Sigade laht – tagasi kuuekümnendates

Hommikuks ei olnud meile õhtuselt giidilt laekunud täiendavat infot hinna kohta, kui sooviksime autot rentida koos juhi ja giidiga vaid päevaks, nii et meil tuli leida kiire muu lahendus. M küsis meie hotelli peaportjeelt inglisekeelset autohiti, sihtpunktiga Playa Giron ja kolme vahepeatusega. Kui hind oli kokku lepitud, siis kümmekond minutit hiljem saime info, et meid ootab inglisekeelse juhiga audi. Päris ok lõpptulemus.

Kuubal on autodega keeruline lugu. Kohalikel ei ole otsesid piiranguid kasutatud autoed ostmiseks, kuid uut autot siiski ise naljalt osta ei saa. Küll aga on hinnad nii kõrged, et keskmine kuubalane ei jaksa endale lihtsalt autot osta. Selline umbes 100 000 km läbisõiduga 3-4 aastat vanad autod maksavad keskmiselt 50 000 CUCi ehk umbes 40 000 euro ringis. Kui tahta endale veel mingit luksautot nagu Audi, siis selle hind jääb kuni 100 000 CUCi juurde. Küll aga on Kuubale jõudnud uute autoed invasion just vast tärganud autorendiäriga, kus on riigi poolt tehtud diil, et ostetakse tutikad autod sisse, need sõidavad siis 3-4 aastat umbes 100 000 km-ni ja seejärel müüakse nad maha taksodeks või kohalikele elanikele. Samamoodi oli ka meie 2014. aasta Audi olnud eelnevalt rendiauto. Nagu taksojuht ise ütle, on Audi parim auto, mis siin saada on, aga ka halvim, sest teenindust Kuubal ei ole ning juppe on keeruline leida ja seetõttu väga kallis parandada. Osa juppe tuleb ka läbi tutvuste Saksamaalt sebida.

Kuuba maanteed on laiad ning autoed voogu küll on, ent see on siiski vägagi rahulik ja pigem hõredavõitu. Kuum ilm ja troopilised tsüklonid räsivad ka teekatet hoolega, lisaks pole tee just parima ehituskvaliteediga, nii et keset neljarealist maanteed laiuvad suured augud, mis tähendab, et autojuhid sõidavad ridade vahel seal, kus parasjagu manatee vähem hüppab ja autot lõhub. Suunatuli on uuematel autodel küll kasutuses, ent endiselt antakse mööda minnes igaks juhuks eelnevalt signaaliga märku, et keegi eesolevatest sõidukitest ei plaaniks kogemata rida hakata vahetama.

Umbes poolel teel Sigade lahte ehk Baya de Cochinosesse jäi autos korraks tukkuma ning ärkasin selle peale, kui juht hoolega pidurdas, pärides M-lt, mis juhtunud on. Selgus, et olime saanud maanteelt naela rehvi ja nii õnnetult, et rehvis enam õhku polnud ja nael oli otsapidi jäänud ratta koopasse. Kuniks autojuht tagavararatta alla pani, seisime meie teeääres ja vaatasime üksikuid mööduvaid sõidukeid. Maantee oli kuum ning õhk soe. Kerge jalasirutuspaus kulus marjaks ära.

Hiljem seletas meie autojuht, et praeguse autoga on tal üsna hästi läinud, sest see on alles teine kord, kui tal rehv niimoodi läheb. Varasemalt oli rehv läinud ikka reeglina umbes korra kuus. Kuuba teed on lihtsalt nii kehvas seisus ja nii palju naelu leidub seal. Turvavööde kasutamine on siin ka umbe selline nagu meil 90date alguses – seadus sätestab, et juhil peab turvavöö peal olema ja nii kõik autojuhid selle ka endale üle õla kohusteundlikult sätivad, nii et turvavöö ots on pistetud kinnitisse ning jäetud piisavalt varu, et turvavöö vahelt läbi pugeda, nii et see on lõdvalt üle ühe õla. Turvalisust see just ei taga, aga nõuded on justkui täidetud. Ka tagaistmetel on turvavööd olemas, kuid pole kohta kuhu neid kinnitada. Kuigi maanteel on lubatud sõidukiirus 100, siis reeglina liiguvad siin korralikumad autod pigem 140ga, kui sõiduk sellist kiirust vähegi kannatab. Päris harjumatu tunne oli tagaistmel niimoodi istuda, turvavöö kinnitamata.

Üldiselt jääb meile mulje, et Kuuba on veel natuke naiivne, üldiselt heatahtlik ning muu maailma poolt rikkumata. Ilmselt lähima 2-5 aasta pärast jõuavad nad sinna, kus hakatakse turistidele pigem kotti pähe tõmbama, sest taibatakse kui palju nii raha on võimalik kokku ajada ja kui raha maitse kord suus, on raske sellest loobuda. Ilmselt umbes 10 aasta pärast on Kuuba tundmatuseni muutunud ning jõudnud juba sellesse hetke, kus inimesed tunnevad end päris hästi ja turistidel on siin taas hea olla. Kui kohalikega rääkida sellest, kuidas Kuuba muutub, siis näevad nad suuri muutusi viimastel aastatel isegi, ent nad ei tea, mida edasiselt oodata, kuid lootused on suured. Kuuba tahab kaasaegsesse maailma ning hetkel pakub ta väga piiratud võimalustega seda, mis vähegi pakkuda võimalik on.

Tee Havanast Playa Largasse läheb läbi Austraalia, mis on väike endine suhkrurookasvandusega linnake ning Guama, kuhu on rajatud kaks turisti atrkatsiooni: põlisrahva tainode küla väiksele tainode igapäeva elu imiteerivate skulptuuridega saarele, kuhu saab ainult mootorpaadiga ning Kuuba krokodillifarm. Kuigi mõlemad on ehedad turistikad, siis tasub neid siiski külastada, seda enam, et krokodillifarm on rajatud Zopata märgalade regiooni, kus samad krokodillid ka päriselt elavad. Sattusime mõlemat atraktsiooni külastama just vahetult enne nende sulgemist, sattudes kokku ühe saksa turismigrupiga. Selline päevalõpu visiit andis võimaluse näha mõlemat kohta üsna inimtühjana, nii et meil oli võimalik nautida kohaliku looduse ilu peaaegu segamatult.

Kuniks meie põlisrahvaste parki ja krokodillifarmi külastasime, otsis meie autojuht võimalust kohapeal rehv ära parandada, sest varurattaga tagasi Havanasse kulgemine tundus tüütu mõttena. Tal õnnestuski leida üks väike kohalik rehviparandustöökoda, mis teda kiirelt aitas ja kust muuseas läbi keerasime, taas terveks tehtud rehvi alla autole saime ning mõnusalt oma sõitu jätkata õnnestus. Meile andis see aga võimaluse hetkeks näha ka päris kohalikku külaelu: vanu lagunevaid rattaid kõrvuti uhiuute säravate jalgrataste ja hobuvankritega, vabas õhus tantsuetendust harjutavat noorterühma, sõbralikke kohalikke ning hulkuvaid koeri, keda Kuubal on üldse palju, kuid kes on heas konditsioonis ning norivad sõbralikult pai.

Oma tänase öö veedame Playa Gironis, Sigadelahe kaldal, kuhu maabusid kunagi suured Ameerika väed, kes ehitasidki valmis peamised maanteed Kuubal. Siia sõit oli peale suurelt kiirteelt maha keerates üsna maaliline, läbides väikseid värviliste madalate majadega külasid, jõudes Playa Largasse, mis on väike mereäärne rannaküla ning sealt edasi Playa Gironi, mis peaks olema Kuuba parim sukeldumispaik. Meie ööbimiskohaks sai Playa Gironi hotell, mida saab võtta vaid all inclusive ehk toidukorrad ja joogid hinnas teenusena ning mis on väikeste majade kompleks. Kui kohale jõudsime, tervitasid meid möödakompleksi laiali pillutud värvilised madalad majakesed. Meil polnud aimugi, et olime endale kohaliku villa broneerinud. Ent siin tuleb arvestada, et oleme maapiirkonnas ning kohalik villa tähendab kõike kohalikus mõistes – see on all inclusive resort, kus käivad kohalikud uusrikkad perekondlikel väljasõitudel tuusikul ning mujalt maailmast satuvad siia kas läbisõitjad või sukeldujad, kelle jaoks pole ööbimiskoha kvaliteet kuigi määrav.

Meil oli tunne, nagu oleksime tagasi sattunud ajas 70-datesse. Ilmselt oli see rannakuurort väga vinge koht, kui see umbes 40 aastat tagasi ehitati, ent täna on see vana ja väsinud. See kõik on lihtsalt nii ebareaalse välimusega, et mul on Kuubale jõudmise hetkest saadik tunne, nagu ma oleksin filmi sattunud. Kui M arvas, et Havana majutusest kehvemaks ju ikka minna ei saa, siis Playa Gironi jõudes pahvatasime mõlemad kõva häälega naerma. See on tõeline ajarännak 40 aastat tagasi aega, mil meie vanemad veel noored olid ning neile ilmselt tundus see koht oma noorusajal viimase vindi peal uhke. Siin oleks aeg nagu seisma jäänud, kui välja aravata lobbys ning majakestes olevad lame-ekraantelekad.

Kuna lõuna jäi meil vahele, siis õhtusöögi ajaks olime tohutult näljased, ent toidu valikut justkui eemalt vaadates oli, aga enamus sellest oli külmaks läinud ning kõike päriselt proovida ei usaldanud. Baaris serveeriti taas keskmisest kangemaid kohaliku rummiga piirituse maitse alatooniga jooke, kuid teeninduse mõttes on nad tõesti püüdlikud – joogi sisse kõrs pannakse tangidega ning restoranis sätitakse määrdunud laudlinale defitsiitse kaubana pabersalvrätte kahvlit tangidena kasutades erilise hoolega.

Playa Gironi jõudsime täpselt päikeseloojanguks. Raske on leida romantilisemat hetke, kui vaatad, kuidas suur oranž päike vajub helesinisesse Kariibimerre heledal rannal kasvavate palmide varjus. Selline piltpostkaardi tunne. Seisad rannal, kuulad meremühinat ja ahmid seda mälupilti endasse. Hiljem istun oma pioneerilaagri villa terrassil plastpaelast punutud metalsel kiiktoolil, kirjutan blogikirjet, taamal käimas korralik diskomuusika paarsada meetrit eemal asuvas külabaaris seguna 80-date muusikast ja kaasaegsest hispaaniakeelsest räpist. Ei mingit internetti ega muud meelelahutust, kohalikud mõnusasti aega veetmas, nii et elav jutuvadin kostub kaugeles. Ah selline see elu siis oligi umbes 35 aastat tagasi.