Nii suure lennukiga ei ole ma veel kunagi varem lennanud. M väitel oli lennukitüübiks A340-800. Inimesi mahtus sinna tõeliselt palju: akna all kahesed istekohad ja keskel neljane rida. Meie saime kohad 41. ritta ega olnud veel sugugi viimased. Olgugi, et lend oli pikk, oli see mugav. Toolidel ootasid meid mõnusasti sätitult padi, tekk ja kõrvaklapid ekraanilt filmide vaatamiseks. Ööseks anti ka silmaklapid, kõrvatropid, soojemad lisasokid ning miniatuurne hambahari koos hambapastaga. Lisaks korralik pardateenindus koos sooja toiduga. Igal juhul pikemateks lendudeks sooitan Etihadi kasutada kindlasti.
Tänu öisele lennule ja mugavale olekule, läks 13 tundi lennates kiiresti ning enne kui aru saime, olime juba Melbournei maandumas. Ennemaandumist anti kätte tollideklaratsiooni lehed täitmiseks. Seal tekkis meil paar küsimust, mida täpsustasime stjuuardessiga. Maale jõudes läks passikontroll kiiresti ning meid vastu võttev ametnik oli äärmiselt sõbralik: kiitis meie olemasolevat viisat ja inglisekeele oskust ning palus üksnes täpsustada, mis ravimid meil kaasas on, et oleme deklaratsioonile linnukese "jah" kasti märkinud. Järgmise tolliametniku, kes deklaratsiooni kontrollis, nägu vajus lahkelt naeratuseks kohe, kui märkas, et oleme Eestist. Ta oli ise külastanud Eestit aastapäevad tagasi ning omas sellest sooju mälestusi. Saanud pagasi kiirelt kätte, kontrolliti deklaratsiooni veelkord. Et olime märkinud kastikesse, mis käis muuhulgas ka taimede kohta, "jah" linnukese, suunati meid täiendavale kontrollile. Enne kui kotid lahti jõudsime teha, anti juba luba edasiliikumiseks, sest vitamiinide kaasatoomine riiki pole kontrolli aluseks. Nii lihtsalt see käiski.
Korralikult kotid uuesti selga ajanud, läksin travel informationist küsima, kuidas me lennujaamast linna saaks. Enne kui midagi kusagilt küsida jõudsin, tuli minu juurde väikebussijuht, kes teatas, et läheb just linnapoole ja kui meil vaja, siis tal paar vaba kohta. Meie kohtumispaik Adamiga, kohaliku Melbournlasega, kes pidi meid enda juurde majutama, ei jäänud päris väikebussi trajektoorile, ent bussijuht viskas meid lahkelt ära. Lisaks maksime pileti eest inimese kohta ca 50 EEKu vähem kui tavabussi võttes.
Nii me jõudsime kesklinna umbes tunniajase ajavaruga. Käisime läbe väikesest supermarketist, et haarata pudel mahla janu jaoks ning istusime tänavapingile ootama. Väljas oli 13 kraadi ning tõepoolest, juba kell 6 õhtul oli totaalselt kottpime. Harjumatu. Mõnda aega pingil istununa ja linnabrožüüre lugenuna, hakkas meil lõpuks jahe. Mitmed möödujad uurisid meilt, kas kõik on korras ja ega me eksinud ole. Niivõrd meeldiv hoolitsemine. Oodata saimegi umbes kokku tunnikese, enne kui A meid kokkulepitud ajal auto peale korjas.
Pimedas linna eriti ei näe, küll aga seletas A rõõmsalt roolis olles, mis meile teepeale jäi. Ehk homme päevavalguses näeb veidi paremini. A elab koos töökaaslasega väikses majas Melbournei äärelinnas, kus meile eraldati täiesti eraldi magamistuba. Majas on jahe, sest ka õues on jahe, aga selle võrra peaks uni parem tulema. Muide, toas käivad austraallased tõepoolest papudega. Vähemasti selles majapidamises. A joonistas meile väikese juhise rongijaamast tema juurde jõudmiseks ja tegi nimekirja soovituslikest vaatamisväärsustest. Lisaks pakkus ta end vabatahtlikult homme öösel E-d lennujaamast ära tooma, sest südaöö paiku on siia kanti lennujaamast ühistranspordiga juba keeruline saada.
Et aga ajavahega end kurssi viia japaremini sisse elada ning kätte on saanud juba südaöö, keeran ka ennast magada, et hommikuvalguses linna paremini näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar