Dubrovnikust Spliti poole ulatub pikem poolsaar, mille alguses asub Stoni linn, mille sõsaraks on Mali Ston. Neid kahte väikest linnakest ühendab omavahel ajalooliselt 7 km pikkune mäe otsa rajatud 40 torniga linnamüür, millest tänaseks on säilinud vaid 20 torni ja 5,5 km. Juba eemalt vaadates on see vapustav, nagu vaataks kohalikku miniversiooni Hiina müürist. On ikka viitsimist ja tahtmist olnud, et mäe otsa midagi sellist ehitada.
Tee läbi poolsaare Orebici sadamalinnakesse viib läbi mägede ja orgude ning viinamarjakasvanduste. Kõige ahhetama panevam vaatepilt on nauditav keset mägede oru serva asuva teise maailmasõja mälestusmärgi juurest, kuhu on üles loetletud kohalike külade kaupa nimeliselt kõik need, kes seal hukka said. Üldse on Horvaatia ajalugu olnud üsna verine ja sellel ma pikemalt peatuma ei hakka. Küll aga avaneb mälestusmärgi vaateplatvormilt imeline vaade, ühel pool kõrguvad heledast kivist mäed rohelise kattega, mis kaetud söestunud puuraagudega ning seal samal vahel sügav org, mille taamal paistab sinine meri. See pilt on lihtsalt kuidagi Hitchcookilikult sürreaalne.
Orebici jõudsime täpselt praami väljumise ajaks. Kuigi olin pileti netist ette ära ostnud, ei garanteeri pilet laevale saamist täpsel kellaajal ning praamile laetakse autosid elavas järjekorras. Kuna praam Korcula saarele käib iga tunni tagant ja ülesõit kestab vaid paarkümmend minutit, siis oli laev pooltühi ning peale saamisega polnud seekord mingit muret. Loodetavasti läheb kohe sama lihtsalt ka Spliti praamiga, ent kuna see käib vaid varahommikul ja pealelõunal, siis ilmselt peab kindluse mõttes sadamas varem kohal olema.
Korcula saare suurim asula on Korcula linn, mis on rajatud otse merekaldale ning oma kitsa vanalinnaga on turistidele suureks meelispaigaks. Sisuliselt on vanalinn üles ehitatud ruudustikuna, arvestades ilmastikuolusid ja lähtudes tuultest. See tähendab aga väga mugavat ja lihtsat liikumist kiiresti ühest servast teise, kui just treppe ei pelga. Korcula on ka esimene koht, kus mööda jalutades kuulsime nelja eestlast lõunasöögilauas omavahel jutustamas. Muidu me eestlasi kuskil kohanud pole ja Dubrovniku linnamüürist väljaspoole rajatud kohviku teenindaja sõnutsi eestlasi seal ka tihti ei käi, ent sellegipoolest teadis ta meist ootamatult palju - seda vaid tänu Eesti-Horvaatia jalkamatšile, mille Eesti 3:0 võitis. Horvaatia on jalgpallimaa ja selle teemaga on siin lihtne kuulsust koguda.
Korcula saar on väidetavalt Horvaatia kõige rohelisem saar. Keset saart on kohalik veinipiirkond, kus kasvatatakse nii punase kui valge veini viinamarja sorte, millest ma varem midagi väga kuulnudki polnud, sest Eestis Horvaatia veinid pole just väga popid. Siinsed viinamarjad korjatakse kõik käsitsi tulenevalt keerulisest pinnasest. Õhtusöögi kõrvale otsustasime proovida kohalikku valget veini ja ausalt öeldes andis see silmad ette nii mõnelegi hea kvaliteediga veinile, millega olen varasemalt tuttav olnud, nii et Horvaatia kvaliteetveine ei tasu kindlasti karta.
Kogupikkust on Korcula saarel umbes 47 km, nii et ilma autota on siin liiklemine keeruline, ent ühest saare otsast teise saab tunni ajaga kindlasi. Saare avastasid omal ajal kreeklased, kes panid sellele nime Must Korfu, sest oma olemuselt ja välimuselt pidi Korcula Korfule vägagi sarnane olema.
Meie tänaöine ööbimine oli planeeritud Brna külasse, mis asub saare teises kolmandikus mere ääres. Kaardilt vaadates tundus tegemist olevat pigem pisikese kohaga, kus peale konkreetse hotelli nagu polegi eriti midagi. Seda suurem oli meie üllatus, kui kohale jõudes avastasime eest väikese, ent kauni mereäärse küla, kus on nii mitugi söögikohta lisaks kohapealsetele kodumajutustele. Meie hotell asub otse helesinise täiesti läbipaistva Aadria mere kaldal. Võtsime pärastlõuna mõnusalt vabalt, viskasime end betoonist valatud rannakaile päikesetoolidele lebosse, käisime soojas merevees ujumas ning rohkem ei olnudki väga midagi vaja, et tunda head lõõgastust.
Täna öösel on muidu taevas täiskuu ja pilvitu tähistaevas selle ümber, kuid tegelikult täna täiskuud taevas ei näe, sest on osaline kuuvarjutus. Kirjutamise hetkeks oli täiskuust järgi vaid veerand pikali olevat kuud ning varjutuse jälgimine algusst saadik mereäärsetel rannatoolidel ja hiljem otse oma hotellitoa rõdult on päris eriline kogemus. Püüdsin seda varjutust ka pildile saada, kuid telefoni kaamera jaoks on kuu liiga hele ja pikali oleva poolkuu asemel jääb pildile vaid üks suur hele laik. Nii uskumatult romantiline on vaadata kuuvarjutust tähtede taustal, laineline meri taamal loksumas.
M tegi liikuva pildi ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar