Varadero – valgete liivarandadega kuurortlinn

Vesi on läbiv teema olnud kogu meie Kuuba reisi vältel. Küll ei õnnestunud meil leida Havanast pudeliga joogivett, siis ummistus meie Havana hotellitoa tualett pidevat ja Trinidadi jõudes olid hotellitoa kraanid täiesti kuivad. Meil küll õnnestus vesi kraani saada, ent nagu hiljem selgus, siis ajutiselt. Kui hommikul tahtsin duši alla minna, nirises dušist vaid nii palju külma vett, et otsikut põlvedest kõrgemale tõsta ei saanud. Loputasin end kiirelt külma veega ära ja hetk hiljem olid kraanid lõplikult kuivad. Selgus, et hotellil oli veepump katki läinud ning meile toodi plastämbriga vesi, kus kopsikuna saime kasutada pooleks lõigatud veepudelit. Vähemasti päris kuivale me ei jäänud, vähemasti leiti mingi kiire lahendus. Kuuba värk.

Hotellitubades on siin veel üks veider fenomen – juba mitmendas kohas järjest kohtame tavalist kaalu hotellitoas. Mitte kuskil mujal maailmas ei ole meil olnud vannitoas kaalu. Alguses arvasime, et se eon ühe hotelli püüd olla eriti peen, kuid kohates seda juba mitmendat korda, tundub, et see on pigem mingi standardi reegel või on see tulnud turistide pidevast soovist oma pagasit kaaluda, milleks paremat lahendust pole olnud?

Kui Havanas tervitasid meid hotellitoas nn Ameerika kitsa piluga pistikupesad, kus oli oma adapteri olemasolu hädavajalik, sest Kuubal pole ma ühtki kohta näinud, kus seda osta saaks, nii et parim variant on adapter kaasa osta hiljemalt lennujaamast, siis alates Trinidadist on toas juba universaalpistikud, kuhu saab pista nii Ameerika peenikese piluga otsiku kui Euroopa peenemate otstega ümara otsa. Enne reisi selle kohta netist googeldades saime nii erinevaid vastuseid, et enne kohalejõudmist ei saanudki me päriselt aru, milline elektrisüsteem siin on. Ühes toas võib elektrivool vahelduda kõrvuti pistikutes 110 ja 220 voldiga ning samuti pistikud ollagi erinevate otstega, kui seal üldse voolu on. Tihti tuleb majani ka korralik jäme elektrikaabel, mis on õues ümber ühendatud rippuma jäetud peenikesteks traatideks. Selline veidi lipp-lipi peal, lapp-lapi peal ilma nõelapistmata süsteem, aga mis peamine, see töötab ning tagab kõik hädavajaliku.

Meie tee Trinidadist Varaderosse kulges 1990date algusest pärit Peugeot 406-ga, mida juhtis kindlakäeliselt vanemaealine umbkeelne Jesus, nii et edasised neli tundi möödusid meil sisuliselt vaikuses. Üks asi on olnud aga meie autojuhtidel läbiv – kuskil tunnike peale sõidu alustamist hakkavad nad kõik ohjeldamatult köhima. Tuleb see siis lahtiste akendega sõitmisest suuremal kiirusel või täpsemalt millest, jäigi meile arusaamatuks.

Varadero on klassikaline kuurortlinn, kuhu tulevad inimesed charterlendudega ühte all-inclusive hotelli nädalaks või kaheks päikese alla mõnulema, võttes vahele ehk paar päevatrippi kuhugi lähedale, kui maitsetud lahjad kokteilid hakkavad ära tüütama. Ma siiralt loodan, et neid trippe ka võetakse, et natukenegi aimu saada Kuuba tegelikust välimusest ja olemusest, sest Varadero on kõike muud kui klassikaline Kuuba. Ma mõistan, et see on mugav puhkuse stiil, kuid meie jaoks tundub selline puhkus kohutavalt igav, mis ammendab end ilmselt paari päevaga, samas need paar päeva võtta reisi lõpus, visata jalad seinale või basseinivette, ongi äärmiselt mõnus. Varadero suureks plussiks on paarikümne kilomeetri pikkune valge liivaga helesinise merega rand, mida ääristab ca 60 erinevat hotelle ja mida siin järjest juurde ehitatakse, nii et igale maitsele ja rahakoti tasemele võiks siin ideeliselt midagi leida.

Lisaks veele on Kuubal veel üks kaup tõeline defitsiit – pabersalvrätikud. Neid küll mõnes kohalikus ja Panamericana poes müüakse, kuid baarides ja hotellides pabersalvrätte ei ole ning restoranides, kui üldse, antakse igale külastajale üks. Seda suurem oli meie üllatus, kui leidsime Varadero hotellitoast kenasti valmis sätitud paki salvrätte – olime ilmselgelt jõudnud turismi tuiksoonele.

Kuuba peaks juttude järgi olema päris hea koht sukeldumiseks, mille ühed kättesaadavamad vaated jäävad Sigadelahe kaldale, kus olime alles mõni päev tagasi, ning veidi vähem põnev, ent siiski väidetavalt ok koht paarikümne kilomeetri kaugusele Varaderost, nii et kuurorthotellid pakuvad siin usinasti sukeldumisvõimalusi. Kuna me sukelduma ja snorgeldama ei ole veel jõudnud, uurisime selle võimaluse kohta kohe Varaderosse saabudes. Varadeors on päris korralik tuul, mis on keerutanud siinsed merelained kõrgeks, nii et ühtki veesporti hetkel harrastada siin kaldal ei saa, ka ujumine ehk teisisõnu lainetesse hüppamine on vetelpääste range kontrolli all, nii et meile pakuti välja võimalus sõita kaks tundi bussiga Playa Gironi lähistele sukeldumiseks. Kui me just poleks sealt samast kandist tulnud, oleks see põnev võimalus olnud Kuubat näha. Nüüd aga panime end kirja laupäevasele väljumisele, lotuses, et tuul on suunda muutnud ning sukeldumine ja snorgeldamine saab siiski toimuma Varadero lähistel. Ilmselt selgub see peagi.

Ma kas hakkan Kuuba soojusega ära harjuma või on õhk siin läinud harukordselt jahedaks. Pealelõunal läks päike pilve taha, nii et basseini ääres oli ka riietega istudes jahe ja muidu ülikuum rannaliiv jahtus üsna hetkega. Loomulikult aitas sellele kaasa ka tugev tuul. Kui alguses Kuubale jõudes naeris M, et olen reisile kaasa võtnud tarbetult soojad asjad, siis nüüd õhtul hotelli terrassil istudes hakkas mul niivõrd jahe, et käisin toas pikki pükse ja sooja jakki peale panemas.

Hotellikompleks, Be Live Excusite Varadero, kus peatume, on ilmselt ehitatud 1970-datel, nagu suur osa Kuuba nn kaasaegsetest majadest. Teine ehituslaine on alguse saanud nüüd alles mõni aasta tagasi. Oleme varemgi naernud, et meil on klassikalise saksa pensionäri maitse ning see hotell siin ei ole erand – sakslasi on siin hotellis keskmisest rohkem ning ka meil õnnestus õhtul sattuda hotellibaari ühe laua taha vanema saksa-vene paariga, kellega suhtlus kais umbes selliselt, et meesterahvas rääkis saksa keeles, teda tõlkis vene keelde ta abikaasa ning M, kes mõlemat keelt natuke oskab, püüdis vastu purssida, vahelduva eduga tõlkides mulle kohti, millest ma täpselt aru ei saanud. Siin on palju erinevaid inimesi ja rahvuseid koos. Kuuba on tõesti üks turistide rahvaste paabel.

Täna on rahvusvaheline naistepäev ja kui üldiselt see Kuubal väga välja ei paista, siis natukene tähistatakse seda siingi. Trinidadis enne äratulekut kõndis tänaval mööda meist üks vanem meesterahvas, kes ulatas kolm kollast õit meie hotelli administraatorile, millest ta ühe mulle kinkis. Kui Varadero hotelli check-ini tegime, tõi naisadministraator kõigile parasjagu vastuvõtus olnud naistele trühvelkommi soovides head naistepäeva, ent rohkem me kuskil midagi erilist selle päeva puhul ka ei märganud. Muidugi, meie peres on täna veel üks suur tähtpäev, meie šokolaadivärvi karvane sõber saab täna 12 aastaseks ja kuigi me oleme temast hetkel väga kaugel, siis peame ka teda oma mõtteis meeles ning soovime talle tugevat tervist, et saaksime tema seltskonda veel kaua nautida.