Oma sünnipäeva paiku hakkasin mütlema, et sel aastal võiks teha midagi teistmoodi ja erinevat tavapärasest. Et märtsi lõpus on just tavaliselt suurvee aeg, kaalusin raftingut, mida ka M varem väga kiitnud oli. Mida aga märtsi lõpus polnud, oli suurvesi.
Paar nädalat tagasi teatasid M ja R mulle, et nende sünnipäevakingi saan kätte veidi hiljem. Nii käisimegi nädalapäevad tagasi raftingut tegemas Jägala jõel. Tõepoolest, see oli kogemus, mida tasus oodata.
Maismaal tehti instruktsioon, anti selga kileülikonnad, päästevestid ja pähe kiivrid. Parv lasti vette üsna Jägala joa alt ning kummiparvele mahutati 12 inimest. Esimene sõit oli nö õppesõit saamaks selgeks, kuidas manööverdada, sõuda, mida käsklused tähendavad jne. Sellele järgnes veel mitu tiiru lainetel hüplemist, kus vesi lõi kord üle paadi serva, nii et krae vaheltki peksis sisse, rääkimata kummikuservadest, aga emotsioon oli suurepärane.
Olgugi, et samal päeval leiti Jägala joa kallastelt meesterahva surnukeha, kes oli seal ilmselt juba kuid olnud, ent see meie tegevust ei häirinud. Kui korraldajaks on kogenud firma ning paadis korralik instruktor ja inimesed ise käituvad mõistlikult, saab õnnetusi ära hoida ning tegevust sootuks nautida. Ei ole ju vaja ronida paadiga otse joa alla või minna suurvee ajal jõele imepisikese nõrga kummipaadikesega.
Hoolimata sellest, et ligi 3 tunnisel vee peal viibimisel said kõik riided läbimärjaks, paljudel ka jalatsid, millest lausa vett välja kallata sai, ei tundnud me õues külma. Värske õhk tekitas üksnes rammestuse ja kerge väsimuse, pani põsed mõnusalt õhkama. Ilmselt aitas asjale veel kaasa ka peale vee pealt tulekut soe telk, milles riideid vahetada ning aurav supp ja tee.
Igatahes, kellel pole võimalik minna välismaale nö päris raftingut tegema, soovitan soojalt kodumaise suurvee ajal järele proovida. Ja kindlasti on Veematkadele makstav raha nende korralduse eest seda väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar