Trinidad – kaunis Itaalialik väikelinn hea toiduga

Playa Giron on üks parimaid Kuuba sukeldumiskohti ja kuigi meil oli mõttes M sukelduma ning mul snorgeldama minna, siis hommikul otsustasime siiski selle vahele jätta. Jalutasime veidi küla vahel ringi, vaatasime tee äärde pargitud sõjaväelennukit, võtsime veidi päikest, saades naha esmakordselt punaseks, käisin esimest korda Kariibimeres ujumas ning sättisime end keskpäeval Trinidadi poole teele.

Juba eile õhtul küsisime hotellist esmakordselt takso kohta, kuid saime esmalt vastuseks Viazuli bussijaama asukoha. Täna takso kohta küsides, uuriti meilt, kas meil on kellegagi eelnev kokkulepe või tahame bussi peale minna. Kui korrutasin, et siiski taksot, juhatati taksot otsima bussijaama kõrvale, kuid seda, et hotel takso võiks tellida, ei eksisteerinud. Meie esmane mõte oli võtta kollane takso, mis on reeglina konditsioneeritud ja veidi paremas olukorras, kuid bussijaama juures ei näinud me ühtki ootamas. Selle eest oli seal velotakso abivalmis inglise keelt oskav kutt, kes küsis, kas vajame taksot kuhugi lähedale. Kui talle vastasime, et soovime minna Cienfuegosesse ja sealt edasi Trinidadi, pakkus ta meile taas Viazuli bussi. Tundub, et Playa Gironi jõuavad enamus külastajaid kaugliinibussiga.

Kui selgitasime, et soovime siiski taksot, juhatas ta meid esimese meesterahvani, aitas vahendada inglisekeelset teksti hispaaniakeelsega ning diili lukku lüüa. Meie esmaseks sõiduvahendiks sai 1959. aasta valge Opel koos hispaaniakeelse neljakümnendate lõpus oleva meesterahvaga, kes meile tee peal uhkelt püüdis tähelepanu pälvivaid asju näidata ja neid hispaania keeles meile seletada, millest me peale mõningat nuputamist reeglina ka aru saime. Teel Cienfuegosesse seletas ta meile ära ka pool oma elulugu, kuidas ta sai palju ringi reisid mööda Nõukogude Liitu, käies nii Venemaal kui Baltikumi lähistel riikides, samuti ka oma väikestest lastest. Üldse, kui võimalik, ei jäta kohalikud mainimata uhkusega seda mitu last neil on ning kui vanad ja reeglina on enamikul kaks lasteaiaealist last.

Playa Gironist Trinidadi on läbi Cienfuegose natuke alla paarisaja kilomeetri ning 1959. aasta Opeliga on tee päris aegavõttev, lisaks veel autojuhi koju tagasisõit. Nii organiseeris Opeli juht meile Cienfuegose külje alt uue auto, mis meiega tunnikese peatust Cienfuegose linna peal tegi ja seejärel Trinidadi viis. Meie uueks sõidukiks sai valge Moskvitš 412. Istusime Mosses, soe tuul lahtistest akendest sisse vihisemas ja mõtlesin, et umbes samasuguse autoga käisid omal ajal mu vanemad pulmareisil Kaukaasias. Temperatuuride ja tee kvaliteedi mõttes on tänane Kuuba ja tollane Kaukaasia samasuguse auto puhul ilmselt üsna sarnased. Peab ikka tahtmist olema, et sellise autoga tuhandeid kilomeetreid läbi uhada.

Cienfuegos on Kuuba lõunakaldal suuremat sorti linn veidi üle 150 000 elanikuga, mille keskmes asuv Jose Marti linnaväljak  on kaunilt korda tehtud koos seda ääristavate hoonetega ning kust viib tänav otse mereäärsele Maleconile. Sattusime linna keskväljakule just ajal, mil seal peetu rahvusvahelist raamatulaata, mis tähendas, et keskväljaku äärde autoga ei saanud ja sinna olid püstitatud mitmed raamatumüügitelgid, kus kohalikud usinasti tunglesid. Cienfuegos on üsna kaunis linn ja oma kaubavalikuga andis Havanale silmad päris korralikult ette – poeletid ei haiguta tühjusest ning leidub isegi kaubamaja laadne asutus, mille lettidelt on võimalik saada alustades torujuppidest ja nöörist lõpetades ripsmetuši ning žiletiterade ja niidi-nõelaga. Tundub, et siin on justkui elu parem kui Havanas.

Trinidadist olin palju kuulnud juba enne reisi. See on klassikalise turismipiirkonna viimane linnake lõunakaldal, kust alustatakse tagasiteed Varadero või Havana poole. Turistidele see linnake väga meeldib, sest majad on paljuski kordatehtud, kirgaste värvidega madalad ehitised munakiviteede ääres, mida mööda liiguvad peamiselt hobuvankrid. Kuna linn on suunatud peamiselt turistidele, on siin peaaegu igas majas casa particular ehk kodumajutus. Võtsime ette onely Planeti raamatus olnud soovitusliku jalutamise ringkäigu ning nii meiega koos samas suunas kui vastupidist ringi olid samal ajal tegemas väga mitmed turistid, käes sama raamat.

Meie hotel asub Trinidadi vanalinnas, täpselt peaväljaku kõrval, kuhu naljalt autoga hetkel ei pääse, nii et pidime kohvreid natuke mööda munakive lohistama. Meie püüdlik taksojuht otsis hotelli asukohta päris jupp aega, sest hotellideks peetakse siin pigem rahvusvaheliste kettide suuri maju, ent meie oma oli pisike butiikhotell, mida müüdi hotelli nime all, ent väljas oli silt hostel. Meie tuba on aga kõike mud kui hosteli oma klassikalises mõttes. Siin hotellis on vaid 4 tuba ning meilon sisehoovist eraldi sissepääs, tuba asub teisel korrusel ning aknaluugid avanevad otse nii sisehoovi kui turiste täis tänavale vanalinna. Tuba on suur ja uhke, millist koloniaalstiilis uhkust ei ole me veel Kuubal seni varem kohanud. Tundub, et seekord panime hotellivalikuga täkkesse.

Õhtu hakul leidsime ka ühe linnapargi, kus inimesed nina telefonis istuvad. Selle servas asus wifi kaartide müügipunkt, kuhu lasti inimesi sisse korraga vaid jaopärast ükshaaval, et soovijad saaksid endale 1,5 CUCi eest tunnikeseks aega internetti osta, mis ei garanteeri veel wifi võrku sissepääsemist. M-l õnnestus Wifisse logida umbes 6.katsel, mul läks kokku 18 minutit, enne kui mind imeliste virtuaalsete asjade maailma lasti, et korraks kiiresti teated üle vaadata. Kuna meil wifitada algselt plaanis polnud, siis jätsime tahvelarvuti hotelli, nii et eileõhtust blogipostitust täna siiski üles panna ei saanud. Eks sellel tuleb oma aeg ja koht tulevikus.

Trinidadi eripäraks võrreldes kaunile ilmele, on ka seni Kuuba üks parema kvaliteediga mõistliku hinnaga söök. Kuuba ei ole heade kulinaariaelamuste koht, kuid hea kvaliteediga toitu on siin siiski võimalik saada. Kui tänavatel ringi kõndisime, nägime naisi ukseaugus istumas, suured metallkandikud käes ja sealt riisi sorteerimas. Enne, Playa Gironist Cienfuegosesse sõites märkasime aga kohta, kus asfalt tee oli ühes sõidusuunas kaetud riisiga, mida kuumal teel niimoodi kuivatati.

Trinidad on seni Kuubast nähtust tõesti kõige kaunim linnake, vähemalt esmapilgul. Kui laulusõnad ütlevad, et poole oma südamest olen jätnud Havanasse, siis ma arvan, et õigem oleks öelda pigem Trinidadi.