Täpselt kaks kuud tagasi helises keset tööpäeva mu laual telefon. Võtnud kõne vastu, läks vestlus edasi umbes alljärgnevalt:
Helistaja: "Palju õnne, Palmi!"
Mina: "Aitäh, aga mille eest?"
H: "Kas sa siis veel ei teagi, et said täna teist korda tädiks?"
Tõesti, ei teadnud. Üllatus oli suur. Ja veel seda suurem, et selliseid uudiseid kuulsin kõigepealt linnapealt. Aga teadmine oli uhke - uus ilmakodanik on sündinud.
Helistasin vennale, ent ei saanud teda kätte. Hiljem proovisin uuesti, kuid tulutult. Helistasin emale, et uurida, ega ta vennast midagi tea, ent nagu kahtlustasingi, ei teadnud ta veel suurest sündmusest midagi. Mina ka uudist välja ei rääkinud. Õhtupoolikul helistas vend lõpuks tagasi. Värske ema ning lapsega oli kõik korras. Milline õnnis teadmine.
H, ma ei jõua täna kuidagi su sünnipäevale, arvestades seda, et hetkel istume lennujaamas ja ootame oma esimest lendu maakera kuklapoole suunas, ent see kirjatükk on pühendatud sulle. Palju õnne 2. sünnipäevaks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar