Peidetud pöialpoistega Wroclaw

A-ga on kohutavalt huvitav linnapeal käia. Ta on erialalt arhitekt ning see, mida ja kuidas ta oskab rääkida erinevatest hoonetest ning nende ajaloost või juhtumistest, on isegi mulle kui arhitetkuurivõõrale inimesele üsna huvitav.

Wroclawis on mõned aastatd tagasi restaureeritud üks kaubamaja, mis ka ajalooliselt kaubamajaks ehitatud on. Sel kaubamajal on kuldsed väiksed e-tähed külgede peal ning korruste vaheline ala kaunistatud nägude skulptuuridega. Kui too maja oli tellingutega kaetud selle renoveerimiseks, siis olla renoveerijad hädas olnud nägude taastamisega, sest vormi poldud kuskilt leitud. Samal ajal olla sinna sattunud mees, kelle isa esialgsed näod valanud oli ning mehe naine kirjutas Wroclawi linnale kirja, arvates, et maja lammutatakse, sooviks saada mõni nägu mälestuseks endale. Kui tegelik situatsioon selgitatud, leitud mehe keldris hulk originaalmaske nägude taastamiseks. Vot selline võib olla ajalugu.

Poolakate hilgas pidi olema palju tähtsaid inimesi, teadlasi, arhitekte ja teisi tegelasi, kes saanud ka Nobeli preemia lisaks teistele auväärsetele nimetustele. Neist mitmed on päris Wroclawist. Nii on pärit Wroclawist ka mees, kes leiutas konkreetse gaasi vormi ja mooduse, mida kasutati II Maailmasõjas gaasikambrites. Ta on saanud ka Nobeli preemia, sedakorda küll mitte gaasi eest. Kui tema naine, esimene naisterahavs, kes lõpetas Poolas doktorikraadi, sellest teada sai, millega ta geniaalne mees hetkel tegeleb, teinud ta enesetapu.

A-ga võiks linna peal veeta tunde, kuulates lugusid inimeste ja majade kohta lõputult. Ta oskab tuua niivõrd ilusasti välja nii majade stiilid, ehitamisaja kui võrdluse ümbruskaudsete majadega - mis millega kokku sobib, mis millele paari või vastandiks on ehitatud. Ka selle, kuidas mõnda maja pole peale II Maailmasõja pommitamist enam aastakümneid olnud, ent hiljuti on see fotode järgi identselt taastatud.

Kuigi Poolas on lihavõtete pühad pühapäeval ja esmaspäeval, siis laupäeval pandi poolest päevast kõikvõimalikud ärid kinni (üksnes toidupoed jäid avatuks) ja poolakad võtsid suuna kirikusse, käes igal kiriku poole minejal väike punutud korv, sisu kaetud roheliste oksakeste, sambla vms loodusliku materjali ja toiduainetega, et lasta need kirikus ära õnnistada ja õnnistatud pühade toidu pühalikult pühapäeval süüa. See kentsakalt harjumatu vaatepilt pitsilise linikuga kaetud korvikesega tähtsa näga kiriku suunas liikuvatest meestest, naistest ja lastest oli päris veider. Muide, poolakad pidid lihavõtte toiduna sööma verivorsti ja Jõuludeks pigem kala, erinevalt meist.

Kui 3 aastat tagasi plaanisime oma esimest autotrippi Euroopasse, siis uurisin, milliseid linnu tasuks Poolas külastada ning kuskilt jäi mulle meelde, et Poolas on linn, mille tänavad on täis pillutud pisikesi pöialpoisse, ajamas igapäevaasju. Paraku tol ajal jäi see linn meie teest kõrvale ja nüüd oli see mul sootuks meelest läinud. Positiivse üllatusena avastasin, et Wroclaw ongi see linn, kuhu mõned aastad tagasi paigaldati suur hulk pisikesi asjalikke rauast pöialpoisse üle terve linna keskuse. See on kindlasti veel üks põhjus Wroclawisse minekuks, et kesklinnas otsida taga müstilisi pöialpoisse (mille idee kasutamise eest paraku ka linn kohtusse kaevatud on).

Wroclawi keskmes asub suur toretsev tornikestega hoone, mis eemalt meenutab korralikku laste sünnipäevapeoks meisterdatud torti. See on raudteejaam, mida püütakse hetkel renoveerida ja veel kenamaks muuta, et olla valmis teenindama küiki neid horde, kes suvise jalgpalli EM-i ajal sinna saabuvad. Kahjuks on arvata, et raudteejaam selleks ajaks siiski valmis päriselt ei saa.

Üleüldse saab olema suvisel ajal Poolas põnev, sest sinna saabub suur hulk turiste vaatama jalgpalli EM-i. Et aga Poolaga koos korraldab EM-i Ukarina, siis võib see nii mõnelegi fännile suuremaks pettumuseks osutuda, kui selgub, et piiri ei saa ületada ID-kaardiga, vaid selleks on vaja ilmtingimata passi. Eks ole näha, kas piirikontroll sel ajal ka veidi kergem ja mugavam jalgpallifännidele on. Muidugi juba praegu on kõikjal Wroclawis näha jalgpalli EM teemalisi suveniire ja vihjeid eesolevale suursündmusele.

A isa arvab, et sõja ajal varastatud originaalne raudteejaama kell, mis hetkel Berliini muuseumis asub, tuleks poolakatele tagastada. A aga olla isale vastanud, et sel juhul peaks poolakad Saksamaale tagastama terve linna, sest Wroclaw on ajalooliselt just Saksamaa osa pikka aega olnud. Seetõttu on Wroclawil oluliselt paremad transpordiühendused ka Saksamaaga ning otse kiirteed sealt Varssavisse ei lähegi. Seega on Wroclaw Poola pealinnast justkui osaliselt ära lõigatud.

Enne Wroclawist lahkumist külastasime ka supermarketit, et haarata sealt kaasa odavat veini, mida me ka Poola ostma tulime. Meie suureks üllatuseks Poolas, kus samuti veini toodetakse, ent vähe, ei müüda ei Poola, naaberriikide Tšehhi ega Slovakkia veine. Küll aga on riiulitel külluslikult saada nii Tšiili, Austraalia aga ka Bulgaaria veine. Enamjaolt teised sordid, mida meil ei müüda, sealhulgas ka mitmed veinid vägagi soodsa hinnaga. Soodsaid veine on mitmeid A proovinud ning julges nii mõndagi 8-10 slotist (ca 2-2,5 €) veini soovitadagi. Kahmasime sealt kaasa erinevaid soodsamaid veine - eks saab need tasapiusi ära proovida ja kui olemegi sattunud mõne otsa, mis eriti joogiks ei kõlba, siis ju ta söögitegemiseks ja veinikokteiliks sobib ikka. Nii me siis oma koduteed alustasimegi, pagasiruum laetud kolme kastiga, mis tihedalt veinipudeleid täis on. M sünnipäev peaks nüüd olema küll üsna muretu, ma arvan.

Wroclawist alustasime koduteed pärastlõunal, eesmärgiga jõuda hilisõhtul Varssavisse, kus rahulikult öö veeta, et hommikul varakult Tallinna poole startida.

Schnitzel nagu Saksamaa

Saksamaa asub üsna Wroclawi lähedal. Magasime hommikul veidi kauem, et eelmise päeva sõiduväsimust korvata, sest ummikus tundide kaupa istumine väsitas kohutavalt ära. Kuigi sain magama alles peale kella 3, siis poole kümne ajal kiskusin vägisi silmad lahti, et päev päris maha magatud ei saanud - magamiseks on aega kodus ka.

Kui minu esimene reisiplaan oli sõita Wroclawist hommikul Dresdenisse ja sealt Prahasse ning õhtuks tagasi Wroclawisse, siis Praha plaani viskasin peast juba jupp aega enne reisi algust. Dresden jäi aga mõtteisse alles.

Olin seni kuulnud Dresdenist kui tööstuslinnast ja minu ootused sellele olidki pigem tehased, kui midagi vaatamisväärset. Limiitideta autobahn annab muidugi hea võimaluse suuri vahemaid kiiresti läbida. Nii olimegi napid 3 tundi hiljem, vahepealseks tippkiiruseks 186 km/h GPSi järgi, Dresdenis kohal. Ja Dresden üllatas mind positiivselt.

Sattusime Dresdenisse reedel, mil nii Eestis kui Saksamaal oli erinevalt Poolast riigipüha ja seega kõik suletud (poed, sh toidupoedki). Linn oleks justkui välja surnud. Sõitsime autoga kesklinna poole ja otsisime parkimiskohta. Keerasime ühte maa-alusesse parklasse ning tulime liftiga sealt üles maapinnale - otse Dresdeni südamesse. Niivõrd head parkimiskohta annab leida juhuslikult. Muidugi veider oli ka vaadata lifti kabiini, mis ilmus maa-alt otse keset keskaegsete majadega ümbritsetud platsi.

Dresdeni kesklinn on üsna ilus - seal on romantilisi jõe kaldal jalutamise parke ning imetabaste hoonetega ümbritsetud tänavaid. Mulle tundub, et selle linna panebki paika linna läbiv jõgi, mis jaotab linna kaheks, aga annab Dresdenile eriliselt romantilise varjundi.

Päev, mil Dresdenis olime, oli aprilli kohta harjumatult jahe, tuuline ja pilves, kuid rohi oli jõudnud minna juba kõikjal kevadiselt roheliseks ning mitmed puud-põõsad puhkeda õitsele. Soojemal ajal päikselisema ilmaga on ilmselt paar päeva Dresdenis viibida vägagi ilus.

Kui algselt plaanisime lõunaks võtta mõne bratwursti, mida Dresdenis mitmel pool tänavatel müüdi, siis lõpuks maandusime sootuks šnitsli restorani Schnitzelgarten, mille road on keelt alla viivad, ent tohutult suurte portsudega. See oli ka esimene restoran, kus naiste tualetis olid vabalt saadaval hügieentitarbed, mis on väga ettenägelik ja kliendisõbralik käitumine restorani poolt. Igatahaes, kellel isu süüa tõeliselt mõnusat saksa šnitslit, siis soovitan just sellest kohast Dresdenis läbi astuda.

Oleksin tahtnud meeleldi läbi astuda ka toidupoest, et võrrelda veidi Saksamaa toidukaupade hindu Eesti omadega. Kuna Eestis on toidu hinnad üpriski palju tõusnud viimasel ajal, siis on mul tekkinud tunne, et mujal Euroopas on nii mõnigi toiduaine soodsam kui meil siin ja tahtsin seda fakti kontrollida. Nagunii läksime ju atuoga ja seega pagasi kilode pärast muretsema ei pidanud ning võinuksime kaasa tuua, mida vaid soovisime. Paraku oli kogu Dresdeni peale lahti vaid supermarket peamises rongijaamas, mille juures aga kuhugi parkida polnud.

Tagasitee läks sama kiiresti, kui tee Dresdenisse. Wroclawi külje all lennujaama juures on Factory Outlet, mida pidasin analoogseks Mezigeni ja Itaalia outlet citydega, kus mul on õnnestunud käia. Paraku on tegemist pigem kaubanduskeskusega, kus hinnad ehk tavapärasest veidi soodsamad on, ent ikkagi üsna soolased.

A kokkas suurepärase tai mereannikastme, mis tahtis keele alla viia, kui vaid kõht lõunasest šnitslist veel tohutult täis poleks olnud. Õhtul sättisime end tuttu enne südaööd, et hommikul teha lõpuks korralik tiir ka Wroclawi linna peal enne kodutee alustamist.

Tervitused teetöölistele!

Ärkasime enne päikesetõusu ja startisime Riiast juba kella 6 ajal hommikul, et jõuda õhtuks Wroclawisse. GPSi järgi oli meil sõita natuke üle 1000 km ja kohal pidanuks me olema juba õhtul kella 8 ajal. Päris nii need asjad aga ei läinud.

Mina magasin sõna otseses mõttes Läti maha. M magas maha Leedu. Leedu-Poola piiri peal pidas piirivalve meid korraks kinni, küsis juhilube ja auto dokumente, kuid need saanud, kaotas meie vastu kiiresti huvi.

Minu soov oli sõita kevadesse, ent meid ootas ees Leedus ja esimeses jupis Poolas sootuks vastupidine üllatus: oleksime justkui sattunud talvevõlumaale. Kõik oli kaetud ühtlase paksu valge lumega. Nagu poleks aprill, vaid pigem veebruar. Puude latvu katsid valged lumemütsid ja tüved olid ühelt poolt kaetud valge lumekorraga. Vastutulevatel autodel olid peas lumemütsid. Termomeeter näitas jätkuvalt null kraadi.

Poolas peale esimest suuremat linna oli lumi äkki kadunud ja kraad hakkas vaikselt tõusma, nii et vahepeal oli isegi 8 kraadi sooja ja enamuse päevast paistnud päike soojendas mõnusalt läbi autoklaasi.

Poola on põllumajandusmaa. Traktoreid nägime teepeal lugematul arvul kordi nii uuemaid kui vanemaid. Kui 3 aastat tagasi Poolas sõites hakkasid silma eelkõige uhked autod, mis kontrastiks vanade Šigulidega olid eriti tugevalt ringi silkamas, siis täna sellist kontrasttänavapilti enam ei näe. Šigulid on ikka alles, uhked autod pigem vahetatud aga tavapäraste uuemate, ent mitte päris uute, autode vastu.

Poola liiklus on samuti muutunud 3 aastaga rahulikumaks. Kui tol korral oli palju ringi kihutamas autosid pikkade antennidega, kes kuulasid rekkade kanaleid ja teadsid täpselt, kus politsei viibis ega hoolinud seetõttu ühestki kiirusepiirangust kui vaid nende skohtades, kus oli kartus trahvi saada, siis seekord nägi selliseid autosid vaid üksikuid ja pigem oli liiklus maha rahunenud. Hiljem saime teada, et täna oli esimene päev, mil Poolas kehtisid uued kõrgendatud trahvimäärad. Ei ole ka välistatud, et just seetõttu kihutajaid me nii palju ei näinud ning politseid teeservas passimas pigem rohkem.

Varssavisse jõudsime pärastlõunal ning et olime ilusasti ajaga graafikus ja A oli meile just sõnumineerinud, et kui jõuame ka alles südaööks, on see tema jaoks täiesti ok, siis otsustasime teha ühe korraliku jalasirutus- ja lõunapausi väikse shoppinguga Ikeas ja Decathlonis. See oli siis meie jaoks teine kord käia Ikeas shoppamas Poolas. Tunnike hiljem startisime Wroclawi poole.

Ideeliselt oleksime me pidanud peale pausi saabuma Wroclawisse umbes kella 10 paiku õhtul. Et Varssavist väljasõit võtab alati tohutu aja, siis lisasin A-le saadetavasse sõnumisse orienteeruvaks saabumisajaks 10:30 õhtul. Oli meil ju jäänud sõita veel napid viimased ca 350 km.

Ummik algas Vrassavist. Meile tundus, et seal pole justkui mõtet seista ning lasime GPS-l kalkuleerida endale "fast" teekonna asemele "short" teekonna. Kohalejõudmise aeg pikenes poole tunni võrra, kuid see-eest tundus, et liiklus ikkagi liigub, mis siis, et kohati aeglaselt. Kui olime Varssavist välja saanud, kalkuleerisime teekonna ikkagi ümber "fast" peale, mis suunas meid kiirteele. Mida me aga ei teadnu, oli kiirtee remont.

Kui 3 aastat tagasi Poolas käisime, siis sõitsime Varssavist Krakowi suunas ning ka tol korral olid suured teeparandused, kuid liiklus sujus siiski kenasti, ent aeglaselt. Sedakorda oli meil ju teine suund rataste all ja totaalselt üles kaveatud tee andis hoopis teise mõõtme teetöödest ja ummikutest. Terve 100 km pikkune lõik teed oli lihtsalt üles kaevatud ja olematu, mistõttu liiklus oli mõlemas suunas tohutult häiritud ja korralike ummikutega. Läbisime seda 100 km kokku 4 tundi kiirusega 6 km/h, vahel ka väga harvadeks hetkedeks saavutades kiiruse 70 km/h. Parim hetk oli see, kui M astus välja maanteel (tavaline kiirusepiirang 120 km/h) rooli tagant ja vaatas ette: ummik ulatus nii kaugele, kui silm nägi. M istus tagasi autosse ja seisime edasi. Meile tundus, et me ei jõua mitte kunagi kohale.

Ühel hetkel olime veninud ummikus vaikselt Statoilini ja see tundus niivõrd hädavajalik peatus olevat, et keerasime end ummikust korraks tanklasse jalasirutuseks ja kohvipausiks sisse. Kui tagasi ummikusse lõpuks end pressisime, siis sattusime sama rekka taha, mida kohtasime Varssavis enne Ikeasse minekut. 5 ja pool tundi peale meie esmakohtumist olime taas üksteise taga ummikus, ainult et meie olime käinud vahepeal Ikeas ja püüdnud leida väiksemat otseteed ummiku vältimiseks.

Wroclawisse jõudsimegi lõuks südaööks, nagu A lahkelt pakkus. Viimased 2-3 tundi meie sõidust olin ma niivõrd väsinud, et jäin pidevalt magama endalegi märkamatult. Õnneks M pidas kenasti vastu ja tõi meid turvaliselt kohale.

GPSi järgi jõudsime õigele tänavale, kus A elas, ent majad lõppesid nu,bri 89 juures. A aadress oli aga 100. Vaatasime tänavat üht- ja teistpidi, kuid maju ei paistnud olevat kusagil ja edasi oli vaid kuumaastik. Äkki oli meie seljataga auto, mis meist mööda pressis ja mööda kuumaastikku edasi ronima hakkas. Järgnesime talle ning jõudsime maja taha, millel aadressiks märgitud 90-100. Veider aadresside märkimise viis. Et olime valel pool maja, saime isegi aru, kuidas aga jõuda kuumaastikult õigele poole maja, läks meil jupp aega, enne kui suutsime välja nuputada. Lõpuks jõudsime aga õnnelikult kohale.

A püüdis meile pakkuda Poola pelmeene, kuid need jäid meil proovimata, sest Statoilist haaratud snäkid olid õhtusöögi rolli meie jaoks juba täitnud. Olenemata ülipikast päevast ja kohutavalt pikast sõidust (loe: seismisest) mööda maanteed, jutustasin veel A-ga kella 3ni öösel, enne kui magama keerasin. M sai tuttu juba paar tundi varem.

Igal juhul, kui edaspidi keegi hakkab kurtma Eestis ummikute või suviste teetööde üle, siis soovitan ma sel inimesel võtta auto ja korraks Varssavist Tšehhi või Saksa poole suund võtta ning proovida ära Poola (kiir)teed, ummikud ja näha ka Poola teedeehituse etappe - siin võetakse asju ette ikka väga mastaapselt. Siit siis ka meie tervitused teetöölistele!

Tee Euroopasse

Kuskil märtsi keskpaigas sattusin ühe kolleegiga nalja viskama, et Eestis on vein jube kallis ja kui töö on stressirohke, võib see nii jube kulukaks minna ja eelkõige seetõttu tuleks minna Tšehhi odavat lauaveini tooma. Ühel õhtul vaatasime M-ga kalendrisse ja mõtlesime, mida pihta hakata pika nädalavahetusega aprilli alguses - äkki käiks korra kevadet uurimas Kesk-Euroopas? Eestis oli sel ajal veel ilm üsna külm, pime ja lumine, aga ilmateade näitas Poolas juba ligemale 20 soojakraadi. Nii me M-ga kokku leppisime, et meie sünnipäevakingid seekord teineteisele on väike pikema nädalavahetuse reisike autoga Euroopasse - sisuliselt nii kaugele kui nii lühikese ajaga jõuab ehk siis Poola lõunapoolsesse otsa.

Täna lõuna paiku oli mul tunne tööl, et aitab nüüd küll, paneks arvuti kinni ja pistaks punuma, kuid ootasin ikkagi kannatlikult tööpäeva lõpuni. Koti olime juba õhtul pakkinud ja autosse visanud, et saaksime linnast startida enne tipptundi ja vältida suuremaid ummikuid.

Viimased paar päeva on sadanud hoolega lund ja löönud temperatuuri õues tõeliselt jahedaks. Ostsime Euroopasse minekuks uued suverehvid, aga need jäidki alla panemata, sest alla nulli kraadide juures ei olnud rehvide vahetamine just kõige parem idee. Vähemasti täna oli kevadiselt särav ere päike väljas pärastlõunal, kuigi termomeeter näitas vaid üksikuid nappe plusskraade.

Teel Pärnusse tabasin end mõttelt, et võiks ikkagi reisiks tervisekindlustuse teha. Ma olen aastaid kasutanud ühe konkreetse kindlustusmaakleri teenuseid ja valisin peale klassikalise tööaja lõppu mobiilist tema numbri. 5 minutit hiljem oli mu meilboksis kehtiv reisikindlustuse poliis koos arvega olemas. Tänud E niivõrd kiire reageerimise eest!

Pärnust haarasime kaasa teepealt tellitud pitsa ning keerasime nina Riia poole. Eestist mööda maismaad on ju sisuliselt vaid üks tee Euroopasse ja see läheb läbi Läti, mistõttu on ka see tee kuidagi tuttav ja pähe kulunud. Üle piiri saades tervitavad esimesed maanteeaugud ning loodus on täpselt samasugune nagu ka siinpool piiri. Kõik on nii tuttav justkui ei olekski teises riigis.

Ma pole Riia poole sõitnud kordagi vastu õhtut, nii et päikeseloojang teed ilusasti värvima jääks. Meid saatis lillades, roosades ja punastes toonides taevas, mis vahetus peatselt täiskuuga pimeda öö vastu. Kilomeetrite tuhinal süttisid mööduvates majades tulukesed, mis paistsid kuidagi eriti soojalt ja kutsuvalt. Täna õhtul ei olnud Läti minu jaoks lihtsalt transiitmaa, vaid kuidagi kodune ja soe (temperatuuri poolest ka mõni kraad soojem Eestist) ega Riia äärelinn erinenudki kuigivõrd kodusest Tallinnast.

Hotelli olime broneerinud äärelinna, kust varajasel hommikutunnil oleks kerge startida, sest homme ootab meid ees 1000 km sõitu, enne kui A juurde Wroclawisse jõuame. Seega ei olnud me hotelli suhtes just väga valivad, aga eelistasime ikkagi korralikku tuba privaatse vannitoaga, ent taskukohase hinnaga. Nii sattusime Dodo hotelli. Tuba on üsna väike, aga täiesti koraalik, maitseka kujunduse ning suurepärase hinna-kvaliteedisuhtega. Auskoht on sel muidugi pisut veider - Riia linna servas asuva Lido läheduses munakivi sillutisega teedega puumajade rajoonis, mis meenutab pigem meie Kalamaja kanti. Aga nagu hotell ka ise ütleb - soodsaim vanalinnalähedane majutus korralikus hotellis koos Tripadvaisori soovitusega. Ja tundub, et vähenõudlikule, ent veidi mugavale kliendile või teelisele nagu meie, on koht igati sobilik.

Homme ootab meid ees pikk päev pika sõiduga, nii et viimane aeg on põhku keerata varajaseks ärkamiseks.

Teeninduskultuur Rakveres

Sellist teenindust, nagu Rakveres, ei ole ma siiani kohanud veel kusagil. Vähemasti mitte nii massiliselt.

Leppisime mõni aeg tagasi kokku sõpradega nädalavahetuse Rakvere Aqva Spas. Kuna jõudsime Rakverre juba hommikul, otsustasime siin endale leida sobilikku tegevust enne hotelli sisse registrerimisaja kätte jõudmist.

Kui olime suletud väravatega linnusele tiiru peale teinud (paraku on see talveks suletud) ning kirka kollase salliga ehitud tarva kuju tervitanud, otsustasime võtta hommikukohvi kuskil mõnusas kohvikus, et külmast tuulest põskedele tekkinud puna soojas kohas roosakamaks muuta.

Meie pilku köitis Pihlaka kondiitri kohvik, sest Pihlaka tooted on siiani olnud üsna head. Ja toodete üle ei saanud me ka kohvikus kuidagi viriseda. Leti taga oli kaks näitsikut, kes klientide soove rahuldada püüdsid. Neist üks ilmselt alles õpilane, sets kliente ta ei teenindanud, vaid pigem vaatas lihtsalt kõrvalt. Teine aga küsis klientidelt pidevalt üle tellimusi. Ma ei tea, kas teenindajal oli lihtsalt kehv kõrvakuulmine või keeleoskus, igatahes lõppes asi sellega, et meie seltskond maksis ja sai 1 kohvi tellitust rohkem ning jäi ilma ühest tellitud koogist. Kui leti äärde uurima läksime, kuhu kook jäi, teatas teenindaja, et me polnud seda tellinudki. Eks tellisime siis uuesti. Sellest väiksest vaheseigast ei lasknud me end esialgu segada ning mulle tundus, et käesoleva nädalavahetuse kohta mul justkui blogida polegi midagi.

Meie reisiseltskonda kuulus ka 5-aastane poiss, kellega oma käikude ning tegevustega arvestama pidime. Nii oli tema ema välja otsinud Internetist võimaluse Rakvere Linnakodaniku muuseumis hampelmanni valmistada, milleks sai ka ette helistatud ning aeg broneeritud. Tegelikult on Linnakodaniku muuseum iseenest päris huvitav ja eelkõige just giidi juttude tõttu, et ta oskab majas olevatele vanadele asjadele tähelepanu pöörata. Küll aga oli tädi siiski veidi hämmingus, et hampelamnni tegemine neil kodulehel välja reklaamitud on, kuigi olime sel teemal ka ette helistanud ja rääkinud ilmselt sama naisterahvaga. Sellegipoolest õnnestus meil valmistada edukalt kaks hampelmanni, kuigi neetide arv vajadusega ei kattunud, ent kiirete lahenduste leidmise ja väikese loogikaga õnnestus mure kiiretsi tädi enda algatusel lahendada. Ma pole ikka ilmatuma aja midagi sellist käsitsi meisterdanud. Hampelmanni valmistamine tõi meelde hetki lapsepõlvest.

Linnaga veidi tutvunud, tundus olevat paras aeg lõunasöögiks. Tänu E soovitustele siirdusime Turuplatzi. Oma atmosfäärilt on Turuplatz tõeliselt mõnus ning minu tähelepanu tõmbasid endale eelkõige suure teekannu kujuliseks punutud lambikuplid. Me olime lõunaks sel päeval vist esimesed külastajad, kelle sisse astudes teenindajad kiirelt püsti krahmasid. Lauast tellimust esitades oli 90-te stiilis taustamuusika aga sedavõrd vali, et isegi omavahel rääkida tundus keeruline. Meie palvele muusika veidi vaiksemaks keerata, reageeriti meeldivalt kiiresti, kuid kahju oli ilmselt juba tehtud: tee asemel toodi meile lauda hõõgvein, mida me tellinud polnud. Saime selle õnneks tee vastu välja vahetada. Eks tegijal ikka juhtub.

Muus osas julgen Turuplatzi Rakvere külastajale aga kindlasti soovitada, sest teeninduskultuuri ja etiketiga ollakse seal kursis: toidud tulid lauda õiges järjestuses, täiesti normaalse kiirusega, nägid suurepärased välja ning maitsed ületasid kõiki maitseelamuste ootusi positiivselt. Portsud olid aga mahlased ja suured, nii et peale lõunasööki veeresime sõna otseses mõttes hotelli poole. Igal juhul külastaksin Turuplatzi meeleldi veel, kui Rakverre satun.

Aqva spa vee- ja saunakeskus oli aga veidi teistsugune, kui seda ette kujutasin. Kuulduste järgi oli mul tekkinud sellest pilt analoogsele saunakeskusele, nagu on Grand Rose spas Saaremaal. Tegelikkuses on need kaks kohta ikka väga erinevad. Aqva spa veekeskuses on kahtlemata huvitav nii lastel kui täiskasvanutel. Siin on kaks lastebasseini, lisaks suuremas basseinis nii mulli atraktsioonid kui torud, kust vett purskub, aga ka veekardin ja hoovusega veerada. Lisaks ka toru, kust alla lasta ning bassein, mis viib õue. Pigem meenutab basseinipool Tallinki veekeskust selle erinevusega, et Aqva spas on lisaks veel üks klassikaline suur bassein ujumiseks. Tõepoolest, veekeskusele on siin kõvasti rõhku pandud ja seetõttu tundub see olevat üsna populaarne ka kohalike hulgas.

Aqva spa saunakeskus on üsna mitmekülgne, pakkudes kõikvõimalikke erinevaid saunu ja olemuselt meenutab veidi Pärnu Estoni terme, kuigi Estonia termid oma saunadega annavad Aqva spale kindlasti silmad ette. Eriti meeldiv on Aqva spas aga see, et kõikjal saunakeskuses on virnade viisi puhtaid väikseid rätikuid, mida istumise alla panna ning seejärel musta rätiku korvi visata. Niivõrd kliendisõbralikku mugavust pole ma veel üheski teises saunakeskuses kohanud.

Ainsaks veidruseks Aqva spa vee- ja saunakeskuse osas võin pidada üksnes riietusruumi, mis on nii naistel kui meestel ühine. Kes seda ei märka, võib esimese hooga saada üsna halva üllatuse osaliseks, ent kappide vahel harjumuspäraselt paljaks koorides ja vastassoo esindajate juuresolekul. Samas hotellikülastajale on asi kohe eriti mugavaks tehtud: tuled toast otse hommikumantliga, mille all ujumisriided, veekeskusesse ja saad end seal väga mugavasti tunda, ilma riietuskabiine kasutamata. Kahju on vaid sellest, et kuna vee- ja saunakeskus nii populaarne on, siis riietusruumide kappidest on üsna pidev puudus, kuna umbes poolte kappide lukusüsteemid paraku ei tööta. Sellegipoolest on Aqva spa vee- ja saunakeskus väga väärt külastamist ning täiesti elamus omaette.

Olime otsustanud õhtust süüa hotelli restoranid, kuid seda, et restoran niivõrd populaarne on, ei osanud me päris täpselt ette kujutada. Seetõttu polnud meil ka broneeringut ja ilmselgelt vaba lauda restoranis meil saada ei õnnestunud. Küll aga suunas väga meeldiv kelner meid restoranist sujuvalt hotelli ruumides kõrval asuvasse Arabella kohvikusse.

Kui olime Arabellas sõpradega mõnda aega juba istunud, läks sõbranna pärima, kes seal on leti- või lauateenindus, sest see ei saanud välisel vaatlusel kuidagi selgeks. Saanud vastuse, et tegemist on lauateenindusega, jäime oma ettekandjat ootama. Ja ootama pidime teda kohe eriti pikalt. Aega just ei võtnud, aga esmaste tellimuste andmiseks kulus vist oma pool tundi. Kui me oleksime eriti näljased olnud, siis tõenäoliselt läinuks me linnapeale mõnda muud kohta otsima.

Andsime oma tellimused lõpuks Arabellas sisse, kuid selgus, et menüüs olevat õlut ikkagi pole, kuigi olemas on teine õlle, mida menüüs sootuks kirjeldatud pole. Olles taaskord jupp aega oodanud, et jõudsime juba ironiseerima hakata, kas nad tõesti läksid poodi õlle järele, saime lauda alles oma joogid. Seejärel paarkümmend minutit hiljem hakkasid baariletile ilmuma järjest seda tüüpi road, nagu olime tellinud, kuigi ka need said letil vähemalt 10 minutit enne seista ja jahtuda, kui need meile toimetati. Napilt jõudis sõber välja öelda, et pange tähele, supp ja praad tuuakse lauda raudselt korraga. Seekord tal päris õigus polnud: praad toodi enne. Selge on see,l et peale praadi suppi keegi enam ei söö ja need toidud käivad ikka vastupidises järjestuses. Väga ennast kehtestavalt selgitas ta, et soovib ikkagi nüüd supist loobuda. Seejärel tuli teenindaja lauda tagasi ja teatas, et üks roog, mille tellimuse olime kolmveerand tundi tagasi sisse andnud, on vahepeal otsa saanud ja meile seda lihtsalt ei tooda. Olime hämmingus.

Aga pidev ootamine, söökide vale järjekord või mitte saamine, ei olnud veel sugugi kõik, mis meid Arabella kohvikus, kus Aqva spa reklaamlehe järgi pidavat olema laitmatu teenindus(!), ees ootas. Kui arved lauda saime, siis palusin meie arve panna toa arvele, et saaksin kõik mugavalt koos check outi tehes ära maksta. Selleks pidi teenindaja lauda tooma mulle uue arve. Uus arve oli aga 3,20 € võrra suurem kui esimene maksmiseks presenteeritud arve: meie arvel oli ühe toidu kogusele lisandunud veel üks portsjon. Ma olin hämmingus - selline häbematus ületas ikka kõiki piire.

Kui kõike eeltoodut kokku võtta, siis tundub, et Rakveres on täiesti oma teeninduskultuur, mis tõepoolest ületab kõiki su eelnevaid ootusi. Kahjuks negatiivselt.

Kokkamise võlu

Olen pikemat aega tellinud Oma Maitset, kuid siiani neid ajakirju pigem lihtsalt läbi lapanud, ideid ammutanud ja vahel mõnda retsepti proovinud.

Detsembri numbrit lapates märkisin ära retseptid, mida kindlasti teha tahaksin, kuid mille tegemiseni ma kuidagi ei jõudnud. Jaanuaris jõudsin tihti poodi peale tööpäeva väsinult, pea mõtetest tühi ja keha näljane. Sellises seisundis ei turgata poes pähe mitte ükski söögiidee ning jube lihtne on haarata midagi mugavat, nagu kartulisalat ja viiner. Ja nii iga päev. Ühel hetkel hakkas hartulisalati suutäis suus lihtsalt ringi käima ja sõna otseses mõttes sai sellest kopp ette. Ühtegi söögiideed aga polnud endiselt.

Siis otsustasingi võtta ette Oma Maitse ajakirja ning vaadata üle ära märgitud retseptid, teha neist valiku eesolevaks nädalaks ning koostada vastava poe nimekirja. Nii jaanuari kui veebruari numbrist kummastki sain ära katsetada 11 retsepti. Reedel saabus postkasti jubamärtsi number, nii et järgmisena võtan ette selle.

Olen avastanud, et niimoodi ajakirja järgi on söögi tegemine kordades lihtsam: vajab küll väikest ette planeerimist, aga ei pea nuputama enam, mida süüa teha; poes satuvad korvi õiged asjad, mitte need, mille järele tühja kõhuga isutab ning eelarve on rohkem kontrolli all; kapis läheb vähem toitu halvaks; söögilaud on mitmekülgsem ning toit kokkuvõttes ka tervislikum.

Seega rohkem praktilisemat meelt ja kõht ütleb ka aitäh.

Pulma-aastapäev põhja-naabrite juures

Meil on M-ga mõlemal viimasel ajal olnud tööl kohutavalt kiire. Päevad on veninud tavalisest pikemaks ja koju jõudes on võhm nii väljas, et midagi väga mõelda või teha suurt ei jaksa. Tööle, koju, sööma, magama. Ja niimoodi enam-vähem iga päev. Nii ei jõudnudki me kuigivõrd mõelda, mida me oma esimesel pulma-aastapäeval üldse teha tahaksime kuniks see hakkas juba kätte jõudma.

Kui jätta asjade planeerimine üsna viimasele hetkele ning kuupäev, millest oled huvitatud, on nädalavahetus enne sõbrapäeva, võib juhtuda, et polegi midagi valida. Ootamatult selgus, et Eestis olid kõik vähegi adekvaatsed spad, kus ka vesine osa, milles lõõgastuda, selleks nädalavahetuseks välja müüdud. Sama seis tabas ka Lätit ja Leedut.

Soome spadest püüdsin kiiruga sotti saada, kuid väga ei õnnestunud ning head kompaktset lehte, kust nende saadavust kontrollida, mulle ka ette ei jäänud. Samas Soome minekut olime mõelnud juba kuskil sügisest saadik. Et me polnud juba paar aastat Helsinkis käinud, siis otsustasime selle teekonna sedakorda ette võtta.

Otsustasime oma nädalavahetust alustada laupäeva varahommikul, et saaksime reede õhtu pühendada M töökaaslase juubelile. Reede õhtul kella 18ks ei olnud meil veel hotellituba ega ka laevapileteid. Kui juba minna, siis tunda end ka hästi ja nautida seda, mida endale lubada oled tahtnud: broneerisime hotellitoa Helsinki kesklinnas Radisson Blu Plaza Hotelis. Laevapiletite ostmine on aga nii lihtsaks tehtud, et see on kohati kergem, kui ükskõik millise muu asja soetamine Internetist.

Laupäeva hommik algas väga varajase äratusega. Kell tegi häält isegi tund varem kui tööpäeva hommikutel, sest autoga Soome sõites tuleb olla sadamas kuni poolteist tundi varem. Hilisel hommikutunnil saabusime lumisesse Helsinkisse, kus oli üllatavalt ligi 10 kraadi soojem kargest Tallinnast.

Ma ei tea, millal Serena veepark ehitati, kuid mäletan selgesti alg- või põhikooliajast kuuldud juttudest teiste kogemustest, et Serenas käik oli midagi meeliülendavat. Lapsepõlve jäänud unistus Serenas käia ristata lõõgastusmomendi otsimisega, tundus olevat piisavalt hea konsensuslik idee enda hästi tundmiseks. Seda enam, et me kumbki polnud varem Serenas käinud. Mõeldud, tehtud.

Minu jaoks esimene üllatus oli Serena veepargi territooriumil asuv suusakeskus, mida ma kodulehel märganud polnud (ilmselt olin liiga süvenenud veepargi olemasolule). Tegelikult on Serena veepark tänapäeval iganenud, näeb veidi vana välja ega ole pooltki nii huvitav kui võiks arvata. Samas omal ajal on ta olnud väga kõva sõna, kui muid veeparke veel polnud. Teenäitaja omas vallas kindlasti. Pean tunnistama, et mind häirisid veidi kõikjal olnud venekeelsed sildid, kuid tundub, et venekeelseid külastajaid käib seal ka omajagu. Ma arvan, et Serenas on suvel oliluselt põnevam kui talvel, mil väliatraktsioonide lisandumine annab mõnusa vahelduse. Lisaks kõigele muule tundub mulle, et ma olen rohkem sauna kui veetoru inimene, aga mõnus vaheldus oli see siiski ja meeleldi käiks taas ära Livu veepargis Jurmalas kui väisaks kiidetud Vichy veeparki Vilniuses. Seni on mu ägedaim kogemus olnud just Livus.

Serenas kõhu täis söönud ja mõned tunnid vees ligunenud, sättisime end linnapoole, et hotellis check-in ära teha. Hotellituba vastas igati ootustele, kuigi tuleb tunnistada, et Bolognas olnud Hiltonit pole minu jaoks suutnud miski lüüa. Siiski toas olnud voodi oli saati nii mugav, et veepargis tekkinud roidumus vägisi und peale tikkuma ajas.

Olime otsustanud õhtusöögi veeta mõnes veidi pidulikumas restoranis, ent eelnevat broneeringut selle tarbeks me teha polnud jõudnud. Ja kui keeruline siis ikkagi on Helsinkis laupäeva õhtul heasse restorani lauda kahele saada? Tuli välja, et ikkagi on.

Avastasin, et ma ei tea Helsinki restoranidest mitte midagi. Selle sosas on Facebook hea abimees: kirjutad avalikult seinale, et otsid head restorani Helsinkis ja keegi midagi ikka soovitada oskab (siinkohal suured tänud E ja T). Kõige põnevam soovitus minna Olo restorani, jäi kahjuks toestamata: lihtsalt neil ei olnud vaba lauda (kohale kõmpimise asemel on ikkagi vahel mõistlik jalavaeva säästa ja ette helistada).

Seejärel lõin lahti Helsinkis asuvad Michelini tärniga pärjatud restoranide nimekirja - nendega lihtsalt ei saa oodatud kvaliteedi osas mööda panna, täpselt nagu ka tunnustatud brändikettide hotellidega.

Üllatuslikult selgus, et meie enda hotellis asub Michelini tärniga pärjatud (ja seda juba mitu aastat järjest) Itaalia köögiga restoran Pääkonttori. Päris mõnus on talvepalitud kappi jätta ning üksnes kleidi väel vaikselt restorani liuelda.

Peaaegu kõik lauad olid hõivatud ning teenindajad sibasid mööda saali imekiirusel ringi, et kliente teenindada. Palusime teenindajalt inglise keeles lauda, lisades, et reserveering meil puudub. Kui olime maha istunud, tõi noor uljas meesterahvast teenindaja meile peagi menüüd, lisades juurde eriti meelal toonil menüüde kohta täpsustuse: teile mõeldes on menüüd venekeelsed. Jäin teda suurte silmadega jõllitama. Peale piinlikku vaikusehetke selgitasin inglise keeles, et me ei räägi vene keelt, oleme Eestist. Nüüd oli kelneril üsna piinlik, vabandades, et restorani juht oli meid venelasteks pidanud. Oleme me siis tõesti nii slaavlaste nägu?

Toit ise oli tasemel, suurepärase garneeringuga ning absoluutselt maitsev, aga ka atmosfäär absoluutselt meeldiv. Ka juurde tellitud vein Itaalia Chianti piirkonnast pidi keele alla viima, kuigi üldiselt ma punase veini fanatt pole, ent loomaliha kõrvale on punane just paslik. Parimaks palaks sellest restoranist jäi minu jaoks siiski magustoit, nii üllatav kui see ka pole, arvestades minu soolase lembust. Julgen siiralt soovitada proovida Pääkonttoris kindlasti Mousse di ciocc olato bianco magustoitu.

Meie reisi püänt seisnes aga hetkes, kui hakkasime end restorani minekuks valmis sättima. M palus ulatada endale kohvrist paari uusi sokke, kui teda mõistmatult vaatama jäin. Kohvris olid ju vaid minu asjad ja kohver seetõttu pooltühi. M oli hommikul ju öelnud, et pani enda asjad seljakotti, et Serenasse kergem minna oleks. See osa, et ta seljakotti pani vaid ujumisasjad ja muud riided voodile jäid ootama kohvrisse tõstmist, jäid mu unistele kõrvadele kuulmata ja silmadele nägemata. Nii tema muud vahetusriided, mida ta seljakotti pista ei taibanud, meid kenasti koju tagasi saabudes voodil endiselt ootasidki.

Kuigi M ei olnud tekkinud olukorra üle õnnelik (eriti arvestades, et laupäeviti pannakse poed Helsinkis kell 18 kinni ning kell oli just löönud seitsmendat õhtutundi), siis tahes tahtmata ei suutnud ma kuidagi naeru pidada ning turtsatasin südamest naerma, kohvri kõrvale vaibale istuma vajudes. Hea, et M oli pistnud seljakotti elementaarsed vahetusriided ja kuigi me ülejäänud reisi soojadest talveriietest puudust tegelikult ei tundnud, nokkis M mind igal võimalikul juhul asjade maha jäämise pärast, endal suu nurk naerust tukslemas.

Esimene abieluaasta oli täis üllatusi ja ootamatutest hetkedest koos ülesaamisi. Abielus on väga mõnus olla.

Pilk iseendasse

Viimasel ajal tunnen ma üha rohkem vajadust iseendaga rännata. Vaadata enda sisse ja jõuda selleni, kes ma olen. Või pigem leppida sellega, milline ma olen.

Igaühel meist on teatud ettekujutus endast. Seda nii visuaalselt kui iseloomu poolest. Mitte kunagi ei näe me ennast täielikult selliselt, nagu teised meid tajuvad. Teiste arvamus ei olegi siinkohal oluline. Ent meie taju iseendast selgitavad eelkõige fotod, kuhu oleme ise sattunud. On mitmeid pilte, kus midagi iseenda juures häirib. Ega fotoaparaat ole seda sinna juurde pannud, vaid jäädvustanud ikka, mis kaamerasilma ette on sattunud just sellisena, nagu see sel murdosa sekundil oli. Tegelik mina ise.

Minu ajju on jäänud kujutluspilt minust endast kuskilt ilmselt keskkooli lõpu ajast. Ma olen alati sama lühike olnud, ent kunagi varem pole ma märganud, kui proportsioonist väljas mõned mu kehaosad on. Nii on see aga alati olnud.

On asju, mida saab muuta ja asju, mis ei allu meie tahtele. Kehakuju saab vormida lihastele toonuse andmise ning rasvaprotsendi alla viimisega, mis nõuab pikka järjepidevat tööd iseendaga, kuid proportsioonid liigeste vahel jäävad muutumatuks. Kuidas aktsepteerida enda peegelpilti sellisena nagu ma olen?

Peegelpildina ei mõtle ma üksnes füüsilist välimust, vaid ka seda, mis on mu sees. Kui ma tean, et ma olen andnud endast parima situatsioonis, kus mul on olnud piiratud info ja vaja teha kiireid otsuseid, siis kui palju mul on vaja pingutada, et iseendale tõestada oma parimaid valikuid?

Ma tean, et ma olen andnud endast 110%. Andnud endast kõik. Miks ma siis ennast nuhtlen?

Mis siis kui sisemine leek hakkab põlema vales suunas, põletades mind ennast enda seest? Kui kaugele lasen ma endal minna, enne kui end peatada suudan? Kui palju ma pean endast ära andma lõplikult, et siiski jääda iseendaks? Kuidas taastada langenud müüri, elimineerides edaspidised praod? Hing säästes keha?

See on rännak iseendaga. Teadmata sihtpunkti.

Iseendale otsa vaadates ei pea ma pilku kõrvale pöörama. Ma olen andnud endast kõik. Ma olen andnud endast parima.

Emotsionaalne aasta

Mõtlesin tükk aega, kas teha veel sellel aastal üks blogikanne või mitte ja otsustasin siiski korraks aastale tagasi vaadata. Ühest küljest on aasta 2011 läinud väga kiiresti, sel aastal olen teinud senistest ka kõige vähem kirjeid, teisalt on see aasta olnud väga pikk - kohati tundub, justkui mõned sündmused jäänuks juba mitme aasta taha olles aset leidnud vaid mõned kuud tagasi.

Viimase aasta võin kokku võtta enda jaoks eelkõige kui emotsionaalselt äärmustesse kõikuva aja. On olnud taevalikult kõrgeid hetki (pulmad) kui ka laastavalt valusaid momente (Mamma matused) lisaks kõigele muule, mis sinna vahele on jäänud. Kui esmapilgul tundus aasta olevat pigem tavapärane ja kergemate killast, siis pikemal mõtlemisel on tegelikult olnud üsna keeruline aasta.

Mulle tundub, et märksõnu, mis jäävad 2011. aastat ilmestama on mitmeid, nende hulgas: abiellumine, tervisemured, operatsioonid, matused, reisid, uus auto, tööalased väljakutsed, suured ja kiired muudatused, tagasilöögid, õnnestumised, hea meeskond, lähedased sõbrad, perekond ja kodu.

Ma arvan, et 2012 tuleb huvitav aasta mitmete muutustega (eesotsas juba töökoha osas, sest projekt saab ju minu jaoks läbi hiliskevadel), ent 2012 saab tulla ju üksnes parem kui oli 2011.

Et uus aasta tooks kaasa õnnestunud ettevõtmisi ja täitunud lootusi. Lõpuks ometi tuli täna ka lumi maha ja aastavahetus tuleb mõnusa talveilmaga, nagu kord ja kohus. Maa on valge. Õnnelike tegude rohket uut aastat!

Purunenud lootused

Kui asjad ei lähe nii, nagu sa oled oodanud, arvestanud ja planeerinud, vaid sootuks vastupidises suunas. Sinu pingutustest ja proovimistest hoolimata. Siis on pettumus kerge tulema.

Mis saab siis, kui kõik läheb oodatule vastupidiselt? Alati peaks olema plaan B. Aga kui seda ei ole? Kust leida see jõud ja tahtmine, et kõigega edasi minna? Mis on see, mis toob naeratuse uuesti näole ja annab lootuse? Ma ei oska nende emotsioonidega toime tulla.

Midagi ju justkui polekski nagu juhtunud. Kui sul pole midagi, ei saa sa ka millestki ilma jääda. Aga tunne on, nagu ma oleks kaotanud just terve maailma. Nüüd läheb natuke aega, enne kui päike uuesti paistma hakkab ja maa enam ei musta.

Tundub, et selle aasta Jõulud tulevad mustad. Kahjuks.

Spa puhkusest kuni kontvõõrastena firmapeoni

Vahel tuleb lihtsalt aeg maha võtta. Kuulata oma keha ja anda iseendale kasvõi paar päeva puhkust. Võib ju olla, et need paar päeva justkui poleks piisav, kuid vahel võib paar päeva tunduda justkui nädalana. Positiivsete emotsioonide voog aitab kaasa organismi lõõgastumisele ning vabadest hetkedest viimase võtmisele.

Olgugi hetkel kiiretest aegadest ning muudest teguritest (loll on see, kes vabandust ei leia) tingituna, otsustasime mõnda aega tagasi L-ga minna kaheks päevaks kuhugi spasse. Peale pikka kaalumist jäid sõelale kolm asukohta: Pärnu, Rakvere ja Kuressaare. Pärnu oli neist kõige ebaatraktiivsem, kuid see-eest soodsam ja suurimaks eeliseks ülimõnusad Estonia termid. Rakvere tundus esimese hooga kuldse keskteena, ent samas olin ma alati tahtnud ka Kuressaarde minna. Lõpuks valisime peale pikka vaagimist ikkagi Grand Rose spa kasuks ja pean tunnistama, et seda otsust ma hetkel kuidagi kahetseda ei saa. Eriti arvestades seda, et valinuks me Pärnu, siis juhtunuks me ilmselt tunnistama ka Estonia termide riidekapi põlengut. Kes teab, kui stressivaba spa puhkus see siis oleks olnud.

Kirjutasin tööl kaheks päevaks puhkuseavalduse ning pikendatud nädalalõpp pidi eile edukalt algama. Meie esimene mõte oli startida Tallinnast üsna mõistlikul ajal, et nautida ilusat sügisilma ning veidi Saaremaad ehk ka avastada. L oli Saaremaal käinud viimati keskkooli lõpus ning mina ka üsna mitu aastat tagasi (kui suvine komandeering välja arvata). Kõik ei läinud päris nii, nagu ette oskasime arvata.

Võtsin äratuskellalt igahommikuse äratuse maha ning arvestasin, et meeldetuletus äratab mind tavapärasest tunnike hiljem: see jätab mulle täpselt sobiva ajavaru, et asjad kokku panna ning T-ga pikem jalutuskäik sügishommikus teha. Lisaks oli M-l tööpäev, nii et tema asjatoimetamiste peale pidanuks ma nagunii ärkama enam-vähem õigel ajal. Kui ühel hetkel aga M telefon helisema hakkas, mõtlesin ma vaid, miks keegi talle tööasjus nii vara helistab, enne kui tabasin, et olime mõlemad südamerahuga tund aega plaanitust sisse maganud. M kiirustas hoobilt tööle, mina asju pakkima.

Hommikul tund aega oma ajast kaotada (ka puhkusel olles), lööb igasugused plaanid kõikuma. Nii ei jõudnudki ma plaanitud ajaks valmis ja otsustasime L-ga minna järgmise praamiga Saaremaale. Sügisene laevagraafik andis meile aga tunnikese vaba aega, mis tuli meil teepeal ära sisustada.

Kuigi ilm oli kõike muud kui kuldselt sügisene, läbilõikav tormiks muutuv tuul lõõtsutamas kõrvus ja näpistamas sõrmi ning jahe sügisene uduvihm kõike niiskeks muutes, olenemata väljas endiselt valitsevatest üsna kõrgetest õhutemperatuuridest, otsustasime teha vahepeatuse Lihulas.

Lihula on sisuliselt minu lapsepõlve kant. See oli lähim suurem asula, kus me maal olles poes käisime nii suuremaid toidukraame kui ehitusmaterjale ostmas. Minu jaoks oli väiksena suur saavutus sõita maalt jalgrattaga Kõmsile, veel suurem aga Virtsusse ja järgmine eesmärk Lihulasse, aga selle täitmiseni ma ei jõudnudki. Eks vahemaa pikkus veidi hirmutas ka. Olid ajad ju ka teised.

Lihulas asuvatel muinaslinnuse varemed on mulle tuttavad juba lapsepõlvest. Vanasti olid need räämas ja pigem ümberkukkumisele kuuluvad. Mul on kord umbes kümmekond aastat tagasi õnnestunud kord ka giidiga Lihula linnuse varemetes jalutada ühe roheliste matka raames, ent sellest ma paraku palju ei mäleta. Nüüd on varemed aga kenasti korda tehtud, nende keskele rajatud mõnus väike laululava ning peatatud varemete lagunemine ja ajahamba poolt ajaloolise väärtuse hävinemine.

Lihula linnus on rajatud juba 13. sajandil. Täna asub see merepiirist nii kaugel, et linnuse jalamil seistes ümbritsevate heinamaade tagant merd enam ei näe, kuid tuulekohin on seal alati selline, justkui laksuksid merelaine otse vastu linnuse all olevat kallast. Kunagi väga ammu olla meri otse ka Lihulani väljas olnud.

Sünnijärgselt olen ma põline lasnamäe pliks, kuid südames on mu lapsepõlvekoduks olnud pigem Kukeranna lähistel asuv maakodu, kus olen veetnud kõik oma muretud lapsepõlve suved. Kadakate vahel, sõnniku järgi lõhnaval heinamaal, kivivare puudevarjus ja metsmaasikaliselt magusalt maitseval suvepäeval. Sellel kohal on minu jaoks müstiline maik.

Kuna meil oli aega, sõitsime ka sealt külast L-ga korraks läbi, et vaadata, mis seal vahepeal juhtunud on. Majad olid endiselt paigas, nagu varemgi. Mõnda veidi vaid kõpitsetud, mõnele ajahammas valusamini taha hakanud. Mere äärde viiv tee oli justkui kitsamaks muutunud, kuid tuulik seisis endiselt säravalt omal kohal, nagu ta mõnda aega tagasi korda tehti. Sealt edasi muutus tee aga suhteliselt sopaseks ja päris mere äärde välja me ei jõudnudki. Paarikümne aastaga muutub ikka väga palju ning eriti suuri kontraste ilmselt näebki Eestimaa äärealadel.

Veidi peale keskpäeva saabusime Virtsu sadamasse. Teravast tuulest oli meri tormine, kuid laevad liikusid. Hiiumaa vahet sõitma harjununa oli minu jaoks veider, kuidas napilt maha istununa ja jutustama hakanuna, oli praam ühtäkki juba Kuivastus kohal. Võrreldes Hiiumaa sõiduga, on laevatee Saaremaale ju umbes kolm korda lühem.

Grand Rose spa kohta olen varasemalt kuulnud pigem positiivset kui negatiivset. Maja paistab ise väljapoolt üsna tilluke, ent seest uskumatult mahukas. Kõikjal on kasutatud roosi motiivi: uksenikerdustes, riidekappides ja laudades puidust roose, lambid on roosikujulised ja põrandatel roosimustriline vaip. See kõik jätab hubase ning veidi luksusliku mulje.

Spa hotell on spa hotell ning ärikliendina sinna ronida ilmselt ei tasuks. Kaheses toas olid voodid teineteisele üsna lähedale nihutatud, nii et hea sõbrannaga on mugav olla, kuid töökaaslasega, kellega kuigi lähedane pole, oleks ilmselge tungimine privaattsooni. Lisaks on toas tualett, mille üks sein on toa poole klaasist. Seespoolt on küll võimalik ette lasta nii ruloo kui kardin, nii et tegelikult pole midagi näha, mis vannitoas toimub, kuid eksootilisemate soovide korral saaks seal akna taga oma toas istuvale kallimale üsna kenakese show korraldada. Igatahes on säärane tualeti lahendus põnev ning annab väiksele toale visuaalset avarust juurde.

Meie toast avanes rõdu otse sisehoovi ning nurgalt vaade ka veekeskusesse, mistõttu oli lihtne pilku peal hoida, milla rahvast veidi vähem, nii et saab ka ise minna vee- ja saunakeskuse mõnusid nautima. Veekeskus on seal tõeliselt mõnna: on nii auru-, soola-, soome saun kui ka sanaarium lisaks basseinidele, mullivannidele ja muudele spa juurde kuuluvatele lõõgastuselementidele (nt soojad kivitoolid). Lisaks on huvitav see, et hoolitsuste ruumid asuvad samas, kus veekeskuski. Nii on mugav end oma toas ujumisriiete väele sättida, hommikumantel peale visata ja veekeskuse külastamise vahepeal kätte saada ka oma hoolitsus.

Oma hilise lõunasöögi tegime Sadhu kohvikus, kus, tõele au andes, oli toit üsna maitsev (ka ilma silmanägemist võtva näljata). Nautisin metssea burgerit, mis meenutas oma olemuselt vägagi Babybackis ja Mac BBQ-s pakutavat. L võttis värske päeva püügi: lestad, mis nägid juba eemalt nii ahvatlevad välja, et hetkeks jõudsin isegi kahteseda metssea burgeri tellimist.

Meie esimene protseduur pidi kujutama endast eksootilist mäevaha mähist. Pean tunnistama, et see valmistas veidi pettumuse: ootasin midagi sellist, kus mäkerdatakse keha millegagi kokku, mis ise soojeneb ja hiljem maha loputatakse. Tegelikkuses on tegemist aga nagu soojakotiga ühele konkreetsele piirkonnale, nt turjale. Lõdvestab ja lõõgastab ta küll, kuid päris soovitud efekti ta ei anna.

Sauna- ja veekeskust nautisime täiel rinnal mõnusa värske mojitoga kuni see õhtul kella 22 ajal suleti. Magamaminekuks oli veel veidi liiga varajane aeg ning mõtlesime minna kuhugi välja, et teha veel paar kokteili. Klubitajad me L-ga kumbki kuigivõrd pole ja kui ma netist õigesti aru sain, siis talvehooajal on ööklubid Kuressaares lahti ka vaid reedel ja laupäeval.

Suvel, kui otsisin ka sellist mõnusat chill-out lounge tüüpi kohta, kus wifi leviks ja rahulikult ühe kokteili saaks teha, sattusin Chameleoni, mis jättis mulle väga mõnusa mulje. Sättisime end riidesse ning jalutasime Chameleonini. Grand Rose spal on see eelis, et ta asub täpselt linna keskel, mistõttu igale poole on üsna lühike maa jala minna, erinevalt GO-spast, mis asub täpselt mere ääres.

Juba eemalt tundus Chameleoni lähedus kuidagi kahtlaselt vaikne. Netist püüdsin leida ka nende avamisaegu, kuid Chameleoni enda kodulehel pole selle kohta mitte mingit infot. Mujalt googeldades tundus, et Chameleon peaks lahti olema nädala sees südaööni. Nende ukseni jõudes selgus aga, et talvehooajal suletakse nad nädala sees juba kell 22. Ehk siis napid pool tundi enne seda, kui sinna kohapeale jõudsime.

Pihvid lähevad peole. Inimtühjas Kuressaares. Kus on kõik talveks suletud.

Tundsime L-ga end üsna tobedalt. Me polnud end sättinud just peole mineku riidesse, aga veidi korrastanud end õhtuseks väljaminekuks olime ju ikka. Jalutasime mööda peatänavat edasi, püüdes leida mõnda kohta, kuhu saaks maha istuda ehk mis veel avatud oleks, et meie sättimine poleks nüüd päris asjatu olnud. Valik just teab mis suur ei olnud. Suvel Kuressaares olles, soovitati mulle ka üheks kohaks, kus istuda, Veskit. Nii me oma sammud sinnapoole seadsimegi.

Juba eemalt oli näha, et Veskis tuled põlevad ja inimesed istuvad laudade taga. Meie lootused tõusid kõrgustesse. Veidi lähemale jalutades märkasime Veski ukse ees väikest seltskonda meesterahvaid suitsetamas ja omavahel jutustamas. Veski avamisaegadega tahvel seisis otse nende selja taga ukse kõrval. Püüdsin seda eemalt piiluda, ent ei õnnestunud. Meie ees astus üks neiu otse ukse poole ja otsustasime talle järgneda kuni seltskonnani.

Meile tundus põgusal vaatlusel, et tegelikult on Veski ikkagi kinni ja renditud eraürituseks, mistõttu me seal pikemalt peatuda ei saa. Seltskonnalt ukse eest me ka selgeid vastuseid kuidagi ei saanud, kas Veski on kõigile avatud või on neil seal eraüritus käimas. Sisse kutsuti meid Veskisse julgelt, ent enne seda uuriti, kes me sellised ikkagi oleme: "Ega te hiidlased pole? Hiidlaseid me sisse ei lase... Ahaa, Tallinnast... Aga äkki olete siis rahvaloendajad? Kus teie sinine sall on?". Nii uskumatu, kui see ka pole, pandi esimese kahe küsimusega meid tegelikult üsna paika, ilma et pakkujad ise seda taibanud oleksid. Vähemasti on selge, et rahvaloenduse kohta on teadlikkus inimesteni jõudnud.

Nii me jutustasime ukse taga õues kuniks kõigil osapooltel hakkas parajalt jahe. L sõrmed olid juba kergelt kronksus kuju võtnud ning mina otsisin taskust kindaid välja, kui otsustasime siiski ukse vahelt siseruumi piiluda, kuhu lahke seltskond meile teed juhatas. Astusime Veski uksest sisse ning märkasime baarileti ääres sumisevat hulka inimesi, kes endale uut jooki nõutasid. Kõik mehed. Kõrvalruumi olid sätitud lauad toitudega, mille taga pooled kohad juba vabanenud olid. Lasin pilgul ruumis ringi käia. Kõik, keda mu pilk hoomas, olid... taas mehed! Kuhu me küll sattunud olime?

Seltskond pidas end väga viisakalt üleval ja arvestades, et olime ainsate naisterahvastena ja kontvõõrastena sattunud juhuslikult ühe firma kliendiüritusele, mille ametlik osa oli lõppenud juba paar tundi tagasi ja käimas mitteametlik afterparty, siis hoolitseti meie eest üsna kenasti, pakkudes korda mööda nii süüa kui juua, millist külalislahkust me tagasihoidlikult pruukisime. Tähelepanu pälvisime me igatahes suuresti ning kuidagi ootamatult sai laud, kus istusime, üsna populaarseks. Kui võiks arvata, et vaba arvega baaris üksnes meeste seltskonnas pruugitakse alkoholi rivitult ning iga mees muutub matsiks, siis minu üllatuseks nii see ei olnud. Lõbusas tujus meesterahvad pidasid end ilusasti üleval, ei muutunud labaseks ega arrogantseks. Jututeemad olid huvitavad ja mitmekülgsed, ka silmaringi avardavad.

Kella kolme ajal öösel jalutasime kahekesi L-ga tagasi oma hotelli. Hommikul ootas meid veealune massaaž ning korralik lõunasöök enne lahkumist. Tuju oli taevas ning üheöisest eemalolekust oli saanud justkui nädalane puhkus, mis pakkus positiivseid emotsioone ja suurepärast lõõgastust. Teinekord ei puhka välja ka nädalaga nii hästi, kui see meil õnnestus seekord kahe päeva ja ühe ööga.

Aitäh, teile, kes te meie õhtu suurepäraseks ja puhkusest tõelise puhkuse tegite. Et me ei olnud suvalised peole minevad pihvid, kes erapeole kräshisid, vaid saime end tunda veetlevate vestluskaaslastena. Meie sõbrannade töönädalalõpu lühipuhkus õnnestus 100%.

Õppetunnid 2000 km Eestimaalt

Viimase kahe nädalaga olen maha sõitnud veidi üle 2000 km Eestimaa teedel. Ma pean tunnistama, et sügisene Eestimaa on äärmiselt ilus. Sel aastal on sügis olnud soe ja kuldne. Ilmselt tavapärases sügises ilutseks teepervedes juba raagus puud, kuid alles nädalapäevad tagasi oli imeline vaadata, kuidas valge udu langes maale, kus oli säravroheline rohi, kergelt raagus puud, mida kattis kuldkollane lehtede rüü. Tundus, nagu oleksin sõitnud muinasjutus.

Teel Narvast Tallinna oli maanteel koht, kus õige nurga alt saanuks ilmselt imelise loodusfoto niiskest kurvilisest maanteest, mis otsapidi lõppeb äsja langenud udus, külgnemas sügiseselt kastese heinamaaga. Tol hetkel ei tihanud ma aga autot teepervele tõmmata, et tiheda liiklusega maanteel proovida pilti purki püüda.

Kui Tallinnast Tartusse peale tööpäeva lõppu ja veel mõningast asjatamist sõitma hakkasin ning oma teel lisaks pilkasele pimedusele ka meeletut ja läbipaistmatut udu kohtasin, lootsin sisimas, et udu kaob mõne kilomeetri pärast. Paraku nii hästi ei läinud ning kogu teekond Tartusse oli kaetud ülitiheda piimja valge uduga, kus nähtavus oli umbes 20 meetrit, millest tulenevalt oli sõidukiirus tavapärasest oluliselt madalam ning teekond Tartusse võttis aega 3 tundi. Mulle tundus, et me ei jõuagi kunagi kohale. Pimedas on sõita niigi üsna väsitav, aga rampväsitav on sõita ilmastikuoludes, kus pole võimalik üldse aru saada, kuhu tee läheb, kas vastutulevad väikesed täpid, mis osutuvad autotuledeks, on omas reas, sinu omas või kuskil mujal, rääkimata sellest, et võiksid ümbruse järgi püüda üldse aimata, kus kandis sa hetkel viibid. Hea, et meid oli autos kolm täiskasvanut, nii et jutustades tee kiiremini möödus ja kolmekesi "siil udus" asukoha osas arvamismängu maanteel teha sai. Kui poleks pidanud järgmisel varahommikul Võrus olema, tahtnuks ma otsa ringi keerata.

Kui A hakkas järgmisel hommikul Tartust Valka sõitma ning teepealt helistas südamepuperdades rõõmusõnumiga ellujäämise kohta, sest piimjas udus tulid talle ühtäkki kaherealisel maanteel vastu neli tuld, nii et tal õnnestus napilt kolmanda sõidukina kaherealisele teele korraga ära mahtuda, ei saanud ma päris täpselt aru, mis udust ta räägib. Eelmisel õhtul oli udu küll silmipimestav olnud, ent teel Tartust Põlvasse säras meile vastu üksnes sügisene päike, mis helkis kelmikalt vastu kasteselt metsatukalt.

Kui olin J Põlvasse maha pannud ja Võru poole edasi sõitma hakanud, sain aru, millest A mulle enne telefonitsi rääkis - maanteed kattis ühtlane udu. Kuigi väljas oli valge, siis on ikkagi päris keeruline sõita enda jaoks tundmatul teel. Kõige keerulisem oli Luhamaa mnt ristmik, kus Põlva poolt tulijale on stop-märk. Seisad stop-märgi ees ja vaatad paremale ning vasakule uuesti ja uuesti, kuid nähtavus on udus nii olematu, et kui keegi mööda seda ristuvat maanteed täismahviga tuleks, poleks teda parima tahtmisegi korral võimalik enne näha, kui ta päris keset ristmikku juba on. Kehitasin nõutult õlgu, püüdes valida ristmiku ületamiseks sobilikku hetke. Ma polnud tol momendil ainus, kes sama probleemiga silmitsi seisis. Sedakorda läks kõik õnneks hästi.

Eestimaa sügisestel teedel (ja ilmselt mitte ainult sügisestel) on veel paar huvitavat fenomeni lisaks loodusele. Võiksin need kokku võtta umbes nii: Lõuna-Eestis tehakse üsna palju ohtlikke möödasõite, nii autodega süstimisi kui üsna napikaid tagasi reastumisi; Pärnumaal on nii jalakäijad kui jalgratturid parajad hulljulged, kes helkureid kuigivõrd ei armasta, arvates, et nad on nii valgustatud linnatänaval helkurita kui maanteel väikese tulukese abil nähtavad, neile lisanduvad Läti numbritega automaniakid, kes ei malla oodata mõistlikke möödasõite; Ida-Eestis on maanteel lihtsalt kohutavalt tihe liiklus, bensiinijaam meeletult ülerahvastatud (kohvi- ja tualetipaus oli täiesti lootusetu ettevõtmine) ning Narva valgusfoorid olematud seasilmad, mille tulesid näevad ilmselt hästi üksnes kohaliku treenitud silmad.

Kui suvel Itaaliasse läksime, hoiatati meid täiesti kultuuritu liikluse eest. Seal saime hakkama (muidugi terve aja oli roolis vaid M) üsna hästi, kuigi teed olid meie jaoks täiesti tundmatud. Tagasi kodumaal olles sain esimestel päevadel meie pealinnaliikluses kaks korda signaali: esimese korra selle eest, et napilt enne rohelise tule süttimist polnud ma juba foori alt minema süstinud ja teise korra polnud ma nõus vilkuva rohelisega täiesti umbes ristmikule välja sõitma. Siinkohal on ilmselt oluline ääremärkus, et rohelise vilkuvaga andis mulle signaali ühistransport.

Mis on ometigi lahti meie liiklusega? Kuhu on inimestel nii meeletult kiire, et ei kannata oodata fooritule vahetumist või peavad vajalikuks ristmikule sõita ka siis, kui on ilmselgelt näha, et nad jäävad teise suuna fooritsükli ajaks jalgu? Milleks teha süstivaid möödasõite, mis panevad teised maanteel liiklejad eluohtlikku olukorda? Kas tõesti jõuab nii oluliselt kiiremini kuhugi kohale?

Eelneva üle võin ma vaid ahastada ja loodetavasti loen ise oma blogikannet uuesti siis, kui Eestimaa liiklusega olen liiga ära harjunud, et tuletada ka endale meelde, mis oluline on. Liikluskultuur ja -viisakus algavad eelkõige väikestest asjadest.

Aga lepime palun ühes asjas nüüd küll kokku: ei ole mitte mingit vabandust helkuri kandmata jätmiseks. Ka see, kui liigud vaid autoga (kuidagi pead sa ju autosse ja autost välja ka saama). Ka valgustatud linnatänaval ei ole tumedates riietes helkurita inimest näha, rääkimata maanteeservas kõndivast. Täna tegin seetõttu äkkpidurduse. Tõuse nüüd diivanilt ja mine riputa oma välisriietele see helkur külge, mis kapiserval pikemat aega juba vedeleb!

Pärnu aastaringne X-faktor

Mulle meeldib Pärnu. Mitte ainult tema kuurortlikkus, vaid päriselt. Kohe niimoodi, et võiksin sinna elama asuda, ainult et tööd ei ole. Üleüldiselt tundub mulle, et Pärnus on Eesti teiste suuremate linnadega võrreldes tööpuuduse probleem vast isegi kõige suurem.

See ei ole mingi üllatus, et Pärnu tuksleb eelkõige suverütmis ja hooajaliselt: suveläbi on pidu ja pillerkaar ning üks korralik suvi ei saa justkui mööduda Pärnuta. Iseenesest pole selles ju midagi halba, ent sügisel, talvel ja kevadel pole seal mitte midagi teha ega vaadata. Kui turist suvehooajast väljaspool sinna isegi tuleb, siis peamiselt mudaravi ehk moodsa sõnaga spa teenuste pärast. Aga see on ka kõik. Täielikult.

Nii kui ilm läheb jahedaks, on Pärnu justkui välja surnud. Seal ei toimu enam mitte midagi ja linnatänavad on inimestest tühjad. Kui mudaravile tulnud turist ka sooviks hotellitoast lahkuda, siis peale umbes tunnise jalutuskäigu linnapeal ei olegi tal kuhugi mujale minna. Mis on see Pärnu x-faktor, mis ajab turisti ilma trotsides hotellitoast välja?

Ma ei tea, on see puudulik regionaalpoliitika või vananenud juhtumismallid, mistõttu enamus töökohti on koondunud Tallinnasse ja muud linnad, mis Tallinnast veidi kaugemal, kust igal hommikul Tallinnasse ja õhtul tagasi sõita tundub veidi ülearu ajaraiskamine, kuid raske on vaadata, kuidas tublid ja targad inimesed on rakendamata ning selleks, et leib lauale tuua ja hing sees hoida, ongi sisuliselt kaks varianti: kolida Tallinna, kus ehk õnnestub tööd leida, või minna välismaale.

Kui Türki tehti siseruumidesse suusakeskus, et sinnagi veidi teistlaadi vaheldust pakkuda, siis Pärnu kuurortlinna mainet arvestades, tuleks sinna luua aastaringne ranna- ja päikesepuhkusevõimalus, et ka seal oleksid turistid igal aastaajal olemas ning seetõttu ka tööd pakkuda. Sellised utoopilised ideed nõuavad aga suuri investeeringuid ning isiklikke naftašeike ei ole meil aga ilmselt kusagilt käepärast võtta, kes oleksid valmis oma ressursse ohverdama.

Võibolla aitaks Pärnut ja teisi selliseid linnu, kus pole aastaringselt x-faktorit kohapeal olemas, juhtumismeetodite uuendamine. Töökohad, kus ei ole ilmtingimata vaja olla 5 päeva nädalas kohapeal (selge on see, et klienditeenindaja, postiljoni, arsti, tuletõrjujate ja teiste ametkohtade osas see ei kehti, vaid eelkõige mõttetöö tegijate osas), võiks luua kohalikesse nö kaugtöökeskustesse, et oleks koht kuhu minna (kõigile ei sobi omaette 4 seina vahel nokitsemine), ent ei peaks minema kaugele ja mitmete eri firmade töötajad samas ruumis võiksid mõtete vahetusel pigem tekitada sünergiat kui ideede kaotsiminekut. Teisisõnu mõtlen ma smart workplace stiilis süsteemi. See annaks võimaluse inimesele elada seal, kus ta soovib, kuid töötada firmale, kes tema teadmisi ja teenuseid soovib.

Idee on ju hea, kuid juhid, kes on harjunud nägema enda alluvat oma silma all, arvates, et nad teevad nii rohkem tööd ja töö üle on parem kontroll (kas ikka on see nii või tehakse lihtsalt tagumiktunde kohalolemise eesmärgil, selle asemel, et töö produktiivsus tõuseks?), ei ole veel enamjaolt valmis olema paindlikud, usaldama oma inimest ning looma uusi süsteeme, kuidas mõõta tegelikku töö efektiivsust ja saavutusi. Kui kaua ja mida läheb vaja, et muuta juhtimisstiile paindlikumaks ning tuua (kasvõi osaliselt) töö headele spetsialistidele sinna, kus nad tahavad seda teha? Kas tööjõu vaba liikumise mõiste definitsioon võiks laieneda ka nn tarkade töökohtade ideoloogiale?

Ah, unistan paremast homsest. Ehk tuleb päev, kus see, mis täna utoopiline, on saanud tegelikkuseks. Nõuab ju see kõik vaid väikest ühist pingutust.

Nädal 8 energiast pakatava neljajalgsega

Nüüd on siin päris tükk aega vaikust olnud. Seda mitte sellepärast, et nädal mitme koeraga oleks niivõrd laastav olnud, et nii pikk taastumisaeg olnuks seepärast vajalik, vaid pigem seetõttu, et tööd on olnud palju ja õhtul peale päev läbi arvuti taga istumist ei jaksa end enam kokku võtta blogikirje tegemiseks. Pealegi, kui mõtted tiirlevad enamusajast töö ümber, ei tuleks ka kirjetest kuigi head nahka.

Pean tunnistama, et nädal koertega oli vahva ja huvitav. Ma küll ei kujutaks päriselt ette seda, et igapäevaselt elaksin koos ligi kümmekonna hingega, kellest suurem osa on neljajalgsed, ent T nautis neidude seltskonda küll igati mõnuga ja on peale seda ka kodus sootuks lustlikum olnud (mida on osaliselt mõjutanud ka vana lelu uuesti kätteandmine).

Enne kui esimesel õhtul koju jõuan, on M väga asjalikult vajalikud toimetused ära teinud, lisaks toimetanud ühe koera hoidja juurde ja meie mõmmi kodust majapidamisse. Nüüd on meil 8 koera, kelle eest nädal aega hoolt kanda, sest kolm muud püsiasukat on leidnud endale nädalaks muud hoidjad. Vastasel juhul olnuks koeri kokku lausa 11. Seda on ilmselgelt rohkem, kui ette kujutada suudame.

Meid oli hoiatatud selle eest, et vanemat preilit ei tohi üksi tuppa jätta koos toiduga, pealegi on ta piisavalt kaval, et saada kätte söök sellistest kohtadest mille peale ei tule isegi. Ka on varasem kogemus meil sellest, kui preili E kord meile mõneks päevaks külla tuli: töölt koju tulles lõhnas õhk niimoodi, nagu oleksime triikraua terveks päevaks sisse jätnud. Kui kööki ruttasime, avastasime, et elektripliidi raud on sisse lülitatud ning sellel olnud tühi pann nii tulikuumaks köetud, et selle sabast ei saa ka pajalapiga kinni haarata. Ju preili E tahtis T-le muljet avaldada ning asus mõnusasti kokkama, aga ei olnud arvestanud sellega, et kuivained kõrgemal kapis asuvad ja pann seetõttu tühjaks jääb. Tookord lahenes situatsioon õnneks hästi. Sellest ajast saadik on preili E ja T omavahel suured sõbrad.

Arvestades eelnevat kogemust paneme preili E iga kord teise tuppa luku taha, kui ise elutoast ja köögist ennast kuhugi ära sätime - on ju T seegi kord samas majapidamises ja kes teab, kuidas preili E sedakorda soovib muljet avaldada. Ühel hommikul, kui T on ööseks elutuppa jäetud ja preili E oma tuppa luku taha pandud, ärkan selle peale, kuidas T ja preili E peavad läbi ukse dialoogi. Üsna kõnekalt, erinevatel toonidel häälitsedes ilma haukumata. Kõrvalt kuulata on seda päris naljakas.

Sõbranna on enne kodust lahkumist koerad ära märgistanud, et suudaksime neil vahet teha. Kuigi igal koeral on oma nägu ja iseloom, siis suuremas mänguhoos üksteisevõidu joostes ei tee siiski esmapilgul võõram silm kahel mustal koeral omavahel vahet. Tehtud märgid kuluvad maha esimese paari päevaga ja hiljem leiutan oma tehnika, kuidas vahet teha, kes mulle hetkel vastu jookseb: vaatan koerale sügavalt silma ja kutsun teda nimepidi. Kui selle peale laekub teine sama värvi koer, siis ongi selge kumb on kumb. Ometigi suudan paar korda ühevärvilised koerad omavahel sassi ajada, ent õpin neil väga kiiresti ka välimuse järgi vahet tegema. Varsti ei ole nimetaktikat enam tarviski.

Juba esimesel hommikul avastab M ühest boksist tõmmu teismelise plika E väljaheited. Mis seal ikka, tuleb ära koristada ja boks veega puhtaks pesta. Sama kordub õhtul peale töölt tulekut. Ja järgmisel hommikul. Kuniks avastame, et tõmmu plika E tuleb õues hoida kuni hiliste õhtutundideni ja vahetult enne magamaminekut oma boksi tudile saata, siis seisab boks puhtana.

Kui M esimesel õhtul koertele süüa hakkab andma jäetud juhtnööride kohaselt, saab üsna kohe selgeks, et ühe kohaliku asuka suhtes puuduvad igasugused toitumisalased nõuanded. M vaatab tüdrukut ühest ja teisest küljest ning püüab pilguga mõõta ja stema vanust hinnata võrreldes teistega ning toimetab edasi kõhutunde järgi. Tüdruk igatahes söögikoguste üle õnnetu ei ole.

Omaette keeruline on anda ka kõigile koertele korraga söök kätte, kusjuures neist igaüks sööb eraldi oma kausist ja erineva koguse toitu. Niikui toidutünni juures korraks krõbistada, on kõik sõbrad suure õhinaga platsis, üks suurem Aafrika näljahödaline kui teine, justkui poleks keegi neile nädal otsa süüa andnud. Rivistan nad üles, panen kausid enne kõrgemale pinnale valmis ja seejärel laon kausid ükshaaval ette. Üllataval kombel ei kipu eriti keegi neist teise kausist vennalikult toitu näppama, et enne sööme sinu ja pärast igaüks oma toidu ära, vaid süsteem toimib ikka nii nagu peab: igaüks sööb kolme karu muinasjutu kompel oma kausi ise tühjaks.

Võõras majapidamine on ikka võõras majapidamine. Esimesed kaks päeva läheb aega selleks, et õppida kasutama kööki ja leida söömiseks elementaarsed asjad üles. Järgmised kaks päeva selleks, et leida söögitegemiseks elementaarsed asjad ning seejärel kaks päeva, et meenutada, kus sa nägid seda asja, mis sul just nüüd vaja on, aga ühestki loogilisest kohast ei leia. Lõpuks tekib harjumus asjade asukoha suhtes ning mõtted, kui mina siin päriselt elaks, paneksin need asjad hoopis siia ja muretseksin teised asjad hoopis tänna. Aga me ei kolinud pärislt sisse, nii et enda käe järgi midagi ümber korraldama hakata polnud mõtet.

Esimene majapidamisalane väljakutse oli leida põranda lapp põrandapesuks. Garderoobist leian kerge vaevaga lapivarre ja otsa, ent lappi ei leia ma esimese hooga ei köögist, esikust, vannitoast, saunast ega elutoast. Seejärel saab mõistus otsa. Hiljem selgub lapi asukoht õues, mille peale ma poleks osanud kuidagi tulla. Seejärel saan selgeks, et leitud lapid ja olemasolev ots ei lähe omavahel mitte kuidagi kokku. Tuvastan lõpuks õige otsa lapi jaoks, kuid sellel puudub vars ning eraldiseisev vars sobiliku otsaga kokku ei lähe. Lõpuks õnnestub kompunnida kolmest asjast kokku sobilik kaadervärk: mittesobiva otsa vars pandud sobiliku otsa taha ja lapp ka kinnitatud. Põrandapesu saab alata.

Meie suurim väljakutse tollel nädalal on aga vajaliku dokumendi otsimine. Sõbranna saadab reisil olles sõnumi palvega võtta riiulilt dokument ja toimetada see edasi vastavalt juhtnööridele. Mida aga ei ole, on dokument ise. Pöörame pea peale terve kabineti, vaadates läbi iga seal olnud kausta ja kõikvõimalikud muud kohad. Otsime nii külmikust, magamistoast, saunast, garderoobist kui kõikvõimalikest ja võimatutest muudest kohtadest - mida ei ole, seda ei ole. Sõbranna raiub, et dokument on kodus, oli ta seda napilt enne reisile minekut ju ise käes hoidnud, ent tema soovitatud kohtadest üheski dokumenti ikkagi pole.

Appi tuleb võtta nii loogika, kavalus kui varjatud detektiivioskused (siinkohal ilmselt tuleb igasuguste politseisarjade ja psühhoanalüüsi tegevate Hollywoodi filmide vaatamine kordki kasuks). Kuniks leiame otsitud dokumendi garderoobi ülemisel riiulil olnud spordikotist, mille peale poleks ma osanud uneski tulla. Lõpphea, kõik hea. Nüüd võime vist enam-vähem une pealt sõbrannale öelda, kus tal midagi asub, juhuks, kui ta miskit taas otsima satub. Ma usun siiski, et olnuks ta ise kodus, võtnuks antud situatsiooni lahendamine tal vaid mõne hetke, ent meie saime end lõbustada sisustatud ajaga mitmeks õhtuks. Oma kodus tead ju ikka, kuhu sa midagi käest korraks ära panna võid.

Nädalavahetusel tuleb mul mõte minna koertega mere äärde. Blondid suutsid end mulla peal püherdades värvi muutma panna ja sarnanesid välimuselt juba brünettidele. Mõeldud, tehtud. Maasturi pagasnikuluuk lahti, käsklus "hop" ja neli koera peaks olema autos nagu niuhti. Kolm on käskluse peale autos nagu miilenkid. Neljas, kaasa tulijaist suurim, vaatab aga auto taga nukra näoga, sest mõõda kuidas tahad, tema arvates talle seal enam ruumi ei ole.

Proovime uuesti. Kolm koera autost välja. Neljandale käsklus autosse hüpata, aga enne kui ta sellele mõelda jõuab, on autos taas kolmikust esimene, siis teine, seejärel vahetavad esimene ja kolmas kohad. Kaks koera autos, kaks väljas. Neljas vaatab endiselt õnnetul ilmel.

Kolmas katse. Kõik neli koera istuvad auto taga maas, suurest ärevusest eesoleva autosõidu ees kõrvad lidus ja sabad tatsumas piki maapinda. Seisan auto ja koerte vahel ning seletan kehtestaval häälel kolmele, et seekord läheb neljas esimesena. Enne kui üks kolmikust enda mõtte lõpuni mõelda jõuab, katkestan teda juba eos. Neljas hüppab esimesena autosse. Kolm tükki järgi. Kõik neli on õnnelikult pagasisse pakitud ja sõit mere äärde võib alata.

Koerad naudivad vees puristamist suurima mõnuga. Ilm on sügiseselt kuldne, kuid soe ja päikseline. Loobime vette kaigast, mida nelik üksteise võidu püüab ära tuua kas ükshaaval, tandemina või teineteisele loovutades. On aeg koerad taas autosse pakkida ja tagasi koju sõita. Otsustan enne koerad veest välja väänata. Nii kui esimese peal seda teen, otsustab ta oma niiske keha selili liivale parkida ja mõnust käpad taeva poole ajades liival püherdada. Saadan koerad uuesti vette ja loobun nende kuivatamise mõttest eos.

Jõuame vaid hüüda nelikule, et aeg on koju minna, kui kõik tuhatnelja auto poole tormavad ja end lõõtsutades autosse sõiduootuses ära pargivad. Hingan hetkeks kergendatult ja tunnen, kuidas rahulolev naeratus näole tuleb.

Esimesed ööd ei saa ma korralikult magada. Ärkan iga kriuksu ja ägina peale, mida maja paratamatult teeb. Kusagil lööb ilmselt veepump, muuga ei oska ma veidrat kahinat selgitada. M ei kuule midagi ja magab kõik ööd rahulikult.

Kõige ägedamad om kolm pisikest musta kutsikat, kes veedavad enamuse oma vabast ajast oma aedikus. Kui nad just ei mängi, söö, maga või kaka, siis nad kaklevad. Esimesed korrad, kui läbi avatud akna ulatub minuni kutsikate kaklev vigin, lippan nende juurde. Mind nähes rõõmustavad nad nii väga, et võimalusel roniks nad mulle kõik kolmekesi korraga sülle. Ja nad on imearmsad, nii et sülle võtta tahaks neid peaaegu koguaeg. Kui nad just üleni enda väljaheitega kaetud ei ole. Ja ei küünista. Või hammusta. Kutsikate küüned ja hambad on justkui nõelad. Tuletage mulle meelde, et kunagi, kui plaanime T-le seltsiks teise koera võtta, otsustaksime ka seekord varateismelise (T tuli minu juurde 10 kuusena, potitreenituna ja esimesed käsudki selgeks õppinud ontliku poisina) koera võtta, kellel elementaarsed asjad juba selged.

Kutsikad on tõepoolest uskumatult nunnud. Nädal nendega koos elades neist tegelikult villand ei saa, aga igapäevaselt nende tagant koristada jaksavad vaid korralikult vähesed. Mulle tundub ühel hetkel, et kutsikate aedikus pole enam vaba ruumi ja nad on oma vaba pinna kõik täis teinud. M võtab vooliku ja peseb kutsikate platsi korralikult puhtaks. Poolteist päeva hiljem on plats samasugune kui enne pesemist.

Soe sügisilm annab võimaluse nautida seda, mida kortermajas ei saa. Teeme endale kannu sooja teed, võtam eküpsised kõrvale ja asutame end enne päikeseloojangut maja äärde õue istuma. Sooja teed jahedas õhus rüübata on nii hea. Raamatut saab lugeda kuniks päike veel paistab ja taeva lõplikult värviliseks võõpab. Koerad käivad kord ükshaaval, kord kambakesi uurimas, mida me seal omaette nahistame. Hinge valdab õnnis tunne.

Ootamatult saab nädal läbi. Aeg lendab nii kiiresti, et nädal tundub vaid ühe hetkena ja arusaamatuks jääb, kuidas päevad niimoodi lennata võisid. Tunnsitan, et tunnen puudust oma voodist ja kesrge väsimuski on maad võtnud. Ent olen juba harjunud hommikul veidi varem tõusma ja mitmeteisme silmapaariga tõtt vaatama. Koerad on ikkagi nii südamlikud ja toredad. Tõelisest väljakutsest olid puudu vaid veel paar last. Mul on hea meel, et meil oli võimalus proovida sellist elu kasvõi hetkeks, milline meie igapäevaelu ei ole. Teinekordki. M oli sel teekonnal asendamatu kaaslane.

Aitäh M ja R usalduse eest!

1 maja. 3 autot. 9 koera.

Kui tihti oled sa mõelnud, et tahaksid olla keegi teine või elada kasvõi natukene aega kellegi teise elu? Kui tihti juhtub, et selline võimalus sulle ka tegelikult avaneb?

Ma ei räägi siinkohal Hollywoodilikust kehade vahetusest, kus absoluutselt kõik on mõneks ajaks kellegi teise elust, vaid päris elus reaalselt olevaid võimalusi. Meil on sel nädalal võimalik katsetada natuke kellegi teise elu, elades amal ajal ka oma plaanide ja elukorralduse järgi.

Meie eesolev väljakutse on saada hakkama nädal aega kahetoalise keskküttega korteri asemel kahekorruselises majas, ühe auto asemel on meie käsutuses 3 sõiduvahendit ning ühele täiskasvanud labradorile lisandub 8 labradori vanuses 8 nädalat kuni 7 aastat. Lisaks koerte ja maja hoidmisele tuleb meil käia igapäevaselt tööl ning kinni pidada kokkulepetest, mis sõlmitud juba enne seda, kui teadsime, mis meid sel nädalal ootama hakkab.

Muidugi, kui siia patta lisada veel kaks väikest last, keda seekord meie hoolde ei jäetud, siis oleksime saanud tõeliselt tunda, mismoodi on nädal elada sisuliselt kellegi teise elu ja hoolitseda nii mitme lisandunud suu eest.

Päris põnev on üle öö muutuda korraks kardinaalselt. Justkui oleks sattunud reality-showsse. Olla korraks keegi teine.

A nagu alõtšad

Eelmisel aastal avastasin enda jaoks alõtšad. Ma olen nende olemasolust alati teadnud, aga minust pole olnud suuremat asja sissetegijat. Iga kord, kui mõne toidusaavutusega hakkama saan, mõtlen, et kirjutan sellest ka blogisse - endal ka kunagi hiljem hea retsepti kiiresti leida või vältida sama reha otsa kaks korda astumast. Nagu selgub, et ole ma oma eelmise aasta alõtšasaavutusi suuremalt jaolt jaganud. Nüüd on veidi endalgi kahju.

Alõtša on tegelikult sama, mis mirabell(e), cherry plum või hekiploom. Kindlasti on tal veel mõningaid muid põnevaid nimesid. Ka sorte on väga mitmeid erinevaid. Need, mis kasvavad M vanemate tagahoovis, on välimuselt pisikesed kollased, veidi suuremad kui kirsid, pigem kreegilaadsed, kivi on pigem sarnane kirsile kui ploomile ja maitselt on nad toorelt pigem ploomisarnased. Kui alõtšad kuuma saavad, muutuvad nad aga elementaarhapuks. Seega suhkrut läheb nende töötlemiseks ohtrasti.

Kui eelmisel aastal püüdsin teha alõtšakalja (see oli küll huvitav, ent paraku mitte minu maitse järgi) ja alõtšachutneyt (mille retsept on mul kodus köögis ja siia seda kirjutada ei saa hetkel), kuhu ma eriti vürtse panna ei julgenud, siis sel aastal alustasin alõtšakastmest ja -koogist.

Alõtšakastme retsepti täiustasin omalt poolt veidikese kaneeli ja mõningase suhkrukogusega, muidu on kaste nii elementaarhapu, et seda ei kannata kuidagi liha peale panna. Tulemus oli üsna hea ja suhkrut võinuks veelgi lisada. Kindlasti annab see lihale suurepärase maitse, kui selles maitsestamata sea- või loomaliha üle öö marineerida ja siis koos kastmega kas ahju või fooliumis grillile panna. Sama peaks ma ka tegema eelmisel aastal valmistatud alõtšaketšupiga, millega ma seni midagi pihta pole osanud hakata.

Alõtšakoogi retseptis vahetasin kreemjuustu välja toorjuustu vastu ja lisasin ohtralt suhkrut ning ka terakese soola, mis pidavat alõtšade haput maitset veidi taandama. Kook küpses kiiresti pealt pruuniks ning kippus seest vedelikku hoolega välja ajama - alõtšad annavad endast nii ohtralt mahla, et see ei kipu kuhugi kaduma ja kook seest pigem vedel jääb. Siinkohal andis H hea soovituse teinekord lisada koogile tärklist, et see võiks alõtša mahla siduda. Maitse poolest oli kook meeldiv ja eriti hea teda süüa soojalt kausikestest koos jäätisega. Ilmselt sobiks juurde ka vaniljekaste. Retsept, mida võib igal juhul vabalt korrata. Koogiretseptidest ilmselt on väga huvitav ka kaerahelbe-alõtšakook.

Kuna oma eelmise aasta chutney retsepti jätsin koju, aga alõtšad ise asuvad Hiiumaal, siis tuli mul netist otsida uus ja katsetamisele läheb seekord veidi teistsugune chutney, millest plaanin juba kohe alguses välja jätta köömned. Ja lisaks sellele tahaks veel teha ka üsna lihtsat chutneyt, lootuses, et see liiga hapu ei jää. Eks tuleb neid kulinaarseid katsetusi nüüd proovima hakata.

Milaanost Hiiumaani on vaid mõned tunnid

See on üsna veider, kuidas mulle reisil olles alati koduigatsus peale tuleb ja lõpuks on väga hea meel, kui oma kodu uste vahelt sisse saab, olgu eelnev reis olnud nii vägev kui tahes ja hoolimata ka sellest, et üsna pea peale reisiväsimuse väljapuhkamist on mul taas tunne, et pakiks kotid ja läheks kuhugi.

Alessandriast oma teed Milano poole alustades oli meil esmalt üks eesmärk: saada teada palju kaaluvad meie kotid. Internetist ostetud pisike spetsiaalne pagasikaal ei jõudnud kahjuks enne meie reisi kohale ja kui enamike lennufirmadega on veel võimalik paari ülekilo osas läbi rääkida, siis odavlennufirma Ryanair, millega tagasi tulime, nende hulka ei kuulu ja on iga sendi eest väljas.

Alessandria hotelli õhtune administraator oli lausa nii lahke, et läks köögist uurima, kas neil hotelli peale on kuskil mõni kaal, millega saaks meie pagasit kaaluda. Kahjuks ei olnud. Et itaallased inglise keelt palju ei räägi, siis otsisin netist sõnastikust välja itaaliakeelse väljendi (bilancia pesa baggaglio sõnastiku kohaselt) pagasikaalu kohta, kuid seda hääldades kukkusin läbi kolinal, nii et itaallased mind ikkagi ei mõistnud. Nii tuli appi võtta telefon ja küsida, kas teil on ning näidata telefoni helendavalt ekraanilt itaaliakeelset sõnaühendit. Selliselt esitatud küsimusele sai vastuse kiirelt ja konkreetselt. Kuigi Euronicsi ja veel mõnes tehnikapoe ketikaupluses olla pagasikaalud täiesti müügil, meie selleni lõppkokkuvõttes ei jõudnudki.

Milano kohta ütles L kevadel, et see valmistas talle kerge pettumuse ja ta oleks Milanost rohkem oodanud. Kui esmalt Milano vanalinna sisse jalutasime, siis ei saanud ma kuidagi aru, kuidas see saab pettumust valmistada. Võrreldes mõne teise kohaga, oli Milano keskväljak koos seal asuva ühe maailma suurima kirikuga (kuhu pidi mahtuma 40 000 inimest) lausa võrratu. Peale mõningast tiirutamist ümber kiriku selguski, et ega ümberkaudsetel tänavatel suurt midagi vaadata polegi. Milano vanalinn on väga kompaktne ning koondunud ümber keskväljaku, misa on võimalik läbi jalutada kokku paari tunniga.

Küll aga hakkas silma Milanos midagi, mis mujal pole hakanud: kohalike riietusstiil. On teada, et Milano on maailma moepealinn ja see väljendus igati ka kohalike riietuses. Turistid olid ikka turistid ja sestap paistsid kohalikud nende kõrvalt kohe silma: riietus oli stiilsem ja väljapeetum kui enamikes muudes kohtades, kus me seni käinud oleme. Pole ka suur ime: just peakiriku kõrval asub suur ristikujuline katusega kaetud vanaaegne tänavakompleks, mille on asustanud kõikvõimalikud kallid brändipoed. Ja McDonalds.

Kuigi enamikes linnades oleme parkinud oma auto suhteliselt vanalinna lähistele, et säästa nii aega kui autoni kõndimise jalavaeva, pealegi võõras linnas on lihtsam autot leida, kui ta on sul lähedal ja jääb kaardi piiresse, mis sul raamatus olemas on, siis Milanos tulid igal pool ette sissesõidu keelu märgid ja parkisime auto parkimismajja vanalinnast ca 15 minutilise jalutuskäigu kaugusele. Seal oli ka meie reisi seni kõige kallim parkimine. Tänavatel olid küll parkimisautomaadid olemas, kuid mitte kuskilt ei suutnud ma tuvastada parkimise tunnihinda ja sestap jätsime parkimisautomaadid targu kohalike kasutada, et mitte avastada hiljem enda tuuleklaasi vahelt kopsakat parkimistrahvi.

Kuigi meie esialgne plaan oli sõita Milanost edasi Como järve äärde ja sealt tulla öösel lennujaama Bergamosse, siis otsustasime viimasel hetkel ringi ja võtsime suuna otse Bergamo lennujaama keset päeva. Seda eelkõige sellepärast, et kindlaks teha, kuhu ja kuidas oma auto öösel ära peame andma, kui auto tagastuspunkt on suletud. Lennujaamas saime ühtlasi ka oma pagasi ära kaaluda suletud check-ini laudade juures, kus kaalud kenasti toimisid. Minu esialgsest kartusest, et oleme oma pagasiga lõhki, sai rõõmutunne paar vaba kilo näol. See tähendas, et meil oli veel võimalik minna toidupoodi ja osta kaasa nii pestokastet kui parmesani juustu. PS! Siinkohal tasub ära märkida, et klaaspurke pagasisse pannes tuleks need alati keerata kilekotti sisse, sest nii pesto purk kui kunagi aastaid tagasi lennureisi läbi teinud praekapsas, olid end lennukis osaliselt lahti keeranud ja sisu kergelt välja immitsenud. Praekapsa puhul ei olnud ma tol ajal nii tark, pestokastme keerasime seekord targu kilekotikesse.

Kuna me Bergamos nagunii juba olime, siis otsustasime teha ka väikese tiiru linna peal. Bergamo kesklinn jaguneb kaheks: all-linn ja ülalinn ehk siis mäe otsas asuv vanaaegne kompleks. Ülalinna viib köisraudtee, mida küll peamiselt kasutavad turistid, kuid mis on äärmiselt mugav liikumisviis, selle asemel, et hakata kuumas päikeses mäest üles rühkima ja ülesse jõudes olla nii läbi, et midagi vaadata ei jaksagi. Ja Bergamo vanalinnas on, mida vaadata. Oluliselt rohkem kui Milanos või Bolognas või Genovas. Võibolla meeldib mulle Bergamo sellepärast veidi rohkem, et sealne vanalinn meenutab veidi Tallinna oma, millega harjunud olen. Kuigi Bergamos asuvad kirikud on seest imeilusad: meeletute nikerduste, maalide, kootud vaipade ja säraga ja selles osas mitte-eestlaslikud.

Bergamos proovisin ära lõpuks ka lasanje, mida olin pikka aega mõelnud, et Itaalias just proovima peaks. Eestis ei ole ma kohe kuidagi lasanje fänn ega taipa selle fenomeni. Itaalias oli lasanje üsna ebamäärase välimusega supitaldrikus serveeritud toit, kuid maitse oli äraütlemata mõnus: pastat väga tunda ei olnud, pigem tomatikastet ja juustu, mis suus moodustasid maitsepoolest mõnusa koosluse. Kuidas nad aga lasanjet valmistavad, et sellel ka üldse mingi kaubanduslik välimus jääb, seda ma kahjuks ei tea.

Pastatoidud on üldse Itaalias äärmiselt head. Minu väikeseks pettumuseks ei leidnud ma ühesti menüüst pasta bologneset, mis meil tihtipeale menüüs on. Ka mitte selle algupärast nime ragù alla bolognese. Võibolla külastasime lihtsalt valesid kohti või on see itaallaste jaoks liiga kodune toit, et seda söögikohtade menüüs pakkuda. Aga kui Itaaliasse minna, siis pasta ja pizza on kindlasti mõlemad need, mis tuleks ära proovida. Ka kuulus Itaalia jäätis tasub mekkimist oma täidlaste maitsete poolest, ent pean tunnistama, et ei leidnud selles midagi meeliülendavat (mis võib olla ka seotud sellega, et ma pole lihtsalt suurem asi magusa fänn).

Enne kui end õhtule saime seada, tuli meil tankida paak täis, sest auto tuli tagastada just nimelt täispaagiga ja mitte rohkem kui 10% erinevusega täispaagist. Sisuliselt tähendab see sõitu lähedalolevast bensujaamast rendiauto tagastuskohta. Kui päevasel ajal on tankimine suhteliselt lihtne (ja üldjuhul kasutasime neid tanklaid, kus olid olemas tankijad, kes meie auto eest hoolitsesid ja seetõttu ei pidanud ise nuputama, millist kütust autole vaja panna on või kuidas süsteem töötab), siis öösel on kõikjal võimalik üksnes automaattankimine. Automaattankla aga meie pangakaarte ei söö, sest neil on kiibid ja maksta saab vaid sularahas. Enne kui selle tõdemuseni jõudsime, sõitsime läbi umbes kümmekond tanklat ja lõpuks tankisime ikkagi sularahas, milleks tuli meil eelnevalt leida veel koht, kus oma 50€-ne rahatäht lahti vahetada.

Päeva lõpuks seadsime end Bergamo linna ääres asuvasse parklasse ööbima. Kui Austraalias ööbisime samuti väikeses autos (Hyundai Getz), siis pean tunnistama, et Fiat 500 oli ööbimiseks oluliselt ebamugavam. Ka mängis siin kindlasti rolli õues valitsev temperatuur. Kui autoga ringi sõitsime, oli meil kogu aeg konditsioneer sisse lülitatud, sest ilma selleta polnud võimalik lihtsalt olla. Ööseks jätsime aga auto mootori seisma ning õues valitsenud 30-kraadine kuumus (ka ööseks ei lange temperatuur Itaalias rohkem kui vaid paar kraadi) tungis veidi aja pärast ka auto kabiini. Ja selle kuumusega magamine oli suhteliselt nigelavõitu ning märjatundeline nahkistmetega autos.

Veidi enne kella 4 ärkasime kella peale ning sättisime end lennujaama poole teele. Lennujaamas, auto tagastusplatsil, oli veidi valgem ning pakkisime seal lõplikult oma kohvrid. Kui lennujaama kohale jõudsime, jäi oodata veel veidi üle poole tunni, enne kui pagasi äraandmise laud avati. Otsustasime seda aega kasutada oma hommikusöögiks, mille olime eelmine õhtu supermarketist endale varunud. Oli see siis varajane hommikutund, vähene magamine, reisiväsimus või midagi lahti jogurtijoogiga, mul tuli see igatahes sama teed pidi välja, mis sisse läks. Tol hetkel lohutasin end vaid mõttega, et mõned tunnid veel ja siis olemegi kodus.

Ryanairi lennud on selles suhtes ebamugavad, et kindlaks määratud istekohti pole ja igaüks saab istuda sinna, kuhu soovib (või kuhu esimesena jõuab). Kuna M-l on kindel soov istuda lennukis alati tiivast tagapool ja akna all tulenevalt varasemast lennuõnnetusest, siis sellise lennufirmaga on sellist soovi suhteliselt keeruline rakendada. Kuna aga lennukisse lasti nii eest kui tagant uksest, siis jagasime end uste vahel ära ja saime lõpuks ikkagi sellised istekohad, nagu meile sobisid. Ryanairil on ka istmed sellised, mis alla ei kkäi ja kus on veidi kitsamad vahed. Ka käib kogu lennu aja mingi pidev toodete pakkumine. Sellest hoolimata õnnestus meil mõlemal paar tunnikest isegi magada. Teisest küljest paneb see siiski mõtlema edaspidi kasutada lennufirmasid, mis on oma teenuse ülesehituselt veidi standardsemad.

Ryanair tegi meile veel väikese üllatuse ja maandus ettenähtud ajast pool tundi varem, nii et pidime veidi nuputama, kes meile vastu saaks tulla. Siinkohal tänud A-le kiire reageerimise eest. Veidi peale keskpäeva saabusime oma koju, pakkisime kotid ringi ja sõitsime Hiiumaale. Reisiväsimus ja magamata öö andsid küll tunda, kuid enesetunne oli hea ja reis läinud suurpäraselt. Itaalia on imeline.

Killuke igasugust Itaaliat

Cinque Terre on päevavalguses umbes sama ilus kui öösel, kuid et külasid lähemalt näha kui üksnes kitsast ja käänulist teed mööda kulgevast auto aknast (kui pool aega palvetad mõttes, et keegi vastu ei tuleks, sest piki kaljuserva jooksev serpentiin on nii kitsas, et sinna kohati kuidagi kaks autot kõrvuti mahtuda ei taha), tuleb juba hommikul õige varakult Cinque Terre külades platsis olla. Enamus inimesi pargib auto lühemaks või pikemaks ajaks ühte kohta ning kasutab külade vahel liikumiseks kas elektrijõul liikuvat bussi või rongiühendust, mis on vägagi mugav alternatiiv autole, eriti arvestades, et buss ja rong viivad külade keskusesse, autost tuleb tükk maad jala käia.

Parkisime end täna hommikul alustuseks keskmisesse külasse, kus oli parklas veel mõni vaba koht kella 10 paiku. Külad ise on suhteliselt sarnased omavahel, kuid keskmine neist on väidetavalt ainus, millel puudub otseühendus merega. Päris nii see tegelikult pole. Raudteejaama tagant läheb matkarada, mööda mida minnes umbes paarisaja meetri pärast tuleb keerata vasakule ja treppe mööda alla minnes pääsebki otse mere äärde, kus kohalikud naudivad veemõnusid ja beežitavad kaljunukkidel. Turistina seda mere äärde viivat teed aga päriselt üles ei leiaks, kui kohalike järgi ei läheks (kui muidu kehtib reegel, et järgi turistide horde ja leiad raudselt mõne vaatamisväärsuse, siis seal kehtis reegel: järgi päikesevarjudega suurte kottidega kohalikke).

Neljas küla oli tõsiselt mõnusa külakeskusega ja ainus, mille keskmes asus sadam koos tumeda liivase rannaga, mis ilmselt sinna kohale veetud oli. Samas oli linnake maaliline ning kergeks puhkuseks ilmselt üks ülimõnus paik. Meie, eestlased, oleme pigem harjunud pikkade liivarandadega, kus lebotada, ent itaallastele sobis kiviväljakki selleks hästi: paremat nagunii käepärast võtta polnud ja päike ning meri olid ju seal samas.

Viienda küla juures meil parkimiskohta leida ei õnnestunud mitte kuidagi ja üle 30 kraadise soojaga ei leidnud me kuidagi endas motivatsiooni auto kilomeetrite kaugusele parkida ning mööda serpentiini autoteed pidi alla külakesse kõndida. Nii jätsime selle lihtsalt vahele. Pealegi nägime küla ära veidi eemalt ja olime ülejäänud neljas juba olnud. Seadsime oma suuna Genova peale.

"Minu Itaalia", mis mul hetkel pooleli on, räägib eelkõige Genovast ning seetõttu oli mul vaimusilmas sellest linnast teatav ettekujutus tekkinud, mis päriselt tegelikkusele ei vastanud. Kui meil oleks olnud linna kaart (mida LP Discover Guides pole, sest see käsitleb üksnes olulisemais turistikohti ja Genova seda pole), siis võinuks ehk raamatus loetu nähtuga kokku viia.

Parkisime auto Genova kesklinna ning püüdsime veidi ringi uidata ilma kaardita. Ei olnud seal turistide horde, mida jälgida, et vaatamisväärsusi leida, üksnes pikad, kitsad tänavad, kus mõned kohalikud niisama äärekivil istusid, suitsu kimasid ja omavahel jutustasid või lapsed palli mängisid. Augustikuised pühapäevased Genova tänavad on suhteliselt inimtühjad. Turiste liigub seal võibolla veidi enam kui samal ajal Bolognas, sest tegemist on ikkagi merelinnaga.

Genova vanalinna osa on kahtlemata ilusam kui seda oli Bologna (kirjutab LP-gi oma mõnes lauses, mis seal üldse Genova kohta oli, et pigem on linn Marokolik kui tüüpiliselt itaallaslik või veneetsialik), ent kogu vanalinn jätab endast kuidagi räpaka mulje. Ja ebausaldusväärse. Kohe kuidagi ei taha kõndida pikkadel kitsastel tänavatel ning mööduda seal niisama istuvatest kohalikest, kes omavahel jutustavad ja saatva pilguga sind puurivad. Tahes tahtmata tekib tahtmine vaadata üle õla tagasi, ega keegi järgi kõndima pole hakanud. Võibolla on see tunne kuidagi üle paisutatud ja tegelikult on Genova turvaline, kes teab. Kontrast Cinque Terrega on ülitugev. Igatahes vanalinnast tegime üsna kiiresti minekut. Muu osa linnast paistab seevastu klassikaliselt itaallaslikult korrektne ja puhas.

Poolel teel Genovast meie tänasesse ööbimispaika Alessandrias asub Serravalle Scrivia linnakeses outletcity. See on kahtlemata suurim, mida me seni Itaalias näinud oleme. Kui see oleks ainus, kus shopata võimalik on, jookseks seal ilmselt terve päeva jalad villi. Ja kindlasti on see koht, kuhu tasub minna eelkõige sooduskate perioodi algusajal. Meile jäi teha pigem järelnoppimine ja arvestades, et meil ostlemisest paras väsimus juba on, siis pooled poed jätsime lihtsalt vahele. Teisalt tuleb tunnistada, et hindu arvestades, tasub ostureisi teinekord isegi täiesti eraldi ette võtta. Kui meie esimestes reisiplaanides oli mõeldud terve päev kulutada Serravalle Scrivia ostulinna peale, siis vahepeal sigines reisiplaani veel 3 ostulinna. Oleks patt jätta sellised võimalused kasutamata.

Homme on meil üle jäänud vaadata veel Milano ja võibolla jõuame ka Como järve äärde. Kuskil tuleb meil end ka Bergamo lennujaama lähistele ööseks paika seada, sest viimaseks ööks hotelli me võtta pole plaaninud - lennujaamas peame olema juba kella 5 paiku, nii et uneaega jääks selles osas üsna lühidaks.

Cinque Terre - kaljuserval asuvat 5 romantilist kaluriküla

Täna alustasime oma hommikut planeeritust pool tundi veel varem. Kuigi hotelli konditsioneer töötas suure mürinaga ja püüdis tuba mingil temperatuuril hoida, tundus tuba ikkagi olevat väga erineva temperatuuriga ja sellest tulenevalt oli ka keeruline pikalt magada. Kahest madratsist koosnev voodi oli keskelt üsna madratsiservane, mistõttu tuli ka aeg-ajalt poose rohkem valida. Hommikusöök oli üsna keskpärane, suurimaks miinuseks klaaside asemel plasttopsid. Kui kella 8:30 paiku oma toas asju kokku panime, tehti toa uks äkki väljastpoolt kaardiga ilma eelneva koputamiseta lahti, mis peale meie kisa tõstmist küll suleti, ent mind paneb hämmastama, mis reegli järgi tuleb toateenija hommikul väljuvat tuba koristaba kella 8:30 ajal, kui kliendid veel toas on ja vabalt alles magada võivad kui check-out aeg on alles keskpäeval. Igatahes, pakkisime seal oma asjad kiiresti kokku ja tulime tulema. Ma ei kujuta ette, mis reeglite järgi see hotell üldse 4* on kunagi saanud, oma nimest (Elite Suite Hotel) on ta ka ikka üsna kaugel või vähemasti sellest ootusest, mida nimi koosmõjus fotodega (ilmselt on see tuba, kus pildid tehtud, hotellis kuskil olemas, ent meie oma see kindlasti ei olnud) tekitab. Kahjuks annab nii mõnigi teine ka kahe tärni hotell antud öömajale silmad hoolega ette ning selle koha ainsaks plussiks võib pidada jalutuskäigu (umbes pool tundi) kaugust Bologna kesklinnast. Aga see on ka üsna kõik.

Tuleb tunnistada, et Itaalias on shoppamine sootuks teise maiguga, kui kusagil mujal. Outlet-citysid on siin õige mitu, tuleb need vaid üles otsida. Enamikes neist (vähemasti need, mida meie külastasime) on ka olemas Versace või mõni muu säärane tuntud brändinimega pood, milles pakutavad tooted on küll suurepärase hinnaga (letihinnast kuni 3 korda odavamad), kuid jäävad siiski minu rahakotile veidi kättesaamatusse kaugusesse. Samas on poode täiesti seinast seina ja igal juhul kasulik käimine, kui shopping on reisi üheks eesmärgiks võetud. Fidenza Villages nägime veel midagi, mida varem kohanud polnud: meie juurde asutus ühes poes müüja, kes kukkus kiiresti vene keeles kaupu tutvustama, jättes meie hämmingus näod märkamata ja hetk hiljem, kui olime tema tähelepanu sellele juhtinud, et me vene keeles just väga ei suhtle, vabandas väga puises vene aktsendiga inglise keeles ja püüdis oma juttu paari lausega vigaselt kokku võtta. Ka restoranis oli menüü lisaks itaalia ja inglise keelele ka vene keeles. Ilmselt tõmbavad suurte tuntud brändide nimed venekeelseid inimesi sinna ligi, nii et vene keelt on neil teatud määral vaja teada. Ka vene numbrimärgiga autosid on seal ringi liikumas märgata.

Sama outletcity kõrval asub suurem kaubanduskeskus, kus on mitmeid erinevaid meile tuntud ja tundmatudi poode, nende hulgas ka nt Takko Fashion, mis meil Tallinnaski ning hinnasildil hind EU-s ja Eestis eraldi välja toodud, hinnavahega ca € toote kohta Eesti kahjuks. Samas oli ka Dechathlon´i sporditarvete pood, kus müüdi brände, mille vabrikupoode kõrval olevas outletis ei olnud ning ka mingit kohalikku Itaalia spordirõivaste tootja toodangut, mille hinnaklass oli absoluutselt vastuvõetav ja kohati isegi uskumatult soodne, nii et kellel spordiriideid-jalatseid-varustust vaja on ja firmanimi oluline pole, siis soovitan sealt poest kindlasti läbi astuda. Muus osas oleme oma suurema shoppamisega ilmselt umbes nädala-paar hiljaks jäänud, sest suvetoodete allahindlustest on pigem järgi hetkel jäägid ja juba uued kollektsioonid poodides välja pandud.

Päeva teiseks pooleks olime planeerinud jõuda La Spezia linna, mida kahjuks minu Lonely Planeti Discover Guide Italy raamatus ei olnud. Selles mõttes on LP Country Guide oluliselt parem: seal on toodud ära kõikide linnade kohta vähemalt mingig info ja kui autoga ringi liikuda, siis on ilmselt põnevam vaadata, mis kohad ümberringi on, kas neis midagi põnevat ka olla võiks ning kui palju seal elanikke on. Discover Guide sisaldab infot ainult suuremate ja/või olulisemate kohtade kohta, mis küll turistile, kes sihtkohas lühikest aega viibib, on käepärane, kuid ei pruugi olla piisavalt loogiline ega asjakohane. Eks sihtgrupid ja huvid on ju ka erinevad. Kaasas tassimise mõttes on täisvärviline Discover Guide muidugi käepärasem.

La Spezia linnake asub mere ääres, ent turistidele on see eelkõige vahepeatuseks enne kuulsat Cinque Terre regiooni ehk viite järjestikust kaljuserval asuvat küla, mis asuvad otse mere ääres. Kõik need külad on omavahel ühendatud piki mägesid kulgevate autoteedega, kuid linnakestesse sisse autosid üldjuhul ei lubata ja ega seal oleks ka selleks ruumi ega võimalust, sest linnast enamus on üles ehitatud treppidele. Need külad on üpris kaunid, sest asuvad täpselt mere ääres kaljusel pinnal, ehitatud üsna keeruliselt ja mitmetasandiliselt, viimased mõnisada aastat üsna muutumatul kujul. Kaunis on seal kahtlemata.

Riomaggiore, esimene viiest külast, on ehk ka turistide hulgas kõige tuntum. Püüdsime sinna oma auto parkida, kuid kogu tasuline parkimine (tasuta parkimist seal sisuliselt pole ja kui on, siis asub see serpentiini ääres ja isegi kuni paar kilomeetrit linnast endast eemal) oli täis. Nii otsustasime võtta suuna hoopis järgise küla, Manarola peale. Seal saime auto kenasti linnakese serval asuvasse tasulisse parklasse panna ja uudistama minna. Manarolat ning Riomaggioret ühendab Via dell`Amore rada, mis erinevalt teistest külakesi ühendavatest radadest, on sile ja lai plaaditud tee, mida on väga lihtne läbida ja mis pakub imelisi vaateid nii merele kui ka mõlemile külale. Sattusime sinna just päikeseloojangu ajaks. Kui päike oli loojunud ning saabunud pilkane pimedus, otsustasime õhtusööki nautida ühes kolmest-neljast Manarolas asuvast restoranist (isegi palju 850 elanikuga külakese kohta). Sealsed mereannid olid värsked ja head. Kui õhtusöögi lõpetanud olime, oli paras aeg asuda tagasi jalutama mööda hämaraid tänavaid auto poole. Meie üllatuseks oli parkimiskontrolör oma putka kinni pannud ning tõkkepuu üles tõstnud. Maksta parkimise eest ei olnud seal sel hetkel kellelegi ega kuhugi ja nii me üles tõstetud tõkkepuu alt läbi sõitsime ja lahkusimegi. Loodetavasti hiljem tagant järele läbi autorendi firma ühtegi arvet meile ei tule.

Pimeduses säravad Riomaggiore tuled, mis jäävad mõnest kohast mööda kaljuserva kulgevat teed näha, on ilusad. Sealt edasi viib tee vaid pimedasse öhhe.