Tänane päev läks niimoodi nagu ma poleks unes ka osanud ette näha. Kõike muud kui plaanipäraselt.
Hommikul läksime igaks juhuks Tallinna lennujaama varakult. Check-ini saime üsna esimestena ja seal läks meil ca pool tunnikest aega. Minu elektrooniline Austraalia viisa leiti kenasti üles, M oma aga mitte. Ilmselt on probleem selles, et tema perekonnanimes on ä täht, lennukipiletid a-tähega ning viisa ae-tähtedega. Lõpuks lasti meid kenasti lennukile, ent hoiatati, et Istanbulist edasi lennates peaksime lennujaamas olema varakult ja tõenäoliselt tõmmatakse M kõrvale viisat kontrollima. Eks homme ole näha.
Air Balticu lennud olid väga sujuvad ja üllatavalt õigeaegsed. Kuigi reisibüroo oli meile kohad broneerinud lennuki lõpu poole, pandi Tallinnas meid mõlemal lennul üsna etteotsa istuma. Riia-Istanbuli lennul sattusime istuma kolmeses reas tõmmu noormehe kõrvale, kes välimuse järgi otsustades oli ilmselt türklane.
Enamuse lennureisi sisustasime ristsõnade lahendamisega. Juhuslikul kokkulangevusel oli pea igas ristsõnas küsimus Türgi kohta, mille peale oli mul vahepeal tahtmine oma tõmmut pinginaabrit juba tülitada. Et ta aga kuulas muusikat, ei hakanud seda tegema.
Peale tualetist tagasi tulekut märkasin, et M ajab meie pinginaabriga juttu. Noormees seletas midagi Istanbuli kaardi ja kohtade osas, kuhu võiksime minna ja mida vaadata. Lubas meile ka lennujaamas kenasti kätte näidata koha, kust rong linnapoole läheb. Temaga koos kõndisime passikontrolli sabani, kust tema läks türklastele mõeldud putkadesse ja meie võtsime suurte masside taha passikontrollisappa nagu vanasti. Türgi pole ju Euroopa Liidus. Pidime kohtuma noormehega uuesti pagasiliini juures, et ta saaks meile näidata teed ühistranspordile.
Kotte oodates piilusin ringi, aga ei märganud meie uut sõpra kusagil. Hetk hiljem oli ta oma pagasiga meie juures ning peale kottide kättesaamist hakkas juhatama teed rongile, millega ka ise liikuma pidi. Piletiputkani jõudes sõnas ta, et omab "imelist nupukest", millega peaks saama piletitega kenasti hakkama ja meil pole hetkel vajadust piletit osta. Teisisõnu oli tal selline magnetnööp, millega meil avatakse kortermaja uksi, mida siinmail kasutatakse aga ühistranspordi ettemaksu kaardina. Piletid tegi ta meile välja.
Rongis küsis ta meie hotelli aadressi ning vaatas oma iPhonest kaardilt järele täpsemad juhised, millises peatuses peaksime maha minema ja kuidas kenasti hotelli jõudma. Tänasime teda viisakalt abi eest ning vahetasime visiitkaarte. Meie uus sõber Hüseyin selgitas, et tavaliselt lendab ta Turkish Airlinesiga, milles ta ka töötab, aga reedel olnud riigipüha ja pika nädalavahetuse tõttu olid talle piletid seekord jube kallid ning otsustas koju lendamiseks kasutada erandkorras Air Balticut. Lätiga seob teda seal elav tüdruksõber.
H joonistas meile ka kaardi, kuidas saaksime kõige mugavamini hotellini jõuda. Enne rongist maha minekut pakkus aga, et võib meid hoopis autoga ise hotelli ära viia. Vahetasime M-ga pilke. Ja olime nõus.
Kõndisime rongijaamast mõned tänavavahed edasi kõrvaltänavasse. Kevadiselt soe tuul sasis juukseid. Õhk oli täis teistsuguseid lõhnu. Inimesi oli tänavatel kõikjal ja palju. H maja juurde jõudes, lippas ta tuppa kohvreid ära panema ning ootehetke maja ees kasutasime, et joped kottidesse ära pakkida. Varjus oli 19 kraadi.
H tuli hetke pärast ning pakkisime end ta autosse. Asusime hotelli poole teele. H valis teekonnaks pikema marsruudi piki linnamüüri ja mere äärt, et saaksime ka seda kanti näha. Inimesi oli igal pool meeletus koguses. Kõige väiksemgi murulapp oli hõivatud piknikupidajate poolt. H selgitas, et Istanbulis pole murul käimine lubatud, aga kõik teevad seda sellegipoolest, sest muud rohelust siin pole. Silm ei jõudnud seda kõike haarata, mis auto aknast näha oli. Oleksin tahtnud kuidagi kõike jäädvustada ja muudkui veel enam ringi vahtida.
Kohe sai selgeks ka see, et Istanbulis mina autot juhtida ei sooviks. Suunatuld näidatakse siin üksnes selleks, et teistele märku anda eest ära tulemiseks. Reavahetusel suunda ei näidata. Signaal on suuremaks sõbraks, aga ka mitte liiga tihti. Käigud ja keeramised on kiired ning impulssiivsed. Samas liiklusõnnetusi pidi olema üsna vähe, sest inimestel on head refleksid ja selline liikluskultuur harjumuseks. Teed ületatakse suvalisest kohast suvalisel ajahetkel. Sebra ei tähenda midagi. Ja teed ületavaid inimesi on palju. Pole ka ime, arvestades 15 miljoni suurust elanikkonda.
Parkimine on muidugi omaette ilmaime. Et autosid on palju ja parkimiskohti vähe, pargitakse teised kinni. Kui veab, on sind kinni parkinud auto juht märkinud armatuurile oma telefoninumbri, et teda oleks võimalik kätte saada. Aga pole harudlased ka avalikud parkimisplatsid, kus on parkimiskorraldaja, kelle kätte annad lihtsalt auto võtmed ning saad auto koos võtmetega tagasi siis, kui pärast parkimispileti ette näitad. Automaadid nimelt trükivad piletile ka fotosilmaga loetud auto numbri. Teisiti parkimine polekski võimalik, sest lihtsalt mitte kuskile ei mahu.
H abiga leidsime hotelli kenasti üles. Omal käel oleksime seda ilmselt otsinud üsna kaua. Hotellituba on tõepoolest miniatuurne. Ainsaks aknaks laes olev 20x50 cm avaus. Iseenesest pole ka hullu, sest ööbime siin vaid ühe öö ning hotellituppa tulimegi üksnes magama. Muide, administraator mainis, et täna pidi siinsamas pisikeses hotellis olema peale meie veel 9 eestlast, kes kõik homme lahkuvad. Nii suures riigis nii paljudest hotellidest valida just see sama. Hemingwayl ilmselt oli ikkagi õigus - igas sadamas on eestlane.
Kui olime asjad hotelli ära pannud, oli H nõus meid linnaga tutvustama. Kui minu kokkupandud esialgse plaani kohaselt arvasin, et teispoole jõge Taksimi kvartalisse me üldse ei jõua ja pigem vaatame natuke siinpool ringi, siis tegelikkus nägi välja sootuks teine. H viis meid autoga üle silla Taksimi kvartalisse. Netist ja raamatust sain juba varasemalt aru, et seda piirkonda hinnatakse, ent miks, ei mõistnud ma enne selle nägemist. Taksimis on kõik restoranid ja mõnusad ajaveetmiskohad, aga ka põhimõtteliselt enamus shoppingust. Seal on äärmiselt pikk kaubandustänav, kus sõidab ainult väike tramm ja muidu on see jalakäijate kasutada. Jalakäijaid on seal aga niipalju, et tramm kuigi kiiresti liikuda ei saa ning peab endale tee tegemiseks pidevalt kellukest helistama. Seepeale valguvad jalakäijad teelt hetkeks laiali ning peale trammikese möödumist tõmbuvad uuesti kokku. Tänav on nii rahvastatud, et kohati on raske kõndidagi.
H viis meid suure torni juurde, mille tipust pidi avanema imeline vaade, mida tahtsime meiegi päevavalguses näha. Ent torni oli meeletult pikk turistide saba, et isegi H imestas selle pikkuse üle. Nii jäigi meie torni minek katki. Ka õhtusel ajal pole sinna kuigi lihtne pääseda, sest tegemist on üsna populaarse restoraniga, kuhu laud tuleb kindlasti eelnevalt broneerida. Õhtust vaadet tahavad ju kõik nautida.
Istanbulis on palju varjatud kohti, mida teavad kohalikud, aga kuhu turist kunagi ei satu. H juhtis meid mööda paari kõrvalist tänavat, mis paistsid olevat täiesti suvalised tühjad kortermajadega tänavad, peatänavalt eemale. Hetk hiljem avanes meie ees aga hoopis uus väike ja sopiline restoranide tänav. Selline, mis pole turistilõks ja kus käivad kohalikud. Õhtuti mängib elav muusika ning paarikestele on see eriti romantiliseks kohaks.
Tagasi peatänavale jõudnud, jalutasime veel läbi mitmete restoranide tänavate, kus istusid sel hetkel küll peamiselt turistid. Oli juba tugev õhtupoolik. Meie olime küll lennukis võtnud kumbki ühe panini, ent H oli alles hommikuse söömaga ja ega meiegi kõhud tundusid juba korisevat. H viis meid taas paar tänavat eemale ja keeras ühest uksest sisse. Sattusime tüüpilisse türgi söögikohta. Toakese uksel võtsime papud jalast ja istusime maha patjadele madala ümarguse laua äärde. Lasime H-l valida toidu. Laud oli tõeliselt lookas: kebabi valik, erinevad pita leivad, juustuga pita leib (nagu juustu pitsa) ja õhuke pita leib lihase kattega, millele lisati taldrikult salatit ning keerati rulli selle söömiseks. Söögi lõpuks serveeriti pisikestest klaasidest musta teed, mida kohalikud siin palju joovad. Kõht sai nii triiki täis, et ei jõudnudki kolme peale päris kõike ära süüa.
Vestlesime H-ga pikalt türgi traditsioonidest, ajaloost, inimestest, temast, Eestist ja tema plaanist juunis tulla sõpradega Riiat-Tallinnat-Helsinkit avastama. Jutuajamine oli tõeliselt huvitav. Uurisin ka türklaste kommete kohta seoses vesipiibuga, mida siin tänavapealsetes kohvikutes igal pool näha oli lisaks Blackgammoni mängule, mida vesipiibu kõrvale usinasti mängiti. Seepeale lubas H meid viia vesipiibu kohvikusse. Ühel hetkel keeras H suurelt peatänavalt kõrvale väiksesse tänavasse ning sisenes justkui kortermaja pisikesest uksest kuskile korterisse, julgustades meid kaasa tulema. Korraks küll kõhklesin, aga asjatult. Ukse taga peitus pisike lift, mis viis meid 4. korrusele, kust avanes uks suurde vesipiibu kohvikusse. Sealt veel 2 korrust trepist üles minnes jõudsime terassile. Sealt avanev vaade oli lähedalolevatele tänavatele üsna imeline. Ja tõesti, vaadates ringi, oli tegemist üksne skohalikega. Turistina ilma kohalikuta poleks me sellisesse kohta kunagi sattunud. Vesipiip oli välimuselt küll sama, kui Eestis levinud, ent klaasis pulbitses roosa vesi ning tubakas maitses magusamalt ja mahedamalt. Piip tõmmati käima kohvikupersonali poolt oma huulikuga, et mitte tõmmata endale kibedat tubakat kurku. Igaühele anti oma huulik. Samuti serveeriti magusat õuna teed (siinkohal on oluline klaasi lisatud suhkrusegu mitte lusikaga liigutada, vastasel juhul muutub jook selliseks tökatiks, et seda ei suuda keegi juua). Mis oli veel aga imetabane, oli vesipiibule pandav süsi. See polnud pakisüsi, vaid kohapeal küpsetatud korralik süsi, mida jagati metallist nõust tangidega. Kui süsi ära põles, tuli mees ja pani tangidega uue peale. Nii käisid mehed muudkui ringi, kuum söeanum või teekandik käes. Muide, kõikides söögikohtades, mida külastasime või kus märkasin vaadata, olid teenindajateks üksnes mehed. Kas see tuleneb sellest, et Türgis on mehi rohkem kui naisi või siin levinud islamiusust, mine võta kinni.
Ei saa ma ka mainimata jätta oma tualeti kogemust. Nimelt esimese hooga tualetti sisenedes tuli mul kõigepealt hetkeks seisatada ja kukalt kratsida, siis aga leidsin inglisekeelse sildi koos piltide ja kirjeldustega, mis asja oluliselt hõlpsamaks tegi. Nimelt kattis prill-lauda kile. Kui poti kõrval olevat kangi vajutada, liikus kile prill-laual edasi ja keris rullist välja uue puutumata osa. Täielik hügieen ja puhtus avalikus tualetis. Siinpool Euroopat on selleni veel pikk maa minna.
Kui kohvikust lahkusime, oli õues juba pime, kuigi kell oli alles 8 paiku õhtul. Ilm oli küll ilus ja selge, taevas paistis peaaegu täiskuu, ent äärmiselt tuuline, nii et tuule käe seistes tundus 13 soojakraadi olevat siiski jahedavõitu. M ei märganud enne hotellist jakki kaasa võtta ja mässis end minu roosasse pašmina salli. Me kumbki poleks osanud arvata, et hoopis M reisil mu salli kannab.
H viis meid veel imelistesse kohtadesse. Näitas meile vaateplatvorme ja suurepäraseid vaateid. Paljusid neist oleks soojema ja vähem tuulisema ilmaga või mõnel muul nädalapäeval olnud raskem näha, sest turistide hulgas pidid need olema väga populaarsed. Istanbul asub 7 mäel, kahel kontinendil: ühel pool kanalit Euroopa ja teisel Aasia. Neid ühendab ilus tuledes sild, mis öisel ajal lausa särab. Mäed teevad linnatuledes vaate eriliseks: tuledemeri ulatud niikaugele, kui silm hoomab, kuid nii eri tasapinnas, et tegelikult on linna suurust raske mõõta.
Ah, kuidas võiks nendesse öistesse vaadetesse lausa armuda. See linn on suurepäraselt ilus. Me küll ei jõudnud tüüpilistesse turistikohtadesse, mis meil plaanis oli ja ka homme tänu piiratud ajale me ilmselt sinna ei jõua, kuid sellist terve päeva pikkust ringkäiku nii erilistesse kohtadesse ei oleks me kunagi omal käel saanud. Vaated on kirjeldamatud.
H tõi meid lõpuks kenasti hotelli tagasi. Kell oli saanud juba 11 õhtul ning tema pidi hommikul pool 9 lennujaamas taas tööl olema. Ka meie olime juba pikast päevast üsna väsinud. Enne tuppa tagasi jõudmist ostsime hotelliga samal tänaval olevast poekesest suure 1,5-liitrise vee tuppa kaasa. Endalegi üllatunult maksis turistidega üleküllastunud kohas pudel vett vaid 1 Türgi liir ehk umbes 8 krooni.
Ka türgi külalislahkust ei saa mainimata jätta - see on lasua uskumatu. Vähemasti H puhul. H püüdis meile ka selgitada, et see ongi vanadele türklastele kohane ning nii oligi kombeks, enne kui avastati turistihordide nöörimise võimalused. Ma poleks kunagi arvanud, et lennukist oma kõrvalistmelt võib leida niivõrd toreda ja abivalmis inimese, kes on nõus pühendama terve oma pühapäevase päeva, et kahele võõrale, kellel on vaid napp aeg, esimest korda linna näidata. Selle eest midagi küsimata. See on uskumatu kogemus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar