Cinque Terre on päevavalguses umbes sama ilus kui öösel, kuid et külasid lähemalt näha kui üksnes kitsast ja käänulist teed mööda kulgevast auto aknast (kui pool aega palvetad mõttes, et keegi vastu ei tuleks, sest piki kaljuserva jooksev serpentiin on nii kitsas, et sinna kohati kuidagi kaks autot kõrvuti mahtuda ei taha), tuleb juba hommikul õige varakult Cinque Terre külades platsis olla. Enamus inimesi pargib auto lühemaks või pikemaks ajaks ühte kohta ning kasutab külade vahel liikumiseks kas elektrijõul liikuvat bussi või rongiühendust, mis on vägagi mugav alternatiiv autole, eriti arvestades, et buss ja rong viivad külade keskusesse, autost tuleb tükk maad jala käia.
Parkisime end täna hommikul alustuseks keskmisesse külasse, kus oli parklas veel mõni vaba koht kella 10 paiku. Külad ise on suhteliselt sarnased omavahel, kuid keskmine neist on väidetavalt ainus, millel puudub otseühendus merega. Päris nii see tegelikult pole. Raudteejaama tagant läheb matkarada, mööda mida minnes umbes paarisaja meetri pärast tuleb keerata vasakule ja treppe mööda alla minnes pääsebki otse mere äärde, kus kohalikud naudivad veemõnusid ja beežitavad kaljunukkidel. Turistina seda mere äärde viivat teed aga päriselt üles ei leiaks, kui kohalike järgi ei läheks (kui muidu kehtib reegel, et järgi turistide horde ja leiad raudselt mõne vaatamisväärsuse, siis seal kehtis reegel: järgi päikesevarjudega suurte kottidega kohalikke).
Neljas küla oli tõsiselt mõnusa külakeskusega ja ainus, mille keskmes asus sadam koos tumeda liivase rannaga, mis ilmselt sinna kohale veetud oli. Samas oli linnake maaliline ning kergeks puhkuseks ilmselt üks ülimõnus paik. Meie, eestlased, oleme pigem harjunud pikkade liivarandadega, kus lebotada, ent itaallastele sobis kiviväljakki selleks hästi: paremat nagunii käepärast võtta polnud ja päike ning meri olid ju seal samas.
Viienda küla juures meil parkimiskohta leida ei õnnestunud mitte kuidagi ja üle 30 kraadise soojaga ei leidnud me kuidagi endas motivatsiooni auto kilomeetrite kaugusele parkida ning mööda serpentiini autoteed pidi alla külakesse kõndida. Nii jätsime selle lihtsalt vahele. Pealegi nägime küla ära veidi eemalt ja olime ülejäänud neljas juba olnud. Seadsime oma suuna Genova peale.
"Minu Itaalia", mis mul hetkel pooleli on, räägib eelkõige Genovast ning seetõttu oli mul vaimusilmas sellest linnast teatav ettekujutus tekkinud, mis päriselt tegelikkusele ei vastanud. Kui meil oleks olnud linna kaart (mida LP Discover Guides pole, sest see käsitleb üksnes olulisemais turistikohti ja Genova seda pole), siis võinuks ehk raamatus loetu nähtuga kokku viia.
Parkisime auto Genova kesklinna ning püüdsime veidi ringi uidata ilma kaardita. Ei olnud seal turistide horde, mida jälgida, et vaatamisväärsusi leida, üksnes pikad, kitsad tänavad, kus mõned kohalikud niisama äärekivil istusid, suitsu kimasid ja omavahel jutustasid või lapsed palli mängisid. Augustikuised pühapäevased Genova tänavad on suhteliselt inimtühjad. Turiste liigub seal võibolla veidi enam kui samal ajal Bolognas, sest tegemist on ikkagi merelinnaga.
Genova vanalinna osa on kahtlemata ilusam kui seda oli Bologna (kirjutab LP-gi oma mõnes lauses, mis seal üldse Genova kohta oli, et pigem on linn Marokolik kui tüüpiliselt itaallaslik või veneetsialik), ent kogu vanalinn jätab endast kuidagi räpaka mulje. Ja ebausaldusväärse. Kohe kuidagi ei taha kõndida pikkadel kitsastel tänavatel ning mööduda seal niisama istuvatest kohalikest, kes omavahel jutustavad ja saatva pilguga sind puurivad. Tahes tahtmata tekib tahtmine vaadata üle õla tagasi, ega keegi järgi kõndima pole hakanud. Võibolla on see tunne kuidagi üle paisutatud ja tegelikult on Genova turvaline, kes teab. Kontrast Cinque Terrega on ülitugev. Igatahes vanalinnast tegime üsna kiiresti minekut. Muu osa linnast paistab seevastu klassikaliselt itaallaslikult korrektne ja puhas.
Poolel teel Genovast meie tänasesse ööbimispaika Alessandrias asub Serravalle Scrivia linnakeses outletcity. See on kahtlemata suurim, mida me seni Itaalias näinud oleme. Kui see oleks ainus, kus shopata võimalik on, jookseks seal ilmselt terve päeva jalad villi. Ja kindlasti on see koht, kuhu tasub minna eelkõige sooduskate perioodi algusajal. Meile jäi teha pigem järelnoppimine ja arvestades, et meil ostlemisest paras väsimus juba on, siis pooled poed jätsime lihtsalt vahele. Teisalt tuleb tunnistada, et hindu arvestades, tasub ostureisi teinekord isegi täiesti eraldi ette võtta. Kui meie esimestes reisiplaanides oli mõeldud terve päev kulutada Serravalle Scrivia ostulinna peale, siis vahepeal sigines reisiplaani veel 3 ostulinna. Oleks patt jätta sellised võimalused kasutamata.
Homme on meil üle jäänud vaadata veel Milano ja võibolla jõuame ka Como järve äärde. Kuskil tuleb meil end ka Bergamo lennujaama lähistele ööseks paika seada, sest viimaseks ööks hotelli me võtta pole plaaninud - lennujaamas peame olema juba kella 5 paiku, nii et uneaega jääks selles osas üsna lühidaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar