Horvaatia: puhkus läbi puhatud

Splitis oli üks koht, kus me veel käinud polnud ja kuhu soovisin minna - Marjani park linna servas, kust pidi avanema kaunis vaade alla linnale. Navigeerisime GPS-ga kohale, kuid avastasime enda eest äkitselt tõkkepuudega piiratud tee. Selgus, et Marjani parki saab autoga ainult erilubadega ja selleks, et pargis veidi ringi jalutada, tuli tee äärde leida vabam serv kuhu auto jätta. Õnneks oli aeg alles hommikune ja seega inimesi veel vähem. Jalutasime veidi mäest üles, kuid puud on nii hoolega ette kasvanud, et head vaadet sealt siiski ei saanud.

Märkasime kaardilt, et pargi teises servas asub juudi kalmistu kõrval kohvik, kuhu saab autoga üsna lähedale ja otsustasime hoopis sinna sõita. Kohviku juurest avaneb tõesti Spliti vanalinnale, sadamale ja merele väga ilus vaade. Samas on ka avalik foto tegemise punkt - selline päikesepatareidega kaetud post, millel on oma Wifi. Ühendad end Wifisse ära, laed alla äpi, siis astud posti ja linnavaate vahele, saad end telefonist otse kenaks sättida ja kui valmis oled, teleoni ekraanil pildistamise nuppu vajutada ning aparaat teebki ise 4 pilti järjest, mille saad oma telefoni alla laadida või soovi korral ka otse postkaardina paari euro eest kellelegi teele panna. Jube kihvt lahendus ja e-lembeses Eestis oleks see küll väga äge.

Soe Horvaatia kesksuvine päike oli õhu mõnusalt kuumaks kütnud. Istusime mäe nõlval olevasse kohvikusse maha ja tellisime endale ühe Coca. Veidi hiljem laekus koos Cocaga lauda ka arve, maksmiseks sularahas. Kuna oli meie reisi viimane päev, siis olime kõik kohaliku sularaha eelmine õhtu hakkama pannud. Teenindaja nentis aga kurvalt, et alla 200 kuna ehk ca 30 euro kaardiga maksta ei saa. Lõpuks leppisime kokku kaardimakse võimaluse 100 kuna peale, tingimusel, et menüüst midagi juurde leiame. Ja siis avastasime, et kohvik pakub ainult jooke. Pudel veini hommikul kell pool üksteist võtta oleks olnud justkui kentsakalt vara. Vaatasime teineteisele korraks nõutult otsa - no mis seal ikka, oleme ju puhkusel ja tellisime mulle Margarita. Kusagil maailmas on ju kell ikka peale kella viit õhtul, nii et kokteiliks pole kunagi ehk liiga vara. Iseasi on see, et reisi jooksul on neid nüüd mõnusasti tarbitud ja ilmselt oleks siia peale mõistlik üks detox kuur ehk alkovaba periood teha.

Seekordsel reisil ei olnudki me veel kordagi korralikult shopanud. Korra küll üritasime, aga sellest ei tulnud midagi head välja. Kuna täna oli meil veel piisavalt aega, sest lend läks alles õhtul 21 ajal, siis keerasime auto nina suurde kaubanduskeskusesse. Juba reisile tulles mõtlesime, et kui läheb suuremaks ostlemiseks, saame oma käsipagasid teha äraantavaks pagasiks ning osta mingi seljakoti vms juurde käsipagasina. Mõeldud-tehtud.

Kui olime oma shopingutuurilt tagasi, läks parklas asjade ümberpakkimiseks. Tuulasin kõik kotid ja kohvrid laiali, et saada parem ülevaade, mis meil täpsemalt on ja kuhu midagi paremini mahub. Meie auto pagasiruum ja ümbrus nägi välja nagu tõeline mustlaslaager. Pool tundi hiljem oli aga kõik viksilt ja viisakalt kohvrites.

Horvaatias, nagu paljudes teistes riikides, kasutavad ametlikud taksojuhid lisaks oma taksotellimustele ka mõnda kaasaegset sõidujagamise äppi. Meid viis lennujaama ametlik takso, mille tellisime läbi Uberi ja säästsime sellega ca 3 korda hinnavahet, teenus oli aga sisuliselt meile sama. Taksojuht kukkus lobisema, kuidas täna toimub suur EM-i jalkamatš siinsamas Splitis ja kuna horvaadid on kõik juba emapiimaga jalkafänluse kaasa saanud, oodatakse õhtut meeletu ärevusega ning linn on puupüsti rahvast täis. Ka enamikes suveniiripoodides müüakse mingit jalkaga seotud nänni või särke, kuhu saad oma nime lasta peale kohapeal kanda või ripuvad mööda sõitvates autodes peeglite küljes jalkameeskonnale vihjavad nännid. Tõelisele jalkafännile on Horvaatia oma jalkakultuuriga kindlasti põnev kogemus, sest see on kahtlemata teema, mis kirgi kütab.

Spliti lennujaam on üsna tiheda liiklusega, kuid alles väga hiljuti on avatud alles uus terminal, kuhu nad pole end õieti jõudnud sissegi seada. See on ka esimene kord, kus näen, et netis check-ini tegemine pole võimalik ning check-ini laudade kohal ripuvad sildid All flights ehk kõik lennud. See omakorda tähendab, et kogu see mass, mis lennujaama jõuab, võtab end kuhugi suvalisse kohta sappa, olenemata sellest millal neil lend läheb. Õnneks tulime meie lennujaama varakult, nii et pikad looklevad sabad meid ei heidutanud. Veidi hiljem märkasin seina ääres ka iseteeninduskioskeid, kus meil õnnestus ise check-in siiski ära teha ja pagasikleepsud kohvri külge välja printida, nii et jäi vaid seista pagasi äraandmise sabas. Kui reeglina pagasilauda minekuks peavad sul kohvril kleepsud juba enne küljes olema, siis kohapeal selgus, et seal tegi pagasilaud ka tavalist check-ini. Tädi vaatas meie paberid üle, rebis kleepsud kohvritelt ära ja tegi check-ini pagasile uuesti - automaat oli mõlemad kohvrid minu nime külge pannud ja tädile see ei meeldinud. Paljudes riikides reisides on meil kohvrid samuti olnud registreeritud ühele nimele, ent seni pole see kuskil probleemi tekitanud kuniks pagasi koguarv broneeringu kohta pole ületatud.

Oma reisi esimesel täispikal päeval sadas tõsiselt, nii et ostsime Hvari saarelt endale pikad vihmavarjud, mis meiega reisi lõpuni kaasa tegid ja veelgi paaril korral vaja läks. Mul oli sportlik huvi, kas pika vihmavarjuga turvakontrollist läbi saab ja lennukisse lastakse, sest kohvrisse seda äraantavasse pagasisse panna ei saa. Turvakontrollis kommenteeris turvaneiu vaid, et ainsana ei luba Aeroflot Šeremetjevo lennujaama vihmavarju kaasa võtta, mujale lenda palju tahad. Nii tuligi meie valge vihmavari koos meiega koju välja.

Spliti lennujaama uus osa on alles veel sisse seadmisel. See tähendab, et söögikohtade asukohad on küll olemas, ent osa neist veel suletud, kuid menüü on sisuliselt igal pool äravahetamiseni sarnane - kuivad võileivad, Pringelsi kartulikrõpsud ja mõned karastusjoogid. Kuigi võileibu pakutakse Horvaatias paljudes kohtades söögina, siis on seejuures hämmastav, kui kehvad nende tehtavad võikud on. Reeglina on need ilma igasuguse määrdeta ja rohkem saia kui sisu, nii et kõik käib suus ringi ja raske on kurgust alla saada, aga mis sa hädaga ikka ära teed. Ka duty free poed olid alles sisustamisel ja avatud vaid üks, sellegi riiulid alles täidetud osaliselt. Muus osas oli lennujaam siiski uus ja üsna mugav. Loodetavasti saavad seal asjad paremini toimima, kui nad lõpuks on suutnud end sisse seada.

Horvaatias on veel üks huvitav fenomen - kui muidu ei pane slaavi kultuuri väga kuskil tähele, siis õhtuti restorani ukse ette tekkivad sisseviskajad on seal viimase piirini üles löödud seksikad tibid ja ka lennujaama personal ning turvatöötajad pigem noored hoolitsetud naised, kes ei pea paljuks tööl vormiriietuse juures siseruumis peas päikseprille või kõrvas suuri peole omaseid kõrvarõngaid kanda, juuksed ja meik on aga alati tehtud ja sätitud.

Teenindajad on kogu meie reisi jooksul olnud üldse meeldivalt vahetud ja üsna abivalmid. Meenub hommik Tucepi hotellis, kus otsisin hommikusöögilauda õues, kuhu M end jubaoli sättinud, aga ei leidnud teda kuskilt. Kuniks ma nõutu näoga ringi vaatasin, tuli minu juurde meeskelner, kes küsis, kas otsin lauda, kus istus habemega mees punase särgiga. Saanud noogutuse vastuseks, juhatas ta mind õige laua juurde. Vat see on alles teeninduse tase!

Meie reis läks tegelikult tervenisti hästi. Juba reisi alguses märkasin, et meie Horvaatiasse viivale lennul oli stjuuardessiks piltilus naine Julge Ingel, nii kulges ka meie ülejäänud reis justkui osaliselt ingli puudutusega, selliselt sujuvalt, turvaliselt ja üsna plaanipäraselt.

Horvaatia oma loodusega on kaunis sihtpaik, kuid turismi kõrghooajal on ilmselgelt riik tugevasti ülerahvastatud ja ilmselt oleks see nauditavam mõnel madalhooajal enam. Meil vedas ka ilmaga - vihma saime üksikutel päevadel ning enamjaolt oli õues sooja kuni 26 kraadi, mis meile on mõnus, kuigi juulikuised temperatuurid on reeglina kuni 10 kraadi kõrgemad. Mägesid ja merd on siin kõikjal ning loodus on ilusate koskede osas eriti helge olnud. Klassikalise puhkusesihtkohana on Horvaatia kahtlemata koht oma väikeste nunnude kuurortlinnadega, kus võib mõnusasti veeta nädala sooja päikese käes helesinises meres stressivabalt mõnusaid kokteile nautides.

Eilse ja tänase video panen ka siia meie reisiseikluse lõpetuseks.

Ritsikad, meri ja Spliti vanalinn

Päike tõuseb siin hommikul vara ning koos päikesega soojeneb koheselt ka õhk. Kella 10ks oli juba 26 kraadi sooja, nii et täpselt mõnusalt parajalt, et end hotelli ette mere äärde lamamistoolidele sooje päikesevanne sättima seada. Olen tihti päikesekreemi kasutamise osas veidi segaduses - millise faktoriga kreemi millal kasutada, nii et ikka jume ka peale jääks, aga päriselt ära ei põleks. Mingi hetk avastasin oma kella pealt võimaluse UV indeksi jälgimiseks ning üldises plaanis on mu teooria paika pidanud nii Eestis kui mujal - kui UV indeks on alla 3, pole mõtet ka väga sooja ilmaga päikesekreemi sisuliselt peale panna, sest parimal juhul põleb ära vaid siis, kui sõna otseses mõttes tundide kaupa päikese käes praadida. Mis sellest indeksist aga üle läheb, tahab juba päikesekreemi saada. Hommikusel ajal oli õues siin küll soe, ent UV näitas madalat indeksit ja nii otsustasin peale soolases vees, mis oli juba mõnusalt soe hommikutundidel ja mis oma soolasuse tõttu lasi kehal lihtsalt vees hulpida, ujumist kehal päikese käes lihtsalt kuivada, ent ära õnneks ei põlenudki. Ah, selline hommikune lebotamine, lihtsalt soojas merevees suplemine ning päikese käes beežitamine, see on äraütlemata mõnus.

Selgelt on näha, et elu käib siin suuresti päikese järgi. Nii on hotellide hommikusöögi ajad pigem varajased, kell 7-9 või 10 ning reeglina toast välja kirjutamise aeg ka kell 10 tavapärase muu maailma kella 12 asemel. Õnneks tuli meie tänane hotell meile vastu ja pikendas toast lahkumise aega kella 12ni. Kui mere äärest, midama järjepidevalt millegipärast basseiniks tahan nimetada, tuppa tulin veidi peale kella 11, et asjad pakkida ja hakata minema sättima, ei saanud ma tuppa enam sisse - süsteem oli kaardi lukustanud ja tuli eraldi minna vastuvõttu, et uuesti tuppa pääseda. Automaatika on üldiselt tore asi, kuid erandid sellele ei meeldi. Õnneks saab enamjaolt inimene süsteemi erandeid luua ja nii olime rõõmsalt oma toas mõni hetk hiljem tagasi.

Autopraam Korcula saarelt Splitti käib kaks korda päevas - hommikul kella 6 ajal ning peale lõunat 13:45. Kui sellest maha jääda, on järgmine võimalus alles päev hiljem, seega soovisime olla sadamas pigem varakult. Meil oli praamile küll pilet ette ostetud, ent see ei garanteeri veel praamil kohta ja autod pannakse peale elavas järjekorras. Sadamasse jõudsime umbes poolteist tundi enne laeva väljumist, parkisime auto praamisappa ära ja läksime linna peale jalutama.

Vela Luka, kust praam Splitti läheb, on väike sadama- ja tööstuslinn. Ega seal suurt midagi teha ega vaadata pole. Umbes poole tunniga saab tervele vanalinna osale tiiru risti ja põiki peale teha. Võtsime pagarist paar saiakest kerge nälja kustutamiseks ning jalutasime vaikselt sadamasse tagasi. Praam oli juba sildunud, kui uuesti auto juurde jõudsime. Esimese ehmatusega vaatasin seda väikest laeva ja imestasin, kuidas kõik autod sinna ära peaks mahtuma. Natuke aega hiljem laekus selle kõrvale aga umbes kaks korda suurem praam, võrreldes praeguste Hiiumaa-Saaremaa praamidega, umbes poolteist korda suurem laev. See võttis vabalt peale kõik sadamas olnud autod, nii et ruumi jäi veel ülegi. Kerge suvise tuulega varjulisel pingil soolast mereõhku nuusutada, vaadata mööda seilavaid purjepaate ja kiviseid Horvaatia saari, on idüll omaette. Kõigest 3,5 tundi hiljem olimegi juba Splitis tagasi.

Kui Horvaatias ringi käia, kuuleb väiksemates linnades ja looduses tihti korralikku konna- või ritsikakontserti, kuid senini polnud meil õnnestunud neid imeloomi tabada, kes sellise prääksuva tugeva heliga kogu õhu täidavad. Täna jäin vaatama, mida kohalik turvamees oma mobiiliga ühe posti peal nii hoolega pildistab ja lähemale minnes nägin ära selle mõne cm pikkuse putuka, kes ainult üksinda kogu ümbritseva platsi juba heliga kajama pani. On ikka võimsad tegelased.

Split, nagu nii mõnigi teine linn Horvaatias, omab vanalinnas hulka väikseid tänavaid, millel on küll nimed olemas, aga kaardile neid justkui kantud pole. Proovisime kolme erinevat kaardirakendust, ent neist ükski ei kuvanud meile meie vanalinna servas asuva 17-toalise butiikhotelli asukohta korrektselt. Lõpuks lippasin hotelli läheduses autost välja ja läksin jala kohale, et lasta endale seletada, kuidas me päriselt autoga hotellile lähedale saame. Selline teguviis on meie seekordse reisi jooksul üsna korduv, nii et seiklemist ja natuke otsimist on põnevusega jagunud igasse päeva. Ma ei kujuta ette, kuidas vanasti paberkaartidega üksnes hakkama saadi ja olen siiralt tänulik GPS rakenduste olemasolu eest.

Spliti vanalinn on kompaktne nagu ka teistel Horvaatia linnadel. Erinevalt aga teistest kohtadest tundub soojus siin kuidagi selline lämbe, mis higi kohe voolama paneb ja kuidagi kontidesse poeb, olgugi et samal ajal võib olla ka kerge tuuleke. Ilmselt aitavad sellele kaasa ka täiesti siledalt libedad kivimajadega ääristatud paekivi tänavad, mis päikesega end kuumaks kütavad ja õhtul veel tükk aega sooja õhkavad. Soe kliima on aga tegelikult tore. Nii mõnus on istuda õhtul oma hotellitoa rõdul, vaatega vanalinna kitsastele tänavatele ja kirjutada blogi ritsikate laulu saatel, ilma et jahe hakkaks.

Splitis on tänavakaupmehed päris palju valmis pingutama selleks, et turistilt tema raskelt teenitud raha kätte saada. Küsisime konkreetses suuruses t-särki, müüjal polnud seda, aga ta oli valmis kohapeal koheselt õigele suurusele ootetööna sobiliku kujunduse peale pressima ja vajadusel arveldama ka eurodes. Ausalt öeldes, päris meeldiv ja mugav teenindus, jätab mõnusalt personaalse mulje.

Üldises plaanis ongi läbi meie reisi olnud teenindus pigem selline meeldiv - mitte liigselt pealetükkiv, aga üldiselt vahetu, nii et jätad neile oma raha saadud teenuse eest meeleldi, ent tundub, et suuremat sorti tippimise kultuur siin samuti veel liigselt juurdunud pole. Teenindajad on tipi üle õnnelikud, aga ei eelda seda iga asja eest.

Homme saab olema meie reisi viimane päev. Kuna hotellist peame juba kell 10 lahkuma, lennuk läheb aga alles õhtul kell 21, siis saame oma päeva veel kenasti sisustada. Kuna Splitist väljalennul saab teha check-ini üksnes lennujaamas kohapeal ja mitte eelnevalt veebis, siis ilmselt tuleb meil lennujaama samuti veidi varem kohale jõuda. On veel vaid üks asi, mida ma olen tahtnud, aga pole jõudnud Horvaatias ära proovida - tuunikala carpaccio või steik, ent seda ehk jõuab veel hommegi.

Kuuvarjutusega Korcula

Dubrovnikust saab Splitti kahel viisil: kas mööda maad või läbi saarte. Kuna olime mööda maad juba selle tee korra läbinud, otsustsaime võtta ette tee üle vee. Kuigi laevaliiklus Aadria merel on tihe, siis autopraame liigub vähe ning Dubrovnik ja Split ei ole otseselt omavahel ühenduses. Kunagi olla olnud ka auto praam, mis ühendas mitmeid saari Dubrovnikust Splitti, aga praegu on on see vaid helesinine unenägu. Nii saab hetkel sisuliselt selle tee ette võtta autoga vaid läbi Korcula saare. Kiirpaate ehk jalakäijatele mõeldud katamaraane on aga palju ja nendega on saartevaheline liikumine lihtne.

Dubrovnikust Spliti poole ulatub pikem poolsaar, mille alguses asub Stoni linn, mille sõsaraks on Mali Ston. Neid kahte väikest linnakest ühendab omavahel ajalooliselt 7 km pikkune mäe otsa rajatud 40 torniga linnamüür, millest tänaseks on säilinud vaid 20 torni ja 5,5 km. Juba eemalt vaadates on see vapustav, nagu vaataks kohalikku miniversiooni Hiina müürist. On ikka viitsimist ja tahtmist olnud, et mäe otsa midagi sellist ehitada.

Tee läbi poolsaare Orebici sadamalinnakesse viib läbi mägede ja orgude ning viinamarjakasvanduste. Kõige ahhetama panevam vaatepilt on nauditav keset mägede oru serva asuva teise maailmasõja mälestusmärgi juurest, kuhu on üles loetletud kohalike külade kaupa nimeliselt kõik need, kes seal hukka said. Üldse on Horvaatia ajalugu olnud üsna verine ja sellel ma pikemalt peatuma ei hakka. Küll aga avaneb mälestusmärgi vaateplatvormilt imeline vaade, ühel pool kõrguvad heledast kivist mäed rohelise kattega, mis kaetud söestunud puuraagudega ning seal samal vahel sügav org, mille taamal paistab sinine meri. See pilt on lihtsalt kuidagi Hitchcookilikult sürreaalne.

Orebici jõudsime täpselt praami väljumise ajaks. Kuigi olin pileti netist ette ära ostnud, ei garanteeri pilet laevale saamist täpsel kellaajal ning praamile laetakse autosid elavas järjekorras. Kuna praam Korcula saarele käib iga tunni tagant ja ülesõit kestab vaid paarkümmend minutit, siis oli laev pooltühi ning peale saamisega polnud seekord mingit muret. Loodetavasti läheb kohe sama lihtsalt ka Spliti praamiga, ent kuna see käib vaid varahommikul ja pealelõunal, siis ilmselt peab kindluse mõttes sadamas varem kohal olema.

Korcula saare suurim asula on Korcula linn, mis on rajatud otse merekaldale ning oma kitsa vanalinnaga on turistidele suureks meelispaigaks. Sisuliselt on vanalinn üles ehitatud ruudustikuna, arvestades ilmastikuolusid ja lähtudes tuultest. See tähendab aga väga mugavat ja lihtsat liikumist kiiresti ühest servast teise, kui just treppe ei pelga. Korcula on ka esimene koht, kus mööda jalutades kuulsime nelja eestlast lõunasöögilauas omavahel jutustamas. Muidu me eestlasi kuskil kohanud pole ja Dubrovniku linnamüürist väljaspoole rajatud kohviku teenindaja sõnutsi eestlasi seal ka tihti ei käi, ent sellegipoolest teadis ta meist ootamatult palju - seda vaid tänu Eesti-Horvaatia jalkamatšile, mille Eesti 3:0 võitis. Horvaatia on jalgpallimaa ja selle teemaga on siin lihtne kuulsust koguda.

Korcula saar on väidetavalt Horvaatia kõige rohelisem saar. Keset saart on kohalik veinipiirkond, kus kasvatatakse nii punase kui valge veini viinamarja sorte, millest ma varem midagi väga kuulnudki polnud, sest Eestis Horvaatia veinid pole just väga popid. Siinsed viinamarjad korjatakse kõik käsitsi tulenevalt keerulisest pinnasest. Õhtusöögi kõrvale otsustasime proovida kohalikku valget veini ja ausalt öeldes andis see silmad ette nii mõnelegi hea kvaliteediga veinile, millega olen varasemalt tuttav olnud, nii et Horvaatia kvaliteetveine ei tasu kindlasti karta.

Kogupikkust on Korcula saarel umbes 47 km, nii et ilma autota on siin liiklemine keeruline, ent ühest saare otsast teise saab tunni ajaga kindlasi. Saare avastasid omal ajal kreeklased, kes panid sellele nime Must Korfu, sest oma olemuselt ja välimuselt pidi Korcula Korfule vägagi sarnane olema.

Meie tänaöine ööbimine oli planeeritud Brna külasse, mis asub saare teises kolmandikus mere ääres. Kaardilt vaadates tundus tegemist olevat pigem pisikese kohaga, kus peale konkreetse hotelli nagu polegi eriti midagi. Seda suurem oli meie üllatus, kui kohale jõudes avastasime eest väikese, ent kauni mereäärse küla, kus on nii mitugi söögikohta lisaks kohapealsetele kodumajutustele. Meie hotell asub otse helesinise täiesti läbipaistva Aadria mere kaldal. Võtsime pärastlõuna mõnusalt vabalt, viskasime end betoonist valatud rannakaile päikesetoolidele lebosse, käisime soojas merevees ujumas ning rohkem ei olnudki väga midagi vaja, et tunda head lõõgastust.

Täna öösel on muidu taevas täiskuu ja pilvitu tähistaevas selle ümber, kuid tegelikult täna täiskuud taevas ei näe, sest on osaline kuuvarjutus. Kirjutamise hetkeks oli täiskuust järgi vaid veerand pikali olevat kuud ning varjutuse jälgimine algusst saadik mereäärsetel rannatoolidel ja hiljem otse oma hotellitoa rõdult on päris eriline kogemus. Püüdsin seda varjutust ka pildile saada, kuid telefoni kaamera jaoks on kuu liiga hele ja pikali oleva poolkuu asemel jääb pildile vaid üks suur hele laik. Nii uskumatult romantiline on vaadata kuuvarjutust tähtede taustal, laineline meri taamal loksumas.

M tegi liikuva pildi ka.

Aadria meri ja Dubrovniku linnamüür

Võtsime täna hommiku veidi rahulikumalt. Kella 10 paiku hommikul oli juba õues 26 kraadi sooja ning särav päikesepaiste, mis tegi mere eriti läbipaistvaks. Minu kindel soov oli Horvaatias vähemalt korra meres ujumas käia. Kaalusin korraks, kas seda teha Tucepis, kus olime ööbinud, või kuskil mujal, kuid otsustasime, et kuna meie hotell asus sisuliselt rannas, oli lihtne toast otse bikiinidega mere äärde minna ja end vette kasta. Esimese hooga tundus vesi veidi jahe, sest õhk selle ümber polnud veel liiga kuum, kuid mõnda aega vees olles ei tekkinud üldse tahtmist sealt välja tulla. Aadria meri läheb kiiresti sügavaks ning on üldiselt maist novembrini umbes 22-24 soojakraadi juures, nii et igati mõnusa temperatuuriga vesi. Veidi harjumatu on ainult vaadata täiesti läbipaistvat vett, nii et tundub, justkui kivine merepõhi oleks väga lähedal, ent tegelikult jalad põhja ei ulatu ja kalad ujuvad nii lähedal, nagu saaks neid käe välja sirutades katsuda, kuid tegelikult on vahemaa nendeni veel märkimisväärne.

Spliti külje alt Tucepist saab Dubrovnikusse sisuliselt vaid kulgeda mööda ranniku ja mägede vahelist autoteed. Auto aknast avanevad vaated olid tõeliselt maalilised ja nii mõneski kohas oleks tahtnud auto peatada ja pikemalt kaunist vaatepilti nautida - ühel pool helehallid rohelise kattega lubjakivimäed ja samas kõrval helesinise merega punaste katustega väikelinnad. Nagu paljudes muudes kohtades Horvaatias, olid ka siin kandis mitmed teeperved ääristatud erinevate müügilettidega. Kui reeglina müüakse mujal eelkõige mett ja juustu ning meega seotud muid tooteid, sh napsu, siis siin, vahetult enne Bosnia ja Hertsegoviina piiri, olid letid värvilised, kenasti korrastatud ning tekitasid uudishimu. Märkasime tee ääres kohta, kus oli palju lette kõrvuti ja otsustasime peatuda. Pakutav kaup on kõik enamjaolt käsitöö ning kodune ja vägagi põnev, alustades ürtidega maitsestatud külmpressitud oliivõlidest ja värsketest hooajalistest puuviljadest ning lõpetades vähese suhkruga marmelaadide ja koduste mandariini ning granaatõuna napsidega. Kui seni oleme reisinud seekord vaid käsipagasiga, siis seekord otsustasime ühe kohvri äraantavasse pagasisse anda ja seega kaasa osta endale ürtidega maitsetatud õli ja vahemerelise soola. Need pudelist ja purgist tulevad aroomid panid mul juba filmi silme ette jooksma, milliseid sööke nendega valmistada võiks.

Horvaatia on selles mõttes huvitav riik, et tegelikult pole tegemist ühe tervikuga, vaid kahe jupiga - riigi alumist väikest osa lahutab enamuses riigist umbes paarikümne kilomeetri pikkune jupp Bosnia ja Hertsegoviinat. Dubrovnikusse minekuks tuleb autoga ületada riigipiir, lahkuda Euroopa Liidust ja pool tunnikest hiljem taas saabuda Euroopa Liitu, jõudes uuesti Horvaatiasse. Teoreetiliselt saab ka vältida Bosniasse minekut ning läbida umbes poolteist tundi kauem kestva sõiduna sama kohta ka praamiga üle saarte Horvaatiast lahkumata, kuid olgem ausad, mööda maad ja üle riigipiiri oli ikka kordades lihtsam. Panime oma passid ja tuo dokumendid valmis - ikkagi ju lahkusime Euroopa Liidust, aga meie suureks üllatuseks Bosniasse sisenedes ei tundnud mitte keegi meie dokumentide vastu vähimatki huvi. Pool tunnikest ja üks väikelinn hiljem olime uuesti piiril, sooviga siseneda taas Horvaatiasse. Alles siis viskas piirivalvur meie passidele põgusa pilgu, kuid auto dokumendid teda ei huvitanud karvavõrdki. Sama hästi võinuks meie rendiautol rohelist kindlustuse kaart mitte ollagi, selle eest oskavad rendifirmad aga hästi raha küsida.

Dubrovnikusse jõudmise ajaks oli väljas juba 32 kraadi sooja ning meid ei paelunud kuidagi mõte minna kitsaste vanalinnatänavate vahele sellise kuumusega end ülessulatama. Seevastu lõuna jahisadamas vee ääres kerge tuulega varjus istudes tundus igati ahvatlev. Meie hotell asub täpselt Lapadi sadama vastas, nii et siit on hea jalutada nii jahiklubisse kui muudesse ümberkaudsetesse restoranidesse. Ka hea õhtusöögi saime just hotelli kõrval olevast ühest restoranist ning õhtu lõpuks alanud vihmasadu meid seetõttu eriti ei heidutanud, et hotelli tagasi minna oli meil vaid mõnikümmend meetrit.

Meie algne plaan oli õhtusööki nautida hoopis Cavtati väikelinnas, mis on sisuliselt viimane suurem punkt Horvaatias enne Montenegro piiri. Cavtati elanikud on ka vastutavad selle eest, et Dubrovnik üldse eksisteerib - sealsed elanikud olid kunagi sunnitud oma kodukohast põgenema ja nii sündiski Dubrovnik. Cavtat on tüüpiline mere ääres asuv nunnu väikelinn, kuid äärmiselt piiratud parkimisvõimalustega ja vaba parkimiskoha puudumise tõttu tuli meil auto nina Dubrovniku poole hoopis tagasi pöörata. Ka Dubrovniku vanalinna juures on parkimine tõeline peavalu - mõned parklad küll on, ent reeglina seal vaba kohta ei leia ning hind on vägagi kirves - 10€/tund. Lõpuks saime auto ära panna üleval vanalinna servas asuvasse suhteliselt uude parkimismajja, mille tunnihind on täpselt kaks korda soodsam, küll aga tähendab see lugematul arvul trepiastmeid alguses alla vanalinna ja pärast üles auto juurde.

Dubrovniku vanalinna osa, mis jääb linnamüüri sisse, on kenasti säilinud ja väga terviklik. Kitsad kivitänavad, ääristatud kivimajadega, lugematute arvude treppide ja sopiliste tänavatega teeb sellest mõnusalt intiimse linnakese, kus aga intiimsus kaob kohe, kui nina linnamüüridest sisse saad - turistide hordid on meeletud ning inimesi on väga palju igal pool. Et melust natuke eemale astuda, saab üleval, linnamüüri küljest, müüri välisküljel asuvas kohvikus korraks jalga puhata, merevaadet nautida ning väikese janukustutaja võtta. Julgemad ronivad ka kivile linnamüüri kõrgustes ning hüppavad sealt otse helesinisesse merre. Sellise hulljulgusega tegelevad reeglina vaid kohalikud.

Dubrovnikkuse on ehitatud ka köisraudtee, mis viib otse linna servas asuva mäe tippu, kuhu on taaskord soovi korral võimalik ronida ka mööda lõputuid treppe või sõita mööda üherajalist kahesuunalist serpentiini üles välja. Kui seni oleme täheldanud kohalike uskumatut kommet auto suvalises kohas korraks oma isiklike asjade ajamiseks seisma jätta, tihti ühtki hoiatust sellest ideest andmata, ent püüdes siiski oma sõidukit sättida enam-vähem selliselt, et see päriselt kellelegi väga jalgu ei jää, siis nüüd avastasime ühe liigi veel, ent tiba hullema käitumisega inimesi. Need on pilukad, kes jätavad oma kasutuses oleva rendiauto lihtsalt suvalisse kohta, blokeerides sellega enamuse kitsast teest, minnes ise kuhugi pilti tegema. Nii mõneski kohas tekitavad nad oma mõtlematu parkimisega liiklusohtlikke olukordi, nii et kui roolis on pilusilmne, tasub neist pigem kaarega eemale hoida ja manöövrite osas ettevaatlik olla.

Oleme mitmes linnas külastanud erinevaid restorane ja söögikohti, kuid valdavalt on menüüd peaaegu äravahetamiseni sarnased, üksnes toidukohtade kvaliteet võib erineda. Seega leiab menüüs sisuliselt alati mereannipasta, grillitud kalmaarid, kebabi laadsed grillitud hakkliha pulgad friikartulitega ja tiheda hakklihapihvi. Ka on menüüs sisuliselt alati olemas kaks kastet - Kajmak, mis on Serbiast pärit toorjuustulaadne kreemine rasvane valge toode ning Ajvar ehk punane mahe paprika pasta. Sisuliselt sobivad need kaks kastet iga lihatoidu juurde ja on seal asendamatuks kaaslaseks. Kui me Ajvari fännid just väga pole olnud, siis Kajmak on kahtlemata uus väga meeldiv avastus. Tasub ikka kohalikke asju proovida ka siis, kui pole päris esimese hooga kindel, mis sealt tulemas on. Ent reeglina, kui toidukohal on vähegi hea reiting, saab kõhu meeldivate maitsetega täis.

Mulle kuidagi ei istu praegu tohutud rahvamassid kuumas linnas kitsastel linnatänavatel ja olen oluliselt enam nautinud rahulikumaid puhkusemeeleolus väikelinnu, kuhu oleme sattunud juhuslikult või väikese planeerimisega. Homne päev viib meid praamiga taas saartele, kus loodan kohata vähem rahvamasse ja rohkem loodust koos hea olemisega. Ahjaa, loomi on siin ka omajagu - Dubrovnik on kahtlamata linn, kus ma olen näinud kõige enam magavaid kasse ning ülevalt Srd mäest, kuhu köisraudtee viib, alla sõites olid meil ootamatult teel ees kolm eeslit, kes inimestest ega neist mööda saada püüdvatest autodest end kuidagi segada lasta ei soovinud. Nemad olid ju oma tavapärases keskkonnas, kuhu algselt inimmassid ja autod väga palju kuulunud ei ole, aga nüüd peavad kõik koos ühte kohta ära mahtuma. Sellegipoolest olid ootamatud eeslid teel tore avastus.

M tegi päevast videokokkuvõtte ka.