Saksamaa oli plaanitud sisuliselt päevase kiire läbisõiduna ja seega ei olnud ma märkimisväärselt ette valmistanud ühtki sisulist peatuspaika. Kiirtee kilomeetrid vuhisevad kiiresti ja kui eile tundus 160 km/h veidi harjumatult kiire, siis täna oli see juba normaalne. Oleme oma kõigi isiklike autodega aastast 2008 käinud Saksamaal katsetamas palju nad kiirust välja võtavad (või palju me vajutada söendame) ning see oli ka põhjus meie Must Nool, nagu O sellele reisi jooksul hellitava hüüdnime andis, Saksamaale viia kiirteedega tutvuma. Kui spidokale sai 213 km/h ette, oli selge, et auto läheks vast veel, aga rohkem ei ole mõtet suruda. Vähemasti on Saksamaal käigu peamine eesmärk nüüd kaetud.
Kui peale sõja algust Ukrainas oli jutt, et see on ainus kord ajaloos, mil Saksamaal on kütuse liiter maksnud vähem kui Eestis, siis täna tankisime 2,2 eur/liiter, mis on siiski veel kallim hind kui Eestis. Olgu siin muidugi aususe mõttes mainitud, et tankisime Saksamaal ka 1,9 eur/l, ent ka see on suhteliselt sama hind, mis hetkel Eestis.
Pühapäevasel päeval, kui Saksamaal on kõik peale bensujaamast ja kiirsöögikohtade suletud, sh toidupoed on kinni, on siiski rahvast väga palju liikvel. Bensujaamas mõtlesime, et oleme viisakad ja peale tankimist sõidame autoga veidi edasi, et järgmine inimene saaks juba tankima tulla ja me ei tolgendaks jalus. M sõitis natuke edasi ja mina läksin kütuse eest tasuma. Kuna sees oli saba ja tahtsin tualetis nagunii käia, pealegi saab tualeti pileti eest voucheri, mille saab kassas muu eest tasudes lunastada, oli sedapidi asjade tegemine loogiline. Kui kassasse jõudsin, siis seal saba enam polnud. Teatasin tankuri numbri ning teenindaja ütles teisele saksa keeles midagi närve rahustavat. Selgus, et nad olid arvanud, et me lahkusime kütuse eest maksmata, sest nad ei märganud mind auto juures ja tankuritest edasi nende kaamerapilt ei näidanud. Sellest lihtne moraal - las teised ootavad kuniks oma kütuse eest oled ära maksnud, võtku see siis kaua vaja.
Stuttgart on autotööstuse linn. Mida lähemale Stuttgartile jõuda, seda rohkem uhkeid ja kalleid autosid teele ilmub. Ilusad Porsched, Merdsud, Ferrarid jms sportsõidukid on ümberringi, nii et pilk kipub neile peale jääma. Äkki märkasin tee ääres pruuni silti viitega Porsche muuseumile. Kuna kõik poed olid kinni, meil natuke aega oli ja peale pikka sõitu tahtis keha sirutamist, tundus see hea mõte olevat peatuseks. Pealegi, pühapäeviti on muuseumid lahti. Keerasime kiirteelt maha ja sattusime suure peegeldava katusega maja juurde Porsche kirjadega.
Porsche muuseum on muljetavaldav. Seal on olemas kõik olulisemad autod, sh päris esimene Porsche ning iga auto juures ka selgitav tekst või audiogiidiga mõni huvitav fakt välja toodud. Üks Porsche 911 mudel oli loodud spetsiaalselt naisterahvale, teine kabrioletid ralliauto oli märganud rongi eest hoiatavalt tõkkepuud alles viimasel sekundil, lapanud gaasipedaalil, tõmmanud juhina pea alla, libisenud tõkkepuu alt läbi ja täpselt rongi nina eest mööda, nii et imekombel jäid nii juht kui kaasreisija ellu. Kui üldiselt on Porsche välimus olnud algusest saadik üsna muutumatu ja seal on ranged reeglid mida üldse muuta võib, siis Autode multika jaoks Anti multika tegijatele vabad käed ning nad joonistasid multikategelase Sally veidi ringi päris elust. Autotegijad aga tootsid muutlikest võetud identse replika, kohandades kõike täpselt nii nagu multika oli olnud ja see auto on täiesti sõiduvõimeline. Lisaks leidsime saalist ka Martini nimelise Porsche, mis meist küll paraku muuseumisse maha jäi. Stuttgardis pidi olema ka Mercedes Benzi muuseum, aga see peab jääma teiseks korraks.
Lähenesime Šveitsi piirile ja tundsime end üsna kindlalt, sest D ja B lastega ootasid meid Zürichis juba ees ning Saksamaa tanklas olime endale soetanud ka Šveitsi kiirtee vinjeti. Meile harjumatult on Šveits küll Schengeni viisapiirkond ehk siia saab ID kaardiga, aga ta ei kuulu Euroopa Liitu ehk mobiilside EL pakett siia ei kehti ning ka muudes piirangutes on tegemist kolmandate riikidega. Lükkasime oma mobiilse andmeside vahetult enne piiri välja ja kulgesime ühtlases aeglases autorodus piiripunkti poole. Piiril silmas piirivalvur meie Eesti auto numbrit kohe, palus meil peatuda, esitada oma dokumendid, juhiloa ning auto rivist kõrvale tõmmata. Viisakas piirivalvur uuris kuhu me lähme, mis põhjusel, kauaks jääda plaanime ja ega meil pole autos midagi keelatut või tollitavat kaasas. Alles siis hakkasin mõtlema, kas, millises koguses ja milliseid söögiasutuse üldse üle piiri kolmandatesse riikidesse viia võib. Piirivalvurid vaatasid meie auto üle, kontrollisid põgusalt pagasit ja soovisid meile head teed. Hiljem kuulsime D käest, et neid peetakse Eesti autoga piiril iga kord kinni täpselt sama moodi.
Zürich tervitas meid 34 soojakraadiga ja täiesti seisva õhuga, nii et toas istudes tundsin, kuidas higi mööda jalgu alla nirises. Ei aidanud esimese hooga kaasa ka see tõik, et majas, mille ühiselt rentinud olime, külmik ei töötanud. Õnneks organiseeris majaomanik kellegi tööriistakastiga kohapeale mille tulemusena keldrist korgid taas sisse said lülitatud ning joogid jäledasse pandud.
Peatume Zürichi kesklinna serval kortermajade vahel olevas pisikeses kolmekordses eramus. Sellised majad siinkandis on haruldused ja neid on alles veel üksikud. Ka see sama maja läheb peagi lammutamisele koos kõrvalmajaga ning siia asemele tuleb mõnekorruseline kotrterelamu. Kui maja hoovis ringi vaadata, on siia püstitatud kõrged metallvardad mille eesmärgist me esimese hooga aru ei saanud. D selgitas aga, et need vardad on pandud paika selleks, et inimesed saaksid aru kui suur ja kõrge maja siia päriselt tuleb ning neil oleks võimalik reaalse ettekujutuse põhjal vajadusel linnavalitsuses protestida. Ausalt öeldes visuaalselt tegelikult väga hea lahendus, sest selgelt on näha nii planeeritava maja kõrgus kui kaugus teistest elamutest.
Minu üks hobidest on reisi ajal käia toidupoes, sest alati on põnev näha, mida teistes riikides müüakse. Mäletan, et kunagi Austraalias käies olin siiralt üllatunud saia, liha jms toodete hinna üle. Tean, et Šveitsis on toit kallis, ent nähes poes sealiha hinnaks paki peal 200g eest ligi 6 eurot ning kilo hinnaks ligi 30 eurot ja veiseliha hinnaks lausa 65 eur/kg, ajas see silmad imestusest ikka suureks küll. Ilmselt Šveitsis elades oleks ma suuresti taimetoitlane või toituks pigem valgest jahust, mis veidi taskukohasem on. Kuigi Eestis on hinnad viimasel ajal tugevalt tõusnud nagu ka mujal, siis on meil siiski hea ja üsna odav elada. Kõik oleneb vaatenurgast ja võrdlusmaterjalist.
Kui Zürichisse kohale jõudsime, võtsid meid B ja D vastu valmis õhtusöögiga. Ah, nii kodune ja mõnus on see, kui keegi sind ootab ja kohalejõudes on vastuvõtt sama soe, kui meie oma kodukülas tavapäraselt. See on kulgemise üks toredamaid lisaväärtusi.
Videokokkuvõte, seekord peamiselt päeva suurelamusest, Porschest: https://youtu.be/8BtQzSTN24k
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar