Inimene plaanib, jumal juhib

 Inimene plaanib, jumal juhib

 

Meie plaan oli täna õhtul jõuda välja Saksamaale Frankenbergi, mis on Dresdenist veidi edasi. Kui hommik kulges üsna plaanikohaselt, ainult üksikutel kordadel kaotasime maanteel teineteise silmist, siis aitas hästi välja kas paari kilomeetri taha leviv käsiraadiosaatja või vajadusel Messenger. Korra saime üksteisele  ka kaardil oma asukohta jagada, sest teetööde tõttu polnud väga selge milline on täpselt õige teeots ja nii me tiba erinevalt samasse kohta sõitsimegi.

 

Poola toiduportsjonid on sarnased Kreeka omadele oma suuruse poolest ja hotelli lauda serveeritav hommikusöök ei jäänud sellele grammivõrdki alla. Poola köök on lihtne, kodune ja meile peaaegu harjumuspärane, kuigi kõik pole päris tuttav. Läätse-kartuli pannkoogid seenekastmega on aga retsept, mida võiks hiljemgi netist üles otsida.

 

Kui Varssavist Baltikumi poole on teed ääristatud paljude heinamaadega koos lehmadega ning traktoreid vurab nii tee ääres, peal kui reklaamplakatitel, siis Varsaavist teisele poole traktoreid sisuliselt ei kohta. Üks põhjus võib olla ka selles, et kiirteel traktoriga liiklemine lubatud ei ole. Teispool Varssavit asendusid traktorid aga Ukraina numbrimärkidega autodega, mis olid võtnud suuna Saksamaa poole. Kunagi varem ei ole UA autosid nii palju Saksamaal silma jäänud ja kui kiirteel tuli vastu konvoi kolme tutika tangiga, tekitas see eriti veidra tunde. Sõja teema tahaks panna kuhugi kaugele ajusoppi ära, aga ometi on see siin samas meie silme all.

 

Tänane ilm oli taas väga soe. Auto kraadiklaas näitas 34 soojakraadi ning päike säras kõrgel helesinises taevas. Tegime lõunapausi Varssavist 100 km Saksamaa poole teeäärses kiirsöögikohas. Sealt edasi oli meie ööbimiskohta jäänud veel sõita 5 tundi. Olime just söögi lõpetanud ja valmistusime lahkuma, kui J peale telefonile vastamist äkki käed värisema hakkasid. Ootamatud uudised perekonda äkitselt tabanud kurvast sündmusest muutis kõike. Ja ühtäkki, kui söögikoha uksest õue astusime, tõmbus taevas korraga pilve, hakkas tugev tuul äkitselt prahti maast tõstma ja keerutama ning hetk hiljem lahmatas korralik tugeva vihmaga äikesetorm. Need uudised tulid nüüd küll tormina sõna otseses mõttes.

 

Istusime parkimisplatsil shokeeritult, nõutult ja mõtlesime, kuidas edasi. Selge oli, et J ja K peavad koju võimalikult kiiresti tagasi pöörduma, ainult kas mööda maad või lennukiga, oli iseküsimus. Esimese hooga mõtlesime neid autoga tagasi 100 km Varssavi lennujaama saata, kuid lõpuks leidsime, et mõistlikum on meil siiski jätkata ja edasi minna puhkusele ilma nendeta. Sellised ootamatud sündmused löövad aga kõik plaanid pea peale ja ega me tegelikult veel täpselt ei tea, kuidas meie puhkus hakkab edasi minema, sest lastega koos tegevused kolme perega on nüüd oma sisult tundmatuseni muutunud. Oma Zürichisse broneeritud maja me ka enam mõistlikel tingimustel tühistada ei saanud ning reisikindlustus seda katnud ei oleks, sest meie reis sai ju jätkuda. Pidasime juba Šveitsis meid ootava D-ga veidi pikemalt nõu ja otsustasime hetkel jätkata nii nagu algselt plaanisime, sest ega paremat alternatiivi nagunii ei olnud.

 

Ma ei tea, mis päev see täna on, aga mingi tähtede seis on tugevalt paigast ära. Mõtlesime oma Wroclawis elavat tuttavat korra üllatada ja ta kohvile kutsuda, kui kuulsime, et ta on hoopis Prahas kontserdil, kuid siis selgus, et artist on haigestunud, vihma kallas nagu oavarrest ja tagatipuks kimbutavat teda ka toidumürgitus. Ja teised sõbrad rääkisid, kuidas ka nemad on saanud oma lähedaste terviste kohta murelikke ja ebamugavaid teateid just täna. Õhtule pani punkti teade, et sõprade Eestis olevas peres, kellega üleeile koos ööbisime, on Covid positiivne. Inimene võib ju plaane teha, aga jumal juhib. Ehk on kõik halvad uudised nüüd ühe päevaga lõpuks möödas.

 

Pika päeva lõpuks jõudsime M-ga siiski kahekesi Frankenbergi kohale. Leidsime hotelli võtmekastist ka oma toa võtme ja saime linnakese täiesti autentses Kreeka restoranis Athena ka kõhu korralikult hilistel õhtutundidel veel täis. Frankenberg on oma suuruselt umbes nagu Viljandi, kuid restoran oli korralik ja laupäeva õhtul rahvast täis. Meie kõrvallauas istunud saksa mehed püüdsid inglise keelt sotsiaalsuse eesmärgil veidi purssida, sest juba kaugelt oli aru saada, et me ei ole kohalikud, ent muud teenindajad sisuliselt inglise keelt ei vallanud, kuigi püüdsid ja teeninduse kvaliteet oli sama hea kui Kreekas. Arvet tasuma hakates küsisime kaardimakset, mis on kenasti olemas, aga oh üllatust, ei aktsepteeri Visa ega Mastercardi, vaid ainult kohalikke deebetkaarte või toimub tasumine sularahas. Olime sellise mure otsa komistanud juba aastaid varem, aga olin selle unustanud. Õnneks oli meil täpselt õige kogus sularaha kaasas ega pidanudki jääma restosse õhtuks nõusid pesema. Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ega ma tegelikult ei tea, mida olukorras, kus pangakaardid ei tööta ja sularaha pole piisavalt, üldse teha oleks saanud?

 

Täna on olnud üks veider ja ülimalt keeruline pikk ja väsitav päev. Nüüd ometi peab paremaks minema. Olen siiski oma mõtetes J perega nende raskel ajal. Poleks iial osanud arvata, et selliste murekohtadega oma puhkusereisil tegelema peame. Nagu öeldakse, “Life happens while you’re making other plans.”

Päevast väike kokkuvõttevideo: https://youtu.be/f2ldk90yOgc