Zürichisse lubas täna korralikult kuuma ilma, nii et D pakkus hommikul päevaks välja teise, veidi jahedama plaani: juustu tootmise tehas, väike pruulikoda ja lühem matk mägedes, kus peaks lubatud 36 kraadi asemel olema kümmekond kraadi vähem sooja.
Zürichist umbes pooleteise tunni kaugusel Steinis on Appenzeller juustu meierei, kus on ka väike muuseum koos show-ruumiga. See on võimalus jälgida detailselt juustu valmistamise protsessi, kui selleks veidi aega on, sest juustumeistrid toimetavad klaasseina taga täpselt külastajate silme all. Lisaks saavad kõik endale maitsmiseks väikese juustu sämpli ning riidest kotikese kuhu ise endale kuivatatud ürtide segu kokku kallata. Juustutegu on igal juhul päris äge vaatamisekord ja seda protsessi polnud mul varem õnnestunud näha.
Pruulikotta jõudsime siis, kui degustreemisvõimalused olid möödas, aga soetasime sealt endale kaasa mõned pudelid, mida ära proovida, et erinevatest maitsetest aimu saada. Šveitslastele üldiselt raiskamine ei meeldi ja kõik asjad püütakse mõistlikult ära kasutada. Nii pakuti pruulikojas lisaks õllele ka õlle baasil valmistatud seepe, shampooni ja palsamit. Kõige nutikam müügiartikkel oli aga kilekott, kuhu üksikud õllepudelid paigutati - igaüks omasse taskusse, nagu karusellirattasse, et pudelid üksteise vastu kolisema ei hakkaks.
Šveits on kuulus ka oma mägede pärast ning loodus on siin ringi sõites tõesti piltpostkaardile sarnane. Silm haarab palju enam seda ilu ja sügavust kui fotokaamera seda püüda suudab. Ma olen varem palju mõelnud, et tahaks kunagi mägedesse matkama minna, aga kuna ma jätkamisest suurt palju ei tea ja minu sportlik vorm pole just parimate killast, pealegi kardan ma kõrgust, siis mõtteks see seni ongi suuresti jäänud või teoks saanud pigem väiksemas mastaabis. Kuni tänaseni.
Sõitsime Ebenalpi köisraudteega mäest üles ja otsustasime lõunatada seal samas kõrval mäerestoranis. Šveitsi köök on veidi sarnane Saksa köögile, ent Itaalia mõjutustega, aga mõned maitsekooslused on minu jaoks siiski harjumatud - D tellis ühe oma lapsepõlve lemmiksöökidest: makaronid juustu, praesibulast ja õunamoosiga, mille kõrval on suur hele vorst korraliku sinepiga. Meie otsustasime jääda rohkem enda jaoks tuntumate maitsete juurde. Vaade oli kahtlemata igat senti väärt.
Kuigi rada, mis kergelt mäest üles läheb funikkulari jaamast restorani, ei ole pikk ja on pigem lauge, annab see esmase aimduse juba rajast, mis restorani tagant algamas on ja meid ees ootab. Rada ise tegelikult ei olnud raske, aga vajab rahulikku tempot, tähelepanu, õigeid jalatseid ja veidi aega. D hoiatas meid ette, et võtaksime kodust reisile kaasa korralikud matkasaapad, sest tossudega mägedes matkata on ohtlik, kuigi see esmapilgul nii ei pruugi tunduda, ent kivid on tihti libedaks kulunud ja kui jalg satub kiviklibusse libisema, siis peamine, mis seal päästab, on just jalatsi talla haare. Sama mäe peal, küll mitte samal rajal, oli alles nädalapäevad tagasi kaks pensionäri hukka saanud, kes mäe pealt alla libisesid. Loodus ei andesta ja loodusega tuleb väga aupaklikult käituda, et see sind hoiaks.
Kliimasoojenemine müütab visuaalselt silmnähtavalt ka Šveitsi mägesid - D rääkis, kuidas alles viisteist aastat tagasi olid mäetipud ka suvel veel lumised, ent nüüd on kõik rohelised, mistõttu kivi kuivab suvel tugevalt ja muutub muredaks ning kipub pudisema. Seetõttu ei tasu ronida väljaulatuvatele kaljunukkidele, mis on alt tühjad ja tasub ka jälgida, mis toimub pea kohal. Ent rada, mille täna veidi enama kui tunniga läbisime, oli turvaline ja palju käidud. See 1600 m kõrgusel asuv rada läheb mööda kalju külge alla orgu, laskudes ca 200m, ja siis hakkab taas üles tõusma, läbides mäe küljele ehitatud restorani ning minnes risti läbi kaljukoopa, mis on omaette eriti vinge kogemus, jõudes tagasi köisraudteejaama. Mäe küljelt avanevad imeilusad vaated, mida ilmestavad taamal kaiguvad kitsekella hääled. Tõmbad kopsud mägede õhku täis, lased jahedal tuulel end veidi hellitada, naudid päikest ning tuled alla tagasi, et pista oma jalad jääkülma mägedest tulevasse jõkke jahutuseks. Täielik idüll ja rammestus.
Kui linna tagasi jõudsime, näitas auto termomeeter hoolimata õhtustest tunnist 36 kraadi sooja. Õnneks oli tekkinud kerge tuuleke. Otsustasime minna veidi õhtust linna vaatama ja sealt ka midagi hamba alla haarata. Zürichi rongijaama on meeletult suur oma 54 rajaga ning rongid lähevad seal igasse suunda. Kui vaatasin raudteejaama ning neid suurte kaantega raudteesilla, mida päeval tee peal nägime, tuli meelde lapsepõlves mängitud Transport Tycoon. Ah siit nad siis seda mängugraafika inspiratsiooni olidki saanud.
Esmaspäevaõhtune Zürich on rahulik, aga siiski lärmakam. Kesk-Euroopa suurlinnad on omavahel veidi sarnased, ent siiski on igal linnal oma nägu. Kuigi oleme Zürichis põgusalt korra varem käinud, ei ole selle linna olemus minuni veel päriselt jõudnud. Milles võib aga kindel olla, et linn on hubane ja ilus, lai linna läbiv jõgi annab sellele omamoodi kulgemise ning laitmatult toimiv, kiire, lihtne ja mugav ühistranspordi süsteem annab võimaluse lihtsalt jõuda küikidesse sihtkohtadesse. Nii võid nautida päikese loojumist kiire köisraudteesõiduga kesklinnast üles ülikooli juurde ja hetk hiljem juba all sumiseval restoranide tänaval õhtusumeduses mõnusat einet nautida. Ning äkki alanud välgutamine ja vihmapiisad võimaluse joosta lähedal asuvale esimesele trammile millega kiire ümberistumisega paarkümmend minutit hiljem kuiva jalga tagasi meie ajutisse koju jõuda.
Tänase päeva videoklipp ka: https://youtu.be/oJyXO-TKmG4
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar