelmika foto endast ja L-st, kus E sõrme ehtis uus tumeda kiviga sõrmus, ebatraditsioonilise austaja, nagu E on alati olnud. Kilkasin suurest rõõmust ja hüppasin mööda tuba ringi ega jõudnud nii palju õhku ahmida, kui kopsud tahtnud oleksid. Emotsioonid olid suuremad kui füüsiline elu! See oli parim emotsionaalne uudis viimasel ajal!
Kallid E ja L, ma olen teie pärast nii äärmiselt õnnelik, et sõnadesse on seda raske panna. Kui oleksite lähedal, kallistaksin teid suurelt ja soojalt. Teades E varasemaid radikaalseid arvamusi enda abiellumise kohta, hindan ma seda enam, et sa, L, julgesid selle sammu astuda ja sa, E, hoiad südant, mis sulle kallis on. Mina, kes ma väärtustan abielu, hindan teie sammu ääretult. See on sõnulseletamatult soe tunne, mis hinge poeb teile mõeldes ja kuidas iganes te oma liitu sõlmida ei plaani, loodan ma, et mul on au olla selle hetke tunnistajaks teie kõrval. Aitäh, et olete oma rõõmusõnumit otsustanud jagada ning sellega kirgastanud mu elu. Austraalia on imeline koht, eks?
Palju õnne teile, E ja L, kihlumise puhul! Mul on nii hea meel teie pärast, E ja L! Päriselt ka.
kolmapäev, 10. november 2010
Muinasjutupulmad
Estravel kuulutas mõnda aega tagasi välja muinasjutupulmade kampaania, mille käigus antakse ära naitumine Seishellidel. Ei saa eitada, et mõte oli ahvatlev ning otsustasime M-ga proovida, andes endast parima, kuidas oskasime. Kes lotot ei mängi, see lotoga ju ei võida.
Kuigi allolev on olemas ka Estraveli blogis, siis kindlam on meie kirjateos ka siia ära tuua, sest kuigi Internet on igavene, ei pruugi vajadusel asjad enam hiljem netiavarustest siiski mingil põhjusel leitavad olla. Niisiis:
"Miks me soovime abielluda Seišellidel
Abielu on midagi erilist. See ei ole üksnes sõnakõlks või paber, mis kahte inimest ühte seob. Meie jaoks on abielu püha liit, mis jääb meid siduma igaveseks.
Meie tee sai alguse 10 aastat tagasi, kui ühel sügisõhtul hämaras pubis kohtusime. Tuli hõõgus tuha all 7 aastat, enne kui sõprusest arenes midagi enamat. Ühel tähisel uusaastaööl seisime koduõue lumel Hiiumaal kõlistades šampuseklaase. Uusaastasoov täitus ning süda leidis südame.
Muinasjutud on võimalikud, kui neisse uskuda. Maakera kuklapoolel steigipealinna külje all kõrgub mäeküngas otsapidi pilvedesse. Päike oli just kõrgustesse tõusnud ning mäe küljelt avanes imeline vaade all laiuvale linnale, tunnistajaks väike must-valge kohalik uudishimulik linnuke. Õhk oli hommikuselt karge ja maikuiselt sügisene. See oli hetk, mil Martin poetas vaikselt fotoka kotist välja temaga mõnda aega kaasas käinud lilla sametise karbi teemantsõrmusega. Päev oli imeline, hetk täiuslik!
Midagi sellist nagu oli meie kihlus, klassikalisest teistsugust ootame ka oma eriliselt päevalt. Meie jaoks pole oluline, milline on pulmapeo läbiv toon või kust tellitakse peokutsed. Me unistame päevast, mis jääks hinge ning mida kirjeldades läheks ka aastakümnete pärast silm niiskeks selle ilust, südamlikkusest ja soojusest. Hetkel, mil võime end tunda õigustatult kordki elus printsi ja printsessina, saades teineteise omaks, võime öelda, et meie soovid on täitunud.
Me oleme õnnelikud, väärtustades seda, mis meil olemas on. Oleme oma suhet ehitanud tasapisi, laduses kivi kindlalt kivile, austades traditsioone kanda ühist nime enne pisipere plaane. Kahe jalaga maapeal seistes unistame suurtest asjadest ja sündmustest, teadmatagi kuidas ja milliste vahenditega neid täpselt ellu viia. Unistused saavad võimalikuks üksnes siis, kui neid väga tahta ja olla avatud elus avanevatele võimalustele. Naitumine Seišellidel on ebatraditsioonilise unistuse täitumine."
__________
Alljoone märkusena võin siinkohal lisada, et tänaseks on paraku selgunud, et finaali me ei pääsenud ja seega vahvat reisi Estravelilt ei võitnud, aga eks elul on asjadeks oma plaan.
Kuigi allolev on olemas ka Estraveli blogis, siis kindlam on meie kirjateos ka siia ära tuua, sest kuigi Internet on igavene, ei pruugi vajadusel asjad enam hiljem netiavarustest siiski mingil põhjusel leitavad olla. Niisiis:
"Miks me soovime abielluda Seišellidel
Abielu on midagi erilist. See ei ole üksnes sõnakõlks või paber, mis kahte inimest ühte seob. Meie jaoks on abielu püha liit, mis jääb meid siduma igaveseks.
Meie tee sai alguse 10 aastat tagasi, kui ühel sügisõhtul hämaras pubis kohtusime. Tuli hõõgus tuha all 7 aastat, enne kui sõprusest arenes midagi enamat. Ühel tähisel uusaastaööl seisime koduõue lumel Hiiumaal kõlistades šampuseklaase. Uusaastasoov täitus ning süda leidis südame.
Muinasjutud on võimalikud, kui neisse uskuda. Maakera kuklapoolel steigipealinna külje all kõrgub mäeküngas otsapidi pilvedesse. Päike oli just kõrgustesse tõusnud ning mäe küljelt avanes imeline vaade all laiuvale linnale, tunnistajaks väike must-valge kohalik uudishimulik linnuke. Õhk oli hommikuselt karge ja maikuiselt sügisene. See oli hetk, mil Martin poetas vaikselt fotoka kotist välja temaga mõnda aega kaasas käinud lilla sametise karbi teemantsõrmusega. Päev oli imeline, hetk täiuslik!
Midagi sellist nagu oli meie kihlus, klassikalisest teistsugust ootame ka oma eriliselt päevalt. Meie jaoks pole oluline, milline on pulmapeo läbiv toon või kust tellitakse peokutsed. Me unistame päevast, mis jääks hinge ning mida kirjeldades läheks ka aastakümnete pärast silm niiskeks selle ilust, südamlikkusest ja soojusest. Hetkel, mil võime end tunda õigustatult kordki elus printsi ja printsessina, saades teineteise omaks, võime öelda, et meie soovid on täitunud.
Me oleme õnnelikud, väärtustades seda, mis meil olemas on. Oleme oma suhet ehitanud tasapisi, laduses kivi kindlalt kivile, austades traditsioone kanda ühist nime enne pisipere plaane. Kahe jalaga maapeal seistes unistame suurtest asjadest ja sündmustest, teadmatagi kuidas ja milliste vahenditega neid täpselt ellu viia. Unistused saavad võimalikuks üksnes siis, kui neid väga tahta ja olla avatud elus avanevatele võimalustele. Naitumine Seišellidel on ebatraditsioonilise unistuse täitumine."
__________
Alljoone märkusena võin siinkohal lisada, et tänaseks on paraku selgunud, et finaali me ei pääsenud ja seega vahvat reisi Estravelilt ei võitnud, aga eks elul on asjadeks oma plaan.
esmaspäev, 25. oktoober 2010
Hajameelne blondiin
Kiire tööpäev. Enam kui pool päevast võtsid koosolekud. Pea pulki ja muid mõtteid täis.
17:15 ohh, tööpäev on läbi ja saab koju sättida, mõnus.
17:45 telefonikõne:
helistaja: tere, helistan salongist.
mina: oi kurja, mul oli tänaseks pandud aeg? 17:30? Päriselt ka? Ja mitte kuidagi enam ei jõua teie juurde?
helistaja: kahjuks ei. Uue kliendi aeg tuleb juba peale.
Ainult korra varem on juhtunud seda, kui mul oli pandud regulaarne maniküüri aeg. Ka siis, kui telefonilt 3 vastamata kõnet oma maniküürijalt nägin, ei turgatanud ükski tuluke. Ja hetkel, mil ta oli telefoni vastu võtnud, sain aru, et olin tund aega hiljaks jäänud. Õnneks leidsime uue aja.
Ma ei ole kohtumiste unustaja tüüpi. Täna unustasin. Olgugi et olin enda teada selle kalendrisse üles märkinud, aga mitte ükski ajusagar ei tekitanud seost, et pidanuksin täna peale tööd kuhugi minema. Ka ükski kalender ei piiksunud sel teemal. Hajameelsusest ei märkinudki üles? Ei jätnud meelde ka? Olen hämmingus oma vastutustundetu hajameelse käitumise üle.
17:15 ohh, tööpäev on läbi ja saab koju sättida, mõnus.
17:45 telefonikõne:
helistaja: tere, helistan salongist.
mina: oi kurja, mul oli tänaseks pandud aeg? 17:30? Päriselt ka? Ja mitte kuidagi enam ei jõua teie juurde?
helistaja: kahjuks ei. Uue kliendi aeg tuleb juba peale.
Ainult korra varem on juhtunud seda, kui mul oli pandud regulaarne maniküüri aeg. Ka siis, kui telefonilt 3 vastamata kõnet oma maniküürijalt nägin, ei turgatanud ükski tuluke. Ja hetkel, mil ta oli telefoni vastu võtnud, sain aru, et olin tund aega hiljaks jäänud. Õnneks leidsime uue aja.
Ma ei ole kohtumiste unustaja tüüpi. Täna unustasin. Olgugi et olin enda teada selle kalendrisse üles märkinud, aga mitte ükski ajusagar ei tekitanud seost, et pidanuksin täna peale tööd kuhugi minema. Ka ükski kalender ei piiksunud sel teemal. Hajameelsusest ei märkinudki üles? Ei jätnud meelde ka? Olen hämmingus oma vastutustundetu hajameelse käitumise üle.
laupäev, 16. oktoober 2010
Millal loobuda unistustest?
Kõik unistavad. Kes suurematest, kes väiksematest asjadest. Unistused on elus edasiviivaks jõuks, sest nende poole püüeldes on siht silme ees ja hommikuti tõustes päeval mõte sees. Millal on see aeg, mil tuleks unistustest loobuda, sest nende täitumine näib võimatuna?
Unistused muutuvad elu jooksul. Mõned neist kaovad ja muutuvad tähtsusetuks, mõned kasvavad ajapikku hulluksajavalt suureks ja nõuavad täitumist. Mõned neist saavadki teoks. Kas just alati niimoodi, nagu eelnevalt on arvatud, aga mingil kujul siiski.
Elu ei pea olema lihtne, tõsi. Vastasel juhul tunduks siin seiklemine igavavõitu ja puuduksid piisavad väljakutsed. Aga kui väljakutsed on nii suured, et jõud neist kuidagi üle ei paista käivat, ka siis, kui väga kõvasti punnitada? Milline on see hetk, mil võib öelda, et pingutus on liga suur ega ole vaeva väärt ja selle nimel loobuda oma unistusest?
Kas emotsioone saab mõõta rahas? Ilmselt saab, ent millise valemi või koefitsendiga? Kuidas saab erinevaid sündmusi, asju ja tundeid omavahel võrrelda ning ümber kalkuleerida materiaalseks? On see üldse vajalik?
Kuidas ma tean, et loobumised ja uste sulgemised aitavad avada uusi, mille tulemused on paremad, nii et tehtud otsuseid kahetsema ei hakka? Eriti, kui otsused on inimese elu jaoks väga olulised?
Võibolla on unistused ülepaisutatud ja võibolla ei peaks neile üldse tähelepanu pöörama? Aga mis oleks sel juhul elu mõte? Mis on see ajend, mille nimel hommikul ärgata ja päev õhtusse pingutada? Mis on see, mis toob naeratuse näole ja hinge õnnetunde?
Nii palju vastamata küsimusi. Ja raskeid otsuseid.
Unistused muutuvad elu jooksul. Mõned neist kaovad ja muutuvad tähtsusetuks, mõned kasvavad ajapikku hulluksajavalt suureks ja nõuavad täitumist. Mõned neist saavadki teoks. Kas just alati niimoodi, nagu eelnevalt on arvatud, aga mingil kujul siiski.
Elu ei pea olema lihtne, tõsi. Vastasel juhul tunduks siin seiklemine igavavõitu ja puuduksid piisavad väljakutsed. Aga kui väljakutsed on nii suured, et jõud neist kuidagi üle ei paista käivat, ka siis, kui väga kõvasti punnitada? Milline on see hetk, mil võib öelda, et pingutus on liga suur ega ole vaeva väärt ja selle nimel loobuda oma unistusest?
Kas emotsioone saab mõõta rahas? Ilmselt saab, ent millise valemi või koefitsendiga? Kuidas saab erinevaid sündmusi, asju ja tundeid omavahel võrrelda ning ümber kalkuleerida materiaalseks? On see üldse vajalik?
Kuidas ma tean, et loobumised ja uste sulgemised aitavad avada uusi, mille tulemused on paremad, nii et tehtud otsuseid kahetsema ei hakka? Eriti, kui otsused on inimese elu jaoks väga olulised?
Võibolla on unistused ülepaisutatud ja võibolla ei peaks neile üldse tähelepanu pöörama? Aga mis oleks sel juhul elu mõte? Mis on see ajend, mille nimel hommikul ärgata ja päev õhtusse pingutada? Mis on see, mis toob naeratuse näole ja hinge õnnetunde?
Nii palju vastamata küsimusi. Ja raskeid otsuseid.
esmaspäev, 11. oktoober 2010
Sügiseselt kuldne suvepealinn
Väljas on imeilus sügis. Lehed puudel kolletuvad ja maagi on neist juba värviline, osa puid tuulest päris paljaks jäänud. Sügiseti tekib mul tahtmine minna värviliste lehtedega parki jalutama. Kui veidi päikselist ilma ka veel annab, on lapselik kilge lehtedes hullamise järele lausa vastupandamatu. Kui just päris lehtedes jalutada ei saa, on neid vähemasti ilus auto aknast vaadata. Enamus Tallinn-Pärnu maantest on just kuldkollane nagu Pärnu linngi.
Kuigi ajavaru tundus olevat küllaldane, saabusin sellegipoolest Pärnusse napid 10 minutit enne kaheksat. M oli selleks ajaks kenasti toa soojaks kütnud. Tööriided kiiresti seljast visatud, kohvrist kleit üll visatud saabusime täpselt täistunniks Amende Villasse Sügisjazzi raames Laura Põldvere kontserti kuulama. Külgmises kambris olid veel üksikud vabad kohad, kuhu end mõnusasti sisse seadsime ja mu seksika punase küünarkargu kamina najale toetasime. Veidi hiljem jäi samasse kambrisse seisma seltskond, kus noormees liikus samuti küünarkarguga. Seda nähes, hakkas suunurk vägisi tukslema - saatusekaaslane. Kui ta esimese hooga ei saanud muigest hästi aru, siis peale kontserti teda taas maja ees kohates, tervitas ta karguga juba esimesena, lisades juurde, et ikka juhtub.
Kontsert ise oli suurepärane. Laura mahe hääl sobis ideaalselt kõlama ajaloohõngulise villa ruumidesse, tema välimus loomulikult laitmatu. Aga Laura ei oleks ilmselt kõlanud ka nii suurepäraselt oma imelise bändita. Trummar ja tsellomängija on mõlemad ilmselgelt üle prahi ja ainuüksi juba nende kahe neiu pärast tasub Laura kontserditel käia. Kui tunnine kontsert äkki lõppes, oli tunne, justkui tahaks veel ja veel.
Otsustasime leida koha, kus oleks võimalik võtta kerget õhtueinet elava klaverimuusika saatel. Infotelefon ei osanud meile soovitada ühetgi kohta. Kuna me kumbki Pärnus peale Pizza Steffani kuigipalju kohti ei tea, ei osanud ka esimese hooga kuhugi minna. Tegime autoga kolm tiiru ümber Pärnu kesklinna ja lõpuks otsustasime sisse astuda Cafe Grandi, mis seni paistis eemalt pigem noobel restoran kui hubane kohvik. Ootamatult paitas meie kõrvu klaverimuusika! Ka kohviku hinnad on üsna mõsitlikud - kohvitassi saab kätte juba 10 krooniga. Ilus õhtu lõppes täiuslikult.
Hommikusöögikohti internetist otsides sattusin mitmetele põnevatele lehtedele, kuid parimaks neist võin pidada Pärnu Postimehe üsna hiljuti ilmunud artiklit, milles räägitakse Pärnus arendatavast kohvikukultuurist. Varaseks söögiks soovitatakse erinevate blogides ja foorumites Frensi või Mahediku kohvikuid. Kuna Frens oli ootamatult reserveeritud, astusime sisse Mahedikku. Olin Mahedikust varasemalt ajakirjadest lugenud, kuid alati unustanud asukoha. Kahju on sellest, et nende koduleht on veel üsna tühi, kuid koht ise on päris äge, veidi vanaaegne ja hubane. Hinnad mõistlikud, kuigi mitte odavad, aga toidud suurepärased. Pakutakse tõesti ökovariante: speltanisu puder kõrvitsa-õunamoosi ja talupiimaga; kaerahelbejahu pannkook teralise kohupiima ja astelpajuga. Oli ka uid põnevaid pakkumisi, aga ega kõike saa ju meelde jätta. Igatahes tasub sealt teinekordki läbi astuda. Kindlasti võiks tulevikus ka tutvuda mõnusa lõuna- ja õhtusöögikohviku Supelsakstega, kohvi ja trühvlite tarvis Picadillyga. Netiavarustes mainiti ära veel uus sushikoht A-hoy ja pisike kohvik Papli. Tundub, et kohvikutama tuleb Pärnusse veelgi minna.
Juhusliku shopingu käigus saadud kupongid reklaamisid Ammende villas koogitükki ja Estonias terme. Tallinnast tulles olin kiiruga kaasa haaranud ujumisriided juhuks, kui peaksime tahtma Terviseparadiisi veekeskusesse minna, kus olen üsna ammu käinud ja viimasel ajal mitmel korral uuesti minna soovinud. Ootamatu sooduskupong pani aga mõtte liikuma Estonia spa suunas. Mõeldud, tehtud.
Estonia termid on moodsas keeles basseini- ja saunakeskus. Veidi meenutab Narva-Jõesuu spaad, kuid on kõvasti sellest üle. Läbi kahe korruse on mitmeid veega seotud elemente, kus on äärmiselt mõnus kolme tunni jooksul vedeleda, alustades Türgi hamamist, aurusaunast ja Jaapani basseinist ning lõpetades mitmete erinevate mullivannidega. Igal juhul, kes käinud pole, sellele soovitan kindlasti. Üllatavalt positiivne kogemus.
Harjumuspäraselt käisime ka Pizza Steffanis söömas. Steffani huvitav fenomen on see, et ükskõik millisel aastaajal sinna minna, on see praktiliselt alati täis ja pole ka haruldus sabas seistes lauda oodata. Ühtegi teist sellist kohta Eestis ma ei tea (vanasti oli ka Tallinnas Kompressor, ent tunnistan, et pole seal aastaid käinud).
Ka seekord sattusime Steffanit külastama ajal, mil polnud ühtki vaba lauda, kuid olime esimesed, kes sabasse seisma jäid. Üsna kohe peale meid vajus uksest sisse terve mansaft inimesi, justkui oleks nad kõik korraga kuskilt bussist lahti lastud. Peagi lõpetas välisukse kõrval soome paar oma õhtusöögi. Märkasin, kuidas üks naisterahvas vaikselt lauda noolima hakkas. Ma saan aru, et kuskil pole ühtki juhist, et laua ootamiseks tuleks sappa seisma võtta, kuid üsna loogiline ja viisakas oleks esmalt lasta lauda need, kes järjekorras esimesed on. Niisiis võtsin seisukoha sisse üsna laua läheduses.
Kui olime saanud napilt maha istuda, astus meie juurde varateismelise pojaga naine, kes päris, kas toolid meie kõrval on vabad. Heauskliku külastajana ei uurinud ma esimese hooga, milleks ta toole soovib ja vastasin jaatavalt - ehk on neil kuskil laud, aga seltskond suurem ja toole puudu, milleks siis veel teisest lauast muidu toole küsida? Selle peale käsutas naisterahvas oma poja meie lauda istuma. Olime nii hämmingus, et ei osanudki esimese hooga kohe reageerida. Steffani lauad on üsna pisikesed, mis tähendab, et võõrastega lauda jagades, tuleks istuda üsna külg-külje kõrval ja mingist privaatsusest ei saa absoluutselt enam juttugi olla. Isegi menüü arutamine oleks sama hea kui teise isiku suutäisi lugeda. õnneks tuli peagi teenindaja, kes viisakalt naisterahvale püüdis selgitada, et ühes lauas istub ikkagi üks seltskond ja üks arve. Nähes meie häiritud nägusid, naisterahvas loobus.
Hetk hiljem vabanes meie lähedal teine laud, kuhu asusid istuma järjekorras järgmisena oodanud kaks vene neidu. Sama naisterahvas lendas neilegi peale ettepanekuga lauda jagada. Malbed neiud ei osanud ettepanekust kuidagi viisakalt keelduda. Ka neile tõttas appi sama teenindaja, mille peale naisterahvas meeletult meelehärmi väljendas, kurtes Steffani poliitika üle: milleks siis tehakse neljaseid laudu, kui sinna lubatakse istuda vaid kahel inimesel. Tüdrukute õnneks loobus naine ka nende lauast lõpuks peale pikemat sõnelust.
Süvenesime menüüsse ja esitasime teenindajale oma tellimuse. Äkkitselt paelus meie tähelepanu vanem abielupaar, kellest proua päris, kas kohad meie kõrval on vabad. Äsja saadud kogemuse põhjal vastasin kiirelt, et sooviksime einestada omaette ega soovi lauda jagada. Proua manas näole grimassi: nemad tellisid pitsa kaasa, sellega pidi minema veel vaid 5 minutit ja kas nad ei võiks ooteajaks end toolidele toetada. Ohkasime kergelt ja andsime oma nõusoleku, mis see 5 minutit siis ikkagi ära ei ole. Mõni minut hiljem selgus, et proua oli ooteaega valesti kuulnud: mitte 4 minutit, vaid 40 minutit oli tegelik aeg, mil söögi alles kätte sai. Nende pitsa toodid hetk enne meie oma, nii et lõpuks õnnestus meil einestada siiski omaette. Ent sellist situatsiooni, kus keegi Eestis meeleheitlikult püüab meiega söögikohas lauda jagada, kogesin küll esimest korda. Kas meie inimesed on nahhaalsemaks muutunud või lihtsalt näljased?
Kuigi ajavaru tundus olevat küllaldane, saabusin sellegipoolest Pärnusse napid 10 minutit enne kaheksat. M oli selleks ajaks kenasti toa soojaks kütnud. Tööriided kiiresti seljast visatud, kohvrist kleit üll visatud saabusime täpselt täistunniks Amende Villasse Sügisjazzi raames Laura Põldvere kontserti kuulama. Külgmises kambris olid veel üksikud vabad kohad, kuhu end mõnusasti sisse seadsime ja mu seksika punase küünarkargu kamina najale toetasime. Veidi hiljem jäi samasse kambrisse seisma seltskond, kus noormees liikus samuti küünarkarguga. Seda nähes, hakkas suunurk vägisi tukslema - saatusekaaslane. Kui ta esimese hooga ei saanud muigest hästi aru, siis peale kontserti teda taas maja ees kohates, tervitas ta karguga juba esimesena, lisades juurde, et ikka juhtub.
Kontsert ise oli suurepärane. Laura mahe hääl sobis ideaalselt kõlama ajaloohõngulise villa ruumidesse, tema välimus loomulikult laitmatu. Aga Laura ei oleks ilmselt kõlanud ka nii suurepäraselt oma imelise bändita. Trummar ja tsellomängija on mõlemad ilmselgelt üle prahi ja ainuüksi juba nende kahe neiu pärast tasub Laura kontserditel käia. Kui tunnine kontsert äkki lõppes, oli tunne, justkui tahaks veel ja veel.
Otsustasime leida koha, kus oleks võimalik võtta kerget õhtueinet elava klaverimuusika saatel. Infotelefon ei osanud meile soovitada ühetgi kohta. Kuna me kumbki Pärnus peale Pizza Steffani kuigipalju kohti ei tea, ei osanud ka esimese hooga kuhugi minna. Tegime autoga kolm tiiru ümber Pärnu kesklinna ja lõpuks otsustasime sisse astuda Cafe Grandi, mis seni paistis eemalt pigem noobel restoran kui hubane kohvik. Ootamatult paitas meie kõrvu klaverimuusika! Ka kohviku hinnad on üsna mõsitlikud - kohvitassi saab kätte juba 10 krooniga. Ilus õhtu lõppes täiuslikult.
Hommikusöögikohti internetist otsides sattusin mitmetele põnevatele lehtedele, kuid parimaks neist võin pidada Pärnu Postimehe üsna hiljuti ilmunud artiklit, milles räägitakse Pärnus arendatavast kohvikukultuurist. Varaseks söögiks soovitatakse erinevate blogides ja foorumites Frensi või Mahediku kohvikuid. Kuna Frens oli ootamatult reserveeritud, astusime sisse Mahedikku. Olin Mahedikust varasemalt ajakirjadest lugenud, kuid alati unustanud asukoha. Kahju on sellest, et nende koduleht on veel üsna tühi, kuid koht ise on päris äge, veidi vanaaegne ja hubane. Hinnad mõistlikud, kuigi mitte odavad, aga toidud suurepärased. Pakutakse tõesti ökovariante: speltanisu puder kõrvitsa-õunamoosi ja talupiimaga; kaerahelbejahu pannkook teralise kohupiima ja astelpajuga. Oli ka uid põnevaid pakkumisi, aga ega kõike saa ju meelde jätta. Igatahes tasub sealt teinekordki läbi astuda. Kindlasti võiks tulevikus ka tutvuda mõnusa lõuna- ja õhtusöögikohviku Supelsakstega, kohvi ja trühvlite tarvis Picadillyga. Netiavarustes mainiti ära veel uus sushikoht A-hoy ja pisike kohvik Papli. Tundub, et kohvikutama tuleb Pärnusse veelgi minna.
Juhusliku shopingu käigus saadud kupongid reklaamisid Ammende villas koogitükki ja Estonias terme. Tallinnast tulles olin kiiruga kaasa haaranud ujumisriided juhuks, kui peaksime tahtma Terviseparadiisi veekeskusesse minna, kus olen üsna ammu käinud ja viimasel ajal mitmel korral uuesti minna soovinud. Ootamatu sooduskupong pani aga mõtte liikuma Estonia spa suunas. Mõeldud, tehtud.
Estonia termid on moodsas keeles basseini- ja saunakeskus. Veidi meenutab Narva-Jõesuu spaad, kuid on kõvasti sellest üle. Läbi kahe korruse on mitmeid veega seotud elemente, kus on äärmiselt mõnus kolme tunni jooksul vedeleda, alustades Türgi hamamist, aurusaunast ja Jaapani basseinist ning lõpetades mitmete erinevate mullivannidega. Igal juhul, kes käinud pole, sellele soovitan kindlasti. Üllatavalt positiivne kogemus.
Harjumuspäraselt käisime ka Pizza Steffanis söömas. Steffani huvitav fenomen on see, et ükskõik millisel aastaajal sinna minna, on see praktiliselt alati täis ja pole ka haruldus sabas seistes lauda oodata. Ühtegi teist sellist kohta Eestis ma ei tea (vanasti oli ka Tallinnas Kompressor, ent tunnistan, et pole seal aastaid käinud).
Ka seekord sattusime Steffanit külastama ajal, mil polnud ühtki vaba lauda, kuid olime esimesed, kes sabasse seisma jäid. Üsna kohe peale meid vajus uksest sisse terve mansaft inimesi, justkui oleks nad kõik korraga kuskilt bussist lahti lastud. Peagi lõpetas välisukse kõrval soome paar oma õhtusöögi. Märkasin, kuidas üks naisterahvas vaikselt lauda noolima hakkas. Ma saan aru, et kuskil pole ühtki juhist, et laua ootamiseks tuleks sappa seisma võtta, kuid üsna loogiline ja viisakas oleks esmalt lasta lauda need, kes järjekorras esimesed on. Niisiis võtsin seisukoha sisse üsna laua läheduses.
Kui olime saanud napilt maha istuda, astus meie juurde varateismelise pojaga naine, kes päris, kas toolid meie kõrval on vabad. Heauskliku külastajana ei uurinud ma esimese hooga, milleks ta toole soovib ja vastasin jaatavalt - ehk on neil kuskil laud, aga seltskond suurem ja toole puudu, milleks siis veel teisest lauast muidu toole küsida? Selle peale käsutas naisterahvas oma poja meie lauda istuma. Olime nii hämmingus, et ei osanudki esimese hooga kohe reageerida. Steffani lauad on üsna pisikesed, mis tähendab, et võõrastega lauda jagades, tuleks istuda üsna külg-külje kõrval ja mingist privaatsusest ei saa absoluutselt enam juttugi olla. Isegi menüü arutamine oleks sama hea kui teise isiku suutäisi lugeda. õnneks tuli peagi teenindaja, kes viisakalt naisterahvale püüdis selgitada, et ühes lauas istub ikkagi üks seltskond ja üks arve. Nähes meie häiritud nägusid, naisterahvas loobus.
Hetk hiljem vabanes meie lähedal teine laud, kuhu asusid istuma järjekorras järgmisena oodanud kaks vene neidu. Sama naisterahvas lendas neilegi peale ettepanekuga lauda jagada. Malbed neiud ei osanud ettepanekust kuidagi viisakalt keelduda. Ka neile tõttas appi sama teenindaja, mille peale naisterahvas meeletult meelehärmi väljendas, kurtes Steffani poliitika üle: milleks siis tehakse neljaseid laudu, kui sinna lubatakse istuda vaid kahel inimesel. Tüdrukute õnneks loobus naine ka nende lauast lõpuks peale pikemat sõnelust.
Süvenesime menüüsse ja esitasime teenindajale oma tellimuse. Äkkitselt paelus meie tähelepanu vanem abielupaar, kellest proua päris, kas kohad meie kõrval on vabad. Äsja saadud kogemuse põhjal vastasin kiirelt, et sooviksime einestada omaette ega soovi lauda jagada. Proua manas näole grimassi: nemad tellisid pitsa kaasa, sellega pidi minema veel vaid 5 minutit ja kas nad ei võiks ooteajaks end toolidele toetada. Ohkasime kergelt ja andsime oma nõusoleku, mis see 5 minutit siis ikkagi ära ei ole. Mõni minut hiljem selgus, et proua oli ooteaega valesti kuulnud: mitte 4 minutit, vaid 40 minutit oli tegelik aeg, mil söögi alles kätte sai. Nende pitsa toodid hetk enne meie oma, nii et lõpuks õnnestus meil einestada siiski omaette. Ent sellist situatsiooni, kus keegi Eestis meeleheitlikult püüab meiega söögikohas lauda jagada, kogesin küll esimest korda. Kas meie inimesed on nahhaalsemaks muutunud või lihtsalt näljased?
teisipäev, 5. oktoober 2010
Kliendikaebus Elisale
Kallis Elisa,
kirjutan sulle üle pika aja. Seni on meil olnud aastaid kestev ja teineteist respekteeriv suhe ning mul oleks kahju, kui see nüüd lõppema peaks. Kunagi suhte alguses olid meil mõned väikesed probleemid, kuid need lahenesid kiiresti. Hiljem oleme omavahel läbi saanud ka üsna hästi kuniks minu mured hakkasid pihta umbes kuu aega tagasi.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Augusti keskel rõõmustas tööandja mind teatega, et saan endale töömobiili numbri. Kuna olen olnud ise juba aastaid Elisa klient ja ka tööandja on Elisa võrgus, sobis mulle suurepäraselt mõte kasutada topeltnumbri teenust. Elisa, mitte et ma sind ei usaldaks, aga sellegipoolest olen uute asjade proovimisel ettevaatlik ning enne pea ees tundmatus kohas vette hüppamist otsustasin veidi uurida taustinfot, kas asi on ikka nii ilus kui eemalt paistab.
Mulle meeldib palju rääkida ja seepärast olin väga rahul oma kõnepaketiga, milles sisaldus fikseeritud kuu tasu eest väga palju kõneaega. Samuti olin harjunud kasutama juba pikaajaliselt kõneposti teenust ning mis seal salata, meeldib mulle telefonist ka e-posti lugeda ja internetis surfata. Telefon on minu jaoks igapäevane asendamatu abimees ning kaasas kõikjal, kuhu ma lähen.
Niisiis uurisin ma Elisa esindusest, kas on võimalik topeltnumbri puhul jätta põhinumbriks mu isiklik number, et välja helistades ja pikki kõnesid tehes ei läheks number sassi ja ma kogemata tööandjale sellega lisakulu ei tekitaks. Samuti soovisin, et jääks alles kõneposti teenuse võimalus. Tööandja oli aga andnud omapoolse nõusoleku internetiteenuse maksmise osas (fikseeritud kuutasuga 100 krooni), nii et minu jaoks oleks olnud ideaalne lahendus topeltnumbrina, kus eranumber on põhinumbriks, alles jääb kõnepost, aga interneti kasutamise tasu nõutakse sisse tööandjalt. Teenindaja, kes mind sel teemal aidata püüdis, jäi aga vastusega jänni. Ta püüdis küll uurida vastuseid kolleegidelt ja tootejuhilt, ent tootejuhi telefon oli väljas. Kuna ma vastust ei saanud, kas eranumber saab topeltnumbri põhinumbriks olla, jäi tehing tookord katki.
Mõte jäi topelnumbri osas ikkagi kripeldama ja otsustasin peale järele mõtlemist siiski proovida topeltnumbri teenust klassikalisel moel: põhinumbriks sai tööandja number, lisanumbriks eranumber ning interneti tasu läks tööandja arvelt. Peale mõningat pusimist sai teenindaja esinduses selle lõpuks ka vormistatud ning tundus, et kõik ongi nüüd nii nagu peab. Teenindaja ei osanud üksnes vastata, miks eranumbrile tulevad kõned ikkagi topeltnumbrile ei suundu. Nii otsustasingi hoida esialgu telefonis oma erakaarti, et eranumbrilt kõned kätte saaksin ja järgmisel tööpäeval oleks Elisast võimalik uurida, millal teenus tööle hakkab.
Päev peale topeltnumbri teenuse sõlmimist, kui telefonis oli veel eranumbri sim-kaart, püüdsin panna autot telefoniga parkima. Vastussõnumit ei tulnud. Ka parkimist lõpetades sõnumit ei saabunud. Siis hakaks asi tunduma kahtlane. Avastasin, et sms-d olid laekunud põhinumbri sim-kaardile. Siis sain ka teada, et eranumer ei lülitunud ümber osaks topeltnumbrist, sest kõneposti teenus oli aktiveeritud. Probleem pidi lahenema siis, kui eranumbri similt suunamised maha võtta ning põhinumbrile kõnepost teha. Õnneks oli tööandja ka kõneposti teenuse lisamisega nõus. Õues olid ilmad soojad, päike paistis ja elu oli kui lill - topeltnumber töötas kenasti nii mõlema numbri kõnede, sõnumite, põhinumbri kõneposti kui interneti osas. Eranumbri sim kaart on sellest päevast alates olnud mul rahakoti vahel kaasas juhuks, kui ühel päeval peaks tulema hetk, mil otsustan topeltnumbrist loobuda, oleks lihtne oma numbrit taas kasutama hakata (samal põhjusel ei lõpetanud ma oma eranumbrilt ära esialgu ei kõneposti ega interneti teenuseid, kuigi kõneposti midagi ei suundu ja eranumbriga internetti ei kasuta).
Elisa, ma ei oodanusd sinust salakavalat käitumist, kuid just selle osaks sain ma alates eelmisest neljapäevast (30.09.2010). Keset päeva avastasin oma telefonilt sõnumi, et kõnepostis on mulle teade, ilma telefoni helisemiseta. Olin veidi üllatunud. Püüdsin helistada kõneposti, kuid telefon andis võrguvea teate. Vahetasin numbrit, sest arvasin, et sattusin helistama kõneposti kogemata vale numbriga. Sain ikka võrguvea teate. Vahetasin numbri tagasi põhinumbriks ja helistasin kõneposti: teateid ei olnud. Samas smsis oli selgelt kirjas, et kõnepostis on teade. Teate avastasin aga eranumbrilt (sim kaarti vahetamata) kõneposti helistades ja sattudes oma erakõneposti, kuhu ühtki suunamist tehtud ei olnud. Samasugune juhtum leidis aset veelkord samal päeval õhtul kella 17 paiku. Et kõnepost teavitab vaid nendest kõnedest, kes on ka sõnumi salvestanud, aga jätab teavitamata nendest, kes on helistanud, ent kõneposti sattudes kõne katkestanud, ei oskagi ma öelda kui paljud mind tol päeval kätte saada püüdsid. Kuna välja helistamiseks number töötas, ei osanud ma kahtlustadagi, et kõned sinna sisse ei tule.
Proovisin helistada ise endale lauatelefonilt ja sattusin eranumbri kõnepostkasti. Helistasin klienditeenindusse ning mulle öeldi, et olen ise oma kõik sissetulevad kõned suunanud kõneposti. Samas võin ma kindlalt väita, et ei olnud teinud telefoniga samal ega lähipäevadel ühtki suunamisega seotud toimingut, ka ei olnud ma vahetanud sim kaarti. Kui telefonis on sees töönumbriga sim kaart, ei saa ma ju sellelt kaardilt eranumbrile suunamisi peale ometi panna? Teenindaja palus teha telefonile restardi ja kõik pidi saama kohe korda.
Sama päeva õhtul ootasin kõnet, mis kell ja kuhu kohtumispaik määratakse. Seda kõnet aga ei saanudki tulla, sest eranumbrilt ei olnud mind endiselt võimalik kätte saada. Ah, ma ei jaksagi kogu sellest õhtust enam pikalt kirjutada, kui olen seda korra juba teinud oma blogis. Sellegipoolest teenindaja, kes minuga terve õhtu suhtles, oli väga püüdlik ja lõpuks tundus, et kõik sai korda.
Nädalavahetusel oli mul vähe sissetulevaid kõnesid, kuid veel pühapäeva õhtupoolikul ei kurtnud keegi, et mind kätte ei saanud. Kuigi, see kurtmine võinuks jääda ka hüüdja hääleks kõrbes, sest tegelikkuses ei tea ma, kaua mu eranumber ei ole olnud töökorras. Paraku oma töönumbrit kasutan üksnes tööalasel eesmärgil ega ole seda isegi mitte perele jaganud. See tähendab, et mind vahepeal kätte saada telefonitsi ei olnudki võimalik. Ka ei tule ma ise selle peale, et teha endale Muhv-nõudmiseni kõnesid ehk mõnelt muult telefonilt kontrolli mõttes endale helistada, kas number ikka töötab.
Terve eilse päeva oli telefon kahtlaselt vaikne. Aga vahel ongi vaiksemaid päevi ja sellest ei oska kohe kahtlustada, et number taas ei tööta - leiti ju eelmise nädala lõpul lahendus Elisa poolt ja kuna mulle keegi rohkem tagasi ei helistanud ega muul viisil ühendust võtnud, siis eeldasin, et kõik töötab. Täna lõuna ajal sain kurjakuulutava teate, et mu eranumber pole enam isegi mitte kõneposti sattunud, vaid lausa levist väljas.
Olles valinud topeltnumbriga sim kaardilt aktiivseks oma eranumbri, helistasin Elisa kliendiinfosse. Teenindajalt sain vastuseks, et probleemi lahendus on jäänud tehnikutelt poolikuks. Tundsin, kuidas mul silme eest mustaks läks ja veri pähe tõusis: ma ei saa kontrollida seda, kas Elisa teeb oma tööd ja lahendab tekkinud probleeme. Kannatliku kliendina ootan ma pikisilmi oma suurele murele lahendust ja eeldan, et olles selle adresseerinud õigetele inimestele, sellega ka tegeletakse, aga tuleb välja, et ilmselt nii see ikkagi ei ole. Kallis Elisa, kui sa oled pannud mind niigi juba pikalt ebamugavasse situatsiooni, siis kuidas peaksin käituma, et oma murele lõpuks sinupoolne lahendus leida?
Veidi hiljem helistas täna teenindaja mulle tagasi ja teatas, et tänu olemasolevale kõneposti teenusele ei saagi topeltnumber töötada. Väidetavalt ei ole võimalik topeltnumbri teenuse puhul kasutada kõneposti teenust. Kuulsin seda täna telefonis esimest korda. Miks ometi ükski teenindaja mulle sellist infot kordagi varem polnud andnud, et topeltnumbri puhul pean loobuma kõnepostist? Miks lastakse see teenus siis tasuliselt numbrile peale panna, kui seda teenust tegelikult olla ei tohi? Ja kui teenus ei ole aktiveeritud (mitte üheltki similt ei ole ühtki kõnet suunatud mitte kummassegi kõneposti), siis miks endiselt ei tööta mu eranumber, vaid väsinud automaatvastaja hääl teatab nukralt, et number on välja lülitatud või asub väljaspool levi piirkonda?
Minu jaoks on mu eranumber osa minu identiteedist, mis on mul aegade algusest olnud. See number ei ole seotud üksnes mu pere ja sõpradega, keda kalliks pean, vaid ka klientidega, kes minuga on arvestanud. Nüüd ma ei saagi teada, kui mõni klient on püüdnud mind kätte saada, et oma lemmikloomale süüa osta. Näljase looma omanik ei oota kuniks tehnilised probleemid lahenevad - tema lemmik tahab süüa saada kohe. Ma ei tea mitu klienti on sinu tujukus, Elisa, mulle praegusel hetkel maksma läinud. Elisa, ma olen sinus pettunud ja tunnen end petetuna sinu poolt. Olen olnud sulle kogu aja, mil mul on mobiiltelefon olnud, truu klient ega ole lasknud ühelgi teisel operaatoril end üle meelitada nende marjamaale. Ja pika lojaalsuse eest tasud sa mulle niimoodi?
Elisa, ma ei tahaks meie pikaajalist suhet lõpetada, aga kui need probleemid ei leia peagi mõistlikku lahendust, ei näe ma varsti enam teist võimalust, sest kahte telefoni kaasas kandes ei ole enam vahet, kas mõlemad on ühes võrgus või mitte. Elisa, kuidas sa lahendad tekkinud probleemi ja korvad minu valu?
Sinu truu klient
P.
kirjutan sulle üle pika aja. Seni on meil olnud aastaid kestev ja teineteist respekteeriv suhe ning mul oleks kahju, kui see nüüd lõppema peaks. Kunagi suhte alguses olid meil mõned väikesed probleemid, kuid need lahenesid kiiresti. Hiljem oleme omavahel läbi saanud ka üsna hästi kuniks minu mured hakkasid pihta umbes kuu aega tagasi.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Augusti keskel rõõmustas tööandja mind teatega, et saan endale töömobiili numbri. Kuna olen olnud ise juba aastaid Elisa klient ja ka tööandja on Elisa võrgus, sobis mulle suurepäraselt mõte kasutada topeltnumbri teenust. Elisa, mitte et ma sind ei usaldaks, aga sellegipoolest olen uute asjade proovimisel ettevaatlik ning enne pea ees tundmatus kohas vette hüppamist otsustasin veidi uurida taustinfot, kas asi on ikka nii ilus kui eemalt paistab.
Mulle meeldib palju rääkida ja seepärast olin väga rahul oma kõnepaketiga, milles sisaldus fikseeritud kuu tasu eest väga palju kõneaega. Samuti olin harjunud kasutama juba pikaajaliselt kõneposti teenust ning mis seal salata, meeldib mulle telefonist ka e-posti lugeda ja internetis surfata. Telefon on minu jaoks igapäevane asendamatu abimees ning kaasas kõikjal, kuhu ma lähen.
Niisiis uurisin ma Elisa esindusest, kas on võimalik topeltnumbri puhul jätta põhinumbriks mu isiklik number, et välja helistades ja pikki kõnesid tehes ei läheks number sassi ja ma kogemata tööandjale sellega lisakulu ei tekitaks. Samuti soovisin, et jääks alles kõneposti teenuse võimalus. Tööandja oli aga andnud omapoolse nõusoleku internetiteenuse maksmise osas (fikseeritud kuutasuga 100 krooni), nii et minu jaoks oleks olnud ideaalne lahendus topeltnumbrina, kus eranumber on põhinumbriks, alles jääb kõnepost, aga interneti kasutamise tasu nõutakse sisse tööandjalt. Teenindaja, kes mind sel teemal aidata püüdis, jäi aga vastusega jänni. Ta püüdis küll uurida vastuseid kolleegidelt ja tootejuhilt, ent tootejuhi telefon oli väljas. Kuna ma vastust ei saanud, kas eranumber saab topeltnumbri põhinumbriks olla, jäi tehing tookord katki.
Mõte jäi topelnumbri osas ikkagi kripeldama ja otsustasin peale järele mõtlemist siiski proovida topeltnumbri teenust klassikalisel moel: põhinumbriks sai tööandja number, lisanumbriks eranumber ning interneti tasu läks tööandja arvelt. Peale mõningat pusimist sai teenindaja esinduses selle lõpuks ka vormistatud ning tundus, et kõik ongi nüüd nii nagu peab. Teenindaja ei osanud üksnes vastata, miks eranumbrile tulevad kõned ikkagi topeltnumbrile ei suundu. Nii otsustasingi hoida esialgu telefonis oma erakaarti, et eranumbrilt kõned kätte saaksin ja järgmisel tööpäeval oleks Elisast võimalik uurida, millal teenus tööle hakkab.
Päev peale topeltnumbri teenuse sõlmimist, kui telefonis oli veel eranumbri sim-kaart, püüdsin panna autot telefoniga parkima. Vastussõnumit ei tulnud. Ka parkimist lõpetades sõnumit ei saabunud. Siis hakaks asi tunduma kahtlane. Avastasin, et sms-d olid laekunud põhinumbri sim-kaardile. Siis sain ka teada, et eranumer ei lülitunud ümber osaks topeltnumbrist, sest kõneposti teenus oli aktiveeritud. Probleem pidi lahenema siis, kui eranumbri similt suunamised maha võtta ning põhinumbrile kõnepost teha. Õnneks oli tööandja ka kõneposti teenuse lisamisega nõus. Õues olid ilmad soojad, päike paistis ja elu oli kui lill - topeltnumber töötas kenasti nii mõlema numbri kõnede, sõnumite, põhinumbri kõneposti kui interneti osas. Eranumbri sim kaart on sellest päevast alates olnud mul rahakoti vahel kaasas juhuks, kui ühel päeval peaks tulema hetk, mil otsustan topeltnumbrist loobuda, oleks lihtne oma numbrit taas kasutama hakata (samal põhjusel ei lõpetanud ma oma eranumbrilt ära esialgu ei kõneposti ega interneti teenuseid, kuigi kõneposti midagi ei suundu ja eranumbriga internetti ei kasuta).
Elisa, ma ei oodanusd sinust salakavalat käitumist, kuid just selle osaks sain ma alates eelmisest neljapäevast (30.09.2010). Keset päeva avastasin oma telefonilt sõnumi, et kõnepostis on mulle teade, ilma telefoni helisemiseta. Olin veidi üllatunud. Püüdsin helistada kõneposti, kuid telefon andis võrguvea teate. Vahetasin numbrit, sest arvasin, et sattusin helistama kõneposti kogemata vale numbriga. Sain ikka võrguvea teate. Vahetasin numbri tagasi põhinumbriks ja helistasin kõneposti: teateid ei olnud. Samas smsis oli selgelt kirjas, et kõnepostis on teade. Teate avastasin aga eranumbrilt (sim kaarti vahetamata) kõneposti helistades ja sattudes oma erakõneposti, kuhu ühtki suunamist tehtud ei olnud. Samasugune juhtum leidis aset veelkord samal päeval õhtul kella 17 paiku. Et kõnepost teavitab vaid nendest kõnedest, kes on ka sõnumi salvestanud, aga jätab teavitamata nendest, kes on helistanud, ent kõneposti sattudes kõne katkestanud, ei oskagi ma öelda kui paljud mind tol päeval kätte saada püüdsid. Kuna välja helistamiseks number töötas, ei osanud ma kahtlustadagi, et kõned sinna sisse ei tule.
Proovisin helistada ise endale lauatelefonilt ja sattusin eranumbri kõnepostkasti. Helistasin klienditeenindusse ning mulle öeldi, et olen ise oma kõik sissetulevad kõned suunanud kõneposti. Samas võin ma kindlalt väita, et ei olnud teinud telefoniga samal ega lähipäevadel ühtki suunamisega seotud toimingut, ka ei olnud ma vahetanud sim kaarti. Kui telefonis on sees töönumbriga sim kaart, ei saa ma ju sellelt kaardilt eranumbrile suunamisi peale ometi panna? Teenindaja palus teha telefonile restardi ja kõik pidi saama kohe korda.
Sama päeva õhtul ootasin kõnet, mis kell ja kuhu kohtumispaik määratakse. Seda kõnet aga ei saanudki tulla, sest eranumbrilt ei olnud mind endiselt võimalik kätte saada. Ah, ma ei jaksagi kogu sellest õhtust enam pikalt kirjutada, kui olen seda korra juba teinud oma blogis. Sellegipoolest teenindaja, kes minuga terve õhtu suhtles, oli väga püüdlik ja lõpuks tundus, et kõik sai korda.
Nädalavahetusel oli mul vähe sissetulevaid kõnesid, kuid veel pühapäeva õhtupoolikul ei kurtnud keegi, et mind kätte ei saanud. Kuigi, see kurtmine võinuks jääda ka hüüdja hääleks kõrbes, sest tegelikkuses ei tea ma, kaua mu eranumber ei ole olnud töökorras. Paraku oma töönumbrit kasutan üksnes tööalasel eesmärgil ega ole seda isegi mitte perele jaganud. See tähendab, et mind vahepeal kätte saada telefonitsi ei olnudki võimalik. Ka ei tule ma ise selle peale, et teha endale Muhv-nõudmiseni kõnesid ehk mõnelt muult telefonilt kontrolli mõttes endale helistada, kas number ikka töötab.
Terve eilse päeva oli telefon kahtlaselt vaikne. Aga vahel ongi vaiksemaid päevi ja sellest ei oska kohe kahtlustada, et number taas ei tööta - leiti ju eelmise nädala lõpul lahendus Elisa poolt ja kuna mulle keegi rohkem tagasi ei helistanud ega muul viisil ühendust võtnud, siis eeldasin, et kõik töötab. Täna lõuna ajal sain kurjakuulutava teate, et mu eranumber pole enam isegi mitte kõneposti sattunud, vaid lausa levist väljas.
Olles valinud topeltnumbriga sim kaardilt aktiivseks oma eranumbri, helistasin Elisa kliendiinfosse. Teenindajalt sain vastuseks, et probleemi lahendus on jäänud tehnikutelt poolikuks. Tundsin, kuidas mul silme eest mustaks läks ja veri pähe tõusis: ma ei saa kontrollida seda, kas Elisa teeb oma tööd ja lahendab tekkinud probleeme. Kannatliku kliendina ootan ma pikisilmi oma suurele murele lahendust ja eeldan, et olles selle adresseerinud õigetele inimestele, sellega ka tegeletakse, aga tuleb välja, et ilmselt nii see ikkagi ei ole. Kallis Elisa, kui sa oled pannud mind niigi juba pikalt ebamugavasse situatsiooni, siis kuidas peaksin käituma, et oma murele lõpuks sinupoolne lahendus leida?
Veidi hiljem helistas täna teenindaja mulle tagasi ja teatas, et tänu olemasolevale kõneposti teenusele ei saagi topeltnumber töötada. Väidetavalt ei ole võimalik topeltnumbri teenuse puhul kasutada kõneposti teenust. Kuulsin seda täna telefonis esimest korda. Miks ometi ükski teenindaja mulle sellist infot kordagi varem polnud andnud, et topeltnumbri puhul pean loobuma kõnepostist? Miks lastakse see teenus siis tasuliselt numbrile peale panna, kui seda teenust tegelikult olla ei tohi? Ja kui teenus ei ole aktiveeritud (mitte üheltki similt ei ole ühtki kõnet suunatud mitte kummassegi kõneposti), siis miks endiselt ei tööta mu eranumber, vaid väsinud automaatvastaja hääl teatab nukralt, et number on välja lülitatud või asub väljaspool levi piirkonda?
Minu jaoks on mu eranumber osa minu identiteedist, mis on mul aegade algusest olnud. See number ei ole seotud üksnes mu pere ja sõpradega, keda kalliks pean, vaid ka klientidega, kes minuga on arvestanud. Nüüd ma ei saagi teada, kui mõni klient on püüdnud mind kätte saada, et oma lemmikloomale süüa osta. Näljase looma omanik ei oota kuniks tehnilised probleemid lahenevad - tema lemmik tahab süüa saada kohe. Ma ei tea mitu klienti on sinu tujukus, Elisa, mulle praegusel hetkel maksma läinud. Elisa, ma olen sinus pettunud ja tunnen end petetuna sinu poolt. Olen olnud sulle kogu aja, mil mul on mobiiltelefon olnud, truu klient ega ole lasknud ühelgi teisel operaatoril end üle meelitada nende marjamaale. Ja pika lojaalsuse eest tasud sa mulle niimoodi?
Elisa, ma ei tahaks meie pikaajalist suhet lõpetada, aga kui need probleemid ei leia peagi mõistlikku lahendust, ei näe ma varsti enam teist võimalust, sest kahte telefoni kaasas kandes ei ole enam vahet, kas mõlemad on ühes võrgus või mitte. Elisa, kuidas sa lahendad tekkinud probleemi ja korvad minu valu?
Sinu truu klient
P.
esmaspäev, 4. oktoober 2010
Vestlused unenäos on reaalsed?
Istusin ja kuulasin sind. vaatasin su rõõmsat nägu ja optimistlikku meelt. Mul oli hea meel kuulda, et teil on kõik hästi ja olete õnnelikud. Sa rääkisid oma reisist ja kauaoodatud taaskohtumisest. Lõpuks ometi jälle koos.
Umbes nädalapäevad tagasi hommikul ärgates ei mäletanud ma midagi detailidest, üksnes rahulik enesetunne oli, teades, et teiega on kõik korras ja hästi. Hinges torkis korraks valusast igatsuest teie mõlema järgi, sest öine vestlus unenäos oli nii päris ja reaalne, et hommikul oli raske uskuda: seda ei toimunudki. Aga võibolla ei olnudki see pelgalt uni ja meie vestlust mäletad sinagi?
Igatsen vestlusi ja koos veedetud hetki. Igatsus teeb hinge veidi hellaks. Mõttes teile soovin head. Ehk jõuavad need soovid kohale teie unenägudes, E ja L.
Umbes nädalapäevad tagasi hommikul ärgates ei mäletanud ma midagi detailidest, üksnes rahulik enesetunne oli, teades, et teiega on kõik korras ja hästi. Hinges torkis korraks valusast igatsuest teie mõlema järgi, sest öine vestlus unenäos oli nii päris ja reaalne, et hommikul oli raske uskuda: seda ei toimunudki. Aga võibolla ei olnudki see pelgalt uni ja meie vestlust mäletad sinagi?
Igatsen vestlusi ja koos veedetud hetki. Igatsus teeb hinge veidi hellaks. Mõttes teile soovin head. Ehk jõuavad need soovid kohale teie unenägudes, E ja L.
neljapäev, 30. september 2010
Tehnikaaura võidab jälle!
Olen mitmeid kordi varem olnud hädas oma tehnikaauraga, millest ka varasemalt siin juttu olnud on. Täna asus tehnikaaura taas rünnakule, sedakorda juba kõrgemal tasemel.
Paar nädalat tagasi sain tööandjalt mobiiltelefoni numbri. Kuna ka see oli Elisa võrgus nagu minu isiklik numbergi (olgu siinkohal öeldud, et sisuliselt terve oma teadliku elu, mil mul mobiil on olnud, olen ma Elisa võrgus tiksunud ning seni Elisaga üsnagi rahule jäänud, nii et pole olnud põhjust võrku vahetama hakata), otsustasin proovida topeltnumbri teenust, et ei peaks kaasas kandma kahte mobiiltelefoni, vaid saaks ühega hakkama.
Esialgu oli mul plaan eranumber jätta põhinumbriks ja töönumber lisanumbriks. Siis selgus, et sellisel juhul peab interneti kuutasu minema ikkagi eranumbrilt ja tööandja seda tasuda ei saa. See mõte mulle aga ei sobinud. Järgmine väike tagasilöök tuli siis, kui selgus, et kui töönumbrist saab põhinumber, siis eranumbril ei saa lisanumbrina olla kõneposti teenust. Õnneks oli tööandja nõus kõneposti tellima ja seega mina nõus klassikalisele reeglile alla vanduma: töönumbrist sai põhinumber, eranumbrist lisanumber ja töötasid nii internet kui kõnepost. Sellegipoolest ei kiirustanud ma eranumbril interneti- ega kõnepostiteenust peatama.
Esimese hooga ei hakanud topeltnumber kuidagi tööle. Kõned lihtsalt ei suundunud ümber ja töö-simi sisse pannes lükkas erakõned postkasti. Nii jätsin telefoni eranumbri simi kuniks ühel hetkel panin auto mobiiliga parkima. Vastussõnumit ei tulnud. Helistasin Ühisteenustele ja uurisin, miks sõnumit ei tulnud ning kas parkimine ikka õnnestus. Sain kinnitava vastuse. Parkimist maha võttes taas sõnumit ei saabunud. Saatsin smsi M-le, kuid ka tema ei vastanud. Siis taipasin, et midagi on mäda - ükski sms miskipärast minuni ei jõua. Veidi hiljem nuputasime välja: smsid suundusid kõik põhinumbri simile. Siis tabasime ära ka probleemile lahenduse: võtsin eranumbrilt kõik kõneposti suunamised maha ja topeltnumber sai mõnusasti töökorda, telefoni sisse õige sim kaart.
Kõik tunduski toimivat nagu peab kuni täna lõunani. Ühtäkki saabus telefonile sms, et kõneposti on jäetud teade. Mõtlesin küll, et veidi kummaline - telefon isegi ei helisenud, kuid juu siis oli mingi võrgu probleem ja hetkeks kadus levi. Püüdsin helistada oma kõneposti, ent telefon andis võrguvea teate. Vahetasin numbrit ja sain endiselt võrguvea. Vahetasin taas numbrit ning helistasin töönumbriga kõneposti. Kõnepost teatas, et mul pole ootel ühtki teadet. Samas olin kindel, et ei näinud ennist smsis ühtki viirastust. Vahetasin taas numbrit ja kõneposti helistades sattusin oma eranumbri postkasti, kuhu oligi teade jäetud. Olin üllatunud, kuid nentisin heameelt kahe paralleelselt toimiva kõneposti üle.
Poole viie paiku õhtul sain telefonile järgmise teate: kõnepostis oli uus sõnum. Taas oli töötelefoni kõnepost tühi ja sõnum ootas erapostkastis. Siis hakkas asi kahtlaseks kiskuma. Haarasin lauatelefoni toru ja püüdsin ise oma numbrile helistada: kõne suundus postkasti. Samas välja sain helistada normaalselt ning ka telefoni restart ei aidanud. Haarasin Elisa kliendiinfo järele.
Peale mõnda aega ootel olemist teatas mulle püüdlik õpilase hääl, et olen ise oma erakõne kõned kõik suunanud postkasti. Minu väite peale, et ma pole tänba mingeid suunamise toiminguid oma telefoniga, seda enam veel eranumbriga (selleks peaksin sim-kaarti vahetama) teinud, teatas ta vaid, et ei näe, kuidas viga on tekkinud, kuid võttis suunamise maha ning kui telefonile restardi teen, peaks kõik korda minema. Restart tehtud ja süda rahul, et nüüd on kõik korras.
Umbes poolteist tundi hiljem sain M-lt kõne, et mu eranumber on väljas ja ainult töönumbrilt õnnestus tal mind kätte saada. Olin talle sellekohase eelneva hoiatava smsi igaks juhuks saatnud, et ta ei arvaks, et teda ignoreerida püüan. Helistasin taas Elisasse ja kurtsin oma muret. Minu murele anti sama selgitus, mis eelmisel korral. Jäin ootele, et kõik saaks korda. Hetk hiljem selgus, et erakõned suunduvad endiselt üksnes postkasti.
Helistasin kolmandat korda Elisasse. Teenindaja, kes oli minuga juba korra suhelnud, püüdis leida mõistlikku lahendust, et number ikkagi tööle hakkaks ning kõned läbi tuleks. Peale mitmekordseid rääkimisi ja seletamisi, tehnikutelt ja kelleltki veel uurimisi ja ootel olekuid, arvas ta olevat probleemi lahendanud. Siis selgus, et eranumber ei suundunud enam postkasti, vaid oli lihtsalt välja lülitatud. Olin hämmingus.
Helistasin Elisasse sama murega samal õhtul neljandat korda. Teenindaja oli minuga juba päris hädas. Ilmselt oli ka tehnik üsna nõutu. Edasi-tagasi helistamist oli meil omavahel mitmetel kordadel. Igaks juhuks katsetasin ka telefoni vahetust, et Elisa saaks testida, kas asi on simis, võrgus, telefonis või milles iganes. Lõpptulemusena suutis Elisa suunata manuaalselt mu eranumbri töönumbrile, nii et kõned tulid läbi, ent kõneposti teenus ei saanudki enam toimima nii nagu peaks. Samuti avastas Elisa, et isegi siis, kui nad korduvalt käsitsi kõik suunamised maha võtavad, on need hetke pärast nende süsteemis iseenesest taas tagasi. Miks või kuidas, keegi ei tea. Ehk on homne päev targem.
Olgugi, et helistamist oli Elisaga palju, sattusin lõpuks üsna asjaliku teenindaja Karini otsa, kes viitsis minuga vaeva näha ja veidi mõelda, millest võiks mu probleem tuleneda. Sellegipoolest olen nördinud, et Elisal pole teenust mis jätaks jälje helistajast ka siis, kui satutakse kõneposti, ent teadet ei jäetud - nii ei saagi ma teada, kes mulle täna helistada püüdsid ja pean olema tahtmatult ebaviisakas, et nende kõnedele ei vasta ega tagasi ei helista. Tahaksin, aga kahjuks ei tea ma, kellele peaksin traati tõmbama.
Arvestades minu tehnikaaurat, siis ehk tuleks mul saata Elisale kliendikaebuse asemel hoopis kiri pakkumisega hakata tasuta nende testkliendiks igasuguste toodete ja teenuste puhul - nagu ajalugu on näidanud, saab mu aura tehnikaga suurepäraselt hakkama, tehnika auraga enam aga millegipärast mitte.
Paar nädalat tagasi sain tööandjalt mobiiltelefoni numbri. Kuna ka see oli Elisa võrgus nagu minu isiklik numbergi (olgu siinkohal öeldud, et sisuliselt terve oma teadliku elu, mil mul mobiil on olnud, olen ma Elisa võrgus tiksunud ning seni Elisaga üsnagi rahule jäänud, nii et pole olnud põhjust võrku vahetama hakata), otsustasin proovida topeltnumbri teenust, et ei peaks kaasas kandma kahte mobiiltelefoni, vaid saaks ühega hakkama.
Esialgu oli mul plaan eranumber jätta põhinumbriks ja töönumber lisanumbriks. Siis selgus, et sellisel juhul peab interneti kuutasu minema ikkagi eranumbrilt ja tööandja seda tasuda ei saa. See mõte mulle aga ei sobinud. Järgmine väike tagasilöök tuli siis, kui selgus, et kui töönumbrist saab põhinumber, siis eranumbril ei saa lisanumbrina olla kõneposti teenust. Õnneks oli tööandja nõus kõneposti tellima ja seega mina nõus klassikalisele reeglile alla vanduma: töönumbrist sai põhinumber, eranumbrist lisanumber ja töötasid nii internet kui kõnepost. Sellegipoolest ei kiirustanud ma eranumbril interneti- ega kõnepostiteenust peatama.
Esimese hooga ei hakanud topeltnumber kuidagi tööle. Kõned lihtsalt ei suundunud ümber ja töö-simi sisse pannes lükkas erakõned postkasti. Nii jätsin telefoni eranumbri simi kuniks ühel hetkel panin auto mobiiliga parkima. Vastussõnumit ei tulnud. Helistasin Ühisteenustele ja uurisin, miks sõnumit ei tulnud ning kas parkimine ikka õnnestus. Sain kinnitava vastuse. Parkimist maha võttes taas sõnumit ei saabunud. Saatsin smsi M-le, kuid ka tema ei vastanud. Siis taipasin, et midagi on mäda - ükski sms miskipärast minuni ei jõua. Veidi hiljem nuputasime välja: smsid suundusid kõik põhinumbri simile. Siis tabasime ära ka probleemile lahenduse: võtsin eranumbrilt kõik kõneposti suunamised maha ja topeltnumber sai mõnusasti töökorda, telefoni sisse õige sim kaart.
Kõik tunduski toimivat nagu peab kuni täna lõunani. Ühtäkki saabus telefonile sms, et kõneposti on jäetud teade. Mõtlesin küll, et veidi kummaline - telefon isegi ei helisenud, kuid juu siis oli mingi võrgu probleem ja hetkeks kadus levi. Püüdsin helistada oma kõneposti, ent telefon andis võrguvea teate. Vahetasin numbrit ja sain endiselt võrguvea. Vahetasin taas numbrit ning helistasin töönumbriga kõneposti. Kõnepost teatas, et mul pole ootel ühtki teadet. Samas olin kindel, et ei näinud ennist smsis ühtki viirastust. Vahetasin taas numbrit ja kõneposti helistades sattusin oma eranumbri postkasti, kuhu oligi teade jäetud. Olin üllatunud, kuid nentisin heameelt kahe paralleelselt toimiva kõneposti üle.
Poole viie paiku õhtul sain telefonile järgmise teate: kõnepostis oli uus sõnum. Taas oli töötelefoni kõnepost tühi ja sõnum ootas erapostkastis. Siis hakkas asi kahtlaseks kiskuma. Haarasin lauatelefoni toru ja püüdsin ise oma numbrile helistada: kõne suundus postkasti. Samas välja sain helistada normaalselt ning ka telefoni restart ei aidanud. Haarasin Elisa kliendiinfo järele.
Peale mõnda aega ootel olemist teatas mulle püüdlik õpilase hääl, et olen ise oma erakõne kõned kõik suunanud postkasti. Minu väite peale, et ma pole tänba mingeid suunamise toiminguid oma telefoniga, seda enam veel eranumbriga (selleks peaksin sim-kaarti vahetama) teinud, teatas ta vaid, et ei näe, kuidas viga on tekkinud, kuid võttis suunamise maha ning kui telefonile restardi teen, peaks kõik korda minema. Restart tehtud ja süda rahul, et nüüd on kõik korras.
Umbes poolteist tundi hiljem sain M-lt kõne, et mu eranumber on väljas ja ainult töönumbrilt õnnestus tal mind kätte saada. Olin talle sellekohase eelneva hoiatava smsi igaks juhuks saatnud, et ta ei arvaks, et teda ignoreerida püüan. Helistasin taas Elisasse ja kurtsin oma muret. Minu murele anti sama selgitus, mis eelmisel korral. Jäin ootele, et kõik saaks korda. Hetk hiljem selgus, et erakõned suunduvad endiselt üksnes postkasti.
Helistasin kolmandat korda Elisasse. Teenindaja, kes oli minuga juba korra suhelnud, püüdis leida mõistlikku lahendust, et number ikkagi tööle hakkaks ning kõned läbi tuleks. Peale mitmekordseid rääkimisi ja seletamisi, tehnikutelt ja kelleltki veel uurimisi ja ootel olekuid, arvas ta olevat probleemi lahendanud. Siis selgus, et eranumber ei suundunud enam postkasti, vaid oli lihtsalt välja lülitatud. Olin hämmingus.
Helistasin Elisasse sama murega samal õhtul neljandat korda. Teenindaja oli minuga juba päris hädas. Ilmselt oli ka tehnik üsna nõutu. Edasi-tagasi helistamist oli meil omavahel mitmetel kordadel. Igaks juhuks katsetasin ka telefoni vahetust, et Elisa saaks testida, kas asi on simis, võrgus, telefonis või milles iganes. Lõpptulemusena suutis Elisa suunata manuaalselt mu eranumbri töönumbrile, nii et kõned tulid läbi, ent kõneposti teenus ei saanudki enam toimima nii nagu peaks. Samuti avastas Elisa, et isegi siis, kui nad korduvalt käsitsi kõik suunamised maha võtavad, on need hetke pärast nende süsteemis iseenesest taas tagasi. Miks või kuidas, keegi ei tea. Ehk on homne päev targem.
Olgugi, et helistamist oli Elisaga palju, sattusin lõpuks üsna asjaliku teenindaja Karini otsa, kes viitsis minuga vaeva näha ja veidi mõelda, millest võiks mu probleem tuleneda. Sellegipoolest olen nördinud, et Elisal pole teenust mis jätaks jälje helistajast ka siis, kui satutakse kõneposti, ent teadet ei jäetud - nii ei saagi ma teada, kes mulle täna helistada püüdsid ja pean olema tahtmatult ebaviisakas, et nende kõnedele ei vasta ega tagasi ei helista. Tahaksin, aga kahjuks ei tea ma, kellele peaksin traati tõmbama.
Arvestades minu tehnikaaurat, siis ehk tuleks mul saata Elisale kliendikaebuse asemel hoopis kiri pakkumisega hakata tasuta nende testkliendiks igasuguste toodete ja teenuste puhul - nagu ajalugu on näidanud, saab mu aura tehnikaga suurepäraselt hakkama, tehnika auraga enam aga millegipärast mitte.
kolmapäev, 29. september 2010
Põlevad käed
Tšilli põletuse esmaabi:
1. hõõru sõrmi soolaga esialgu kuivalt, siis niisuta soola ja hõõru veel.
2. seejärel leota sõrmi külmas piimas. kui piim kipub üles soojenema, lisa jääkuubikuid. Kui enam ei aita, vaheta piima.
3. korda tegevust. Kui see ei aita, võid proovida ka leotada kanges alkoholis.
_____________________________________________________
Eile õhtul otsisin välja uue retsepti, et katsetada kartuli-seene pannirooga. Retsept ise tundus lihtne ja kiire, pealegi selles osas huvitav, et kaste koosnes palsamiäädikast, chillist ja meest. Nii asusingi komponente ette valmistama ja kokku segama.
Umbes pool tunnikest hiljem ei saanud ma aru, kuidas mul õnnestus vasaku käe sõrmed niimoodi ära kõrvetada, et ma isegi ei märganud seda. Automaatselt lükkasin käe külma vee alla ning püüdsin söögi korrektselt lõpetada. Kõrvetus ei andnud kuidagi järgi ja tundus, et süveneb veelgi.
Kui diivanilaua taha sööma istusime, lükkasin söömise ajaks vasaku käe külma vee klaasi, mis kõrvetustunnet veidi leevendas. Püüdsin põletusele harjumuspäraselt aloe geli peale peale määrida, kuid ka see ei leevendanud põletust kuidagi. Võtsin sügavast külmast jala tarvis sinna asetatud külmakoti - see leevendas valu üksnes hetkeks. Ei aidanud ka allergiatablett (esimese hooga pidasin põletustunnet chilli allergiaks) ega valuvaigisti. Veidi hiljem muutus põletav tunne üles paistetavates sõrmedes juba väljakannatamatuks.
Siis sattusin silma sügama. Hetk hiljem tundsin silmas kipitust, mida läksin külma veega välja loputama. Alles siis taipasin, et tegemist on chilli põletusega ja ma polegi hoolimatult end kuuma panni vastu kõrvetanud. Kuskilt ajusagarast hakkas meenuma ka hoiatus paljakäsi chillit mitte lõigata, vaid teha seda kummikinnastega või õliste kätega.
Haarasin läpaka sülle ja asusin chilli põletuse esmaabi otsima. Peagi suutsin tuvastada viite asjalikule eestikeelsele blogile, kus lühidalt ja kiirelt kirjeldati ingliskeelse blogi põhjal, mida sel puhul ette võtta. Ilmselgelt ei ole põlevate kätega aega ega soovi pikalt lugeda, mida sellel juhul teha. Lugemiseks on aega hiljem, kui käed juba leevendust saavad.
Väidetavalt pidi põletav tunne taanduma 6-8 tunni jooksul, kuid minu ühe kauna tükeldamisest saadud põletav tunne oli alles osaliselt veel ka täna hommikul. Õhtukski on käed veel kergelt hellad. Kõigepealt hõõrusin sõrmi soolaga, siis leotasin neid piimas. Ja kordasin sama asja korduvalt ja korduvalt. Et kõrvetus ikkagi ei taandunud väga palju, proovisin sõrmi leotada ka viinas, kuid see tekitas veel enam kõrvetustunnet. Seejärel suundusin tagasi piima juurde. Õhtu lõpuks uinusin, vasak käsi jäätükkidega piimaklaasis, salvrätirull padja kõrval.
Siit mental note: chillit tuleb alati puhastada kummikinnastega. Kui neid pole käepärast, võib aidata ka õliga käte eelnev määrimine. Vesi, õli ja muud kreemid chilli põletust leevendada kuigivõrd ei aita - see leevendub üksnes külmade piimsete rasvadega kokkupuutel (piimatooted nagu hapukoor, jäätis, keefir, piim jne).
Chilli hands feel good when they´re chilly hands.
1. hõõru sõrmi soolaga esialgu kuivalt, siis niisuta soola ja hõõru veel.
2. seejärel leota sõrmi külmas piimas. kui piim kipub üles soojenema, lisa jääkuubikuid. Kui enam ei aita, vaheta piima.
3. korda tegevust. Kui see ei aita, võid proovida ka leotada kanges alkoholis.
_____________________________________________________
Eile õhtul otsisin välja uue retsepti, et katsetada kartuli-seene pannirooga. Retsept ise tundus lihtne ja kiire, pealegi selles osas huvitav, et kaste koosnes palsamiäädikast, chillist ja meest. Nii asusingi komponente ette valmistama ja kokku segama.
Umbes pool tunnikest hiljem ei saanud ma aru, kuidas mul õnnestus vasaku käe sõrmed niimoodi ära kõrvetada, et ma isegi ei märganud seda. Automaatselt lükkasin käe külma vee alla ning püüdsin söögi korrektselt lõpetada. Kõrvetus ei andnud kuidagi järgi ja tundus, et süveneb veelgi.
Kui diivanilaua taha sööma istusime, lükkasin söömise ajaks vasaku käe külma vee klaasi, mis kõrvetustunnet veidi leevendas. Püüdsin põletusele harjumuspäraselt aloe geli peale peale määrida, kuid ka see ei leevendanud põletust kuidagi. Võtsin sügavast külmast jala tarvis sinna asetatud külmakoti - see leevendas valu üksnes hetkeks. Ei aidanud ka allergiatablett (esimese hooga pidasin põletustunnet chilli allergiaks) ega valuvaigisti. Veidi hiljem muutus põletav tunne üles paistetavates sõrmedes juba väljakannatamatuks.
Siis sattusin silma sügama. Hetk hiljem tundsin silmas kipitust, mida läksin külma veega välja loputama. Alles siis taipasin, et tegemist on chilli põletusega ja ma polegi hoolimatult end kuuma panni vastu kõrvetanud. Kuskilt ajusagarast hakkas meenuma ka hoiatus paljakäsi chillit mitte lõigata, vaid teha seda kummikinnastega või õliste kätega.
Haarasin läpaka sülle ja asusin chilli põletuse esmaabi otsima. Peagi suutsin tuvastada viite asjalikule eestikeelsele blogile, kus lühidalt ja kiirelt kirjeldati ingliskeelse blogi põhjal, mida sel puhul ette võtta. Ilmselgelt ei ole põlevate kätega aega ega soovi pikalt lugeda, mida sellel juhul teha. Lugemiseks on aega hiljem, kui käed juba leevendust saavad.
Väidetavalt pidi põletav tunne taanduma 6-8 tunni jooksul, kuid minu ühe kauna tükeldamisest saadud põletav tunne oli alles osaliselt veel ka täna hommikul. Õhtukski on käed veel kergelt hellad. Kõigepealt hõõrusin sõrmi soolaga, siis leotasin neid piimas. Ja kordasin sama asja korduvalt ja korduvalt. Et kõrvetus ikkagi ei taandunud väga palju, proovisin sõrmi leotada ka viinas, kuid see tekitas veel enam kõrvetustunnet. Seejärel suundusin tagasi piima juurde. Õhtu lõpuks uinusin, vasak käsi jäätükkidega piimaklaasis, salvrätirull padja kõrval.
Siit mental note: chillit tuleb alati puhastada kummikinnastega. Kui neid pole käepärast, võib aidata ka õliga käte eelnev määrimine. Vesi, õli ja muud kreemid chilli põletust leevendada kuigivõrd ei aita - see leevendub üksnes külmade piimsete rasvadega kokkupuutel (piimatooted nagu hapukoor, jäätis, keefir, piim jne).
Chilli hands feel good when they´re chilly hands.
teisipäev, 28. september 2010
Sport on saatanast
Ilmselgelt näitavad kõik märgid seda, et ma ei peaks praegu mõtlema trennis käimise peale või planeerima spordiga suuremat tegelemist. Sellele vihjas ka juhus, mil unustasin Rituali spordiklubi uue järeltulija Audentes Fitnessi avatud uste päevad ära.
Veidi enam kui kuu peale esimest õnnetust oli jalg juba nii palju terve, et sain esimest korda hommikul koeraga ise õues käia (vaene M on seni pidanud seda üksi koguaeg tegema) ja platvormtallaga viisakamad kingad jalga panna, sest suveilmad olid juba möödas, mistõttu plätudega käia enam ei saanud ning viisakamaid riideid tossude juurde enam leida ei õnnestunud.
Nii kõndisimegi koos I-ga mööda Endla tänavat mäest alla, et järjekordsele Naisteklubi õhtule jõuda, kui äkki vääratas kõnnitee kivide peal mu vasak jalg ning hetk hiljem olin I kõrvalt kadunud. Kõik toimus niivõrd kiiresti, et ei saanud isegi täpselt aru, mis juhtus. Hiljem suutsin valutavate kohtade järgi aru saada, kuidas ma kukkunud olin: vasaku jala platvorm talla alla jäi ebatasane kõnniteeplaatide serv, mistõttu kukkusin põlvedele, siis üle parema käe ja selja. Hetk hiljem suutsin vaid vasakust jalast hüppeliigese kohalt kinni hoida ega kuidagi maast püsti saada. Ka parema käe väike sõrm tegi põrgulikku valu.
Kui püsti tõusta püüdsin, oli kohe selge, et vasakule jalale ma korralikult astuda ei saanud. Et mul eelmisest traumast veel ortoos käekotis oli, istusin samas olnud bosu-kujulisele kivile, kiskusin jalatsi jalast ja sättisin ortoosi peale. Nüüd oli võimalik edasi autoni longata, kus L ja K meid juba ootasid. Kordki oli mul hea meel, et meil automaatkastiga auto on.
Tegime kiire peatuse toidupoes, et mõned snäkid haarata enne sihtpunkti jõudmist. Tüdrukud lippasid snäki-shopingule, mina apteeki. Järgnev sitiuatsioon oli üsna koomiline:
mina: "tere, kas teil mingit külmageeli vms on, mida käele määrida - kukkusin just."
apteeker: "on sellist ja sellist salvi."
mina: "okei, aga kas teil külmakotti ka on?"
apteeker: "sõrmele, sellist pisikest?"
mina: "ei, jalale. Ma väänasin ka hüppeliigese välja."
apteeker: "oi, siis te peaksite hoopis ortoosi muretsema, mis jalga toestaks."
mina: "mul see juba on eelmisest hüppeliigese rebendist kuu aega tagasi."
apteeker: "kas te tegite siis trenni või...?"
mina: "eelmine kord jah, seekord kõndisin lihtsalt mööda tänavat ja kukkusin."
apteeker (kaastundlikul toonil): "püüdke olla ettevaatlikum, kui te ringi liigute!"
Peale Naisteklubi, kui olin tüdrukud koju viinud, lippasin koju jalatseid vahetama ja M peale võtma, et koos traumapunkti minna, sest üksi oleks seal igav olnud. Viimasest korrast Mustamäe haigla esmaabi külastada, oli möödunud umbes kümmekond aastat, kui angiini põdesin. Vahepeal oli selle asukoht muutunud, tehtud kena remont ja tehnika niivõrd uus ja huvitav, et esmapilgul ei jõudnud kõike hoomatagi.
Võtsin järjekorranumbri nagu pangs ja jäin ootele. Peagi seletasin lühidalt registratuuris, mis mind vaevab. Seejärel piiksus number ekraanil uuesti ja mind saadeti triaaži. Ruumi ust ei osanud ma esimese hooga avada: ei märganud lükandukse kõrval suurt klahvi ukse avamiseks. Seejärel sai pikemalt oodata. Järgneva umbes tunnikese jooksul ei tulnud esmaabisse kedagi.
Ootaja aeg on alati pikk. Hea, et seinal mängiv telekas oli ning kaasas telefon internetiga. Ootasin kannatlikult ekraanile ilmuvat numbrit, kuid mida ei tulnud, seda ei tulnud. Hüplesin M abil ümber koridori nurga, kust leidsin arsti ukse tagant istumast terve roodu inimesi ja kuulsin, kuidas neid nimepidi ükshaaval sisse kutsuti. Milleks siis uus ja uhke numbrisüsteem, kui seda ei kasutata?
Lõpuks jäime sinna kolmekesi ühe käe ära kukkunud eesti noormehega, kes tunnikese jagu meist kauem oma vaba aega oli oodates veetnud. Et tema ja minuga tegeleti sisuliselt samal ajal, siis meil vedas, et polnud tunnikese jagu varem traumapunkti jõudnud. Arst kiitis heaks ortoosi kiire pealepaneku ning palus seda mitte eemaldada, samas ravi osas polnud tal mulle suurt midagi uut rääkida: olin alles kuu jagu tagasi kuulnud, mida sellisel juhul jalaga teha tuleb. Lõpliku diagnoosina sain kirja parema käe põrutuse, mis paari päevaga taandus ja vasaku jala hüppeliigese rebendi.
Järgmisel hommikul laenutasin Mustamäe haiglast seksika punase küünarkargu, et seekord jalga rohkem hoida - ehk paraneb kiiremini. Ise ei suuda ma aga siiani aru saada, kuidas mul õnnestus kaks sellist sarnast traumat niivõrd lähestikku saada. Ilmselt olen ma tõeline käpard või oli see ilmselge vihje, et isegi tänaval liikumine käib spordi alla ja sport on saatanast. Lisaks kõigele muule olime vahetult enne kukkumist I-ga just arutanud sportimise teemadel ning mina avaldanud lootust sportimisega peagi jätkata. Ilmselgelt spordiklubile uut avaldust kuukaarti taas kuu võrra pikendada tänu uuele traumale, ma saatma ei hakka.
Veidi enam kui kuu peale esimest õnnetust oli jalg juba nii palju terve, et sain esimest korda hommikul koeraga ise õues käia (vaene M on seni pidanud seda üksi koguaeg tegema) ja platvormtallaga viisakamad kingad jalga panna, sest suveilmad olid juba möödas, mistõttu plätudega käia enam ei saanud ning viisakamaid riideid tossude juurde enam leida ei õnnestunud.
Nii kõndisimegi koos I-ga mööda Endla tänavat mäest alla, et järjekordsele Naisteklubi õhtule jõuda, kui äkki vääratas kõnnitee kivide peal mu vasak jalg ning hetk hiljem olin I kõrvalt kadunud. Kõik toimus niivõrd kiiresti, et ei saanud isegi täpselt aru, mis juhtus. Hiljem suutsin valutavate kohtade järgi aru saada, kuidas ma kukkunud olin: vasaku jala platvorm talla alla jäi ebatasane kõnniteeplaatide serv, mistõttu kukkusin põlvedele, siis üle parema käe ja selja. Hetk hiljem suutsin vaid vasakust jalast hüppeliigese kohalt kinni hoida ega kuidagi maast püsti saada. Ka parema käe väike sõrm tegi põrgulikku valu.
Kui püsti tõusta püüdsin, oli kohe selge, et vasakule jalale ma korralikult astuda ei saanud. Et mul eelmisest traumast veel ortoos käekotis oli, istusin samas olnud bosu-kujulisele kivile, kiskusin jalatsi jalast ja sättisin ortoosi peale. Nüüd oli võimalik edasi autoni longata, kus L ja K meid juba ootasid. Kordki oli mul hea meel, et meil automaatkastiga auto on.
Tegime kiire peatuse toidupoes, et mõned snäkid haarata enne sihtpunkti jõudmist. Tüdrukud lippasid snäki-shopingule, mina apteeki. Järgnev sitiuatsioon oli üsna koomiline:
mina: "tere, kas teil mingit külmageeli vms on, mida käele määrida - kukkusin just."
apteeker: "on sellist ja sellist salvi."
mina: "okei, aga kas teil külmakotti ka on?"
apteeker: "sõrmele, sellist pisikest?"
mina: "ei, jalale. Ma väänasin ka hüppeliigese välja."
apteeker: "oi, siis te peaksite hoopis ortoosi muretsema, mis jalga toestaks."
mina: "mul see juba on eelmisest hüppeliigese rebendist kuu aega tagasi."
apteeker: "kas te tegite siis trenni või...?"
mina: "eelmine kord jah, seekord kõndisin lihtsalt mööda tänavat ja kukkusin."
apteeker (kaastundlikul toonil): "püüdke olla ettevaatlikum, kui te ringi liigute!"
Peale Naisteklubi, kui olin tüdrukud koju viinud, lippasin koju jalatseid vahetama ja M peale võtma, et koos traumapunkti minna, sest üksi oleks seal igav olnud. Viimasest korrast Mustamäe haigla esmaabi külastada, oli möödunud umbes kümmekond aastat, kui angiini põdesin. Vahepeal oli selle asukoht muutunud, tehtud kena remont ja tehnika niivõrd uus ja huvitav, et esmapilgul ei jõudnud kõike hoomatagi.
Võtsin järjekorranumbri nagu pangs ja jäin ootele. Peagi seletasin lühidalt registratuuris, mis mind vaevab. Seejärel piiksus number ekraanil uuesti ja mind saadeti triaaži. Ruumi ust ei osanud ma esimese hooga avada: ei märganud lükandukse kõrval suurt klahvi ukse avamiseks. Seejärel sai pikemalt oodata. Järgneva umbes tunnikese jooksul ei tulnud esmaabisse kedagi.
Ootaja aeg on alati pikk. Hea, et seinal mängiv telekas oli ning kaasas telefon internetiga. Ootasin kannatlikult ekraanile ilmuvat numbrit, kuid mida ei tulnud, seda ei tulnud. Hüplesin M abil ümber koridori nurga, kust leidsin arsti ukse tagant istumast terve roodu inimesi ja kuulsin, kuidas neid nimepidi ükshaaval sisse kutsuti. Milleks siis uus ja uhke numbrisüsteem, kui seda ei kasutata?
Lõpuks jäime sinna kolmekesi ühe käe ära kukkunud eesti noormehega, kes tunnikese jagu meist kauem oma vaba aega oli oodates veetnud. Et tema ja minuga tegeleti sisuliselt samal ajal, siis meil vedas, et polnud tunnikese jagu varem traumapunkti jõudnud. Arst kiitis heaks ortoosi kiire pealepaneku ning palus seda mitte eemaldada, samas ravi osas polnud tal mulle suurt midagi uut rääkida: olin alles kuu jagu tagasi kuulnud, mida sellisel juhul jalaga teha tuleb. Lõpliku diagnoosina sain kirja parema käe põrutuse, mis paari päevaga taandus ja vasaku jala hüppeliigese rebendi.
Järgmisel hommikul laenutasin Mustamäe haiglast seksika punase küünarkargu, et seekord jalga rohkem hoida - ehk paraneb kiiremini. Ise ei suuda ma aga siiani aru saada, kuidas mul õnnestus kaks sellist sarnast traumat niivõrd lähestikku saada. Ilmselt olen ma tõeline käpard või oli see ilmselge vihje, et isegi tänaval liikumine käib spordi alla ja sport on saatanast. Lisaks kõigele muule olime vahetult enne kukkumist I-ga just arutanud sportimise teemadel ning mina avaldanud lootust sportimisega peagi jätkata. Ilmselgelt spordiklubile uut avaldust kuukaarti taas kuu võrra pikendada tänu uuele traumale, ma saatma ei hakka.
esmaspäev, 27. september 2010
Trenn on kurjast
Kui ma augusti alguses olin võtmas ette uut missiooni spordiklubisid külastada ja välja uurida, milline oleks minu jaoks sobilik, siis paraku see missioon sai peagi tugeva hoobi.
Olles just muretsenud kuuse My Fitnessi kaardi, kiirustasin trenni. Kõik viitas tol päeval sellele, et bosusse poleks ma pidanud mitte minema. Kõigepealt pidi M mingi paki kuskilt vanalinnast võtma, siis jäime ummikusse, nii et jõudsin spordiklubisse napilt minutit-paar enne treeningu algust. Seejärel selgus, et riietusruumis polnud ühtki vaba kohta, kuna suurem oli ikka veel remondis. Lõpuks, kui trennisaali jõudsin, hakkasid teised just soojenduse osa lõpetama.
Püüdsin teistega sammu pidada, et trenn ikka korralikult tehtud saaks. Ka L naeratas mulle innustavalt. Ühtäkki tundsin, kuidas parem jalg hakkab bosu palli pealt alla libisema. Jõudsin vaid mõelda, et kannan keha raskuse kiiresti vasakule jalale ja tõmban parema alles siis ära, kuid teha seda enam ei jõudnud: parem jalg libises maha ja keha selle otsa. Hetk hiljem istusin maas ja püüdsin meeleheitlikult tossu ja sokki kiiresti jalast saada, sest hüppeliigest vaevas meeletu valu. Veidi hiljem jõudis minuni ka treener ja käskis jala seinale üles tõsta. Mõtlesin, et nikastasin jala veidi ära ja püüdsin trenni lõpus jalale toetumata kõhulihaste osa siiski kaasa teha. Hiljem hüppasin ühel jalal riietusruumi. L oli mu jala pärast oluliselt rohkem mures kui mina.
Olin hüppeliigese vigastustest varem kuulnud, kui ühtki tõsist polnud niimoodi tundnud. Esimese hooga sidusin jala elastikuga kinni, püüdsin L soovituste kohaselt jalga kõrgemal hoida ja külma peale panna. Mõni päev hiljem Hiiumaal arvati, et mul on tegemist hüppeliigese rebendiga ja niimoodi ikkagi elastikuga ringi käia ei tohiks.
Umbes nädalapäevad peale õnnetust püüdsin perearstile lõpuks aega kinni panna. Minu oma oli puhkusel ja asendajat talle nagu polnudki määratud. Lõpuks sain siiski teise arsti jutule, kes eemalt korra pilgu jalale viskas, nentis, et ilmselt on tegu hüppeliigese rebendiga, andis spordiklubi jaoks tõendi ja ortoosi tarvis retsepti. Alles siis hakkasin aru saama, kui tõsine asi ikkagi on: jalg oli valus, mõlemalt poolt verevalumiga ja kippus paiste minema. Minu entusiasm paraneda mõne päevaga vaibus, kui märkasin, et jalg pole ka mõni nädal hiljem veel terve.
Sellest võib järeldada vaid üht: kui ikka trenni jõudma ei pea, pole mõtet hambad risti pingutada. Või siis hoopis seda, et trenn ikkagi pole minu jaoks ja on pigem kurjast?
Olles just muretsenud kuuse My Fitnessi kaardi, kiirustasin trenni. Kõik viitas tol päeval sellele, et bosusse poleks ma pidanud mitte minema. Kõigepealt pidi M mingi paki kuskilt vanalinnast võtma, siis jäime ummikusse, nii et jõudsin spordiklubisse napilt minutit-paar enne treeningu algust. Seejärel selgus, et riietusruumis polnud ühtki vaba kohta, kuna suurem oli ikka veel remondis. Lõpuks, kui trennisaali jõudsin, hakkasid teised just soojenduse osa lõpetama.
Püüdsin teistega sammu pidada, et trenn ikka korralikult tehtud saaks. Ka L naeratas mulle innustavalt. Ühtäkki tundsin, kuidas parem jalg hakkab bosu palli pealt alla libisema. Jõudsin vaid mõelda, et kannan keha raskuse kiiresti vasakule jalale ja tõmban parema alles siis ära, kuid teha seda enam ei jõudnud: parem jalg libises maha ja keha selle otsa. Hetk hiljem istusin maas ja püüdsin meeleheitlikult tossu ja sokki kiiresti jalast saada, sest hüppeliigest vaevas meeletu valu. Veidi hiljem jõudis minuni ka treener ja käskis jala seinale üles tõsta. Mõtlesin, et nikastasin jala veidi ära ja püüdsin trenni lõpus jalale toetumata kõhulihaste osa siiski kaasa teha. Hiljem hüppasin ühel jalal riietusruumi. L oli mu jala pärast oluliselt rohkem mures kui mina.
Olin hüppeliigese vigastustest varem kuulnud, kui ühtki tõsist polnud niimoodi tundnud. Esimese hooga sidusin jala elastikuga kinni, püüdsin L soovituste kohaselt jalga kõrgemal hoida ja külma peale panna. Mõni päev hiljem Hiiumaal arvati, et mul on tegemist hüppeliigese rebendiga ja niimoodi ikkagi elastikuga ringi käia ei tohiks.
Umbes nädalapäevad peale õnnetust püüdsin perearstile lõpuks aega kinni panna. Minu oma oli puhkusel ja asendajat talle nagu polnudki määratud. Lõpuks sain siiski teise arsti jutule, kes eemalt korra pilgu jalale viskas, nentis, et ilmselt on tegu hüppeliigese rebendiga, andis spordiklubi jaoks tõendi ja ortoosi tarvis retsepti. Alles siis hakkasin aru saama, kui tõsine asi ikkagi on: jalg oli valus, mõlemalt poolt verevalumiga ja kippus paiste minema. Minu entusiasm paraneda mõne päevaga vaibus, kui märkasin, et jalg pole ka mõni nädal hiljem veel terve.
Sellest võib järeldada vaid üht: kui ikka trenni jõudma ei pea, pole mõtet hambad risti pingutada. Või siis hoopis seda, et trenn ikkagi pole minu jaoks ja on pigem kurjast?
reede, 17. september 2010
Kust tulevad unenäod?
Vanematekodu asub kortermajas, mis on ehitatud kaunile paekivipealse servale, kust otse edasi hakkab meri. Seal kõrval on palju kortermaju, mis kõik jäävad merevaatega. Elutoa aknast meri otse ei paista. Et murdunud kaarjat üksikute rohututtidega paekivi serva näha, tuleb pea aknast välja pista ja veidi vasakule vaadata. Vanemate maja asub just kaare sees, veidi eemal, mitte päris serva peal. Aknast paremale vaadates on piki serva ehitatud veel kümneid kortermaju. Avanev vaade on meeliülendavalt kaunis.
Istun emaga vanemate kodus elutoas ja ajan juttu. Ema räägib päevapoliitikast ja mina üritan samal ajal naisteajakirja lugeda ega viitsi kuidagi ema aruteludega kaasa minna. Äkki tõuseb mu pilk üles ja suundub aknast välja. See, mida näen, ei ole tavaline ja muud ei oskagi teha, kui üksnes vaadata.
Taevas on äkitselt pilve tõmmanud ja kogub üha tumenevaid pilvi mu vaatevälja. Äkki moodustuvad pilvedest tasapisi väikesed tuulekeerised, mis hakkavad pilvedest eralduma ja muutuvad süsimustaks, justkui koosneksid üksnes tahmast. Väljas on meeletult raju tuul ning tahmatondid lendlevad taevas sihitult ringi, võttes suuna kergelt majade poole.
Tuul on nii tugev, et maja väändub ja keerab end ümber oma keskme kergelt diagonaali jäädes teistpidi, nii et elutoa aknast avaneb vaade, mis tavaliselt vanemate magamistoa omast: näen suurte klaasseintega uusi kortermaju üsna lähedal meie majale. Majade vahel on ümmargune tilluke punakatest kividest plaaditud plats.
Ja siis käib kärgatus. Nii meeletu kärgatus, et lukustab kõrvad. Hetk hiljem algab tohutu sadu. aga seekord ei olnud see äike ja paduvihm, vaid midagi kõva ja tugevat sajab vastu klaasi. Käib uus kärgatus ja märkan, et taevast sajab alla sõrmeotsa suuruseid pisikesi punaselt hõõguvaid kive. Jõuan ehmatusega mõelda, kuidas meid päästa, nii et keegi viga ei saa, kui aknaklaasid kividele järele annavad. Selleks tuleks pugeda akna all oleva kirjutuslaua alla, et klaaside purunedes sisse sadanud kuumad kivid otse pihta ei põrkaks, vaid pigem vastasseina kahjustaks. Ärkan ehmatusega üles.
Olen näinud ühte ja sama unenägu sarnaselt juba mitu korda. Ei mäletagi, millal ma täpselt seda esmalt nägin, ent siis oli see lühem ja kergem. Mida kord edasi, seda pikemaks ja raskemaks see läheb. Esimesel korral nägin vaid jutuajamist emaga ja tumenevat taevast. Viimasel korral väändus maja juba tugeva tuule käes ümber oma telje akendega teisele poole, ent siis kärgatas äike koos ülitugeva vihma ja tuulega. Seekord siis sedapidi.
Ilmselt on küsimus, kust tulevad unenäod, sama elupõline kui kust tutleb tolm ja kuhu kaob aeg. Ent siiski, kust tulevad unenäod? Ma näen üsna tihti und ja enamikel hommikutel mäletan neid ka. M vahel naerab, et öösiti magatakse, mitte ei tehta actionit, sest minu unenäod just seda enamasti on. Ja vahel üsna veidral moel.
Istun emaga vanemate kodus elutoas ja ajan juttu. Ema räägib päevapoliitikast ja mina üritan samal ajal naisteajakirja lugeda ega viitsi kuidagi ema aruteludega kaasa minna. Äkki tõuseb mu pilk üles ja suundub aknast välja. See, mida näen, ei ole tavaline ja muud ei oskagi teha, kui üksnes vaadata.
Taevas on äkitselt pilve tõmmanud ja kogub üha tumenevaid pilvi mu vaatevälja. Äkki moodustuvad pilvedest tasapisi väikesed tuulekeerised, mis hakkavad pilvedest eralduma ja muutuvad süsimustaks, justkui koosneksid üksnes tahmast. Väljas on meeletult raju tuul ning tahmatondid lendlevad taevas sihitult ringi, võttes suuna kergelt majade poole.
Tuul on nii tugev, et maja väändub ja keerab end ümber oma keskme kergelt diagonaali jäädes teistpidi, nii et elutoa aknast avaneb vaade, mis tavaliselt vanemate magamistoa omast: näen suurte klaasseintega uusi kortermaju üsna lähedal meie majale. Majade vahel on ümmargune tilluke punakatest kividest plaaditud plats.
Ja siis käib kärgatus. Nii meeletu kärgatus, et lukustab kõrvad. Hetk hiljem algab tohutu sadu. aga seekord ei olnud see äike ja paduvihm, vaid midagi kõva ja tugevat sajab vastu klaasi. Käib uus kärgatus ja märkan, et taevast sajab alla sõrmeotsa suuruseid pisikesi punaselt hõõguvaid kive. Jõuan ehmatusega mõelda, kuidas meid päästa, nii et keegi viga ei saa, kui aknaklaasid kividele järele annavad. Selleks tuleks pugeda akna all oleva kirjutuslaua alla, et klaaside purunedes sisse sadanud kuumad kivid otse pihta ei põrkaks, vaid pigem vastasseina kahjustaks. Ärkan ehmatusega üles.
Olen näinud ühte ja sama unenägu sarnaselt juba mitu korda. Ei mäletagi, millal ma täpselt seda esmalt nägin, ent siis oli see lühem ja kergem. Mida kord edasi, seda pikemaks ja raskemaks see läheb. Esimesel korral nägin vaid jutuajamist emaga ja tumenevat taevast. Viimasel korral väändus maja juba tugeva tuule käes ümber oma telje akendega teisele poole, ent siis kärgatas äike koos ülitugeva vihma ja tuulega. Seekord siis sedapidi.
Ilmselt on küsimus, kust tulevad unenäod, sama elupõline kui kust tutleb tolm ja kuhu kaob aeg. Ent siiski, kust tulevad unenäod? Ma näen üsna tihti und ja enamikel hommikutel mäletan neid ka. M vahel naerab, et öösiti magatakse, mitte ei tehta actionit, sest minu unenäod just seda enamasti on. Ja vahel üsna veidral moel.
pühapäev, 5. september 2010
Elu esimene seenelkäik
Olen juba paar aastat mõlgutanud sügiseti mõtet minna metsa seenele. Küll on idee tulnud valel ajal (pole veel või enam seeni), pole õiget seltskonda (loe: seeneteadlast) või normaalset ilma. Sedakorda tuli mul mõte äkitselt eile lõuna paiku ning kui kohe härjal sarvist ei haara, jääbki tegemata. Nii asutasime end pealelõunasel ajal autosse pakkima ja metsa poole teele. Et ma pole praktiliselt üldse pealinna lähedal metsades käinud, ei osanud esimese hooga kuhugi täpselt sõitagi. Võtsime suuna itta. Kuskil 60-70 km pealt tundus olevat üsna sobilik metsa vahele keerata, kust, nagu arvatagi, leidsime eest hordide kaupa teiste seeneliste autosid.
Teine suurem probleem oli seenevarustus ehk riietus ja anumad, kuhu seeni korjata. Taaskord sain ma olla tänulik emale, kes mulle mingiks sünnipäevaks ilusad lillelised kummikud kinkis: need kulusid äärmiselt marjaks (seeneks oleks vist paslikum väljend?) ära. Ent seenekorvi või sobilikku ämbrit meil kodus ikkagi polnud, kapi otsast leidsin vaid väikese sašlõkiämbri, mis koos kilekotiga pidi seekord asja ära ajama. Lapsepõlvest meenus (jah, ma olen kunagi umbes 6-aastasena naabritädi Annaga maal seenel käinud), et kaasa tuleks võtta nuga ja ilmselt kummikindad ei teeks paha. Tõepoolest, kummikinnastega on metsas hea olla. Ilm oli piisavalt soe, et sõrmed külmetama ei hakkaks, kuid igasugune läbi jäi ikkagi kinnaste mitte paljaste sõrmede külge.
Olgugi et T oli ennist koos M-ga pikemal jalutuskäigul olnud, tundis ta metsas ringi jooksmisest puhast rõõmu. Pehme sambla peal oli absoluutselt jumalik end seljale visata ja püherdada. Ja siis kohtus T konnaga. Suure ja hüppava konnaga. Nende peitusemängust kahjuks konn eluga välja ei tulnud.
Tunnistan, et mina seeni ei tunne. Kunagi lapsepõlves oli väga vahva mängida lauamängu "Seenelkäik", aga see on ka kõik, mis piirdub minu seente tundmisega, st mingi ettekujutus mul neist on, aga reaalses elus jääb sellest ilmselgelt vajaka. Kaasa võetud sõbranna aga õnneks mõningaid tundis ja kui esialgu jäi meile mulje, et tuleme metsast ära üsna tühjade kätega, siis lõpuks olid kotid ünsa triiki täis. kaks ja pool tundi metsas läks asja ette. Olime juba eelnevalt arvestanud, et kui neist seentest poolgi kõlbab, on üsna hästi läinud. Õhtu lõpuks tirisime oma saagi A juurde kaasa, sest 5 pead on ikka 5 pead ja seltskonna peale kokku suudame seentel vahet teha küll. Lõpptulemusena suur potitäis puhastatud pilvikuid ja väiksem männiriisikaid, peotäis kukeseeni oma kastmekorda ootamas. Esimese korra kohta hea küll.
Metsast tõin kaasa ka kaks puuki. Esimese leidsin vasaku käe randme pealt end kinni imenuna, mille M kiiresti eemaldas. Nähtav jälg puugihammustusest kadus juba õhtu lõpuks, sest saime talle üsna kiiresti jaole. Siiski jutud puukide levitatavatest haigustest on niivõrd ebameeldivad, et ilmselt on targem oma tervist mõnda aega jälgida ja perearstiule vajadusel pöörduda. Teise puugi aga jõudsin alles pusa pealt ronivana kraanikaussi visata. Metsaskäigu varjupooled pole just kõige meeldivamad.
Sellegipoolest pean nentima, et metsa läheks teinekordki meeleldi. Värske õhk, mõnus seltskond ja tavaar, mida süüa või purki teha, on asja juures ainult boonuseks.
neljapäev, 12. august 2010
Läbikukkunud eksperiment
Juunis alustasin eksperimenti saada söönuks 1000 krooni eest kuus kahekesi. Mõte tõesti asjal sees oli, ent kahjuks pean netima, et mu eksperiment ebaõnnestus. Ilmselt on sel mitu põhjust, kuid peamiseks neist võin pidada siiski oma laiskust asjaga tegelemisel.
Mõnda aega püüdsin väga piinlikult üles märkida kogu toidule kulunud raha pea sendi täpsusega. Kirjutasin üles menüüd, mida söödud ja menüüd, mida plaanisin. Peagi muutus mulle exceli tabeli pidamine tüütuks ja tulemusetuks, sest ma püüdsin teha kõiki asju korraga, mis ilmselgelt ei õnnestunud: märkida üles nii toidu maksumuse (võttes arvesse poehinnad iga söögis kasutatud aine kohta), toidu tegeliku maksumuse (maha arvestada kodus juhuslikult kapist leitud toiduained, mis, tõsi küll, kunagi varem ikkagi oli poest raha eest ostetud), arvutades välja portsjoni kaloraaži ning jälgides toitude rasvade, süsivesikute ja valkude sisaldust, püüdes neidki kuidagi planeerida, ise sellest suuresti teadmata. Ilmselt püüdsin hammustada liiga suurt tükki korraga.
Siiski õppisin sellest väikesest eksperimendihakatusest omajagu. USAs on sarnast asja tehtud isegi veel soodsamalt, ent neil on seal mingi kupongisüsteem osades poodides, mille alusel saad mingit kaupa tasuta, ent meil seda pole, mistõttu päris üks-ühele asju võrrelda ei saa.
Me ei saanud hakkama 1000 krooniga kuus, sest mul puudus kohati toitude osas fantaasia, kui menüü oli ette valmistamata ja kui sattusin tühja kõhuga poodi, kippusin pigem ostma harjumuspäraseid asju, mida saaks kergemini valmistada, ent mis ilmselt olid veidi kulukamad. Teiseks suureks probleemiks olid grillihooaeg ja külaskäigud: kuidas arvestada seda toidu- ja joogikulu, mis läheb siis, kui minna ise külla või külalisi võõrustada? Või kui hoopis välja sööma minna? Kas panna see eraldi arvestusse või arvestada justkui eelarvest maha? Selge oli see, et vaid paari õhtuga suutsime sellisel viisil ära kulutada juba 1/5 oma eelarvest. Nii tulnuks ülejäänud kuu üsna pöialt imeda. Mitte vähemtähtsaks ebaõnnestumise põhjuseks ei saa pidada järjekindluse puudumist: peab suutma end üsna tugevasti rajal hoida, et pidevalt asjad ette planeerida ega lasta end heidutada hetke maitsetujudest (no mõni päev kohe on mingi konkreetse asja isu, mis üldse plaanides polnud).
Ilmselgelt õnnestuks eksperiment paremini, kui on teada, mis toiduaineid enamjaolt kust saada on ja menüü suudaks korralikult ette valmistada. Kui kodus kokkamist harrastada pidevalt (ja siinkohal ei räägi ma pihvide soojendamisest või kartuli keetmisest, vaid tõesti nina kokaraamatus näpuga järje ajamist), siis on ka poes kergem minna kaasa sooduskampaaniatega, ostes just neid tooteid, mis hetkel paremas pakkumises ja kohandades selle järgi oma menüüd ringi.
Siiski arvan ma, et mu silmaring sai oluliselt rohkem avardatud ja mõnedki oskused rohkem lihvitud kui seni. Seda nii kokkamise kui shoppamise osas, ent tõeliselt hea tulemuseni minna on veel pikk tee. Ma ei ütle, et 1000 krooniga kuus kahekesi söönuks saada on võimatu, aga soovin tugevat närvi ja kindlat meelt sellele, kes seda tõesti üritab. Sendiga kõhu mõõtmine on parajalt stressi tekitav tegevus. Ja võibolla kunagi tulevikus püüan eksperimenti uuesti korrata lootuses, et seekord see õnnestub.
Mõnda aega püüdsin väga piinlikult üles märkida kogu toidule kulunud raha pea sendi täpsusega. Kirjutasin üles menüüd, mida söödud ja menüüd, mida plaanisin. Peagi muutus mulle exceli tabeli pidamine tüütuks ja tulemusetuks, sest ma püüdsin teha kõiki asju korraga, mis ilmselgelt ei õnnestunud: märkida üles nii toidu maksumuse (võttes arvesse poehinnad iga söögis kasutatud aine kohta), toidu tegeliku maksumuse (maha arvestada kodus juhuslikult kapist leitud toiduained, mis, tõsi küll, kunagi varem ikkagi oli poest raha eest ostetud), arvutades välja portsjoni kaloraaži ning jälgides toitude rasvade, süsivesikute ja valkude sisaldust, püüdes neidki kuidagi planeerida, ise sellest suuresti teadmata. Ilmselt püüdsin hammustada liiga suurt tükki korraga.
Siiski õppisin sellest väikesest eksperimendihakatusest omajagu. USAs on sarnast asja tehtud isegi veel soodsamalt, ent neil on seal mingi kupongisüsteem osades poodides, mille alusel saad mingit kaupa tasuta, ent meil seda pole, mistõttu päris üks-ühele asju võrrelda ei saa.
Me ei saanud hakkama 1000 krooniga kuus, sest mul puudus kohati toitude osas fantaasia, kui menüü oli ette valmistamata ja kui sattusin tühja kõhuga poodi, kippusin pigem ostma harjumuspäraseid asju, mida saaks kergemini valmistada, ent mis ilmselt olid veidi kulukamad. Teiseks suureks probleemiks olid grillihooaeg ja külaskäigud: kuidas arvestada seda toidu- ja joogikulu, mis läheb siis, kui minna ise külla või külalisi võõrustada? Või kui hoopis välja sööma minna? Kas panna see eraldi arvestusse või arvestada justkui eelarvest maha? Selge oli see, et vaid paari õhtuga suutsime sellisel viisil ära kulutada juba 1/5 oma eelarvest. Nii tulnuks ülejäänud kuu üsna pöialt imeda. Mitte vähemtähtsaks ebaõnnestumise põhjuseks ei saa pidada järjekindluse puudumist: peab suutma end üsna tugevasti rajal hoida, et pidevalt asjad ette planeerida ega lasta end heidutada hetke maitsetujudest (no mõni päev kohe on mingi konkreetse asja isu, mis üldse plaanides polnud).
Ilmselgelt õnnestuks eksperiment paremini, kui on teada, mis toiduaineid enamjaolt kust saada on ja menüü suudaks korralikult ette valmistada. Kui kodus kokkamist harrastada pidevalt (ja siinkohal ei räägi ma pihvide soojendamisest või kartuli keetmisest, vaid tõesti nina kokaraamatus näpuga järje ajamist), siis on ka poes kergem minna kaasa sooduskampaaniatega, ostes just neid tooteid, mis hetkel paremas pakkumises ja kohandades selle järgi oma menüüd ringi.
Siiski arvan ma, et mu silmaring sai oluliselt rohkem avardatud ja mõnedki oskused rohkem lihvitud kui seni. Seda nii kokkamise kui shoppamise osas, ent tõeliselt hea tulemuseni minna on veel pikk tee. Ma ei ütle, et 1000 krooniga kuus kahekesi söönuks saada on võimatu, aga soovin tugevat närvi ja kindlat meelt sellele, kes seda tõesti üritab. Sendiga kõhu mõõtmine on parajalt stressi tekitav tegevus. Ja võibolla kunagi tulevikus püüan eksperimenti uuesti korrata lootuses, et seekord see õnnestub.
kolmapäev, 11. august 2010
Lemmiklooma kindlustus
Olen üsna pikka aega kaalunud lemmiklooma kindlustuse tegemist. Küll on see jäänud raha ja küll asjaajamise taha. Olen isegi kahel korral võtnud lemmiklooma kindlustuse pakkumise, aga kuidagi päris lepinguni pole jõudnud. Ikkagi maksta ca 1800 krooni aasta eest korraga paneb veidi mõtlema, kas on just õige aeg ning õige koht, kuhu see raha suunata, sest ega raha pole kunagi ju ülearu olnud.
Kui T-l umbes aastapäevad tagasi suuremat sorti köha oli, mis kuidagi üle minna ei tahtnud, röövis see üsna kopsaka summa meie rahakotist. Kokku vist isegi 4000 krooni kanti. Küll mul oli kahju, et tol hetkel kindlustust tehtud polnud. Lemmikloomadel ju haigekassat pole.
Täna linkis M mulle artikli umbes analoogsel arutelul, kus USAs olev kodanik oli maksnud oma lemmiklooma kindlustuse eest poolteist aastat, lõppkokkuvõttes aga kui midagi juhtus, ei olnud kindlustusest ikkagi kuigi palju kasu. Päris võrrelda meid nendega ei saa, sest seal pool mandril on veidi teine kindlustussüsteem, kuid mõtlema pani artikkel siiski, seda enam, et teema on meie jaoks aktiivne ja tervisetõendki kallile lemmikule kindlustuse tarbeks juba vormistatud.
Eesti turul on hetkel üksnes kaks tegijat, kes üldse lemmiklommakindlustust pakuvad: Ergo ja If. Ifi kohta räägitakse, nagu ikka, et kindlustustingimused on kehvemad ja rahasid raskem kätte saada. Ergo pidi veidi kallim olema, aga selle eest mõistlikum. Hüvitiste maksmisel on alati aga oma reeglid ja rahalised piirid. Seetõttu vasardab kuskil kuklas mul väike hirm, et saab suure raha maha visatud ja lõpuks tõmmatakse ikkagi kuidagi kott pähe, nii et kaotad kindlustusest pigem rohkem kui võidad, kas siis oskamatuse, teadmatuse või lihtsalt halva juhuse läbi.
See viis mind uuele mõttele teha investeerimishoius T tarbeks, pannes iga kuu sinna umbes 150 krooni ehk siis ligikaudu sama summa, kui palju läheks maksma kindlustus. Nii oleks olemas mingi aja pärast ka väikenegi rahatagavara, mida vajadusel kasutada T tarbeks ja lisaks kogub see ka protsenti. Siin on siiski oma ohud: kuidas teha kindlaks, et on valitud parim investeerimiskanal; kui raha on kiiresti vaja, siis kui palju aega läheb selle kätte saamiseks; ja (ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku õla), kas kogunenud summast vajalikul hetkel piisab?
Nüüd ongi pigem küsimus, kas teha lemmikloomakindlustus või hoius protsendi kogumisega?
Kui T-l umbes aastapäevad tagasi suuremat sorti köha oli, mis kuidagi üle minna ei tahtnud, röövis see üsna kopsaka summa meie rahakotist. Kokku vist isegi 4000 krooni kanti. Küll mul oli kahju, et tol hetkel kindlustust tehtud polnud. Lemmikloomadel ju haigekassat pole.
Täna linkis M mulle artikli umbes analoogsel arutelul, kus USAs olev kodanik oli maksnud oma lemmiklooma kindlustuse eest poolteist aastat, lõppkokkuvõttes aga kui midagi juhtus, ei olnud kindlustusest ikkagi kuigi palju kasu. Päris võrrelda meid nendega ei saa, sest seal pool mandril on veidi teine kindlustussüsteem, kuid mõtlema pani artikkel siiski, seda enam, et teema on meie jaoks aktiivne ja tervisetõendki kallile lemmikule kindlustuse tarbeks juba vormistatud.
Eesti turul on hetkel üksnes kaks tegijat, kes üldse lemmiklommakindlustust pakuvad: Ergo ja If. Ifi kohta räägitakse, nagu ikka, et kindlustustingimused on kehvemad ja rahasid raskem kätte saada. Ergo pidi veidi kallim olema, aga selle eest mõistlikum. Hüvitiste maksmisel on alati aga oma reeglid ja rahalised piirid. Seetõttu vasardab kuskil kuklas mul väike hirm, et saab suure raha maha visatud ja lõpuks tõmmatakse ikkagi kuidagi kott pähe, nii et kaotad kindlustusest pigem rohkem kui võidad, kas siis oskamatuse, teadmatuse või lihtsalt halva juhuse läbi.
See viis mind uuele mõttele teha investeerimishoius T tarbeks, pannes iga kuu sinna umbes 150 krooni ehk siis ligikaudu sama summa, kui palju läheks maksma kindlustus. Nii oleks olemas mingi aja pärast ka väikenegi rahatagavara, mida vajadusel kasutada T tarbeks ja lisaks kogub see ka protsenti. Siin on siiski oma ohud: kuidas teha kindlaks, et on valitud parim investeerimiskanal; kui raha on kiiresti vaja, siis kui palju aega läheb selle kätte saamiseks; ja (ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku õla), kas kogunenud summast vajalikul hetkel piisab?
Nüüd ongi pigem küsimus, kas teha lemmikloomakindlustus või hoius protsendi kogumisega?
neljapäev, 5. august 2010
My Fitness Rocca
Olen varem korra Rocca My Fitnessis administraatorilt tuuri saanud, kui olin taas valimas endale spordiklubi, aga M polnud nõus Arcticust loobuma ja kedagi teist ma endale kaaslaseks tol ajal ei leidnud. Siis jäi ka trenniklubiga liitumine katki. Selles mõttes oli mul klubist justkui mingi ettekujutus olemas, kuigi üheski treeningus ma seal osalenud polnud.
Administraatorilt sain kiiresti positiivse ja meeldiva kirja vastu, paludes ära täita nende kodulehel tasuta treeningule registreerimise leht ning lisada sinna, millal Yoga klassis osaleda soovime. Mõeldud, tehtud.
Selles mõttes on My Fitness praegu veidi eelistatud seisus, sest pühapäeval oli cherry.ee-s päevapakkumiseks -60% allahindlusega My Fitnessi trenni kuukaart, mis ka tänu heale hinnale soetatud sai, kuigi tuleb nentida, et kuuhind on muidu neil üsna soolane.
Eile õhtul jõudsime My Fitnessi kohale paarkümmend minutit enne treeningu algust. Administaatori leti taga olnud kahest töötajast, pööras tähelepanu meile vaid üks, kes ilmselt meiega ka väga tegeleda ei viitsinud. Selgitasime, et tulime proovitreeningule ja registreerisime end internetis. Saanud meie isikuttõendavalt dokumendilt andmed kirja, andis ta meile tennisehalli riietusruumi võtmed, selgitusega, et nende oma on hetkel remondis. L küsimuse peale, kus treening toimub, vastas noormees lihtsalt, et meil tuleb trepist üles minna. Rohkem ei osanud me midagi eeldada ega küsida. Kõik tundus justkui toimivat.
Riietusruumide osas adekvaatset ülevaadet ma anda hetkel ei saa, sest tennisehalli omad ei ole ilmselt võrreldavad päriselt My Fitnessi omadega tänu oma tavapärasele väiksemale koormusele. Tennisehalli riietusruum on kahe sissepääsuga, millest ühe funktsioon mulle arusaamatuks jääb, väike ruum, mis täidetud nummerdatud metallkappidega, mille kasutamiseks antakse suure puidust klotsiga võti. Ruumi seal just palju pole, aga ajab asja ära. Duširuum on seevastu aga üpris tilluke: vaid nelja duši ja väikese leilisaunaga, mistõttu tekib sinna peale rühmatreeningu lõppu kerge järjekord.
Omal käel leidsime rühmatreeningu ruumi kenasti üles ja sättisime end treeningu algust ootama, nõjatudes kergelt tenniseväljakute kohal olevale rõduservale. Märkasin, kuidas mitmed treenijad piilusid kannatamatult saali ukse vahelt sisse, kus eelmine trenn veel kestis. Selles mõttes on ruum ehitatud veidi planeerimatult, et väljaspoolt ei ole kuidagi aru saada, kas eelmine treening veel kestab või on juba lõppenud. Pidev ukse avamine ja sulgemine aga häirib eelmise treeningu lõpetajaid. Kahjuks on see probleem aga paljudes klubides, nagu ma kuulnud olen.
Astusime koos teistega trenniruumi sisse ja märkasime, kuidas kõik treenerile järjest pileteid ulatasid. Meil neid aga polnud. Treener palus meil lipata alla administraatori juurde ja siiski piletid endale muretseda. All tegi noormees aga suuri silmi, sest tema ei teadnud meie rühmatreeningutes osalemisest midagi. Kahju, et seal oli tekkinud infosulg: üks administraator, kellega kirjavahetuses olime, lubas meid üles märkida, lisaks panime ka info oma ankeedile kodulehel, nagu palutud, ent kohale jõudes administraatoril seda ikkagi polnud, kuigi nimed tuvastas ta koheselt. Kuna olime seal esimest korda ja kõik tundus alguses minevat sujuvalt, ei tulnud me ka selle peale, et administraatorilt üle küsida, kas ikka treeningus kirjas oleme. Selles mõttes ei viitsinud administraator kahjuks end ka uute klientide püüdmiseks väga pingutada. Õnneks saime oma küsimise peale piletid kiiresti kätte ja lippasime trenni tagasi.
Ma olen küll Powerjoogat ja mingit muud joogat ühe korra varem proovinud, kuid Powerjooga oli minu jaoks ilmselgelt ülepingutus ja peale teises joogas osalemist turi ja kael eriti valusad ning puudus arusaam, mis on jooga fenomen, et seda nii palavalt armastatakse. Eile õhtul avanes mulle aga uus maailm.
Kui esialgu ei saanud ma aru, miks mu kõrval olev noormees higist lausa tilgub, nii et põrand tema ümber lainetab, siis see muutus umbes poole trenni peal, kui tundsin endalgi higiniret mööda otsmikku alla nirisemas. Jooga on pealtvaadates üsna lihtne painutustega treening, millest ometigi ei saaks ju tugevasti higistada ja lihaseid valusaks. Selles osas eksisin aga rängalt.
Olen kooli ajal kunagi väga kergelt teinud tuliseisu ja visanud silda. Need oli üsna lihtsad tegevused, mis ei vajandu isegi pingutamist. Keha oli kerge ja nõtkuv. Eile avastasin, et mu keha ei paindu enam. Teatud asendis endale vindi peale keeranud, ei suutnud ma sügavalt hingata, sest kopsud ja rasvavoldid ei mahtunud koos keerdus kehasse ära. Kui tõstsime end maast poolsilda, vajus puus randmetele, sest keha ei jaksanud seda hoida ja võttes sisse tuliseisu poosi, tundsin, kui meeletult raske mu keha äkitselt on. Ja seda suurt raskust kannan ma iga päev endaga kaasas. Mis on juhtunud selle kehaga, mida oli kerge tagurpidi taeva poole riputada? Ma olen võtnud neid asju iseenesest mõistetavatena. Ma ei ole oma keha austanud.
Tundmisega, kuidas ma ise olen oma keha aastate joogsul väärkohelnud selle nuumamise ja mitte liigutamisega, otsustasin seada sammud ka täna trenni ja püüda sellest kuu ajasest kaardist võtta, mis mõistlikult võimalik.
Nüüd on jäänud veel vaid piiramatu uudishimu kolmanda spordiklubi, Ritual osas, mille koduleht on kõige kutsuvam ja paljutõotavam, kuid millelt e-mailile vastust saada on pea võimatu. Telefonitsi nad õnneks suhtlevad. Päris kindlasti tuleb oma lõpliku otsuse langetemiseks meil ka seda millalgi väisata. Elustiil vajab muutmist.
Administraatorilt sain kiiresti positiivse ja meeldiva kirja vastu, paludes ära täita nende kodulehel tasuta treeningule registreerimise leht ning lisada sinna, millal Yoga klassis osaleda soovime. Mõeldud, tehtud.
Selles mõttes on My Fitness praegu veidi eelistatud seisus, sest pühapäeval oli cherry.ee-s päevapakkumiseks -60% allahindlusega My Fitnessi trenni kuukaart, mis ka tänu heale hinnale soetatud sai, kuigi tuleb nentida, et kuuhind on muidu neil üsna soolane.
Eile õhtul jõudsime My Fitnessi kohale paarkümmend minutit enne treeningu algust. Administaatori leti taga olnud kahest töötajast, pööras tähelepanu meile vaid üks, kes ilmselt meiega ka väga tegeleda ei viitsinud. Selgitasime, et tulime proovitreeningule ja registreerisime end internetis. Saanud meie isikuttõendavalt dokumendilt andmed kirja, andis ta meile tennisehalli riietusruumi võtmed, selgitusega, et nende oma on hetkel remondis. L küsimuse peale, kus treening toimub, vastas noormees lihtsalt, et meil tuleb trepist üles minna. Rohkem ei osanud me midagi eeldada ega küsida. Kõik tundus justkui toimivat.
Riietusruumide osas adekvaatset ülevaadet ma anda hetkel ei saa, sest tennisehalli omad ei ole ilmselt võrreldavad päriselt My Fitnessi omadega tänu oma tavapärasele väiksemale koormusele. Tennisehalli riietusruum on kahe sissepääsuga, millest ühe funktsioon mulle arusaamatuks jääb, väike ruum, mis täidetud nummerdatud metallkappidega, mille kasutamiseks antakse suure puidust klotsiga võti. Ruumi seal just palju pole, aga ajab asja ära. Duširuum on seevastu aga üpris tilluke: vaid nelja duši ja väikese leilisaunaga, mistõttu tekib sinna peale rühmatreeningu lõppu kerge järjekord.
Omal käel leidsime rühmatreeningu ruumi kenasti üles ja sättisime end treeningu algust ootama, nõjatudes kergelt tenniseväljakute kohal olevale rõduservale. Märkasin, kuidas mitmed treenijad piilusid kannatamatult saali ukse vahelt sisse, kus eelmine trenn veel kestis. Selles mõttes on ruum ehitatud veidi planeerimatult, et väljaspoolt ei ole kuidagi aru saada, kas eelmine treening veel kestab või on juba lõppenud. Pidev ukse avamine ja sulgemine aga häirib eelmise treeningu lõpetajaid. Kahjuks on see probleem aga paljudes klubides, nagu ma kuulnud olen.
Astusime koos teistega trenniruumi sisse ja märkasime, kuidas kõik treenerile järjest pileteid ulatasid. Meil neid aga polnud. Treener palus meil lipata alla administraatori juurde ja siiski piletid endale muretseda. All tegi noormees aga suuri silmi, sest tema ei teadnud meie rühmatreeningutes osalemisest midagi. Kahju, et seal oli tekkinud infosulg: üks administraator, kellega kirjavahetuses olime, lubas meid üles märkida, lisaks panime ka info oma ankeedile kodulehel, nagu palutud, ent kohale jõudes administraatoril seda ikkagi polnud, kuigi nimed tuvastas ta koheselt. Kuna olime seal esimest korda ja kõik tundus alguses minevat sujuvalt, ei tulnud me ka selle peale, et administraatorilt üle küsida, kas ikka treeningus kirjas oleme. Selles mõttes ei viitsinud administraator kahjuks end ka uute klientide püüdmiseks väga pingutada. Õnneks saime oma küsimise peale piletid kiiresti kätte ja lippasime trenni tagasi.
Ma olen küll Powerjoogat ja mingit muud joogat ühe korra varem proovinud, kuid Powerjooga oli minu jaoks ilmselgelt ülepingutus ja peale teises joogas osalemist turi ja kael eriti valusad ning puudus arusaam, mis on jooga fenomen, et seda nii palavalt armastatakse. Eile õhtul avanes mulle aga uus maailm.
Kui esialgu ei saanud ma aru, miks mu kõrval olev noormees higist lausa tilgub, nii et põrand tema ümber lainetab, siis see muutus umbes poole trenni peal, kui tundsin endalgi higiniret mööda otsmikku alla nirisemas. Jooga on pealtvaadates üsna lihtne painutustega treening, millest ometigi ei saaks ju tugevasti higistada ja lihaseid valusaks. Selles osas eksisin aga rängalt.
Olen kooli ajal kunagi väga kergelt teinud tuliseisu ja visanud silda. Need oli üsna lihtsad tegevused, mis ei vajandu isegi pingutamist. Keha oli kerge ja nõtkuv. Eile avastasin, et mu keha ei paindu enam. Teatud asendis endale vindi peale keeranud, ei suutnud ma sügavalt hingata, sest kopsud ja rasvavoldid ei mahtunud koos keerdus kehasse ära. Kui tõstsime end maast poolsilda, vajus puus randmetele, sest keha ei jaksanud seda hoida ja võttes sisse tuliseisu poosi, tundsin, kui meeletult raske mu keha äkitselt on. Ja seda suurt raskust kannan ma iga päev endaga kaasas. Mis on juhtunud selle kehaga, mida oli kerge tagurpidi taeva poole riputada? Ma olen võtnud neid asju iseenesest mõistetavatena. Ma ei ole oma keha austanud.
Tundmisega, kuidas ma ise olen oma keha aastate joogsul väärkohelnud selle nuumamise ja mitte liigutamisega, otsustasin seada sammud ka täna trenni ja püüda sellest kuu ajasest kaardist võtta, mis mõistlikult võimalik.
Nüüd on jäänud veel vaid piiramatu uudishimu kolmanda spordiklubi, Ritual osas, mille koduleht on kõige kutsuvam ja paljutõotavam, kuid millelt e-mailile vastust saada on pea võimatu. Telefonitsi nad õnneks suhtlevad. Päris kindlasti tuleb oma lõpliku otsuse langetemiseks meil ka seda millalgi väisata. Elustiil vajab muutmist.
neljapäev, 29. juuli 2010
Sparta
Sparta reklaamis end kunagi varem klausliga spartalikest treeningtingimustest, nii et selles osas minu ootused mugavusele ülikõrged ei olnud. Kuigi Sparta oma kodulehel tasuta proovitreeningut välja ei reklaami, olid nad nõus seda üsna kiiresti pakkuma. Valisime välja enda jaoks StartPilatese.
Spordiklubi leidmisega meil probleeme ei tekkinud, küll aga oli meie jaoks veidi segane parkimiskorraldus, sest tundus, justkui enamik parkimiskohti olid ette nähtud mingite firmade töötajatele ning sestap sinna parkida tundus veidi kõhe. Noor näitsikust administraator võttis meid kenasti vastu, ulatas riietusruumi võtmed, treeningpiletid ning selgitas, kuhu ja kuidas minema peame. Riietusruum oli suur, üsna puhas ja lihtne. Ei mingit erilist luksust, ent kõik hädavajalik oli olemas.
Esimese hooga tekkis meil kerge segadus treeningruumi leidmisega, kuid see lahenes peagi ja jõudsime väiksesse akendeta trennisaali. Et sattusime katsetama just sel nädalal, kui väljas oli lõõmav kuumus, oli ka treeningsaalis kerge õhupuudus, mida püüdsid lahendada sinna asetatud suured puhurid. Trenn ise oli tõhus ja huvitav, treener äärmiselt meeldiv ning andis klubile lisa plusspunkti.
Natuke võiks siiski viriseda treeningruumi üle. Sedakorda oli meid treenimas ainult 7 naist ja sestap jagus ruumi üsna täpselt kõigile, kuid kirjade järgi registreeritakse sinna trenni kuni 20 osalejat. Kui trenn oleks tõesti täisbroneeritud, ei kujuta ma täpselt ette, et sinna ruumi tegelikult nii palju inimesi mahuks. Lisaks oli juba praegu õhku napilt ning sel juhul tekiks kindlasti õhupuudus. Pilates on hea ja rahulik, kuid samas ruumis midagi energilist tehes jääks ilmselgelt õhust puudu.
Viskasime pilgu peale ka jõusaali osale. Huvitav on see, et suuremad jõumasinad asuvad allkorrusel ning aeroobsed eraldi ülemisel poolkorrusel. Masinapark tundub olevat täitsa adekvaatne, kuigi üsna üksteise selga asetatud, mistõttu vaba ruumi just palju nende vahel pole. Algajale ja ebakindlale treenijale teistega nii lähestikku müttamine võib kohati tunduda veidi ebamugav.
Kui nüüd natuke veel viriseda, siis võiksid treeningsaalis olla peeglid ka teises seinas, mitte ainult ühes, sest paljude harjutuste jaoks pead end vahepeal teistpidi keerama ja sel juhul pole pilti silme ees, kas keha asend on ikka päris korrektne. Ruumi peeglite jaoks tegelikkuses on rohkem kui küll. Riietusruumis on üks väike leilisaun, mis oli parajalt kuum, kuid kasutada sai seda üksnes alasti lavale minnes, ilma midagi alla panemata (ehk siis on võimalik kasutada oma rätikut). Igal juhul on see teatavas mõttes ebahügieeniline. Probleemi oleks lihtne lahendada, kui lähedal asuksid paberkäterätid või kileja poolega paberist istumisalused. Arvan, et nii oleks ka sauna lihtsam puhas hoida.
Spartas ei ole basseini, mis on teatavaks miinuseks. Ka on paljud rühmatreeningud planeeritud algusega 17:00, mis tähendaks töölt varem lahkumise vajadust. Samas kaalub huvi üles Tallinna üks soodsamaid hindu, tuntud treenerid ja kahtlemata positiivne kogemus esmase rühmatreeningu näol.
Praeguse põhjal Spartat maha ei tõmbaks, kuid päris esimene eelistus ta ikkagi poleks.
Spordiklubi leidmisega meil probleeme ei tekkinud, küll aga oli meie jaoks veidi segane parkimiskorraldus, sest tundus, justkui enamik parkimiskohti olid ette nähtud mingite firmade töötajatele ning sestap sinna parkida tundus veidi kõhe. Noor näitsikust administraator võttis meid kenasti vastu, ulatas riietusruumi võtmed, treeningpiletid ning selgitas, kuhu ja kuidas minema peame. Riietusruum oli suur, üsna puhas ja lihtne. Ei mingit erilist luksust, ent kõik hädavajalik oli olemas.
Esimese hooga tekkis meil kerge segadus treeningruumi leidmisega, kuid see lahenes peagi ja jõudsime väiksesse akendeta trennisaali. Et sattusime katsetama just sel nädalal, kui väljas oli lõõmav kuumus, oli ka treeningsaalis kerge õhupuudus, mida püüdsid lahendada sinna asetatud suured puhurid. Trenn ise oli tõhus ja huvitav, treener äärmiselt meeldiv ning andis klubile lisa plusspunkti.
Natuke võiks siiski viriseda treeningruumi üle. Sedakorda oli meid treenimas ainult 7 naist ja sestap jagus ruumi üsna täpselt kõigile, kuid kirjade järgi registreeritakse sinna trenni kuni 20 osalejat. Kui trenn oleks tõesti täisbroneeritud, ei kujuta ma täpselt ette, et sinna ruumi tegelikult nii palju inimesi mahuks. Lisaks oli juba praegu õhku napilt ning sel juhul tekiks kindlasti õhupuudus. Pilates on hea ja rahulik, kuid samas ruumis midagi energilist tehes jääks ilmselgelt õhust puudu.
Viskasime pilgu peale ka jõusaali osale. Huvitav on see, et suuremad jõumasinad asuvad allkorrusel ning aeroobsed eraldi ülemisel poolkorrusel. Masinapark tundub olevat täitsa adekvaatne, kuigi üsna üksteise selga asetatud, mistõttu vaba ruumi just palju nende vahel pole. Algajale ja ebakindlale treenijale teistega nii lähestikku müttamine võib kohati tunduda veidi ebamugav.
Kui nüüd natuke veel viriseda, siis võiksid treeningsaalis olla peeglid ka teises seinas, mitte ainult ühes, sest paljude harjutuste jaoks pead end vahepeal teistpidi keerama ja sel juhul pole pilti silme ees, kas keha asend on ikka päris korrektne. Ruumi peeglite jaoks tegelikkuses on rohkem kui küll. Riietusruumis on üks väike leilisaun, mis oli parajalt kuum, kuid kasutada sai seda üksnes alasti lavale minnes, ilma midagi alla panemata (ehk siis on võimalik kasutada oma rätikut). Igal juhul on see teatavas mõttes ebahügieeniline. Probleemi oleks lihtne lahendada, kui lähedal asuksid paberkäterätid või kileja poolega paberist istumisalused. Arvan, et nii oleks ka sauna lihtsam puhas hoida.
Spartas ei ole basseini, mis on teatavaks miinuseks. Ka on paljud rühmatreeningud planeeritud algusega 17:00, mis tähendaks töölt varem lahkumise vajadust. Samas kaalub huvi üles Tallinna üks soodsamaid hindu, tuntud treenerid ja kahtlemata positiivne kogemus esmase rühmatreeningu näol.
Praeguse põhjal Spartat maha ei tõmbaks, kuid päris esimene eelistus ta ikkagi poleks.
kolmapäev, 28. juuli 2010
Sport. Sport? Sport!
L-ga nende rõdu terrassil istudes sattusime rääkima treenimisest ja spordiklubidest. Olen endale pikka aega igatsenud trennikaaslast, kes viitsiks käia rühmatreeningutes ja vahel ka jõusaalis ja kellega treeningueelistused enam-vähem kattuda võiks. Tundus, et selles osas meie mõtted L-ga kattusid. Lisaks ei ole ma üksi trenniskäija tüüpi.
Mõni päev hiljem hakkasime läbi lappama erinevate spordiklubide kodulehti ning valima välja endale meelepäraseid, mida võiks katsetada. Kriteeriumid olid üsna standardsed: spordiklubi võimalused (jõusaal, rühmatreeningud, võimalusel ujula), rühmatreeningute variatiivsus ja sobivus meie maitsele, kuutasu hind, personaaltreeneri kasutamise võimalus ja asukoht. Loomulikult mõjutasid meie mõtteid ka sõpradelt-tuttavatelt klubide kohta kuuldu kui ka klubide kodulehed. Nii jäid lõpuks sõelale kolm klubi, millest kahte oleme tänaseks väisanud ja üksnes kolmanda suhtes uudishimu aina kasvab. Et tutvumistega algust teha, saatsin kõigile kolmele klubile kirja sooviga osaleda koos L-ga tasuta proovitreeningus ja klubi lähemalt vaadata. Eks ole näha, kuidas asjad kulgevad.
Mõni päev hiljem hakkasime läbi lappama erinevate spordiklubide kodulehti ning valima välja endale meelepäraseid, mida võiks katsetada. Kriteeriumid olid üsna standardsed: spordiklubi võimalused (jõusaal, rühmatreeningud, võimalusel ujula), rühmatreeningute variatiivsus ja sobivus meie maitsele, kuutasu hind, personaaltreeneri kasutamise võimalus ja asukoht. Loomulikult mõjutasid meie mõtteid ka sõpradelt-tuttavatelt klubide kohta kuuldu kui ka klubide kodulehed. Nii jäid lõpuks sõelale kolm klubi, millest kahte oleme tänaseks väisanud ja üksnes kolmanda suhtes uudishimu aina kasvab. Et tutvumistega algust teha, saatsin kõigile kolmele klubile kirja sooviga osaleda koos L-ga tasuta proovitreeningus ja klubi lähemalt vaadata. Eks ole näha, kuidas asjad kulgevad.
teisipäev, 27. juuli 2010
Kas jäär on ikka jäär?
Eile sattusin sirvima ühte vanemat numbrit Tarkade Klubi ajakirjast ja juhtusin huvitava artikli peale, kus arutleti teemal, miks samas tähemärgis sündinud isikud on sarnaste iseloomujoontega. Teaduslik selgitus sellele oli umbes järgmine: inimese iseloomu mõjutab see, mida sööb tema ema oma raseduse ajal, aga ka aastaajast, millised toiduained sel ajal rohkem kättesaadavad on ning ka asukoha aastaajast, kus laps sünnib. See viis mu mõtte järgmisele aspektile: kui Austraalias on aastaajad Euroopaga võrreldes vastupidi, siis kas laps, kes sünnib Euroopas märtsis jäära tähtkujus, on samasuguse iseloomuga nagu Austraalias märtsis jäära tähtkujus sündiv laps? Või on Austraalias sündiv sootuks neitsi iseloomujoontega, sest seal on sel ajal Euroopa mõistes sügise algus ehk september? Ja kui inimene sünnib Euroopas, aga kolib Austraaliasse ja elab seal väga pikka aega, kas tema iseloomujooned hakkavad muutuma, sest aastaajad käivad talle loomupoolest vastupidi?
Ehk siis kas jäär on üle maailma ikkagi jäär?
Ehk siis kas jäär on üle maailma ikkagi jäär?
esmaspäev, 19. juuli 2010
Kui ootused ei kattu
Kui palju on maailmas neid inimesi, kellele võid alati kindel olla? Ma mõtlen, peale oma perekonna. Perekonna peale üldiselt võiks saada alati loota nagu ka oma teise poole peale. Aga kui palju on neid sõpru, keda sa võid tingimusteta usaldada?
On minu maailm ja on teiste maailm. Nõuda inimeselt objekti vaatlust väljaspool oma maailma vaatenurka on raske, kui mitte võimatu. Alati tehakse otsuseid lähtuvalt iseendast, harva teistest ja siiski ei suudeta olla lõpuni objektiivsed. Kui otsused puudutavad enda elu, on need alati subjektiivsed.
Mõned asjad on minu jaoks väga tähtsad. Patt oleks pilku maha salata ja väita, et pole. Ainuüksi selleks, et teised end hästi tunneksid. Ja tõenäoliselt on elus olukordi, kus ongi lubatud veidi enam enda mätta otsast asju vaadata. Vähemasti ma eeldan seda. Kui siis välispidised ootused ja lootused alati ei kattu ning infosulg ja -kadu vahepeal on tugevad, on haiget saada väga lihtne.
Kuidas ära tunda need hetked elus, mil lihtsalt naeratada ja öelda, et polnudki midagi ja läheb üle, kuigi seespidine mina on mossis ja haavunud?
On minu maailm ja on teiste maailm. Nõuda inimeselt objekti vaatlust väljaspool oma maailma vaatenurka on raske, kui mitte võimatu. Alati tehakse otsuseid lähtuvalt iseendast, harva teistest ja siiski ei suudeta olla lõpuni objektiivsed. Kui otsused puudutavad enda elu, on need alati subjektiivsed.
Mõned asjad on minu jaoks väga tähtsad. Patt oleks pilku maha salata ja väita, et pole. Ainuüksi selleks, et teised end hästi tunneksid. Ja tõenäoliselt on elus olukordi, kus ongi lubatud veidi enam enda mätta otsast asju vaadata. Vähemasti ma eeldan seda. Kui siis välispidised ootused ja lootused alati ei kattu ning infosulg ja -kadu vahepeal on tugevad, on haiget saada väga lihtne.
Kuidas ära tunda need hetked elus, mil lihtsalt naeratada ja öelda, et polnudki midagi ja läheb üle, kuigi seespidine mina on mossis ja haavunud?
neljapäev, 8. juuli 2010
10 puuda soola
Vanasõna, erinevas vormingus, kõlab umbes järgnevalt: sa ei tunne inimest enne, kui oled temaga 10 puuda soola koos ära söönud. Kui 1 puud on umbes 16 kilo, siis milline aeg kulub selleks, et tegelikult inimest tundma õppida?
Arvestades, et vanad eestlased sõid soola palju: soolati ju talveks sisse kõik lihad ja kalad, sest külmikuid tol ajal ei tuntud ja seega kulus soola oluliselt rohkem kui tänapäeval. Värske Oma Maitse ajakiri selgitab, et kunagi õpetati meile inimese elutegevuseks vajaliku koguse olevat 17 kilo soola aastas. Seega: et inimest tegelikult piisavalt tunda, peab temaga umbes 5 aastat järjest koos sööma.
Aga kas vanasõna kehtib ka tänapäeval? Kas kogused on samad ja aeg pikeneb või on kogused vastavalt tänapäevale, ent aeg umbes sama?
Arvestades, et vanad eestlased sõid soola palju: soolati ju talveks sisse kõik lihad ja kalad, sest külmikuid tol ajal ei tuntud ja seega kulus soola oluliselt rohkem kui tänapäeval. Värske Oma Maitse ajakiri selgitab, et kunagi õpetati meile inimese elutegevuseks vajaliku koguse olevat 17 kilo soola aastas. Seega: et inimest tegelikult piisavalt tunda, peab temaga umbes 5 aastat järjest koos sööma.
Aga kas vanasõna kehtib ka tänapäeval? Kas kogused on samad ja aeg pikeneb või on kogused vastavalt tänapäevale, ent aeg umbes sama?
neljapäev, 1. juuli 2010
Job interview
3 p.m: Job interview. Sharp.
2:55 I´m in traffic jam. Don´t panic, I can still make it.
3:02 I´m on the wrong side of a one way street.
3:04 I park my car, run and find the building. Wrong side of the building and wrong entrance.
3:06 I´m running up from stairs and remember, I forgot to pay for the car parking.
3:07 Phone rings: company asks if I´m still coming to the interview.
3:10 I arrive to the office. I mess up the company managers´ name, although I checked it twice before I left for the interview. There goes my first impression.
3:30 My throat is extremely dry because of dancing in the sun the whole morning and I mess up some words.
4:40 I sit back to my car, relaxed and happy, turn my face to the mirror and find a huge spot of make up cream in the middle of my nose.
Despite of everything: will I get the job?
2:55 I´m in traffic jam. Don´t panic, I can still make it.
3:02 I´m on the wrong side of a one way street.
3:04 I park my car, run and find the building. Wrong side of the building and wrong entrance.
3:06 I´m running up from stairs and remember, I forgot to pay for the car parking.
3:07 Phone rings: company asks if I´m still coming to the interview.
3:10 I arrive to the office. I mess up the company managers´ name, although I checked it twice before I left for the interview. There goes my first impression.
3:30 My throat is extremely dry because of dancing in the sun the whole morning and I mess up some words.
4:40 I sit back to my car, relaxed and happy, turn my face to the mirror and find a huge spot of make up cream in the middle of my nose.
Despite of everything: will I get the job?
teisipäev, 22. juuni 2010
Töövestlus Kolmandasse Eestisse
Paar nädalat tagasi sain telefonikõne ühest hulgimüügifirmast, kelle kuulutus on juba kuude kaupa internetis rippunud, otsides endale väidetavalt personalijuhti, kuid tööülesannete kirjeldus on suures osas kõike muud, alustades võlgade sissenõudmisest ja lõpetades sekretäri tööga. Olin seda kuulutust mitu korda vaadanud, ent otsustanud sinna mitte kandideerida, sest koht ei tundunud selline, kus ma tegelikult töötada tahaks. Ka helistanud neiu ei tundunud olevat just entusiastliku häälega.
Eile pärastlõunal sain neilt üllatuslikult uue kõne, milles nad siiski palusid mul tulla töövestlusele täna kella 10ks. Kuigi suuri panuseid ma kohale ei pannud, otsustasin siiski kohale minna ja järele kaeda, millega tegu on.
Töökohta pakkuv hulgimüügifirma asub kuskil lasnamäel. Olgugi, et olen põline lasnamäe pliks, ei suutnud ma antud maja asukohta esimese 10 minuti jooksul korralikult tuvastada. Suurema magistraali ääres ei olnud ühtegi silti, mis viitaks eemaltki antud ettevõtte asukohale. GPS viis mind küll õige numbriga maja juurde, ent GPS ei tunne tähti, ehk siis tuli mul otsida ise üles maja lisandiga h. Veidi tiirutamist ja segaduses pilguga ringi vahtimist ning oligi madal paekivist veidi väsinud välimusega maja leitud.
Maja küljel asus väike plakat antud firma nimega ning viitava noolega sõita ümber maja nurga. Veidi auklik asfalttee kulges plekkangaaride vahelt. Nii kui olin auto nina saanud maja nurga taha, vaatas mind veidi kummalise näoga sinistes tunkedes meesterahvas, kes suures metalltünnis lõket tegi, justkui oleksin eksinud. Kõik ihukarvad kisendasid pigem, et keeraksin otsa ringi ja sõidaksin minema: olin sattunud justkui 90-date alguses tehtud Tallinnfilmi, mis püüab selgitada äriajamist enne Interneti ajastu saabumist. Samal hetkel märkasin endast vasakule jäävat garaažiust, millel pisike räbaldunud, tuulest ja vihmast räsitud silt antud ettevõtte nimega, mille kohal, üsna kõrgel seismas uksekell.
Parkisin auto maja äärde, vajutasin kella ning hetk hiljem kohtusin tõelise vene laomehega: välimuselt umbes kolmekümnene, õliste teksade ja sellise kergelt läbipaistvast materjalist ilmselt Poolas või Hiinas toodetud t-särgiga, nagu kunagi aastaid tagasi Kadaka turul müüdi, nokkmüts peas nätsu närimas. Pärisin viisakalt, kust võiksin leida neiu, kes mulle helistas. Noormees mõtiskles veidi omaette, ent jõudis lõpuks siiski järeldusele, et tunneb sellenimelist isikut ja juhatas mind tagasi ümber maja nurga klaasustest sisse teisele korrusele ümber nurga hämarasse koridori, kus asus kergelt koorunud värviga tumedaks võõbatud robustne sekretäri lett. Sellist kontorimööblit pole ma ammu näinud.
Leti taga seisis teksades ja t-särgis neiu, kes hädisel häälel päris, kas tulin vestlusele. Saanud jaatava vastuse, pistis mulle pihku pehmete kaantega klade, millel lahtine paberileht trükitud küsimustega ja pastaka ning käskis täitma hakata. Otsisin endale tema leti vastas asuval veidi väsinud mustal nahkdiivanil vaba koha kellegi käekoti ja jope kõrvale (ilmselt sama sekretärineiu omad?).
Lasin kiirelt silmadega umbes 15 paberile trükitud küsimusest üle. Teemaks oli uus töölepingu seadus ja enamik neist puudutasid koondamise teemat. Esimene ja kolmas küsimus olid identsed, üksnes erinevas sõnastuses. Kaugemale ma oma süvenemisega kuigivõrd ei jõudnudki. Kõrv haaras tahtmatult vastasistuva sekretärineiu telefonikõne vestlust. Neiu oli leidnud kuskilt CV portaalist kellegi Cv ning pakkus talle sama kohta, mis mullegi. Kui teispool toru uuriti temalt, kes ta on ja miks lahkumas, teatas neiu end olevat personalijuht ning soovib õppima asuda. Ahaa, kõrge puidust barjääri taga hämaras koridorinurgas ei istugi sekretär, vaid seesama personalijuht, kelle kohale mina peaksin kandideerima?
Neiu teatas telefoni kandidaadile vaikse ja nördinud häälega palgasoovi mitte sobivuse kohta, selgitades, et nemad pakuvad eelkõige kuskile Eesti keskmise palga kanti ja lubas kandidaadiga taas ühendust võtta. Samal ajal kostis eemalt seina tagant naisterahva venekeelne jutuvadin, milles ta klienti kirus, kellega oli hetk tagasi eesti keeles viisakalt telefonitsi suhelnud. Ilmselt müügisekretär.
Kogu see situatsioon pani mind vägisi muigama. Personalijuhtimisest polnud selles ruumis, kus viibisin, ka haisugi mitte. Arvestades ette antud küsimusi, on neil ees ilmselt lähiajal suurem koondamine, kuigi töötajaid ei paistnud just palju olevat. Ka varem uuritud ettevõtte kodulehel oli info üsna kesine ning leidus ka omajagu kirjavigu. See ei ole kindlasti ettevõte, kus tahaksin töötada. Tõusin diivanilt püsti, tänasin viisakalt ja teatasin oma kandideerimisest loobumisest. Neiu vaatas mind veidi pettunud ilmel ja pobises midagi lõua otsa. Sammusin trepist alla, istusin autosse ja sõitsin minema, emotsioonid vuhisemas peas.
Ilmselt on see firma osa maailmast, kus ümbrikupalgad on ikka veel tavalised ning paljuski pole kaasaegsest ärieetikast ega -keskkonnast suurt midagi kuuldud. Sellistest keskkondadest tulevadki tõenäoliselt need umbkeelsed töötajad, kes hiljem teises firmas teatavad, et firmal on nagunii kõikide asjade jaoks oma süsteem ja nemad sellest nagunii aru ei saa. Sõna "seadus" ei tähista neile seda, mida enamikele teistele inimestele.
Tõepoolest, selleks et hinnata oma olemasolevat kogemust ja uusi võimalusi, tuleb näha ilmselt ka sellist maailma.
Eile pärastlõunal sain neilt üllatuslikult uue kõne, milles nad siiski palusid mul tulla töövestlusele täna kella 10ks. Kuigi suuri panuseid ma kohale ei pannud, otsustasin siiski kohale minna ja järele kaeda, millega tegu on.
Töökohta pakkuv hulgimüügifirma asub kuskil lasnamäel. Olgugi, et olen põline lasnamäe pliks, ei suutnud ma antud maja asukohta esimese 10 minuti jooksul korralikult tuvastada. Suurema magistraali ääres ei olnud ühtegi silti, mis viitaks eemaltki antud ettevõtte asukohale. GPS viis mind küll õige numbriga maja juurde, ent GPS ei tunne tähti, ehk siis tuli mul otsida ise üles maja lisandiga h. Veidi tiirutamist ja segaduses pilguga ringi vahtimist ning oligi madal paekivist veidi väsinud välimusega maja leitud.
Maja küljel asus väike plakat antud firma nimega ning viitava noolega sõita ümber maja nurga. Veidi auklik asfalttee kulges plekkangaaride vahelt. Nii kui olin auto nina saanud maja nurga taha, vaatas mind veidi kummalise näoga sinistes tunkedes meesterahvas, kes suures metalltünnis lõket tegi, justkui oleksin eksinud. Kõik ihukarvad kisendasid pigem, et keeraksin otsa ringi ja sõidaksin minema: olin sattunud justkui 90-date alguses tehtud Tallinnfilmi, mis püüab selgitada äriajamist enne Interneti ajastu saabumist. Samal hetkel märkasin endast vasakule jäävat garaažiust, millel pisike räbaldunud, tuulest ja vihmast räsitud silt antud ettevõtte nimega, mille kohal, üsna kõrgel seismas uksekell.
Parkisin auto maja äärde, vajutasin kella ning hetk hiljem kohtusin tõelise vene laomehega: välimuselt umbes kolmekümnene, õliste teksade ja sellise kergelt läbipaistvast materjalist ilmselt Poolas või Hiinas toodetud t-särgiga, nagu kunagi aastaid tagasi Kadaka turul müüdi, nokkmüts peas nätsu närimas. Pärisin viisakalt, kust võiksin leida neiu, kes mulle helistas. Noormees mõtiskles veidi omaette, ent jõudis lõpuks siiski järeldusele, et tunneb sellenimelist isikut ja juhatas mind tagasi ümber maja nurga klaasustest sisse teisele korrusele ümber nurga hämarasse koridori, kus asus kergelt koorunud värviga tumedaks võõbatud robustne sekretäri lett. Sellist kontorimööblit pole ma ammu näinud.
Leti taga seisis teksades ja t-särgis neiu, kes hädisel häälel päris, kas tulin vestlusele. Saanud jaatava vastuse, pistis mulle pihku pehmete kaantega klade, millel lahtine paberileht trükitud küsimustega ja pastaka ning käskis täitma hakata. Otsisin endale tema leti vastas asuval veidi väsinud mustal nahkdiivanil vaba koha kellegi käekoti ja jope kõrvale (ilmselt sama sekretärineiu omad?).
Lasin kiirelt silmadega umbes 15 paberile trükitud küsimusest üle. Teemaks oli uus töölepingu seadus ja enamik neist puudutasid koondamise teemat. Esimene ja kolmas küsimus olid identsed, üksnes erinevas sõnastuses. Kaugemale ma oma süvenemisega kuigivõrd ei jõudnudki. Kõrv haaras tahtmatult vastasistuva sekretärineiu telefonikõne vestlust. Neiu oli leidnud kuskilt CV portaalist kellegi Cv ning pakkus talle sama kohta, mis mullegi. Kui teispool toru uuriti temalt, kes ta on ja miks lahkumas, teatas neiu end olevat personalijuht ning soovib õppima asuda. Ahaa, kõrge puidust barjääri taga hämaras koridorinurgas ei istugi sekretär, vaid seesama personalijuht, kelle kohale mina peaksin kandideerima?
Neiu teatas telefoni kandidaadile vaikse ja nördinud häälega palgasoovi mitte sobivuse kohta, selgitades, et nemad pakuvad eelkõige kuskile Eesti keskmise palga kanti ja lubas kandidaadiga taas ühendust võtta. Samal ajal kostis eemalt seina tagant naisterahva venekeelne jutuvadin, milles ta klienti kirus, kellega oli hetk tagasi eesti keeles viisakalt telefonitsi suhelnud. Ilmselt müügisekretär.
Kogu see situatsioon pani mind vägisi muigama. Personalijuhtimisest polnud selles ruumis, kus viibisin, ka haisugi mitte. Arvestades ette antud küsimusi, on neil ees ilmselt lähiajal suurem koondamine, kuigi töötajaid ei paistnud just palju olevat. Ka varem uuritud ettevõtte kodulehel oli info üsna kesine ning leidus ka omajagu kirjavigu. See ei ole kindlasti ettevõte, kus tahaksin töötada. Tõusin diivanilt püsti, tänasin viisakalt ja teatasin oma kandideerimisest loobumisest. Neiu vaatas mind veidi pettunud ilmel ja pobises midagi lõua otsa. Sammusin trepist alla, istusin autosse ja sõitsin minema, emotsioonid vuhisemas peas.
Ilmselt on see firma osa maailmast, kus ümbrikupalgad on ikka veel tavalised ning paljuski pole kaasaegsest ärieetikast ega -keskkonnast suurt midagi kuuldud. Sellistest keskkondadest tulevadki tõenäoliselt need umbkeelsed töötajad, kes hiljem teises firmas teatavad, et firmal on nagunii kõikide asjade jaoks oma süsteem ja nemad sellest nagunii aru ei saa. Sõna "seadus" ei tähista neile seda, mida enamikele teistele inimestele.
Tõepoolest, selleks et hinnata oma olemasolevat kogemust ja uusi võimalusi, tuleb näha ilmselt ka sellist maailma.
neljapäev, 17. juuni 2010
Asjad, mida enam ei vaja
Viimasel ajal on olnud mu kasutuses mitmeid telefone, mis päriselt ei saa kunagi minu omaks. Kui varasemalt olen ma harjunud salvestama numbreid telefoni, sest seal ju ruumi on, siis nii ongi mitmed olulised telefoninumbrid telefonide vahetustega kaotsi läinud. Ja sim kaardile jäänud paljud numbrid, mida ma tegelikkuses igapäevaselt enam ei vaja.
Surfates ringi oma sim-kaardi mälus, jõudsin ma järeldusele, et võin telefonis olevad numbrid laias laastus kolmeks jagada: 1) inimesed, kellega suhtlen tihedalt ja number on pidevas kasutuses, 2) inimesed, kelle numbrit võiks vaja minna teatud küsimustes või situatsioonides, aga kellega võibolla väga tihti ei suhtle ja 3) inimesed, kelle number on telefonis, aga kellega olen tegelikkuses kaotanud pidepunkti, mille najal suhelda. Muidugi on veel ka neljandad inimesed, kelle telefoninumber peaks olema mu telefonis, aga erinevatel põhjustel seda seal pole.
Ilmselt ajapikku koguneb inimese ümber nii palju infot ja esemeid, et aeg-ajalt tuleb lihtsalt üks suurpuhastus teha. Kapist ära anda seelik, mis muidu on ilus ja armas ja nagu ei raatsikski, kuid enam korralikult selga ei lähe või katkised saapad, millega kilomeetreid koos maha vantsitud, peavad lõpuks leidma oma tee lõplikku puhkepaika prügilas. Samamoodi telefonist eemaldada numbrid, mida tegelikkuses igapäevaselt ei kasuta. Liigset pagasit pole mõtet endaga kaasas kanda.
On vaja teha ruumi uutele inimestele ja asjadele oma elus. Kui vana hõivab ruumi, ei mahu uus ellu sisse astuma. Ainus küsimus on, et päris korralikke asju niisama ära visata ei tahaks, kuid kuhu need anda või panna?
Samas peab hoolitsema selle eest, et vajadusel on olemas teadmine, kust asemele hankida uus ese või number, kui seda taas vaja peaks minema.
Surfates ringi oma sim-kaardi mälus, jõudsin ma järeldusele, et võin telefonis olevad numbrid laias laastus kolmeks jagada: 1) inimesed, kellega suhtlen tihedalt ja number on pidevas kasutuses, 2) inimesed, kelle numbrit võiks vaja minna teatud küsimustes või situatsioonides, aga kellega võibolla väga tihti ei suhtle ja 3) inimesed, kelle number on telefonis, aga kellega olen tegelikkuses kaotanud pidepunkti, mille najal suhelda. Muidugi on veel ka neljandad inimesed, kelle telefoninumber peaks olema mu telefonis, aga erinevatel põhjustel seda seal pole.
Ilmselt ajapikku koguneb inimese ümber nii palju infot ja esemeid, et aeg-ajalt tuleb lihtsalt üks suurpuhastus teha. Kapist ära anda seelik, mis muidu on ilus ja armas ja nagu ei raatsikski, kuid enam korralikult selga ei lähe või katkised saapad, millega kilomeetreid koos maha vantsitud, peavad lõpuks leidma oma tee lõplikku puhkepaika prügilas. Samamoodi telefonist eemaldada numbrid, mida tegelikkuses igapäevaselt ei kasuta. Liigset pagasit pole mõtet endaga kaasas kanda.
On vaja teha ruumi uutele inimestele ja asjadele oma elus. Kui vana hõivab ruumi, ei mahu uus ellu sisse astuma. Ainus küsimus on, et päris korralikke asju niisama ära visata ei tahaks, kuid kuhu need anda või panna?
Samas peab hoolitsema selle eest, et vajadusel on olemas teadmine, kust asemele hankida uus ese või number, kui seda taas vaja peaks minema.
reede, 11. juuni 2010
Keskturg on imeline
Minu esmane käik Szolnoki turule ei vapustanud mind sugugi: valik oli väike, turg ise samade hindadega, mis poes, kohati ehk veidi kallimgi. Veidi varem soovitas I mul külastada Balti Jaama turgu, ent sinna ma kuidagi ei jõudnud ja olles sealt kunagi varem saanud kahtlase väärtusega kaupa, ei olnud ma sellest ka kuigi innustatud, lisaks on sinna jube kehv parkida. M soovitas läbi astuda Keskturult. Nii ma mõned päevad tagasi sammud sinna seadsingi.
Suhteliselt mõtlematu viga oli sularaha vähene kaasa võtmine, ent tuli läbi ajada sellega, mis oli. Sularahaautomaati ma ometi otsima minna ei viitsinud, kuigi avastasin selle hiljem üsna lähedalt, Grossi poe juurest. Tõepoolest, Keskturu lihavalik on lausa uskumatu. Värske ja ilusa hakkliha saab kätte juba alla 30 krooni/kilo. 90% noorlooma ja 10% sealiha hakkliha segu saigi täpselt 30 krooniga. Lisaks oli lihasaalis nii palju erinevaid lette selliste lihatükkide valikuga, et mine võta milline meeldib. Nüüd tuleb mul ilmselt hakata endale selgeks tegema, mis liha osa milleks hea on, sest praegu ma tõesti valida eriti muu järgi kui hinna, ei osanud. Puu- ja juurviljavalik on seal ka täitsa tegija ning hinnad on kas enam-vähem samad, mis poes või isegi veidi soodsamad, olenevalt sellest, mida täpselt osta. Tomatid nägid igatahes mahlasemad, küpsemad ja värskemad välja kui Rimis või Selveris samas hinnaklassis olevad. Ainult piimatoodete valik on nigelavõitu, kuigi ei saa mitte mööda minna lahtiselt müüdavast kohupiimast ja kodujuustust. Ühe asja üle pean ma veidi virisema ka: olles Keskturul tegelikult sisuliselt esimest korda, polnud mul halli aimugi, kus seal midagi asub ja lihasaali sain otsida ikka jupp aega. Selles osas oleks väike piirkondadega turuplaan turuväravas ikka väga abiks asi. Nüüd, kus esimene luure on tehtud, tuleb ilmselgelt nädala menüü ikkagi kokku panna ja asju korraga minna ära ostma, et poleks mitu korda sõitmist. Lihavaliku osas saab ilmselt Keskturust üks mu soositumaid paiku. Aitäh, M, hea vihje eest.
Suhteliselt mõtlematu viga oli sularaha vähene kaasa võtmine, ent tuli läbi ajada sellega, mis oli. Sularahaautomaati ma ometi otsima minna ei viitsinud, kuigi avastasin selle hiljem üsna lähedalt, Grossi poe juurest. Tõepoolest, Keskturu lihavalik on lausa uskumatu. Värske ja ilusa hakkliha saab kätte juba alla 30 krooni/kilo. 90% noorlooma ja 10% sealiha hakkliha segu saigi täpselt 30 krooniga. Lisaks oli lihasaalis nii palju erinevaid lette selliste lihatükkide valikuga, et mine võta milline meeldib. Nüüd tuleb mul ilmselt hakata endale selgeks tegema, mis liha osa milleks hea on, sest praegu ma tõesti valida eriti muu järgi kui hinna, ei osanud. Puu- ja juurviljavalik on seal ka täitsa tegija ning hinnad on kas enam-vähem samad, mis poes või isegi veidi soodsamad, olenevalt sellest, mida täpselt osta. Tomatid nägid igatahes mahlasemad, küpsemad ja värskemad välja kui Rimis või Selveris samas hinnaklassis olevad. Ainult piimatoodete valik on nigelavõitu, kuigi ei saa mitte mööda minna lahtiselt müüdavast kohupiimast ja kodujuustust. Ühe asja üle pean ma veidi virisema ka: olles Keskturul tegelikult sisuliselt esimest korda, polnud mul halli aimugi, kus seal midagi asub ja lihasaali sain otsida ikka jupp aega. Selles osas oleks väike piirkondadega turuplaan turuväravas ikka väga abiks asi. Nüüd, kus esimene luure on tehtud, tuleb ilmselgelt nädala menüü ikkagi kokku panna ja asju korraga minna ära ostma, et poleks mitu korda sõitmist. Lihavaliku osas saab ilmselt Keskturust üks mu soositumaid paiku. Aitäh, M, hea vihje eest.
neljapäev, 10. juuni 2010
Tehnika geen, suure tähega
Kui olin L-ga kõnet lõpetamas, teatas ta, et meil on perekonnas ikka tõeline Tehnika geen ja seda suure tähega. Vähe sellest, et minu ligiduses kipub aegamööda tehnika üles ütlema: mul pole olnud ühtki mobiiltelefoni, mis poleks garantiiremondis või niisama remondis käinud, viimase ostis Elisa isegi tagasi; arvutid hakkavad crashima, kui neid kasutan, või muutuvad niisama aeglaseks ja koduarvuti klaviatuuri pooled nupud on lakanud viimase paari nädalaga korralikult töötamast; hommikul smuutit köögikombainiga tehes avastasin selle plastikust korpusest suure lõhe, kuigi kombain on alles poolteist aastat vana.
Teada on, et mu isa käes ei püsi kottide lukud ja autod kipuvad lagunema (või on asi selles, et ta eelistab alati osta pigem autosid, mida palju ei liigu ja tahab olla veidi eriline). Nüüd oli ta ostnud pool aastat tagasi uue trimmeri, millega maal mõnus suurt rohtu niita, ent et talv vahele tuli, polnud peale ostmist keegi seda pakendist välja võtnud. Ja ennäe üllatust: trimmeri plastikust korpusest vaatas meile vastu suur pragu. Tutt-uus trimmer ja katki. Samas ei tule ju selle peale, et peale poest kauba ära toomist üle kontrollida, ega kuskil ükski asi katki või praguline pole. Usaldad ikka poest saadavat üldjuhul kvaliteetset kaupa. Sellised asjad saavad ilmselt juhtuda ainult meie peres.
Ilmselt pole minu tehnikaaura või siis perekondliku tehnika geeni asi mitte selles, kes istub masina ja tooli vahel, vaid mõjub ka veidi kaugemale. Hakkasin uurima kui palju me oma Austraalia reisiga Etihadi kliendikontole M-ga koos punkte kogusime. Vaatan üht ja teistpidi, kasutades isegi nende miilikalkulaatorit, ent ei saa kuidagi seal olevat summat kokku, vaid ikka veidi enam. Ilmselt oli tagasilennul Austraaliast arvesse läinud ainult M lend, minu oma jäänud arvestamata. Kuidas, mine võta kinni. Ja loomulikult olin ma ühe lennu boarding passi kontsu suutnud ära visata, arvates, et seda nagunii vaja ei lähe, kuna check-inis kinnitati meile igal pool, et punktid lähevad kenasti arvele. Egas midagi, kirjutasin jälle ühe pika kirja. Nüüd ootan lisaks Air Balticule vastust ka Etihadist. Ma kohe oskan.
Teada on, et mu isa käes ei püsi kottide lukud ja autod kipuvad lagunema (või on asi selles, et ta eelistab alati osta pigem autosid, mida palju ei liigu ja tahab olla veidi eriline). Nüüd oli ta ostnud pool aastat tagasi uue trimmeri, millega maal mõnus suurt rohtu niita, ent et talv vahele tuli, polnud peale ostmist keegi seda pakendist välja võtnud. Ja ennäe üllatust: trimmeri plastikust korpusest vaatas meile vastu suur pragu. Tutt-uus trimmer ja katki. Samas ei tule ju selle peale, et peale poest kauba ära toomist üle kontrollida, ega kuskil ükski asi katki või praguline pole. Usaldad ikka poest saadavat üldjuhul kvaliteetset kaupa. Sellised asjad saavad ilmselt juhtuda ainult meie peres.
Ilmselt pole minu tehnikaaura või siis perekondliku tehnika geeni asi mitte selles, kes istub masina ja tooli vahel, vaid mõjub ka veidi kaugemale. Hakkasin uurima kui palju me oma Austraalia reisiga Etihadi kliendikontole M-ga koos punkte kogusime. Vaatan üht ja teistpidi, kasutades isegi nende miilikalkulaatorit, ent ei saa kuidagi seal olevat summat kokku, vaid ikka veidi enam. Ilmselt oli tagasilennul Austraaliast arvesse läinud ainult M lend, minu oma jäänud arvestamata. Kuidas, mine võta kinni. Ja loomulikult olin ma ühe lennu boarding passi kontsu suutnud ära visata, arvates, et seda nagunii vaja ei lähe, kuna check-inis kinnitati meile igal pool, et punktid lähevad kenasti arvele. Egas midagi, kirjutasin jälle ühe pika kirja. Nüüd ootan lisaks Air Balticule vastust ka Etihadist. Ma kohe oskan.
neljapäev, 3. juuni 2010
Asjaajamine lätlaste moodi
Kui 21. mai õhtul Tallinnas maandusime, võtsin sammud juba tuttava pagasiteeninduse poole lennujaamas. Mul on kuidagi pagasiga ikka jopanud, et kuskil midagi väikest ära lõhutakse. Õnneks suuremaid lõhkumisi pole veel olnud. Olen korra varem saanud niimoodi uue kohrvi ja kohvri asenduseks raha. Sedakorda oli katki matkaseljakoti pagasikate. Hiljem kodus avastasin, et ka kotiga kaasas olnud matkapeegel oli kildudeks.
Registreerinud kahju kenasti ära, pöördusin eelmise nädala lõpul Ergo kindlustusse, kus mul ka pagasikindlustus lisaks reisikindlustusele tehtud oli. Pagasikindlustust tehes ei kontrollinud ma seekord, kas ka mingi omavastutus on. Ja nagu Murphyle kombeks, oli omavastutus täiesti olemas: 500 krooni. Et pagasikate maksis üksnes kaks ja poolsada, soovitas kindlustus pöörduda otse lennufirma poole.
Täna võtsin end lõpuks käsile ja hakkasin uurima, kuidas Air Balticuga pagasikahju käsitleda. Nende kodulehel on kenasti olemas info, mis andmed neile edastada tuleb ning ka blanektt, mida arvutis täita ei saa. Lennujaama kahjuraport, pardakaardid, pagasikleepsud, tsekid jms tuleks edastada klienditeenindusele. Mida aga pole, on klienditeeninduse aadress.
Kui võtta lahti nende kodukalt kontaktinfo, leiab Tallinnas kaks piletimüügikohta, millest ühel ka lauatelefon olemas. Kui sinna helistada, ütleb automaatvastaja, et neil on nüüd uus lühinumber kõnehinnaga 8 eek/minut ja palub hoopis sinna helistada. Egas midagi, kui muud varianti pole. Helistasin lühinumbril ning sattusin automaatvastaja otsa, mis mind kenasti tervitab ja teatab, et helistan tasulisele numbrile 8 eek/minut. Seejärel ühendatakse mind uue automaatvastajaga, mis palub eestikeelseks teeninduseks valida nr 1. Korraldus saadud, ühendun kolmanda automaatvastajaga, mis teatab, et kõik teenindajad on hetkel hõivatud ja palub mul ootele jääda. 8 krooni minutis.
Kui olin 2 korda proovinud niimoodi helistada ja mõnda aega tulemusteta oodata, sai mul villand. Valisin Skypest otsekõne Lätti Air Balticu klienditeenindusse ning rääkisin seal oma jutu inglise keeles ära, et mina ei saa aru, kuhu ma oma dokustaadid edastama peaks. Noormeespalus mul teispool toru viisakalt kirjutada e-mail nende klienditeenindusele inglise keeles, lisades juurde võimalusel fotod tekkinud kahjust ja kogu vajaliku informatsiooni. Antud soovitus ei läinud küll nüüd päris kokku kodulehel olnuga, kuid mis seal ikka.
Et vältida igasuguses bürokraatias juhuseid, kus teatatakse, et mingid olulised andmed on puudu ja sestap kahju hüvitis on tagasi lükatud, tegin fotokaga korralikud pildid kõikidest tšekkidest, kahjustada saanud pagasikattest ja peeglist, pagasikleepsudest ja kahjuraportist ning panin teele. Nüüd jääb vaid loota positiivsele vastusele.
Registreerinud kahju kenasti ära, pöördusin eelmise nädala lõpul Ergo kindlustusse, kus mul ka pagasikindlustus lisaks reisikindlustusele tehtud oli. Pagasikindlustust tehes ei kontrollinud ma seekord, kas ka mingi omavastutus on. Ja nagu Murphyle kombeks, oli omavastutus täiesti olemas: 500 krooni. Et pagasikate maksis üksnes kaks ja poolsada, soovitas kindlustus pöörduda otse lennufirma poole.
Täna võtsin end lõpuks käsile ja hakkasin uurima, kuidas Air Balticuga pagasikahju käsitleda. Nende kodulehel on kenasti olemas info, mis andmed neile edastada tuleb ning ka blanektt, mida arvutis täita ei saa. Lennujaama kahjuraport, pardakaardid, pagasikleepsud, tsekid jms tuleks edastada klienditeenindusele. Mida aga pole, on klienditeeninduse aadress.
Kui võtta lahti nende kodukalt kontaktinfo, leiab Tallinnas kaks piletimüügikohta, millest ühel ka lauatelefon olemas. Kui sinna helistada, ütleb automaatvastaja, et neil on nüüd uus lühinumber kõnehinnaga 8 eek/minut ja palub hoopis sinna helistada. Egas midagi, kui muud varianti pole. Helistasin lühinumbril ning sattusin automaatvastaja otsa, mis mind kenasti tervitab ja teatab, et helistan tasulisele numbrile 8 eek/minut. Seejärel ühendatakse mind uue automaatvastajaga, mis palub eestikeelseks teeninduseks valida nr 1. Korraldus saadud, ühendun kolmanda automaatvastajaga, mis teatab, et kõik teenindajad on hetkel hõivatud ja palub mul ootele jääda. 8 krooni minutis.
Kui olin 2 korda proovinud niimoodi helistada ja mõnda aega tulemusteta oodata, sai mul villand. Valisin Skypest otsekõne Lätti Air Balticu klienditeenindusse ning rääkisin seal oma jutu inglise keeles ära, et mina ei saa aru, kuhu ma oma dokustaadid edastama peaks. Noormeespalus mul teispool toru viisakalt kirjutada e-mail nende klienditeenindusele inglise keeles, lisades juurde võimalusel fotod tekkinud kahjust ja kogu vajaliku informatsiooni. Antud soovitus ei läinud küll nüüd päris kokku kodulehel olnuga, kuid mis seal ikka.
Et vältida igasuguses bürokraatias juhuseid, kus teatatakse, et mingid olulised andmed on puudu ja sestap kahju hüvitis on tagasi lükatud, tegin fotokaga korralikud pildid kõikidest tšekkidest, kahjustada saanud pagasikattest ja peeglist, pagasikleepsudest ja kahjuraportist ning panin teele. Nüüd jääb vaid loota positiivsele vastusele.
kolmapäev, 2. juuni 2010
Eksperiment: 1000 krooniga kuus kahekesi söönuks
Nagu selgus, on tänapäeval töötu abiraha 855 eek/kuus, mis laekub pangaarvele mingil hetkel kuu algupoolel ilmselt. Sellega peaks siis kuu aega hakkama saama: ilmselge on, et see ei ole füüsiliselt võimalik. Reisist tekkinud väikesed finantsaugud tuleb aga kuidagi meil M-ga ära katta ning sellest sai alguse minu uus eksperiment: kuidas on võimalik söönuks saada kahekesi 1000 krooniga kuus.
Endale kehtestatud reeglid on tegelikult hästi lihtsad:
1. 1000 krooni hulka peavad mahtuma hommiku- ja õhtusöögid. Sinna hulka ei arvestata majapidamistarbeid jms kulutusi, vaid üksnes söögiasju.
2. Kui lõuna võetakse kodust tööle kaasa, siis on võimalik alles jäänud lõuna raha eest kas suurendada toidu eelarvet (50 krooni miinus koduse lõuna hind), et mingi päev endale siis midagi enamat lubada, pakkuda sõpradele kooki ja pirukat ning nautida Jaanipäeva, või lubada endale midagi veidi enamat nt nagu õlut. Mina küll tööl ei käi, aga asjade võrdsustamiseks leppisime M-ga kokku mõlema tarbeks võrdse kuu lõunaeelarve. Muidugi - mida vähem kulutame, seda parem, aga päris rohukõrt lõhki ajada ka ei tasu.
3. Lubatud on kasutada kõiki kodus juba olemasolevaid toiduaineid või mujalt saadavaid (nt Hiiumaalt toodud rabarbereid) ning nende hinda kuu eelarvest maha ei arvata. Mitte, et mul eelnevalt kuigi suured varud kodus kapis ootaksid.
Tegime esimese katsetusega algust juba esmaspäeval, kuigi siis oli veel mai. Eks ole näha, kaua me oma plaanist suudame kinni hoida, aga proovima vähemasti peab. Orienteeruvad toiduhinnad lisasin ka exceli tabelisse, et pärast endal kergem jälgida oleks.
Paljud inimesed arvavad, et turul on kõik oluliselt odavam, kui poes. Teades, et Nõmme Turg oli ennevanasti üks kallimaid, seadsime eile T-ga sammud Szolnoki turule. Tuleb nentida, et ilmselt olenevalt poest, millega võrrelda, on osa hindu krooni-paari võrra kilo pealt soodsamad või siis sootuks kallimad. Nt viimati Selveris kartuli hinda vaadates jäi mulle meelde 7 kr/kg, turul sai 6-ga, samas XL Säästumarketis oli kilo hinnaks vaid 3,90.
Kui olime pisikesel mustamäe turukesel T-ga juba veidi aega ringi patseerinud ning vajasin hetke aega hindade takseerimiseks, palusin T-l istuda, et ta end mugavamalt sagivate pensionäride vahel tunneks ning ta kellelegi jalgu ei jääks, mispeale kõrval leti ees seisev vanem meesterahvas päris müüjalt, kellega see noor naine, vihjates minule, tema kõrval küll räägib? Kas on ta peast täitsa ära pööranud, et omaette jutustab. Müüja arvas, et koeraga, mispeale vanahärra taas kostis, kui naljakas see ikka on ning päris normaalne vist ei ole. Oijah, loom on ju samasugune elusolend kui inimene. Lapsega turule tulles ei vaata keegi sind imelikult, kui temaga vahepeal räägid, kuigi ta adekvaatset juttu vastu ei pruugi rääkida, koeraga suhtlemist peetakse aga vaimunõrkuseks. Koer aga tahab samasugust suhtlust kui teine inimenegi.
Vahel retsepte lugedes on mul tekkinus küsimus, kuidas antud kogusest tegelikult nii mitmele inimesele jätkub nagu ette nähtud on. Kui ei jätku, kas ma olen siis oma mao välja venitanud ja harjunud end üle sööma? Esialgu igatahes püüan retseptis antud kogustest üsna täpselt kinni pidada. Esimesteks katsejänesteks said pasta kodujuustupestoga (~380 kcal ports), võileivad singi ja juustuga (~379 kcal), värskekapsa-hakkliha hautis keedukartuliga (~335 kcal), hommikueine-smuuti (~213 kcal ports) ja tatravorm hakkliha ja punapeediga (~490 kcal ports).
Endale kehtestatud reeglid on tegelikult hästi lihtsad:
1. 1000 krooni hulka peavad mahtuma hommiku- ja õhtusöögid. Sinna hulka ei arvestata majapidamistarbeid jms kulutusi, vaid üksnes söögiasju.
2. Kui lõuna võetakse kodust tööle kaasa, siis on võimalik alles jäänud lõuna raha eest kas suurendada toidu eelarvet (50 krooni miinus koduse lõuna hind), et mingi päev endale siis midagi enamat lubada, pakkuda sõpradele kooki ja pirukat ning nautida Jaanipäeva, või lubada endale midagi veidi enamat nt nagu õlut. Mina küll tööl ei käi, aga asjade võrdsustamiseks leppisime M-ga kokku mõlema tarbeks võrdse kuu lõunaeelarve. Muidugi - mida vähem kulutame, seda parem, aga päris rohukõrt lõhki ajada ka ei tasu.
3. Lubatud on kasutada kõiki kodus juba olemasolevaid toiduaineid või mujalt saadavaid (nt Hiiumaalt toodud rabarbereid) ning nende hinda kuu eelarvest maha ei arvata. Mitte, et mul eelnevalt kuigi suured varud kodus kapis ootaksid.
Tegime esimese katsetusega algust juba esmaspäeval, kuigi siis oli veel mai. Eks ole näha, kaua me oma plaanist suudame kinni hoida, aga proovima vähemasti peab. Orienteeruvad toiduhinnad lisasin ka exceli tabelisse, et pärast endal kergem jälgida oleks.
Paljud inimesed arvavad, et turul on kõik oluliselt odavam, kui poes. Teades, et Nõmme Turg oli ennevanasti üks kallimaid, seadsime eile T-ga sammud Szolnoki turule. Tuleb nentida, et ilmselt olenevalt poest, millega võrrelda, on osa hindu krooni-paari võrra kilo pealt soodsamad või siis sootuks kallimad. Nt viimati Selveris kartuli hinda vaadates jäi mulle meelde 7 kr/kg, turul sai 6-ga, samas XL Säästumarketis oli kilo hinnaks vaid 3,90.
Kui olime pisikesel mustamäe turukesel T-ga juba veidi aega ringi patseerinud ning vajasin hetke aega hindade takseerimiseks, palusin T-l istuda, et ta end mugavamalt sagivate pensionäride vahel tunneks ning ta kellelegi jalgu ei jääks, mispeale kõrval leti ees seisev vanem meesterahvas päris müüjalt, kellega see noor naine, vihjates minule, tema kõrval küll räägib? Kas on ta peast täitsa ära pööranud, et omaette jutustab. Müüja arvas, et koeraga, mispeale vanahärra taas kostis, kui naljakas see ikka on ning päris normaalne vist ei ole. Oijah, loom on ju samasugune elusolend kui inimene. Lapsega turule tulles ei vaata keegi sind imelikult, kui temaga vahepeal räägid, kuigi ta adekvaatset juttu vastu ei pruugi rääkida, koeraga suhtlemist peetakse aga vaimunõrkuseks. Koer aga tahab samasugust suhtlust kui teine inimenegi.
Vahel retsepte lugedes on mul tekkinus küsimus, kuidas antud kogusest tegelikult nii mitmele inimesele jätkub nagu ette nähtud on. Kui ei jätku, kas ma olen siis oma mao välja venitanud ja harjunud end üle sööma? Esialgu igatahes püüan retseptis antud kogustest üsna täpselt kinni pidada. Esimesteks katsejänesteks said pasta kodujuustupestoga (~380 kcal ports), võileivad singi ja juustuga (~379 kcal), värskekapsa-hakkliha hautis keedukartuliga (~335 kcal), hommikueine-smuuti (~213 kcal ports) ja tatravorm hakkliha ja punapeediga (~490 kcal ports).
neljapäev, 27. mai 2010
Tööd otsides
Kui ma oma blogi lõin, siis omaette mõtlesin, et tööst ma siia kuigivõrd kirjutama ei hakka. Kuna minu elust suurema osa moodustaski töö ning kõik sellega seonduv, ka rääkisin ma sellest palju, siis ei tahtnud blogi tööpõhiseks muuta. Nüüd olen aga ikkagi sunnitud ilmselt looma töö märksõna. Muidugi on asjaolud vahepeal muutunud: minu elu koosneb praegu eelkõige töö otsimisest lisaks miljonile muule tegevusele.
Reisil olles saatsin oma CV ära mitmele konkursile, mida kaalusin hoolikalt. Sain isegi paar telefonikõnet sooviga vestlusele kutsuda, kuid paraku teispool maakera olles pole nii lihtne kutsuja soovi täita. Eks need juhused võisid mulle maksma minna ka mõned töökohad. Samas, ega ükski vestlusel käik garanteeri veel töökohta. Üks tööpakkuja, nimetagem teda firmaks X, palus mul vestlusele tulemise asemel teha kodutööna essee teemal "My involvment to developments of myself and company X". Essee sai valmis kirjutatud ühel palaval õhtul tee äärde ööbima jäädes campervani voodil lebotades. See võttis aega tunde ning nõudis korralikku mõtete kogumist, sest pea oli parajalt tühi ega suutnud keskenduda reisilt kuidagi tööle. Lõpptulemusega jäin aga ise üsna rahule. Kummalisel kombel isegi niivõrd, et praegugi seda lugedes on tunne, et see sai täpselt selline, nagu pidi: midagi pole ülearu ega puudu, kõik on justkui omal kohal. Ainult kahju, et see firma ei pidanud esseed nii heaks, kui mina. Kuigi, tuleb au anda, eitavat kirja saates nad pidasid mind Top 3 kuuluvaks kandidaadiks, isegi minuga silmast silma kohtumata.
Milline on küll see firma, mis peab saama osaks minu edasisest saatusest?
Reisil olles saatsin oma CV ära mitmele konkursile, mida kaalusin hoolikalt. Sain isegi paar telefonikõnet sooviga vestlusele kutsuda, kuid paraku teispool maakera olles pole nii lihtne kutsuja soovi täita. Eks need juhused võisid mulle maksma minna ka mõned töökohad. Samas, ega ükski vestlusel käik garanteeri veel töökohta. Üks tööpakkuja, nimetagem teda firmaks X, palus mul vestlusele tulemise asemel teha kodutööna essee teemal "My involvment to developments of myself and company X". Essee sai valmis kirjutatud ühel palaval õhtul tee äärde ööbima jäädes campervani voodil lebotades. See võttis aega tunde ning nõudis korralikku mõtete kogumist, sest pea oli parajalt tühi ega suutnud keskenduda reisilt kuidagi tööle. Lõpptulemusega jäin aga ise üsna rahule. Kummalisel kombel isegi niivõrd, et praegugi seda lugedes on tunne, et see sai täpselt selline, nagu pidi: midagi pole ülearu ega puudu, kõik on justkui omal kohal. Ainult kahju, et see firma ei pidanud esseed nii heaks, kui mina. Kuigi, tuleb au anda, eitavat kirja saates nad pidasid mind Top 3 kuuluvaks kandidaadiks, isegi minuga silmast silma kohtumata.
Milline on küll see firma, mis peab saama osaks minu edasisest saatusest?
reede, 21. mai 2010
Home, sweet home
Kõige viimast reisiblogikirjet on kõige raskem kirjutada. Reisiväsimus rusub õlgadele ja pea selgusest on asi üsna kaugel. Lennukis istumisest on liigesed ja jäsemed üsna kanged, uni vaheldub kõikvõimalikel hetkedel energiahoogudega ning nina igatseb värsket õhku. Kui lõpuks koju maandud, on blogi viimane, millele mõtled.
Kui Abu Dhabis lennukisse istusime, oli kell öösel kohaliku aja järgi pool kolm. 7 tundi hiljem kella 7ks pidime olema Londonis. Järelikult tuleb seda lendu kasutada võimalikult palju magamiseks, et püüda oma keha kella keerata ajatsoonidele vastavalt õigeks. Ent meie lennu väljaminek viibis kolmveerand tundi: üks tõmmunahaline briti kodanik saabus lennukisse kellegagi sõneledes, mis tõi kaasa omalt poolt kaebuse lennumeeskonnale ning nurina ümberkaudsetest pingiridadest. Lennumeeskond võttis vastu otsuse, et konfliktiga pardal nad õhku ei tõuse ja 280 reisija lennureisi rikkumisega ei riski, nii et noorhärral tuli lennukist lahkuda. Tema kott pagasi hulgast üles leitud, sai lennuk lõpuks startida. Mis temast aga edasi sai, ei kujuta ette. Kas pidi ta ostma endale ise uue lennupileti või katab selliseid olukordi ka reisi katkemise kindlustus? Igatahes tema olukorras olla poleks tahtnud.
Londonisse jõudes tundsin, kuidas silmad olid lendamisest väsinud - isegi suures kirjas olnud lennujaama tekste oli raske lugeda ning kõik oli mitmekordselt ja topelt. Silmade kissitamisest polnud mingit kasu. Õnneks tunni-paari jooksul see möödus ja kõik muutus endiseks. Ootasime oma pagasi ära, seadsime kotid selga ning asusime otsima bussi, mis meid Heathrowst Gatwicki lennujaama viiks. Eelnevalt olin netist lugenud, et piletiputka on lennujaamale lähedal ning mugavalt korraldatud, ka bussid pidid käima üsna tihti. Saimegi endale piletid soetatud 39 naela eest kahe peale (milline röövimine!) ning 20 minuti pärast saabus mugav, nahkistmete ja jalatugedega kaugliinibuss viisaka bussijuhiga, mis läbib oma teekonnal mõlemat lennujaama. Bussi astudes uuris juht meilt kummas terminalis meil maha tuleb minna: north või south. Ükskõik kui palju ma oma ajusopis kolada ei püüdnud, ei kiljunud seal ükski infobitt mulle õiget vastust. Nii tuli meil bussis istused A-le sms saata ja paluda tal see netist järele uurida. Veidi enam kui tunnikese pärast olimegi Gatwickis kenasti kohal.
Riia lennuni oli omajagu veel aega. Vaatasime lennujaama poodides ringi ning jõudsime järeldusele, et UK-s on tehnika üsna kallis. Mul oli kiusatus allutada end raamatupoe pakkumisele osta 4 raamatut 3 hinnaga, kuid hetk hiljem jõudsin järeldusele, et ei viitsi neid kuidagi tassida ja ilmselt poleks see ka hetkel kõige otstarbekam kulutus.
Air Balticu lennuk oli tugev kontrast Etihadi omaga. Istmed olid ebamugavamad, lenukis meeletult palav nign õhku justkui polnudki. Naljakas Etihadi lennukis oli see, et olgugi pardal olevast suurest reisijate arvust ja väikestest lastest, ei häirinud kellegi omavaheline jutustamine, puudus lärm ning laste kisagi oli peaaegu märkamatu. Air Balticu lennukil tundus nagu oleksid sattunud kihavale linnatänavale, vaikusest polnud seal juttugi. Istmevahed olid kitsad ning M seljataga istunud väike tüdruk otsis endale ilmselgelt tegevust tema jaoks pikaks lennuks, togides aeg-ajalt seljatuge jalgadega. Nii kui maha istusin, tundsin, kuidas paremast põlve õndlast alates jalg momentaalselt ära suri. Meeletu väsimus valdas mind, suutmata silmi lahti hoida veidikesekski. Nii suikusin magusasse ligi 3 tundi kestvasse unne.
Riia lennujaamas olime juba parajalt pehmed. Lennukilt maha astudes tuli meil lennujaama jala mööda platsi tulla, ent ma ei mäleta, millal ma oleksin värsket õhku rohkem nautinud. Soe tuul keerutas juukseid ning mul polnud mitte mingit tahtmist õuest lahkuda. Sisuliselt olime olnud viimased 48 siseruumides: lennukite vahetusel läksime koridoridest otse lennujaama ja tagasi lennukisse, kordagi õue saamata. Ka Londonis lennujaama vahetades astusime lennujaamast välja katuse alla, sealt otse bussi ning tagasi katuse alt läbi lennujaama. Riias tundus, justkui poleks me päikest näinud päevade kaupa. Kaalusime isegi lennujaamast välja minekut, et kasvõi tunnike lihtsalt istuda värskes õhus, kuid viitsimata uuesti ja uuesti turvakontrolli läbida, jätsime selle tegemata. Lennukist maha astudes tuli meil taas läbida turvakontroll ning passikontroll. Lennuväsimus oli nii piisavalt suur, et passikontrolli minnes ei suutnud me kuidagi valida õiget putkat: ühes olid ametnikud, kuid põlesid kirjad "All visas and all passports", teises, mis mõeldud EL kodanikele, polnud aga ühtki ametnikku. Jalad võtsid automaatselt suuna EL kodanike putka poole. Õnneks ametnikud parandasid meid kiiresti ja passikontrolli saime läbitud kenasti.
Otsisime üles värava, kust meie viimane lend läks ning seadsime end sinna mugavalt sisse. Koridoris kuuldud eesti keel liigutas lausa kõrvu - see kõlas nii hästi. Viimast paari tundi püüdsin ära kasutada piltide sorteerimiseks, et teha juba valmis mingigi slideshow, ent 3200 pildi läbivaatamine ja neist valiku tegemine võtab meeletu aja. Isegi liiga pika. Nii ei jõudnudki ma piltidega kuigi kaugele, enne kui saime astuda oma viimase lennu pardale. Kodu oli käega katsutavas kauguses.
Tallinna lennujaamas avastasin, et minu koti pagasikate oli auguline. Mis sellega Londonis või Riias tehti, mine võta kinni, aga augud olid sees. Vormistasin juba tuttava protseduurina purunenud pagasi teate ning astusime lõpuks lennujaama avalikku tsooni. Üllatus oli parajalt suur, nähes vanemaid vastas olevat - nii armas neist. Olenemata õhtusest ajast tundus meil energiat olevat veel ülearugi. Käisime A-ga Ülemiste Rimist läbi, haarasime natuke söögipoolist ja resti soodsat õlut ning asutasime end meie juurde. Õues oli kolmveerand kümne kohta õhtul harjumatult valge, kottpimedusest polnud jälgegi. Võililled õitsesid, rohi oli lopsakalt roheline ning maja ees hakkasid sireli pungad lahti minema. Väljas oli tõeline kevad.
Kodus ootas mind üllatus, mida poleks osanud unes ka näha: köögi kapi peal oli puutud korv maitsetaimede ning väga hea kvaliteetkohvipakiga. Ei ühtki silti, ega vihjet. Meie jaoks käisid peast läbi ainsad kaks võimalikku valikut: M ema, kes ilmselt oli vahepeal linnas käinud, või A, kes varakevadel pottidesse külvatud maitsetaimede eest lubas meie äraolekul hoolitseda. Kohvi oli aga rohkem A käekiri. Aitäh, A ägeda kingituse ja üllatuse eest. Ma tõesti poleks osanud seda oodata.
Südaöö paiku kukkusime M-ga mõlemad järjest ära. Tugev väsimus niitis meid poolelt jalalt ja sõnalt. Hea oli uinuda enda voodis. Peale 47 tundi järjest reisimist, 27 tundi lendamist ja 6 lendu olime lõpuks ometi kodus.
Kui Abu Dhabis lennukisse istusime, oli kell öösel kohaliku aja järgi pool kolm. 7 tundi hiljem kella 7ks pidime olema Londonis. Järelikult tuleb seda lendu kasutada võimalikult palju magamiseks, et püüda oma keha kella keerata ajatsoonidele vastavalt õigeks. Ent meie lennu väljaminek viibis kolmveerand tundi: üks tõmmunahaline briti kodanik saabus lennukisse kellegagi sõneledes, mis tõi kaasa omalt poolt kaebuse lennumeeskonnale ning nurina ümberkaudsetest pingiridadest. Lennumeeskond võttis vastu otsuse, et konfliktiga pardal nad õhku ei tõuse ja 280 reisija lennureisi rikkumisega ei riski, nii et noorhärral tuli lennukist lahkuda. Tema kott pagasi hulgast üles leitud, sai lennuk lõpuks startida. Mis temast aga edasi sai, ei kujuta ette. Kas pidi ta ostma endale ise uue lennupileti või katab selliseid olukordi ka reisi katkemise kindlustus? Igatahes tema olukorras olla poleks tahtnud.
Londonisse jõudes tundsin, kuidas silmad olid lendamisest väsinud - isegi suures kirjas olnud lennujaama tekste oli raske lugeda ning kõik oli mitmekordselt ja topelt. Silmade kissitamisest polnud mingit kasu. Õnneks tunni-paari jooksul see möödus ja kõik muutus endiseks. Ootasime oma pagasi ära, seadsime kotid selga ning asusime otsima bussi, mis meid Heathrowst Gatwicki lennujaama viiks. Eelnevalt olin netist lugenud, et piletiputka on lennujaamale lähedal ning mugavalt korraldatud, ka bussid pidid käima üsna tihti. Saimegi endale piletid soetatud 39 naela eest kahe peale (milline röövimine!) ning 20 minuti pärast saabus mugav, nahkistmete ja jalatugedega kaugliinibuss viisaka bussijuhiga, mis läbib oma teekonnal mõlemat lennujaama. Bussi astudes uuris juht meilt kummas terminalis meil maha tuleb minna: north või south. Ükskõik kui palju ma oma ajusopis kolada ei püüdnud, ei kiljunud seal ükski infobitt mulle õiget vastust. Nii tuli meil bussis istused A-le sms saata ja paluda tal see netist järele uurida. Veidi enam kui tunnikese pärast olimegi Gatwickis kenasti kohal.
Riia lennuni oli omajagu veel aega. Vaatasime lennujaama poodides ringi ning jõudsime järeldusele, et UK-s on tehnika üsna kallis. Mul oli kiusatus allutada end raamatupoe pakkumisele osta 4 raamatut 3 hinnaga, kuid hetk hiljem jõudsin järeldusele, et ei viitsi neid kuidagi tassida ja ilmselt poleks see ka hetkel kõige otstarbekam kulutus.
Air Balticu lennuk oli tugev kontrast Etihadi omaga. Istmed olid ebamugavamad, lenukis meeletult palav nign õhku justkui polnudki. Naljakas Etihadi lennukis oli see, et olgugi pardal olevast suurest reisijate arvust ja väikestest lastest, ei häirinud kellegi omavaheline jutustamine, puudus lärm ning laste kisagi oli peaaegu märkamatu. Air Balticu lennukil tundus nagu oleksid sattunud kihavale linnatänavale, vaikusest polnud seal juttugi. Istmevahed olid kitsad ning M seljataga istunud väike tüdruk otsis endale ilmselgelt tegevust tema jaoks pikaks lennuks, togides aeg-ajalt seljatuge jalgadega. Nii kui maha istusin, tundsin, kuidas paremast põlve õndlast alates jalg momentaalselt ära suri. Meeletu väsimus valdas mind, suutmata silmi lahti hoida veidikesekski. Nii suikusin magusasse ligi 3 tundi kestvasse unne.
Riia lennujaamas olime juba parajalt pehmed. Lennukilt maha astudes tuli meil lennujaama jala mööda platsi tulla, ent ma ei mäleta, millal ma oleksin värsket õhku rohkem nautinud. Soe tuul keerutas juukseid ning mul polnud mitte mingit tahtmist õuest lahkuda. Sisuliselt olime olnud viimased 48 siseruumides: lennukite vahetusel läksime koridoridest otse lennujaama ja tagasi lennukisse, kordagi õue saamata. Ka Londonis lennujaama vahetades astusime lennujaamast välja katuse alla, sealt otse bussi ning tagasi katuse alt läbi lennujaama. Riias tundus, justkui poleks me päikest näinud päevade kaupa. Kaalusime isegi lennujaamast välja minekut, et kasvõi tunnike lihtsalt istuda värskes õhus, kuid viitsimata uuesti ja uuesti turvakontrolli läbida, jätsime selle tegemata. Lennukist maha astudes tuli meil taas läbida turvakontroll ning passikontroll. Lennuväsimus oli nii piisavalt suur, et passikontrolli minnes ei suutnud me kuidagi valida õiget putkat: ühes olid ametnikud, kuid põlesid kirjad "All visas and all passports", teises, mis mõeldud EL kodanikele, polnud aga ühtki ametnikku. Jalad võtsid automaatselt suuna EL kodanike putka poole. Õnneks ametnikud parandasid meid kiiresti ja passikontrolli saime läbitud kenasti.
Otsisime üles värava, kust meie viimane lend läks ning seadsime end sinna mugavalt sisse. Koridoris kuuldud eesti keel liigutas lausa kõrvu - see kõlas nii hästi. Viimast paari tundi püüdsin ära kasutada piltide sorteerimiseks, et teha juba valmis mingigi slideshow, ent 3200 pildi läbivaatamine ja neist valiku tegemine võtab meeletu aja. Isegi liiga pika. Nii ei jõudnudki ma piltidega kuigi kaugele, enne kui saime astuda oma viimase lennu pardale. Kodu oli käega katsutavas kauguses.
Tallinna lennujaamas avastasin, et minu koti pagasikate oli auguline. Mis sellega Londonis või Riias tehti, mine võta kinni, aga augud olid sees. Vormistasin juba tuttava protseduurina purunenud pagasi teate ning astusime lõpuks lennujaama avalikku tsooni. Üllatus oli parajalt suur, nähes vanemaid vastas olevat - nii armas neist. Olenemata õhtusest ajast tundus meil energiat olevat veel ülearugi. Käisime A-ga Ülemiste Rimist läbi, haarasime natuke söögipoolist ja resti soodsat õlut ning asutasime end meie juurde. Õues oli kolmveerand kümne kohta õhtul harjumatult valge, kottpimedusest polnud jälgegi. Võililled õitsesid, rohi oli lopsakalt roheline ning maja ees hakkasid sireli pungad lahti minema. Väljas oli tõeline kevad.
Kodus ootas mind üllatus, mida poleks osanud unes ka näha: köögi kapi peal oli puutud korv maitsetaimede ning väga hea kvaliteetkohvipakiga. Ei ühtki silti, ega vihjet. Meie jaoks käisid peast läbi ainsad kaks võimalikku valikut: M ema, kes ilmselt oli vahepeal linnas käinud, või A, kes varakevadel pottidesse külvatud maitsetaimede eest lubas meie äraolekul hoolitseda. Kohvi oli aga rohkem A käekiri. Aitäh, A ägeda kingituse ja üllatuse eest. Ma tõesti poleks osanud seda oodata.
Südaöö paiku kukkusime M-ga mõlemad järjest ära. Tugev väsimus niitis meid poolelt jalalt ja sõnalt. Hea oli uinuda enda voodis. Peale 47 tundi järjest reisimist, 27 tundi lendamist ja 6 lendu olime lõpuks ometi kodus.
Tellimine:
Postitused (Atom)