Peale kolme päeva Zürichis oli aeg edasi liikuda mägedesse. D oli leidnud meile 6-toalise maja, mis on ilmselt viimati renoveeritud 1970-datel. See on kahekordne maja täpselt mägede nõlval, kus järgmised ööd peatume. Siin majas on asjad Šveitsi ornungi järgi - iga asi käib täpselt omal kohal ning selleks, et kohad segamini ei läheks, on lausa kapi ustel seespool fotod asjade paigutusest.
Meie majake on väga traditsiooniline. Ka voodipesud on mägedele kohased. Mind ajas alguses veidi segadusse asjaolu, kus voodil on väga suur, aga õhuke padi ja lühike ning kitsas, justkui lastetekk. Tegelikult käib siin magamine sedasi, et esmalt magatakse laia lina all, sinna peale käib villane tekk ja kui sellest vähe on, siis selle peale kas ainult jalgadele või poolele kehale 170 cm pikkune tekk. Suvisel ajal võib villaveski kihi ära jätta. Tekikott pannakse ümber väiksele tekile vaid. Mida kõrgemale mägedesse minna, seda paksem väike tekk pidi olema.
Breil/Brigelsi väikelinn, kus me oleme, asub 1280m kõrgusel. Kui autoga maanteelt linnakesse sõita, siis saab küll aru, et tee läheb üles mägedesse, kuid kõrgust väga selgelt ei taju. Esimene märk sellest, et oleme tavapärasest kõrgemal, on veidi ebamugav tunne kõrvades, mis ei kipu kohe üle minema. Ilmselt vajab aklimatiseerumine veidi aega, kuigi kõrgus on alles madal, aga me lihtsalt ei ole harjunud pikemat aega merepinnast nii palju kõrgemal veetma.
Tee Zürichist Breil/Brigelsisse viib mööda Landquarti outlet keskusest. Tegime seal M-aga väikse peatuse ja vaatasime poed üle. Ei tea, kas meie shopingu harjumused on viimase kahe aastaga rooste läinud või meie suurusele ja maitsele polegi Šveitsi outlettides erilist valikut, aga tulime sealt ära üsna tühjade kätega. Ka varem on mõnes kohas seda juhtunud, kuid see pole siiski tavapärane.
Meie majakese lähedal asub natuke kõrgemal mäe jalamil pisike kirik, mis õhtupimeduse saabudes kaunilt valgustatud oli. Linnu lennult on see tegelikult siin samas, kuid sinna jalutamine tähendab mõnekümne meetrist tõusu. Mägedes ei ole asjad kunagi nii lähedal, nagu need tegelikult paistavad ja kogenematu silm võib vähemasti väga kergesti üsna tugevalt valesti arvestada. Õnneks on meil kaasas D, kel voolab soontes Šveitsi veri ehk kohalik kõne-how on emapiimaga kaasa antud.
Otse meie majakese kõrval on kohisev liustiku jõgi, kus vesi vuhiseb mägedest alla korraliku hooga. See vesi on nii piimjalt helesinine, see heli nii rahulikult kohisev. Taamal söövad lehmad mäejalamil rohtu, kellade kaelas kolisemas. Ja see maja, nagu oleks maale vanaema juurde tulnud, ainult nii, et kõik on valmis ja vanaema on ise korra linna läinud pagariärist värsket saia ostma.
Väike videoklipp ka Breil/Brigelsist: https://youtu.be/dLCZKL7sbmg
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar