Tagasilend: hädamaandumine Jacksonvilles

Mu esimene mõte tänase postituse kohta oli teha see tagasivaatena Kuubale, kuid see teema peab jääma ootele, sest mõned mud emotsioonid vajavad väljakirjutamist. Tänane päev on olnud kõike muud, kui see, mida arvasin ja ette kujutasin.

Alustasime hommikut kaunilt päikesepaisteliselt oma hotelli katuseterrassilt vaatega merele, taamal paistmas suur korsten, mille otsas põles hele leek koos musta suitsuga. Palusime endale hotellist lennujaama sõitmiseks takso tellida ning käisime veel viimast korda Havana vanalinna nautimas ja ühtlasi ka lennujaama sõitmiseks raha vahetamas. Kuigi lootsime tavalist sõiduautot, ootas meid ees roheline vanakooli Ameeriklane, millele oli paigaldatud 3,9 liitrine Fiati mootor, elektriaknad, kaasaegne audio süsteem ning Kia rool, nii et peale välimuse polnud seal originaalist palju järgi. Õõtsusime lennujaama tubli pool tunnikest, kuulates eesistmel istuva kõrendist kuti inglisekeelseid selgitusi oma kodumaa kohta – kõige muuga oli ta rahul, ainult tugev saastatus, mis tervist rikub, häiris teda.

Hommikul rõõmustasin, et same alustada täna oma koduteed, lootuses teisipäeva õhtuks kenasti omas kodus tagasi olla, peale kolme lendu ja peaaegu 24 tundi. Hommikul jõudsime lennujaama veidi peale kella 10, ent Air Canada leti ääres oli siis juba lennujaama terminali välisukseni looklev saba. Kuna Havana lennujaamas iseteeninduskioske pole, siis polnud selline saba ka kuigi üllatav, sest vanasti olid lennujaamades alati sellised pikad looklevad sabad, kui veebis veel check-ini teha ei saanud. Ainult et see saba ei liikunud karvavõrdki.

Natuke hiljem kuulsime ühelt reisijalt, kes varem on stjuuardess olnud, et Air Canadal on mingi elektrooniline problem ning lennud seisavad üle maailma, sest nende IT süsteem on maas ja seega ei saa lennujaam välja printida ei boarding passe ega pagasikleepse. Kui alguses olid inimesed entusiastlikud, siis peagi sumin vaibus, muutus vaiksemaks ning lõpuks istusid kõik kas põrandal või oma kohvrite otsas. Havana lennujaamas ei ole tasulist wifit ka väljuvate lendude alas, vaid alles peale turvakontrolli, nii et aja surnuks löömiseks ei olnud seal mitte midagi teha.

Tänaseks lubas ilmateade alates lõunast vihma ning juba lennujaama jõudes olid taevas tumedad ähvardavad pilved, kuigi vihmahooaeg algab Kuubal alles aprillist ja kestab siis üsna lakkamatult novembrini. Kui olime umbes paar tundi juba põrandal istunud looklevas sabas väljuvate lendude terminalis, läks taevas äkki veel tumedamaks ning algas lakkamatu sadu. Vett kallas nii tugevalt, et ka sekundiks vihma kätte jäädes olid inimesed täiesti läbimärjad.

Kuuba on selles mõttes huvitav paik, et peale sigarite ja rummi ei ole siit suurt midagi kaasa tuua ja needki on samad, mis Eestiski saada. Lennujaamas igavusest ringi jalutades märkasin üht müügiletti, kus lisaks krõpsudele ja jookidele müüdi ka mingeid komme. Kuskilt polnud küll näha, kas kommid on kohalikud või mitte, ent see oli parim lootus midagi kaasa osta. Hindadega on siin ka omaette lugu. Kui hind isegi väljas on, siis ei pruugi see käsitsi kirjutatud osaliselrt loetamatu silt olla õige asja ees. Kui olin ära seisnud küll lühikese, ent igaviku võtva järjekorra, sest müüjal oli klientide teenindamise asemel vaja vahelduva eduga konsulteerida kassalindiga, teha inventuuri, suhelda tuttavatega ning tegeleda kõige muuga, ära seisnud, siis kassas selgus, et meie viimasest rahast kahe kommipaki jaoks ei jagu ning lõpuks ei saanudki ma päris täpselt aru, mis see kommipakk maksis, ent kätte ma ta sain. Kuna Kuuba rahaga väljaspool Kuubat midagi teha ei ole, on mõistlik siin viimane raha pigem ära kulutada. Tol hetkel ma veel ei teadnud, et meie lend ikkagi plaanipärasel ajal välja ei lähe.

Kolm tundi peale ootamist saadi süsteemid siiski kuidagi nii palju korda, et väga pikaldaselt hakkas rahvamass vaikselt liikuma. Kui check-ini letini jõudsime, selgus, et seekord olime teinud vea netis check-ini tehes – tänu sellele tulid meie boarding passed eriti aeglaselt süsteemist välja ja kõrval leti taga jõudis teenidjaa vahepeal neli reisiseltskonda lennukile saata, kes eelnevat check-ini teinud ei olnud. Lihtne tõde edaspidiseks: kui on riik, kus nett pole eriti kättesaadav, tasub check-in teha lennujaamas.

Lõpuks pagas ära antud ja boarding passed käes, kiirustasime piiri- ja turvakontrolli. Meie lennu uue väljumisajani (muudetud 12:30 pealt 14:30 peale) oli jäänud 22 minutit. Meid suunati turvakontrolli kiirliinile, ent see oli nii ülerahvastatud ja liikus sama aeglaselt kui tavakontroll. Lõpuks saime turvakontrollist läbi ning kiirustasime väravasse, kus ootas meid juba lennukitäis rahvast ees. Seal oli ka wifi, millesse saime kiiruga oma veel kasutamata tunnikaartidega sisse logida ning jooksu pealt kodustele teada anda, et meie lend viibib. Hetk hiljem olime juba bussis ning istusime lennukis. Lõpuks lahkus meie Air Canada lend AC1875 Havanast Toronto poole kell 16 päeval.

Me polnud hommikust saadik söönud ning ma ootasin pikisilmi, et teenindaja söögi- ja joogikäruga meieni jõuaks, et saaksime sealt midagi osta. Äkki tundsin õhus mingit imelikku lõhna, sellist kerget kärsakat. Küsisin M-lt kas ka tema tunneb lõhna, ta noogutas. Vaatasin ringi, kuidas inimesed samal hetkel hakkasid imeliku lõhna üle omavahel arutama ning stjuuardess otsis kohta, kust lõhn pärit on. Hetk hiljem lükkas kapten turvavöö sildi põlema ning lennuk hakkas kiiresti laskuma. Istusin keskmisel istmel, vaatasin aknast välja nägin üksnes vett ümberringi. Peale Hiiumaa lennukiga alla kukkumist 2001. aasta 23. novembril, istub M alati tiivast taga pool akna all, et näha maapinda. Küsisin, kas ta maad näeb, ta vastas jaatavalt. Vaatasin, kuidas meri meile kiiresti lähemale tuli, kuigi laskumine oli tunnetuslikult üsna sujuv. Jõudsin vaid mõttes palvetada.

Ma ei taibanud päris täpselt kus me oleme. Kartsin vette maandumist, sest vesi ei ole kindlasti soe ning ujuda ma ei oska, aga vett oli ümberringi väga palju. Hetk hiljem teavitas stjuuardess inimesi läbi mikrofoni, et teeme erakorralise maandumise Savannas, Georgia osariigis USAs ning seejärelt, et maandume mõne minuti pärast hoopis Jacksonville, Floridasse. Kellelgi minu istumiskoha lähedal oli samasugune hirm vette maandumise ees nagu mul, kuid stjuuardess rahustas, et maandume siiski kenasti lennujaama, ainult päästeautod saadavad meid, et kõik turvaline oleks.

Lennukis oli vaikne, ilma et keegi seda ilmselt päriselt märganud oleks. Kõik ootasid edasist infot, mis nüüd saama hakkab. Kapten andis korraks teada, et tegemist on kerge tehnilise rikkega ja maandume peagi ning stjuuardess vabandas, et kapten hetkel rohkem rääkida ei saa, sest tal on veidi tegemist. Arvestades olukorda, olid lennusaatjad väga rahulikud ning äärmiselt meeldivad.

Kui lennuk korralikult maandunud oli ning end maapinnal turvaliselt tundsime, tuli kapten kokpitist välja ja seletas olukorda: mingi tiivik, mis peaks end automaatselt välja lülitama, ei teinud seda, mines kärssama ning kokpit oli olnud üleni suitsu täis. Õnneks piloodid taipasid juhtuma hakkavat kohe, kui nad veidrat lõhna tundsid ja tõmbasid endale hapnikumaskid pähe. Kapteni 12 aastase kogemuse juures oli see esmakordne juhtum, kuid õnneks olid nad sama situstasiooni simulaatoris varasemalt korduvalt harjutanud. Oh, mul oli siiras hea meel, et me olime turvaliselt maandunud professionaalsete lendurite ja suurepärase meeskonna käe all ning hea, et saime kõiki neid detaile teada hiljem ning mitte lennu ajal.

Kui olime maandunud, lubati meil lennukis ringi käia, tualette kasutada ning stjuuardessid pakkusid vett juua. Sain lõpuks ometi oma tuned kestnud janu veidi leevendada. Umbes tunnike hiljem jagasid nad laiali ka kõik pardal olnud snäkid, kuid paraku võileiba ega mud sööki nad tulenevalt seadusandlusest pakkuda ei tohtinud. Me olime ootamatult USA pinnal maandunud võõrast riigist tulev lennuk ehk teisisõnu me olime justkui pagulased, kellel polnud mingeid õigusi, mida kapten ka igaks juhuks korduvalt kinnitas. Veel ei olnud selge, mis meist tegelikult edasi saab. Minu ees istunud sakslastest 70 aastane proua ja 80 aastane härra, kes istusid kumbki üle vahekäigu, hoidsid teineteisel veel südamlikult käest kinni kogu hilisema lennukis viibimise aja. See oli väga liigutav vaatepilt.

Kolm tundi hiljem selgus siiski, et viga kohapeal kohe kiiresti parandada ei saa ning me peame lennukist maale saama. Meie lennumeeskonnal sai vahetuse aeg läbi, nad olid hommikul viiest saadik juba üleval olnud ja ausalt öeldes olid nad puhkuse igati auga välja teeninud. Olid nad ju meid turvaliselt maale toimetanud, jäädes lõpuni professionaalseks ning huumorimeelseks, mida tervitasid reisijad aplausiga nii lennuki maandumisel kui hiljem, kui tollitsoonis juba istusime ja lennuki meeskond hotelli puhkama lasti, meeskond lahkus ja teistkordse suure aplausi osaliseks sai.

USA ja Kuuba poliitilised suhted on hetkel keerulised ning see ei teinud meie olukorda sugugi kergemaks. Meil oli umbes 200 inimest, kellel enamikul puudus USA visa ning USA IRS ei osanud meiega mitte midagi esimese hooga peale hakata. Lõpuks lasti meid siiski tollitsooni istuma, organiseeriti meile Jacksonville lennujaama poolt võileivad, väiksed pitsad ja pudelivesi ning anti kõigile soovijalile võimalus käia korraks värsket õhku hingamas või suitsul. Esimese info kohaselt pidi uus lennuk Torontost kohale jõudma veidi peale 23 ning südaöö paiku pidime Toronto poole teele asuma, et umbes 2:30 öösel Torontos maanduda ning siis seal edasi vaadata kuidas keegi oma uuele jätkulennule saab. Praeguseks, kirjutamise hetkeks on kell saanud õhtul 23:33 ning viimase info kohaselt maandume Torontos alles hommikul 4:30. Tegelikult ei ole vahet mis kell, peaasi, et lõpuks turvaliselt kohale jõuame.

Ausalt, mul on siiras hea meel olla kahe jalaga maa peal, tervena ja turvaliselt. Meil läks kõik väga hästi ning ma olen südamest tänulik, et oleme olnud hoitud. Tahaks koju, väga. Ma olen nõus ootama ükskõik kui kaua selleks, et jõuda koju tagasi elusalt, tervelt ja turvaliselt. Pealpool pilvi paistab küll päike või säravad tähed, ent päris kindlasti on inglid meid täna hästi hoidnud. Ma soovin, et inglid hoiaksid meid ka terve edasise tee. Olen siiralt tänulik. Aitäh!