Hommikul äratas kell nagu tavalisel tööpäeval ikka, ainult selle vahega, et ärkasin O-de residentsis Pärnu külje all. Maja oli varahommikuselt vaikne, ainult magajate nohinat oli erinevatest tubadest kuulda ja koer Max vaatas mind oma uudistavate silmadega. Virgutasin end ärkvele, võtsin läpaka ja hiilisin õue terrassile tööd tegema. Koroona ajast on ühes osas küll selgelt kasu olnud - enam ei ole kellelegi veider, et töötad kodukontoris ja see kodukontor võib sisuliselt olla täna siin ja homme seal, vastavalt sellele kus vaja on. Peamine, et kõik toimiks ja kokkulepped peaksid.
Sel ajal, kui teised hommikust sõid, tegin oma videokoosolekud ja pühendasin end veel täielikult tööle enne puhkusele minekut, et midagi olulist ja suurt kuhugi ripakile ei jääks. Lõpuni ei jõua nagunii kõiki asju kunagi valmis, aga tahaks puhkuse veeta siiski võimalikult stressivabalt ja tööteemadest välja lülitatuna. Kui lõuna ajal arvuti kohutavalt aeglaseks muutus ning Excel lootusetult kokku jooksis, siis restardile minnes teatas arvuti, et ka temal on puhkust vaja ja just nüüd peaks tegema suurema update. Ohkasin ja otsustasime, et on paras aeg end autodesse pakkida ja nina lõunasse keerata.
Olgu tänatud hästi toimiv mobiilne Internet, sest nii on võimalik auto kõrvalistmel, läpakas süles kõik vajalik ära teha, kilomeetrid samal ajal mööda vuhisemas. Natuke peale kella 17 sain oma viimased asjad tehtud, panin peale Out of Office teate, lükkasin läpaka ekraani viimase piiri peal oleva akuga kinni, vaatasin auto aknast välja ning võisin lõpuks rahulikult välja hingata - nüüd oli puhkus päriselt alanud.
Lätis pole aastatega suurt väga palju muutunud, ainult tee kvaliteet on paremaks läinud, võrreldes ajaga, mil oma esimestele autoreisidele läksime peaaegu 15 aastat tagasi. Leedus tervitasid meid kollased viljapõllud ja suured võimsad kombainid põldudel vilja koristamas, tolmupilv üleval. Väljas on tõeline suvi. Kui viimased nädal ja veidi peale on Eestis olnud ilm jahedavõitu, nii 17 kraadi juures ja parematel päevadel veidi üle 20 plusskraadi, siis Euroopa on ägisenud 35-40 kraadise kuumalaine all. Lõpuks jõudis troopiline soe ka Baltikumi, nii et meie lõunanaabrite juures näitas autotermomeeter juba 33 kraadi, ent autos oli sees mõnusalt hea temperatuur. Samas, jalasirutuspauside ajal oli soojus õues suuresti tervitatav ja üllataval kombel see polnudki lämmatav.
Kuskil Leedus otsustasime teha väikese meeskonnavahetuse ja teisest autost kolis üks laps meie auto tagaistmele. Olime reisile kaasa soetanud väikesed raadiosaatjad, et autode vahel oleks kergem sidet pidada jooksvalt ning lastele oli see mõnus ajaveetmise võimalus, nii et kilomeetrid läksid niimoodi kiiremini.
Poolas on kümmekond aastat tagasi ehitamist alustatud kiirteelõik jõudnud juba Leedu piirini, kuid seal on veel nipet-näpet teha ja ilmselt avatakse see umbes aasta pärast. Siis saab läbi Poola kulgemine olema küll imeliselt kiire ja arvestades juba valmis olevat kiirteede hulka, on see ilmselt juba praegu aega meeletult kokkuhoidev, aga eks me saame seda lähiajal kogeda. Mäletan, kui oma esimesi reise tegime, siis kulges tee enamasti läbi külade ja linnade, mistõttu Poola läbimine tundus üks Kolgata tee, mis ei tahtnud kuidagi otsa saada.
Esimese öö jaoks broneeris K meile hotelli kuskil suuremast teest veidi eemal Augustowi külje all. Waze näitas, et oleme peagi kohale jõudmas, kuid küla oli just lõppenud ja ees paistis vaid teed ääristav mets. Mõtlesin, et kui isegi hotell ongi sellises kohas, siis nii ääremaal ilmselt mingit söögikohta on palju loota, aga hilise õhtutunni kohta virvendas nälg juba silme ees. Pealegi oli päev olnud pikk. Ja suur oli meie üllatus, kui avastasime enda eest madala kahekorruselise mitme majaga hotelli, mille kohta O ütles tabavalt, et see näeb välja nagu lastelaager. Samas asus ka suur mitmekümne lauaga restoran korraliku menüü, soodsate hindade ja väga koduste traditsiooniliste toitudega, kus einestajaid oli murdu.
Baarman, kes ühtlasi ka majutusega tegeles, vaatas meile otsa ja küsis meid nimepidi. Kuigi enamus vestlusest toimus poola-vene segakeeles, mida ma ei valda, hakkasid vajalikud venekeelsed lausejupid justkui iseenesest tulema. Ka oli meie üllatus suur, kui baarman tänas meid viisakalt eesti keeles. Selline veidi kõrvaline teeäärne koht ja nii personaalne teenindus? Kui autost asju majja tõime, tänas K kedagi ukse lahti hoidmise eest eesti keeles. Jäin seda imestunult kuulama, kuniks meesterahvas ka ise majja astus ja andis meile eestlasena sõbraliku soovituse Augustowisse homme ujuma minna. Ah nii need kohalikud siin seda eesti keelt teavadki - nagu Hemingway juba kunagi ütles, siis igas sadamas (või hotellis) on mõni eestlane, nagu seda ka oma varasematel reisidel kogenud oleme (vt ka postitust 2010 Austraalia reisi alguse kohta Istanbulis).
Nagu traditsiooniks on saanud, siis M tegi ka päevast video: https://youtu.be/T1pRtoMRrGY
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar