Ritsikad, meri ja Spliti vanalinn

Päike tõuseb siin hommikul vara ning koos päikesega soojeneb koheselt ka õhk. Kella 10ks oli juba 26 kraadi sooja, nii et täpselt mõnusalt parajalt, et end hotelli ette mere äärde lamamistoolidele sooje päikesevanne sättima seada. Olen tihti päikesekreemi kasutamise osas veidi segaduses - millise faktoriga kreemi millal kasutada, nii et ikka jume ka peale jääks, aga päriselt ära ei põleks. Mingi hetk avastasin oma kella pealt võimaluse UV indeksi jälgimiseks ning üldises plaanis on mu teooria paika pidanud nii Eestis kui mujal - kui UV indeks on alla 3, pole mõtet ka väga sooja ilmaga päikesekreemi sisuliselt peale panna, sest parimal juhul põleb ära vaid siis, kui sõna otseses mõttes tundide kaupa päikese käes praadida. Mis sellest indeksist aga üle läheb, tahab juba päikesekreemi saada. Hommikusel ajal oli õues siin küll soe, ent UV näitas madalat indeksit ja nii otsustasin peale soolases vees, mis oli juba mõnusalt soe hommikutundidel ja mis oma soolasuse tõttu lasi kehal lihtsalt vees hulpida, ujumist kehal päikese käes lihtsalt kuivada, ent ära õnneks ei põlenudki. Ah, selline hommikune lebotamine, lihtsalt soojas merevees suplemine ning päikese käes beežitamine, see on äraütlemata mõnus.

Selgelt on näha, et elu käib siin suuresti päikese järgi. Nii on hotellide hommikusöögi ajad pigem varajased, kell 7-9 või 10 ning reeglina toast välja kirjutamise aeg ka kell 10 tavapärase muu maailma kella 12 asemel. Õnneks tuli meie tänane hotell meile vastu ja pikendas toast lahkumise aega kella 12ni. Kui mere äärest, midama järjepidevalt millegipärast basseiniks tahan nimetada, tuppa tulin veidi peale kella 11, et asjad pakkida ja hakata minema sättima, ei saanud ma tuppa enam sisse - süsteem oli kaardi lukustanud ja tuli eraldi minna vastuvõttu, et uuesti tuppa pääseda. Automaatika on üldiselt tore asi, kuid erandid sellele ei meeldi. Õnneks saab enamjaolt inimene süsteemi erandeid luua ja nii olime rõõmsalt oma toas mõni hetk hiljem tagasi.

Autopraam Korcula saarelt Splitti käib kaks korda päevas - hommikul kella 6 ajal ning peale lõunat 13:45. Kui sellest maha jääda, on järgmine võimalus alles päev hiljem, seega soovisime olla sadamas pigem varakult. Meil oli praamile küll pilet ette ostetud, ent see ei garanteeri veel praamil kohta ja autod pannakse peale elavas järjekorras. Sadamasse jõudsime umbes poolteist tundi enne laeva väljumist, parkisime auto praamisappa ära ja läksime linna peale jalutama.

Vela Luka, kust praam Splitti läheb, on väike sadama- ja tööstuslinn. Ega seal suurt midagi teha ega vaadata pole. Umbes poole tunniga saab tervele vanalinna osale tiiru risti ja põiki peale teha. Võtsime pagarist paar saiakest kerge nälja kustutamiseks ning jalutasime vaikselt sadamasse tagasi. Praam oli juba sildunud, kui uuesti auto juurde jõudsime. Esimese ehmatusega vaatasin seda väikest laeva ja imestasin, kuidas kõik autod sinna ära peaks mahtuma. Natuke aega hiljem laekus selle kõrvale aga umbes kaks korda suurem praam, võrreldes praeguste Hiiumaa-Saaremaa praamidega, umbes poolteist korda suurem laev. See võttis vabalt peale kõik sadamas olnud autod, nii et ruumi jäi veel ülegi. Kerge suvise tuulega varjulisel pingil soolast mereõhku nuusutada, vaadata mööda seilavaid purjepaate ja kiviseid Horvaatia saari, on idüll omaette. Kõigest 3,5 tundi hiljem olimegi juba Splitis tagasi.

Kui Horvaatias ringi käia, kuuleb väiksemates linnades ja looduses tihti korralikku konna- või ritsikakontserti, kuid senini polnud meil õnnestunud neid imeloomi tabada, kes sellise prääksuva tugeva heliga kogu õhu täidavad. Täna jäin vaatama, mida kohalik turvamees oma mobiiliga ühe posti peal nii hoolega pildistab ja lähemale minnes nägin ära selle mõne cm pikkuse putuka, kes ainult üksinda kogu ümbritseva platsi juba heliga kajama pani. On ikka võimsad tegelased.

Split, nagu nii mõnigi teine linn Horvaatias, omab vanalinnas hulka väikseid tänavaid, millel on küll nimed olemas, aga kaardile neid justkui kantud pole. Proovisime kolme erinevat kaardirakendust, ent neist ükski ei kuvanud meile meie vanalinna servas asuva 17-toalise butiikhotelli asukohta korrektselt. Lõpuks lippasin hotelli läheduses autost välja ja läksin jala kohale, et lasta endale seletada, kuidas me päriselt autoga hotellile lähedale saame. Selline teguviis on meie seekordse reisi jooksul üsna korduv, nii et seiklemist ja natuke otsimist on põnevusega jagunud igasse päeva. Ma ei kujuta ette, kuidas vanasti paberkaartidega üksnes hakkama saadi ja olen siiralt tänulik GPS rakenduste olemasolu eest.

Spliti vanalinn on kompaktne nagu ka teistel Horvaatia linnadel. Erinevalt aga teistest kohtadest tundub soojus siin kuidagi selline lämbe, mis higi kohe voolama paneb ja kuidagi kontidesse poeb, olgugi et samal ajal võib olla ka kerge tuuleke. Ilmselt aitavad sellele kaasa ka täiesti siledalt libedad kivimajadega ääristatud paekivi tänavad, mis päikesega end kuumaks kütavad ja õhtul veel tükk aega sooja õhkavad. Soe kliima on aga tegelikult tore. Nii mõnus on istuda õhtul oma hotellitoa rõdul, vaatega vanalinna kitsastele tänavatele ja kirjutada blogi ritsikate laulu saatel, ilma et jahe hakkaks.

Splitis on tänavakaupmehed päris palju valmis pingutama selleks, et turistilt tema raskelt teenitud raha kätte saada. Küsisime konkreetses suuruses t-särki, müüjal polnud seda, aga ta oli valmis kohapeal koheselt õigele suurusele ootetööna sobiliku kujunduse peale pressima ja vajadusel arveldama ka eurodes. Ausalt öeldes, päris meeldiv ja mugav teenindus, jätab mõnusalt personaalse mulje.

Üldises plaanis ongi läbi meie reisi olnud teenindus pigem selline meeldiv - mitte liigselt pealetükkiv, aga üldiselt vahetu, nii et jätad neile oma raha saadud teenuse eest meeleldi, ent tundub, et suuremat sorti tippimise kultuur siin samuti veel liigselt juurdunud pole. Teenindajad on tipi üle õnnelikud, aga ei eelda seda iga asja eest.

Homme saab olema meie reisi viimane päev. Kuna hotellist peame juba kell 10 lahkuma, lennuk läheb aga alles õhtul kell 21, siis saame oma päeva veel kenasti sisustada. Kuna Splitist väljalennul saab teha check-ini üksnes lennujaamas kohapeal ja mitte eelnevalt veebis, siis ilmselt tuleb meil lennujaama samuti veidi varem kohale jõuda. On veel vaid üks asi, mida ma olen tahtnud, aga pole jõudnud Horvaatias ära proovida - tuunikala carpaccio või steik, ent seda ehk jõuab veel hommegi.