Tänaseks olime broneerinud bussireisi Vinalesesse, mis on eelkõige tuntud kui parim sihtkoht Havanast päevatripi kauguseks. Seal asuvad Kuuba mäed ning maa aluse jõega koopad, millesse turiste meelsasti mootorpaadi tuurile viiakse. Samuti on Vinales tuntud tubakaistanduse poolest. Ka meid viidi täna kõikidesse enamlevinud vaatamisväärsuste sihtkohtadesse, alustades kohaliku alkoholi tehase väikesest ruumist, liikudes edasi värviliste "eelajalooliste" koopamaalingute juurde ehk 1960. aastal värvilise kaljuseina plätserdise juurde, sealt edasi tubakafarmi ning lõpuks koopasse koos mootorpaadi tuuriga. Selline pesuehtne turistikas päev, kus ei ole mitte midagi ehtsat.
Meid hämmastas ehk kõige enam mootorpaatide kasutamine koopas sees, mis tekitas sinna tohutu vingu ning pani inimesed ühte kitsasse kaljuprakku paarikümneks minutiks ootama kuniks paadid jõuavad 15 inimese kaupa turiste koopast välja vedada. Atraktsiooni idee on hea, kuid läbiviimise professionaalse korraldamiseni läheb neil veel tükk aega.
Tubakafarm oli iseenesest lahe kogemus. Näha, kuidas tubakataime lehed tegelikult ka kuivavad ning mismoodi käsitsi tubakalehtedest sigareid keeratakse. Kohapeal pakkus sigarimeister ka soovijatele omatehtud sigarit mekkida ning julgemad võisid ka suveniiriks neid kaasa osta. Kraam oli üsna kange, mida seal pakuti. Kui sigareid guaavilehe sisse pakendatuna hoida, säilivad nad aasta, enne kui läbi kuivavad, kui panna punt veel plastkotti, siis kauemgi.
Üldiselt pakutakse Kuubal üsna igal sammul müüa rummi ja sigareid, mille tarbimisest võid end oimetuks tõmmata. Küll aga on siin mõned asjad üsna keeruliselt leitavad. Cocat neil pole, on aga kohalik koola, mida müüakse pooleteise liitrises pudelis, kui sul õnnestub vastav müügipunkt üles leida. Palju suurem defka kaup on aga pudelivesi. Kuubal ei ole kraanivesi joodav ning isegi hammaste pesu juurres tuleks kasutada pudelivett. Ka kohalikud joovad ise palju just pudeli- või filtreeritud vett, eriti arvestades, milline on organismi veekadu tulenevalt ilma soojusest. Seda enam paneb hämmastama see, et pudelivett pole eriti kuskilt saada. Ja kui leiadki poe, kus vett oli lademetes ning sinna järgmine päev tagasi jalutad, on riiulil sellel kohal haigutav tühjus ning oled taas kuivale jäänud. Vesi on aga elutegevuseks hädavajalik.
Hommikuks oli meil vesi otsas. Enne tuurile minekut ostsime hirmkalli raha eest poole liitrise veepudeli hotelli baarist kaasa, lootuses päeva peale kohata veel müügipunkte. Meie tuur kulges küll läbi turistides nõretavate punktide, kuid suveniiride müük neis kohtades on alles algjärgus, ent rummi ja sigarit, ka pina coladat saab igal pool, mitte aga vett. Kui väljaspool Havanat endale kokteili tellida, saab selle reeglina alkoholivabana ning rummi pudel antakse kõrvale - vala ise endale nii palju kui soovid kokteili sisse. Veidi harjumatu ja natuke ohtlik.
Oma vee otsinguid jätkasime õhtul hotelli tagasi jõudes. Pood, kust eelmised pudelid saime, oli tühi. Kõndisime nõutult mööda tänavaid ringi, jõudsime Havana Libre hotelli juurde, kust lootsime alkoholipoest vett saada, ent see suleti meie silme all. Üks restorani sisseviskaja, kus õhtu lõpuks ka einestasime, pakkus meile restoranist vett osta, kuid selle hind on poe või vanalinna tänavatel müüdavaga võrreldes topelt. Offline Google Maps kuvas meile poole kilomeetri kaugusel veel ühte Panamerica poodi, mis on meie mõistes nagu valuutapoed. Võtsime suuna sinna ja jõudsime uksest sisse just hetkel, kui nad sulgesid ja kassat lugesid, paludes meil hommikul naasta. Selleks hetkeks oli mu kehas juba selline vee nälg, et võtsin kasutusele oma olematu hispaania keele oskuse, manades ette nukrad kutsikasilmad, paludes siiski võimalust vett osta, mille peale leti taga olnud kutt lõpuks leebus, meile neli pooleliitrist veepudelit müüs oluliselt kallima hinnaga, ent janu ajab härja kaevu ja lõpuks oli vesi meil olemas. Lapsepõlves vaadatud Mehhiko seepidest oli siiski natuke ka kasu.
Kohtasime ka oma hotelli uksel esimesi eestlasi, kes reisivad kaheksakesi ja umbes samasse kanti kui meie. Et me pole oma taksomurele veel lahendust leidnud, siis küsisin neilt, kust nad endale sõiduki on leidnud. Nojah, 8 inimest on natuke midagi muud kui kaks ehk meie jutt jäi lühikeseks. Meil on küll eile õhtuselt giidilt pakkumine kellegi autole koos juhi ja giidiga, kuid küsitav summa on veidi ebamõistlikult kõrge. Ma tean, et see teenus on kallis, kuid meile pakutud hinnale on lisatud veel päris kopsakas vahendustasu. Eks kohalikud teavad, et turistilt tuleb raha ära võtta ning nad püüavad tunnetada, kus on ärimehelik piir. Eks näis, homme hommikul peame igatahes auto leidma ja müüdid sellest, kuidas juhiga auto leidmine saarel trippimiseks on imelihtne, ei vasta meie kogetuna tõele. Ah, küll see kuidagi lõpuks ikkagi laheneb.
Homme hommikul tuleb meil teha Havana hotellist check-out ning kuni tänase õhtuni ei olnud meil veel edaspidiseks muid majutusi olemas, kui üksnes viimaseks ööks Havanas, mille panime ka eile lõpuks paika. See ei ole päris minu stiil reisida, sest mulle ei meeldi reisil lisastressi tekitada ja aega kulutada öömaja otsimisele, panne sellega ka M-le paraja pinge peale, kuid Kuuba oli minu jaoks Eestist vaadatuna kuidagi hoomamatu ning kohapeal sain alles paremini aru, kuidas see kõik siin toimib. Kui reeglina soovitatakse Kuubal majutust vaadata kohapealt, küsides eelmisest majutuskohast järgmisesse soovitusi, siis meie hotell on selles osas nii apaatne ja anonüümne kui olla saab ning siit väga infot küsida pole mõtet.
Kuuba hotelle ei ole enamjaolt ka levinud majutusportaalides ning siin olevad rahvusvahelised hotelliketid on riigi majandada, mistõttu nende kvaliteet ei vasta tavapärasele standardile ning hind on oluliselt kallim kui mujal. Lõpuks leidsin googeldades siiski kohalikud turismiagentuuride lehed ning sain nende kaudu meile järgmised ööd ära broneeritud. Lõpuks ometi on meil majutused reisi lõpuni nüüd paigas, kuid arvestades ka, et alates homsest lahkume igasugusest wifi piirkonnast, siis teisiti ma päris täpselt meie reisi ka ette ei kujutaks.
Kuuba on kiiresti arenev ja kiiresti muutuv maa. Ilmselt on paari aasta pärast siin juba pea kõikides hotellides ja linnades wifi üsna lihtsalt kättesaadav, kuid kohalikud kasutavad juba praegu hoolega ära kõiki neile antud tehnilisi võimalusi. Nii on kõigil nutitelefonid, paljudel ettevõtmistel oma veebilehed ja Facebooki lehed. Kuuba ei ole täna enam see, mis ta oli mõni aasta tagasi, kui riik oli maailmale suletud. Ja päris kindlasti on Kuuba juba 10 aasta pärast tundmatuseni muutunud millekski muuks. Milliseks, seda näitab aga aeg.
Meid hämmastas ehk kõige enam mootorpaatide kasutamine koopas sees, mis tekitas sinna tohutu vingu ning pani inimesed ühte kitsasse kaljuprakku paarikümneks minutiks ootama kuniks paadid jõuavad 15 inimese kaupa turiste koopast välja vedada. Atraktsiooni idee on hea, kuid läbiviimise professionaalse korraldamiseni läheb neil veel tükk aega.
Tubakafarm oli iseenesest lahe kogemus. Näha, kuidas tubakataime lehed tegelikult ka kuivavad ning mismoodi käsitsi tubakalehtedest sigareid keeratakse. Kohapeal pakkus sigarimeister ka soovijatele omatehtud sigarit mekkida ning julgemad võisid ka suveniiriks neid kaasa osta. Kraam oli üsna kange, mida seal pakuti. Kui sigareid guaavilehe sisse pakendatuna hoida, säilivad nad aasta, enne kui läbi kuivavad, kui panna punt veel plastkotti, siis kauemgi.
Üldiselt pakutakse Kuubal üsna igal sammul müüa rummi ja sigareid, mille tarbimisest võid end oimetuks tõmmata. Küll aga on siin mõned asjad üsna keeruliselt leitavad. Cocat neil pole, on aga kohalik koola, mida müüakse pooleteise liitrises pudelis, kui sul õnnestub vastav müügipunkt üles leida. Palju suurem defka kaup on aga pudelivesi. Kuubal ei ole kraanivesi joodav ning isegi hammaste pesu juurres tuleks kasutada pudelivett. Ka kohalikud joovad ise palju just pudeli- või filtreeritud vett, eriti arvestades, milline on organismi veekadu tulenevalt ilma soojusest. Seda enam paneb hämmastama see, et pudelivett pole eriti kuskilt saada. Ja kui leiadki poe, kus vett oli lademetes ning sinna järgmine päev tagasi jalutad, on riiulil sellel kohal haigutav tühjus ning oled taas kuivale jäänud. Vesi on aga elutegevuseks hädavajalik.
Hommikuks oli meil vesi otsas. Enne tuurile minekut ostsime hirmkalli raha eest poole liitrise veepudeli hotelli baarist kaasa, lootuses päeva peale kohata veel müügipunkte. Meie tuur kulges küll läbi turistides nõretavate punktide, kuid suveniiride müük neis kohtades on alles algjärgus, ent rummi ja sigarit, ka pina coladat saab igal pool, mitte aga vett. Kui väljaspool Havanat endale kokteili tellida, saab selle reeglina alkoholivabana ning rummi pudel antakse kõrvale - vala ise endale nii palju kui soovid kokteili sisse. Veidi harjumatu ja natuke ohtlik.
Oma vee otsinguid jätkasime õhtul hotelli tagasi jõudes. Pood, kust eelmised pudelid saime, oli tühi. Kõndisime nõutult mööda tänavaid ringi, jõudsime Havana Libre hotelli juurde, kust lootsime alkoholipoest vett saada, ent see suleti meie silme all. Üks restorani sisseviskaja, kus õhtu lõpuks ka einestasime, pakkus meile restoranist vett osta, kuid selle hind on poe või vanalinna tänavatel müüdavaga võrreldes topelt. Offline Google Maps kuvas meile poole kilomeetri kaugusel veel ühte Panamerica poodi, mis on meie mõistes nagu valuutapoed. Võtsime suuna sinna ja jõudsime uksest sisse just hetkel, kui nad sulgesid ja kassat lugesid, paludes meil hommikul naasta. Selleks hetkeks oli mu kehas juba selline vee nälg, et võtsin kasutusele oma olematu hispaania keele oskuse, manades ette nukrad kutsikasilmad, paludes siiski võimalust vett osta, mille peale leti taga olnud kutt lõpuks leebus, meile neli pooleliitrist veepudelit müüs oluliselt kallima hinnaga, ent janu ajab härja kaevu ja lõpuks oli vesi meil olemas. Lapsepõlves vaadatud Mehhiko seepidest oli siiski natuke ka kasu.
Kohtasime ka oma hotelli uksel esimesi eestlasi, kes reisivad kaheksakesi ja umbes samasse kanti kui meie. Et me pole oma taksomurele veel lahendust leidnud, siis küsisin neilt, kust nad endale sõiduki on leidnud. Nojah, 8 inimest on natuke midagi muud kui kaks ehk meie jutt jäi lühikeseks. Meil on küll eile õhtuselt giidilt pakkumine kellegi autole koos juhi ja giidiga, kuid küsitav summa on veidi ebamõistlikult kõrge. Ma tean, et see teenus on kallis, kuid meile pakutud hinnale on lisatud veel päris kopsakas vahendustasu. Eks kohalikud teavad, et turistilt tuleb raha ära võtta ning nad püüavad tunnetada, kus on ärimehelik piir. Eks näis, homme hommikul peame igatahes auto leidma ja müüdid sellest, kuidas juhiga auto leidmine saarel trippimiseks on imelihtne, ei vasta meie kogetuna tõele. Ah, küll see kuidagi lõpuks ikkagi laheneb.
Homme hommikul tuleb meil teha Havana hotellist check-out ning kuni tänase õhtuni ei olnud meil veel edaspidiseks muid majutusi olemas, kui üksnes viimaseks ööks Havanas, mille panime ka eile lõpuks paika. See ei ole päris minu stiil reisida, sest mulle ei meeldi reisil lisastressi tekitada ja aega kulutada öömaja otsimisele, panne sellega ka M-le paraja pinge peale, kuid Kuuba oli minu jaoks Eestist vaadatuna kuidagi hoomamatu ning kohapeal sain alles paremini aru, kuidas see kõik siin toimib. Kui reeglina soovitatakse Kuubal majutust vaadata kohapealt, küsides eelmisest majutuskohast järgmisesse soovitusi, siis meie hotell on selles osas nii apaatne ja anonüümne kui olla saab ning siit väga infot küsida pole mõtet.
Kuuba hotelle ei ole enamjaolt ka levinud majutusportaalides ning siin olevad rahvusvahelised hotelliketid on riigi majandada, mistõttu nende kvaliteet ei vasta tavapärasele standardile ning hind on oluliselt kallim kui mujal. Lõpuks leidsin googeldades siiski kohalikud turismiagentuuride lehed ning sain nende kaudu meile järgmised ööd ära broneeritud. Lõpuks ometi on meil majutused reisi lõpuni nüüd paigas, kuid arvestades ka, et alates homsest lahkume igasugusest wifi piirkonnast, siis teisiti ma päris täpselt meie reisi ka ette ei kujutaks.
Kuuba on kiiresti arenev ja kiiresti muutuv maa. Ilmselt on paari aasta pärast siin juba pea kõikides hotellides ja linnades wifi üsna lihtsalt kättesaadav, kuid kohalikud kasutavad juba praegu hoolega ära kõiki neile antud tehnilisi võimalusi. Nii on kõigil nutitelefonid, paljudel ettevõtmistel oma veebilehed ja Facebooki lehed. Kuuba ei ole täna enam see, mis ta oli mõni aasta tagasi, kui riik oli maailmale suletud. Ja päris kindlasti on Kuuba juba 10 aasta pärast tundmatuseni muutunud millekski muuks. Milliseks, seda näitab aga aeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar