Kui Toronto reisi planeerides Toronto asukohta kaardil vaatasin, siis märkasin, kui lähedal on Niagara Falls ehk Niagara juga meile tegelikult. Minus kihvatas soov seda oma silmaga lähemalt näha, kuid suuremat eeltööd ma enne reisi sel teemal siiski ei teinud. Märkasin vaid, et on mõned reisikorraldajad, kes päevaseid väljasõite sinna pakuvad.
Kui kohale jõudsime, siis küsisin hotelli concierge käest millised on meie võimalused näha juga oma silmaga. Ta soovitas meil rentida auto, kuid olime mõlemad load koju jätnud, sest see oli reis, kus meil harukordselt ei olnud plaanis autot rentida. Ta pakkus välja ka mingi reisikorraldaja, kuid hind, mida päevase väljasõidu eest küsiti, tundus kohutavalt soolane. Olin endale ära märkinud veel ühe teise operaatori, kuid alles nüüd märkasin, et nemad korraldavad talvehooajal väljasõite ainult nädalavahetuseti.
Eile pärastlõunaks ei teadnud ma veel, mis meie tänasest päevast saab. Kui Niagara kose juurde me ei pääse, on muidugi alternatiiv proovida teha Toronto saarestiku tripp, kui praamid sõidavad või siis käia mingites muuseumides ja poodides veidi shopata. Hommikul ärgates tundus mulle, et olime oma tahvelarvuti laadija koju unustanud nagu välise kõvakettagi, kuid ketta olime siin juba uue ostnud ja võib-olla selles vaates polekski shoping täna halb variant olnud. Õnneks avastas M laadija siiski hommikul kohvrist ning see mure sai murtud.
Eile õhtul napilt enne ametliku tööaja lõppu, kui kaubanduskeskuses Taco Bellis hilist lõunat sõime, kust mõlemad endale korraliku seedehäire saime, googeldasin korraks WiFi levialas olles veel võimalikke tuurioperaatoreid ning komistasin ühe lehele, kust sai broneeringut teha täna hommikuks. Mõeldud, tehtud. Ka kinnituskiri tuli meilile kenasti kohale. Pool tundi hiljem laekus mulle ka telefonikõne, kus täpsustati, ega me tuurile ehk pigem reedel minna ei sooviks. Kuna reede varahommikul lendame juba Kuubale edasi, sobis meile vaid neljapäev. Paar tundi hiljem sain uue kõne, kus täpsustati väljumisajaks 9:20. See klappis meie hommikuse ärkamisega pigem hästi.
Täna öösel magasin kuidagi kehvasti ning olin kella viiest juba poolunes, venitades kuidagi kella seitsmeni ära. Eks ajavahe ikka annab natuke tunda, kuigi magama saime kohaliku aja järgi alles hilisõhtul. Sõime seekord hommikust oma hotellis ning sättisime end õigeks ajaks fuajeesse transporti ootama. Kell kukkus, aga transporti polnud. 20 minutit hiljem ei olnud ikka veel kedagi. Helistasin tagasi esmalt eilsele numbrile, kust kõne tuli, kuid seal läks kõne hoopis kellegi postkasti ning hiljem selgus, et see keegi oli vale isik - kuigi valisin tagasi numbri, kust kõne sisse oli tulnud, sattus minu kõne hoopis Belgiasse. Otsisin välja meili pealt broneeringu kinnituse, valisin numbri ning sain toru otsa ühe abivalmis neiu, kes andmeid täpsustas, mind korraks ootele pani ning hetk hiljem teatas, et transport jõuab meieni mõne minuti pärast. Huh, ikka tuleb, ei saanudki tünga.
Mikrobuss korjas meid peale, viis mõni blokk eemal asuva hotelli ette ning palus meil ümber asuda suurde reisibussi, kus juba paras ports inimesi ees ootas ning meie väike bussitäis oligi viimane seltskond. Kui olin Starbucksi WiFis oma meilboksile ligi saanud ning mul õnnestus tasutud broneeringut näidata, lasti ka meid kenasti suurde bussi. Edaspidi tasub sellised asjad juba varakult telefoni ekraanile valmis seada.
Asusime Niagara Fallsi poole teele, meie bussijuhiks, giidiks ja piletikontrolöriks tohutult hea jutu ja mõnusa huumorisoonega Michael, kes päeva lõpuks oma tipi suurepäraselt välja teenis, juhtides pidevalt meie tähelepanu olulistele asjadele, millest hetkel bussiga möödumas olime. Sellise giidi saatel oli pooleteise tunni pikkune bussisõit lausa lust.
Toronto on kunagi olnud tööstuslinn, ent nüüdseks on sellest saanud suur metropol, mis on Ameerika mandri suurima kasvuga linn, liites endaga keskmiselt 50 inimest päevas, kui mulle nüüd õigesti meelde jäi, olles sellise tempo juures tõusnud suuruselt Põhja-Ameerika 4. linnaks. Kanadas elab kokku sama palju inimesi, kui California osariigis USAs, ent pindalalt on Kanada maailma suuruselt teine riik, jäädes alla vaid Venemaale. Mida põhja poole minna, seda külmemaks läheb ja seetõttu elab suurem osa kanadalasi nii lõunas kui vähegi võimalik ehk reeglina mitte kaugemal kui paarsada miili USA piirist. Täna Torontos enam terasetööstust pole, ent suhkruroo tehas on siiski veel alles, mis aeg-ajalt tekitab linnapeal kanepisuitsu sarnast lõhna. Nagu Michael teravalt nentis, on veidi irooniline, et suhkur saabub Kanadasse üle soolase vee, samas kui sool üle mageda vee, sest Kanadas asub viiendik kogu maailma magevee varudest ning Ontarios ühtlasi ka suure järvistu viisikust kaks suurimat järve - Ontario ja Erie. Suurt viisikut on lihtne aga meelde jätta selliselt, et järvede esitähed annavad kokku sõna homes - Huroni, Ontario, Michigani, Erie ja Superiori järved.
Poolel teel Torontost Niagara kose juurde on pikk sild üle jõe, millest ühel pool paistab üle vee Toronto pilvelõhkujate siluett ja teisel pool Niagara Fallsi majade siluett. Kaunis vaatepilt, milleks on vaja väga hea nähtavusega ilma ning mida fotosilmale naljalt ei püüa. Kuigi täna oli ilm pilves ja oluliselt külmem kui eile, olid siluetid meile siiski hästi nähtavad.
Niagara Falls ise on kahetisi tundeid tekitav vaatepilt tohutult massiivsest veest, mis kukub kivinukkidelt alla 12 000 aastat tagasi moodustunud oru põhja, tekitades enda kohale valge õrna veepilve. Telekast seda nähes on jäänud tihti mulje, et see on looduskaunis koht kuskil keset loodusparki, mis ametlikult ka nii on, ent tegelikkuses on koski kaks ja mõlemad ühel kaldal USA poole peal - Ameerika kosk ning hobuseraua kujuline Kanada kosk, mis on oluliselt võimsam ja kaunim. Koskedele absoluutselt lummav vaade avaneb just nimelt Kanada poolt ning USA poolelt vaade võib tunduda üsna mannetu. Piki orgu on USA ja Kanada piir ning orgu on võimalik ületada mitme tugeva ja suure silla kaudu, kui emma-kumma riigi viisa olemas on. Kanada poole peal on kaldale ehitatud kõrgete rahvusvaheliste hotelliketi hoonetega linn ning teispool silda asub Buffalo linna äärelinn, mis näeb suurte plinkivate kasiinoreklaamidega veel mannetum välja. Turiste käib siin ju palju ja nende raha tuleb ilmselgelt igal võimalikul viisil ära võtta.
Meil õnnestus Niagara koske näha tema talvises ilus iga nurga alt ja täiesti segamatult, sest praegu, talvisel hooajal nädala sees on siin peaaegu inimtühi. Samuti on suletud või renoveerimises kõik müügipunktid ning atraktsioonid, nii et isegi tualetid ja mitmed söögikohadki on enamjaolt kinni. Suvisel ajal pidi olema turiste siin aga nii palju, et kaldaäärsele promenaadile on raske ligi pääseda. Eks madalhooajal on ka mõned omad võlud.
Igal juhul tasus see käik Niagara kose juurde end täielikult ära. Türkiissinise vee kohisev laskumine alla orgu on maaliline ja võimas vaatepilt ning olgugi et Niagara ei ole maailma kõrgeim ega laiem, on ta siiski maailma kõige suurema veekogusega kosk, mille vee kogust piiratakse päevasel ajal 30% ja öisel ajal 60%, sest kosk sööb iseennast ning selline vee ümbersuunamine vähendab kose erosiooni. Kuigi hiljuti kuvati uudistes infot, nagu oleks kosk külmunud, siis külmuda saavad vaid selle lähedal olevad pangad ning lumekuhjad, sest vee tempo ja kogus on niivõrd suur, et joa täielikuks külmumiseks peab temperatuur langema paarisaja külmakraadini.
Niagara Fallsi lähedal asub ka Niagara on te Lake linnake, mis näeb välja täpselt nagu mõnest vanast Westerni filmist. Pisike, nunnu ja kuidagi ebareaalne. Selle linna enamus maju on ehitatud enam kui 150 aastat tagasi ning siin kehtib reegel, et sisu võid muuta, välimust mitte. Tänavatel asuvad poekesed ja söögikohad on nii ehedalt päris, kuigi on ilmselgelt kõrghooajal turistide üheks meelispaigaks.
Niagara on Kanada üks suuremaid veiniregioone, kus on võimalik viinamarjade kasvatamine tänu Golfi hoovusele, mis meilegi Eestis aastaaegade vahetumise ja sooja õhu tagab. Kanada üheks leivanumbriks lisaks suurepärastele veinidele on ka jääveini valmistamine, mida tehakse lisaks Kanadale veel ka Saksamaal. See tähendab, et oodatakse kuniks 3 ööpäeva on temperatuur langenud 8 kraadi peale ning kolmandal ööl koristatakse viinamarjad käsitsi, pigistades neist välja nektari, mis ei külmu, saades nii igast marjast vaid tilga. Kokku teeb see aga üpris kalli, kuid hästi magusa, veidi ploomise maasikamaitselise väga magusa veinijoogi. Niagara regioonis asub ka ülikool, mis on Kanada ainus, kus õpetatakse välja professionaalseid veinitegijaid, võttes vastu aastas vaid 35 üliõpilast, kuid kuhu tung on ilmselgelt suurem. Meil õnnestus seal veinikeldris saada väike maitsetuur, enne kui tagasi Toronto poole end teele asusime.
Ega meil polnudki siin suurt midagi enam õhtul ette võtta. Pakkisime hotellitoas oma kohvrid ning nuputasime, mida me homme sooja kliimasse jõudes oma paksude talveriietega pihta hakkame. Mu esialgne mõte neid Toronto lennujaama pagasihoidu jätta, on hetkel ikka veel kaalumisel. Teine mõte nad kaasa pakkida, ei kandnud vilja, sest väiksesse kohvrisse need hästi ei mahu. Eks me homme vaatame. Peame taas tõusma hommikul juba 4 ajal, et kell 8 väljuvale lennule õigeks ajaks jõuda.
Toronto on kokkuvõttes selline nunnu suurlinn, mis tundub abivalmis ja sõbralik, kus leidub tegevust nii mõnekski päevaks ning kus on, mida avastada. Toronto on tekitanud minus tunde, et tahaks Kanadat veidi rohkem ja pikemalt autoga omal käel avastama minna, et näha, kas Kanada on selline nagu see esmapilgul on endast hea mulje jätnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar