Täna võtsime veidi rahulikumalt. D ja B läksid lastega muuseumisse ning meie keerasime auto nina mõnikümmend kilomeetrit eemal oleva Fashionfish outleti ostukeskuse poole. Varahommikune vihm oli ilma jahedamaks teinud ja hommikune pilvisus just rannapäeva ei soosinud, nii et shoppingu jaoks oli päev vägagi sobilik.
Reeglina oleme alati välismaal käies mõnda outletti külastanud ja sealt vajalikud ostud ära teinud. Alates koroona ajast, kui kuhugi vahepeal väga ei saanud, asendasin outlettides shoppamise Best Secreti äpiga, mis on suuresti vajadused ja ostuhimu täitnud, aga päriselt ostulinnaku külastamist ei asenda üksi veebipood.
Parkisime auto ära ja keskusesse sisenedes avastasin ukse kõrvalt parkimisautomaat, mis nagu Šveitsis ikka, tahab ainult kohalikke münte. Neid meil muidugi polnud, sest olime varasematest reisidest jäänud väikse valuuta varu koju maha unustanud ja seni polnud reisi jooksul hädavajadus olnud veel automaadist raha välja võtta. Nüüd kratsisime korra kukalt.
Parkimise eest oleks saanud ka äpiga maksta, kuid kuna roaming on kolmandates riikides, nagu Šveits, väga kallis, siis mobiilset netti ma hetkel veel sisse lülitanud ei ole ja püüan vahelduseks ekraanivabamat elu nautida, olles Wifis siis, kui oleme oma ööbimiskohas või kui kuskil mõni vaba võrk satub olema. Peab ütlema, et vahelduseks on täiesti hea tunne olla maailma asjadega kursis siis, kui ise seda soovin ega pea reageerima iga väikse piuksu ja põrina peale. Küll aga tähendab see ka, et nii mõneski asjas tuleb olla tavapärase mugavuse asemel veidi leidlikum. Nii avastasime auto navi seadme offline kaartide mugavuse võõras linnas ja riigis sõites, mis sõidu juhtnööre otse tuuleklaasile kuvab.
Vaba WiFi võrku ma ostukeskuse juures kohe ei leidnud ja seega polnud mul aimugi, kas kuskil läheduses võiks leiduda ka sularahaautomaati, keskuses sees aga infoletti ei olnud. Astusin sisse esimesse poodi ja küsisin, kus võiks olla lähim ATM, et parkimise jaoks raha välja võtta. Abivalmis müüja küsis, mis valikuta mul on. Pakkusin talle viie eurolist, sest münte mul kaasas polnud, millest ta naeratades keeldus ja ulatas mulle kaks franki parkimisautomaadi jaoks. Olin sellisest külalislahkusest liigutatud. Mäletan, et eelmine kord, kui Zürichis mõned aastad tagasi käisime, sattusime sama tobedate olukorda toidupoe parklas, kus kohalikud meile eurosendid Šveitsi Rappenite vastu vahetasid.
Tagasiteel peatusime väikeses linnas Aaraus, et midagi hamba alla haarata. Tiirutasime autoga korralikult, enne kui parkimismajas leidsime ja siis saime ka lõpuks parklakoha 7 korrust maa alla. Sattusime kiire snäki võtma kokteilibaaris, mis esimesena teele ette jäi, aga väikseks vahepalaks oli see täpselt sobilik.
Muide, tasub ka üle vaadata oma krediitkaardi tingimused, kui väljaspoole Euroopa Liitu reisimine ees on - mõnda aega tagasi avastasin, et minu krediitkaardiga tuli kaasa Wi-Finderi konto, millega on võimalik paljudes kohtades tasuta muidu tasulistesse avalikesse wifidesse ühendada ning seetõttu võib see olla üsnagi abiks.
Šveits on üsnagi traditsiooniline riik ja reeglitest kinni pidamine on siin pigem au sees. Nii on teed kaetud ka kiiruskaameratega, mis teevad pildi juba ära siis, kui oled vaid 2 km/h lubatust kiirust ületanud. D küll mainis seda meile juba eile, aga täna hommikul, kui linnas sõites sähvakas ära käis, tuli see selgelt meelde. Eks saame hiljem näha, kui trahv postiga Eestisse tuleb, mis hinnaga suveniiri me endale trahviteatisest kujul muretsesime.
Olgugi, et oleme palju reisinud, siis on ikka vahel mõned uustulnuka vead, mis ette satuvad. Tean varasemast kogemusest, et öösel on hea pime magada, kui välised aknakatted ette keerata. Majal, kus me ööbime, on vanaaegseid puidust luugid, mille ilusasti ööseks kinni sättisin, kuid et õues on üsna palavad päevad, siis aknaid ööseks lahti tehes õhk sisuliselt ei liikunud. Alles täna hommikul, kaks ööd peale siin olemist, taipasin, et ööseks tasub pilud siiski poolavatud asendisse jätta, vastasel juhul pole avatud akendest mingit kasu. Eks õppida tuleb ikka enda kogemuse põhjal.
Reisida koos kellegagi, kes riiki ja kohalikku eluolu hästi teab, on hoopis midagi muud, kui asju omal käel avastada. Veel ägedam on, kui tekib ka võimalus kohalikega lähemalt tuttavaks saada. Mulle meeldib kohtuda oma sõprade peredega, sest see annab juttudes nimedele näod juurde ja silme ees jooksev film saab palju selgemad jooned, kuid nii on vahel lihtsam ka mõista inimeste, kellest hoolin, tausta veidi enam, saades aru, kust nad tulevad. Täna õhtul oli meil lõpuks võimalik kohtuda D perega, mille üle on mul siiras hea meel. Ühine väike grilliõhtu annab nii sooja ja hubase tunde ning olen tänulik, et meid on vastu võetud niivõrd isiklikku ruumi.
PS! Täna oli üle hulga aja esimene päev, kus M ei teinud videokaameraga ühtki kaadrit, nii et jäägu see päev veidi vabamaks ja isiklikumaks, mida jagada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar