Hommikusöögilauas kohtusime eestlastega. Nemad alustasid täna Air Balticuga tagasiteed Eestisse ja meie Istanbulist üle Abu Dhabi Melbournei. Peale hommikusööki otsustasime seada oma sammud Spice Bazaari ning veidi seal ringi vaadata. Sain endale uued ilusad kõrvarõngad. Kulda ei müüda seal letihinna järgi, vaid kaalu järgi ja seejärel tuleb hoolega tingida. Võistin kokkuvõttes hinnas ca 160 eek.
Klassikalisi vaatamisväärsusi nagu Grand Bazaar, Blue Mosque ja Aya Sofia me ei näinudki, nagu ka paljut muud. Küll aga tegime ühise otsuse, et Istanbuli tuleb uuesti tagasi tulla ja see linn korralikult üle vaadata. Ning sel juhul ikkagi mitmeks päevaks, sest 24 tunniga ei tee seal tõesti midagi ja ka 48st jääb kindlasti väheks.
Teel lennujaama kohtasime trammis sõbralikku Austraalia vanapaari, kes uurisid, kuhu meil plaan minna ning soovitasid Austraalias autorendi asemel siiski auto osta ja tagasilennul maha müüa. Iseenesest kui rohkem kohapeal aega oleks, teeksimegi kindlasti niimoodi, ent 3 nädalaks ilmselt läheb rebimiseks.
Istanbulis on ühistranspordiga liikumine lihtne. Kesklinnast tuleb trammiga sõita lõpp-peatusse ning ümber istuda rongiga ja rongiga uuesti omakorda lõppu, kus ongi lennujaam. Enne check-ini laudadeni pääsemist tuleb koheselt läbida kogu pagasiga turvakontroll. Esimese hooga vaatasin seda veidi kahtlustavalt, kas ikka kõik on õige, aga täpselt nii oligi. Check-ini jõudnuna uuris teenindaja minult, kas meil elektroonilised viisad on välja prinditud. Minu oma oli, M oma polnud, sest elektroonilise viisa mõte peakski olema ju selles, et eraldi seda paberkandjale printida pole vaja. Peale mõningast otsimist leiti ka tema oma üles. Seejärel tuli läbida passikontroll pikemas sabas. Ja enne lennukile minekut veelkord käsipagasi turvakontroll. Ka Abu Dhabi lennujaamas ringi vaadates on selge, et siinpoolmaailmas on pagasi mitmekordne turvakontroll üsna levinud, mistõttu tulebki lennujaamades nii palju varem kohal olla. Samuti on reisijate arv väga suur ja sabad pikad. Kui meie jaoks on passikontrollisabad unustuse hõlma vajunud ning mitmekordne pagasikontroll harjumatu, siis siinse kandi jaoks käsipagasisse vedelike ja teravate esmeete võtmine alles päris uus asi, ka ei ole nad harjunud vedelikke mahutama liitrisesse kotikesse. Istanbuli lennujaamas hakkas vedelike erikord kehtima alles 01.10.2009 vastavalt väljas olnud siltidele.
Abu Dhabisse lendasime Etihadiga. Tõepoolest, mida sa veebis näed, seda ka saad. Lennukid on puhtad ja ilusad, mugavad pealekauba. Igal istmel on oma ekraan, kust saab vaadata telekanaleid, filme, kuulata muusikat, aga ka jälgida lennutrajektoori nii kaardil koos reaalaja andmetega kui näha kahest erinevast kaamerast pilti nii lennuki kõhu alla kui pilootide aknast otse välja. Selline õhku tõusmine oli äärmiselt põnev. Samuti poleks mul muidu kuidagi aimugi olnud, kui palju suuri mägesid jäi meie lennutrajektoorile.
Abu Dhabi lennujaam on rahvusvaheline. Inimesi näeb siin täiesti igasuguseid ja ilmselt on praktiliselt kõik kultuurid esindatud. Kui lennukist maha tulla ja lennujaama ooteruumi siseneda, kus tax free poed on, avaneb imeline vaatepilt: ruum on justkui ehitatud seene kujuline ning laotud värvilisest säravast mosaiigist. Kõrgete lagedega koridorides on kasvamas suured palmid. Põrandaid katab vaip. Kahjuks pildistada siin ei lubata või vähemasti on väljas sellekohased sildid ja kaamerad filmimas, mistõttu me ka jäädvustamiskatset tegema ei hakanud.
Abu Dhabist läheb palju lende erinevatesse sihtkohtadesse, mistõttu on see püütud rahvusvahelisele reisijale äärmiselt mugavaks teha. Mitmes kohas on avalikud internetipunktid, kus saad rahulikult oma meile kontrollida ja niisama surfata. Ootekoridorides on lisaks tavalistele istmetele ka lamamistoolid. Aga lennujaam on suur. Et jõuda oma värava juurde, tuleb kõndida mööda mitmeid lõputuid koridore. Siin küll ei tahaks, et lennuvaheline aeg napiks jääks ja jooksma peaks. Ja taaskord tuleb läbida eraldi käsipagasi turvakontroll, mis siis, et oled lennujaama sees suletud alas ega pole kusagilt välja pääsenud.
Muide, Internetiga on siin selles mõttes huvitav, et MSN ja Facebook (mis on internetikioskitest möödudes olnud märgatavalt enamlevinud leht reisijate külastatavate veebilehtede hulgas) on lubatud, ent turvalisuse kaalutlustel Skype ja Orkut suletud. Ja kui Googlesse sisse logida, on kõik menüüd esilehel araabiakeelsed. Mine võta kinni, kus see õige link on. Muidugi, kui lõpuks sisse logida õnnestub, muutub kõik juba tuttavlikult inglisekeelseks. Vot sulle siis Internetti.
Peagi astume järgmisele lennule, et maanduda homme Melbourneis. Eks siis ole näha, kas mul on endiselt Etihadist veel ahvivaimustus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar