Spliti külje alt Tucepist saab Dubrovnikusse sisuliselt vaid kulgeda mööda ranniku ja mägede vahelist autoteed. Auto aknast avanevad vaated olid tõeliselt maalilised ja nii mõneski kohas oleks tahtnud auto peatada ja pikemalt kaunist vaatepilti nautida - ühel pool helehallid rohelise kattega lubjakivimäed ja samas kõrval helesinise merega punaste katustega väikelinnad. Nagu paljudes muudes kohtades Horvaatias, olid ka siin kandis mitmed teeperved ääristatud erinevate müügilettidega. Kui reeglina müüakse mujal eelkõige mett ja juustu ning meega seotud muid tooteid, sh napsu, siis siin, vahetult enne Bosnia ja Hertsegoviina piiri, olid letid värvilised, kenasti korrastatud ning tekitasid uudishimu. Märkasime tee ääres kohta, kus oli palju lette kõrvuti ja otsustasime peatuda. Pakutav kaup on kõik enamjaolt käsitöö ning kodune ja vägagi põnev, alustades ürtidega maitsestatud külmpressitud oliivõlidest ja värsketest hooajalistest puuviljadest ning lõpetades vähese suhkruga marmelaadide ja koduste mandariini ning granaatõuna napsidega. Kui seni oleme reisinud seekord vaid käsipagasiga, siis seekord otsustasime ühe kohvri äraantavasse pagasisse anda ja seega kaasa osta endale ürtidega maitsetatud õli ja vahemerelise soola. Need pudelist ja purgist tulevad aroomid panid mul juba filmi silme ette jooksma, milliseid sööke nendega valmistada võiks.
Horvaatia on selles mõttes huvitav riik, et tegelikult pole tegemist ühe tervikuga, vaid kahe jupiga - riigi alumist väikest osa lahutab enamuses riigist umbes paarikümne kilomeetri pikkune jupp Bosnia ja Hertsegoviinat. Dubrovnikusse minekuks tuleb autoga ületada riigipiir, lahkuda Euroopa Liidust ja pool tunnikest hiljem taas saabuda Euroopa Liitu, jõudes uuesti Horvaatiasse. Teoreetiliselt saab ka vältida Bosniasse minekut ning läbida umbes poolteist tundi kauem kestva sõiduna sama kohta ka praamiga üle saarte Horvaatiast lahkumata, kuid olgem ausad, mööda maad ja üle riigipiiri oli ikka kordades lihtsam. Panime oma passid ja tuo dokumendid valmis - ikkagi ju lahkusime Euroopa Liidust, aga meie suureks üllatuseks Bosniasse sisenedes ei tundnud mitte keegi meie dokumentide vastu vähimatki huvi. Pool tunnikest ja üks väikelinn hiljem olime uuesti piiril, sooviga siseneda taas Horvaatiasse. Alles siis viskas piirivalvur meie passidele põgusa pilgu, kuid auto dokumendid teda ei huvitanud karvavõrdki. Sama hästi võinuks meie rendiautol rohelist kindlustuse kaart mitte ollagi, selle eest oskavad rendifirmad aga hästi raha küsida.
Dubrovnikusse jõudmise ajaks oli väljas juba 32 kraadi sooja ning meid ei paelunud kuidagi mõte minna kitsaste vanalinnatänavate vahele sellise kuumusega end ülessulatama. Seevastu lõuna jahisadamas vee ääres kerge tuulega varjus istudes tundus igati ahvatlev. Meie hotell asub täpselt Lapadi sadama vastas, nii et siit on hea jalutada nii jahiklubisse kui muudesse ümberkaudsetesse restoranidesse. Ka hea õhtusöögi saime just hotelli kõrval olevast ühest restoranist ning õhtu lõpuks alanud vihmasadu meid seetõttu eriti ei heidutanud, et hotelli tagasi minna oli meil vaid mõnikümmend meetrit.
Meie algne plaan oli õhtusööki nautida hoopis Cavtati väikelinnas, mis on sisuliselt viimane suurem punkt Horvaatias enne Montenegro piiri. Cavtati elanikud on ka vastutavad selle eest, et Dubrovnik üldse eksisteerib - sealsed elanikud olid kunagi sunnitud oma kodukohast põgenema ja nii sündiski Dubrovnik. Cavtat on tüüpiline mere ääres asuv nunnu väikelinn, kuid äärmiselt piiratud parkimisvõimalustega ja vaba parkimiskoha puudumise tõttu tuli meil auto nina Dubrovniku poole hoopis tagasi pöörata. Ka Dubrovniku vanalinna juures on parkimine tõeline peavalu - mõned parklad küll on, ent reeglina seal vaba kohta ei leia ning hind on vägagi kirves - 10€/tund. Lõpuks saime auto ära panna üleval vanalinna servas asuvasse suhteliselt uude parkimismajja, mille tunnihind on täpselt kaks korda soodsam, küll aga tähendab see lugematul arvul trepiastmeid alguses alla vanalinna ja pärast üles auto juurde.
Dubrovniku vanalinna osa, mis jääb linnamüüri sisse, on kenasti säilinud ja väga terviklik. Kitsad kivitänavad, ääristatud kivimajadega, lugematute arvude treppide ja sopiliste tänavatega teeb sellest mõnusalt intiimse linnakese, kus aga intiimsus kaob kohe, kui nina linnamüüridest sisse saad - turistide hordid on meeletud ning inimesi on väga palju igal pool. Et melust natuke eemale astuda, saab üleval, linnamüüri küljest, müüri välisküljel asuvas kohvikus korraks jalga puhata, merevaadet nautida ning väikese janukustutaja võtta. Julgemad ronivad ka kivile linnamüüri kõrgustes ning hüppavad sealt otse helesinisesse merre. Sellise hulljulgusega tegelevad reeglina vaid kohalikud.
Dubrovnikkuse on ehitatud ka köisraudtee, mis viib otse linna servas asuva mäe tippu, kuhu on taaskord soovi korral võimalik ronida ka mööda lõputuid treppe või sõita mööda üherajalist kahesuunalist serpentiini üles välja. Kui seni oleme täheldanud kohalike uskumatut kommet auto suvalises kohas korraks oma isiklike asjade ajamiseks seisma jätta, tihti ühtki hoiatust sellest ideest andmata, ent püüdes siiski oma sõidukit sättida enam-vähem selliselt, et see päriselt kellelegi väga jalgu ei jää, siis nüüd avastasime ühe liigi veel, ent tiba hullema käitumisega inimesi. Need on pilukad, kes jätavad oma kasutuses oleva rendiauto lihtsalt suvalisse kohta, blokeerides sellega enamuse kitsast teest, minnes ise kuhugi pilti tegema. Nii mõneski kohas tekitavad nad oma mõtlematu parkimisega liiklusohtlikke olukordi, nii et kui roolis on pilusilmne, tasub neist pigem kaarega eemale hoida ja manöövrite osas ettevaatlik olla.
Oleme mitmes linnas külastanud erinevaid restorane ja söögikohti, kuid valdavalt on menüüd peaaegu äravahetamiseni sarnased, üksnes toidukohtade kvaliteet võib erineda. Seega leiab menüüs sisuliselt alati mereannipasta, grillitud kalmaarid, kebabi laadsed grillitud hakkliha pulgad friikartulitega ja tiheda hakklihapihvi. Ka on menüüs sisuliselt alati olemas kaks kastet - Kajmak, mis on Serbiast pärit toorjuustulaadne kreemine rasvane valge toode ning Ajvar ehk punane mahe paprika pasta. Sisuliselt sobivad need kaks kastet iga lihatoidu juurde ja on seal asendamatuks kaaslaseks. Kui me Ajvari fännid just väga pole olnud, siis Kajmak on kahtlemata uus väga meeldiv avastus. Tasub ikka kohalikke asju proovida ka siis, kui pole päris esimese hooga kindel, mis sealt tulemas on. Ent reeglina, kui toidukohal on vähegi hea reiting, saab kõhu meeldivate maitsetega täis.
Mulle kuidagi ei istu praegu tohutud rahvamassid kuumas linnas kitsastel linnatänavatel ja olen oluliselt enam nautinud rahulikumaid puhkusemeeleolus väikelinnu, kuhu oleme sattunud juhuslikult või väikese planeerimisega. Homne päev viib meid praamiga taas saartele, kus loodan kohata vähem rahvamasse ja rohkem loodust koos hea olemisega. Ahjaa, loomi on siin ka omajagu - Dubrovnik on kahtlamata linn, kus ma olen näinud kõige enam magavaid kasse ning ülevalt Srd mäest, kuhu köisraudtee viib, alla sõites olid meil ootamatult teel ees kolm eeslit, kes inimestest ega neist mööda saada püüdvatest autodest end kuidagi segada lasta ei soovinud. Nemad olid ju oma tavapärases keskkonnas, kuhu algselt inimmassid ja autod väga palju kuulunud ei ole, aga nüüd peavad kõik koos ühte kohta ära mahtuma. Sellegipoolest olid ootamatud eeslid teel tore avastus.
M tegi päevast videokokkuvõtte ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar