Trinidad – hobuvankri romantikast käsitööni

Õhtul pargis eelmisel päeval internetti saades googeldasin kiiresti tasuta jalutustuure Trinidadis ning broneerisime endale hommikuks kohad, kuigi broneeringu kinnitust ma ära oodata ei jõudnudki, sest tasuline nett kippus pidevalt katkema. Sellegipoolest jalutasime õigeks kellaajaks õigesse parki ning leidsime sealt eest hispaaniakeelse giidi, kes palus meil oodata kuniks inglisekeelne giid jõuab. Mulle tundus, et olime ainsad, kes olid end kirja pannud. Eks see üks ehku peale minek oli ja olime arvestanud sellega, et võibolla mitte midagi ei toimugi. Nii läkski – varsti tuli meie juurde hispaaniakeelne giid ja näitas oma tahvelarvutist vabandavat Google Translate tõlget, et inglisekeelne giid ei saa tulla.

Kuniks me inglisekeelset giidi ennist ootasime, märkasime, kuidas üks kutt meid salaja silmanurgast piidleb. Kui meie vahetasime pargis asukohta, sättis ka tema end niimoodi ringi, et oleks meid paremini näha. Kümmekond minutit hiljem tuli ta häbelikult meie juurde, paberile harilikuga visandatud meie portreed. Kuubal on üldse inimesed loomingulisuse poole pealt väga andekad – jääb mulje, et igaüks peab viisi, paljud oskavad mängida mitut pilli ning maalid ja joonistused on rabavalt ilusad, rääkimata käsitööst, mis on tõesti kaunis ning väga andekalt lahendatud, kasutades ära igasugust kätte käivat materjali, alustades metallpurkidest tehtud autodest, loomadest ja mängufotokatest, lõpetades metallpurgi niblakatest ja nöörist punutud käekottide ning merekarpidest ja savist tehtud ehetega. Kui käia mööda tänavaid ja vaadata suveniirilette, siis ei teki mul siin tunnet, et mulle tahetakse igal sammul kotti pähe tõmmata. Enamikes kohtades ma ei viitsi isegi tingida, sest summad ei ole väga suured, mida küsitakse ning kvaliteet on reeglina suhteliselt hea, võrreldes teiste riikide suveniirikatega.

Enne Kuubale tulekut hirmutati meid veidi ära juttudega, kuidas riik on kohutavalt vaene, siin ei ole mitte midagi saada, nii et kodust tuleb reisile absoluutselt kõik kaasa võtta, soovitavalt koos tagavaraga. Saime isegi soovitusi ning ka terve internet on neid täis, võtta kaasa odavat nänni, mida inimestele ja lastele tänaval jagada, kes karja kaupa pidid turiste jälitama ja iga mõttetu nänni üle kohutavalt õnnelikud olema. Sellist Kuubat ei ole me veel näinud. Me liigume mööda klassikalist turismitrajektoori ja turist ei ole siin mitte mingi vaatamisväärsus ega lüpsilehm, vaid elatusallikas ja kohalikud mõistavad seda ise väga hästi. Ka ei saaks öelda, et ümberringi kohutav vaesus valitseb. Pigem on problem asjade kättesaadavusega ning nii mõnegi spetsiifilisema kauba puhul peab lihtsalt teadma millal see poodi tuleb, enne kui kiiresti äraostetakse ja peab jääma uut laadungit ootama, või omama lihtsalt tutvusi, et välismaalt midagi kätte saada.

Selles osas on Kuuba veider riik, et siin void kohata kõrvuti väga-väga vana, vaevalt koos seisvat asja, millele on külge installeeritud viimase vindi peal vinge leed-valgustus või kõlar ja absoluutselt igasugune muusika lastakse mälupulkade pealt. Ka vanadesse autodesse on eranditult paigaldatud mälupulka toetavad autoraadiod ning leed-lampidega on kaetud ka kiriku rist, et see õhtupimeduses kaugele paistaks, rääkimata kõikvõimalike autoed sisse või põhja alla lisatud leedidest, millest ei jää puutumata ka politsei autod.

Kohalikud käivad ka väga hästi riides, kandes viimase trendi järgi teksasid või tuntud brändide särke ja jalatseid, mis on korralikult hooldatud ja puhtad. Neil ei pruugi ehk olla palju asju, sest neist ei ole veel saanud tarbimisühiskond, kuid need, mis on, on korralikud, kätte käivate vahenditega timmitud ja hästi hoitud ning see viimane käib kõige kohta, nii autode, muusikariistade kui ka hobuste kohta.

Olin reisi planeerides kuulnud, et Trinidadi külje all on ksukil kosk, mida soovitati vaatamas käia, kuid mul polnud veel päriselt aimugi, kuidas sinna pääseda, ent olin selle tänaseks mõttes plaani võtnud. Kui toast alla hommikusööki läksime sööma, siis küsis esimese asjana matsakast prouast administraator, kas sooviksime täna kose juurde minna ning on meil juba reis selleks organiseeritud. Ta oleks justkui mu mõtteid lugenud, mis kordus korra veel, kui ta meile homseks autotransporti pakkus. Viis minutit hiljem oli meil kaup koos ning hobuvanker kose juurde, mida eelistasime ratsutamisele, kokku lepitud.

Hobuseid kasutatakse Kuubal endiselt transpordivahendi ning tööloomana, kuigi maapiirkondades on traktoreid väga palju, ent arvestades teede kehva kvaliteeti, autoed hirmkallist hinda ja osadesse kohtadesse ligipääsetavust, on hobune tihti ainus transpordivahend. Nii ei pääse ka Trinidadi külje all asuvate koskede juurde autoga ligilähedalegi ning hobustega tuleb ette võtta ca tunnike kestev matk, mille lõpust saab veel veerand tundi mööda kivist rada jõe kaldal jalutada, enne kui koseni jõutakse. Kosk on väike, aga armas ja kahtlemata koos hobumatkaga turistide jaoks tõsine eksklusiivus, mis tõmbab turiste kose juurde veemõnusid nautima ja jahedasse vette hüppama hordidena, kuid kõik mahuvad kuidagi ära. Kui enne matka naersime M-ga, et raudselt on ka hobuvankrile installeeritud mingi tümmi kõlar, siis seda eiolnudki vaja, sest meie giid laulis enamuse test rahvalikke lugusid selgel ja kõlaval häälel, mida oli lihtsalt lust kuulata. Mul ei ole veel olnud kusagil mujal sellist turistikat, kuid samas ehedat kogemust.

Meie tee koseni viis mööda mangoistandusest, suhkruroo kasvandusest ning väikese peatusega tee äärde rajatud katusealusest, kus kohalikud kohvifarmerid demonstreerisid turistidele värskelt samas kõrval lõkke peal röstitud kohviuba, uhmerdades selle suures anumas laulu saatel peeneks, kuuma süte peal kohvi filtreerides ning pisikestes tassides soovijatele pakkudes, kõrval suhkruroo tükk, mida kohvi sisse kasta ja seejärel puhtaks näksida, pakkudes imemaitsvat magusat elamust, ning mangoõiemesi, mida puupulga abil sigari keskmesse torgati, et sigarile magusam ja erilisem mekk anda. Siinkandis sigarite otsi ei lõiguta, vaid surutakse neisse sisse meile harjumuspärane grillpulgake täpselt nii sügavale kui kanget sigarit soovid – mida sügavamale, seda kangem. Sigareid kiputakse siin üldse igal sammul pakkuma ja nii palju, et isegi sigarisõbrale tekib küllastuvus.

Havanas andis päevase tuuri giid meile soovituse vahetada raha täpselt nii palju, kui järgmiseks päevaks vaja on, et pärast ei jääks kohalikku raha kätte, mida ei pruugita tahta valuta vastu enam tagasi vahetada või vahetatakse väga kehva kursiga. Nii tuli meil täna oma kohaliku turistivaluuta CUCide varu täiendada. Esimeses Cadecas ehk rahavahetuspunkt, kuhu läksime, ei olnud elektrit, ent sealt juhendati meid kenasti järgmisesse. Cadecas on kindle kord: uks on lukus ja sisse lastakse vaid ühekaupa tühja luugi äärde. Nii on üsna tavapärane näha õues pikemat saba looklemas ning nõutu näoga turiste, kes veel süsteemile pole pihta saanud, saba kõrval seismas ja püüdmas uksest sisse saada. Sama kehtib ka Etecsa ehk WiFi kaartide müügipunkti kohta.

Meie eile ostetud WiFi kaartidest oli järgi veel umbes pool tundi ning püüdlus karate juurde osta, ei toonud edu, sets hispaaniakeelsest selgitusest, miks Etecsasse sisse ei lastud, me aru ei saanudki. Muidugi saab sellistes parkides osta WiFi kaarte vabalt käest kätte, sest müügimehed pakuvad neid üsna avalikult, veidi kõrgema hinna eest kui Etecsas sabas seistes. Sättisime end WiFi parki varjulisele pingile istuma, et eelnevad blogikanded üles saada, kui kuulsime vastaspingilt eestikeelset juttu. Ka eile õhtul jalutasid meist tänaval mööda Eesti tüdrukud. Eestlaste hulgas on Kuuba viimastel aastatel olnud ülipopp koht ning eestlasi siin kohata on väga suur tõenäosus, kuigi tänavatel hakkavad turismigruppidena rohkem silma sakslased ja prantslased, ent turistide osas on siin tegelikult tõsine rahvaste paabel, sest ilmselt ei ole rahvust, kes Kuubal turistina kohata ei võiks ning otseselt ülekaalus pole ühestki rahvusest külastajad.

Päikeseloojangud on siinkandis kaunid. Kuigi Trinidad ei asu otseselt mere ääres, on meri siin siiski väga lähedal, nii et kõrgemast punktist linna peale alla vaadates piirneb üks silmapiir mere ja teine mägedega, päike loojumas merre tohutu kiirusega, lüües taeva kaunilt oranžina särama. Üsna juhuslikult sattusime just õigeks hetkeks katsueterrassiga restorani, kust päikeseloojangut oli imeline nautida kohalike muusikute mõnusalt rütmika esinemise saatel. Reeglina on siin restoranides nii lõuna, kuid eriti õhusel ajal alati elav muusika, mis teeb oma ühe setise etteaste ja selle lõpus laseb korvi annetuste jaoks ringi käia. Tihti on võimalik osta ka nende plaati sinna juurde. Kui Eestis on reeglina muusikalised kollektiivid pigem väiksemad, siis siin on keskmine band 5-7 liikmeline ja ilmselt on neil esinemisi igal õhtul.   

Õhtu hakul võtsime M-ga ette veel selle suuna meie hotellist, kuhu me sattunud polnud. Kui eile hilisõhtul söögikohta otsisime ja Plaza Majorist mitu korda mööda käisime, ei märganud me kumbki, et platsi parema nurga taga võiks olla suuremat sorti melu, kuid just seal asub Casa de Musica ehk on linna õhtune tuiksoon, kuhu massid kogunevad suurtele treppidele, kus asub ka Wifi hotspot ning baarid pakuvad sööke-jooke koos vabaõhu laval muusikaliste etteastetega. See on parim koht, kus rahulikult kokteili rüübata ning inimesi vaadelda ja õhtu rahulikult öösse saata.

Tõepoolest, Trinidad on väga romantiline väikelinn, mis on ilus ja hubasuses hakkab võluma siis, kui lubad selle rahulikkusest, tpsusest ja muusikalisest rütmist endast läbi voolata. Reisi planeerides anti mulle soovitusi olla Trinidadis kauem kui Havanas, ent asukoha kirjeldust lugedes ei saanud ma päris täpselt aru, mida Trinidadi väikelinnas nii kaua teha, ent nüüd olen selle soovitusega kahe käega nõus. Trinidad on koht, kus tasub lihtsalt olla ja võtta selleks aega. Kui laulusõnad ütlevad, et pool mu südant jäi Havanasse, siis õigem oleks öelda, et pool südamest on lihtne kaotada Trinidadi.