Hommikul püüdsime ärgata varem, asjad pakkida ning 10ks linna jõuda – meil oli selleks ajaks reserveeritud rendiauto ja E-l kella 13ks lennukipilet. Lahkusime M-ga rongist ja jätsime E-ga kallistades head aega, kibe klomp kurku kerkimas.
Peale paari plokki jalutamist leidsime Europcari esinduse kenasti üles. Meie uus väike punane automaatkastiga sõber ootas meid juba ilusasti puhtaks pestuna. Autorent ise ei olnudki kuigi kallis, eriti kui võtta see läbi teiste teenusepakkujate Internetist, kuid sellele lisandus veel teist sama palju nö meie kasko kindlustuse näol, ent ilma selleta teistpidi liikluses ja keskkonnas, kus kängurud pidid muudkui mööda teid hüppama, ei olnud lihtsalt mõeldav.
Keerasime autorendist välja tänavale ja jäime peatuma, et GPS leiaks üles satelliidid ja juhataks meid tagasi ööbimiskohta, kuhu olime jätnud oma pagasi, et mitte suurte kottidega linna peal kolada. Melbourneis on väga põnevad kurikuulsad „u-pöörded“, mis tähendab, et enamikes kohtades saab paremale keerata ainult kõige vasakpoolsemast reast. A oli mind sel teemal hoiatanud ja öelnud, et kui me sellest täpselt aru ei saa, on lihtsam keerata vasakule ning sõita hoopis ümber kvartali. Pagasi järgi sõitmine tundus üsna lihtne: ainult vaja jõuda Flinders Stationini, sealt üle silla sõita ja olemegi juba õiges suunas. Sillani jõudmiseks oli tarvis ainult paremale keerata, kuid parempööre sellelt tänavalt oli keelatud. Tegime tiiru ümber kvartali ja olime taas tagasi Flinders Stationi juures, kuid sillale keerata ei õnnestunud ikkagi. GPS sattus suurte majade vahel segadusse ning kaotas meid vahepeal ära, appi tuli võtta lihtne loogika. Veel mõned tänavavahed sõitu ja... olime jälle Flinders stationi juures. Peale mitmendat ringi õnnestus meil siiski lõpuks sillale saada ja kodutee leida. Keskpäeva paiku asusime Melbourneist Sydney poole lõpuks teele.
Otsustasime sõita mööda rannikut, et vaade oleks teel kenam. S avaldas eile arvamust, et pimedas rannikuäärsel teel sõitmine pole ka kuigi ohtlik, sest seal on kängurusid vähem, küll aga tuleb ettevaatlik olla piirkondades, mis on rohkem sisemaa pool, sest seal pidid pimedas kängurud kohati lausa teeservasid palistama. M leidis GPS-st vaatamisväärsuste alt Eagles Nesti üles ning võtsime suuna sellele. Kaardi järgi tundus olevat see üsna Melbournei külje all. Kui üleüldise liiklusega oli muidu enam-vähem võimalik üsna kiiresti harjuda, siis õiges raja servas püsimine oli juba suurem väljakutse, ent õnneks on Hyundai Getz suhteliselt pisike auto. Suuremat peavalu tekitasid aga esimese hooga ringteed, et õigetpidi ringile saaks, sest ka need on siin tagurpidi. Lisaks suutis M pidevalt segi ajada kojameeste ja suunatulede kangid – mis meil on parema käe all, on neil siin vasaku all.
Kui olime sõitnud juba paar tundi, ent tundus, et ei hakka ikka veel kuidagi kohale jõudma, tegime teeäärses turismiinfopunktis peatuse. Tädi küsis osavõtlikult, kuhu me teel oleme ja mida näha sooviksime. Kui vastasin Eagles Nest, tegi ta suured silmad, et pole sellest kohast midagi kuulnudki. Tõin autost Lonely Planeti „East Coast Australia“ raamatu ning näitasin talle. Kirjelduse järgi tundus koht ka talle huvitav, ent kaardilt otsima hakates selgus – olime jõudnud täiesti valesse kohta: Mornington Peninsulasse, mis on sisuliselt Melbourneist otse alla tulla ning kui väike laht kannaks laevadega autosid üle, oleksime ringiga tagasi Melbourneis olnud. Olime sõitnud 70 km suhteliselt natuke liiga viltu. Turismiinfokeskusest saime nii kohaliku kaardi, suurema maanteedekaardi kokkuvõtte Melbourneist Sydneysse ja järgmise maakonna kaardikese. Avastasime ka turismminfo keskuse tagant mäekõrgendiku, kust avanes Mornington Peninsulale imeline vaade, nii et reis sinna polnudki päris raisatud vaev. Sellest kõigest lihtne moraal: ilma GPSita reisida on tüütu ja kohati keeruline, ilma paberkaardita aga mitte mõeldav. Olgu õnnistatud see inimene, kes kunagi turismiinfopunkti välja mõtles ning süsteemi üle maailma suutis rajada.
Kuidagi suutsime end suuremalt teelt ka veel teisel korral märkamatult maha keerata ning valesti sõita, küll mitte nii hullusti kui esimesel korral. Rendiautoga kruusa- ega kõvakatteta teel sõita ei tohi, seega pidime väiksemaid teid lühilõigetena vältima. Küll aga saime natukene otsemini minna. Kitsuke asfalttee viis meid üle küngastega farmimaa, kus õhk oli mõnusa sõnnikuse hõnguga, süsimustad lehmad mälusid värsket rohtu kuivanud lehtedega puude lähistel ning auto mootori väljasuretades kattis kõrvu lukustav vaikus. Ainult kitsuke looklev tee roheliste küngaste vahel oli nii kitsas, et lootsin lõugu kokku surudes, et keegi meile ainult vastu ei tuleks.
Kella 5 ajal hakkasin murelikumalt kaarti vaatama. Olime küll lähenemas rannikule juba suurema hooga ning saanud üsna lähedale, kuid valget aega oli järel üksnes tunnike. Pidime hakkama endale leidma kohta, kuhu ööseks ankrusse jääda. Cape Patersonis on imeline surfirand, mis suvisel hooajal on üsna populaarne, kuid ka väljaspool hooaega ei tohi selles linnakeses autos ööbida, ka telkimine on keelatud selleks mitte ette nähtud kohas. Sõitsime edasi õige Eagles Nesti poole, mille kenasti ka üles leidsime. Et väljas hakkas juba hämarduma, tegime üksnes lühikese peatuse ja vaatasime mererannale looklevat puittreppi, eemal merest tõusmas kaljunukk. Sellest edasi The Caves on koht, kus 115 miljonit aastat tagasi oli ookeani asemel laiapõhjaline jõe org, kust oli võimalik otse Antarktikasse välja jalutada jalgu märjaks saamata. Sel ajal oli ka Austraalia natuke rohkem lõuna pool, nii umbes 70 laiuskraadil. 1990-date alguses hakati The Cavesis tegema väljakaevamisi ja avastati dinosauruste säilmed. Paraku meie sinna jõudmise ajaks oli juba nii hämar, et fotokaga polnud sela suurt midagi teha ja silmgi õieti enam ei seletanud.
Jõudsime peatselt Inverloch’i linna lähistele, kus hakkasime öömaja omale otsima. Siinpool on õues siiski veel suhtleiselt jahe ja autos magada poleks just kõige soojem, kuigi ilmselt kõige soodsam. Esimene ööbimispaik, kust läbi astusime, nägi välja üsna kallivõitu 4-tärni vääriline maahotell koos karavanipargiga. Madalhooaja letihinnaks öeldi 219 AUDi, kliendikaardiomanikele 160, millega oleks ka meie saanud. Pelgasime seda veidi liiga kalliks ning uurisime administraatorilt, kas oskab midagi muud odavamat soovitada lähikonnas, sest pimedaga me enam väga kaugele sõita ei tahtnud. Administraator teadis kuskil lähedal veel olevat üht karavanparki, ent polnud kindel, kas nii hilisel öisel (kell oli just saanu 6 õhtul!) ajal seal enam kedagi on. Sõitsime linnakese keskusesse ja leidsime sealt turistiinfo kõrvalt motelli, kuid pelgasime ka sealse 130 AUDi kalliks. Motelli administraator soovitas paar maja mööda tänavat veel edasi minna, kust saimegi endale lõpuks öömaja teise motelli. Kõige väiksem kahene tuba maksis neil 89 AUDi, kuid meeldiv keskealine naisterahvas sosistas mulle vaikselt, et annab sama hinna eest meile salaja veidi suurema toa.
Tuppa sisse astununa pidi mu suu imestusest avali vajuma. Motellituba on meil tõeliselt suur. Põhimõtteliselt on tegemist ilmselt nö peretoaga: 1 lai voodi ja 1 kitsas voodi, diivan, diivanilaud, kirjutuslaud, telekalaud koos riidekapiga, külmik (mitte minibar) koos värske väikse kannu piimaga ilmselt hommikukohvile-teele panemiseks (hommikusööki polnud hinnas) ning veekeetjaga. Ka vannitoas-wc-s ootas mind positiivne üllatus: korralikud käterätid koos šampooni-palsami-seepide ja fööniga. Sellise raha eest lausa superluks. Kogu sellesse tuppa siin Austraalias oleks ära mahtunud ca 2,5 Istanbuli hotellituba.
Ennast sisse seadnud, asusime linnakest uudistama. Inverlochis elab veidi üle 4000 inimese, seega on see sisuliselt umbes sama suur kui Kärdla, ent eripäraks, nagu Austraaliale kohane, linna laialivalguvus, madalad ühekordsed majad ja kõrged aiad naabrite vahel, kuid korras aianurgakesed. Meie motellile väga lähedal asub linnastaadion, kus toimusid ilmselt mingid kohalikud noorte Austraalia jalgpallivõistlused. Poisid sibasid mööda üüratut palliplatsi korralikes vormides ning 4-veoliste autodega võistlust vaatama tulnud papasid-mammasid-pealtvaatajaid olid kõik kohad täis. Austraalia jalgpall on segu umbes Euroopa ja Ameerika jalgpallist, kuid reeglitest ma sotti saada kiire pilguga ei suutnud.
Staadioni kõrval, linnakese keskuse läheduses on ilmselt selle linna ainus supermarket. Tahtsime õhtuks midagi hamba alla saada ning asutasime end poodi. Jõudsime sinna veidi enne poolt 8 õhtul - 9 minutit enne sulgemist. Haarasime kiirnuudlid õhtuks ja pakisupid homseks teekonnaks kaasa, lisaks paki sinki, määrdejuustu, saiapätsi ja mahlapudeli – arve oli taas ca 200 EEKu. Austraalias on odavalt söömiseks ilmselt umbes 3 varianti: kui söögitegemisvõimalus endal olemas on, siis turult juurvilhu ostes, on võimalik ilmselt üsna soodsalt hakkama saada, aga tõenäoliselt tuleb selleks vähemasti osaliselt taimetoitlaseks hakata; valida odavaim söögikoht kõhutäieks, mis on McDonalds, ent see mõjub kindlasti nii tervisele kui kaalule või siis jätta osa söögikordi vahele ja püüda läbi ajada võileibade vms-ga ja ehk omada lootust kaalust kaotada paar kilogi. Eks reisi lõpuks ole näha.
Enda kõhud kiirsuppi täis pakkinud, jalutasime ookeani äärde. Meremüha oli kuulda juba eemalt ja valgustustega tänavatel ei tundunudki väga jube käia. Väljas oli suhteliselt kottpime, nii et kuhugi nurgataguste põõsaste vahele ei tahtnud kohe kuidagi piiluda, pealegi ei tunne ma siinset loodust. Oli tunne, justkui oleks kell juba südaöö, kuigi oli napilt alles 8 läbi.
Viimased ööd on olnud täiskuu. Kuuvalgus annab pimedas ehtud piltidele päris mõnusat lisaväärtust. M püüdis kaamerapurki ka mõned imelised pildid seisva lahevee kuusillerdusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar