A nagu alõtšad

Eelmisel aastal avastasin enda jaoks alõtšad. Ma olen nende olemasolust alati teadnud, aga minust pole olnud suuremat asja sissetegijat. Iga kord, kui mõne toidusaavutusega hakkama saan, mõtlen, et kirjutan sellest ka blogisse - endal ka kunagi hiljem hea retsepti kiiresti leida või vältida sama reha otsa kaks korda astumast. Nagu selgub, et ole ma oma eelmise aasta alõtšasaavutusi suuremalt jaolt jaganud. Nüüd on veidi endalgi kahju.

Alõtša on tegelikult sama, mis mirabell(e), cherry plum või hekiploom. Kindlasti on tal veel mõningaid muid põnevaid nimesid. Ka sorte on väga mitmeid erinevaid. Need, mis kasvavad M vanemate tagahoovis, on välimuselt pisikesed kollased, veidi suuremad kui kirsid, pigem kreegilaadsed, kivi on pigem sarnane kirsile kui ploomile ja maitselt on nad toorelt pigem ploomisarnased. Kui alõtšad kuuma saavad, muutuvad nad aga elementaarhapuks. Seega suhkrut läheb nende töötlemiseks ohtrasti.

Kui eelmisel aastal püüdsin teha alõtšakalja (see oli küll huvitav, ent paraku mitte minu maitse järgi) ja alõtšachutneyt (mille retsept on mul kodus köögis ja siia seda kirjutada ei saa hetkel), kuhu ma eriti vürtse panna ei julgenud, siis sel aastal alustasin alõtšakastmest ja -koogist.

Alõtšakastme retsepti täiustasin omalt poolt veidikese kaneeli ja mõningase suhkrukogusega, muidu on kaste nii elementaarhapu, et seda ei kannata kuidagi liha peale panna. Tulemus oli üsna hea ja suhkrut võinuks veelgi lisada. Kindlasti annab see lihale suurepärase maitse, kui selles maitsestamata sea- või loomaliha üle öö marineerida ja siis koos kastmega kas ahju või fooliumis grillile panna. Sama peaks ma ka tegema eelmisel aastal valmistatud alõtšaketšupiga, millega ma seni midagi pihta pole osanud hakata.

Alõtšakoogi retseptis vahetasin kreemjuustu välja toorjuustu vastu ja lisasin ohtralt suhkrut ning ka terakese soola, mis pidavat alõtšade haput maitset veidi taandama. Kook küpses kiiresti pealt pruuniks ning kippus seest vedelikku hoolega välja ajama - alõtšad annavad endast nii ohtralt mahla, et see ei kipu kuhugi kaduma ja kook seest pigem vedel jääb. Siinkohal andis H hea soovituse teinekord lisada koogile tärklist, et see võiks alõtša mahla siduda. Maitse poolest oli kook meeldiv ja eriti hea teda süüa soojalt kausikestest koos jäätisega. Ilmselt sobiks juurde ka vaniljekaste. Retsept, mida võib igal juhul vabalt korrata. Koogiretseptidest ilmselt on väga huvitav ka kaerahelbe-alõtšakook.

Kuna oma eelmise aasta chutney retsepti jätsin koju, aga alõtšad ise asuvad Hiiumaal, siis tuli mul netist otsida uus ja katsetamisele läheb seekord veidi teistsugune chutney, millest plaanin juba kohe alguses välja jätta köömned. Ja lisaks sellele tahaks veel teha ka üsna lihtsat chutneyt, lootuses, et see liiga hapu ei jää. Eks tuleb neid kulinaarseid katsetusi nüüd proovima hakata.