Täna ärkasin juhuslikult enne teisi, mis pole väga tavapärane. Ajaks, mil hommikusöögilaualt istusime, oli päike juba kõrgel ja mul vaim valmis mägedes matkamiseks. Ilmateate järgi lubas pealeõunaks äikesetormi, mis oli üpris raske uskuda, vaadates helesinist peaaegu pilvitu taevast peakohal. D lisas, et mägede ilm on muutlik ja ilmateade siin tihti ei kehti.
Siinses kandis on kohalik maavalitsus väga külastajasõbralik ning majja kohale jõudes ootasid meid kohalikud külastajakaardid, mille kasutamiseks tuleb alla laadida mia Surselva äpp, kuhu külastajakaardilt kood lisada ning seejärel on mitmed kohalikud atraktsioonid tasuta või soodsamalt kasutamiseks. Külastajakaarte hõlmab ka suusalifti, mis viib alt külast meie maja kõrval oleva mäe otsa, kust algavad matkarajad. Suusalifti jõudes selgus, et nemad tahavad näha QR koodi, mitte üksnes äpis kehtivat registreeringut. QR koodi saab vaid siis, kui telefon netis on ja vaba Wifit suusalifti juures kuskil polnud. Õnneks tuli liftipoiss meile vastu ning lasi meid äpi registreeringu ettenäitamisel mäe otsa. Edaspidiseks panime selle endale aga kõrvetada ning tegime wifis olles vajalikest qr koodidest screenshotid, mida vajadusel näidata.
Tõusime külast 1280 m pealt üles mäe otsa 1660 m peale, kust viis meid lihtne matkarada üles 1711 m peale ja sealt alla tagasi, nii et matkarada lõpeb sisuliselt meie maja ees. Osa matkarajast viib läbi ürgmetsa, teine osa lehmade karjamaa, kus tuleb karjuselint konksuga läbi minemiseks eest ära tõsta ja hoolitseda, et lehmakookide sisse ei astuks, ning osa mööda kitsast kruusateed piki liustiku jõge. Vahepeal avanevad vaated on piltpostkaardilikult maalilised, kus lihtsalt seisavad ja ahmid endale seda vaadet mälupiltidena sisse nii palju kui võimalik. Ja vahepeal vaatad lehmadega tõtt, kelle kaelas rippuvad kellad annavad juba kaugelt märku nende lähedalolust. Kusjuures rajal on väljas ka hoiatussildid, et mullikatele liiga lähedale ei satu minna, sest lehm võib selle peale üpris kurjaks saada.
Mägisel matkarajal kohtab tihti ka ülalt liustikest tulevaid omasid, mis D sõnul joogiveeks üsna puhtalt tarvitatavad on, ent seda reeglina ülalpool pidude kasvamise piiri, mis on ca 1600m peal. Seda seetõttu, et allpool on palju lehmi ja kitsi, kelle väljaheiteid võivad oja vette sattuda, mispärast ei pruugi vesi alati joodav olla. Küll aga kõik muud mägised kaetud, kus vesi voolab, on selgelt joogikõlbulikud ja väga hea kvaliteediga, isegi paremad kui pudeliveed.
Kuigi mägedes on jahedam kui allpool maal, siis tõusis tänane temperatuur kohati siiski 31 kraadini ja kuigi päike ei tundu siin sugugi kõrvetav olevat, sest karge mäeõhk ja kerge tuul jahutavad, on see siiski salakaval. Keskpäeva paiku näitas UV 7, mis tähendab, et katmata nahal tekib päikesepõletus juba poole tunniga, nii et matkates tuleb kindlasti kasutada päikesekreemi, hõõruda sisse kõrva otsad, katta pea, omada piisavas koguses joogivett ning kasutada korralikke matkasaapaid. Matkajalanõud peaksid kindlasti olema hea haarduvusega, et ebatasane pind ei paneks jalga libisema, ja kõrge säärega, et hoida pahkluid välja väänamast. Kui Eesti metsaradadel piisab ka tossust või mugavuse mõttes mõnest keskpärasest matkajalatsist, siis mägedes on teised lood. Kuigi mul on kaasas madala säärega matkapapud, olin siiski üsna hea valiku teinud.
Pärastlõunal säras päike endiselt kõrgel taevas ja vihmapilvi ega äikest, mis pidi kella 14st ennustuste järgi algama, ei olnud kusagilt näha. Meie külas on küll liustikud reservuaar, aga seal on ujumine keelatud, nii et ujuma minekuks pidime sõitma paarikümne kilomeetri kaugusele kõrvalasulasse, kus on välibassein, mis on kohalike hulgas väga populaarne. Säärased välibasseinid on üldse üle Šveitsi kõikjal olemas ning laialt kasutusel. See näeb välja komplektina umbes midagi sellist, nagu meil Trummi basseinid, aga väga heas korras. Ja üks huvitav tähelepanek oli seal veel - kuna pildistamine ei ole lubatud, siis inimesed reeglina ninanutitelefonis ei istunud ja nautisid pigem veemõnusid või muud head seltskonda.
Mõned tähelepanekud Šveitsi kohta veel: toidupoed on siin lahti tihti vaid 18:30ni ja vaid suuremates kohtades kella 20ni ning pühapäeviti üldse suletud nagu ka Saksamaal. Toidupoes on tavapärane see, et ostad paki kohviube ja jahvatada need seal samas ära endale sobivasse purusuurusesse. WiFi on paljudes kohtades olemas, aga alati parooliga kaitstud, sest Šveitsi seadus nõuab, et kõik ennast registreeriksid selle kasutamiseks. Ja kitsastes mägikülades kohtab kohalikku kollast liinibussi, mille taha saab rattad kinnitada transpordiks, aga mis veab ühtlasi ka posti ja seetõttu kustutakse postibussiks ning kui teepealt näha sinist postisarvega liiklusmärki, siis tähendab see, et buss võib selles piirkonnas tulla ootamatult pimeda nurga tagant ning vastutulevatele liiklejatele sellest märku andmiseks laseb buss tugevat muusika laadset signaali, mis paljud autojuhid päris ära ehmatab.
Õhtu lõpuks saabus siiski kohale ka äikesetorm. Mägedes on äike palju kirkam, sest oled ise nii palju kõrgemal äikesetormi sees, ja kõuemürin oluliselt tugevam, sest mäed kajavad vastu. Kuna olime arvestanud õhtusöögiga külas asuvas söögikohas, siis jalutasime M-ga 180 m kaugusel asuvasse hotelli, kus reklaamiti, et nad pakuvad Flammkucheneid, mis on sisuliselt õhukesel lavaši taignal lai pitsa taoline snäkk. Selgus, et hotelli baaris oligi menüüs söögiks vaid kolm erinevat Flammi, aga selle eest oli seal väga lai valik gine erinevatest maailma otstest. Meesterahvas, kes meid seal tervitas, oli ilmselt omanik, kellega me väga kergelt jutule saime, sest olime baari ainsad külalised. Algselt pakkus ta, et oleme rootslased ja kui kuulis, et Eestist, viitas ta riiulile Eesti Craftersi ginile. Tõesti, eestlased jõuavad igasse maailmanurka.
Mulinsi hotell, kus istusime, on renoveeritud 5 aastat tagasi, aga näeb välja nagu uus. Eelmine omanik ei olnud seal 40 aastat midagi teinud ning hotellitoad olid endiselt aastast 1970, kui uus omanik hotelli üle võttis. Nüüd on see hotell igati kaasaegne ja mägedes suvine kõrghooaeg käimas, sest matkajaid, golfareid ja rattureid on siin palju, lisaks talvistele suusatajatele. Jutustasime omanikuga veel veidi alkoholidest, mille peale ta ülemiselt riiulilt suure kollase pudeli alla vinnas, oma õlale sättis, ja ploomiviina meilegi proovida andis. Siin samas Brigelsis sündinud hotelliomanik ei suutnud ära imestada, kuidas me nii väikesesse külasse Šveitsi mägedes oleme sattunud, aga meil on oma šveitslane kaasas ja see on meie tavaturistist erineva reisi hea retsepti saladus.
Meie matkast tegi M ka looduskauni klipi: https://youtu.be/oOOY2TEEXMM
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar