Fuerteventura on üks isemoodi saar. Esimese hooga ei saa sellele saarele kuidagi pihta, sest Kanaari saared on küll erinevad, ent siiski Kanaari saared ja selle saare rahulikkusest küll räägitakse, aga esimese hooga on keeruline seda tunnetada, kui alles oma igapäeva rongilt puhkuse rongile maha hüppad. Siin saarel on väga palju vähem teha, kui naabersaartel, olgugi et Fuerteventura on saarestiku suuruselt teine saar, ja nii võib see saar siin tunduda väga igavana. Küll aga meeldib mulle see, et seni pole me kuskil pidanud turistide hordidega võitlema ja ruumi jagub kõigile, ent samal ajal ei teki tunnet, et oled justkui üksi või hüljatud, kuigi kui on soov olla üksinda, siis ka neid kohti leiab lihtsalt. Alles nüüd, puhkuse neljandal täispikal päeval, hakkan vaikselt seda saart päriselt tajuma tema rahulikkuses ja meelekindluses. Ning tuules, mis puhub omasoodu.
Pikalt kestev tugev tuul oli meie reisikodu linnas Morro Jables öösel maast välja kiskunud suure puu koos juurtega ja seal samas kõrval rannapromenaadil ühe palmipuu pooleks murdnud. Allikate põhjal oli tuule kiiruseks saarel kusagil mõõdetud 101 km/h, mis jääb 12-punktilise Beauforti tuule kiiruse skaalal 10. Taseme ehk tormi skaala üla otsa. Kuigi siin saarel puhub tihti ja palju, pole selline tuul ka siin päris tavapärane. Omakorda tähendab see, et osad turistidele mõeldud päevareisid jäävad ära ebasobivate ilmastikuolude tõttu või tuleb vastavalt võimalustele ümber kohandada - nii ei lastud Oasis pargis enamikke linde show ajal lendu, vaid näidati neid lihtsalt lähedalt. Turistidele tähendab see, et muutuvate oludega tuleb ka ise kohaneda.
Fuerteventura on piklik saar, nii et ühest saare otsast teise sõidab ca kaks tundi. Kui siia majutust otsisin, olin keerulise valiku ees - erinevad allikad soovitasid majutust vütta kas saare lõuna tippu Morro Jablesse, kus peaks vähem puhuma kui mujal saarel, või saare põhja tippu Correlejosse, kus on rohkem tegevusi kohapeal kui lõuna pool, aga võib veidi jahedam olla. Saare keskosas, rannikul, kus asub pealinn ja lennujaam, on rohkem kohalikku elu, aga kuna siinne pealinn on orienteeritud äri tegemisele ja mitte turistile, siis ka seal kandi linnad ja külad on pisut hingetud. Lisaks kõigele sellele puhub reeglina saare idarannikul tuul rohkem kui mujal. Praeguse tuule puhumise kogemuse järgi võiks öelda, et tegelikult vist tuule osas väga vahet pole kus saare osas olla. Küll aga tuleb nentida, et kuigi termomeetri järgi oli saare põhja osas Correlejos täna isegi mõni kraad soojem kui all lõunas Morro Jables, siis lõunas oli tuul soe ja põhjas tuul jahedam, nii et tundsin, kuidas hoolimata 23 soojakraadist jahe hakkas ja suur igatsus autosse jäänud shoft shell jaki järele tekkis. Samal ajal jäi aga Correlejo linnarand veidi nurga taha, nii et inimesed võtsid seal mõnusasti päikest ja mõni käis ka muulide vahel laineteta 18-kraadises meres ujumas.
Kui reeglina on saare lõuna osas kivine taimedeta kõrb ja põhja osas lopsakas roheline loodus, siis siin peab see vaid osaliselt paika, sest saare täiesti põhja tipus, Correlejo külje all, asub vana maantee ääres looduslik liivakõrb. Siinsed mäed on tihti liivased või liivakivised ja Fuerteventura on ainus Kanaari saar, kus on väga palju looduslikke liivaseid randu ilusa peenikese kollase liivaga, nii et suurte liivadüünide esinemine saarel pole üllatuslik, küll aga nende asukoht. Gran Canarial asuvad liiva düünid saare täiesti lõuna osas Maspalomases ja nii võiks arvata, et sama reegel kehtib ka Fuerteventural. Samal ajal saavad liiva düümnid eksisteerida kõrvuti siin saarel tumedate kividega ranna, peksleva ookeani ja popkorni rannaga.
Correlejo linna lõuna servas tekib ühtäkki rannale hulk väikseid valgeid mullitajaid kive, mis näevad välja täpselt nagu popkorn. Need ei ole merekarbid, vaid lumivalged väikestest mullikeste üksteise külge kinnitunud kerged kivikesed. Internet teab rääkida, et kuigi need valged kõvad popkorni meenutavad moodustised näevad välja täpselt nagu kivid, on need tegelikult hoopis lubivetikate karkassid. Kuna see vetikas kasvab väga aeglaselt, kõigest 1 mm aastas, siis võivad suuremad nn popkorni kivid olla tegelikult sadu aastaid vanad. Kui need vetikad on elus, on nad roosad või lillad ja kui nad surevad, kaob nende värv ja alles jääb valge karkass. Et nad on nii haruldased, ei tohi neid ka kaasa võtta ja sellline tegevus on suurte trahvidega karistatav. Fuerteventura kõige tuntum popkorni rand asub Bajo de la Burra rannas saare põhja tipus, kuid et sinna viib kitsas ja kehva kvaliteediga pinnastee, siis kohalikud seda sõita ei soovita ja sarnase kogemuse saab kätte juba ka Corralejos.
Correlejost umbes 15 minutilise autosõidu kaugusel on läänerannikul El Cotillo kaluriküla, mis näeb välja umbes selline nagu Correlejo 20 aastat tagasi, kohalike sõnul. Täna kiskus ilm pilve ja taas tuuliseks, kui sellesse külakesse jõudsime ja kuigi erinevad allikad selle külakese ilu ja randu väga kiidavad, siis meile jäi selle koha šarm tabamata. Küll aga vaadates seda, kui palju seal hoolega ehitatakse ning kui paljud puhkuse korterid on uutes majades otse mere rannas, võib seal saada päris ilusa puhkuse elamuse kõikide mugavustega, aga eemal massidest ja suuremast linnastumisest.
Fuerteventura on lamedate madalate mägedega saar ja neid künkad on siin palju. See tähendab ka, et osade mägede juures asuvad koopad. Kui enamike koobaste juurde on keerulisem minna või peab omajagu aega matkama, siis on ka neid kuhu autoga üsna lähedale saab. Cuevas de los Estancos koopad asuvad otse mäe külje peal, kuhu viib peenike jalgrada piki mäe serva. Kuna otse mäkke viib pool püstloodis kivine auto laiune tee, mis läheb kahe kaljuserva keskelt läbi, on automaatne eeldus, et koopad asuvad mäe tipus olevas tee lõhes, kuid seal pole suurt midagi ja tegelikult koobaste juurde pääsemiseks pole vaja kuhugi kõrgustesse ronida, vaid järgida kitsukest rada. Need koopad on tähistamata ja kui eltööd enne poleks teinud, sõidaks sellest mäest mööda nagu igast teisest, teadmata, et mägi oma sisemist ilu nii lihtsasti avada võib.
Oleme seni kõik õhtud söönud meie kodulinna erinevates restoranides. Kui esimesed kaks õhtut usaldasime Google soovitusi, siis kiiresti sai meile selgeks, et nii satume vaid turistikatesse kohtadesse, kus saame keskpärast toitu kesise teeninduse ja veidi kõrgema hinnaga. Selleks, et jõuda kohta, mida hindavad kohalikud, tasub AI abilise käest eraldi seda küsida, sest ise sobilikke kohti välja rääkida on üpris keeruline. Muidugi pole Google sissekanded ja hinnangud üdini valed ja ka seal peitub tõde, aga oht on, et see on veidi kummutatud kohtades, kus turistide osakaal on väga suur, sest paljudel puudub oma kõik hinnas hotelli kõrval adekvaatne võrdlusmoment.
Otsustasime, et täna proovime õhtusöögiks mõnda muud koduteele jäävat linna. Nii turismiinfo punkti töötaja kui mu varasem kodutöö soovitasid minna Pozo Negro pisikesse kalurikülla, kus otse rannal, mühiseva ookeani kaldal on kaks kalarestorani. Neist üks oli küll täna õhtul suletud ja teine avatud, aga kalurikülas tähendas see lihtsalt rannal olevat vabas õhus külakohviku laadset kohta, mis on kahtlemata väga aus ja ehe, kuid istuda tuulises rannas õhtu hakul polnud päris see, mida me oleks tahtnud.
Otsustasime oma restorani õnne proovida Gran Tarajal linnakeses. See on künklik linnake, mida kaunistab mere ääres ilus promenaad, kus on liivasel rannal rannavalve puktade taga suur laste mänguväljak ja rannapromenaadil kümmekond kõrvuti asuvat… itaalia restorani! Ma pole vist varem üheski kohas näinud nii suurt itaalia toidu fänlust sellises kontsentratsioonis. Valisime sealt välja üsna juhuslikult ühe itaalia restorani, Nonna juures, mis nagu selgus, oli ehe pere restoran. Ja tunnistan ausalt, et kuigi olen väga suur krevettide austaja ja siin kandis saab väga häid värskeid suuri langustinisid, mis olid selles restoranis tehtud tõesti imeliselt, ületas isegi Tortellini della Nonna ka viski kastmes serveeritud ime häid, ilmselt seni parimaid, krevette.
Kuigi viibisime Gran Tarajal linnakeses vaid õhtusöögi ja toidupoes käimise jagu, tundus see linn mulle kuidagi väga sümpaatne ja meenutas mulle veidi Arinaga linnakese Gran Canarial, kus oma Kanaaride esimese reisi kolm nädalat elasime. See linn paistab väga lastesõbralik ja vaadates, kuidas kõrval lautadesse kogunesid laupäeva ühtlustama kohalikud prouad sõbrannadega lobisema, tekitas see kuidagi sooja ja hubase tunde. Kui peaksin uuesti valima Fuerteventural majutust, otsiksin ma seda pigem just Gran Tarajal linnakesse selle koha tunnetuse, aga ka asukoha tõttu enam-vähem saare keskel rannikul olles, kust on mugav igale poole autoga sõita ning kus on kõik vajalik ümberringi olemas. Mulle tundub, et see saar hakkab lõpuks ka minuga kõnelema.
M pani kokku video: https://youtu.be/wNJwy4ow3L4
