Telefonide tarkvara vs mina

Mida aasta edasi, seda enam võimendub minu tehnikaaura. Mingil hetkel arvasin, et mulle vaid tundub nii ja olen sellega pigem hakanud juba harjuma, kuid enamjaolt on see lihtsalt kohati väga frustreeriv.

Minu käest on läbi käinud viimase ca 14 aasta jooksul julgelt rohkem kui paarkümmend erinevat telefoni, mida ühel või teisel moel mingil hetkel kasutanud olen. Ma ei saa just öelda, et ma telefone kuidagi ei hoiaks - kõikide nende telefonide peale olen ma suutnud kunagi väga palju aastaid tagasi, kui telefonidel veel välisantenn oli, ühe antenni pooleks istuda, samuti on mult varastatud ka vaid üks telefon. Reeglina ei ole probleem telefoni riistvaras ehk korpus ja füüsilised tükid jäävad üldjuhul terveks, ent millega telefonid minu käes vastu ei pea, on tarkvara. Kord on isegi mult üks telefon müüja poolt tagasi ostetud, sest nad ei suutnud tarkvara probleemi kõrvaldada.

Mu kallis kaasa ostis mulle veidi enam kui aasta tagasi uue Samsung Galaxy S+, millega olin vägagi rahul, kui välja arvata see, et kohe peale esmakordset telefoni sisse lülitamist hakkas telefon iseenesest restarti tegema. EMT kui telefoni müüja soovitas mul sim-kaart ära vahetada, pidi vigane olema, kuigi olin uue sim-kaardi saanud üsna hiljuti. Maksin sim-kaardi vahetuse raha ära ja tegin telefonile tehase seadete taastamise. Umbes kuu aega pidas telefon ennast enam-vähem normaalselt üleval ja siis hakkasid restardid taas pihta.

Kord käis telefon ka EMT-s garantiis mille käigus vahetati telefoni tarkvara versioon ära, ent viga ei suudetud tuvastada. Tarkvara vahetusega kadusid ka osad funktsioonid, mida antud telefoni puhul väga hindasin ja esmalt püüdis EMT mulle selgeks teha, et neid funktsioone pole antud telefonil kunagi olnudki. Kuigi lõpuks nad tunnistasid funktsioonide kadumist, siis paraku neid taastada enam võimalik ei olnudki.

Restardiharjumus jäi telefonile küll ka edaspidiseks alles ning ühel hetkel muutus telefon nii meeletult aeglaseks, et numbri valimise hetkest kutsuma asumiseni möödus ca 10 minutit - kes jaksab telefoni järgi nii kaua oodata, kui kõne tegemise vajadus on reeglina kohene (selleks ju number valitaksegi)? Või vahel tegi telefon ka iseseisvalt paarkümmend kõnet järjest. Kuniks ühel hetkel telefon enam peale tarkvara uuendust pilti lihtsalt enam ette ei võtnud. Nojah.

Ma ei julge käia välja taaskord sadu eurosid uue telefoni ostmiseks, et veenduda üsna peatselt peale ostu telefoni väga meeldivuses ja heas funktsionaalsuses, ent taaskord kasutuskõlbmatuks muutuvas tarkvaraveas. Ausalt öeldes võiks olla olemas teenus, kus saaks soodsa raha eest telefone rentida, nii et kui tarkvara minu auraga vastu ei pea, saaksin ma telefoni tagastada ning uue võtta. Ilmselgelt tuleks see minu puhul ka soodsam.

Vahepeal olen ma olude sunnil laenanud paar telefoni siit-sealt, et saaks midagi uut katsetada kuivõrd need vastavad minu vajadustele, kuid ühel lõppes sisemälu koheselt otsa, nii et isegi telefonis tehase poolt peale pandud rakendused end uuendada ei saanud - piisavalt mälu selleks lihtsalt polnud. Kolleegidelt kuulsin, et see pidi olema ka üks antud telefoniseeria tüüpviga, mistõttu pidi see telefon muutuma aeglaseks. Aeglaseks muutus ta küll, aga mitte nüüd nii jõhkralt, nagu mu otsad andnud Samsung. Teine laenatud telefon ilmutas 3. kasutuspäeval huvitavaid märke - puutetundliku ekraani teatud kohad lihtsalt ei tööta, nii et smse ja meile kirjutada ei ole võimalik, küll aga õnneks lugeda ja telefon on suhteliselt kiire. Tänu ekraani mittetoimimisele on ka telefoniraamatust keeruline nimesid valida. Ehk siis nüüd olen taas uue telefoni otsinguil.

Koju muretsesime endale lauatelefoni. Kui enamik lauatelefonist loobub, siis minu jaoks on lauatelefon täna hädavajalik - see on ainus viis mul üldse kellelegi helistada, kui selleks on kiire hädavajadus, sest mobiilide peale ei saa ma paraku selles loota. Mulle tundub, et ma peaks endale igapäevasel kasutuseesmärgil muretsema hoopis ühe vanakooli nuppudega telefoni, millel polegi sisuliselt tarkvara, aga oleksid füüsilised nupud, nii et saaks helistada ja smse saata. Samas on mul selle vanakooli telefoni kõrvale vaja siis mingit mõistliku suurusega alternatiivi, mida saaks kasutada meilide vaatamiseks, GPS-na, sportstrackerina ja netis surfamiseks ning muudeks vahel vajalikeks tegevusteks. On selliseid lahendusi üldse olemas, mis mind võiks aidata? Või on see sootuks märk, et ma peaks tehnika kasutamisest väljaspool hädavajalikke piire sootuks püüdma loobuda?

Muide, olgu siinkohal ka ääremärkusena öeldud, et reeglina telefonid, mis minu käes on peaaegu ellu jäänud, töötavad hiljem teiste käes veel pikka aega üpris laitmatult edasi. Samuti on vahel aidanud ka see, kui telefon pole olnud nö minu oma, ka siis kipuvad nad veidi korralikumalt käituma. Ja paraku ei laiene mu tehnikaaura üksnes telefonidele, vaid ka muule tehnikaga seonduvale, nt arvutid, Internet, mobiilsidelevi jms, nii et aeg-ajalt kasutavad mu IT-kolleegid mind testkasutajana, sest vead tulevad minuga üpris hästi välja. Kuidas oleks võimalik saada mõne telefonitootja telefonitestijaks? Ma usun, et sellest testimisest võidaksid kõik, nii tootja, kes leiab tarkvara vead, kui mina kasutajana, ent mismoodi seda realiseerida saaks?

Vilede ja tuledega info virrvarr

Ma mäletan ühte Postimehe artiklikest ajast, mil käisin keskkoolis. E-maili kasutamine oli saanud just tuule tiibadesse, ent polnud veel päris peamine suhtlusvahend kõikjal. Mul oli olemas isiklik elektroonilise posti aadress ja arvuti kasutamise oskus ning ligipääs ka Internetile, mul oli palju aega ja suur huvi maailma asjade vastu. Ent minu meilboksis valitses enamjaolt tühjus - õigemini kõik kirjad, mis sinna laekusid, jõudsin ma korralikult läbi lugeda ja veel korralikumalt vastata. Neid kirju polnud palju ja oli päevi, mil minu postkasti ei laekunudki ühtki uut kirja.

Ühtäkki sattusin ma lugema toda väikest artiklikest Postimehe arvamusküljel, kus üks välismaise askeldamisega inimene kirjutas kuidas tema elektrooniline postkast ajab üle ääre ning reklaamidest ja spämmist rääkimata ei jõua ta ka vajalikele kirjadele vastata, vahel ka neid lugeda mitte. Ma olin hämmingus ja mul oli seda olukorda raske mõista. Mäletan oma emotsiooni, mille ajel oleks ma meeleldi tahtnud sellele naisterahvale kirjutada, et saatku ta kõik need üleliigsed kirjad mulle, ma lugenuks hea meelega.

Täna, palju aastaid hiljem, olen ma olukorras, kus liigne infotulv mu meilboksis on matnud mind enda alla ning mul on huvi kadunud arvuti taga vabal ajal istumise osas ja ninapidi oma meilboksis olemisest. Reklaamkirju ja spämmi tuleb niivõrd palju, et kõik vajalikud kirjad kipuvad nende vahele lihtsalt kaduma. Vanasti sirvisin ma enamuse reklaamkirjadest (küll mitte spämmi) oma meilboksist läbi ja nii olin ma kursis kõikvõimalike sooduspakkumistega, mida võis vaja minna. Ka oli mul harjumus lapata postkasti toodavaid reklaamlehti. Nüüd lähevad reklaamkirjad ja -lehed otse prügikasti neid avamata.

Eile sain uuel tasemel telefonimüügi osaliseks. Telefonimüük on muutunud niivõrd igapäevaseks, et reeglina võõralt numbrilt mobiilile laekuv kõne ongi taas mingi toote või teenuse pakkumine, mida ma tegelikult kuidagi ei vaja, ent minu tegevus ja mõte on katkestatud ning väärtuslik aeg kulutatud mitte mingil eesmärgil. Nii laekus ka eile mulle entusiastliku telefonimüüja kõne, kes kiiresti vuristades pakkus meie ettevõttele, millel on üksnes veebipood, võimalust ettevõtet lisada GPS-i kaardile, et kliendid meie juurde paremini kohale jõuaksid. Kui küsisin, kuidas kliendid läbi GPS-i veebipoodi tulevad, vastati teispool toru vaid ahah ja visati toru hargile. Ei mingit lõpetamissõnumit ega head aega jätmist. Kõik. Ilmselgelt ei olnud mina sobilik klient ja seega polnud mõtet minu peale oma ressurssi rohkem raisata, aga kuhu jäi elementaarne viisakus? Ma tundsin end nagu nurka visatud kalts. Või õigem oleks vist öelda ärakasutatuna, sest teispool toru olnud isikut huvitas üksnes mu raha ja ei midagi muud - ei mu ettevõte, ettevõtte vajadused ega võimalused. Kui jätkusuutlik on aga selline müük tegelikult?

Tänu säärastele telefonimüüjatele, kes paraku ka tuima järjepidevusega mu tööl olevale lauatelefonile helistavad, olen omandanud jäiga hoiaku sellise kõne alguses kiirelt öelda ei ning kõne lõpetada, korralikult süvenematagi, mida pakutakse. Sellisele teguviisile on kaasa aidanud edukalt ka need ettevõtted, kes ei suuda oma kliendibaasi korralikult hallata ja nii pakutakse ühte ning sama toodet ühele ja samale potentsiaalsele kliendile korduvalt. Sellest eitava hoiaku seinast läbi närimiseks peab olema teispool toru sümpaatne inimene.

Olenemata kõikvõimalikest reeglitest oma postkastis (tänu millele olen tekitanud postkasti ülereguleerimise ja seetõttu on sattunud ka osad väga olulised kirjad kas spämmi või otse prügikasti) on mul endiselt info üleküllastumise tunne. Ma suhtlen meeleldi inimestega telefonis, aga ainult siis, kui nad ka minu vastu austust üles näitavad. Mul on tunne, et minu aeg ja raskelt teenitud raha on liiga kallis selleks, et seda igale poole suvaliste asjade peale raisata. Ja ma tean, et olen tekitanud endale teadliku infosulu, sest ümbritsevat müra on liiga palju ja ühel hetkel on lihtsalt raske sellest kirjust vilede ja tuledega virrvarrist olulisi asju välja noppida ja meelde jätta. Ja nii on mul oht ka mõnest mind tegelikult huvitavast pakkumisest ise ilma jääda.

Sellegipoolest, täna ma mõistan väga hästi selle naise dilemmat, kes kirjutas Postimehes enam kui 10 aastat tagasi arvamusloos, kuidas infoühiskond ja -müra liiga teevad. Ja täna ma tahaksin meeleldi teada, mis on sest naisest saanud ning kuidas ta oma meilboksi probleemi tegelikult lahendas. Kuidas edasi orienteeruda selles hoomamatus ja väsitavas inforägastikus?

Tomi ei ole enam...

On 3. juuni, esmaspäeva hommik. Ilus päiksepaisteline ja juba peaaegu suviselt soe päev. Erinevalt tavapärasest ei ole ma eelmisel õhtul ega hommikul tööle autoga sõites kuulanud raadiot ja kõik uudised on minust mööda läinud. Ühtäkki seisab veidi enne kella 10 L mu laua juures, näost valge, ja ütleb tasasel häälel, et Tom on surnud. Ma ei saa esimese hooga aru, millest ta räägib ja mulle tundus, et ma kuulsin täiesti valesti. Hetk hiljem registreerib mu aju, mida ma tegelikult kuulsin. Küsin, kas ta on kindel. L vaatab mulle oma suurte ehmunud silmadega otsa ja noogutab kahtlevalt.

Me seisame kahekesi L-ga koridoris. On selge, et keegi teine tööl veel ei tea seda. Tomi üks sõpradest helistas üldnumbrile, et küsida, kas me teame tema pere kontakte. Ilmselt ei tea ka pere veel, mis on juhtunud. J pole veel kontorisse saabunud ja otsustan P koosolekult välja kutsuda, et kellegagi rääkida ja nõu pidada, mis edasi saab. P just sellepärast, et ta on Tomiga aastaid külg-külje kõrval töötanud, ta on tasakaalukas ja elukogemusega meesterahvas. Seisame kolmekesi koridoris, kui uksest astub sisse J, nägu naerul. Ta tabab kiiresti, et midagi on valesti. Ma ei ole selliseks olukorraks end ette valmistanud ja pahvatan otse uudise välja. Sealt edasi hakkab pihta virr-varr ja tegelikult elu seiskub ühe hetkega.

Kuidas seda kõike teistele töökaaslastele teavitada? Tom on olnud võtmeisikuks üle kümne aasta, temaga aastaid külg-külje kõrval töötavaid inimesi on meil ettevõttes palju. Kuidas on õige viis neile öelda, et inimene, kellega nad on igapäevaselt koos tööasju ajanud, aga ka vaba aega veetnud ja sõbrad olnud, inimene, kes on emotsionaalselt kokku kasvanud, kuigi ta oma eraasjadest palju ei rääkinud, ühtäkki enam kunagi kontori uksest sisse ei astu, head aega jätmata?

Tom on nii pikaajaline töötaja, et tema isiklikke kontakte pole keegi vahepeal uuendanud, mistõttu ei tea me ka tema perekonnast midagi. Googeldame ja lõpuks leiame Genist Tomi lähema pere andmed, sealt edasi otsime juba ta venna telefoni numbrit, mida on keeruline leida. Lõpuks helistan venna töökohta, kuid ei saa vennaga kuidagi ühendust, sekretär keeldub ka otsenumbri välja andmisest või infost, kas vend üldse tööl on. Lõpuks läbi erinevate venna kolleegide õnnestub mul saada venna telefoni number. Vend juba teab juhtunust. See kõne on lühike, aga emotsionaalselt väga raske. Meie eesmärk on Tomi perele teada anda, et soovime neid aidata, kuidas iganes võimalik on. Tom oli meie seas üks väga omadest, ka neile, kes teda aastaid veel tundnud polnud.

Kõik tundub kuidagi ebareaalne. Tomi laud on tühi, aga tunne on selline, et ta astub kohe-kohe uksest sisse. Tal oli kombekski tulla veidi hiljem, aga teha pikki päevi. Mul õnnestus Tomiga koos töötada vaid aasta. Ma nägin teda kontoris iga päev, kuigi me ei teinud igapäevaselt koos tööd, sest meie valdkonnad erinevad. Tom ei öelnud kunagi ei, vaid naeratas oma malbet naeratust ja lubas, et küll saab. Reeglina saigi või läks kiire enne mööda ja polnudki enam vaja. Tomi oli võimalik reeglina ära rääkida ka selleks, mis polnud otseselt tema ülesanne. Ta oli hea südamega ja vastutulelik. Ma ei mäleta, mida ma talt viimati Skypes küsisin, aga aasimise tulemusena viisin talle kommi, sest magusat ta armastas ja kommi eest sai tulemuse kergemini kätte. Kui kommi Tomi lauale viisin, naeris ta korraks südamest. See oli minu viimane kontakt Tomiga.

Kolmapäev, 5. juuni. Olen jäänud perega peamiseks kontaktisikuks. Lahtisi otsi on äkki korraga palju. Tomi osa elust oli tööl ja osa tööd tema kodus. Ootamatult tuli see kõik kuidagi kokku võtta ja üle anda. Ma oleksin soovinud, et kohanuksin Tomi perekonda mõnes teises situatsioonis. Tomi vend pidi tulema meie kontorist läbi, et võtta kastidesse kokku pakitud Tomi isiklikud asjad. Ühtäkki oli aga terve Tomi perekond meie kontoris. Nii raske on midagi sellises situatsioonis öelda. Meie jaoks on Tomi surm olnud suur kaotus, pere jaoks veel suurem. Istume koos J-ga perega koosolekute ruumis. Õhk on emotsionaalne, ent kõik püüavad end vägisi vaos hoida. Veidi hiljem juhatan pere läbi kontori Tomi laua juurde. Siis ei pea ma enam emotsionaalselt vastu ja sõnad saavad pisaratega võideldes otsa. Nii emotsionaalselt keerulist ja rasket tööpäeva ei ole mu senise karjääri jooksul veel kordagi olnud.

Laupäev, 8. juuni. Sõidame mitme autoga Viljandisse matustele. Terve tee kõik vaikivad. Jõuame Tomi kodukohta veidi varem, kui ettenähtud aeg ja märkame, kuidas teepervel on veel mitmeid autosid, kes aega parajaks teevad. Keegi ei taha minna liiga vara. Inimesi on palju. Matused on ilusad, aga väga kurvad ja kriibivad eriti hinge. Mõned päevad peale matuseid näen unes, kuidas Tom seisab meie magamistoa uksel. Annan talle unes lubaduse, mida püüan oma võimaluste piires täita.

Veidi enam kui 4 kuud hiljem on töö tasapisi edasi läinud, aga Tomist tuntakse kontoris endiselt puudust. Tema rolli on keeruline kellelgi teisel täita ja ilmselt ei olegi see päriselt võimalik. Tom oli hea kolleeg ja tema mälestus püsib. Lähemad kolleegid otsustasid korraldada Tomi mälestusõhtu. Vaatasime läbi aastate erinevate sündmuste pilte, millele ta jäänud oli ja jagasime oma mälestusi temast. Fotograaf on reeglina alati kaamera taga ja piltidele jääb ta harva. Tom armastas pildistada ja oli selles tõeliselt hea. Ka armastas Tom tsikliga sõita, mis sai talle lõpuks kahjuks saatuslikuks. Ta oli meeskonnamängija, osales meeskondlikel katsumust nõudvatel spordivõistlustel ja nagu tema kohta öeldi, luurele võis temaga minna küll. Kindlasti on Tom veel palju asju, mida me täna ikka veel tema kohta ei tea, sest endast palju ta ei rääkinud, aga selge on see, et me kõik kaotasime ühe särava isiku. Tom oleks eile saanud 36 aastaseks. Puhka rahus.

Reisistatistikat

Meie ühisel sünnipäevakingireisil:

• olime kokku Eestist ära 10 päeva
• läbisime kokku 4944 km
• oli enamuse ajast roolis M 
• tuli keskmiseks kütusekuluks 8,59 l/100km kohta tänu Poola küladele ja Saksamaa kiirteedele
• oli soodsaim kütus Eestis - 1,27€/l
• ja kalleim kütus Hollandis - 1,79 €/l
• sai Euroopa keskmiseks liitri hinnaks 1,47 €/l
• ööbisime väljaspool kodu 1 öö hotellis ja ülejäänud heade sõprade-tuttavate juures
• tõime koju 45 pudelit veini ja hulga head juustu
• nautisime täiega sellest igat hetke!

3 in 1: 3 üllatust ja 1 ülipikk päev

Kui reisi planeerisin, siis arutasime mitu korda M-ga, kas tulle ühe jutiga Wroclawist koju välja või võtta ikkagi ööbimine kuskil vahepeal. Eelmisel aastal Riiast Wroclawisse sõit oli väga pikk ja väsitav ning sellele kogemusele toetudes otsustasime broneerida endale hotelli läbi Interneti Marijampole lähedal täpselt maantee E67 kõrval, et oleks sinna hea sisse keerata ja oma teekonda otse jätkata. Piltide järgi tundus hotell korralik ja kommentaaridki olid head. Veidi enne kodutee alustamist hakkas M rääkima, et võiks ikka ühe jutiga koju välja sõita proovida. t olime aga hotelli tühistamiskuupäeva mööda lasknud ja meil tulnuks öö eest nagunii maksta ka siis, kui sinna ei jää, otsustasime jääda esialgse plaani juurde.

Panime äratuskella Wroclawis helisema kella 9ks, õndsas teadmises, et meil on rahulikult aega hommikusööki süüa ning end minekule sättida, et veel Varssavis shopata ja hilisõhtuks Poola piiri lähistele Leedus olevasse hotelli end sättida. Kuskil kella 7 paiku hommikul kuulsin läbi une, kuidas akna all mingi auto signa karjub, ent oma olematu orienteerumismeelega olin täiesti veendunud, et pargime enda autot teisele poole maja ja meie auto on  nähtav üksnes A korteri magamistoa aknast. Nii keerasin mõnusas unes teise külje ja suikusin uuesti.

Kui mõlemad M-ga kella 9 paiku ärganud olime, rääkisin ka M-le selleest, kuidas mingi auto akna all vastu hommikut karjus, aga meie oma see ju olla ei saanud. M soovitas mul köögiakna eest ruloo üles keerata ja vaadata, kuidas meie auto otse just köök-elutoa akna alla pargitud on. Tõmbasin ruloo rahuliku südamega üles ja seejärel ehmatasin: meie auto on, aga juhipoolset esimese ukse klaasi ei ole. Olime M-ga mõlemad sekundiga täiesti ärkvel. Tormasin A magamistuppa ja tere hommikust soovimise asemel palusin tal kutsuda politsei. Olime ööseks fotokad ja läpakad küll tuppa tassinud ning autos midagi väärtusliku peale M sünnipäevakingi ei olnud, kuid mõte sellest, et sõita läbi Poola ilma ühe külgmise klaasita, oli kõhedust tekitav. Sellises olukorras kuskil hotellis veel teepeal ööbid ei tulnud üldse kõne alla.

Jooksime kiiresti õue auto juurde. Märkasin, et ka kõrvalistujapoolne aknaklaas on puudu. Jõudsin vaid mõelda, et miks nüüd oli vaja mõlemad klaasid küll ära lõhkuda, enne kui M selge häälega kuidagi jahmunult välja ütles, et klaasikilde pole. Seisime mõlemad nõutult auto kõrval, A meie selja taga oma pidžaamas, telefon kõrva ääres politsei kutsumiseks. M võttis taskust auto võtmed, hoidis auto avamisnuppu ülipikalt all ja mõlemad esiklaasid sõitsid tervelt üles. Huh, klaasid ei olnudki katki. Ja autos olid kõik asjad nii, nagu olime need õhtul jätnud. Ent käed värisesid veel pärast sellist hommikust äratust tükk aega.

Juurdlesime hommikusöögilauas tükk aega, kuidas auto aknad ikkagi niimoodi ise alla said minna. Hilisõhtul, kui autost vett käisin tuppa võtmas, panin ise auto uksed korralikult kinni. Ainus loogiline selgitus tundus olevat see, et M istus hommikul pükste tagataskus olevate auto võtmete peale ja tänu sellele läksidki aknad ise lahti. Ilmselt oli see kõik juhtunud vaid loetud minutid, enne kui akna eest ruloo üles tõmbasin. Pealegi elab A sellises uues kortermajas, mida ümbritseb korralik metallaed metallväravaga, millest sissesaamiseks isegi jalakäijana peaks sul pult olema. Seega igati turvaline koht nii elamiseks kui välismaa numbrimärgiga auto parkimiseks. Ja tõenäoliselt läbi une kuuldud auto signa oli mõnelt teiselt autolt, mis asus veidi kaugemal.

Pakkisime oma asjad kokku ning võtsime suuna Varssavi peale. Kuna auto aknad olid ikkagi alles, otsustasime siiski jääda oma esialgse marsruudiplaani juurde. Saatsin isale smsi, et pühapäeval võiks M ünnipäeva kõik koos ühise lõunasöögiga Pärnud tähistada, kuna sõidame Pärnust nagunii läbi. Tee Wroclawist Varssavisse on paras kolgata katsumus - see on jupp, millele pole veel alternatiivina olemas kiirteed pealinna, vaid E67 kulgeb läbi külakeste kurviliste tänavakestena üliaeglasel kiirusel. Kui Wroclawist otse Varssavisse on mööda E67 sõites ainult 360 km, siis reaalselt võtab see aega umbes 5 tundi. Alternatiivina on võimalik Wroclawist sõita mööda kiirteed Katowicesse ja sealt mööda kiirteed Varssavisse,  siis hea tunde võiks anda see, et oled pidevas liikumises, kuid ajalist võitu selline haak tegelikult ei anna. Teine võimalus on süita Wroclawist Varssavisse läbi Požnani, kuid ka sealt tuleb aeg umbes sama, vaid selle erinevusega, et kogu tee oleks sõidetud korralikul ilusal kiirteel, millest küll üks suurem jupp on tasuline, ent see-eest autovaene ja väga hea kvaliteediga. Igal juhul on mõistlik planeerida oma marsruuti niimoodi, et Poolat saaks sõita võimalikult palju mööda kiirteed - see on oluliselt vähem väsitav, kui kulgemine mööda väikseid külasid aeglasel kiirusel traktorite ja rekkade vahel.

Teine probleem Poolaga on see, et sealt Eestisse sõites ei ole sisuliselt võimalik vältida Varssavist läbisõitu. Jah, kesklinna just autoga ronima ei pea, kuid äärelinna tuleb sellegipoolest läbida. Sellist mõnekümne km kaugusel linnast korralikku ümber Varssavi sõitu ei ole siiani tehtud. Poola teed aga arenevad iga aastaga ja lootus on, et kümnekonna aasta pärast on olemas nii Wroclawit ja Varssavit ühendav korralik kiirtee kui võimalus vältida Varssavisse sissesõitu. Selle aja peale peaks olemas olema ka tegelikult ilmselt kiirtee Varssavist siiapoole Euroopasse. Poolakad ei ehita eestlaste kombel valmis mingeid jupikesi teest, vaid ehitavad terve suure kiirtee korraga algusest lõpuni valmis, mistõttu tulebki teede valmimist teinekord väga pikalt oodata, aga see-eest on valminud teekvaliteet suurepärane ja vastupidav ka aastaid hiljem.

Tegime Varssavis väikese peatuse spordipoes, sirutasime jalga ja sõitsime Poola-Leedu piiri poole edasi. GPSi järgi pidanuks me oma hotelli jõudma umbes kella 23 paiku õhtul. Pikast päevast ja üllatavast hommikust oli paras reisiväsimus juba peal, nii et ootasime mõlemad M-ga pikisilmi, millal hotelli magama saaks. Valisime selle konkreetse hotelli eelkõige kolmel põhjusel: selles puudus ööklubi (varasemalt olime olnud Marijampoles väiksemas ja lihtsamas, kuid soodsas ja puhtas hotellis Luna, mida julgelt soovitan, kuid seal on kohalik ööklubi ja arvestusega, et vajasime öömaja just laupäev vastu pühapäeva, oli meile oluline pigem rahu ja vaikus korralikuks väljapuhkamiseks keset pikka sõitu), sellel hotellil olid väga head reitingud ja see asus meie jaoks teepeal.

Jõudsime pimedas mööda maanteed sihtkohta, kus juba eemal paistis hotell oma säravate tuledega. Päris hotelli parklasse meil autoga keerata polnud võimalik - seal olid mingid väiksed teetööd ja lint ette tõmmatud, kuigi parklas oli autosid mitu. Läbi auto uste kuuldus muusikat, nagu keegi esineks ja mingi seltskond aistis õues ukse ees seisvat. Jätsime oma asjad autosse, võtsin kaasa vaid dokumendi ja välja prinditud broneeringu ning läksime kõhkleval tundel hotelli lähemalt uurima. Ukse ees tegid suitsu ülikondades mehed, koridoris tulid meie vastu üles löödud õhtukleitides meikide ja soengutega naised lõbusas meeleolus, taamal paistsid suupisted ja uhke tort, taustaks mängimas eemal elav muusika. Selge, olime sattunud ootamatult kellegi pulma või suurele juubelile. Kui admini laua juurde jõudsime, kutsuti tagaruumist üks meesterahvas, kes meid väga hämmeldunud näoga vaatas ja koheselt teatas, et tänaseks vabu tube ei ole. Näitasin talle meie välja prinditud hotelli broneeringut, ta vajus selle peale silmnähtavalt näost ära ja hakkas omaette mõttes sajatades meile vaba toa kaarti otsima. Teatasime kohe, et me sellesse hotelli ei jää, me polnud sellise lärmiga arvestanud, ainult et me ei luba ka hotelli broneeringut meie arvelt maha võtta. Tüüp vastas meile ilmselgelt kergendunud olekuga, et mingit raha nad meilt ei võta ja head teed. Niisiis läks ikkagi nõnda, nagu olime vahepeal mõelnud: Wroclawist otse koju välja sõita ja jätta hotellis ööbimine vahele. Kuigi veidi plaanimatult.

Väike vahepõige hotelli äratas meid korralikult üles ja väsimus oli hoobilt kadunud. Haarasime igaks juhuks teepeale kaasa paar energiajooki ja kohvi, et ka peale mõningast sõitmist vaim värske püsiks ning keerasime auto nina kodu poole. Meil oli jäänud sõita koduni 623 km ehk 7,5 tundi. Lohutuseks vaid teadmine, et hommikuks oleme kodus ja magame lõpuks omas voodis. Pealegi läheb kodutee alati kiiremini kui kodust ärasõitmine.

Kuskil Lätis, mitte kaugel Leedu piirist, sain meie poolakalt A-lt sõnumi küsimusega, et käes on hiline öötund, aga meist pole kippu ega kõppu ei telefonitsi ega Facebookis: kas oleme oma hotelli ikka kohale jõudnud elusalt ja tervelt? Hakkasin talle just pikalt smsi vastu kirjutama meie seiklustest hotellis ja otsusest koju välja sõita, kui tundsin, et M pidurdab autoga. Tõstsin pilgu telefonilt ja märkasin üllatunult teeääres politseiautot seismas, sau püsti. Politseinik tuli meie auto juurde ja uuris, mis keeles me räägime: läti, leedu, poola, saksa, vene inglise... Valisime neist meile kõige arusaadavama, inglise keele. Paluti välja otsida juhiload ja auto dokumendid. Seejärel pöördus politseinik M poole juba eesnimepidi ning küsis eestikeelse sõnaga "kindlustus". Wow, keset ööd kuskil Läti metsade vahel oskab politseinik ka sõnakese eesti keelt!

Küll mul oli hea meel, et me olime otsustanud enne reisi igaks juhuks kindlustusest läbi käia ja lasta välja printida rohelise kaardi, mida reeglina enam kuskil vaja ei lähe, aga just seesugustes situatsioonides on see ülivajalik - võõral maal ja võõras keeles ei ole keset ööd kellelgi soovi seletama hakata, et meil pole kohustust kindlustust trükitud kujul kaasas kanda. Pealegi on igas riigis omad seadused ja dokumentide igaks juhuks kaasa võtmine on alati parim lahendus.

M ületas kiirust: ta oli sisenenud 70-alasse 89 km/h kiirusega ning kohe peale 70 märki olidki politseinikud. Nad palusid tulla M-l oma autosse (kui Eestis istub autosse kutsutu tavaliselt politseiauto tagaistmele, siis Lätis suunasid ta esiistmele ja autosse kutsunud politseinik jäi ise õue) ning uurisid, kas ta tuleb Leedust. M vastas, et Poolast ja on teel koju. Politseinikud soovisid saada kiiruse ületamise eest 10 latti. Meil Läti raha ei olnud sentigi. Seejärel uurisid politseinikud, on ehk M-l vähemasti 10 eurotki. Ka seda ei olnud, sest olime reisile läinud kogemata niimoodi, et võtsime kaasa küll mündid parkimiseks, kuid unustanud sularaha automaadist välja võtta. M käis veel minu käest ekstra küsimas, kas meil sularaha on. Müntidest oleksime 4 eurot ehk kokku saanud, aga see olnuks mõnitamine, pealegi on meie jaoks väga võõras anda politseile sularaha - Eestis kaasnevad sellise tegevusega rasked karistused. Lõpuks politseinikud ohkasid, andsid dokumendid tagasi ja soovisid head teed rahulikult sõites. M sai endale väga hea ja ootamatu sünnipäevakingi.

Riia külje all võtsime kasutusele oma juba korduvalt pikkadel autoreisidel läbi proovitud sõnamängu, nii et üks ütleb suvalise sõna ja teine alustab järgmist sõna eelmise öeldud viimase tähega. Tundub justkui lame ja igav mäng, aga aitab uskumatult hästi aju tegevuses ja pilku ärkvel hoida ning kilomeetritel kiiresti vuhiseda. Heaks üllatuseks oli seegi, et nädalaga, mis jäi meie kahe sama trajektoori vahele, olid Läti maanteedel nii mõnedki augud ära parandatud, nii et sõitagi oli nüüd lihtsam. Oma viimase "kohustusliku" peatuse tegime Lätis viimases Statoilis enne Eesti piiri. See on meile kuidagi juba traditsiooniks saanud koduteel sealt kohvi kaasa haarata, et viimased 2 tundi sõitu koduni veel hästi vastu pidada.

Eesti piiril hakkas päike tõusma. Väljas oli valge ja ilus. Meil oli väga pikk ja üllatusterohke päev seljataga, kuid tunne oli väga hea. Kodumaapinnal olla on eriliselt soe tunne. Kella poole kaheksaks olime lõpuks kodus. Tassisime oma asjad tuppa ja keerasime magama. Nagu M soovis, et kodus oma voodis oma sünnipäeva hommikul oleks kõige parem ärgata, nii juhtuski. Palju õnne sünnipäevaks, kallis M!

Jalasirutus Saksamaal

Pakkisime oma asjad K ja J juures kokku ning keerasime hommikutundidel oma auto nina Saksamaa poole, et jõuda õhtuks Wroclawisse A juurde ööbima. K ja J juures oli kuidagi nii mõnus olla, et koduteed ei tahtnud kuidagi jalge alla võtta, aga puhkus hakkas paraku otsa saama. Teadsime, et eesolev teekond on piisavalt pikk, et oma kannikad autos krampi istuda, nii et planeerisime vahepeale kaks korralikumat peatust.

Kui juba Saksamaalt läbi sõita, siis on mul raske shoppamisest kõrvale hoida. Seda enam, et autoga on võimalik sõita just sinna, kuhu endal soovi on. Meile jäi enam-vähem teepeale Wertheim Village, kus lootsime endale veidi vajalikke riideid ja jalatseid shopata. Juba varasemalt olin märganud, et outlet cityl ja outlet cityl on suur vahe, seda eriti külastajaskonna suunitluse osas. Kui siiani olime peamiselt shopanud McArthurGlenni keti outletcitydes, mille kaubavalik on meile rohkem harjumuspärane ja ka veidi enam taskukohane, siis Wertheim Village kuulub Chic outlet shopingu keti alla. Nii nagu nimigi ütleb, on põhirõhk kallimatel brändidel, mis aga ei tähenda, et nö tavapäraseid brände seal mõistliku hinna eest üldse pole. Samast kohast sai M endale sünnipäevaks ka Fossili käekella ja meie kodumajapidamine esimese Villeroy & Bochi lauanõu. Outlet citys shoppamine tasub end igal juhul ära, kui tead, mida sul vaja on - säästa võrreldes tavapoest (ka Eestist sama asja ostes) on võimalik ka väljaspool allahindlusperioode enam kui pool toote hinnast. Kindlasti on mõttekas aga rahakott puuga selga võtta ja sammud seada outlet cityde poole allahindlusperioodil. Veetsime seal märkamatult 3 tundi.

Oma teise pika peatuse tegime Reali toidupoes, mida Brüsseli eestlased meile soovitasid. Olime kuulnud varasemalt paljude eestlaste soovitusi Saksamaal supermarketis auto toidukraami täis laduda enne Eestisse sõitmist - pidi soodsam tulema. Kuigi meil oli auto külmik kaasas, mis on sellisel autoreisil täiesti asendamatu kaaslane, oli see juba ääreni juustu, serrano sinki, oliive ja šokolaadi täis, nii et kiiresti riknevaid asju me poes enam vaadata ei saanud. Mäletan selgelt oma emotsiooni, kui 2009. aasta sügisel Saksamaal supermarketisse sattusin - kui palju oli seal selliseid tooteid, mida meil ei olnud! Milline valik! Seekord jäi ahaa-efekt aga tulemata. Paljud kaubaartiklid on samad, mis meilgi poodides müügil või kui mitte sama bränd, siis vähemasti niivõrd sarnased, et eraldi neid huvi pärast tuua pole mõtet. Hinna poolest on mõned kuivained ja konservid natuke soodsamad, nii et eraldiseisvana vaadeldes justkui erilist vahet pole Eesti poe hindadega, kuid kärutäie pealt tuleb ilmselt väike vahe sisse ikkagi. Mida ma aga Eesti poodides leidnud siiani polnud (Solarise Toidupoes ja Stockmannis ma otsimas pole käinud, tunnistan), oli isekerkiv jahu, mida paljuski kasutatakse Ameerikamaalt pärit retseptides ja mis mul siiani suuresti proovimata on jäänud komponendi puudumisel. Muus osas kaubavalik mind paraku väga ei üllatanud, võibolla mängis siin teatavat rolli selleks hetkeks juba tekkinud ka reisiväsimus ja poodidest hakkas kergelt kõrini saama.

Kui Euroopas autoga reisida, siis tuleb teada, kus on kütus soodsam. Venitasime oma viimase paagijupiga Poola piirini välja ja tankisime auto kõrini täis. Nagu ikka, oli piiripeales tanklas bensiinijärjekord, mis andis võimaluse veidi ringi vaadata ja jalgu sirutada. Kui Saksamaal on kõik avalikud tualetid tasulised, reeglina hinnaga 0,5 € või 0,7 € külastaja, mille eest saab hiljem kohvi ostes hinnasoodustust - samas, kui kohvisoovi pole, on krõbe tualeti külastamise hind su enda kulu, siis Poolas on avalikud tualetid tasuta ja seetõttu on ka piirilähistel asuvates tanklates tualetid reeglina suured ja korralikud. Tanklas kohtasime ka esimest ilmingut, et oleme jõudnud Ida-Euroopasse - tankla ees jalutas mustlane, kes pakkus iPhone müüa. Soovisime sellest tanklast lahkuda kiiresti.

Hilisõhtuks jõudsime Wroclawisse. Nii kui olime saanud üle Poola piiri, jättis päikesepaisteline ilm meid maha ning hakkas vihma sadama. Paduvihmas jõudsime A majani, pakkisime end lahti, sõime kõhu täis, rääkisime A ja C-ga veidi juttu ning kerisime magama, et hommikul alustada taas teed kodu suunas.

Ostlemine siin- ja sealpool piiri

Juba mõned aastad tagasi jõudsin ma selgusele, et ostlemine Eestis on väga kallis, seda eriti riiete ja jalatsite vallas. Kui ma esimest korda elus 2009. aastal sattusin outlet citysse, jõudis mulle kiiresti kohale, et minu edaspidised riiete ja jalatsite muretsemised hakkavad toimuma peamiselt välismaal. Nii on see suuresti vahepeal ka olnud, üksikute eranditega, kui midagi hädapärast kohe tarvis on.

Kuigi aega on vahepeal palju mööda läinud, masu üle elatud ning töökohadki korduvalt muutunud, pole minu suhtumine kodumaisesse ostuhullusesse paraku muutunud. Huvi pärast lappasime Luxembourgis olles K ja J koju laekunud supermarketite infolehti, mis tutvustasid hetkel käimas olevaid kampaaniaid. Kui laias laastus ei ole toidukaupade hindadel eurodes drastilisi vahesid Luxembourgis, mida peetakse üheks Euroopa kalleimaks linnaks, Eestiga, siis lähemal uurimisel hakkasid nii mõnedki asjad silma. Näiteks nõudepesumasina tabletid, mida kasutan kodus igapäevaselt, olid Luxembourgis kampaaniahinnaga mõnevõrra odavamad kui täpselt sama toode supersoodsa kampaaniahinnaga, mis meile vägagi odavana tundub, samal ajal Tallinnas Rimis. Või teisest valdkonnast: kui ostad kasti kvaliteetveini, saad teise kasti tasuta, mis teeb pudeli hinnaks kokkuvõttes nii soodsa, mille eest Eesti poodides veini ei saa. Ja erinevalt Eestis müüdavatest odavatest veinides ei maitsenud Luxembourgist kampaaniahinnaga ostetu sugugi kehvasti ja läägelt, vaid vägagi eeskujulikult ka palju veini joonud inimesele. Eks umbes samasugustel põhjustel käivad Eestlased ka kodukaupu ostmas Ikeast, olgu see siis Soomes, Rootsis, Poolas või Belgias.

Siinkohal võib küll arvata, et oluliselt soodsamad kampaaniahinnad on suuresti kinni kogustes ja supermarketite käibes. Ühest küljest on sellel väitel kindlasti iva sees ja kahtlemata kehtib selline väide suuremates Euroopa riikides, kus elab palju inimesi, nt Saksamaal, Prantsusmaal, Poolas aga ka Belgias, kuigi kohalikud Belgia eestlased käivad ikkagi toiduretkedel kord paari nädala jooksul Saksamaal. Samas on Luxembourgi riigi elanikkond üksnes 537,853 inimest Wikipedia andmetel. Seda on natuke vähem kui pool Eesti elanikkonnast. Kuidas on siis võimalik, et niivõrd väikeses riigis, mida peetakse Euroopa kohta kalliks, on ikkagi ka meie jaoks tuntavalt soodsamad hinnad Eestist, nii et sealt tasub üht-teist kaasa tuua, kui autoga käimas olla?

Vaatame sama situatsiooni veidi teise nurga alt, võttes arvesse ka muud kulud ja tulud kui ainult shoppamine. Numbeo elatustaseme kalkulaatori järgi on sisuliselt kõik asjad Tallinnas oluliselt soodsamad, kui Luxembourgis, välja arvatud elanikkonna ostujõud, mis on Luxembourgiga võrreldes lausa 60% (!) madalam, olenemata sellest, et kõik hinnad on Tallinnas soodsamad. Ja tegelikult siia ongi see koer maetud. Eesti elaniku keskmine palk peale maksude maha arvamist on ca 5 korda väiksem Luxembourglase omast. Ma ei arva sugugi, et välismaale kolides on võimalik ratsa rikkaks saada. Kuigi palk on suurem, on ka igakuised muud kulud oluliselt suuremad, nt elupinna rendi jms näol, mis ulatub meie jaoks arusaamatutesse kõrgustesse Luxembourgis. Väike võrdlus töötasude osas: Luxembourgi riiklik miinimumpalk on Wikipedia järgi 1875 € kuus, samas kui Eesti miinimumpalk on 320 € kuus, keskmine palk Luxembourgis 4274 € bruto ja Eestis 855 € bruto kuus 2012.a III kvartali järgi. Numbeo ütleb ka selgelt välja, et selleks, et omada samasugust elatustaset, mida on võimalik Luxembourgis saada 4200 € eest, peaks Tallinnas elades olema igakuine sissetulek vähemalt 2077 € - sellisel juhul oleksid hinnad ja elamiskulud samasugused proportsioonis nagu seda on Luxembourgis. Ent kahjuks sellist töötasu näevad Eestis vähesed ja selles ongi Eesti hinnastamise probleem. Selleks, et Eestis elada, pead sa olema väga hea rahadega majandaja. Kuskil on mingi suund väga nihu läinud.

Ma saan täiesti selgelt aru ka sellest, et ma võrdlen hetkel omavahel vana Euroopa stabiilselt püsinud riiki ja alles hiljuti Nõukogude võimu alt vabanenud väikeriiki, mis püüab olla edumeelsem teiste omasuguste seast. Eesti on tegelikult olnud tubli ja meie saavutused on olnud suurepärased. See, et me üldse võime võrrelda end vana Euroopa riikidega, ega võrdle end igapäevaselt Ida-Euroopaga, on juba näitaja omaette, aga selleks, et saavutada samasugust finantsilist taset ja stabiilsust, nagu on vanas Euroopas, läheb veel vähemalt põlvkond kui mitte kaks aega.

Töörahva püha Luxembourgis

Püüdsime end hommikul mõnusasti välja magada. Kuna ka J-l oli vaba päev, siis polnud peale pisikese O kedagi, kes hommikul vara asjatama oleks tahtnud hakata. Mul, nagu kombeks vaba päeva hommikul, läks uni kohaliku aja järgi kell 8 lõplikult pealt ära. Kõik teised magasid südamerahus peaaegu kella 10ni.

Kuskil lõuna paiku olime oma uimerdamistega sinnamaale saanud, et olime valmis linnapeale minema. Ilm oli pilvine, aga vihmata. Kuigi termomeeter näitas õues 14 soojakraadi, ei osanud ma end kuidagi riidesse panna. 14 kraadi Eestis on reeglina suhteliselt jahe, siin üllatavalt aga suhteliselt soe. Luxembourgis ongi üldiselt pigem oluline kanda kihilist riietust ja olla valmis vajadusel mitme erineva aastaaja riideid korraga käepärast hoidma - ilm on niivõrd muutlik.

Kui olime kesklinnale lähemale jalutanud, hakkas meie kõrvu kostma erinevaid helisid. Kuigi vanas Euroopas on 1. mai niivõrd suur püha, et ükski pood ega enamik söögikohti lahti pole, siis linna keskmes ootas meid aga ees ootamatu pralle: igal täistunnil esines orkester, laval etendasid tüdrukud eksootilisi Aafrika tantse ning plats oli ääristatud erinevate sööke ja jooke pakkuvate telkidega. Söögi-joogisoovi korral maksad kõigepealt ühte letti ära oma soovid, saad vastu kupongid ja vahetad need õiges telgis vajalike toodete vastu. Mis siinkohal aga vägagi imekspandav oli, on harjumus serveerida jooke vabaõhuüritustel ehtsast klaasist, mitte plasttopsist. Ääretult mõnus oli istuda linna ühel keskväljakul, nautida saia vahel olevat suurt vorsti klaasikese šampanjaga päikesepaistes orkestrikontserti saatel.

Luxembourg on linn ehitatud küngastele. Nii tuleb muuskui jalutada mööda tänavaid orgu ja siis tõsuta taas mäkke. Õnneks on elanikele ja turistidele elu veidi lihtsamaks tehtud ning rajatud linna keskmesse lift, mis inimesi üles- ja all-linna transpordib. Olemuselt on Luxembourg väike armas linnake nagu enamus vana Euroopa linnu. Kõrghooneid siin pole ning kortermajad on 3-4 kordsed ja näevad eemalt välja pigem ridaelamu laadsed kui kortermajad. Ruumilahendused on samuti praktilised: maja all asub suur garaaž elanike autode parkimiseks, lisaks on olemas panipaik ning eraldi pesupesemise ruum, kus kõik oma pesumasinaid ja kuivateid hoiavad. See viimane on pigem meie jaoks küll harjumatu, et korteris sees pesumasinat pole, kuid tegelikult pole selleks ka vajadust. Korter ise on avar ja praktiline, mõnusa rõduga, kus grillil oma õhtusööki valmistasime. Õhtusöögi varude osas tuleb aga arvestada, et kõik poed, sh toidupoed, on pühapäeviti ja riigipühadel kinni, nii et kui midagi puudu või otsa saab, siis nii ongi ja enne ei saa, kui poed uuesti lahti tehakse.

Kui olime umbes 6 tundi linna peal ringi jalutanud ning tundsime, et jalad löövad juba tuld, ei olnud me kuidagi nõus mäest üles ca 3 km koju kõndima ning otsustasime võtta bussi, et enda jalavaeva veidi vähendada. Luxembourgis on kõik kuidagi lihtne, loogiline ja turvaline. Kui istuda linna keskmes vabaõhukohvikus, võib julgelt fotoka sättida kohvikulauale, ilma et peaks igal hetkel kahtlustama mööduvaid inimesi selle kaasa haaramise mõtetest, kuigi tavapärane turistivalvsus tuleks siiski säilitada. Ah, Luxembourgis on kuidagi eriti mõnus olla. Võibolla teevad selle tunde kohe eriti heaks ka omad inimesed.

Eestlane igas sadamas linnas

Brüsselist sättisime end Luxembourgi poole teele üpris varakult, et A ja U saaksid end õigel ajal tööle sättida.  Pakkisime nende maja ees asju oma autosse ja ajasime veel U-ga juttu, kui eemalt tuli mööda tänavat alla üks blond neiu kahe lapsega. U kommenteeris muuseas, et näe, on ju eestlase nägu. Kui neiu lähemale jõudis, siis teretasid nad teisteist eesti keeles. Loomulikult ütlesime ka oma tere sekka. Hetk hiljem tabas neidu ja M-i omavaheline äratundmisrõõm - tegemist oli M endise töökaaslase naisega. Kui Belgia poole end teele asutasime, oli meil M-ga autoski juttu, et ta endine kolleeg elab kusagil Brüsselis, aga täpselt kus, ei tea. Nojah, maailm ongi ju täpselt nii suur, et hommikul jalutad tuttavaga tema kodutänaval otse kokku.

Meil tuli otsustada, kuhu me suuna võtame ja mida täpselt sel päeval vaatame, sest ilmselgelt kõike, mida tahaks, päriselt ei jõua. Igal kevadel on harukordne võimalus, mil kuninglikud aiad on avatud umbes kaheks nädalaks külastajatele. Paraku on aiad esmaspäeviti suletud ja nii me sinna oma Brüsseli vaatamisväärsuste päeval minna ei saanud. Teisipäeva hommikul oleks meil isegi võimalik olnud aedadega tutvumine, ent aiad avati kell 9:30 ning ringkäik seal võtnuks vähemalt paar tundi, mis omakorda tähendanuks, et Brüsselist oleks me minema saanud sellisel juhul alles lõuna paiku. Lisaks oli meil kindel soov käia Belgias ka korraks toidupoes. Et ka ilm oli pilves, kuid vihma just ei sadanud, otsustasime seekord siiski kuninglikud aiad vahele jätta ja auto nina Luxembourgi poole keerata, väikese vahepeatusega supermarketis. Ja supermarketis jooksime loomulikult kokku selle sama tuttava blondi neiuga.

Teele Brüsselist Luxembourgi jääb Namuri linn, mille sümboliks on suur kindlus mäe otsas, mida peeti aastasadu praktiliselt vallutamatuks, ent mis I MS ajal siiski langes kolme päevaga sakslaste kätte. Kui esimest korda aastal 2004 Belgias käisin ja Namurist lihtsalt peatumata läbi sõitsime, jäi mulle mällu pilt sellest kindlusest. Nüüd oli mul võimalus esimest korda Namuris ka korraks peatuda ning kindlusega veidi tutvuda. Kindluse juurde mäe otsa on võimalik saada kahte teed pidi: lõpututest treppidest jala või autoga mööda sinka-vonkalist munakiviteed ülemisele suurele platsile, mida ääristab justkui poolik amfiteater. Platsi servas on kohvik Le Panorama, kus ilmselgelt ei olnud turismihooaeg veel alanud, sest õues olid vaid üksikud lauad ning peale meie luusis seal ringi veel vaid paar inimest. Kohviku terrassilt avaneb aga imeline vaade tervele linnale, mis on kahtlemata selle kohviku üks suurimaid väärtusi. Ma kujutan ette, et suviste soojade ilmadega, kui kõik on ümberringi roheline, on vaade kohe üle mõistuse kaunis.

Kui reisi plaanima hakkasime, soovits A meil kindlasti külastada Belgia ja Luxembourgi piiri lähistel asuvaid Hani koopaid. Mõeldud-tehtud. Lonely Planet küll hoiatab, et Hani koopad on turismihooajal ülerahvastatud ja inglisekeelseid tuure on seal keeruline leida ning soovitab seetõttu pigem teisi lähedal asuvaid koopaid, kuhu turist nii tihti ei satu. Meie jaoks oli Hani koobastesse jõudmine seekord muidugi eriti keeruliseks tehtud - kiirteelt saab muidu otse õigest kohast maha keerata, kuid sedakorda oli seal suurem teeremont ja meil tuli teha paarikümne kilomeetrine ring, enne kui saime õigele teele keerata. Muidugi, kui tulle Luxembourgi poolt ja suunduda Brüsselisse, pole maha- ega hiljem kiirteele pealekeeramisel mingeid probleeme. Meie suund aga oli sootuks vastupidine.

Jõudsime lõpuks Hani linnakesse kohale ja parkisime oma auto keset linna olevale platsile. Läksin uurima parkimisautomaati. Kuigi ma prantsuse keelt ei valda, oli sinna selgelt märgitud tasuline parkimine kuupäevade vahemikus 01.05-31.08. Kuna kalender näitas alles aprillikuu viimast kuupäeva, olime ilmselgelt jõudnud koobastesse turismiperioodi välisel viimasel päeval. See omakorda tähendas, et koobastesse igal täistunnil väljuv tramm ja giidiga tuur, ei olnud sugugi ülerahvastatud, ent ka seda, et linnakeses olid enamus söögikohti veel "talveks suletud", nii et peale koopatuuri lõunat endale leida oli sisuliselt võimatu.

Piletikioskist viib koobastesse väike puidust sisuga tramm, mis läbib kitsukest raudteed, ääristatud ühest küljest paekivi mäega ning teisest heinamaadega, millel lebotavad ja näksivad muru nii lambad, piisonid, hobused kui eeslid. Tramm viib otse koopa suudmesse, kus tuleb moodustada külastajatel kaks rivi: prantsuskeelne ja hollandikeelne tuur. Seisime ja mõtlesime kumba sappa minna. Prantsuse keel on kohati küll loetava tekstina üksikute sõnadega arusaadavam tänu sõnade sarnasusele inglise keelega, kuid kõrvale on ta täiesti arusaamatu keele paindumisharjutus. Hollandikeel on pigem sarnane pisut saksa keelele, mida ma kunagi õppinud ei ole, ent millest arusaamise lootus tundus mulle kuidagi tsipake suurema võimalusega. Otsustasime sättida end hollandikeelse grupi sappa.

Peagi saabus prantsuskeelse grupi giid ning ühel hetkel hõikas ta üle inimeste, kas keegi ka inglise keelt räägib. Tõstsime automaatselt käe ja meil paluti liituda prantsuskeelse grupiga. Edasine ringkäik läbi koobaste kulges prantsuskeelse jutuvada saatel, mida katkestasid  ainult meile kahele antavad inglisekeelsed ilmekad ülevaated koopast. Ühel hetkel uuris giid kust me pärit oleme. Kui vastasime Eestist, siis viitas ta käega stalaktiidile ja ütles sõna taevas ning stalagmiidile, öeldes juurde maa. Ma olin sõnatu ausalt öeldes, sest ei osanud oodata kuskil sellises kohas kedagi, kes üldse Eestist midagi teaks, veel vähem oskaks öelda kahte sõna, mis reeglina välismaalaste kõnepruuki ei kuulu. Hiljem selgus, et meie giidil on soomekeelsed head sõbrad ja kuigi ta ise pole veel kordagi Eestis käinud, siis Balti mere äärne regioon tõmbab teda väga. Ilmselt olid soomlased teda ka harinud nii soome kui eesti keele osas, sest giid sõnas väga teadja näoga, et eesti keel on kohutavalt raske välismaalasele õppida, nagu ta oleks seda ise proovinud.

Hani koopad on aga väga suurepärased ning turistidele on nende läbimine tehtud küll lihtsaks, ent huvitavaks, lisades valgustusi põnevate nurkade alt paekivi koopa seintele. Kunagi iidsetel aegadel on koopad olnud inimestele varjupaigaks. Sellised koopad on võimalikud üksnes Belgia Luxembourgi äärses alas, sest seda läbib 30 km pikkune paekivi seljak, mis on kunagi asunud troopilise mere all. Ette kujutada, et selles kohas on kunagi olnud troopiline meri, on ilmselgelt keeruline, sest vahemaa lähima mereni on üle paarisaja kilomeetri, kuid mere olemasolule viitavad selgelt ka fossiilsed merekarbi jäänused koopa seinal. Koobas on formuleerunud kunagi tänu vihmaveele, mis paekiviga kokkupuutes muutub happeliseks ja on läbi miljonite aastate tasapisi uuristanud oma käike koopasse, moodustades nii stalaktiite ja stalagmiite, mis kasvavad vaid paar senitmeetrit sajandis, ent koopas on kõrgeimad stalagmiidid lausa 7 meetrit. Ka jõgi on siin oma töö teinud, uuristades koopasse suured käigud läbi kolme tasandi. Meie tee viis vahepeal sillaga üle madalaima tasandi jõe, mis tõuseb talvisel perioodil niivõrd, et katab oma veega sillagi ja jätab koopa selle osa külastajatele suletuks. Seevastu suvisel perioodil on veetase niivõrd madal, et vesi on samas kohas peegelsile ja sillerdab kaunilt vastu tema kohal rippuvaid stalaktiite.

Kogu koobastikust on külastajatele avatud vaid 2 km pikkune teekond, ent tänaseks on teadlased avastanud juba kümneid kilomeetreid pika võrgustiku mäekülje sees, kust siiani avastatakse iidseid ehteid, relvi ja muid ande, mida inimesed on koopasse jätnud. Kuigi oleme erinevatel reisidel käinud mitmetes koobastes, siis Hani koopad on ühed suuremad ja võimsamad ning turistile ka väga kaunitena presenteeritavad koopad, mida oleme seni külastanud. Oma olemuselt meenutasid Hani koopad ja sealne lampidega tekitatud imeline varjude mäng ehk veidi Austraalias asuvaid Capricorni koopaid, mida meil õnnestus külastada 2010 mais.

Napid 30 km enne Luxembourgi, üpris piiri lähedal asub McArthurglenni outlet city Messancy linnakeses. Otsustasime teha seal väikese jalasirutuspausi. Kuigi meie teekond täna polnud autoga pikk, siis eelmised pikad sõidupäevad tõid üpris tugevasti suhu istme maitse ja pause oli selle võrra soov tihedamini teha. Tundub, et nimetatud vabrikupoodide linn on alles üpris uus, sest poode oli avatud veel vähevõitu ja pind tundus olevat üpris kulumata, nii et ilmselt aastakese pärast on see ostulinnake juba hoopis säravamas kuues.

Klassikalise tööpäeva lõpuks jõudsime K ja J juurde Luxembourgi. Liikusime taas autoga piisavalt õiges suunas, nii et linnast välja suunduvad ummikud tulid meile vastu ja meil õnnestus sõita täpselt vastu ummikuid. Väljas tibutas kevadist vihma, nii et kasutasime võimalust pugeda mõnusasti K ja J diivanitele ning terve õhtu jutustada hiliste õhtutundideni. Homme on kevadpüha, 1. mai ja vaba päev ja kohalikel. Loodetavasti tuleb ilm siis linna peal jalutamiseks sobilikum.

Euroopa pealinn Brüssel

Kuna oleme mõlemad M-ga Brüsselis varem käinud, siis kõik olulisemad kohad olid meil juba vähemalt korra varem nähtud ja otsustasime kasutada võimalust enda välja magamiseks. Umbes hommikul kella 11 paiku olime valmis end linnapeale sättima ja kuskilt hommikusööki otsima. Saatsin A-le smsi, et liigume linna, panin telefoni kotti, lehvitasime koerale ja asutasime end linnapoole teele.

Sättisime GPSi sihtpunktiks kesklinn, et leida seal kuskil parkimiskoht ja võimalus hommikust süüa. iGO-l on hea funktsioon sihtkoha juures parkimismaja leidmiseks vaid ühe nupuvajutusega. Mõeldud-tehtud. Jõudsime parkimismajani. Vaatasime seda ühelt ja teiselt poolt, aga sissepääsu ei näinud kuskil. Käisin küsisin veidi juhiseid, tegime tiiru ümber parkimismaja ning lõpuks saime auto pargitud.

Hommikuse kehakinnituse võtsime pisikeses prantsusepärases kohvikus Paul, kus oli käimas juba tõsine lõunane tipptund. Kuniks me oma teed ja kohvi värskete baguettide kõrvale ootasime, kontrollisin korraks telefoni ja avastasin sealt A smsi, et laseksime koera korraks õue, enne kui linnapeale lähme. Päris piinlik oli tunnistada, et me tund varem saadetud smsi kuidagi enne ei märganud. Kuna A ei ela linnast kaugel, siis otsustasime, et sööme kõhud täis ja lähme laseme kutsi korraks murulapile. Napilt oma auto nina keeranud A kodu poole, sain telefonikõne töölt seoses ühe töökuulutuse muutmisvajadusega. Oh, küll mul oli hea meel, et A juurde tagasi pöörduda olime otsustanud – nii sain tabada kaks kärbest ühe hoobiga.

Hommik oli tabanud meid paraja vihma ja jaheda ilmaga. Enamus kohti, kuhu olin planeerinud minna, asusid aga õues. Kui lõuna ajal tagasi linna pöördusime, tuli ootamatult korraks päike välja ning ilm tõmbas selgeks. Kasutasime juhust külastada Aafrika muuseumi aedu, kus olin kunagi 9 aastat varem käinud ja mälu järgi jätsid need mulle tol korral sügava mulje. Esmaspäeviti on muuseumid Brüsselis kõik suletud, nii et muuseumisse me minna ei saanud, küll aga oli park, mis meie tegelikuks sihtmärgiks, avatud ja sisuliselt inimestest tühi. Mul on kunagi varem tehtud foto samas pargis lõvi kujudega ning mõtlesin, et vahva oleks nüüd, 9 aastat hiljem teha täpselt sama foto uuesti. Kuigi park oli säilinud suuresti muutumatul kujul, siis lõvisid seal enam kahjuks polnud.

Võtsime auto ja keerasime nina vanalinna poole, et kaeda Belgia kõige kuulsamat pissivat poissi. Ühtäkki avastasimegi end autoga otse pissiva poisi kõrvalt vanalinnast, kuigi päris nii lähedale me autoga ei plaaninud tulla ning otsisime juba mõnda aega parkimiskohta. Esimesse parkimismajja, mille leidsime, sisenemine jäi meile taas mõistatuseks ja nii tiirutasime veel ümberkaudsetel tänavatel kuniks järgmise sobiliku parkimismaja leidsime. Kui sinna hiljem tagasi pöördusime, ei suutnud me oma parkimispileti abil kuidagi parkimismaja uksest sisse saada. Õnneks olime eelnevalt avastanud maja tagant eraldi väljapääsu, mille kaudu nüüd parkimismajja taas sisenesime, et oma auto kätte saada. Tundub, et Brüsseli parkimismajade loogika ei vasta päris sellele, millega meie seni harjunud oleme, kuid vähemasti on seal mugav ja turvaline parkida. Turvaline mitte sellepärast, et tänavatel lokkaks kuritegevus, vaid pigem belglaste (nimetagem Belgias elavaid inimesi nii, mitte viidates rahvusele) harjumuspärase tänavale parkimisstiili pärast: kui tundub, et auto külgboksi ära ei mahu, siis tuleb ikkagi hooga endale ruumi teha, olenemata parkimisandurite pidevast pininast, mis viitab objekti vastas olekule.

Lisaks tuntud pissivale poisile on Brüsseli vanalinna ära peidetud veel pissiv tüdruk restorani tänavale ning pissiv koer. Kuna koer jäi meie jalutamise trajektoorist teise suunda, siis selleni me ei jõudnud, eks midagi peab jääma järgmiseks korraks ka vaadata. Kuna oleme varem vanalinna risti ja põiki läbi jalutanud, siis väga pikalt seal käia seekord ei viitsinud. Küll aga on Brüsselis veel mõned kohad, kus ma kordagi käinud pole. Neist üks on Basilique du Sacré-Cœur ehk maailma suuruselt 5. kirik, mille tipu viib 53. korrusele lift, kust avaneb ümberkaudsele linnale imeline vaade. Kahjuks jõudsime kirikusse tund aega liiga hilja - kirik oli küll veel lahti ja seest sai seda uudistada, kuid torni viiv lift oli juba suletud. Brüsselis pannakse üldse kõik asjad meie jaoks harjumatult vara kinni - muuseumid jms vaatamisväärsused suletakse reeglina vahemikus 16:30-17:30. Kirik ise oli seest lihtne, aga võimas ja hoomamatult suur. Toolid, mis olid ruumi ridadesse asetatud, mahutasid vabalt 1500 inimest ning jäi üle tugevasti ruumi ja avarust veelgi toole juurde panna. 

Sättisime end tagasi A,U ja K koju, et riided vahetada, pererahvaga põgusalt juttu ajada ning minna õhtusöögile perekond M-ga. Minu esimene teadlik avastus, et Belgia on olemas, jääb umbes aastasse 2000, kui netiavarustes kohtasin L-i, kelle perega suhtlemine on tänaseks vahelduva eduga kestnud juba varsti 13 aastat. Meie perekondlik õhtusöök äärelinnas asuvas itaalia restoranis oli äärmiselt südamlik ning meeldiv. Muide, esmaspäeva õhtul pidi olema isegi sellise suurlinna kandis nagu Brüssel, keeruline leida lahti olevat restorani, sest reeglina esmaspäeviti inimesed väljas söömas ei käi. Kesklinnas on muidugi restoranid avatud, aga kesklinnarestoranid ei ole kohalike teema. Kuigi meie viimane kohtumine perekond M-ga jäi 3 aasta taha, sai vahepealne aeg kiiresti kokku võetud. Mul on siiras hea meel, et aastatega ei ole see kontakt ikkagi päris ära kadunud. Nii soe ja hea tunne on neid alati näha, nad on kuidagi nii omad. Ja ilmselt ka osa sellest, kes ma täna olen.

Jõudsime A juurde tagasi hilisel õhtutunnil, jutustasime veidi veel pereisaga ning keerasime end õige pea pika päeva lõpuks magama. Järgmine päev ei tähendanud küll pikka sõitmist, kuid tõotas tulla väsitav siiski. Aitäh, A, U ja K meid vastu võtmast ja oma kodu meiega jagamast!

1001 ööd kilomeetrit

Meie plaan oli jõuda ühe jutiga Poolast Brüsselisse, tehes vahepeatuse paariks tunniks R ja K juures Duisburgis. See tähendas 1001 km jutti sõitmist.

Varssavist Berliini läheb ilus suur uus tasuline kiirtee, ilmselt Poola ainuke tasuline kiirtee, kuid arvestades selle kvaliteeti ja normaalset liikluskoormust, on seda mugav sõita. Enne teele asumist uurisime I-lt kummas riigis on bensiin odavam, kas Saksamaal või Poolas. I vastus oli kiire ja selge: Poolas maksab liiter keskmiselt 1 zl (~0,25 €) vähem kui Saksamaal, nii et enne piirile jõudmist oli oluline veel Poolas tankida. Vaatasin GPSi pealt tanklate asukohtade nimesid ning tänu poolakeelse tähestiku eripäradele oli viimase teepeale jääva tankla tuvastamine üpris lihtne.

Kui tanklasse kohale jõudsime, saime koheselt aru, et me polnud mitte ainsad targad, kes enne Saksamaale minekut tangivad. Kuigi tanklasse oli rajatud 14 tankurit, oli seal tohutu järjekord igas tankuris. Saime seista ca kolmveerand tundi sabas, enne kui tangitud saime. Säärast bensiinisaba vaatepilti ei ole me ammu näinud.

Saksamaa kiirteed lähevad kähku, kilomeetrid vuhisevad rataste all sekunditega. Kui on vahepeal plaan kuskil teeäärses puhkeplatsis peatuda, tuleb hakata selleks varakult valmistuma, sest 200-kilomeetrise tunnikiirusega vuhised muidu peatuspunktist mööda, nii et arugi ei saanud.

Kuigi meil polnud aega teepeal suuri peatusi teha ja Saksamaa linnade iluga tutvuda, lugesin siiski huviga Lonely Planetit, et teada, kust me mööda sõidame. Saksamaa väärib täiesti kindlasti eraldi umbes paarinädalase reisi ette võtmist - kuigi vahemaad on kiiresti läbitavad, võtavad linnakesed ja loodus oma aja ja Saksamaa on selleks piisavalt suur, et neelata aega jõudsasti.

Umbes Berliini kandis tundsime, et kõhud hakkavad tühjaks minema. Kui siiani oli roolis näksimine täiesti võimalik, siis arvestades Sakamaa teede kiirusi, ei tulnud seekord roolis söömine mitte kuidagi kõne alla, isegi joogilonksude võtmine tuli jätta lõikudele, kus piirati kiirus 120-ni. Avastasin LP-st, et möödume Potsdamist üpris lähedalt ning seal pidi olema selle maakonna ilusaim lossikompleks vahva pargiga, kus on hea piknikku pidada. Kuna I oli meile lõunasöögiks võileivad kaasa teinud, mille eest talle ääretult tänulikud oleme, siis pinkik kõlas meie jaoks suurepäraselt, olenemata sellest, et päikesepaisteline ilm oli kraadi järgi siiski veidi jahe, kuvades õues vaid 13 kraadi juurde.

Panin GPS-le vahepunktiks sisse Potsdami Sanssouci lossi ning keerasime peatselt kiirteelt maha. Enne maha keeramist me korra kahtlesime, kas peaksime GPSi usaldama või jätkama teed mööda sõitmist otse sildi järgi, mis näitas Potsdami peale. Et meil oli mõelda vaid sekund, otsustasime usaldada iGo-d, mis meid seni igale poole truult ja õigesti kohale oli juhatanud. Peagi leidsime end tavaliselt maanteelt ja GPS-i kaardi pealt kadununa - tee algus oli GPSi kaardil olemas, aga lõik, millele jõudsime, enam mitte. Paraku ei kestnud ka see lõik kuigi kaua, sest teemehed polnud ka ehitusega teps mitte veel valmis jõudnud. Õnneks sildid juhatasid meid Potsdami peale. Tee kulges läbi väikese külakese ja jätkus teeparandusega kiirusepiiranguga 30 km/h. Sakslased peavad kiiruse piirangutest üllatavalt täpselt kinni.

Loss, milleni jõudsime, oli tõeliselt kaunis, lossipark lõputult pikk ja täis pikitud kivikujukesi. Kuna meil just pikalt aega ei olnud, et oma lõunat süüa, siis jalutasime veidi mööda parki ringi ja leidsime endale pingikese, kus oma lõuna ära süüa. Ümberringi rohetasid puud oma hiirekõrvadega ning kõik, mis vähegi õitseda võis, ka õitses. Varjus oli veidi viludavõitu, aga päikese käes jällegi niivõrd soe, et nii õhuke jope kui fliis tundusid mõlemad ülearu olevat.

Umbes 5 tundi ja kaks väikest teeäärset jalasirutuse peatust peale meie lõunapausi jõudsime R ja K juurde Duisburgi. Parkisime auto maja ette ja saatsin R-le smsi küsimusega korteri numbri kohta, mida meil polnud. Selle peale, et korteri numbreid polegi ning on all ukse juures vaid nimesildid nuppudega, me tulla ei osanud, veel vähem oskasime arvata, millisel korrusel antud korter siis lõpuks asub. Sakslaste loogika on aga kindel: kõige ülemine nupp tähistab ka kõige ülemist korterit. K ja R elavad oma pisipojaga väga armsas sopilises katusekorteris, mis oma ülesehituselt meenutab pigem vanu Tallinna vanalinna korterikesi. Kuigi olime terve päeva autos istunud oma tagumikud valusaks ja jalgades vere kinni, avastasin, et diivanil istumine on sootuks teisiti ning päris mõnus. Ilmselgelt aitas sellele kaasa ka värskelt K poolt küpsetatud kringel, soe tee ja hea seltskond.

Duisburg ise paistab pisikese linnakesena - majad on madalad ja seetõttu on linn välja venitatud tohututele ruutkilomeetritele. Esmamulje väikesest linnast on tegelikult petlik, sest Duisburgis on viimase rahvaloenduse andmetel ligi pool miljonit elanikku. LP järgi on Duisburgis Euroopa suurim siseveekogu sadam, milleni me jalutada ei jõudnud, ning suurepärane park. Et meie aeg oli teatud määral piiratud, käes hiline õhtutund ja ees veel 2 tundi sõitu, siis saime teha vaid väikese jalutuskäigu Duisburgi kesklinna. Pühapäeva õhtu linnas oli nagu välja surnud - kuna pühapäeviti on vanas Euroopas kõik suletud (välja arvatud McDonalds ja mõned asiaatide ning türklaste söögikohad), siis on tänavad sisuliselt inimtühjad ja seetõttu ei hoia linn ka purskkaeve  töös. Ka tööpäevadel lõppevat linnamelu tänaval kella poole 7 paiku juba ning purskkaevude töö lõpetatakse sellest johtuvalt kell 7. Meie jaoks veidi harjumatu.

Duisburgi kesklinna läbib pikk jalakäijate tänav, mis on ääristatud poodide ja kohvikutega. Selle tänava lõpus asub suur ja värviline purskkaev, mis kujutab endast justkui sinisest kirkast plastikust valmistatud lindu, kelle kaelas ripub tohutu tagumikuga värvikirev naisterahvas. Nüüdiskunst kahtlemata, aga kas ka linnapilti just kõige sobivam, see jäägu juba igaühe hinnata.

Kui R-i käest küsisin palju sealkandis sakslasi ja palju immigrante on, sain vastuseks, et sakslasi eriti siinkandis pole ja suur enamus ongi immigrandid, eelkõige türklased. Kõige enam rahvast kohtasime oma jalutuskäigul raudteejaamas, kus on imeliselt detailset tehtud makett rahaga liikuma panevate rongidega. Silma jäid nii mustanahalised kui tõmmud, ent valgenahalist sakslast me oma teel ei kohanud. Seega on K ja R sinisilmne heledanahaline väike laps Duisburgi linnatänavatel pigem haruldus kui tavapärane nähtus. Ajaga on traditsioonilised linnapildid väga palju muutunud.

Duisburgist Brüsselisse on vaid 2 tunni pikkune sõit. Netist kiiresti järgi vaadates saime teada, et kütus on soodsam Belgias kui Saksamaal. Kuna piir on Duisburgile üpris lähedal, otsustasime oma veerand paagi kütusega püüda Belgiasse ära sõita, et sealt paak täis võtta. Jah, piir oligi lähedal, aga meie üllatuseks mitte Belgia, vaid Hollandi oma. Kui GPSi lähemalt uurima hakkasin, avastasin, et pool teed Dusiburgist Brüsselisse läbime hoopis mööda kitsast lõiku Hollandis. Kuna bensiin vähenes paagis üpris kiiresti, otsustasime kindluse mõttes siiski Hollandis tankida. See oli meie reisi senine kõige kallim kütuseliiter (1,75 €/l), sest nagu selgus, on siinkandi kõige kallim kütus just Hollandis.

Brüsselisse mu kursaõe A pere juurde jõudsime kohale alles napilt enne südaööd, olles rampväsinud. Otsisime tänaval veidi eemal parkimiskoha, võtsime oma asjad ja vajusime väsinuna unne. 1001 kilomeetrit päevas on läbitav, aga see väsitab vägagi palju ja korralik kosutav uni järgmise päeva poole lõunani on sealjuures hädavajalik.

Poolas kevadet püüdmas

Hommikul alustasime oma päeva vihmasest Kaunasest. Kaunases oleme me käinud kaks korda – esimest korda 2009, kui autoga esimest korda maanteematka Euroopasse tegime ja püüdsime Kaunases selle raames ka veidi ringi vaadata, kuid tollane paduvihm ei võimaldanud meil mitte midagi näha. Tollest korrast on vaid meelde jäänud vihmas mõnusasti rohtu krõmpsutanud lehm keset linna kaubanduskeskuse kõrval. Kuigi täna meil plaani Kaunases ringi vaadata polnud, siis ilm ei soosinud ka sellist uitmõtet kuidagi. Soovisin mõttes vaid, et vihm jääks meist maha Baltikumi.

Peagi Poola jõudnuna leidsime eest pilvise, kuid sooja ilma. Vahepeal küll tibas paar korda teepeal, ent valdav osa päevast on vaja autos istuda päikseprillidega ning jätta endale meelde, et koju tagasi jõudes tuleks esimese asjana auto konditsioneer ära parandada. Harjumatult soe ilm (21 kraadi varjus) tahab aeg-ajalt autos sees jahutust saada. Tegelikult ilma üle me üldse hetkel ei kurda, siin on vähemasti soe. Marjapuud on täisõites, rohi roheline ja inimesed käivad tänavatel suviselt õhukeselt riides.

Kui vaadata, mida Lonely Planet räägib Poola selle osa kohta, mis jääb Leedust Varssavisse sõites, siis peamiselt kiidetakse seal ilusat maastikku ja rahvusparke. Oma marsruudilt me kõrvale pöörama ei hakanud ja sestap saame vaid kirjeldada seda, mis teele jäi. Poolas on ilmselge kevad – traktorid künnavad teeäärseid põlde, teevad külvitöid ja laotavad sõnnikut. Auto lahtistest akendest pressib sisse rammus värske sõnnikuhais. Tõmbad kopsud vürtsikat õhku täis ja tunned, et õues on tõeline kevad saabunud.

Teeäärsed postid on pesades istuvaid kurgesid täis. Kurgede invasioon Poola on silmaga hoomatav igast suunast, kuhu vaadata. LP kirjeldab üht küla Augustowi linna lähistel, mis jäi 1991. aastal tornaado kätte, mis küla puid tugevasti räsis ja vinti keeras. Kured kasutasid aga tekkinud olukorda ära ning asusid katkiste puude otsa pesa punuma. Kohalikud aitasid veidi kurgedele kaasa, lisades veel 8 pesaposti ning nüüdseks pesitseb selles külas 23-l pesal igal kevadel ligi 70 kurge.

Otsustasime teha väikese peatuse Statoilis enne Varssavisse jõudmist ja tankida autot. Sisuliselt on võimalik Pärnust Varssavisse saada paagitäie kütusega – 52 liitriga läbitud 768 km. Päris hea tulemus.

Plaanisin Varssavis teha meile väikese lõunapausi või vähemasti tibakese jalasirutuse, sest kannikas hakkas pikast istumisest juba haigeks jääma. Kui 2009 esimest korda Varssaviga tutvumas käisime, siis ei suutnud me tol korral ilma kaardita kuidagi Varssavi vanalinna üles leida ja jalutasime põgusalt kuskil kesklinnas veidi ringi. Et meil oli täna veidi enam aega, siis soovisin lõpuks ikkagi Varssavi vanalinna üles leida ning seda põgusalt kaeda. Panime GPSi sisse vahepunktiks Varssavi vanalinna, otsisime seal tasulise parkla ning asusime ümbrust põgusalt uudistama.

Varssavi sai kannatada väga tugevalt II MS-s, nagu terve Poola, kuid Varssavil läks kohe eriti õnnetult. Lisaks sellele, et tollasest 1,3 miljonilisest elanikkonnast 380 000 olid juudid, kellest ei jäänud sisuliselt kedagi järgi II MS lõpuks, hukkus MS käigus kokku Varssavi elanikkonnast ca 800 000 inimest ja hävis 85% linnast. Tublid poolakad on võtnud endale vaevaks suure osa linnast ajapikku taastada vanade fotode või joonistuste järgi umbes nii, nagu linn enne pommitamist oli. Loomulikult ei ole taastatud kogu linna identselt, ent suhteliselt suur osa vanu hooneid vanalinnas siiski. Sellele on tugevasti kaasa aidanud loomulikult ka EL oma rahadega. Varssavi on isegi nii ilusasti taastatud, et vanalinn otsustati kanda ka Unesco pärandisse.

Kui olime oma pisikese tiiru vanalinnas ära teinud ja plaanisime tagasi auto juurde jõuda, et jätkata teekonda oma tegelikku sihtpunkti, Požnanisse, kus meid ootab I oma emaga, sattusime ühel tänavanurgal nägema noormeest, kes grupile inimestele seletas aktiivselt lugu ühest ümbritsevast hoonest, hoides käes silti www.Freewalkingtour.com, feel free to join. Et noormees rääkis hästi, lihtsate sõnadega ja huvitavalt, otsustasime temaga kõndida ka järgmisesse huvipunkti ning kuulata, mida tal seal rääkida on. Avastasime, et sellised giidiga jalutuskäigud on väga mõnusad, üpris palju õnnestus meil teada saada, nii et tunnike möödus linnulennul eneselegi märkamatult. Kuigi ühinesime grupiga alles poolel tuuril, siis ei jäänud meile kordagi tunnet, et midagi olulist jäi tegelikult kuulmata. Tuuri lõpus jagas noormees laiali linnakaardid ja väikese kotikese, kuhu palus teha soovi korral endale annetuse. Ausalt öeldes ei olnud ka kahju talle sinna mingisugust rahasummat, mis meil sularahas olemas oli, ka jätta, arvestades kui hästi noormees rääkis. Isegi väikene vahepealne vihmasabin ei pannud meid loobuma jalutuskäigust vanalinnas tolle giidi seltsis. Kellel võimalik sellisel tuuril osaleda, soovitan soojalt.

Oma vabatahtlikult giidilt saime ka teada, et Varssavi vanalinnas asuv Bristoli hotell on Varssavi kõige kallim ja uhkem hotell, kus on ööbinud nii tähtsad riigipead kui ka superstaarid. Kunagi 1970-datel oli Rolling Stones käinud Varssavis kontserti andmas ning peatunud Bristoli hotellis. Peale kontserti tulnud neil aga janu kohaliku joogi järele, nii et Rolling Stones hävitas kogu Bristoli hotelli viinavaru. Saanud sellest innustust, otsustanud Mick Jagger osta terve rongivagunitäie viina, et see endaga UK-sse minnes kaasa võtta. Saanud aga teada, millised on tollimaksud sellise koguse alkoholi ühest riigist teise liigutamisel, otsustanud ta lõpuks plaanist loobuda ja jätnud viinakoguse Bristoli hotellile, millest saanud veel järgnevad 10 aastat hotelli kliendid joobuda.

Varssavi vanalinn näeb välja kaasaegsem kui Tallinna oma ega ole sugugi nii kompaktne. Kuigi suur osa linnast on taastatud vanade maalide või fotode järgi, on osadel majadel siiski detaile, mis sinna kuuluma ei peaks, nt oli üks tuntud kunstnik maalinud kunagi ammu Varssavi vanalinna maju ja lisanud ühele majale ahvi kuju nalja pärast. Kui maja 1970-datel uuesti ehitati, polnud muid materjale peale selle maali olemas ning maja katusele lisatigi ahvi kuju, mis on seal tänaseni. Nüüdseks on selgunud, et ahvi seal ikkagi vanasti polnud ja kaalutakse selle ahvi kuju hävitamist, ent kui ta juba seal on, ehk ta peakski sinna jääma.

Keset Varssavi linna vanalinna külje all on suur ja korralik park, mille servas on kolme võlviga väike, poolikute postamentidega katusel, memoriaal igavese tulega tundmatu sõduri hauana, mida valvavad laetud relvadega vormis kaks sõdurit. Kunagi oli selles samas kohas olnud suur palee, ent sõja käigus ei jäänud peale tundmatu sõduri haua sellest rohkem järele. Miks otsustasid sakslased tundmatu sõduri haua säilitada ja mitte seda hävitada, kas oli see nende austus teiste sõjameeste vastu või oli see lihtsalt juhus, seda ei tea täna enam keegi.

Kui olime oma ringkäigu Varssavis lõpetanud ja võtsime suuna Požnani peale, sattusime uuele ilusale korralikule kiirteele. Päris veider oli näha GPSi ekraanil teadet: sõida otse järgmised 268 km ehk 2 h ja 43 minutit, kiiruseks lubatud 140 km/h. Kui läbi terve Poola ja Baltikumi läheks selline kiirtee, oleks lausa lust autoga reisimas käia.

Požnanisse jõudsime veel täiesti valges. Kuna haarasime teepealt paar snäkki, mis osutusid suuremaks, kui me arvasime, ei jaksanud me I ja tema ema kolmekäigulist õhtusööki kuidagi endale sisse keerata ning otsustasime jätta magustoidu pärastiseks, kui linna pealt tagasi tuleme. Linna vaatama jõudsime me muidugi alles peale väikest jutustamist I-g ning M pisukest uinakut, kui õues oli juba pime. Meie ebaõnneks ei põlenud mingil põhjusel Požnani linnavalgustus, nii et üldine mulje kesklinnast jäi harjumatult pime ja seetõttu jäid kas osad vaatamisväärsused, mis muidu pidid kenasti valgustatud olema, paraku nägemata.

Požnan on olnud Poolakate jaoks ajalooliselt oluline linn aegade algusest saadik. Kuigi teatud aja kunagi on linn ka sakslaste valduses olnud, peavad poolakad Požnanit üdini enda linnaks. Požnan sai alguse kunagi keset praegust linna olnud saarekest, mis jääb kahe jõe haru vahele, ent saasrekesest suuremaks kasvades, muutus linnake vallutatavaks. Samalt saarekeselt on saanud alguse ka Poola katoliku usk – nimelt esimene katoliku kirik on just ehitatud sinnasamasse. Požnan on ajalooliselt oluline ka tegelikult suuremas paanis: sealt sai alguse 1956. aasta juunis esimene kommunismi kukutamise katse, mille käigus tulid spontaanse streigina tänavatele 100 000 töölist ja mis lõppes küll veriselt streikijate allajäämisega tankidele ja kuigi Nõukogude Liit langes Poolas alles ligi 30 aastat hiljem, loetakse just seda streiki kommunismi mõranemise alguseks.

Otsisime linnas parkimiskoha ning tegime vanalinnale mõne kilomeetrise tiiru peale, et oma ära istutud tagumikus veri veidi liikuma saada. Kuigi õues oli oluliselt soojem sellest, mis meist Tallinnasse maha jäi, hindasid kohalikud ilma siiski harjumatult jahedaks – paar päeva varem oli olnud öösel sooja paarikümne kraadi ligi, meid aga tervitas mõneteistkraadine õhk jaheda tuulega. Et mitte liigselt tuule käes külmetada, otsustasime teha plaani järgi, mille I meile algselt välja pakkus, ent mille olime vahepeal ümber mõelnud: väisasime I lemmikpubi ja võtsime seal omale joogid. Poolas on küll lubatud väikse promilliga (0,02, kui ma õigest tean) sõitmine, aga I otsustas meile mitte hirmu teha ja jääda siiski pigem kaineks. Laupäevaõhtune melu oli kõikjal meie ümber, seda nii pubis sees kui linnatänavatel.

Požnan meenutab oma välimuselt ja olemuselt suuresti Wroclawit. Seda nii linna keskväljaku kui arhitektuuri ja vanalinna ülesehituse poolest. Kui Wroclawit iseloomustavad tänavatele laiali pillutud metallist päkapikud, siis Požnani eripäraks on vanal turuplatsil igal keskpäeval kella seest välja tulevad kaks kitsekest. Et meie külastasime Požnanit õhtusel ajal ja pidime järgmisel hommikul varakult lahkuma, jäi meil vaatemäng nägemata. Ilmselgelt tuleb meil millalgi Požnanisse tagasi minna ja võib-olla siis ka muu veel nägemata Poolaga lähemalt tutvuda.

kLeedu

Kodust saime minema alles õhtul kella 17 paiku, kui kõik olulisemad päevased toimetused koolis ja tööl olid tehtud. GPS prognoosis orienteeruvaks kohalejõudmise ajaks Kaunasesse kell 1 öösel.

Pärnus tegime väikese vahepeatuse, tankisime, haarasime õhtusöögi ning keerasime nina Läti poole. Napilt enne Eesti-Läti piiri kontrollisime igaks juhuks, kas ID-kaardid on kaasas – reisil võib neid vaja minna. Saanud üle Eestipoolse piiri, pidas meid kinni Läti piirivalve oma rohelistes vormides ja palus esitada isikuttõendavad dokumendid koos juhilubadega. Huh, kõik dokumendid olid kaasas ja korras. Lätist läbi sõites meid rohkem kinni ei peetud, ent politseid kohtasime Lätis teepeal 7 korda siiski.

Head teed algavad peale Tallinna linnapiiri ja lõppevad Eesti-Läti piiriga. Läti maanteed on suures osas umbes sama kvaliteediga, nagu Tallinna tänavadki, kui isegi kohati mitte hullemad. See-eest Leedu maanteed on ülimalt heas korras ja vägagi nauditava sõidukvaliteediga. Leetu jõudes on tunne, nagu sõidaksid Euroopa suurriigis – teed on ka pimedas hästi tähistatud ja selgelt viidatud.

Kui Leedu piiri ületasime, oli väljas juba kottpime. Esimese hooga tundus meile, et maantee on täis pruuni lehepuru, mis mööduvate autode tuules kergelt õhus keerleb. Alles hetk hiljem avastasime, et lehepuru elab – terve maantee oli kilomeetrite pikkuselt tihedalt kaetud hüppavate konnadega. Püüa sõita, kuidas tahad, aga konnavaba kohta teel ei olnud. Sellest sai Leedu endale meie jaoks uue nime: konna Leedu ehk kLeedu.

Viimased 80 km enne Kaunast oli minu jaoks tõsine raskus silmi lahti hoida. Püüdsime küll M-ga omavahel juttu ajada, kuid silmad kippusid mul kinni vajuma ikkagi umbes iga kahe sõna tagant. Püüdsin silmi sõrmedegagi lahti hoida, ent ka see ei töötanud. Ilmselgelt eelmine osaliselt magamata öö ja pikk päev arengukonverentsi korraldamisega oli väsimusse oma jälje jätnud. Õnneks oli M roolis. Suure unega võideldes jõudsime lõpuks Kaunasesse turvaliselt kohale.

Kaunases ööbisime kesklinna hotellis, mis asub täpselt bussijaama vastas. Kuna jõudsime sinna öösel ja lahkusime hommikul vara, siis hotelli broneerides polnud meie jaoks suurt muu oluline peale soodsa hinna. Seda enam üllatas hotell Magnus meid oma 3-tärnilise tasemega ülisoodsa hinna eest heas asukohas privaatse parklaga. Toad on korralikud ja vastavad igati standardile, mida 3-tärni hotellilt oodata. Seinte helipidavus jätab vaid soovida, ent kui sinna minnagi pigem lühikeseks perioodiks ööbima, on hotell kohe rohkemgi kui oodata oskasime niivõrd soodsa hinna eest. Soovitada julgeme igatahes.

Ilmaga meil muidugi reisi alguseks vedanud ei olnud. Tallinnast startides sadas jahedat vihma ning termomeeter näitas napid 4 soojakraadi. Reeglina on aprilli lõpus ilm ikkagi oluliselt soojem, ent sel aastal on kevad kuu aega hiljaks jäänud oma kõikide ilmingutega. Ka Lätis sadas. Vaid Leedus olid teed niisked, aga õhk oli kuiv ja soe – kella 11 paiku õhtul näitas termomeeter veel 12 soojakraadi ning õues tundus olevat harjumatult soe. Lõpuks ometi oli õhus tunda veidigi kevadet. Loodetavasti on kesk-Euroopas veidi enam kevadet, sooja ja päikest, mille saame endaga hiljem ka koju kaasa tuua.

Kevadet püüdma!

Mul on Belgiaga väga isiklik suhe juba üle kümne aasta. Kui veel keskkoolis käisin ja Skype polnud veel ilmavalgust näinud, kasutasin tol ajal Eestis vähetuntud suhtlusprogrammi ICQ, millega komistasin ühe huvitava suhtluskaaslase peale. Millalgi peale kontakti loomist võitis Eesti Eurovisiooni ning suures võidujoovastuses jagasin välja veidi väriseva südamega koduse postiaadressi, millele saabus kaks CD-plaati muusikaga. Ma poleks osanud arvata, et tollasest väikesest kontaktist võib kasvada aastatepikkune sõprus.

2004. aastal võtsime sõbrannaga ette elu esimese lennureisi ja iseseisva välismaa külastamise. Kaks nädalat Belgias. Aasta varem olid belglased meil külas käinud suurte viperustega - nemad olid juba ammu Euroopa Liidus ega vajanud lähiriikidesse reisimiseks passi, meie aga alles unistasime Euroopa Liidu liikmeks saamisest. Nii nad terve perega Eestisse põrutasidki, kui Tallinna sadamas nende autot teispool traataeda piiril nägime ja juba lehvitasime, ent riiki sisse nad korrektsete reisidokumentide puudumise tõttu ei pääsenud. Tänu ülimõistlikule Soomes asuvale saatkonnatöötajale õnnestus neil ikkagi lõpuks muretseda tagasipöördumistunnistus läbi Eesti (või olid need ajutised passid, kes seda enam mäletab), millega said siin ikkagi oma planeeritud puhkuse ära veeta. Kuigi me enam igapäevaselt ei suhtle juba pikemat aega, on see belglaste perekond kasvanud mulle kuidagi hinge ikka veel.

Minu esimene välisreis oli pikk ja väsitav. Ma olin varem käinud vaid bussireisil Prahas ega kujutanud täpselt ette, kuidas reisiplaneerimine käib või mida ühest reisist üldse arvata. Tol ajal veel otselende Brüsselisse Tallinnast ei käinud ning lennukivahetamine Stockholmis oli meile suur elamus. Eesti toidukultuuri tutvustamiseks viisime muude asjade hulgas sõbrannaga kaasa ka purgi praekapsast, mis end lennukis olles kohvris nii veidi lahti keeras, et välispidiselt küll kinnine paistis, ent kõik riided tuli Belgiasse saabudes hingematva kapsahaisu pärast pesumasinasse visata. Tagasi Eestisse tõime me kuulsat Belgia mitme maitsega erinevat õlut loomulikult klaaspudelis, aimamata, kuidas meie kohvri kaal iseenesest üüratutesse raskustesse langeb, nii et me seda ise liigutadagi ei jaksanud: meil oli kahe peale äraantav kohver, mis tagasiteel kaalus 42 kg. Lennujaamas vangutas check-ini tädi pead ja teatas, et nii raske suur kohver on piiri peal (äraantav pagas oli meil turistiklassis 20 kg inimese kohta), aga käsipagasikohvrid, mis võisid olla vaid 8 kg, kuid lennujaamas kaaludes ületasid tublisti mõlemad 10 kg ning küündisid pigem 15 kg kanti, ei sobinud kohe üldse. Ehmatasime end ilmselt näost täiesti roheliseks, nutuvõru ümber suu, et lahke check-ini tädi meie pagasi oli nõus tasuta äriklassi panema, kui selle kiiruga kohapeal ümber pakime. Minu uhiuue kohvri lukk lendas ümberpakkimise käigus pagasilindi alla ja sealt edasi oli vaid kaks võimalust: kas oodata tehniku saabumist ja lindi lahti kruvimist luku kättesaamiseks või osta kohalikust lennujaama poest hirmkallis uus pagasilukk. Valisin selle viimase ning nüüdseks on seesama lukk olnud mulle truu kaaslane kõik need aastad ja juba peaaegu tiiru ümber maailma.

Brüsselis olen ma üldse käinud kokku seni kolm korda, kui ma nüüd õigesti mäletan. Seega on sealsed enamus vaatamisväärsusi juba ammu nähtud ning kõike uuesti vaadata ei ole ilmselt mõtet, kuigi nii mõnigi asi võib olla viimase 9 aasta jooksul oluliselt muutunud. Korraliku turistina lugesin ma Lonely Planeti läbi ja avastasin, et on endiselt kohti, kus ma tegelikult Brüsselis siiani käinud pole. Pealegi on endalegi huvitav nii mõndagi kohta oma vanade piltide järgi otsida, püüdes ära arvata LP kirjelduse järgi, kas tegemist on sama kohaga.

Kuigi 9 aastat tagasi sai mööda Belgiat kõvasti ringi sõidetud koos oma belglastega, siis mitmeid kohti neist mäletan ma vaid detailide järgi. Nt Brugge maalilised sillad ja tunne, et seal linnas peaks ilmtingimata olema kõrgkool või Antwerpeni loomaaed, kus lahendasime elupõlise vaidluse, kas sebral on maalitud mustad triibud valge peale või vastupidi ja lähiriikidesse päevaseid reisikesi tehes Luksenburgis käies nägin esimest korda päriselt maisipõldu. Ent kõiki kohti meelde ikkagi ei jäänud - seda infot oli nii palju, mida ammutada esimeselt välisreisilt. Võibolla see ongi see reis, millest sain ma oma reisipisiku ja autoga reisimise meeldiva kõhutunde, kes teab.

Kuna sel kevadel on Eestis (ja kuuldavasti kogu Euroopas) kevad tavapärasest kuu aega hiljaks jäänud, siis veidi soojemate ilmade igatsuses otsustasime teha M-ga teineteisele sünnipäevakingid ja veeta oma nädalase kevadpuhkuse Euroopas, külastades tuntud, aga unustatud kohti neid uuesti avastades, astudes ühtlasi läbi ka teele jäävate sõprade-tuttavate juurest. Ehk toome niimoodi lõpuks päris kevade ka koju tagasi.

Unistades suurelt

Millal on see hetk, kus sa tead, et unistus, mida sa püüad, pole see, mis on sulle käega katsutavas kauguses, vaid kusagil mujal? Teadmatus kauguses mujal. Ilma ühegi garantiita, et sa selleni tegelikult jõuad. Kui palju lihtsam oleks rahulduda sellega, mis on käepäraselt võimalik, kui see on peaaegu ideaalilähedane.

Unistada tuleb suurelt, eesmärgid seada kõrgelt selleks, et saavutada keskpärased tulemused. Keskpäraste eesmärkidega jäävad tihti tulemused kehvapoolseks ning madalad eesmärgid sootuks saavutamata. Olla realist või visionäär? See on nagu konnapoegade lugu, kus konnapojad otsustasid korraldada võistluse, kes jõuab esimesena torni tippu ronida. Paljud konnapojad väsisid juba teel tornini, täiskasvanud konnad kõrval hüüdmas, kuidas maa on liiga pikk. Teised konnapojad loobusid torni ronimisel, kuuldes, kuidas torni ronida ei ole võimalik. Vaid üks konnapoeg rühkis muudkui edasi ja edasi kuniks jõudiski torni tippu välja, sest ta oli kurt ega kuulnud, mida teised hüüdsid, ta ei teadnud, et torni ronimine on võimatu. Ja just sellepärast tulebki unistada suurelt ja seada eesmärgid kõrged ka siis, kui see tundub saavutamatu või keeruline.

Taipasin täna õhtul ootamatult, et olin terve õhtupooliku hinge kinni hoidnud. Kui korraga sügavalt välja hingasin, siis tundsin, kuidas kogu raskus, mis oli pikalt mu pea kohal rippunud, äkki õlgadele varises ja õlad longu vajutas. Seisatasin ja raputasin end ning tundsin, kuidas raskus minust mööda maha kukkus. Jah, ma tean, et ükskõik millise tee me valime, on edasine igal juhul pingutust nõudev. Ja ma tean ka, et tulemus on seda pingutust väärt.

Aga miks siis ikkagi on kuidagi hinges raske tunne loobuda juba käega katsutavast unistuse realiseerimisest, mis pole küll päris ideaalne, kuid mis on senistest parim lahendus? Kusagil paralleeluniversumis oli kogu elu juba paigas. Olgugi, et nii mõistus kui kõhutunne ütlevad mõlemad, et pakutud lahendus pole parim. Süda on see, mis lootis ja vaimusilmas pilte manas tuleviku reaalsusest, kui mõistus õhulossid hetkega pihuks ja põrmuks tegi. Elada siis südame või mõistuse järgi?

Meid pani otsustama täna lõplikult midagi, mida meile öeldi, olgugi et neis sõnades polnud midagi põhjapanevat või negatiivset. Kui küsida, mida meile öeldi, ei oskakski seda sõnadega öelda, aga see oli midagi, mida me mõlemad ühtäkki tajusime. Ilmselt olid need meie endi sees varjul olnud kahtlused, mis ühtäkki selgeks said. Ma tundsin, kuidas korraga mu kõhus midagi teistpidi keeras. Ja olgugi, et hinges tõstis ehmunult pead paanika, et oleme taas tagasi alguses, teadsin ma, et sisimas langetatud otsus oli raske, ent õige. Ja konsensuslik.

Ma usun, et õige ära tundmine tuleb tegelikult iseenesest. Vahel ta tuleb niimoodi, et sa otsid teda sootuks teisest kohast ja ta lihtsalt jääb su teele, nagu meie punane auto, kui otsisime hoopis midagi muud, aga teda kohates pilku enam mujale pöörata ei suutnud. Olime lummatud, aga otsus oli ka õige. Või otsus abielluda oli hinges nii lihtsalt paigas, küsimusi küsimata, kuidas ma võin olla kindel, et see on õige valik. Seda küsimust lihtsalt ei olnudki vaja, sest süda ja mõistus tundsid üht. Ja tegelikult ei ole me tagasi päris alguses: meil on täna uued teadmised ja kogemused, mis viivad meid lähemale meie soovide täitumisele.

Kuskil, veel täna minu jaoks teadmata kus, ootab meid ka meie unistus. Ma tean, et selleni jõudes teavad nii süda kui mõistus, et see ongi see. Oleks meil vaid tarkust hetk jäädvustada ja ära tunda!

Sinihallitusjuust

Sinihallitusjuustu saab süüa mitmes erinevas vormis ja erineval kujul, kõige enamlevinumalt niisama snäkiks veini kõrvale. Vahel on mul külmikusse aga sinihallitusjuust seisma jäänud ning olen pikalt nuputanud, mida sellega pihta hakata. Netis justkui retsepte on, mida katsetada võiks, aga alati pole kõike vajalikku kodus päris olemas ning ühe väikse puuduoleva komponendi tõttu poodi just lipata ka ei viitsi. Ja vahel on kodus midagi muud, mis vajab ära tegemist, kuid sobilikku retsepti on keeruline leida. Nii tuleb ette võtta eksperimendid köögis ja katsetuste tulemusena olen jõudnud kahe sellise retseptini, mis maitsesid ja mida võiks uuesti teha, et need aga endal kaduma ei läheks, täheldan nad siia lühidalt üles:

Hakkliha-sinihallitusjuustu pirukas
Põhi
1,25 dl nisujahu
1 dl odrajahu
100 g külma margariini
soola
vooderdada ümmargune klaasvorm

Kate
500 g hakkliha praetuna
1 ananassi konserv tükkidena
1 sinihallitusjuust murendatuna või tükeldatuna
2 suurt tomatit viilutauna
3 muna klopitud piimaga, lisatud maitserohelist, kallata täidisele
riivjuust riputada peaaegu valmis pirukale
küpsetada 200 C juures ca 45 minutit
NB! Pirukale soola mitte lisada

Sinihallitusjuustu-brokkoli pirukas
0,5 kg lehttaigent või mõnda muud pirukapõhja, millega vooderdada ahjuplaat
1 brokkoli tükeldada ja kergelt keeta soolases vees, lisada põhjale
1 kanafilee tükeldada, läbi praadida, lisada põhjale
1 purk ananassi tükke lisada põhjale
1 sinihallitusjuust tükeldada, puistada põhjale
2 muna ja
1 kohvikoor kokku segada, lisada pipar ja kuivatatud maitseroheline, kallata pirukale
riivjuustu soovi korral riputada peaaegu valmis pirukale
küpsetada 180 C juures ca 30 minutit
NB! Soola lisamine vajalik üksnes siis, kui sinihallitusjuust on väga mahe

Bon appetit!

Palju õnne, Eesti!

Umbes nädalapäevad tagasi hakkasin märkama, et hommikuti tööle jõudes polegi vaja enam laetuld põlema panna - valgust on harjumatult palju. Reede hommikul tervitasid meid kodu rõduserval kaks kelmikat oravapoissi, kes oma suure uudishimu rahuldamiseks piilusid akendest sisse ja käitusid täiesti kartmatult. Neid ei ehmatanud isegi T haugatus.

Täna on absoluutselt ilus päiksepaisteline päev. Lumi sillerdab ja sätendab päikese käes ja akna all istudes on tunda, kuidas päike soojendab. Tundub, et kevad hakkab tulema, kuigi on alles veebruari lõpp. Tulgu kevad sel aastal positiivselt päikeseline, mis turgutaks keha ja vaimu ning aitaks taastada need energiavarud, mis eelmisel suvel päikese puudumise tõttu saamata jäid.

Ma ei ole väga kevade inimene, hoolimata sellest, et olen kevadel sündinud, aga sel aastal ootan kevadet kuidagi pikisilmi. Tahan päikest ja rohelist tärkavat rohtu, tõmmata kopsud Eestimaa puhast õhku täis ja tunda, kui hea on elada oma kodumaal!

E&L, teretulemast koju!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest. Kui umbes 2,5 aastat tagasi E Eestist ära sõitis, oli mul sellest väga kahju ma ma ei kujutanud päris täpselt ette, milline saab olema elu, kui mu parim sõbranna on teispool maakera. L läks talle pool aastat hiljem järgi. Meile jäi vaid ootusigatsus kuniks nad lõpuks koju naasevad.

Kui E&L viimane kord Eestis käisid, siis otsustasime A-ga neid vastu võtta nagu kord ja kohus: tervitasime neid lennujaamas kandikuga, millel ootasid kiluvõileivad ja pitsidesse välja valatud Lõuna-Eesti samakas. Kuigi E kilu ei söö, oli ta suurest heameelest nõus lennujaamas ka mustast kiluleivast ampsu võtma. L paistis see-eest võileibade üle üsna rõõmustavat.

Mõtlesime A-ga, mida neile taas lahkudes kaasa anda sellist, mis neile meelde jääks ja meid reisil meenutaks.  Mina otsisin välja pildid sõpradega veedetud ühisest Jõuluüritusest ning mõned ka meie perest, A mõned enda perest ja enda tehtud imelistest Tallinna vaadetest. Köitsime need paelaga kokku, mida katsid värvilisest paberist meisterdatud kaaned, kuhu kinnitatud viimasel hetkel lõpetatud E&L-i heegeldatud nimed. Lennujaamas seda väikest lahkumiskingitust üle andes vallandus pisaralaviin. Alati on kahju, kui head sõbrad pikaks ajaks kaugele lähevad.

Otsustasime A-ga juba tol korral ära, et kui E&L lõplikult koju saabuvad, tuleb neid vastu võtta nagu kord ja kohus, nii et ikka alatiseks positiivselt meelde jääks. Kui algselt käisid E&L välja idee saabuda koju mööda Trans-Siberia raudteed, lõpetades rongiga Balti Jaamas, kliksas meil A-ga ära, et nad tuleks sel juhul vastu võtta perroonil punaste nelkide ja puhkpilliorkestriga. E&L-i plaanid aegamööda aga muutusid ja meie ideed said tasapisi küpsemaks.

Kui A naases Sri Lankalt, kus oli E&L-ga koos ringi reisinud ning oma reisimuljetamise lõpetas, arvas ta, olgugi alles septembri algus, ent detsember pole kaugel ja peaksime panema täpsema plaani paika, kuidas me E&L-i vastu võtame, kui nad lõplikult koju saabuvad. Saime omavahel veel paar korda kokku ning plaan hakkas tasapisi rohkem ilmet võtma.

Laiendasime oma korraldusmeeskonda veel kolme liikme võrra + M, kes kodus kuulas ja meie lennukaid ideid veidi kritiseeris, püüdes meid kohati maapeale tagasi tuua. Meie lõplik plaan pidi paika saama novembri lõpuks, enne seda kui M-ga kahekesi Vietnamisse lendasime, et seal E&L-ga umbes nädalajagu päevi koos veeta. Oluline oli veel paika panna peo kuupäev, enne kui saame kutsed külalistele laiali saata ja loota, et saladust hoitakse ning E&L-i üllatus on täielik.

Kuupäeva paika panemisega oli meil väikene probleem. E&L teatasid, et nende tagasilennu piletid on tühistatud ning nad peavad endale organiseerima uued lennud. Seega polnud neil päris täpselt aimugi millal nad lõplikult koju jõuavad. Et meie soov oli pidu korraldada just nende korteris, kus nad küll hetkel sees ei elanud, ent kuhu nad kindlasti tahtsid tulla üsna kohe peale naasmist, siis pidime tagama ettevalmistuste tegemise võimaluse ja nende korterist eemale hoidmise kuniks peoni. See tähendas omakorda, et pidu sai toimuda vaid üksnes vahetult peale nende koju saabumist. Lõpuks sai selgeks: lennuk koos E&L-ga maandub 16. detsembri hilisõhtul ja pidu peab toimuma esmaspäeva, 17. detsembri õhtul peale klassikalise tööaja lõppu. Vähemalt üks, peaaegu kõige olulisem detail, sai lõpuks paika.

Minu ülesandeks oli läbi rääkida E emaga võimalus teha pidu E&L-i korteris Pääskülas, saada selleks luba, võtmed ning kütmisvõimalus, sest pind, mis on pikka aega kütmata, tahab enne peo tegemist ikkagi korralikult soojaks saada. Kui E ema nõusolek käes, sai hakata ellu viima meie kohati võimatuna näivaid ideid peo teostamiseks.

Kui E&L Eestimaalt esimest korda pikemaks lahkusid, korraldasid nad kumbki lahkumispeo. Õnneks olid nad kutsed sõpradele laiali saatnud viisil, et meiliaadressid jäid meili päisesse nähtavale. Otsisin need kutsed üles ja sealt saimegi endale üllatuspeo külaliste nimekirja, mida täiendasime teada olevalt veel paari nimega. Enne meie Vietnamisse lendu saatsime kutsed laiali, ent 2 aastat on piisavalt pikk aeg, et inimesed jõuaksid oma meiliaadresse vahetada, nii et kõik külalised kirja kätte ei saanudki. Kordki oli meil siiras hea meel Facebooki olemasolu üle, kust õnnestus leida üles nii mõnigi kaduma läinud E&L-i sõber.

Vietnamis olles oli minu ülesandeks kindlaks teha, et E&L kuidagi meie kaudu ees ootavast peost teada ei saaks. Meil oli küll FB-sse tehtud salajane korraldusmeeskonna veidra nimega grupp, ent oma läpakat E&L-ile reisil laenates pidin alati kindel olema, et olen oma FB kontolt igaks juhuks välja logitud. Sama kehtis meilboksi kohta. Lisaks enda sõnade kontroll, sest endalgi oli eesootavast peost suur elevus sees ja nii väga oleks tahtnud neile rääkida, kui äge see kõik on, mis neid ees ootab. Peale reisi avastasin, et viimaste avatud dokumentide all oli nii kutse tekst kui korraldusmeeskonna protokollid ilusti nähtavad - neid aga E&L ilmselt otsida ei osanud ja saladus jäi peo toimumiseni kaitstuks.

Päev enne E&L-i saabumist saime korraldusmeeskonnaga kokku E&Li korteris, et teha seal ära peo ettevalmistused ja rääkida veelkord läbi nii päevaplaan kui viimased lahtised asjad. E vanaema lasi meid ilusasti tuppa ning võimaldas meil mõnusasti omaette askeldada - mööbel paika, tehnika ja valgustus üles, viimane kontroll, mis kohapeal olemas ja kasutatav on. Jätkasime oma plaanikomitee koosolekut Pääsküla BabyBackis.

Tegin veel viimase kõne E emale, et kõik üle kontrollida ning sain sealt hoiatava noodi: E&L võivad teadmatusest teha endale esimeseks tagasituleku päevaks mingeid plaane, mis võivad meie plaanid kõik pea peale keerata ja seetõttu tuleks meil neile ikkagi mingi vihje anda. Panime pead kokku ja nuputasime veidi. Hetk hiljem oli meil plaan valmis ning palusime selle täitmiseks teenindajalt patakat joogiklaasi aluseid ja musta markerit.

Ausalt öeldes oli kogu protsessi organiseerimine niivõrd lõbus, et peale igat omavahelist plaanikomitee kohtumist vajasid kõhulihased puhkust, et naermisest valulikuks jäämisest tasapisi tagasi tõmmata. Meie viimaseks tingimuseks oli, et peo ajal 38. nädalat rase üks peaorganisaatoritest peo õhtul sünnitama ei hakkaks - niivõrd meeldejäävat õhtut me nüüd ka L&E-le korraldada ei tahtnud. Siinkohal on paslik tänada vastset ilmakodanikku suurepärase koostöö eest!

Kui E&L Tallinna lennujaamas maandusid, tervitasime neid seekord kiluvõileibade ja samaka asemel värske Kroonika ning krüsanteemidega. Kui esimesed kallistused ja tervitused olid üle antud, võtsin taskust välja joogiklaasi alused ja palusin E&L-l kohapeal kokku panna sõnum, mis sõna haaval alustele kirjutatud oli. Nad vaatasid mind veidi segaduses näoga, ent suures koju saabumise eufoorias laotasid alused radiaatorile ja panid sõnumi enam-vähem kokku, andes seal juures tõotuse kõigest osa võtta, saamata isegi aru, kuhu nad mässitud on.

Käes oligi suur ja tähtis päev. Hommikul laadisin eelmisel päeval valmis ostetud ja osaliselt ka tehtud söögid autosse ning sõitsin tööle. Olime kokku leppinud, et tervitame E&L-i punaste nelkidega, kuid keset detsembrit nende saamine polnud just lihtne ülesanne. Peale põhjalikku Rocca keskuse kammimist suutsin ka selle ülesandega hakkama saada. Nüüd jäi vaid oodata, et kell 14 saaks ning peo suunas kõik asjad tasapisi liikuma hakkaksid, igas olulises kontrollpunktis kindlaks tehes, et kõik liigub plaanipäraselt.

Sama päeva hommikul püüdis E veidi pärastlõunasest ootamatult kaela tulnud kohustusest kõrvale hiilida. Seda ma talle ei võimaldanud. E eest midagi varjata on suhteliselt keeruline ülesanne, pealegi on ta ülimalt kirgas pliiats kõikvõimalikest vihjetest läbi hammustamisel, ent tol hetkel ei kujutanud ta täpselt ette, kui ulatuslik programm neid ootab ja seetõttu ei osanud ta ka kedagi teist väga pinnida, ka H-ga rääkides ei kahtlustanud E kuidagi tema kaasatust. Minu lennujaamas söödaks andmine oli lausa ideaalne plaan. Istusin arvuti taga ja irvitasin oma ette.

Kell 14:30 võtsid S ja A E&L-i E vanematekodust peale. E&L pidid ootel olema heas tujus, täis kõhu ning sooja pesuga. Meid heidutas kergelt mõte, et S on L sõber ning A E sõber, kes said omavahel üldse tuttavaks peo organiseerimise käigus ja kui E&L veidigi mõtlevad, peaks neil tekkima küsimus, kuidas S ja A üksteist üldse tunnevad. Üllataval kombel seda küsimust aga ei tulnudki.

Otsustasime E&L-ile korraldada tagasi ellu integreerumise ringkäigu ehk näidata neile kohti, mis on uued ja nende eemal oleku ajal avatud. S ja A viisid nad kõigepealt Teletorni, kus neil tuli sisse lugeda väike uudisklipp ning torni tipust uudistada vaadet Tallinnale. Seejärel ootas neid ees Lennusadam. Esmaspäeviti on  Lennusadama siseruumid paraku suletud, kuid õues see-eest piisavalt ruumi ja vaatamist, mis aega sisustavad. Selleks ajaks oli väljas pimedaks läinud ning õues 15-kraadine külm tundus veelgi jahedam.

Lennusadamast edasi juhatas tee neid Balti Jaama, et sõita rongiga Pääskülla. Seal lahkus A nende meeldivast seltskonnast ning E&L jäid talle uskumatul ilmel järele vaatama, hinges kahtlus millegi väikese toimumisest. Terve rongisõidu kedagi nende ja S-ga ei liitunud, mistõttu oli perroonil ootav üllatus veelgi suurem.

Olime Pääsküla raudteejaamas plaaninud E&L-i vastu võtta punase vaiba, rahvatantsijate etteaste ja punaste nelkidega. Tunnike enne etteastet sain rahvatantsijatelt aga sõnumi, et haigestumise tõttu jääb nendepoolne teema ära ning nii lühikese etteteatamisajaga polnud meil mitte kuskilt enam uusi tantsijaid organiseerida. Niisiis pidime plaani kiirelt ringi mängima: hoolimata räigest pakasest, mis tungis läbi kõikide riidekihtide ja ähvardas nina otsast hammustada, ootasime neid sõpradega perroonil põlevate tõrvikute, punaste nelkide ja säraküünaldega - see ilme, mis valitses E&L näol, kui rongi uksed avanesid, oli sõnulseletamatu. Õhtu oli selle hetkega juba täiesti korda läinud.

Jalutasime E&L-i juurde koju, kus ootasid ülejäänud sõbrad ja soe tee. E&L tegid kiire poepeatuse, nii et oma koju jõudsid nad viimastena. Õues põlesid pilkases pimeduses lume sees küünlad ja lumme otsapidi pistetud tõrvikud. Kui nad kodu ukse avasid, tervitasid lisaks sõpradele neid ka elav muusika, mille taustaks jooksis seinal erinevatest reisidest ja üritustest kokku pandud pildiesitlus ning värvivalgusega ilmsetatud toanurgad, lisaks küünaldele ning soojale verivorstile ahjukartulite ja praekapsaga. Pidu jäi meenutama tagasitulemast reaalsusse kast, milles ootasid neid sõprade poolt jäetud praktilised kingitused, mille abil igapäevasesse Eesti ellu kergem integreeruda on.

E&Li emotsioonid olid ülevoogavalt suuremad, kui hinge suutis üldse mahtuda. Sellised asjad ei juhtu ju kunagi päriselus, vaid ikka ainult Hollywooodi filmides! Me saime sellega hakkama! See on viimase aja parim üritus, mida ma üldse korraldanud olen. Pidu õnnestus täielikult, üllatus oli veelgi suurem, kui julgesime loota. Tänan kõiki suurepärase panuse eest üritusse. Pidu oli vägev ja kogu päev tegelikult suurepärane ning täitis meie eesmärki E&L-le korraldada positiivsete emotsioonidega meeldejääv päev ning anda märku, et neid oodati väga tagasi. Ilma sõprade osaluseta oleks see olnud võimatu! Mina tänan.