Öösel
ärkasime M-ga mõlemad mingi tohutu tümaka peale, nii et hotellitoa aknad
värisesid. Meie tuba on tee poole ning enne just rõõmustasin, et hotelli
siseõues toimuv möll kostab meile küll veidi tuppa, ent meie tuba on asukoha
mõistes ilmselt üks vaiksemaid. Kuni selle öise hetkeni.
Kohalikele
meeldib näidata seda, kui uhkeks nad suudavad oma elamist või autot ajada.
Vabalt võib jalutada mööda linna serva, pigem aguli tüüpi ühekordsete väikeste
majade vahel, kus pole aknaid ees, on vaid paar tuba, põrandapesu vesi
visatakse päev läbi pärani olevast uksest otse tänavale, kuid selle eest on
pandud muusika nii kõvasti üürgama, kui süsteem vähegi võimaldab. Ja nii igas
majas oma muss. Meil oli Eestis vist natuke midagi sellist siis, kui 90-date
keskpaigas muusikakeskused meile müügile tulid ja igaüks tahtis näidata, kui
kõva keskuse ta on suutnud soetada.
Igatahes,
keegi oli parkinud oma viimase vindinid helisüsteemi täis topitud auto otse
tänava servas asuvasse parklasse, muusika põhja keeranud ning seal end
mõnusasti tundnud, ainult et tümakas oli nii kõva nagu oleks me ise olnud
diskoteegis hotellitoa voodi asemel. Kui kunagi kümmekond aastat tagasi M veel
üksi mustamäel elas ning üks ta tol ajal noor naabripoiss samamoodi auto öösel
maja ette parkis, võttis M tol korral veekannu ja lajatas tüübile vee otse
lahtisest katuseluugist sisse. Edaspidi oli maja ees vaikus ning kutt hakkas
M-i ka viisakalt teretama. Siin hotellis jäi meie akende ja parkla vahele
mõnikümmend meetrit, nii et viskekaugusest oli tüüp oma autoga mugavalt väljas.
Olime broneerinud
endale tänaseks sukeldumise, õigemini sukeldumise M-le ja mina lihtsalt
kaaslasena paati, sest mulle sukeldumine tõesti ei istu ja paadis kaasas
niisama olen ma meeleldi. Ärkasime kella peale vara, et jõuda vajalikud
hommikused toimetused ära teha enne sukeldumisbussi saabumist, olles öisest
ootamatust peole sattumisest omajagu väsinud. Olime hotelli ees kohal 8:15 nagu
meile öeldud, vaatasime, kuidas üks buss tuli teise järel, korjates kokku päeva
tuuri inimesed, ent meie bussi ei tulnud kusagilt. Kohalikel turismiagentidel
algab tööpäev kella 9st ning kui tädike, kelle käest tuusiku sukelduma
broneerisime, lõpuks kohal oli, olime tema laua juures uurimas, kas meid on
unustatud või ei toimugi täna midagi.
Peale kokku
tunnikest ootamist lõpuks saabus siiski buss, mis viis soovijad sukelduma. Kuuba
meenutab mulle üha rohkem ja rohkem Mehhikot nii oma olemuselt kui välimuselt.
Ühed hispaaniakeelsed lõunamaad mõlemad.
Klassikaliselt
olin ainus, kes sukeldujatega paadiga kaasa läks, kuid vette ei saanud. Küsisin
küll enne kalopsot ja snorgeldusmaski, kuid sain vastuseks, et kuna mulle ei
ole kedagi järelevaatajaks jätta, siis snorgeldada ma paraku ei saa. Kuigi
olime paadiga üsna kalda lähedal, vaid paarsada meetrit eemal, oli siin
ooekanilainetus küll väike, ent selline, mis paati tohutult kõigutas, nii et
süda kippus pahaks minema ja paigal seisvas paadis oli keeruline ringi liikuda.
Sukeldujad
jagati gruppidesse ja nad sulpsasid rõõmsalt vette, kui esimese grupi
instruktor midagi paati hispaania keeles tagasi karjus. Selgus, et paadi ankur
pole paigas ning paat triivib minema. Kapten ja kaasas olnud paadi parandaja
asusid asja kohe uurima, kistes lahti paadi kõhu ja ronides kättpidi mootori
juurde. Loomulikult oli selleks hetkeks ka mootor katki ning ajas paksu musta
suitsu korraliku vinguga üles. Selline ehe Kuuba värk.
Sukeldujate
seltskond on siin väga kirju, alustades hispaanlastest, sakslastest,
Lõuna-Ameeriklastest ning lõpetades hiinlaste ja kanadalastega. Meiega koos oli
paadis ka üks 60-le lähenev Bakuus sündinud, kuid 1993. aastal Kanadasse
emigreerunud venekeelne meesterahvas, kes muuseas oli oma pulmareisi 1984.
aastal Tallinna teinud, kus tal hiljem polegi õnnestunud uuesti käia, ent detailideni
olid tal meeles nii Viru hotell, Kännukuke liköör kui Kadriorg. Fenomenaalne
mälu.
Ajaks, mil
sukeldujad taas pinnale tõusid ja paati tagasi soovisid, saadi paat kahe pardal
olnud sukeldumishuvilise abiga siiski taas nii palju töökorda, et see kenasti
liikuma sai. Viimane grupp algajaid sukeldujaid vette ei saanudki, sest nende
instruktor tegeles peamiselt ankurdamise probleemi lahendamisega. Kui M paati
tagasi jõudis, arvas ta, et ta teist korda sukelduma siiski ei lähe täna – see
on füüsiliselt liiga väsitav. Mul oli üsna hea meel, et ta selliselt otsustas, kuigi
lõpuks kõik toimis, varustus oli normaalne, instruktorid olid professionaalsed
ning paat liikus kuhu vaja, ei äratanud see kogu kaadervärk minus liiga palju
usaldust. Tore kogemus, kuid las see jääb siin ühekordseks.
Pärastlõunaks
kiskus taevas taas pilviseks, kuigi erinevalt eelmisest kahest päevast, oli õhk
soe ja tuult pigem vähe, ka tuule sound oli muutunud, nii et lõpuks oli rannas
roheline lipp ning sain siiski ka korraks ookeanisse ujuma minna, mida olin
mitu päeva juba teha tahtnud. Viskasin ennast helesinistesse lainetesse ning
nautisin sooja merevee mõnusat loksutamist, kuid taveas läks üha rohkem ja
rohkem pilve. Kuigi rand asub meie hotellist vaid paarisaja meetri kaugusel,
oli tagasi hotelli jõudmise hetkeks hakanud tibutama. Hmm, vihmahooaeg peaks ju
olema maist oktoobrini ja muul ajal väidetavalt ei saja, kuigi tean, et
ilmaennustus lubas homseks äikest. Tibutamine kaua ei kestnudki, kuid õhtu
lõpuni oli õhk lämbe ja niiske. Eemalt mere pealt paistis paar sähvatust, mis
taeva valgeks lõid.
Praeguseks
on kätte jõudnud hetk, kus lihtsalt mitte midagi ei viitsi teha. Paras
reisiväsimus on ka ning tegelikult tahaks me mõlemad vaikselt juba koju.
Ilmastik ilmselgelt päikesepuhkust pikalt hetkel ei soosi ning juba homme
hakkame tagasi sättima Havana poole, mis saab olema meie reisi viimane
peatuspaik. Aeg on hakata vaikselt kohvreid pakkima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar