reede, 21. mai 2010

Home, sweet home

Kõige viimast reisiblogikirjet on kõige raskem kirjutada. Reisiväsimus rusub õlgadele ja pea selgusest on asi üsna kaugel. Lennukis istumisest on liigesed ja jäsemed üsna kanged, uni vaheldub kõikvõimalikel hetkedel energiahoogudega ning nina igatseb värsket õhku. Kui lõpuks koju maandud, on blogi viimane, millele mõtled.

Kui Abu Dhabis lennukisse istusime, oli kell öösel kohaliku aja järgi pool kolm. 7 tundi hiljem kella 7ks pidime olema Londonis. Järelikult tuleb seda lendu kasutada võimalikult palju magamiseks, et püüda oma keha kella keerata ajatsoonidele vastavalt õigeks. Ent meie lennu väljaminek viibis kolmveerand tundi: üks tõmmunahaline briti kodanik saabus lennukisse kellegagi sõneledes, mis tõi kaasa omalt poolt kaebuse lennumeeskonnale ning nurina ümberkaudsetest pingiridadest. Lennumeeskond võttis vastu otsuse, et konfliktiga pardal nad õhku ei tõuse ja 280 reisija lennureisi rikkumisega ei riski, nii et noorhärral tuli lennukist lahkuda. Tema kott pagasi hulgast üles leitud, sai lennuk lõpuks startida. Mis temast aga edasi sai, ei kujuta ette. Kas pidi ta ostma endale ise uue lennupileti või katab selliseid olukordi ka reisi katkemise kindlustus? Igatahes tema olukorras olla poleks tahtnud.

Londonisse jõudes tundsin, kuidas silmad olid lendamisest väsinud - isegi suures kirjas olnud lennujaama tekste oli raske lugeda ning kõik oli mitmekordselt ja topelt. Silmade kissitamisest polnud mingit kasu. Õnneks tunni-paari jooksul see möödus ja kõik muutus endiseks. Ootasime oma pagasi ära, seadsime kotid selga ning asusime otsima bussi, mis meid Heathrowst Gatwicki lennujaama viiks. Eelnevalt olin netist lugenud, et piletiputka on lennujaamale lähedal ning mugavalt korraldatud, ka bussid pidid käima üsna tihti. Saimegi endale piletid soetatud 39 naela eest kahe peale (milline röövimine!) ning 20 minuti pärast saabus mugav, nahkistmete ja jalatugedega kaugliinibuss viisaka bussijuhiga, mis läbib oma teekonnal mõlemat lennujaama. Bussi astudes uuris juht meilt kummas terminalis meil maha tuleb minna: north või south. Ükskõik kui palju ma oma ajusopis kolada ei püüdnud, ei kiljunud seal ükski infobitt mulle õiget vastust. Nii tuli meil bussis istused A-le sms saata ja paluda tal see netist järele uurida. Veidi enam kui tunnikese pärast olimegi Gatwickis kenasti kohal.

Riia lennuni oli omajagu veel aega. Vaatasime lennujaama poodides ringi ning jõudsime järeldusele, et UK-s on tehnika üsna kallis. Mul oli kiusatus allutada end raamatupoe pakkumisele osta 4 raamatut 3 hinnaga, kuid hetk hiljem jõudsin järeldusele, et ei viitsi neid kuidagi tassida ja ilmselt poleks see ka hetkel kõige otstarbekam kulutus.

Air Balticu lennuk oli tugev kontrast Etihadi omaga. Istmed olid ebamugavamad, lenukis meeletult palav nign õhku justkui polnudki. Naljakas Etihadi lennukis oli see, et olgugi pardal olevast suurest reisijate arvust ja väikestest lastest, ei häirinud kellegi omavaheline jutustamine, puudus lärm ning laste kisagi oli peaaegu märkamatu. Air Balticu lennukil tundus nagu oleksid sattunud kihavale linnatänavale, vaikusest polnud seal juttugi. Istmevahed olid kitsad ning M seljataga istunud väike tüdruk otsis endale ilmselgelt tegevust tema jaoks pikaks lennuks, togides aeg-ajalt seljatuge jalgadega. Nii kui maha istusin, tundsin, kuidas paremast põlve õndlast alates jalg momentaalselt ära suri. Meeletu väsimus valdas mind, suutmata silmi lahti hoida veidikesekski. Nii suikusin magusasse ligi 3 tundi kestvasse unne.

Riia lennujaamas olime juba parajalt pehmed. Lennukilt maha astudes tuli meil lennujaama jala mööda platsi tulla, ent ma ei mäleta, millal ma oleksin värsket õhku rohkem nautinud. Soe tuul keerutas juukseid ning mul polnud mitte mingit tahtmist õuest lahkuda. Sisuliselt olime olnud viimased 48 siseruumides: lennukite vahetusel läksime koridoridest otse lennujaama ja tagasi lennukisse, kordagi õue saamata. Ka Londonis lennujaama vahetades astusime lennujaamast välja katuse alla, sealt otse bussi ning tagasi katuse alt läbi lennujaama. Riias tundus, justkui poleks me päikest näinud päevade kaupa. Kaalusime isegi lennujaamast välja minekut, et kasvõi tunnike lihtsalt istuda värskes õhus, kuid viitsimata uuesti ja uuesti turvakontrolli läbida, jätsime selle tegemata. Lennukist maha astudes tuli meil taas läbida turvakontroll ning passikontroll. Lennuväsimus oli nii piisavalt suur, et passikontrolli minnes ei suutnud me kuidagi valida õiget putkat: ühes olid ametnikud, kuid põlesid kirjad "All visas and all passports", teises, mis mõeldud EL kodanikele, polnud aga ühtki ametnikku. Jalad võtsid automaatselt suuna EL kodanike putka poole. Õnneks ametnikud parandasid meid kiiresti ja passikontrolli saime läbitud kenasti.

Otsisime üles värava, kust meie viimane lend läks ning seadsime end sinna mugavalt sisse. Koridoris kuuldud eesti keel liigutas lausa kõrvu - see kõlas nii hästi. Viimast paari tundi püüdsin ära kasutada piltide sorteerimiseks, et teha juba valmis mingigi slideshow, ent 3200 pildi läbivaatamine ja neist valiku tegemine võtab meeletu aja. Isegi liiga pika. Nii ei jõudnudki ma piltidega kuigi kaugele, enne kui saime astuda oma viimase lennu pardale. Kodu oli käega katsutavas kauguses.

Tallinna lennujaamas avastasin, et minu koti pagasikate oli auguline. Mis sellega Londonis või Riias tehti, mine võta kinni, aga augud olid sees. Vormistasin juba tuttava protseduurina purunenud pagasi teate ning astusime lõpuks lennujaama avalikku tsooni. Üllatus oli parajalt suur, nähes vanemaid vastas olevat - nii armas neist. Olenemata õhtusest ajast tundus meil energiat olevat veel ülearugi. Käisime A-ga Ülemiste Rimist läbi, haarasime natuke söögipoolist ja resti soodsat õlut ning asutasime end meie juurde. Õues oli kolmveerand kümne kohta õhtul harjumatult valge, kottpimedusest polnud jälgegi. Võililled õitsesid, rohi oli lopsakalt roheline ning maja ees hakkasid sireli pungad lahti minema. Väljas oli tõeline kevad.

Kodus ootas mind üllatus, mida poleks osanud unes ka näha: köögi kapi peal oli puutud korv maitsetaimede ning väga hea kvaliteetkohvipakiga. Ei ühtki silti, ega vihjet. Meie jaoks käisid peast läbi ainsad kaks võimalikku valikut: M ema, kes ilmselt oli vahepeal linnas käinud, või A, kes varakevadel pottidesse külvatud maitsetaimede eest lubas meie äraolekul hoolitseda. Kohvi oli aga rohkem A käekiri. Aitäh, A ägeda kingituse ja üllatuse eest. Ma tõesti poleks osanud seda oodata.

Südaöö paiku kukkusime M-ga mõlemad järjest ära. Tugev väsimus niitis meid poolelt jalalt ja sõnalt. Hea oli uinuda enda voodis. Peale 47 tundi järjest reisimist, 27 tundi lendamist ja 6 lendu olime lõpuks ometi kodus.

Kommentaare ei ole: