Lennupileteid ostes natuke kahtlesin, kas valida Nordica, sest Nordica mitteametlik slogan on "Better late than never", intepteeritud nende peamisest partnerist LOT-st ehk mitteametlikult Late or Tomorrow, ent Eestist oli mugavalt otselend Splitti just Nordicaga ja nii sai see seekord valitud. Juba lõuna ajal saabus mu telefonile sõnum, et meie lend on tunni võrra edasi lükatud, mis mulle omakorda sobis, sest nii ei pidanud me kiirustama ja saime rahulikult oma asjad kokku panna ning muud toimetused tehtud.
Lennujaama jõudes ja rahulikult maha istudes tuli uus teade, mis lükkas meie väljalennu veel omakorda veidi enam kui pool tundi edasi, ent tabloodel väljalennu aeg ei muutunud. Sättisime end läbi passikontrolli, sest Horvaatia pole Schengen, istusime maha ja jäime lendu ootama. Tegin netis check-ini ära koheselt peale selle avanemist, ent sel hetkel oli juba lennuk selliselt kompleteeritud, et olgugi piletid ühe bronni peal, oli meid pandud eraldi ridadesse istuma. Kui lennukisse saime, selgus aga ootamatult, et 23. rida, mis mul piletil oli, lennukis polnudki. Lisaks olid ka mõned teised kohad topelt broneeritud. Kui olime lennuki lõppu jõudnud, suunas stjuuardess meid viisakalt tagasi lennuki algusesse 1. või 2. ritta, nii et saimegi kenasti koos istuda. Ent see polnud veel kõik - maha istudes selgus, et väljalend viibib veel kuni 40 minutit, sest Poolast ülelennu ajal on seal ootamatult suur liiklus ning peame ootama sobivamat õhkutõusmise aega. Kui lõpuks õhku saime, kulges lend küll vägagi sujuvalt, üksnes enne maandumist sattusime korralikku äikesetormi, nii et natuke raputas ja välgunooled sähvisid mõlemal pool lennukit, ent maanduda saime siiski rahulikult.
Täna Tallinna lennujaamas oli nagu väikest viisi laulupidu - ma polnud kunagi varem näinud nii palju tuttavaid korraga lennule minemas - A lendas meiega samal ajal Brüsselisse, E&L Londonisse, R Istanbuli ning endine kolleeg A oli koos oma terve 47-liikmelise töömeeskonnaga meiega Spliti lennukis. Silme eest lipsas läbi veel paar tuttavat ning lennukis meist rida tagapool sattusid istuma mu endised koolikaaslased. Eesti on väike, aga et nii väike? Igal juhul, tunne oli, nagu läheks reisile suurema kambaga inimestega, nii et kui reisile juba selline sissejuhatus on, tuleb sellest ilmselt toredalt suhtlustihe reis.
Spliti lennujaamas otsisime transpordi võimalust kesklinna, kus K ja D meid rendikorteris juba ees ootasid. Buss oli küll kõige soodsam transpordiviis, ent võttis autoga võrreldes topelt kaua aega. Olime niigi kohale jõudnud üsna hilja, nii et soovisime võimalikult kiiresti jõuda kohale. Takso hind oli Uberi pakutust ca 3 korda kallim ja nii valisime endale Uberi. Kuniks me Uberi saabumist ootasime, tuli meie juurde meesterahvas, kes abivalmilt teatas, et Uber ilmselt ei tule, kuna tasuon nii alla löödud. Esimene juht tühistaski tellimuse, teine siiski jõudis ning kuna politsei ei luba autodel bussipeatuses peatuda ja selle eest trahvib, ootas juht meid viisakalt veidi eemal. Kurb lugu oli vaid see, et tema juhi rakendus kiilus kinni ning pool teed linna muudkui ootas ühenduse saabumist ja kui kohale olime jõudnud, avastasin tagant järele, et summa, mis minult võeti, läks jooksma alles poolel teel, mil juhirakenduse netiühendus taastus, nii et juht sai enam kui poole vähem selle sõidu eest. Minu jaoks oli tegemist selgelt ebaõiglase olukorraga - juht oli igati viisakas ja korrektne, ma olin arvestanud teatud summaga ning lõppeks on see ausalt välja teenitud elatis juhile ehk mul pole mingit põhjust talle vähem maksta. Kui Uberi lehelt uurima hakkasin, kuidas Uberit teavitada, et summa oli liiga väike, leidsin teavituseks üksnes negatiivsed põhjused, millest vaid kogu nimistust üks oli neutraalne. Tegin oma teate Uberisse ära, et soovin tasuda konkreetse sõidu eest ausat hinda ja eks näis, mis sellest teemast tulevikus saab.
Splitis sähvis täna äike korralikult. Homseks lubab enamuse päevast ebameeldivalt tugevat vihma, kokku kuni 7 mm sademeid, nii et meie homseks broneeritud 5 saare tripp jäeti ära. Eks hommikul ärgates vaatame, mida ilm teeb ja siis otsustame, mis me oma päevaga tegelikult pihta hakkame.
Täna õhtul oli meile aga üks suurepärane uudis veel varuks - K ja D kihlusid paar päeva tagasi, nii et meil on põhjust hakata taas mõne aja pärast Austraalia reisi planeerima. Isver, see oli nii tore uudis, et K sõrmuse näitamise peale ei osanud ma muudmoodi reageerida, kui üksnes üles-alla hüpates käsi plaksutades. Ah, mul on nii siiras hea meel nende pärast! Pulmad on ägedad, aga veel toredam on, kui kaks inimest on otsustanud oma elutee ametlikult liita ning meil on võimalik seda tunnistama minna. Ja lõpuks ometi on K leidnud oma õnne, küll maakera kuklapoolel, kuid kaugus ja ajavahe pole meid kunagi päriselt lahutanud. Ma tunnen end erilisena, et K ja D otsustasid just meile seda uudist silmast silma rääkida. Ma soovin hr ja tulevasele pr B-le kustumatut armastust ning kirge, mis ületavad kõik eluteele saabuvad raskused. Kihlumise uudised on ikka nii ägedad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar