Reis nagu filmis: 50 pikka tundi koduteed

Ärkasime Torontos, kui väljas oli valge ning meie jaoks oli tegemist justkui uue päevaga, mis aitas koduteed alustada oluliselt parema enesetundega. Istutasime end kolmeks tunniks hotelli restorani, et seal midagi einestada ning taas lennujaama minekuks aega parajaks teha. Meil polnud mitte mingit soovi minna Torontos linna peale, kuigi lumist Torontot me varem näinud ei olnud.

Hotellis kohtasime mitmeid teisi meiega samal lennul olnud reisijaid, kellega tervitasime sõbralikult omavahel ning pärisime millal keegi uue lennu on endale saanud. Meil vedas, me saime uue pileti Frankfurti õhtul kella 18ks ning sealt edasi Tallinnasse juhuslikult täpselt nendele lendudele, mida ka R meile kiirelt Messengeris soovitas. Kõigil aga päris nii hästi ei läinud - oli ka neid, kellele ei leitud uut lendu enne kahte päeva ning kuulsime nendest, kes paigutati kuhugi 24 km kaugusele linnast nö pärapõrgusse oma lende ootama, aga ka neid, kes polnud varem Torontot külastanud ning tulenevalt pikast elnnu ooteajast otsustasid seda ära kasutada hea võimalusena linna nägemiseks. Eks iga halb asi on millekski hea.

Tagasi lennujaamas läks pagasi äraandmine koos turvakontrolliga kiiresti ning valutult, kuigi automaatkiosk meile mingil põhjusel pagasikleepse printima nõus polnud ja pidime selleks teenindaja poole pöörduma. Meiega koos lendas Frankfurti Florida muusikakooli enam kui 100-liikmeline keskkooli õpilastest koosnev orkester oma Saksamaa-Austria esinemistuurile, kellest umbes pooled olid juba Euroopas kohal, kuid meiega koos olev hulk jäi oma lennust maha sama Air Canada elektroonikasüsteemide viperuse pärast mistõttu meie Havanas oma lendu 4 tundi ootama pidime.

Meie Toronto-Frankfurdi lend oli täis meile juba tuttavate reisijate nägusid. Siit-sealt oli kuulda, kuidas meie kaasreisijad oma uutele reisikaaslastele rääkisid oma läbielatust. Hädamaandumisest olid kuulnud ka hotellitöötajad ning taksojuhid, kes ka meiega meeleldi sel teemal veidi ettevaatlikult juttu tegid. See on teema, millest ei saa mööda vaadata ja inimesed tahavad teada, kuidas tegelikult olukord oli, kui filmilik see kõik on olnud ning kui palju oli lennukis tegelikult paanikat või karjumist - meil oli lennukis vaikus.

Olime sattunud pikemalt suhtlema Sloveenia tüdrukutega, kes meist Sheratoni hotelli maha jäid, sest nende Londoni lend pidi minema alles peale kella 19 ning sealt edasi pidid nad lendama Veneetsiasse, kust võtavad auto, et sõita koju Sloveeniasse. Meie üllatus oli suur, kui nägime neid meiega samale Frankfurdi lennule tulemas, meist vaid paar rida tagapool istumas. Selgus, et mingil põhjusel neile antud uuute piletite broneering ei olnud siiski kehtiv ning nad paigutati kiiresti ümber Frankfurdi lennule, et sealt lõpuks lennutada nad oma kodulinna, ilma vahepealse autorendita, mis neile lõppkokkuvõttes oluliselt mugavam oli, arvestades kõiki väntsutusi.

Minu algne plaan oli pikal lennul korralikult magada, et jõuaksime võimalikult kergelt tagasi kodusesse ajatsooni. Lisaks pidi jääma mul veel üks puhkusepäev, enne kui ma tööle naasen. Nüüd seda kohanemispäeva meil enam ei olnud ja uni oli lausa hädavajalik. Lend Frankfurti kestis umbes 8 tundi, millest lennuk suurema osa teest turbulentsis raputas, nii et ca 70% ajast turvavööde peal hoidmise tuled lennukis põlesid. Oeh. Nii väga tahaks rahulikku lendu. M suutis umbes poole lennu pealt siiski magama end keerata, kuid mina sain sõba silmale vaid pooleteistkümneks tunniks enne hommikust maandumist.

Frankfurti jõudmise ajaks olin sellises väsimusastmes, et ma ei suutnud enam ennast normaalselt inglise keeles väljendada. Jalutasin aja parajaks tegemiseks Tax Free poes veidi ringi, soovides vaadata veidi kindlat kosmeetikat, kuid ma ei suutnud kuidagi teenindajale inglise keeles selgeks teha, mida ma otsin.

Lõpuks kell 9 hommikul näitasid ekraanid meie lennu boardingut, värava avamist teadvustati ka kõlaritest ning sättisime end M-ga restoranide alalt väravasse. Esitasime oma pardakaardid teenindajale, kuid süsteem andis punast tuld. Hetk hiljem küsis teenindaja meie nimesid ning ütles, et oli meid lokaalsetest kõlaritest korduvalt kutsunud. Nojah, see kostub ju ainult värava juures, ent kuna väravas pole peale istekohtade midagi, olime väravast eemal. Lisaks olid meil ju pardakaardid käes ja kõik justkui lennuga hästi.

Teenindaja palus meie passe, tippis sealt midagi arvutisse ja seejärel kukkus passi läbi lappama, meile lõpuks otsa vaadates ja küsides, kus on meie Eesti viisa. Mu väsimusaste oli selleks hetkeks täiesti ületamatus tasemes, tahtsin saada vaid koju. Jäin talle lolli näoga otsa jõllitama ja vastasin, et meil pole Eesti viisat. Me oleme Eesti kodanikud ja tahame vaid minna koju. Teenindaja vaatas meid hetkeks jahmunud näoga, siis klõbistas taas arvuti taga ja teatas, et siiski süsteem meid lennule ei lase ja nõuab viisat. Ma olin uskumatus hämmingus. Hetk hiljem siiski leidis teenindaja lahenduse - ta kustutas süsteemist meie broneeringu täiesti ja lisas selle käsitsi uuesti, printis uued pardakaardid ja alles seejärel saime end sättida lennukile. Oh, lõpuks ometi on kodu juba käega katsutavas kauguses.

Meie lend Tallinna ei väljunud siiski õigeaegselt, sest selgus, et meie lennule jõudis küll 9 reisija pagas, kuid inimesed ise mitte ning pagas tuleb lennukilt maha laadida. Täpselt sama teema oli ka paaril meie varasemal lennul. Mitte kunagi varem ei ole me sellist teadvustamist kuulnud ning lend pole pidanud seetõttu viibima. Pagasi väljaotsimise tõttu kaotasime oma õhku tõusmise augu ning ootasime veel pool tunnikest, enne kui lõplik kodutee alata sai.

Tallinna lennujaamas maandudes oli tunne enneolematult hea. Meie koju jõudmine oli lõpuks veninud 22 tundi plaanitust hilisemaks ning ajaks, mil kodu uksest sisse saime, oli kodutee alustamisest möödunud juba 50 tundi, millest olime magandu kokku vaid 6-7 tundi ning sedagi ärevat und. Mu keha oli kange ja nii üleväsinud, et varisesin esimese asjana koju jõudes voodisse. Ei ole olemas paremat kohta maailmas kui oma kodu! Lõpuks kodus olemise tunne on ikka veel veidi ebareaalne. Naljakas, kuidas 50 tundi võivad tundnuda vahel terve igavikuna.

Olen tänulik selle eest, et me siiski elusa ja tervena lõpuks turvaliselt koju jõudsime. Samuti kõigile kaasaelajaile ja muret tundijaile. Ma ei taha mõeldagi, mida mu vanemad tundsid hetkel, kui reaalajas meie Havana-Toronto lendu jälgisid ja märkasid, et lennukil on midagi täiesti valesti. Või M vanemad hetkel, kui said teate, et tegime hädamaandumise - on nad ju M puhul lennuõnnetuse juba korraks pidanud läbi elama. Ja mul on siiras hea meel, et tänapäeval on olemas kõikvõimalikud tehnoloogilised vahendid suhtlemiseks ning teada andmaks kallitele, et meiega läks kõik tegelikult väga hästi. Õnnelikud õnnetused on siiski olemas ning inglid, kes meie üle valvavad, samuti. Nagu T Facebooki kogu selle teema peale kirjutas, et kaptenile tuleb edasi öelda, et lennata võib vaid sama kiiresti, kui jõuavad lennata inglid, siis peaks kõik korras olema. Jah, kirjutan sellele kahe käega alla.

Tegelikult oli kogu meie reis algusest saadik minu jaoks kuidagi veidi ebareaalne. Ütlesin seda ka reisi alguses M-le, kui olime jõudnud esimest korda Havanasse, et mul on tunne nagu me oleksime sattunud mingisse filmi ja see kõik, mida näeme ja kogeme, ei ole tegelikult päris. Võttes arvesse ka reisi lõppu, on tunne siiani täpselt sama. See kõik on kuidagi sürreaalne, nagu teises dimmensioonis. Meie Kuuba reis oli justkui üks suur mängufilm, kus mängisime endalegi arusaamatult peaosa. Elu on ikka seiklus.

Jacksonvillest Torontosse: Air Canada

Meie tagasitee Kuubalt koju oli kõike muud kui traditsiooniline ning selle algusest kirjutasin pikemalt Tagasilend: hädamaandumine Jacksonvilles postituses. Kuna ööpäeva vahet ma enam teha ei suuda, siis jätkan asjaolude kirjeldust edasi eelmise postituse lõpetamise kohast.

Jacksonvilles olin blogi kirjutamise lõpuks nii väsinud, et tundsin, kuidas kõik minu sees vaikselt keerama hakkas ning keha vajas tohutult und. Keerasin end tollitsooni põrandale vaibale kolmveerand tunniks pikali ja püüdsin uinuda. Mul oli hea meel, et olime käsipagasisse pakkinud mõned soojemad riided, kuid mitte talve asju, nii et salli või suuri matkarätikuid mul tekiks peale tõmmata polnud ja tuli hakkama saada sellega, mis oli - sättisin M fliisi põrandale endale alla ning enda jaki kuidagimoodi tekiks peale. Ega und väga ei tulnud ja see vähene, mis oli, oli ärev, kuid kehale oli pikali viskamine ometigi hädavajalik.

Kella 1 paiku öösel maandus meie uus lennuk uue meeskonnaga Torontost. Meid jaotati lennunimekirja alusel kahekümne inimeselisteks gruppideks ja lasti jaokaupa lennukisse samadele kohtadele istuma, kus olime ennegi olnud. Ka lennureisi number jäeti samaks, mis meie katkenud reisil, ent Kanada tollikaardi pidime täitma uuesti, sest saabumiskohaks oli nüüd USA. Nii mõnelegi reisijale oli samadele vanadele kohtadele istumine kohutavalt ebamugav ja inimesed vahetasid omavahel kohti. Oli nutetud nägusid, punaseid silmi, väsinud olekuid ning närvilist käitumist. Ilmselt oleks suur osa inimesi hea meelega uuesti mitte lennukisse roninud, aga muud varianti meilt sealt ära saada ei olnud. Kõik tahtsid lihtsalt koju.

Air Canada Rouge on nende nö odavlennufirma, millega pidime saama Havanast Torontosse ning Rouge peal on kõik lisateenused ehk söök ja jook tasulised. Uus meeskond luges sisse oma tavapärase harjunud teksti ning püüdsime end M-ga kuidagimoodi magama sättida. Kui teenindaja toidukäruga meie reani jõudis, ärkasin ootamatult ja võttes arvesse eelmise pooliku lennu kogemust ning tekkinud näljatunnet, otsustasin siiski midagi süüa osta. Kuigi meeskond ei maininud midagi selle kohta, et söögid ja joogid on meie uuel lennul lennufirma poolt, selgus wrappi kätte saades, et tasuma selle eest siiski seekord ei pea. Asi seegi.

Ma olin üllatunud, et uus lennumeeskond ei andnud elnnu ajal ega lõpus mitte mingit infot selle kohta, mis edasi saab või kuidas peaksime reisijatena toimima. Oletasime vaid, et ju on Torontos keegi lennul vastas ja siis saame infot, mis ja kuidas edasi. Lennul vastas aga Air Canada teenindajat ei olnud.

Hea küll, võtsime oma asjad, ületasime riigipiiri ja jõudsime pagasilintideni. Keegi meist ei teadnud, kas peame oma pagasi ära ootama ja väälja võtma või mitte, ent omavahel M-ga arutades jõudsime selgusele, et ega muud võimalust ju pole, sest keegi ei tea millega ja millal edasi lendame. Pagasilindi ääres oli üks vanem Air Canda vormis proua, kes oli saadetud assisteerima teist vanemat prouat, keda lennujaama territooriumil ratastoolis sõidutati. Meie reisil olnud endine stjuuardess, kes on töötanud ka lennufirmas juristina, oli ainus, kes meile üldse kogu situatsiooni jooksul vabatahtlikult ja omaalgatuslikult mingit infot jagas. Ta palus otsida meil välja kaamerad ning filmida, kuidas Air Canada esindaja keeldub hädamaandumise läbinud reisijaid abistamast ega anna mingit täiendavat infot, mis edasi saab. Õnneks suutis meie kaasreisija veenda lennufirma esindajat siiski oma ülemusega suhtlema ning peagi oli kosta lõpuks ka kõlaritest info, et võtaksime pagasi ja liiguksime Air Canada infolaua poole. Hea, et oli öö ning olime lennujaamas ssel ajal sisuliselt ainsad reisijad ning seetõttu ei pidanud me muude massidega võitlema.

Meie kaasreisijast eks-stjuuardessist Kanada proua selgitas lähedal olijatele meie õigusi Kanadas, sest need erinevad EL-i omadest oluliselt ning meie 140+ reisijast oli vaid paarkümmend kohalikku, ülejäänud kõik olid jätkulendudega suurema osaga Euroopasse. Kanada seaduste järgi on meil sellises olukorras kindlalt õigus küsida uusi pileteid, saada hotell koos transfeeri ja toidukupongidega. Ausalt öeldes korralikust voodist ja korraks duši alla saamisest ma ära ei oleks küll öelnud.

Air Canada plussiks tuleb öelda, et nad olid tegelikult olukorraga juba väga korralikult tegelenud, me lihtsalt ei teadnud seda ja teadmatus tekitab inimestes küsimusi. Üles oli seatud kolme teenindajaga laud, kuhu olid nimeliselt asukohtade järgi juba välja prinditud uued pardakaardid uute lendudega neile, kellele oli võimalik kiire lahendus leida, teised suunati edasi teenindusletti, kus järjekord liikus üllatavalt kiiresti. Meie pileteid väljaprinditute hulgast ei leitud ning võtsime teenindusleti sappa.

Kümmekond minutit hiljem jõudsime teenindaja juurde, kes saades meie passid, imestas, et meile eelmisest lauast pileteid ei antud, sest ta oli isiklikult meie asjadega juba tegelenud. Hetk hiljem oli ta meie juures tagasi koos pardakaartide, kesklinna Sheratoni hotelli toa ja söökide vaucheri ja lennujaama limusiiniteenistuse vaucheritega. Wow! Me ei pidanudki midagi küsima või paluma, kõik oli juba tehtud, kiirelt ja lihtsalt. Uskumatu lausa. Põhjus, miks meie pardakaarte esmalt üles ei leitud, peitub Tallinna lennujaama uues nimes Lennart Meri Tallinna Lennujaam ehk kui teistele pardakaartidele on trükitud linn, nt Frankfurt, siis meie pardakaardile oli sihtkohaks saanud Lennart Tall, sest rohkem ei mahtunud, kuid Lennarti järgi me sihtkohta küsida ei osanud. Toronto on küll esimene koht, kus sellist asja kohtame, kuid hea teada siisiki tulevikuks.

Pool tundi hiljem olime kesklinna lukshotellis, kuhu saabus järjest ja järjest meie lennukaaslasi uute taksodega. Kuna hotell oli täis broneeritud, siis hilist check-outi meil teha ei õnnestunud ja pidime toa vabastama kella 12ks päeval. Selleks hetkeks oli meie ärkveloleku aeg kestnud juba 24 tundi. See jättis meile täpselt ei rohkem ega vähem kui 4 tundi magamisaega. Pehmes voodis. Valgete linade vahel. Ahh, see pikali viskamine oli nii hädavajalik!

Tagasilend: hädamaandumine Jacksonvilles

Mu esimene mõte tänase postituse kohta oli teha see tagasivaatena Kuubale, kuid see teema peab jääma ootele, sest mõned mud emotsioonid vajavad väljakirjutamist. Tänane päev on olnud kõike muud, kui see, mida arvasin ja ette kujutasin.

Alustasime hommikut kaunilt päikesepaisteliselt oma hotelli katuseterrassilt vaatega merele, taamal paistmas suur korsten, mille otsas põles hele leek koos musta suitsuga. Palusime endale hotellist lennujaama sõitmiseks takso tellida ning käisime veel viimast korda Havana vanalinna nautimas ja ühtlasi ka lennujaama sõitmiseks raha vahetamas. Kuigi lootsime tavalist sõiduautot, ootas meid ees roheline vanakooli Ameeriklane, millele oli paigaldatud 3,9 liitrine Fiati mootor, elektriaknad, kaasaegne audio süsteem ning Kia rool, nii et peale välimuse polnud seal originaalist palju järgi. Õõtsusime lennujaama tubli pool tunnikest, kuulates eesistmel istuva kõrendist kuti inglisekeelseid selgitusi oma kodumaa kohta – kõige muuga oli ta rahul, ainult tugev saastatus, mis tervist rikub, häiris teda.

Hommikul rõõmustasin, et same alustada täna oma koduteed, lootuses teisipäeva õhtuks kenasti omas kodus tagasi olla, peale kolme lendu ja peaaegu 24 tundi. Hommikul jõudsime lennujaama veidi peale kella 10, ent Air Canada leti ääres oli siis juba lennujaama terminali välisukseni looklev saba. Kuna Havana lennujaamas iseteeninduskioske pole, siis polnud selline saba ka kuigi üllatav, sest vanasti olid lennujaamades alati sellised pikad looklevad sabad, kui veebis veel check-ini teha ei saanud. Ainult et see saba ei liikunud karvavõrdki.

Natuke hiljem kuulsime ühelt reisijalt, kes varem on stjuuardess olnud, et Air Canadal on mingi elektrooniline problem ning lennud seisavad üle maailma, sest nende IT süsteem on maas ja seega ei saa lennujaam välja printida ei boarding passe ega pagasikleepse. Kui alguses olid inimesed entusiastlikud, siis peagi sumin vaibus, muutus vaiksemaks ning lõpuks istusid kõik kas põrandal või oma kohvrite otsas. Havana lennujaamas ei ole tasulist wifit ka väljuvate lendude alas, vaid alles peale turvakontrolli, nii et aja surnuks löömiseks ei olnud seal mitte midagi teha.

Tänaseks lubas ilmateade alates lõunast vihma ning juba lennujaama jõudes olid taevas tumedad ähvardavad pilved, kuigi vihmahooaeg algab Kuubal alles aprillist ja kestab siis üsna lakkamatult novembrini. Kui olime umbes paar tundi juba põrandal istunud looklevas sabas väljuvate lendude terminalis, läks taevas äkki veel tumedamaks ning algas lakkamatu sadu. Vett kallas nii tugevalt, et ka sekundiks vihma kätte jäädes olid inimesed täiesti läbimärjad.

Kuuba on selles mõttes huvitav paik, et peale sigarite ja rummi ei ole siit suurt midagi kaasa tuua ja needki on samad, mis Eestiski saada. Lennujaamas igavusest ringi jalutades märkasin üht müügiletti, kus lisaks krõpsudele ja jookidele müüdi ka mingeid komme. Kuskilt polnud küll näha, kas kommid on kohalikud või mitte, ent see oli parim lootus midagi kaasa osta. Hindadega on siin ka omaette lugu. Kui hind isegi väljas on, siis ei pruugi see käsitsi kirjutatud osaliselrt loetamatu silt olla õige asja ees. Kui olin ära seisnud küll lühikese, ent igaviku võtva järjekorra, sest müüjal oli klientide teenindamise asemel vaja vahelduva eduga konsulteerida kassalindiga, teha inventuuri, suhelda tuttavatega ning tegeleda kõige muuga, ära seisnud, siis kassas selgus, et meie viimasest rahast kahe kommipaki jaoks ei jagu ning lõpuks ei saanudki ma päris täpselt aru, mis see kommipakk maksis, ent kätte ma ta sain. Kuna Kuuba rahaga väljaspool Kuubat midagi teha ei ole, on mõistlik siin viimane raha pigem ära kulutada. Tol hetkel ma veel ei teadnud, et meie lend ikkagi plaanipärasel ajal välja ei lähe.

Kolm tundi peale ootamist saadi süsteemid siiski kuidagi nii palju korda, et väga pikaldaselt hakkas rahvamass vaikselt liikuma. Kui check-ini letini jõudsime, selgus, et seekord olime teinud vea netis check-ini tehes – tänu sellele tulid meie boarding passed eriti aeglaselt süsteemist välja ja kõrval leti taga jõudis teenidjaa vahepeal neli reisiseltskonda lennukile saata, kes eelnevat check-ini teinud ei olnud. Lihtne tõde edaspidiseks: kui on riik, kus nett pole eriti kättesaadav, tasub check-in teha lennujaamas.

Lõpuks pagas ära antud ja boarding passed käes, kiirustasime piiri- ja turvakontrolli. Meie lennu uue väljumisajani (muudetud 12:30 pealt 14:30 peale) oli jäänud 22 minutit. Meid suunati turvakontrolli kiirliinile, ent see oli nii ülerahvastatud ja liikus sama aeglaselt kui tavakontroll. Lõpuks saime turvakontrollist läbi ning kiirustasime väravasse, kus ootas meid juba lennukitäis rahvast ees. Seal oli ka wifi, millesse saime kiiruga oma veel kasutamata tunnikaartidega sisse logida ning jooksu pealt kodustele teada anda, et meie lend viibib. Hetk hiljem olime juba bussis ning istusime lennukis. Lõpuks lahkus meie Air Canada lend AC1875 Havanast Toronto poole kell 16 päeval.

Me polnud hommikust saadik söönud ning ma ootasin pikisilmi, et teenindaja söögi- ja joogikäruga meieni jõuaks, et saaksime sealt midagi osta. Äkki tundsin õhus mingit imelikku lõhna, sellist kerget kärsakat. Küsisin M-lt kas ka tema tunneb lõhna, ta noogutas. Vaatasin ringi, kuidas inimesed samal hetkel hakkasid imeliku lõhna üle omavahel arutama ning stjuuardess otsis kohta, kust lõhn pärit on. Hetk hiljem lükkas kapten turvavöö sildi põlema ning lennuk hakkas kiiresti laskuma. Istusin keskmisel istmel, vaatasin aknast välja nägin üksnes vett ümberringi. Peale Hiiumaa lennukiga alla kukkumist 2001. aasta 23. novembril, istub M alati tiivast taga pool akna all, et näha maapinda. Küsisin, kas ta maad näeb, ta vastas jaatavalt. Vaatasin, kuidas meri meile kiiresti lähemale tuli, kuigi laskumine oli tunnetuslikult üsna sujuv. Jõudsin vaid mõttes palvetada.

Ma ei taibanud päris täpselt kus me oleme. Kartsin vette maandumist, sest vesi ei ole kindlasti soe ning ujuda ma ei oska, aga vett oli ümberringi väga palju. Hetk hiljem teavitas stjuuardess inimesi läbi mikrofoni, et teeme erakorralise maandumise Savannas, Georgia osariigis USAs ning seejärelt, et maandume mõne minuti pärast hoopis Jacksonville, Floridasse. Kellelgi minu istumiskoha lähedal oli samasugune hirm vette maandumise ees nagu mul, kuid stjuuardess rahustas, et maandume siiski kenasti lennujaama, ainult päästeautod saadavad meid, et kõik turvaline oleks.

Lennukis oli vaikne, ilma et keegi seda ilmselt päriselt märganud oleks. Kõik ootasid edasist infot, mis nüüd saama hakkab. Kapten andis korraks teada, et tegemist on kerge tehnilise rikkega ja maandume peagi ning stjuuardess vabandas, et kapten hetkel rohkem rääkida ei saa, sest tal on veidi tegemist. Arvestades olukorda, olid lennusaatjad väga rahulikud ning äärmiselt meeldivad.

Kui lennuk korralikult maandunud oli ning end maapinnal turvaliselt tundsime, tuli kapten kokpitist välja ja seletas olukorda: mingi tiivik, mis peaks end automaatselt välja lülitama, ei teinud seda, mines kärssama ning kokpit oli olnud üleni suitsu täis. Õnneks piloodid taipasid juhtuma hakkavat kohe, kui nad veidrat lõhna tundsid ja tõmbasid endale hapnikumaskid pähe. Kapteni 12 aastase kogemuse juures oli see esmakordne juhtum, kuid õnneks olid nad sama situstasiooni simulaatoris varasemalt korduvalt harjutanud. Oh, mul oli siiras hea meel, et me olime turvaliselt maandunud professionaalsete lendurite ja suurepärase meeskonna käe all ning hea, et saime kõiki neid detaile teada hiljem ning mitte lennu ajal.

Kui olime maandunud, lubati meil lennukis ringi käia, tualette kasutada ning stjuuardessid pakkusid vett juua. Sain lõpuks ometi oma tuned kestnud janu veidi leevendada. Umbes tunnike hiljem jagasid nad laiali ka kõik pardal olnud snäkid, kuid paraku võileiba ega mud sööki nad tulenevalt seadusandlusest pakkuda ei tohtinud. Me olime ootamatult USA pinnal maandunud võõrast riigist tulev lennuk ehk teisisõnu me olime justkui pagulased, kellel polnud mingeid õigusi, mida kapten ka igaks juhuks korduvalt kinnitas. Veel ei olnud selge, mis meist tegelikult edasi saab. Minu ees istunud sakslastest 70 aastane proua ja 80 aastane härra, kes istusid kumbki üle vahekäigu, hoidsid teineteisel veel südamlikult käest kinni kogu hilisema lennukis viibimise aja. See oli väga liigutav vaatepilt.

Kolm tundi hiljem selgus siiski, et viga kohapeal kohe kiiresti parandada ei saa ning me peame lennukist maale saama. Meie lennumeeskonnal sai vahetuse aeg läbi, nad olid hommikul viiest saadik juba üleval olnud ja ausalt öeldes olid nad puhkuse igati auga välja teeninud. Olid nad ju meid turvaliselt maale toimetanud, jäädes lõpuni professionaalseks ning huumorimeelseks, mida tervitasid reisijad aplausiga nii lennuki maandumisel kui hiljem, kui tollitsoonis juba istusime ja lennuki meeskond hotelli puhkama lasti, meeskond lahkus ja teistkordse suure aplausi osaliseks sai.

USA ja Kuuba poliitilised suhted on hetkel keerulised ning see ei teinud meie olukorda sugugi kergemaks. Meil oli umbes 200 inimest, kellel enamikul puudus USA visa ning USA IRS ei osanud meiega mitte midagi esimese hooga peale hakata. Lõpuks lasti meid siiski tollitsooni istuma, organiseeriti meile Jacksonville lennujaama poolt võileivad, väiksed pitsad ja pudelivesi ning anti kõigile soovijalile võimalus käia korraks värsket õhku hingamas või suitsul. Esimese info kohaselt pidi uus lennuk Torontost kohale jõudma veidi peale 23 ning südaöö paiku pidime Toronto poole teele asuma, et umbes 2:30 öösel Torontos maanduda ning siis seal edasi vaadata kuidas keegi oma uuele jätkulennule saab. Praeguseks, kirjutamise hetkeks on kell saanud õhtul 23:33 ning viimase info kohaselt maandume Torontos alles hommikul 4:30. Tegelikult ei ole vahet mis kell, peaasi, et lõpuks turvaliselt kohale jõuame.

Ausalt, mul on siiras hea meel olla kahe jalaga maa peal, tervena ja turvaliselt. Meil läks kõik väga hästi ning ma olen südamest tänulik, et oleme olnud hoitud. Tahaks koju, väga. Ma olen nõus ootama ükskõik kui kaua selleks, et jõuda koju tagasi elusalt, tervelt ja turvaliselt. Pealpool pilvi paistab küll päike või säravad tähed, ent päris kindlasti on inglid meid täna hästi hoidnud. Ma soovin, et inglid hoiaksid meid ka terve edasise tee. Olen siiralt tänulik. Aitäh!

Varadero & Havana: tagasi algusesse

Hommikul ärgates vaatasin kella, see näitas alles 7. Käisin tualetis, tulin tagasi voodisse ja vaatasin uuesti kella, nüüd oli kell 8 saanud. No kuidas? Ma ei olnud ju ometigi tund aega endale märkamatult tualetis? Vaatasin hämmeldunult uuesti kella ja arvasin, et ju siis enne vaatasin lihtsalt valesti. Hiljem selgus, et täna öösel keerati Kuubal kella tund aega edasi. Täpset selgitust sellele me aga kuskil ei näinudki.

Pakkisime oma asjad kokku, jätsime mõned käsitöösigarid, mis pole sellise kvaliteediga, et tasuks Eestisse kaasa tuua, naabertoa rootslasele, palusime endale takso tellida lõunaks ning sättisime end nautima veel viimaseid kuurortimõnusid. Olgugi et kuurortis hakkab kiiresti igav ja läheb üksluiseks, on siin teispidi ka mõnus lihtsalt vedeleda ning mitte midagi teha.

Hommikul oli õues tugev soojavine, mis hommikutuulega laiali hajus, jättes järgi vaid sinise taeva terava päikesega. Täna oli lõpuks ometi ideaalne rannailm, peaaegu sileda helesinise merega, mille soojast veest polnud mul soovi kuidagi välja tulla. Nii mõnus oli vees lihtsalt hõljuda, lastes õrnadel lainetel end kergelt kiigutada.

Tee Varaderost Havanasse on korralik ning läheb kiiresti. Umbes poole tee peal ületab pikk betoonsild džunglist orgu ning Havana poole otsa on mugavalt rajatud kohvik koos vaateplatvormiga. Sealt avaneb ümberkaudsele maastikule tõepoolest imeline vaade, millest ei tasu lihtsalt niisama mööda kihutada.

Seekord peatusime Havanas vanalinna servas Loft Havana majutuses, millele ma päris täpset nime ei oskagi anda. See pole päris casa particular ehk kodumajutus, kuid hotel ka mitte. Majutusasutuse vastuvõtt asub ühes majas, kus on ka mõned toad, hommikusööki serveeritakse katuseterrassil. Meie tuba asus aga samal tänaval mõni maja eemal teisel korrusel, kõrvuti kohalike elanike korteritega. Kuubal oleme harjunud juba sellega, et pildid näevad netis tihti paremad välja kui asi ise on ehk pildid on küll tõesed, ent tubade olukord on tihti väga väsinud. Seekord tabas meid aga positiivne üllatus - see elutoa osaga kõrgete lagedega suur tuba, mille enda käsutusse saime, on kahtlemata Kuuba reisi kõige parem majutus, millest jääb Trinidadi oma vaid grammi võrra alla. Ma olin heas mõttes rabatud. Üsna värske remondiga, korraliku sisustusega, maitsekas, lihtsalt ilus ja kaasaegne korteri stiilis majutus.

Havana vanalinna eripäraks on see, et void käia mööda kõrvaltänavat, kus on täielik vaikelu ja mis näeb välja nagu kohalik agul, aimamata, et paalleeltänaval käib linna kõige suurem turismimöll, sest selle heli ega melu ei paista üheltki ristmikult ega kostu eemalt. Nii võid kõndida mööda kõrvalisi tänavaid linnas sikk-sakitades, möödudes turistikatest tänavatest neid täiesti märkamata, kuigi neid just otsidki. Ka meoe ööbimiskoht asub tänaval, kuhu turistid väga ei satu ja mis on täis kohalike sagimist, kuigi tihedat sagimist täis tänavad asuvad meile väga lähedal. See annab hoopis teistsuguse võimaluse nõjatuda hotellitoa rõdu piirdele ning vaadata all tänaval kohalike inimeste asjatoimetusi. Ah, Havanal on siiski olemas omad võlud.

Õhtu hakul tegime veelkord tiiru Havana vanalinnale peale, kuigi olime kõikides kohtades juba olnud. Täna on pühapäev ning linn on täis kohalikke jaluavaid perekondi, kes on tulnud vanalinna aega veetma. Poed on suletud ning mitmed söögikohadki kinni. Inimesed näevad välja lõõgastunud ja oma aega mõnusasti nautivat, pigem õnnelikud ja rahulikud, oma pere seltsi nautivad. Perekond on kuubalastele üldse äärmiselt tähtis ning kõik asjad käivad pere järgi.

Kuigi internet kasutamine Kuubal on piiratud, on nad väga teadlikud turistidele suunatud reitinguportaalidest ning presenteerivad uhkusega TripAdvisori soovituskleepsu või kutsuvad üles enda kohta soovitusi netis andma. Ühtpidi on ju romantiline mööda tänavat jalutades suvalisse söögikohta sisse astuda ning vaadata, mida sel kohal pakkuda on, kuid teistpidi terve reis niimoodi ei viitsi ning tahaks ka head toitu nautida. Valisime offline kaardilt välja kõrge reitinguga söögikoha El del Frente, mille nime tänaval kuskil näha ei olnud ning mida reetis vaid Trip Advisori kleeps uksel. See oli pisike kahel korrusel söögikoht umbes kümmekonna lauakesega, kus oli iga sentimeeter arvel ning mis oli tugevasti rahvast täis. Meil ei olnud broneeringut, kuid meil õnnestus saada laud pooleteistkümneks tunniks, millest meile täiesti piisas. Söögid olid head, ent kokteilid suured ja kahtlemata ühed parimad, mida oma Kuuba reisi jooksul saanud oleme. Kuubalt on võimalik täiesti saada hea toidu ja joogi elamus.

Meil oli vaid üks koht, kuhu tahtsime kindlasi minna, veel käimata – Fortaleza de San Carlos de la Cabana merekindlus, kus õhtul kell 20:30 algab keskaegsetesse riietesse rõivastatud püssimeeste marss, mis lõppeb ehtsa kahuripauguga. Sättisime end tänavanurgale veidi enne kella 20 taksot ostima. Nagu oodatud, astus hetk hiljem meie juurde nö sisseviskaja, kes taksot pakkus. Kui ta kuulis meie taksosoovist, jooksis ta kohe eemale suure tee äärde, peatas takso, rääkis tingimused juhiga läbi ning kokkulepitud hinnaga saime kenasti vana ameeriklasega kindluse juurde.

La Cabana merekindlus on suur ja võimas kiviehitis, mille juurde pääseb kas merealust autotunnelit mööda, üle kanali praamiga või väga suure ringiga jalgsi. See kindlus näeb välja täpselt selline nagu vanasti arvutimängudes oli. Kindluse siseruumidesse on rajatud museum, kuid kindluse tegelik väärtus lisaks õhtusele showle on sealt avanev vaade Havana linnale.

Kui etendus läbi ning linnavaade nauditud, avastas M kindluse siseõuest Etecsa wifi leviala ehk minutipõhise internet, mille kaardid meil olemas olid. See oli hea hetk homsete lendude check-in ära teha, et saaksime hommikul minna rahuliku südamega veel panka raha vahetama, et taksosõiduks vajalik summa olemas oleks ning seejärel lennujaama liikuda. Kindlusest äratulles peatas meid taas tee ääres mingi tüüp, kes taksot pakkus. Kuna sõiduvahendit oli meil vaja, et hotelli tagasi jõuda, siis leppisime hinnas kokku, ta leidis meile vana ära-hinga-ära-liiguta napilt koos seisva ameeriklase ning istus ise selle eesistmele. Meie sõit oli õnneks lühike, eesmärgiga vaid hotelli lähistele jõuda. Kui autost lahkusime ja tüübile kokkulepitud summa andsime, vahetas ta taas turistivaluuta kohaliku 25 korda väiksema kupüüri vastu ning väitis, et andsime talle vales valuutas. Kuna sama triki olime oma reisi alguses juba läbi teinud, ei viitsinud me tüübiga pikemalt jaurata ja kõndisime ignoreerides lihtsalt minema. Tüüp kehitas õlgu, istus tagasi autose ja sõitis ära.

Oma ööbimiskohta jõudsime tagasi napilt enne öist vihma. Olgugi, et väljas on just sadanud, siis kohalikke see kuidagi ei heiduta ning olenemata pühapäeva õhtust käib meie majutuse tänaval tõsine melu. Kuigi akendel on siin isegi klaasid ees, kostab tänavamelu koos kaasa võetud kõva muusikaga niivõrd hästi tuppa, nagu oleksid aknad pärani avatud. See on üks asi, millega on mul Kuuba puhul endiselt keeruline harjuda.

Varadero – sukeldumine Kuuba moodi

Öösel ärkasime M-ga mõlemad mingi tohutu tümaka peale, nii et hotellitoa aknad värisesid. Meie tuba on tee poole ning enne just rõõmustasin, et hotelli siseõues toimuv möll kostab meile küll veidi tuppa, ent meie tuba on asukoha mõistes ilmselt üks vaiksemaid. Kuni selle öise hetkeni.

Kohalikele meeldib näidata seda, kui uhkeks nad suudavad oma elamist või autot ajada. Vabalt võib jalutada mööda linna serva, pigem aguli tüüpi ühekordsete väikeste majade vahel, kus pole aknaid ees, on vaid paar tuba, põrandapesu vesi visatakse päev läbi pärani olevast uksest otse tänavale, kuid selle eest on pandud muusika nii kõvasti üürgama, kui süsteem vähegi võimaldab. Ja nii igas majas oma muss. Meil oli Eestis vist natuke midagi sellist siis, kui 90-date keskpaigas muusikakeskused meile müügile tulid ja igaüks tahtis näidata, kui kõva keskuse ta on suutnud soetada.

Igatahes, keegi oli parkinud oma viimase vindinid helisüsteemi täis topitud auto otse tänava servas asuvasse parklasse, muusika põhja keeranud ning seal end mõnusasti tundnud, ainult et tümakas oli nii kõva nagu oleks me ise olnud diskoteegis hotellitoa voodi asemel. Kui kunagi kümmekond aastat tagasi M veel üksi mustamäel elas ning üks ta tol ajal noor naabripoiss samamoodi auto öösel maja ette parkis, võttis M tol korral veekannu ja lajatas tüübile vee otse lahtisest katuseluugist sisse. Edaspidi oli maja ees vaikus ning kutt hakkas M-i ka viisakalt teretama. Siin hotellis jäi meie akende ja parkla vahele mõnikümmend meetrit, nii et viskekaugusest oli tüüp oma autoga mugavalt väljas.

Olime broneerinud endale tänaseks sukeldumise, õigemini sukeldumise M-le ja mina lihtsalt kaaslasena paati, sest mulle sukeldumine tõesti ei istu ja paadis kaasas niisama olen ma meeleldi. Ärkasime kella peale vara, et jõuda vajalikud hommikused toimetused ära teha enne sukeldumisbussi saabumist, olles öisest ootamatust peole sattumisest omajagu väsinud. Olime hotelli ees kohal 8:15 nagu meile öeldud, vaatasime, kuidas üks buss tuli teise järel, korjates kokku päeva tuuri inimesed, ent meie bussi ei tulnud kusagilt. Kohalikel turismiagentidel algab tööpäev kella 9st ning kui tädike, kelle käest tuusiku sukelduma broneerisime, lõpuks kohal oli, olime tema laua juures uurimas, kas meid on unustatud või ei toimugi täna midagi.

Peale kokku tunnikest ootamist lõpuks saabus siiski buss, mis viis soovijad sukelduma. Kuuba meenutab mulle üha rohkem ja rohkem Mehhikot nii oma olemuselt kui välimuselt. Ühed hispaaniakeelsed lõunamaad mõlemad.

Klassikaliselt olin ainus, kes sukeldujatega paadiga kaasa läks, kuid vette ei saanud. Küsisin küll enne kalopsot ja snorgeldusmaski, kuid sain vastuseks, et kuna mulle ei ole kedagi järelevaatajaks jätta, siis snorgeldada ma paraku ei saa. Kuigi olime paadiga üsna kalda lähedal, vaid paarsada meetrit eemal, oli siin ooekanilainetus küll väike, ent selline, mis paati tohutult kõigutas, nii et süda kippus pahaks minema ja paigal seisvas paadis oli keeruline ringi liikuda.

Sukeldujad jagati gruppidesse ja nad sulpsasid rõõmsalt vette, kui esimese grupi instruktor midagi paati hispaania keeles tagasi karjus. Selgus, et paadi ankur pole paigas ning paat triivib minema. Kapten ja kaasas olnud paadi parandaja asusid asja kohe uurima, kistes lahti paadi kõhu ja ronides kättpidi mootori juurde. Loomulikult oli selleks hetkeks ka mootor katki ning ajas paksu musta suitsu korraliku vinguga üles. Selline ehe Kuuba värk.

Sukeldujate seltskond on siin väga kirju, alustades hispaanlastest, sakslastest, Lõuna-Ameeriklastest ning lõpetades hiinlaste ja kanadalastega. Meiega koos oli paadis ka üks 60-le lähenev Bakuus sündinud, kuid 1993. aastal Kanadasse emigreerunud venekeelne meesterahvas, kes muuseas oli oma pulmareisi 1984. aastal Tallinna teinud, kus tal hiljem polegi õnnestunud uuesti käia, ent detailideni olid tal meeles nii Viru hotell, Kännukuke liköör kui Kadriorg. Fenomenaalne mälu.

Ajaks, mil sukeldujad taas pinnale tõusid ja paati tagasi soovisid, saadi paat kahe pardal olnud sukeldumishuvilise abiga siiski taas nii palju töökorda, et see kenasti liikuma sai. Viimane grupp algajaid sukeldujaid vette ei saanudki, sest nende instruktor tegeles peamiselt ankurdamise probleemi lahendamisega. Kui M paati tagasi jõudis, arvas ta, et ta teist korda sukelduma siiski ei lähe täna – see on füüsiliselt liiga väsitav. Mul oli üsna hea meel, et ta selliselt otsustas, kuigi lõpuks kõik toimis, varustus oli normaalne, instruktorid olid professionaalsed ning paat liikus kuhu vaja, ei äratanud see kogu kaadervärk minus liiga palju usaldust. Tore kogemus, kuid las see jääb siin ühekordseks.

Pärastlõunaks kiskus taevas taas pilviseks, kuigi erinevalt eelmisest kahest päevast, oli õhk soe ja tuult pigem vähe, ka tuule sound oli muutunud, nii et lõpuks oli rannas roheline lipp ning sain siiski ka korraks ookeanisse ujuma minna, mida olin mitu päeva juba teha tahtnud. Viskasin ennast helesinistesse lainetesse ning nautisin sooja merevee mõnusat loksutamist, kuid taveas läks üha rohkem ja rohkem pilve. Kuigi rand asub meie hotellist vaid paarisaja meetri kaugusel, oli tagasi hotelli jõudmise hetkeks hakanud tibutama. Hmm, vihmahooaeg peaks ju olema maist oktoobrini ja muul ajal väidetavalt ei saja, kuigi tean, et ilmaennustus lubas homseks äikest. Tibutamine kaua ei kestnudki, kuid õhtu lõpuni oli õhk lämbe ja niiske. Eemalt mere pealt paistis paar sähvatust, mis taeva valgeks lõid.

Praeguseks on kätte jõudnud hetk, kus lihtsalt mitte midagi ei viitsi teha. Paras reisiväsimus on ka ning tegelikult tahaks me mõlemad vaikselt juba koju. Ilmastik ilmselgelt päikesepuhkust pikalt hetkel ei soosi ning juba homme hakkame tagasi sättima Havana poole, mis saab olema meie reisi viimane peatuspaik. Aeg on hakata vaikselt kohvreid pakkima.

Varadero – pilvine ja tuuline päikesepuhkus

Öösel ärkasin mitu korda tugeva kaelavalu peale – olin ilmselgelt saanud tuult lahtiste autoakendega sõites. Head ei teinud ka õhtune tuul ning jahe olek. Hommikul ärgates olin poolenisti magamata.

Olime tänaseks planeerinud päeva päikese all veeta ning teha vahelduseks mitte midagi. Ega ausalt öeldes Varaderos ka suurt midagi teha ei ole, lisaks asuvad enamik hotelle linnakese keskmest omajagu eemal, hotell hotelli kõrval. Ent taevas oli täiesti pilves, kaetud valgete tihedate pilvedega, mis andsid vaid eemalt aimu, et kusagil nende taga peitub päike. Temperatuur oli jahe. Istusime basseini äärde maha, pikad riided seljas, pakkisin talveriiete kohvri lahti ning otsisin sealt välja pika salli, mida ümber kaela mässida, et õlavalu veidigi järele aknnaks. See on juba mitmes puhkusereis, kus olen reisi lõppu planeerinud mõned päevad niisama lebotamiseks ja päikese võtmiseks ning just siis otsustab päike pilve taha pugeda. Oma kangekaelsuses ei jäta ma siiski jonni reise sedapidi planeerides.

Kuskil lõuna ajal ajas jahe tuul korraks pilved nii palju laiali, et terav ja tuline päike pääses korraks paistma ning jahenenud kehasid soojendama. Viskasime kiiresti riided seljast ja keerasime kõhud päikese poole. Umbes paarkümmend minutit hiljem oli aga terav Kuuba päike meie valgele põhjamaisele nahale jõudnud veidi liigagi teha. Egas midagi, korralik päikesejärgne kreemitamine ning edaspidi pidevalt korralik enne päikest kreemitamine sinna otsa, et nahk niisutatud oleks. Nii raske on seda vähest päikestki nähes soojust mitte nautida ning kuulata mõistuse häält.

Kui päeva teises pooles toa rõdult üle tee keskaegse välimusega torni juures pruutpaari ilupildistamist jälgisin, märkasin, kuidas kõrval rõdule ilmus kutt naabertoast – rootslane, kes oli Varaderosse tulnud üksi puhkama kaheks nädalaks. Mõni tund ja paar rummi kokteili hiljem oli meil juba pool ta elulugu teada, lisaks Rootsi hetkel aktuaalsetele teemadele ja poliitilisele olukorrale. Õhtu möödus linnutiivul.

Suuremates kuurortites on planeeritud reeglina ka mingi meelelahutusprogramm. Nii on iga päev basseini ääres laval kolm aktivisti, kes püüavad päikest nautivaid turiste lavale meelitada endaga tantsima või mingeid väikseid mange mängima. Õhtul on samas kohas muusikaline ettaste. Kui esimene õhtu magasime selle lihtsalt sõna otseses mõttes maha, siis täna oli kavas rokk-kontsert. Eemalt kostvate helide põhjal võis julgelt kinnitada – kuubakad oskavad päris hästi laulda. Kui basseini äärde kõndisin showd lähemalt vaatama, sain sellele ka kinnituse.

Siinsetel bändidel on kombeks laval keset esinemist omavahel pille vahetada ning üsna tavapärane on ka solitsi jooksev vahetus. Seekord oli bändil kaks peamist solitsi, kes olid laval kordamööda, lisaks ainsale tõmmule naisterahvale, kes muidu bassi mängis, ent soolona ka loo vahele tegi. Kavasse olid valitud head rokihitid 80-datest ja 90-datest, see muusikastiil on üldse selline, mida kuuleb Kuubal väga palju pea igal sammul. 7-liikmeline band aga ise tundis end laval kui tõelised rokk-staarid, keda lavatagune meeskond tihti poputamas käis. Kuuba võib olla küll selline riik, kus asju tehakse käepäraste vahenditega, kuid andekad on nad igal juhul ning 90-date lõpu, 2000-date alguse muusikavideod on neile ilmselt pealuu sisse kulunud, et nad staaride käitumist ja välimust laval ka une pealt jäljendada oskavad. Tõesti, sellist asja võib täna näha ilmselt veel ainult Kuubal.

Varadero – valgete liivarandadega kuurortlinn

Vesi on läbiv teema olnud kogu meie Kuuba reisi vältel. Küll ei õnnestunud meil leida Havanast pudeliga joogivett, siis ummistus meie Havana hotellitoa tualett pidevat ja Trinidadi jõudes olid hotellitoa kraanid täiesti kuivad. Meil küll õnnestus vesi kraani saada, ent nagu hiljem selgus, siis ajutiselt. Kui hommikul tahtsin duši alla minna, nirises dušist vaid nii palju külma vett, et otsikut põlvedest kõrgemale tõsta ei saanud. Loputasin end kiirelt külma veega ära ja hetk hiljem olid kraanid lõplikult kuivad. Selgus, et hotellil oli veepump katki läinud ning meile toodi plastämbriga vesi, kus kopsikuna saime kasutada pooleks lõigatud veepudelit. Vähemasti päris kuivale me ei jäänud, vähemasti leiti mingi kiire lahendus. Kuuba värk.

Hotellitubades on siin veel üks veider fenomen – juba mitmendas kohas järjest kohtame tavalist kaalu hotellitoas. Mitte kuskil mujal maailmas ei ole meil olnud vannitoas kaalu. Alguses arvasime, et se eon ühe hotelli püüd olla eriti peen, kuid kohates seda juba mitmendat korda, tundub, et see on pigem mingi standardi reegel või on see tulnud turistide pidevast soovist oma pagasit kaaluda, milleks paremat lahendust pole olnud?

Kui Havanas tervitasid meid hotellitoas nn Ameerika kitsa piluga pistikupesad, kus oli oma adapteri olemasolu hädavajalik, sest Kuubal pole ma ühtki kohta näinud, kus seda osta saaks, nii et parim variant on adapter kaasa osta hiljemalt lennujaamast, siis alates Trinidadist on toas juba universaalpistikud, kuhu saab pista nii Ameerika peenikese piluga otsiku kui Euroopa peenemate otstega ümara otsa. Enne reisi selle kohta netist googeldades saime nii erinevaid vastuseid, et enne kohalejõudmist ei saanudki me päriselt aru, milline elektrisüsteem siin on. Ühes toas võib elektrivool vahelduda kõrvuti pistikutes 110 ja 220 voldiga ning samuti pistikud ollagi erinevate otstega, kui seal üldse voolu on. Tihti tuleb majani ka korralik jäme elektrikaabel, mis on õues ümber ühendatud rippuma jäetud peenikesteks traatideks. Selline veidi lipp-lipi peal, lapp-lapi peal ilma nõelapistmata süsteem, aga mis peamine, see töötab ning tagab kõik hädavajaliku.

Meie tee Trinidadist Varaderosse kulges 1990date algusest pärit Peugeot 406-ga, mida juhtis kindlakäeliselt vanemaealine umbkeelne Jesus, nii et edasised neli tundi möödusid meil sisuliselt vaikuses. Üks asi on olnud aga meie autojuhtidel läbiv – kuskil tunnike peale sõidu alustamist hakkavad nad kõik ohjeldamatult köhima. Tuleb see siis lahtiste akendega sõitmisest suuremal kiirusel või täpsemalt millest, jäigi meile arusaamatuks.

Varadero on klassikaline kuurortlinn, kuhu tulevad inimesed charterlendudega ühte all-inclusive hotelli nädalaks või kaheks päikese alla mõnulema, võttes vahele ehk paar päevatrippi kuhugi lähedale, kui maitsetud lahjad kokteilid hakkavad ära tüütama. Ma siiralt loodan, et neid trippe ka võetakse, et natukenegi aimu saada Kuuba tegelikust välimusest ja olemusest, sest Varadero on kõike muud kui klassikaline Kuuba. Ma mõistan, et see on mugav puhkuse stiil, kuid meie jaoks tundub selline puhkus kohutavalt igav, mis ammendab end ilmselt paari päevaga, samas need paar päeva võtta reisi lõpus, visata jalad seinale või basseinivette, ongi äärmiselt mõnus. Varadero suureks plussiks on paarikümne kilomeetri pikkune valge liivaga helesinise merega rand, mida ääristab ca 60 erinevat hotelle ja mida siin järjest juurde ehitatakse, nii et igale maitsele ja rahakoti tasemele võiks siin ideeliselt midagi leida.

Lisaks veele on Kuubal veel üks kaup tõeline defitsiit – pabersalvrätikud. Neid küll mõnes kohalikus ja Panamericana poes müüakse, kuid baarides ja hotellides pabersalvrätte ei ole ning restoranides, kui üldse, antakse igale külastajale üks. Seda suurem oli meie üllatus, kui leidsime Varadero hotellitoast kenasti valmis sätitud paki salvrätte – olime ilmselgelt jõudnud turismi tuiksoonele.

Kuuba peaks juttude järgi olema päris hea koht sukeldumiseks, mille ühed kättesaadavamad vaated jäävad Sigadelahe kaldale, kus olime alles mõni päev tagasi, ning veidi vähem põnev, ent siiski väidetavalt ok koht paarikümne kilomeetri kaugusele Varaderost, nii et kuurorthotellid pakuvad siin usinasti sukeldumisvõimalusi. Kuna me sukelduma ja snorgeldama ei ole veel jõudnud, uurisime selle võimaluse kohta kohe Varaderosse saabudes. Varadeors on päris korralik tuul, mis on keerutanud siinsed merelained kõrgeks, nii et ühtki veesporti hetkel harrastada siin kaldal ei saa, ka ujumine ehk teisisõnu lainetesse hüppamine on vetelpääste range kontrolli all, nii et meile pakuti välja võimalus sõita kaks tundi bussiga Playa Gironi lähistele sukeldumiseks. Kui me just poleks sealt samast kandist tulnud, oleks see põnev võimalus olnud Kuubat näha. Nüüd aga panime end kirja laupäevasele väljumisele, lotuses, et tuul on suunda muutnud ning sukeldumine ja snorgeldamine saab siiski toimuma Varadero lähistel. Ilmselt selgub see peagi.

Ma kas hakkan Kuuba soojusega ära harjuma või on õhk siin läinud harukordselt jahedaks. Pealelõunal läks päike pilve taha, nii et basseini ääres oli ka riietega istudes jahe ja muidu ülikuum rannaliiv jahtus üsna hetkega. Loomulikult aitas sellele kaasa ka tugev tuul. Kui alguses Kuubale jõudes naeris M, et olen reisile kaasa võtnud tarbetult soojad asjad, siis nüüd õhtul hotelli terrassil istudes hakkas mul niivõrd jahe, et käisin toas pikki pükse ja sooja jakki peale panemas.

Hotellikompleks, Be Live Excusite Varadero, kus peatume, on ilmselt ehitatud 1970-datel, nagu suur osa Kuuba nn kaasaegsetest majadest. Teine ehituslaine on alguse saanud nüüd alles mõni aasta tagasi. Oleme varemgi naernud, et meil on klassikalise saksa pensionäri maitse ning see hotell siin ei ole erand – sakslasi on siin hotellis keskmisest rohkem ning ka meil õnnestus õhtul sattuda hotellibaari ühe laua taha vanema saksa-vene paariga, kellega suhtlus kais umbes selliselt, et meesterahvas rääkis saksa keeles, teda tõlkis vene keelde ta abikaasa ning M, kes mõlemat keelt natuke oskab, püüdis vastu purssida, vahelduva eduga tõlkides mulle kohti, millest ma täpselt aru ei saanud. Siin on palju erinevaid inimesi ja rahvuseid koos. Kuuba on tõesti üks turistide rahvaste paabel.

Täna on rahvusvaheline naistepäev ja kui üldiselt see Kuubal väga välja ei paista, siis natukene tähistatakse seda siingi. Trinidadis enne äratulekut kõndis tänaval mööda meist üks vanem meesterahvas, kes ulatas kolm kollast õit meie hotelli administraatorile, millest ta ühe mulle kinkis. Kui Varadero hotelli check-ini tegime, tõi naisadministraator kõigile parasjagu vastuvõtus olnud naistele trühvelkommi soovides head naistepäeva, ent rohkem me kuskil midagi erilist selle päeva puhul ka ei märganud. Muidugi, meie peres on täna veel üks suur tähtpäev, meie šokolaadivärvi karvane sõber saab täna 12 aastaseks ja kuigi me oleme temast hetkel väga kaugel, siis peame ka teda oma mõtteis meeles ning soovime talle tugevat tervist, et saaksime tema seltskonda veel kaua nautida.

Trinidad – hobuvankri romantikast käsitööni

Õhtul pargis eelmisel päeval internetti saades googeldasin kiiresti tasuta jalutustuure Trinidadis ning broneerisime endale hommikuks kohad, kuigi broneeringu kinnitust ma ära oodata ei jõudnudki, sest tasuline nett kippus pidevalt katkema. Sellegipoolest jalutasime õigeks kellaajaks õigesse parki ning leidsime sealt eest hispaaniakeelse giidi, kes palus meil oodata kuniks inglisekeelne giid jõuab. Mulle tundus, et olime ainsad, kes olid end kirja pannud. Eks see üks ehku peale minek oli ja olime arvestanud sellega, et võibolla mitte midagi ei toimugi. Nii läkski – varsti tuli meie juurde hispaaniakeelne giid ja näitas oma tahvelarvutist vabandavat Google Translate tõlget, et inglisekeelne giid ei saa tulla.

Kuniks me inglisekeelset giidi ennist ootasime, märkasime, kuidas üks kutt meid salaja silmanurgast piidleb. Kui meie vahetasime pargis asukohta, sättis ka tema end niimoodi ringi, et oleks meid paremini näha. Kümmekond minutit hiljem tuli ta häbelikult meie juurde, paberile harilikuga visandatud meie portreed. Kuubal on üldse inimesed loomingulisuse poole pealt väga andekad – jääb mulje, et igaüks peab viisi, paljud oskavad mängida mitut pilli ning maalid ja joonistused on rabavalt ilusad, rääkimata käsitööst, mis on tõesti kaunis ning väga andekalt lahendatud, kasutades ära igasugust kätte käivat materjali, alustades metallpurkidest tehtud autodest, loomadest ja mängufotokatest, lõpetades metallpurgi niblakatest ja nöörist punutud käekottide ning merekarpidest ja savist tehtud ehetega. Kui käia mööda tänavaid ja vaadata suveniirilette, siis ei teki mul siin tunnet, et mulle tahetakse igal sammul kotti pähe tõmmata. Enamikes kohtades ma ei viitsi isegi tingida, sest summad ei ole väga suured, mida küsitakse ning kvaliteet on reeglina suhteliselt hea, võrreldes teiste riikide suveniirikatega.

Enne Kuubale tulekut hirmutati meid veidi ära juttudega, kuidas riik on kohutavalt vaene, siin ei ole mitte midagi saada, nii et kodust tuleb reisile absoluutselt kõik kaasa võtta, soovitavalt koos tagavaraga. Saime isegi soovitusi ning ka terve internet on neid täis, võtta kaasa odavat nänni, mida inimestele ja lastele tänaval jagada, kes karja kaupa pidid turiste jälitama ja iga mõttetu nänni üle kohutavalt õnnelikud olema. Sellist Kuubat ei ole me veel näinud. Me liigume mööda klassikalist turismitrajektoori ja turist ei ole siin mitte mingi vaatamisväärsus ega lüpsilehm, vaid elatusallikas ja kohalikud mõistavad seda ise väga hästi. Ka ei saaks öelda, et ümberringi kohutav vaesus valitseb. Pigem on problem asjade kättesaadavusega ning nii mõnegi spetsiifilisema kauba puhul peab lihtsalt teadma millal see poodi tuleb, enne kui kiiresti äraostetakse ja peab jääma uut laadungit ootama, või omama lihtsalt tutvusi, et välismaalt midagi kätte saada.

Selles osas on Kuuba veider riik, et siin void kohata kõrvuti väga-väga vana, vaevalt koos seisvat asja, millele on külge installeeritud viimase vindi peal vinge leed-valgustus või kõlar ja absoluutselt igasugune muusika lastakse mälupulkade pealt. Ka vanadesse autodesse on eranditult paigaldatud mälupulka toetavad autoraadiod ning leed-lampidega on kaetud ka kiriku rist, et see õhtupimeduses kaugele paistaks, rääkimata kõikvõimalike autoed sisse või põhja alla lisatud leedidest, millest ei jää puutumata ka politsei autod.

Kohalikud käivad ka väga hästi riides, kandes viimase trendi järgi teksasid või tuntud brändide särke ja jalatseid, mis on korralikult hooldatud ja puhtad. Neil ei pruugi ehk olla palju asju, sest neist ei ole veel saanud tarbimisühiskond, kuid need, mis on, on korralikud, kätte käivate vahenditega timmitud ja hästi hoitud ning see viimane käib kõige kohta, nii autode, muusikariistade kui ka hobuste kohta.

Olin reisi planeerides kuulnud, et Trinidadi külje all on ksukil kosk, mida soovitati vaatamas käia, kuid mul polnud veel päriselt aimugi, kuidas sinna pääseda, ent olin selle tänaseks mõttes plaani võtnud. Kui toast alla hommikusööki läksime sööma, siis küsis esimese asjana matsakast prouast administraator, kas sooviksime täna kose juurde minna ning on meil juba reis selleks organiseeritud. Ta oleks justkui mu mõtteid lugenud, mis kordus korra veel, kui ta meile homseks autotransporti pakkus. Viis minutit hiljem oli meil kaup koos ning hobuvanker kose juurde, mida eelistasime ratsutamisele, kokku lepitud.

Hobuseid kasutatakse Kuubal endiselt transpordivahendi ning tööloomana, kuigi maapiirkondades on traktoreid väga palju, ent arvestades teede kehva kvaliteeti, autoed hirmkallist hinda ja osadesse kohtadesse ligipääsetavust, on hobune tihti ainus transpordivahend. Nii ei pääse ka Trinidadi külje all asuvate koskede juurde autoga ligilähedalegi ning hobustega tuleb ette võtta ca tunnike kestev matk, mille lõpust saab veel veerand tundi mööda kivist rada jõe kaldal jalutada, enne kui koseni jõutakse. Kosk on väike, aga armas ja kahtlemata koos hobumatkaga turistide jaoks tõsine eksklusiivus, mis tõmbab turiste kose juurde veemõnusid nautima ja jahedasse vette hüppama hordidena, kuid kõik mahuvad kuidagi ära. Kui enne matka naersime M-ga, et raudselt on ka hobuvankrile installeeritud mingi tümmi kõlar, siis seda eiolnudki vaja, sest meie giid laulis enamuse test rahvalikke lugusid selgel ja kõlaval häälel, mida oli lihtsalt lust kuulata. Mul ei ole veel olnud kusagil mujal sellist turistikat, kuid samas ehedat kogemust.

Meie tee koseni viis mööda mangoistandusest, suhkruroo kasvandusest ning väikese peatusega tee äärde rajatud katusealusest, kus kohalikud kohvifarmerid demonstreerisid turistidele värskelt samas kõrval lõkke peal röstitud kohviuba, uhmerdades selle suures anumas laulu saatel peeneks, kuuma süte peal kohvi filtreerides ning pisikestes tassides soovijatele pakkudes, kõrval suhkruroo tükk, mida kohvi sisse kasta ja seejärel puhtaks näksida, pakkudes imemaitsvat magusat elamust, ning mangoõiemesi, mida puupulga abil sigari keskmesse torgati, et sigarile magusam ja erilisem mekk anda. Siinkandis sigarite otsi ei lõiguta, vaid surutakse neisse sisse meile harjumuspärane grillpulgake täpselt nii sügavale kui kanget sigarit soovid – mida sügavamale, seda kangem. Sigareid kiputakse siin üldse igal sammul pakkuma ja nii palju, et isegi sigarisõbrale tekib küllastuvus.

Havanas andis päevase tuuri giid meile soovituse vahetada raha täpselt nii palju, kui järgmiseks päevaks vaja on, et pärast ei jääks kohalikku raha kätte, mida ei pruugita tahta valuta vastu enam tagasi vahetada või vahetatakse väga kehva kursiga. Nii tuli meil täna oma kohaliku turistivaluuta CUCide varu täiendada. Esimeses Cadecas ehk rahavahetuspunkt, kuhu läksime, ei olnud elektrit, ent sealt juhendati meid kenasti järgmisesse. Cadecas on kindle kord: uks on lukus ja sisse lastakse vaid ühekaupa tühja luugi äärde. Nii on üsna tavapärane näha õues pikemat saba looklemas ning nõutu näoga turiste, kes veel süsteemile pole pihta saanud, saba kõrval seismas ja püüdmas uksest sisse saada. Sama kehtib ka Etecsa ehk WiFi kaartide müügipunkti kohta.

Meie eile ostetud WiFi kaartidest oli järgi veel umbes pool tundi ning püüdlus karate juurde osta, ei toonud edu, sets hispaaniakeelsest selgitusest, miks Etecsasse sisse ei lastud, me aru ei saanudki. Muidugi saab sellistes parkides osta WiFi kaarte vabalt käest kätte, sest müügimehed pakuvad neid üsna avalikult, veidi kõrgema hinna eest kui Etecsas sabas seistes. Sättisime end WiFi parki varjulisele pingile istuma, et eelnevad blogikanded üles saada, kui kuulsime vastaspingilt eestikeelset juttu. Ka eile õhtul jalutasid meist tänaval mööda Eesti tüdrukud. Eestlaste hulgas on Kuuba viimastel aastatel olnud ülipopp koht ning eestlasi siin kohata on väga suur tõenäosus, kuigi tänavatel hakkavad turismigruppidena rohkem silma sakslased ja prantslased, ent turistide osas on siin tegelikult tõsine rahvaste paabel, sest ilmselt ei ole rahvust, kes Kuubal turistina kohata ei võiks ning otseselt ülekaalus pole ühestki rahvusest külastajad.

Päikeseloojangud on siinkandis kaunid. Kuigi Trinidad ei asu otseselt mere ääres, on meri siin siiski väga lähedal, nii et kõrgemast punktist linna peale alla vaadates piirneb üks silmapiir mere ja teine mägedega, päike loojumas merre tohutu kiirusega, lüües taeva kaunilt oranžina särama. Üsna juhuslikult sattusime just õigeks hetkeks katsueterrassiga restorani, kust päikeseloojangut oli imeline nautida kohalike muusikute mõnusalt rütmika esinemise saatel. Reeglina on siin restoranides nii lõuna, kuid eriti õhusel ajal alati elav muusika, mis teeb oma ühe setise etteaste ja selle lõpus laseb korvi annetuste jaoks ringi käia. Tihti on võimalik osta ka nende plaati sinna juurde. Kui Eestis on reeglina muusikalised kollektiivid pigem väiksemad, siis siin on keskmine band 5-7 liikmeline ja ilmselt on neil esinemisi igal õhtul.   

Õhtu hakul võtsime M-ga ette veel selle suuna meie hotellist, kuhu me sattunud polnud. Kui eile hilisõhtul söögikohta otsisime ja Plaza Majorist mitu korda mööda käisime, ei märganud me kumbki, et platsi parema nurga taga võiks olla suuremat sorti melu, kuid just seal asub Casa de Musica ehk on linna õhtune tuiksoon, kuhu massid kogunevad suurtele treppidele, kus asub ka Wifi hotspot ning baarid pakuvad sööke-jooke koos vabaõhu laval muusikaliste etteastetega. See on parim koht, kus rahulikult kokteili rüübata ning inimesi vaadelda ja õhtu rahulikult öösse saata.

Tõepoolest, Trinidad on väga romantiline väikelinn, mis on ilus ja hubasuses hakkab võluma siis, kui lubad selle rahulikkusest, tpsusest ja muusikalisest rütmist endast läbi voolata. Reisi planeerides anti mulle soovitusi olla Trinidadis kauem kui Havanas, ent asukoha kirjeldust lugedes ei saanud ma päris täpselt aru, mida Trinidadi väikelinnas nii kaua teha, ent nüüd olen selle soovitusega kahe käega nõus. Trinidad on koht, kus tasub lihtsalt olla ja võtta selleks aega. Kui laulusõnad ütlevad, et pool mu südant jäi Havanasse, siis õigem oleks öelda, et pool südamest on lihtne kaotada Trinidadi.

Trinidad – kaunis Itaalialik väikelinn hea toiduga

Playa Giron on üks parimaid Kuuba sukeldumiskohti ja kuigi meil oli mõttes M sukelduma ning mul snorgeldama minna, siis hommikul otsustasime siiski selle vahele jätta. Jalutasime veidi küla vahel ringi, vaatasime tee äärde pargitud sõjaväelennukit, võtsime veidi päikest, saades naha esmakordselt punaseks, käisin esimest korda Kariibimeres ujumas ning sättisime end keskpäeval Trinidadi poole teele.

Juba eile õhtul küsisime hotellist esmakordselt takso kohta, kuid saime esmalt vastuseks Viazuli bussijaama asukoha. Täna takso kohta küsides, uuriti meilt, kas meil on kellegagi eelnev kokkulepe või tahame bussi peale minna. Kui korrutasin, et siiski taksot, juhatati taksot otsima bussijaama kõrvale, kuid seda, et hotel takso võiks tellida, ei eksisteerinud. Meie esmane mõte oli võtta kollane takso, mis on reeglina konditsioneeritud ja veidi paremas olukorras, kuid bussijaama juures ei näinud me ühtki ootamas. Selle eest oli seal velotakso abivalmis inglise keelt oskav kutt, kes küsis, kas vajame taksot kuhugi lähedale. Kui talle vastasime, et soovime minna Cienfuegosesse ja sealt edasi Trinidadi, pakkus ta meile taas Viazuli bussi. Tundub, et Playa Gironi jõuavad enamus külastajaid kaugliinibussiga.

Kui selgitasime, et soovime siiski taksot, juhatas ta meid esimese meesterahvani, aitas vahendada inglisekeelset teksti hispaaniakeelsega ning diili lukku lüüa. Meie esmaseks sõiduvahendiks sai 1959. aasta valge Opel koos hispaaniakeelse neljakümnendate lõpus oleva meesterahvaga, kes meile tee peal uhkelt püüdis tähelepanu pälvivaid asju näidata ja neid hispaania keeles meile seletada, millest me peale mõningat nuputamist reeglina ka aru saime. Teel Cienfuegosesse seletas ta meile ära ka pool oma elulugu, kuidas ta sai palju ringi reisid mööda Nõukogude Liitu, käies nii Venemaal kui Baltikumi lähistel riikides, samuti ka oma väikestest lastest. Üldse, kui võimalik, ei jäta kohalikud mainimata uhkusega seda mitu last neil on ning kui vanad ja reeglina on enamikul kaks lasteaiaealist last.

Playa Gironist Trinidadi on läbi Cienfuegose natuke alla paarisaja kilomeetri ning 1959. aasta Opeliga on tee päris aegavõttev, lisaks veel autojuhi koju tagasisõit. Nii organiseeris Opeli juht meile Cienfuegose külje alt uue auto, mis meiega tunnikese peatust Cienfuegose linna peal tegi ja seejärel Trinidadi viis. Meie uueks sõidukiks sai valge Moskvitš 412. Istusime Mosses, soe tuul lahtistest akendest sisse vihisemas ja mõtlesin, et umbes samasuguse autoga käisid omal ajal mu vanemad pulmareisil Kaukaasias. Temperatuuride ja tee kvaliteedi mõttes on tänane Kuuba ja tollane Kaukaasia samasuguse auto puhul ilmselt üsna sarnased. Peab ikka tahtmist olema, et sellise autoga tuhandeid kilomeetreid läbi uhada.

Cienfuegos on Kuuba lõunakaldal suuremat sorti linn veidi üle 150 000 elanikuga, mille keskmes asuv Jose Marti linnaväljak  on kaunilt korda tehtud koos seda ääristavate hoonetega ning kust viib tänav otse mereäärsele Maleconile. Sattusime linna keskväljakule just ajal, mil seal peetu rahvusvahelist raamatulaata, mis tähendas, et keskväljaku äärde autoga ei saanud ja sinna olid püstitatud mitmed raamatumüügitelgid, kus kohalikud usinasti tunglesid. Cienfuegos on üsna kaunis linn ja oma kaubavalikuga andis Havanale silmad päris korralikult ette – poeletid ei haiguta tühjusest ning leidub isegi kaubamaja laadne asutus, mille lettidelt on võimalik saada alustades torujuppidest ja nöörist lõpetades ripsmetuši ning žiletiterade ja niidi-nõelaga. Tundub, et siin on justkui elu parem kui Havanas.

Trinidadist olin palju kuulnud juba enne reisi. See on klassikalise turismipiirkonna viimane linnake lõunakaldal, kust alustatakse tagasiteed Varadero või Havana poole. Turistidele see linnake väga meeldib, sest majad on paljuski kordatehtud, kirgaste värvidega madalad ehitised munakiviteede ääres, mida mööda liiguvad peamiselt hobuvankrid. Kuna linn on suunatud peamiselt turistidele, on siin peaaegu igas majas casa particular ehk kodumajutus. Võtsime ette onely Planeti raamatus olnud soovitusliku jalutamise ringkäigu ning nii meiega koos samas suunas kui vastupidist ringi olid samal ajal tegemas väga mitmed turistid, käes sama raamat.

Meie hotel asub Trinidadi vanalinnas, täpselt peaväljaku kõrval, kuhu naljalt autoga hetkel ei pääse, nii et pidime kohvreid natuke mööda munakive lohistama. Meie püüdlik taksojuht otsis hotelli asukohta päris jupp aega, sest hotellideks peetakse siin pigem rahvusvaheliste kettide suuri maju, ent meie oma oli pisike butiikhotell, mida müüdi hotelli nime all, ent väljas oli silt hostel. Meie tuba on aga kõike mud kui hosteli oma klassikalises mõttes. Siin hotellis on vaid 4 tuba ning meilon sisehoovist eraldi sissepääs, tuba asub teisel korrusel ning aknaluugid avanevad otse nii sisehoovi kui turiste täis tänavale vanalinna. Tuba on suur ja uhke, millist koloniaalstiilis uhkust ei ole me veel Kuubal seni varem kohanud. Tundub, et seekord panime hotellivalikuga täkkesse.

Õhtu hakul leidsime ka ühe linnapargi, kus inimesed nina telefonis istuvad. Selle servas asus wifi kaartide müügipunkt, kuhu lasti inimesi sisse korraga vaid jaopärast ükshaaval, et soovijad saaksid endale 1,5 CUCi eest tunnikeseks aega internetti osta, mis ei garanteeri veel wifi võrku sissepääsemist. M-l õnnestus Wifisse logida umbes 6.katsel, mul läks kokku 18 minutit, enne kui mind imeliste virtuaalsete asjade maailma lasti, et korraks kiiresti teated üle vaadata. Kuna meil wifitada algselt plaanis polnud, siis jätsime tahvelarvuti hotelli, nii et eileõhtust blogipostitust täna siiski üles panna ei saanud. Eks sellel tuleb oma aeg ja koht tulevikus.

Trinidadi eripäraks võrreldes kaunile ilmele, on ka seni Kuuba üks parema kvaliteediga mõistliku hinnaga söök. Kuuba ei ole heade kulinaariaelamuste koht, kuid hea kvaliteediga toitu on siin siiski võimalik saada. Kui tänavatel ringi kõndisime, nägime naisi ukseaugus istumas, suured metallkandikud käes ja sealt riisi sorteerimas. Enne, Playa Gironist Cienfuegosesse sõites märkasime aga kohta, kus asfalt tee oli ühes sõidusuunas kaetud riisiga, mida kuumal teel niimoodi kuivatati.

Trinidad on seni Kuubast nähtust tõesti kõige kaunim linnake, vähemalt esmapilgul. Kui laulusõnad ütlevad, et poole oma südamest olen jätnud Havanasse, siis ma arvan, et õigem oleks öelda pigem Trinidadi.

Sigade laht – tagasi kuuekümnendates

Hommikuks ei olnud meile õhtuselt giidilt laekunud täiendavat infot hinna kohta, kui sooviksime autot rentida koos juhi ja giidiga vaid päevaks, nii et meil tuli leida kiire muu lahendus. M küsis meie hotelli peaportjeelt inglisekeelset autohiti, sihtpunktiga Playa Giron ja kolme vahepeatusega. Kui hind oli kokku lepitud, siis kümmekond minutit hiljem saime info, et meid ootab inglisekeelse juhiga audi. Päris ok lõpptulemus.

Kuubal on autodega keeruline lugu. Kohalikel ei ole otsesid piiranguid kasutatud autoed ostmiseks, kuid uut autot siiski ise naljalt osta ei saa. Küll aga on hinnad nii kõrged, et keskmine kuubalane ei jaksa endale lihtsalt autot osta. Selline umbes 100 000 km läbisõiduga 3-4 aastat vanad autod maksavad keskmiselt 50 000 CUCi ehk umbes 40 000 euro ringis. Kui tahta endale veel mingit luksautot nagu Audi, siis selle hind jääb kuni 100 000 CUCi juurde. Küll aga on Kuubale jõudnud uute autoed invasion just vast tärganud autorendiäriga, kus on riigi poolt tehtud diil, et ostetakse tutikad autod sisse, need sõidavad siis 3-4 aastat umbes 100 000 km-ni ja seejärel müüakse nad maha taksodeks või kohalikele elanikele. Samamoodi oli ka meie 2014. aasta Audi olnud eelnevalt rendiauto. Nagu taksojuht ise ütle, on Audi parim auto, mis siin saada on, aga ka halvim, sest teenindust Kuubal ei ole ning juppe on keeruline leida ja seetõttu väga kallis parandada. Osa juppe tuleb ka läbi tutvuste Saksamaalt sebida.

Kuuba maanteed on laiad ning autoed voogu küll on, ent see on siiski vägagi rahulik ja pigem hõredavõitu. Kuum ilm ja troopilised tsüklonid räsivad ka teekatet hoolega, lisaks pole tee just parima ehituskvaliteediga, nii et keset neljarealist maanteed laiuvad suured augud, mis tähendab, et autojuhid sõidavad ridade vahel seal, kus parasjagu manatee vähem hüppab ja autot lõhub. Suunatuli on uuematel autodel küll kasutuses, ent endiselt antakse mööda minnes igaks juhuks eelnevalt signaaliga märku, et keegi eesolevatest sõidukitest ei plaaniks kogemata rida hakata vahetama.

Umbes poolel teel Sigade lahte ehk Baya de Cochinosesse jäi autos korraks tukkuma ning ärkasin selle peale, kui juht hoolega pidurdas, pärides M-lt, mis juhtunud on. Selgus, et olime saanud maanteelt naela rehvi ja nii õnnetult, et rehvis enam õhku polnud ja nael oli otsapidi jäänud ratta koopasse. Kuniks autojuht tagavararatta alla pani, seisime meie teeääres ja vaatasime üksikuid mööduvaid sõidukeid. Maantee oli kuum ning õhk soe. Kerge jalasirutuspaus kulus marjaks ära.

Hiljem seletas meie autojuht, et praeguse autoga on tal üsna hästi läinud, sest see on alles teine kord, kui tal rehv niimoodi läheb. Varasemalt oli rehv läinud ikka reeglina umbes korra kuus. Kuuba teed on lihtsalt nii kehvas seisus ja nii palju naelu leidub seal. Turvavööde kasutamine on siin ka umbe selline nagu meil 90date alguses – seadus sätestab, et juhil peab turvavöö peal olema ja nii kõik autojuhid selle ka endale üle õla kohusteundlikult sätivad, nii et turvavöö ots on pistetud kinnitisse ning jäetud piisavalt varu, et turvavöö vahelt läbi pugeda, nii et see on lõdvalt üle ühe õla. Turvalisust see just ei taga, aga nõuded on justkui täidetud. Ka tagaistmetel on turvavööd olemas, kuid pole kohta kuhu neid kinnitada. Kuigi maanteel on lubatud sõidukiirus 100, siis reeglina liiguvad siin korralikumad autod pigem 140ga, kui sõiduk sellist kiirust vähegi kannatab. Päris harjumatu tunne oli tagaistmel niimoodi istuda, turvavöö kinnitamata.

Üldiselt jääb meile mulje, et Kuuba on veel natuke naiivne, üldiselt heatahtlik ning muu maailma poolt rikkumata. Ilmselt lähima 2-5 aasta pärast jõuavad nad sinna, kus hakatakse turistidele pigem kotti pähe tõmbama, sest taibatakse kui palju nii raha on võimalik kokku ajada ja kui raha maitse kord suus, on raske sellest loobuda. Ilmselt umbes 10 aasta pärast on Kuuba tundmatuseni muutunud ning jõudnud juba sellesse hetke, kus inimesed tunnevad end päris hästi ja turistidel on siin taas hea olla. Kui kohalikega rääkida sellest, kuidas Kuuba muutub, siis näevad nad suuri muutusi viimastel aastatel isegi, ent nad ei tea, mida edasiselt oodata, kuid lootused on suured. Kuuba tahab kaasaegsesse maailma ning hetkel pakub ta väga piiratud võimalustega seda, mis vähegi pakkuda võimalik on.

Tee Havanast Playa Largasse läheb läbi Austraalia, mis on väike endine suhkrurookasvandusega linnake ning Guama, kuhu on rajatud kaks turisti atrkatsiooni: põlisrahva tainode küla väiksele tainode igapäeva elu imiteerivate skulptuuridega saarele, kuhu saab ainult mootorpaadiga ning Kuuba krokodillifarm. Kuigi mõlemad on ehedad turistikad, siis tasub neid siiski külastada, seda enam, et krokodillifarm on rajatud Zopata märgalade regiooni, kus samad krokodillid ka päriselt elavad. Sattusime mõlemat atraktsiooni külastama just vahetult enne nende sulgemist, sattudes kokku ühe saksa turismigrupiga. Selline päevalõpu visiit andis võimaluse näha mõlemat kohta üsna inimtühjana, nii et meil oli võimalik nautida kohaliku looduse ilu peaaegu segamatult.

Kuniks meie põlisrahvaste parki ja krokodillifarmi külastasime, otsis meie autojuht võimalust kohapeal rehv ära parandada, sest varurattaga tagasi Havanasse kulgemine tundus tüütu mõttena. Tal õnnestuski leida üks väike kohalik rehviparandustöökoda, mis teda kiirelt aitas ja kust muuseas läbi keerasime, taas terveks tehtud rehvi alla autole saime ning mõnusalt oma sõitu jätkata õnnestus. Meile andis see aga võimaluse hetkeks näha ka päris kohalikku külaelu: vanu lagunevaid rattaid kõrvuti uhiuute säravate jalgrataste ja hobuvankritega, vabas õhus tantsuetendust harjutavat noorterühma, sõbralikke kohalikke ning hulkuvaid koeri, keda Kuubal on üldse palju, kuid kes on heas konditsioonis ning norivad sõbralikult pai.

Oma tänase öö veedame Playa Gironis, Sigadelahe kaldal, kuhu maabusid kunagi suured Ameerika väed, kes ehitasidki valmis peamised maanteed Kuubal. Siia sõit oli peale suurelt kiirteelt maha keerates üsna maaliline, läbides väikseid värviliste madalate majadega külasid, jõudes Playa Largasse, mis on väike mereäärne rannaküla ning sealt edasi Playa Gironi, mis peaks olema Kuuba parim sukeldumispaik. Meie ööbimiskohaks sai Playa Gironi hotell, mida saab võtta vaid all inclusive ehk toidukorrad ja joogid hinnas teenusena ning mis on väikeste majade kompleks. Kui kohale jõudsime, tervitasid meid möödakompleksi laiali pillutud värvilised madalad majakesed. Meil polnud aimugi, et olime endale kohaliku villa broneerinud. Ent siin tuleb arvestada, et oleme maapiirkonnas ning kohalik villa tähendab kõike kohalikus mõistes – see on all inclusive resort, kus käivad kohalikud uusrikkad perekondlikel väljasõitudel tuusikul ning mujalt maailmast satuvad siia kas läbisõitjad või sukeldujad, kelle jaoks pole ööbimiskoha kvaliteet kuigi määrav.

Meil oli tunne, nagu oleksime tagasi sattunud ajas 70-datesse. Ilmselt oli see rannakuurort väga vinge koht, kui see umbes 40 aastat tagasi ehitati, ent täna on see vana ja väsinud. See kõik on lihtsalt nii ebareaalse välimusega, et mul on Kuubale jõudmise hetkest saadik tunne, nagu ma oleksin filmi sattunud. Kui M arvas, et Havana majutusest kehvemaks ju ikka minna ei saa, siis Playa Gironi jõudes pahvatasime mõlemad kõva häälega naerma. See on tõeline ajarännak 40 aastat tagasi aega, mil meie vanemad veel noored olid ning neile ilmselt tundus see koht oma noorusajal viimase vindi peal uhke. Siin oleks aeg nagu seisma jäänud, kui välja aravata lobbys ning majakestes olevad lame-ekraantelekad.

Kuna lõuna jäi meil vahele, siis õhtusöögi ajaks olime tohutult näljased, ent toidu valikut justkui eemalt vaadates oli, aga enamus sellest oli külmaks läinud ning kõike päriselt proovida ei usaldanud. Baaris serveeriti taas keskmisest kangemaid kohaliku rummiga piirituse maitse alatooniga jooke, kuid teeninduse mõttes on nad tõesti püüdlikud – joogi sisse kõrs pannakse tangidega ning restoranis sätitakse määrdunud laudlinale defitsiitse kaubana pabersalvrätte kahvlit tangidena kasutades erilise hoolega.

Playa Gironi jõudsime täpselt päikeseloojanguks. Raske on leida romantilisemat hetke, kui vaatad, kuidas suur oranž päike vajub helesinisesse Kariibimerre heledal rannal kasvavate palmide varjus. Selline piltpostkaardi tunne. Seisad rannal, kuulad meremühinat ja ahmid seda mälupilti endasse. Hiljem istun oma pioneerilaagri villa terrassil plastpaelast punutud metalsel kiiktoolil, kirjutan blogikirjet, taamal käimas korralik diskomuusika paarsada meetrit eemal asuvas külabaaris seguna 80-date muusikast ja kaasaegsest hispaaniakeelsest räpist. Ei mingit internetti ega muud meelelahutust, kohalikud mõnusasti aega veetmas, nii et elav jutuvadin kostub kaugeles. Ah selline see elu siis oligi umbes 35 aastat tagasi.

Vinales - turistide tubakamaa

Tänaseks olime broneerinud bussireisi Vinalesesse, mis on eelkõige tuntud kui parim sihtkoht Havanast päevatripi kauguseks. Seal asuvad Kuuba mäed ning maa aluse jõega koopad, millesse turiste meelsasti mootorpaadi tuurile viiakse. Samuti on Vinales tuntud tubakaistanduse poolest. Ka meid viidi täna kõikidesse enamlevinud vaatamisväärsuste sihtkohtadesse, alustades kohaliku alkoholi tehase väikesest ruumist, liikudes edasi värviliste "eelajalooliste" koopamaalingute juurde ehk 1960. aastal värvilise kaljuseina plätserdise juurde, sealt edasi tubakafarmi ning lõpuks koopasse koos mootorpaadi tuuriga. Selline pesuehtne turistikas päev, kus ei ole mitte midagi ehtsat.

Meid hämmastas ehk kõige enam mootorpaatide kasutamine koopas sees, mis tekitas sinna tohutu vingu ning pani inimesed ühte kitsasse kaljuprakku paarikümneks minutiks ootama kuniks paadid jõuavad 15 inimese kaupa turiste koopast välja vedada. Atraktsiooni idee on hea, kuid läbiviimise professionaalse korraldamiseni läheb neil veel tükk aega.

Tubakafarm oli iseenesest lahe kogemus. Näha, kuidas tubakataime lehed tegelikult ka kuivavad ning mismoodi käsitsi tubakalehtedest sigareid keeratakse. Kohapeal pakkus sigarimeister ka soovijatele omatehtud sigarit mekkida ning julgemad võisid ka suveniiriks neid kaasa osta. Kraam oli üsna kange, mida seal pakuti. Kui sigareid guaavilehe sisse pakendatuna hoida, säilivad nad aasta, enne kui läbi kuivavad, kui panna punt veel plastkotti, siis kauemgi.

Üldiselt pakutakse Kuubal üsna igal sammul müüa rummi ja sigareid, mille tarbimisest võid end oimetuks tõmmata. Küll aga on siin mõned asjad üsna keeruliselt leitavad. Cocat neil pole, on aga kohalik koola, mida müüakse pooleteise liitrises pudelis, kui sul õnnestub vastav müügipunkt üles leida. Palju suurem defka kaup on aga pudelivesi. Kuubal ei ole kraanivesi joodav ning isegi hammaste pesu juurres tuleks kasutada pudelivett. Ka kohalikud joovad ise palju just pudeli- või filtreeritud vett, eriti arvestades, milline on organismi veekadu tulenevalt ilma soojusest. Seda enam paneb hämmastama see, et pudelivett pole eriti kuskilt saada. Ja kui leiadki poe, kus vett oli lademetes ning sinna järgmine päev tagasi jalutad, on riiulil sellel kohal haigutav tühjus ning oled taas kuivale jäänud. Vesi on aga elutegevuseks hädavajalik.

Hommikuks oli meil vesi otsas. Enne tuurile minekut ostsime hirmkalli raha eest poole liitrise veepudeli hotelli baarist kaasa, lootuses päeva peale kohata veel müügipunkte. Meie tuur kulges küll läbi turistides nõretavate punktide, kuid suveniiride müük neis kohtades on alles algjärgus, ent rummi ja sigarit, ka pina coladat saab igal pool, mitte aga vett. Kui väljaspool Havanat endale kokteili tellida, saab selle reeglina alkoholivabana ning rummi pudel antakse kõrvale - vala ise endale nii palju kui soovid kokteili sisse. Veidi harjumatu ja natuke ohtlik.

Oma vee otsinguid jätkasime õhtul hotelli tagasi jõudes. Pood, kust eelmised pudelid saime, oli tühi. Kõndisime nõutult mööda tänavaid ringi, jõudsime Havana Libre hotelli juurde, kust lootsime alkoholipoest vett saada, ent see suleti meie silme all. Üks restorani sisseviskaja, kus õhtu lõpuks ka einestasime, pakkus meile restoranist vett osta, kuid selle hind on poe või vanalinna tänavatel müüdavaga võrreldes topelt. Offline Google Maps kuvas meile poole kilomeetri kaugusel veel ühte Panamerica poodi, mis on meie mõistes nagu valuutapoed. Võtsime suuna sinna ja jõudsime uksest sisse just hetkel, kui nad sulgesid ja kassat lugesid, paludes meil hommikul naasta. Selleks hetkeks oli mu kehas juba selline vee nälg, et võtsin kasutusele oma olematu hispaania keele oskuse, manades ette nukrad kutsikasilmad, paludes siiski võimalust vett osta, mille peale leti taga olnud kutt lõpuks leebus, meile neli pooleliitrist veepudelit müüs oluliselt kallima hinnaga, ent janu ajab härja kaevu ja lõpuks oli vesi meil olemas. Lapsepõlves vaadatud Mehhiko seepidest oli siiski natuke ka kasu.

Kohtasime ka oma hotelli uksel esimesi eestlasi, kes reisivad kaheksakesi ja umbes samasse kanti kui meie. Et me pole oma taksomurele veel lahendust leidnud, siis küsisin neilt, kust nad endale sõiduki on leidnud. Nojah, 8 inimest on natuke midagi muud kui kaks ehk meie jutt jäi lühikeseks. Meil on küll eile õhtuselt giidilt pakkumine kellegi autole koos juhi ja giidiga, kuid küsitav summa on veidi ebamõistlikult kõrge. Ma tean, et see teenus on kallis, kuid meile pakutud hinnale on lisatud veel päris kopsakas vahendustasu. Eks kohalikud teavad, et turistilt tuleb raha ära võtta ning nad püüavad tunnetada, kus on ärimehelik piir. Eks näis, homme hommikul peame igatahes auto leidma ja müüdid sellest, kuidas juhiga auto leidmine saarel trippimiseks on imelihtne, ei vasta meie kogetuna tõele. Ah, küll see kuidagi lõpuks ikkagi laheneb.

Homme hommikul tuleb meil teha Havana hotellist check-out ning kuni tänase õhtuni ei olnud meil veel edaspidiseks muid majutusi olemas, kui üksnes viimaseks ööks Havanas, mille panime ka eile lõpuks paika. See ei ole päris minu stiil reisida, sest mulle ei meeldi reisil lisastressi tekitada ja aega kulutada öömaja otsimisele, panne sellega ka M-le paraja pinge peale, kuid Kuuba oli minu jaoks Eestist vaadatuna kuidagi hoomamatu ning kohapeal sain alles paremini aru, kuidas see kõik siin toimib. Kui reeglina soovitatakse Kuubal majutust vaadata kohapealt, küsides eelmisest majutuskohast järgmisesse soovitusi, siis meie hotell on selles osas nii apaatne ja anonüümne kui olla saab ning siit väga infot küsida pole mõtet.

Kuuba hotelle ei ole enamjaolt ka levinud majutusportaalides ning siin olevad rahvusvahelised hotelliketid on riigi majandada, mistõttu nende kvaliteet ei vasta tavapärasele standardile ning hind on oluliselt kallim kui mujal. Lõpuks leidsin googeldades siiski kohalikud turismiagentuuride lehed ning sain nende kaudu meile järgmised ööd ära broneeritud. Lõpuks ometi on meil majutused reisi lõpuni nüüd paigas, kuid arvestades ka, et alates homsest lahkume igasugusest wifi piirkonnast, siis teisiti ma päris täpselt meie reisi ka ette ei kujutaks.

Kuuba on kiiresti arenev ja kiiresti muutuv maa. Ilmselt on paari aasta pärast siin juba pea kõikides hotellides ja linnades wifi üsna lihtsalt kättesaadav, kuid kohalikud kasutavad juba praegu hoolega ära kõiki neile antud tehnilisi võimalusi. Nii on kõigil nutitelefonid, paljudel ettevõtmistel oma veebilehed ja Facebooki lehed. Kuuba ei ole täna enam see, mis ta oli mõni aasta tagasi, kui riik oli maailmale suletud. Ja päris kindlasti on Kuuba juba 10 aasta pärast tundmatuseni muutunud millekski muuks. Milliseks, seda näitab aga aeg.

Vana Havana oma uhkuses

Broneerisime tänaseks endale Havanas kaks linnatuuri: vanalinnatuuri ning õhtuse baarituuri. Havana tervitas meid täna kogu omas ilus. Need koloniaalstiilis majad on isegi lagunenult ja räämas kuidagi nukralt kaunid, rääkimata nendest, mis juba korda on jõutud teha. Kuubal on võetud suund vana taastamisele, sest Havana vanalinn on arvatud Unesco pärandisse ja see tähendab, et vanadest majadest on kohustus jätta alles vähemalt üks fassaadi pool. Lisaks on tehtud investeering riigi poolt selleks, et majad kauniks ja korda saaks renoveeritud: on loodud terved õppekavad renoveerimiseks ning riik rahastab suurte objektide renoveerimist, lisaks tuleb ca 40% annetustest teiste riikide poolt, mille üle otsustab ainuisikuliselt linnaplaneerija, kes on natuke nagu kohaliku kuninga staatusesse sel teemal tõstetud. Kui riiklikud objektid korda saavad, hakatakse munitsipaal- ja sotsiaalmaju korrastatama. Ilmselt läheb lõplikult selleks kõigeks veel päris palju aega, ent kuna ca 5 aasta pärast on Havanal suur ümmargune sünnipäev, pingutatakse hoolega, et selleks ajaks oleks mitmed asjad kenasti korras.

Havana tänavad on väiksed ja kitsad ning vanalinna osa tihedalt rahvast täis, kuid ometigi jääb siin üsna turvaline tunne ka tänavatel rahvamassides liikudes. Kui natuke jälgida, siis kuubalased ise kõnnivad reeglina mööda tänavat ja mitte kõnnitee osa, eriti kui kõnnitee jääb maja serva alla. Seda eelkõige seetõttu, et suur osa majadest on kunagi ehitatud punasest tellisest, millele ühtpidi mõjuvad kehvasti troopilised tormid, teistpidi aga imab punane tellis vett, mis siinses kliimas kiiresti muutuva soojuse mõjul muutub kergesti hapraks ja tekitab majade varinguid.

Kui tulla Havanasse õigete ootustega ning kogeda seda positiivset, mida linnal on pkkuda, läbi kohaliku ametliku giidi silmade, on linn kaunis ning siia võib tõesti pool oma südant jätta, nagu laulusalm ütleb. Havanas on midagi magusalt erilist, mida esmapilgul ei taipa ning mis võib olla üsna šokeeriva loomuga, kui siia tulla valedel eeldustel, kuid lähemal tutvusel on sel omad võlud. Rütmikas, segunenud, kõikides värvitoonides, täpne, aeglane, sõbralik, petlik, must, ent mitte vastikult räpane, abivalmis, arvestav ja kokkulepetest kinnipidav – see on mulje, mille Havana mulle esimese kahe päevaga on jätnud.

Havana kohta olen kuulnud, et toidu osas on kvaliteet kehv ja võib pigem nälga jääda. Ma kipun arvama, et asi on pigem selles, et turist reeglina ei oska sattuda kohtadesse, kus toit on mõistliku raha eest täiesti ok. Keegi päris giidilt, kas ta oskab mingit söögikohta soovitada ja lõpuks juhendas ta soovijaid kellegi kodurestorani, mis asub küll peatänaval, ent kellegi kodu teisel korrusel. Vähk mustade ubadega tumeda riisi ning salatiga oli maitselt puhas ja toitev. Meie paarikümnest inimestest järgi jäänud kuueliikmeline rahvusvaheline grupp (singapurlane, austraallased, jaapanlased ja meie) oli nii toidu kui seltskonnaga rahul ja otsustasime õhtusel baarituuril suures enamuses taaskord kohtuda.

Kuuba kodud ei ole ajalooliselt väga suured, kuigi tänaseks päevaks on olukord muutunud ning inimesed on juba hakanud harjuma mugavustega. Kord kahe nädala tagant linnasaun ning koridori peal olev wc ei ole täna enam see, mida soovitakse. Küll aga elab hulk inimesi veel vanalinnas kõrgete lagedega koloniaalstiilis sotsiaalmajades, kus on tihti korrus kõrguse pealt pooleks tehtud, et paremini perekond ära mahutada. Kui rahahäda suur on, on pool oma kodust kellelegi teisele edasi müüdud, nii et ühes väljast pisikesena paistvas kolme-neljakordses majas võib nii kokku elada sadakond inimest.

Öine Havana tiksub teises rütmis kui päevane. Tänavad ei ole enam rahvast nii täis ning parimad söögikohad või baarid on hõivatud, nii et inimesed seisavad sabades. Sabas on kuubalased üldse harjunud palju seisma. Kui midagi vaja osta on, mis võib defka kaubaks muutuda, seistakse ikka sabas. Defitsiitset kaupa on siin palju ja turisti piirkonnas kuvatakse hinnad CUCides, kuid mõni tänav eemal juba on hinnad kohalike jaoks CUPides ehk 25 korda odavamas kohalikus peesos, mis hinda ennast muidugi 25 korda odavamaks ei tee.

Kui keegi hiljuti väitis, et Kuubal pole kaubamaju, siis sellele ma vaidleks vastu: nägime täna mitut kaubamaja laadset hoonet, mis meeutasid nii kauba valiku kui letimajanduse poolest meie omaaegset Teenindusmaja. Põhimõtteliselt on Kuubal võimalik saada igasuguseid veidraid asju, mis meie jaoks on üpris igapäevased, kui vaid teada õigeid kohti. M-l hakkasid tennised varbaid hõõruma, nii et minu neli kaasa võetud plaastrit panime eile hakkama, ent neist jäi väheks. Meie üllatuseks Kuubal plaastreid sisuliselt ei müüda, kuid kohalike poodide vahel turistipiirkonnast veidi eemal ringi vaadates, astus mu juurde üks tõmmu meesterahvas, kes küsis, mida ma otsin. Näitasin talle telefoni ekraanilt sõnastikust plaastrite hispaaniakeelset vastet, mille peale ta kahe teise tüübi juurde astus ning kolme peale välja mõtlesid, et plaastreid saab ilmselt Sevilla hotelli juurest. Olime korduvalt juba varem küsinud paljudest poodidest, apteekidest ja giidiltki, kuid sinna ei osanud meid veel keegi juhatada. Sevilla hotelli külje peal asub turistiele mõeldud väike apteek, mis tõesti müüb hädavajalikku, ka kaua otsitud plaastreid.

Igatahes, tagasi ööelu juurde. Kuuba baarides on üsna tavapärane, et seal mängib nii lõuna kui õhtusöögi ajal elav muusika rütmikat Kuubaga seotud lugusid, nii kaasaegset poppi kui vana klassikat. Puusi saab keerutada selle najal igatahes igal pool. Nii sattusin endalegi ootamatult kiirele salsa kursusele koos teiste meie tuuri turistidega. Kui salsat mitte õppida Kuubal, kus siis veel?

Õhtu lõpetuseks istusime oma hotelli Hotel Nacional de Cuba väliterrassil ning vaatasime tohutut kohalike rahvamassi, mis oli Maleconile kogunenud laupäevaõhtut veetma. Täna oli hommikust saadik korralik tuul olnud, mis õhtuks oli lained nii kenasti üles keeranud, et need pritsisid tugevalt üle Maleconi betoonist piirde, umbes samamoodi kui meil tormiga Pirita teel laine üle lööb. See kõik andis Maleconile veel oma võlu juurde.

Jah, Kuuba on mind täna positiivsemalt üllatanud kui eile. Tuleb lihtsalt lasta Havana eluolul endast läbi voolata. Loodan, et see kõik jätkub emotsioonide osas positiivselt tõusvas joones.