Havana, ooh na-na

Hommikul ärkasime kella 4 ajal, et sättida end õigeaegselt Toronto lennujaama. Öösel oli maha tulnud lumekirme ning vaikselt sadas lund juurde. Ilma mõistes saime Torontost minema täpselt õigel ajal. Meid hoiatati eile tuuri giidi poolt, et keskmine aeg lennujaama jõudmiseks on poolteist tundi ning lennujaamas oleks mõistlik kohal olla ca 3 tundi enne lendu. Meie olime planeerinud minna esimese kiirrongiga, et jõuda lennujaama 2 tundi enne lendu.

Check-ini olin hotellis eile juba ära teinud, kuid pagas vajas siiski äraandmist. Lugesin küll paberitelt, et enne pagaist ära anda ei saa kui dokumendikontroll on läbitud, ent mulle jäi see osa segaseks. Lennujaamas alles kohapeal sain aru, mida nad selle all mõtlesid: lennujaamas tervitasid meid iseteeninduskioskid, kus tuli pass masinasse panna ning seejärel oma kohvritele pagasikleepsud välja printida ja kohvrile külge panna. Seejärel sai minna pagasiga iseteeninduslikku letti, pagas lindile panna ning ise pagas ära saata. Mitte üheski teises lennujaamas ei ole ma varem kohanud iseteeninduslikku pagasiletti.

Kui algselt reisi planeerides mõtlesin, et jätame ühe kohvri koos talveasjadega Toronto lennujaama pagasihoidu, siis mida enam ma sellele mõtlesin, seda tüütum tundus mõte üksnes jopede äravõtmise pärast läbida uuesti riiki sisenemine ja passikontroll, ent reisile tulime siiski arvates, et jätame asjad pakihoidu ja võtsime seetõttu kaasa teisekskohvriks väikese kohvri, kuhu just palju ei mahuta. Otsustasime Toronto lennujaamast osta ühe käsipagasi kohvri juurde ning teisest teha äraantava pagasi. Pagasipoe, mis peab ka pagasihoidu, opereerimise võtab märtsi teises pooles üle teine operator ja seetõttu oli valik nigelavõitu, ent lõpuks ühe kohvri me kaasa haarasime, kuhu pakkisime oma talvejoped, sest pea 30 kraadises soojuses neid ju Kuubal vaja ei lähe.

Veel üks eripära Toronto lennujaamas on tohutu tähelepanu pagasi kaalule. Nii et saa kahe inimese pagasite kaale summeerida ning käsipagas kaalutakse kahtluse korral üle enne turvakontrolli minekut eraldi käsipagasi kaalumise alal. Samas turvakontroll oli vähem põhjalikum kui meil või mujal Euroopas, nii et üks tasakaalustab teist ja ilmselgelt on kanadakate jaoks pagasi kaal kõige suurem mure lendamise juures.

Meie lendoli ülemüüdud, ent lõpuks jäid lennukisse siiski üksikud tühjad kohad. Küll aga oli lennufirma tekitanud olukorra, kus meie kõrval istuv noor isa oma paariaastase pojaga olid pandud teineteisest eraldi istuma üle vahekäigu. Stjuuardess vahendas ete ja taha ning lahendas olukorra oskuslikult.

Kuubasse sisenedes tuleb täita pere peale üks tollideklaratsioon ning lisaks viisakaardid. Olin kuulnud, et Air Canadal on viisa kaardid lennupileti hinna sees, ent ma polnud selles päris kindel ja seetõttu muretsesin viisad meile siiski läbi reisibüroo ette. Lennukis selgus, et oleksime saanud need kaardid ka salongis tasuta, lisaraha kulutamata.

Kuuba Havana Jose Marti lennujaam on üsna pisike. Passikontrolli jõudsime kuidagi enne teisi, peale seda läbisime veel saabuvate lendude passikontrolli ning asusime pagasit ootama. Kellegi seljakoti kumm oli jäänud pagasilindile saabuvale teele kinni ning see pani seisma kõikide kohvrite liikumise. Veidi tagaruumidest kohendamist ning pagas pääses kui tulva tagant. Õnneks saabusid meie kõik kolm kohvrit kiirelt ja tervelt. Pagas käes, tollideklaratsioon üle antud, astusime saabuvate reiside salongi, kus meid ootas ametlik taksojuht, minu nimeline silt käes. Kiire valuutavahetus lennujaamas ning pool tundi hiljem olime kenasti hotellis.

Kui check-ini hotelli tehtud saime ning pagasi portjee kätte jätsime, läksime otsima hotelli ärikeskust, kus pidime kätte saama oma WiFi parooli. Juhiste kohaselt jõudsime hotelli teisele  korrusele väiksesse ruumi, kus oli  hotelli külastajatele avatud ka võimalus arvuti taga toimetada. Oma toa sissekirjutamise kinnituse näitamise eest anti meile kaks paberit koodidega, mille kaotamine tähendaks edaspidi WiFita jäämist. Kuubal muutub tõesti praegu kõik väga kiiresti – ehitatakse uusi uhkeid maju, millest saavad ilmselt uued suured hotellid, millest siin on puudu. Hotelle justkui jagub, aga need on väga kallid ja alla keskmise kvaliteediga.

Meie tuba sai valmis alles kell 16, mis jättis meile keskeltläbi umbes 3 tundi omal käel ringi vaatamiseks. Otsustasime aega parajaks teha ümbruskonnas ringi jalutades. Kui ringi jalutada, siis pea igal sammul püüab keegi sulle pakkuda taksot või mõnda restorani. Kuskilt haakis meile külge keset tänavat tumedanahaline muusikust Lorenzo, kes kais alles mõni kuu tagasi Tallinnas laeval pilli mängimas. Tema inglise keel oli katkendlik, aga isehakanud giidina püüdlik. Tean neid lugusid, kus astutakse tänaval juurde, küsitakse paar küsimust, mille peale hakkab küsija justkui sujuvalt ise sõbalikuks giidiks ja küsib pärast ringkäigu eest kopsaka summa. Niisiis võtsime isehakanud giid Lorenzot teatava reservatsiooniga toreda seiklusena.

Lorenzo viis meid kohalikku baari, soovitades juua alkoholivaba Fresh Mojitot, mis on Kuuba päritoluga, selgitas meile Kuuba muusika ajalugu lühidalt ning organiseeris M-le proovimiseks ühe sigari, pakkudes seejärel välja külastuse kellegi koju, et võiksime sealt osta sigareid, mis väidetavalt on ainult täna Havana sigarifestivali tõttu poole hinnaga. Lasime end viia kitsast trepist üles väiksesse elutuppa, mis koosneski kahest voodikesest ja kitsast kapist, kus rohkem ruumi ei olnudki, kus kaks meesterahvast püüdsid meile maksumärkidega sigareid maha müüa, millest me huvitatud polnud. Lorenzo näitas meile veel Che Guevara maja ning kohalikku turgu, lõpetades ringkäigu küsimusega, kas oleksime tänutäheks tema kahele väiksele lapsele nõus piimapulbrit ostma. Olime arvestanud, et ta nagunii meilt raha küsib ning nõustusime sellega, kaubeldes pulbripakkide omajagu allapoole. Kaup koos, jätsime Lorenzoga head aega ning jalutasime tagasi hotelli poole, et oma tuba lõpuks kätte saada.

Peatume Hotel Nacional de Cubas, mis on olnud ajalooliselt Kuuba mafia kohtumiste kants ning mille koloniaalstiilis arhitektuur on selline, mida käiakse eraldi vaatamas. Hotell ise on tõesti vanaaegne, nagu Kuubal praegu kõikide asjadega kombeks on, enne kui avatud piirid ka siinse elu nn normaalseks muutmisele oluliselt kaasa aitab.

Ühe asjaga oli meil küll veidi keeruline – tean, et Kuubal ei ole kraanivee joomine soovituslik, ka mitte hammaste pesuks ja väidetavalt kasutavad ka kohalikud ise filtreeritud vett. Nägin inimestel veepudeleid käes, kuid ei saanud aru, kust nad neid saavad. Kuubal on üldiselt niimoodi, et iga teema jaoks on erladi pood, iseasi, kas ja kui palju kaupa selles poes ka müüa on, kuigi täna me kuigivõrd just tühju lette ei näinud, pigem piiratud kaubavalikut. Lõpuks õnnestus meil vesi siiski valuutapoest üles leida ja päev sai kohe endale külge mõnusama meki.

Olin reisijuhist lugenud ja kuskilt netist leidnud info, et õhtuti on Fortaleza de san Carlos de la Cabana kindluses kella 21 ajal tseremoonia koos kahuripaukudega. Jalutasime mööda mereäärset promenaadi Maleconi, kus kohalikele meeldib õhtuti aega veeta, kindluste poole. Ühtäkki hakkasime kaarti vaatama ning avastasime, et kindluse juurde viib vaid merealune autoga läbitav tunnel. Kohe oli meile ka üks väikse lapsega kohalik mees abiks, kes teadis rääkida, et kahuripaugud tehake küll kell 21, kuid tseremoonia algab kell 20 kuhu oleme lootusetult hiljaks jäänud. Kehitasime nõutult õlgu ning hakkasime hotelli poole tagasi jalutama, tehes vahepeatuse ühes koduse köögiga restoranis, kus oli turiste piisavalt palju, et see võiks tunduda usaldusväärse söögikohana.

Kuna pikast päevast ja niiskest soojast kliimast olid hakanud nii riided kui jalatsid hõõruma, otsustasime hotelli tagasi minna taksoga, sest neid vooris mööda nagunii igal sammul. Peatasime esimese kinni, tingisime hinna alla ning istusime vanasse ümmarguste servadega ameeriklasse, mis mürises ja kolises nagu traktor. Kui juht meid hotelli ees maha pani ja talle kokkulepitud summa andsime, vahetas ta kähku turisti valuta ümber 25 korda odavama kohaliku valuta vastu, püüdes meile justkui väita nagu oleksime talle tahtnud maksta kohalikus rahas. Kuna meil oli ainult turisti valuta ja olin sellisest pettuse variandist varem lugenud, ei läinud see trikk juhil kuidagi läbi. Küll aga jättis see meile kuidagi suhu maigu, mis manitseb Havanas ja Kuubal olema kokkulepete suhtes pigem ettevaatlik, sest turistile tahetakse igal sammul ikkagi kott pähe tõmmata.

Havana on linn täis vastuolusid ja omakasupüüdlikke inimesi, kuid vaadates, kuidas viimaste aastate seadusemuudatused ja majanduslik olukord Kuubat juba praegu muutma hakkab, nii et kaardimaksed on üksikutes kohtades võimalikud, aga harvad ja reeglina nõuavad passi esitamist ja passiandmete üles kirjutamist, kuidas kohalikel on kõigil nutitelefonid, aga netti saab vaid üksikutes parkides ja tänavanurkadel, kuhu on kohalikud kokku kogunenud wifi levialasse ja kuidas linnas uusi hooneid ehitatakse, vanasid varemeis maju maha tõmmates, on Havana ilmeslt kümne aasta pärast tundmatuseni muutunud. Need muudatused toimuvad üsna äkki ja võibolla veidi ootamatult, kuid turisti jaoks on ilmselt lõpptulemus tegelikult mugavam ja parem. Homseks on meil broneeritud kaks nn Free Walking Touri, kus giidile annetatakse vastavalt enda tunnetusele. Eks ole näha, kuidas Havana meid siis ehk positiivselt üllatada oskab.

PS! Siit ja edaspidi võivad blogi kirjed üles tulla viivitusega olenevalt sellest kas ja kuidas internet töötab, sest hoolimata kehtivast wifi kaardist, ei lasknud süsteem mind enam õhtul kuidagi netti.

PPS! Havana kohta käivate kirjete lugemiseks sobib hästi taustaks käima panna praegune Camila Cabello popplaul Havana.