Vaatasin korraks ilmateadet, et näha mis kellani vihma täpsemalt lubab. Avastasin sealt aga vihmakaardi ja seda natuke lähemalt uurides selgus, et meie lähistel Hvari saarel sajab päeval ehk vaid korraks ning muus osas on ilm soe, veidi ehk pilves, kuid lubas ka päikest. Võtsime riski, et ilmateade peab paika ja sättisime end kiiresti kell 11 väljuvale katamaraanile. Jõudsime sellele napilt läbi vihmasaju. Meri ei paistnud kuigi suurte lainetega olevat, kuid vahepeal viskas katamaraani ikka kenasti risti lainetes õhku, nii et kõigutas siiski korralikult.
Hvari linn on oma välimuselt väga sarnane keskaegsete Itaalia väikelinnadega. Väidetavalt olid Hvari tänavad hiljuti endale ka nimed saanud, aga kohalikud neid ei pidavat kasutama, sest kitsaste tänavate võrgustik on piisavalt lihtne seal ringi orienteerumiseks. Peale linna peaväljaku on suurimaks vaatamisväärsuseks mäe otsas asuv kindlus. Kindlusesse viib üles hulgaliselt kitsal tänaval asuvaid treppe, mis on ääristatud poekeste ja restoranidega. Kui trepid otsa lõppevad, kulgeb tee ülespoole veel mööda sikk-sakilist üles minevat kaldteed, mille lõpus ootab keskaegne kindlus, mis omal ajal on Hvari saarekese päästnud hävingust, kui Ottomanid seda ründasid. Ülevalt kindluse juurest avaneb ka kaunis vaade all olevale vanalinnale ja sadamale.
Üldises plaanis on Hvari suurim kuulsus olla just peosaar, kuhu inimesed tulevad suures osas jooke nautima ja pidutsema. Seetõttu on Hvaril kehtestatud ka üsna veidrad reeglid - tänaval ujumisriiete väel kõndimise eest saba trahvi kuni 400€, kui panna küll lühikesed püksid või seelik selga, aga ülakeha on siiski paljastatud, on tulemus sama. Ka ei tohi avalikus kohas alkoholi tarbida ega magada või linna keskväljakul piknikku pidada - nii ulatuvad trahvid rikkumiste eest kuni 700€ juurde. Eks linn peab hoolitsema selle eest, et väljaspool ööhuntide aegu tunduksid linnatänavad siiski pigem viisakad ja korrektsed.
Hvari saarel asuvad nii viinamarjaistandused kui suured lavendlipõllud, kuid kui linnakesest endast mitte välja minna, siis neid tegelikult ei näe. Küll aga müüakse mitmel pool erinevaid lavendlitooteid väikestes lettides. Hvarile on veel ka omane Bureki saiake, mis on sisuliselt täidetud rõngasse keeratud filotaigna saiake. Enne saarelt lahkumist proovisime ära nii juustu kui õuna täidisega. Suuremat erilist elamust see ei jätnud, aga soe värske saiake oli hea vahesuutäis siiski.
Üldises plaanis jätab Hvar sellise kivise saarekese mulje, mis on pigem Pärnuliku tunnetusega väikelinn oma lõõgastuva olekuga. Kui ilm on ilus, siis peamiseks tegevuseks on siin kas ujumine, lähedal asuvatele saarekestele seilamine, sinise laguuni või rohelise lahe vaatamine ehk siis enamjaolt merelised tegevused. Vihmaste päevadega on siin suhteliselt igav, ent vihma sajab siin harva - Hvar pidi olema Horvaatia kõige päikselisem koht ning täna saime seda isegi kogeda. Korraks saime küll sademeid, mille meie vast ostetud vihmavarjud kinni pidasid, ent peale seda tuli päike välja ja kuivatas vihmase maa ning riided väga kiiresti. Pealegi, sellise pigem pilvise ilma ja 23 kraadise soojaga oli mäe otsa kindlusesse oluliselt lihtsam ronida, kui lauslõõskavas päikeses. Seega ilmaga vedas meil täielikult ja Hvar oli tänaseks väga hea valik.
Õhtu veetsime Splitis. Otsisin välja ühe soovitatud söögikoha vanalinnas, ent seal polnud kahjuks hetkel vaba lauda, kuid 45 minutit me oodata ka ei viitsinud - kell näitas juba sügavat õhtut ning soovisime pigem varem kui hiljem süüa saada. Kõndisime ringi mööda kiviseid kitsaid vanalinnatänavaid, mille marmorist põrandad peaaegu läikisid inimeste jalge all kuniks leidsime vaba lauaga Itaalia restorani, kuhu otsustasime õhtustama jääda, et peale seda väike tiir veel vanalinnas endas teha. Paraku pidime sööke ootama ebamõistlikult kaua, nii et söökide lauda jõudmisel oli kell juba vaikselt uneaja peal ja meie nii kohutavalt näljased, et võinuks hobuse nahka pista. Lahmasime endale koduse välimusega toidud sisse, maksime arve ning vantsisime väsinult tagasi meie rendikorteri poole, et homme hommikul asjad pakkida, rendiauto võtta ning minna Horvaatia looduse ilu avastama.
Split ise on aga rahulik puhkuse veetmise linn, mis ärkab kahtlemata ellu õhtusel ajal ning kus tänavad voogavad rahvast tulvil hiliste õhtutundideni, ent vihmase hommiku ajal oli linn peaaegu tundmatuseni muutunud, mil kioskid olid enamjaolt suletud ja tänavad peaaegu inimtühjad. Splitikad püüavad välja mõelda kõikvõimalikke meelelahutusi, kuiidas turistide käest raha ära võtta. Nii oli vanalinnas asuvas prillipoes mängimas DJ ning meie majutuse vastas sadamas Red Bulli auto DJ-ga ja kosmonaudi ülikonnas tegelasega flaiereid jagamas, et inimesi peole kutsuda ja neile samas pileteid müüa. Split on linn, kus elu tundub alati käivat ning meelelahutust pakutakse igal sammul. Eks saame Splitiga veelkord lähemalt tuttavaks meie reisi lõpus, kui siin ka viimase öö veedame. Seniks aga on Horvaatia meid tervitanud kenasti ning loodan, et ka edaspidised tervitused edenevad vaid heas suunas. Nüüd on puhkus tõeliselt alanud.
Väike videokokkuvõte ka meie esimesest päevast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar