Saarestiku pealinna pühade pidu

Hommikul ärkasin konditsioneeri müra peale. Meie hotellitoas oli konditsioneer selliselt katki, et ta puhus koguaeg täisvõimsusel ning vähemaks puhumist keerata ei õnnestunud. Ameerikas on reeglina konditsioneerid paigutatud aknalaua alla põranda kohale seinale, nii et meie hotellitoas muudkui kardinad ööläbi lendlesid konditsioneeri puhumise käigus.

Kui end voodist välja olin vedanud ja akna eest kardinad ära tõmmanud, tõdesin fakti, et täna jälle sajab. Aknast paistva basseini ääres oli maapinnale kogunenud juba mitme cm kõrguselt vett. Väidetavalt pidi terve detsembrikuu keskmine sademete hulk Floridas olema kokku 50 mm. Vaadates aga viimaste päevade sadu, kus vihmavesi tuleb taevast alla kohati valge joana, kattes maapinna mitme sentimeetri paksuselt, nii et vesi kõndides jalatsitesse tungib, peaks ette nähtud sademete hulk nüüd küll olema juba mõn päevaga maha tulnud. Reeglina on detsember Floridas kuiv kuu ning praegused lakkamatud padukad ei ole tavapärased.

Kuna õues sadas lakkamatult vihma, siis pidime nuputama välja endale veidi tubasema tegevuse. Olime planeerinud täna jõuda välja Ameerika kõige lõunapoolsemasse tippu, kuhu autoga saab ehk Key Westi ja ausalt öeldes, kui meil sinna hotell ette broneeritud poleks olnud, siis arvestades ilma oleks me suure tõenäosusega ümber mõelnud. Esmalt veetsime oma hommikupooliku orraks taas shopates, seekord Florida Keys Outletis ning siis keerasime auto nina vihmast hoolimata siiski Key Westi poole.

Keys on väljend, mida ameeriklased kasutavad saarestiku kohta. Key West on aga selle konkreetse saarestiku kõige läänepoolsem saar, mis on ühendatud maismaaga läbi pikkade sldade ning maantee. Key West on ka punkt, kus asub 0-miil Ameerika 1. maanteel ehk siin on kõigi teede alguspunkt.

Tee Key Westi kestab Florida Cityst ca 3-4 tundi, maantee on tihti üherealine ning aeglaste kiirustega, seda eelkõige ka seetõttu,e t siin regioonis elavad Keysi hirved ehk umbes koerasuurused hirved, kes kipuvad auto alla jääma, seda eriti öösel ning seetõttu on ka öine kiirus päevasest veelgi madalam.

Esimene suurem asula saarestikus on Key Largo. Kuna vihma sadas nii tugevasti, et auto kojamhed ei jaskanud vihma ära pühkida, siis meie ees sõitvad autod kulgesid väga ebaühtlase sõidukiirusega ning M tegi ettepaneku teha peagi väike peatus lõunaseks einestamiseks. Otsisin Lonely Planetist välja söögikohad Key Largos. Olime otsustanud, et kiirtoidust on meil kõrini ja tahaks ehedat ameerika asja.

Lonely Planeti soovitusel jäi teeäärde Mrs Mac's Kitcheni nimeline koduste toiudega söögikoht. Mrs Mac on mõnus väike ja hubane koht, mis on ka kohalike seas väga populaarne ning saanud TripAdvisoris kõrgeid hinnanguid ka teiste reisijate poolt. Atmosfäärilt on seal seinad üle löödud kõikvõimalike autode numbrimärkidega ning laes oleva sõrestiku vahele on topitud enamjaot dollaritest koosnevat paberraha. Söök ise oli aga aus ja ehe.

Keysi piironnas on veel üks huvitav nüanss. Siin märgitakse aadresse miilidena ning täpsustatakse vaid, kas tegemist on ookeanipoolse või lahepoolse tee äärega. Miilide tähistusmärke on postide küljes aga pigem harva ja nii on lihtne mööda sõita soovitud sihtpuntist. Kui otsitaval objektil on tee ääres suuremad sildid väljas, on selle üles leidmine oluliselt lihtsam.

Kui alles USA sõidule mõtlesime, uurisin töökaaslaselt, kes alles paar nädalat tagasi Miamist tuli, mida ta vaadata või teha soovitab. Tema kindel soovitus oli külastada teel Key Westi ka tarpoonide söötmisvõimalusega Robbie sadamat Islamorada saarel. See on pisike Hiiumaal asuvat Ristna surfiparadiisi meenutav laheäärne kohake, kus on võimalik tellida nii kalastusretki, kinnitada keha kui kasutada kalade söötmise võimalust lisaks suveniiride muretsemisele. Tarpoonid, kes seal vetes vabalt elavad ning keda söödetakse, pakkudes neile sööta poole väikse kala kaupa, on tõeliselt suured kalad, kes vabalt võiksid kala järele hüpates ka su käe pintslisse ilmselt pista. Sellegipoolest ei ole nad kuigivõrd ohtlikud ja pigem võivad näksata, aga see söötmise kogemus on omaette vaatepilt ja väärt igat senti. See oli tõesti midagi väga erilist.

Veidi peale kalade toitmist jäi vihm järgi ning Key Westi poolt hakkas paistma helesinine taevas, mis andis lootust päikesepaisteks ja vihma lakkamiseks. Otsustasime teha umbes poolel teel Key Westi vahepeatuse Sombrero rannas. Sombrero rand pidi olema Keyside üks väheseid liivapõhjaga randu - enamjaolt on siinne rannaäär ja merepõhi koralliliselt kivine, mis tähendab, et paljajalu merre minek võib osutuda keeruliseks. Samal ajal, kui meie randa nautisime, peeti meist veidi eemal avaliku piknikulaua taga ühe lapse sünnipäeva ja teise piknikulaua juures mingi ettevõtte jõulupidu, nii et rannale olid kaetud klapplauad valge linaga, mille taga kokkupandavad matkatoolid istumiseks. Ikka veel on veidi kummaline vaadata nii soojas kliimas tuledega ehitud palmipuid ja kuuski ning päkapikumütsidega inimesi rannakleitides ja lühikestes pükstes.

Key Westi jõudsime äpselt päikeseloojangu ajaks. Olin kuulnud ja lugenud, et see on hetk, milleks tuleb kindlasti koguneda kesklinna mere äärde. Otse loomlikult tähendas see ka seda, et peamine parkla oli pilgeni autosid täis ning meil tuli parkimiskoht leida veidi eemale parkimismajja. Mere äärde jõudsime täpselt hetkeks, kui päike pilve taha vajus ja sealt edasi merre. Loojang, mida meil õnnestus näha St Petersburis, oli aga oluliselt ilusam.

Tegime oma check-ini hotelli ära ning leppisime kokku, et lähme peagi linna peale. Siis selgus aga tõsiasi, et K ja S toa uks tõrgub ja nemad tuppa ei saa. Tehnilise rikke tõttu olid maas ka hotelli telefonis koos televõrguga, nii et ainus võimalus oli ümber maja tagasi kõmpida hotelli vastuvõttu mure kurtmiseks. S sai niimoodi mitu korda edasi-tagasi käia. Käidi ust uurimas üht- ja teistpidi, aga sinna tuppa neil esimese hooga saada ei õnnestunud. Kuna meil oli hinna sees hotellibaaris tervitusjook, otsustasime seniks basseiniäärde maha istuda kuni nende toaga midagi selgub. Tellisime basseinibaarist oma joogid ära, kui baarmen meilt uuris, kust me pärit oleme. Saanud vastuseks Eesti, teadis ta öelda meie pealinna Tallinnat. Olin üllatunud, sest siiani ei teatud Eesti asukohast surt midagi, osati parimal juhul Euroopat pakkuda. Baarmen paljastas ka saladuse: umbes kaks nädalat tagasi olid samas hotellis peatunud kolm eestlast, mistõttu baarmen nendega jutuajamise peale meie pealinna Googlest järele vaatas ja meelde jättis. Nagu Hemingway on kunagi öelnud, et igas sadamas on üks eestlane, nii on see ka kindlasti Key Westis. Lisaks sellele on siin ka Hemingway majamuuseum.

Kui K ja S olid uue toa kätte saanud, läksime kesklinna uudistama. K oli ennist lugenud, et Key Westis leiab aset täna pühade paraad. Olgugi, et on alles detsembri esimesed päevad, siis ükskõik kuhu minna, on kõik kohad pühaderüüs ning inimesed soovivad üksteisele vahetpidamata "Happy holidays!". Oleme kohanud ka osades poodides tagasilugemise suuri kalendreid mitu päeva on jõuludeni jäänud. Jõulud on siinkandis ikka väga suur ja tähtis hetk, mis kestab vähemalt kuu aega.

Olein netist enne välja uurinud Foursquare abiga mereandide söögikoha, mida siinkandis äärmiselt kiidetakse. Panime GPS-i aadressi sisse, aga kesklinnas sellele kohale kuidagi lähemale ei jõudnud - iga kord, kui püüdsime vasakule keerata, oli ees teade,e t tänav on hetkel suletud. Üpris peagi hakkasid meile vastu tulema ka tuledesäras autod koos peomeeleolus jõuluteemaliselt riietatud inimestega, kes kõik suundusid suletud tänava poole. Midagi oli toimumas. Leidsime oma autole juhuslikult peatänava äärde parkimiskoha ning lippasime suletud tänava poole. Jõudsime sinna just hetkeks, kui pühadepraad oli alanud.

Kevadel, kui Teet Margna ja Kristjan Jõekalda oma saadet käisid filmimas Kaks kanget Ameerikas, siis sattusid nad Key Westi drag queenide võidujooksu ajaks. Meil õnnestus näha aga juhuslikult pühade paraadi. Key West on koht, kus koguaeg midagi toimub. Pühade paraad tähendas seda, et mööda kinni pandud tänavat liikusid suured autod ja rekkad, mis olid ära kaunistatud jõuluteemaliselt. Tihti oli auto järelkäru peale ehitatud midagi suurt ja jõuluteemalist alates Jeesuse hällist ja kaamlitest lõpetades suurte tuledesäras jõulukeppide ning vurridega. Jõuluselt riietatud inimesed lehvitasid vahetpidamata tänava äärde kogunenud rahvale, puhusid suuri seebimulle ja viskasid peotäite kaupa rahva hulka komme. See kõik oli äärmiselt vinge, aga samas tohutult jabur. Kahtlemata midagi sellist, mida Euroopas ei kohta ning milleks on ette valmistatud ilmselgelt päris jupp aega. Lihtsalt vaatad ja imestad, püüdes aru saada, mis see täpsemalt on, mida sa näed.

Peale paraadi kõndisime mööda kõrvaltänavaid ennist välja valitud söögikoha Blue Heaven poole. See on söögikoht, mille otsimine tasus vaeva ära. Istusime mõnusasti palmide alla aeda laua taha maha ning tellisime endale kaua igatsetud krabisõrad ja homaari, mida Floridas vägagi kiidetakse, taustaks mängimas elav muusika. Kohtasime seal ka ühte tumedanahalist, kes pakkus meile esimese hooga saksakeelset menüüd. Kui vastasime, et oleme Eestist, teadis ka tema meie pealinna - ta oli seal vaid paar kuud tagasi viibinud, kui lendas Kopenhaagenist üle Tallinna Kiievisse, süües Tallinna lennujaamas eriti halba sushit ning kuulates oma naise kohta venekeelseid kommentaare sushi koka poolt, kes ei andnud endale aru, et mehe naine vene keelt hästi mõistab. Keelekasutusega tuleb olla kõikjal maailmas veidi ettevaatlik ja selles suhtes on õnneks eesti keel üpris turvaline valik - seda räägib nii vähe inimesi, et reeglina võõras riigis meie keelt ei mõisteta. Kui just taas suvalise eestlase peale ei satu.

Kõndisime tagasi kesklinna ja otsustasime teha kuskil kokteilid, enne kui hotelli tagasi liigume. Foursquares kiidetud jazzklubi oli täis keskealisi inimesi ning sinna me peatuma ei jäänud. Veidi eemal märkasime tänava nurgal drag queene seismas. K tahtis nendega hirmsasti pilti teha. Kui teise drag queeniga pilti tegime, juhendas ta meid kuidas end sättida, et pildil ägedam oleks ning kui meiega klõps tehtud, käsutas ta S enda juurde samuti pildile. Nad reklaamisid samas tunni aja pärast hakkavat drag queeni showd, aga seda me ära ootama siiski ei jäänud. Key West on üldse väga vabameelne linnake. Siin on tavapärane, et teatud baaride juures ripuvad vikerkaarevärvides lipukesed ning isegi mõned vöötrajad tee ületamiseks on võõbatud vikerkaarevärvidesse. Nii ei tasu ka imestada, kui tänaval jalutavad vastu kaks meest teineteise käevangus.

Key Westis käib elu ikka päikese järgi. Kui kella poole kuue paiku päike loojub, siis süüakse ära õhtusöök ja peale seda tullakse juba pidutsema. Nii oli pidu täies hoos tänavatel juba kella 22-23 paiku õhtul ning veel südaöö paiku mängis nii mõneski kohas elav muusika, mis ilmselt peagi lõpetama hakkas. Melu linna kesktänaval oli mõnusalt pidune. 

Vihmase ilma kaelkirjakud

Juba hommiul ärgates oli ilm täiesti hall, mis ei tõotanud eesolevaks head. Vajasime tänaseks päevaplaaniks kiiresti plaan B-d. Hotelli fuajees olin märganud mitmeid brožüüre ümbruskaudsete tegevuste kohta ja krabasin neist huvoakkuvamad tuppa kaasa.

Meile üsna lähedal asus Ameerika üks vanemaid seni töötavaid majakaid, mille tipust pidi avanema ümbruskonnale kena vaade. Kuna väljas veel ei sadanud, keerasime auto nina majaka poole. Selleks hetkeks, kui me kohale jõudsime, ladistas vihma aga täiega, nii et majakasse ronimisel polnud sisuliselt mingit mõtet. Vajasime päevaks tegevusi, mis ei eeldanud õues olekut.

Iga asi on millekski hea ja nii jäid meie silmad pidama brožüüril, mis reklaamis autoga läbitavat safariparki, kus loomad on suures aedikus vabalt, ent inimesed ei tohi oma autodest väljuda. Samas brožüüris asus ka külastuse sooduskupong, nii et selle kasuks plaan B-na oli õige lihtne otsustada. Pealegi pidid loomad meeleldi ringi uitama ja paremini näha olema pigem vihmasema ilmaga, kui neil pole niivõrd palav. Täna oli selleks ideaalne ilm.

Olen varem korduvalt kuulnud Aafrikas asuvatest rahvusparkidest, mida läbitakse autoga ja kus loomad niisama ringi jooksevad, aga ise ühtki seni veel kogenud polnud. Päris kõik loomad Lion Country Safari pargis vabalt ringi siiski ei jookse, ent osa siiski ja autoga on neile võimalik minna kohati üpris lähedale, muidugi eeldusel, et auto aknad on kogu teekonna täiesti suletud ja keegi autost ei välju.

Meil õnnstus lähedalt näha nii erinevaid antiloope, ahve, sebrasid, kaamleid, lõvisid, ninasarvikuid, jaanalinde kui ka muid põnevaid loomi. Pisike ninsasarvikubeebi, kes oli alles selle aasta märtsis sündinud, uudistas autosid eemalt uudishimulikult. Kaelkirjakud, kes oma söögipausi lõpetasid, loivasid aeglaselt üle parki läbiva autotee. Lõvid magasid oma aedikus ega tundnud külastajate vastu mingit huvi, ent väravast kaasa antud audio CD järgi, mis meile giidiks oli, pidid lõvid magama lausa 20 tundi ööpäevast. Nii lähedalt näha nii metsikut loodust on ülimalt vinge kogemus, ent ma tahaksin uskuda, et Aafrikas oleks selline kogemus veel võimsam.

Kui auto safari on läbitud, saab jalgsi käia läbi veel väikse ja piiratud osa pargist, mis on eelkõige loodud laste lõbustamiseks. Seal saab ka kalasid toita ning lindudele, aga ka kaelkirjaktele sobivat sööta osta. K kilkas enne, kuidas ta sooviks teha pilti, papagoi õlal, ent ta polnud veendunud, kas see on seal võimalik. Märkasime eemalt papagoide aedikut, kuhu oli võimalik võrguga piiratud alasse ka ise sisse minna ja soovi korral papgoisid toita. Enne kui me papagoi toidule mõelda jõudsime, oli parve jagu papgoisid meil ümber, kes julgelt istusid kas õlale, käele või kippusid kergelt riideid nokitsema. Esimene reaktsioon oli veidi ootamatu, aga oma papagoi õlal pildid saime enam-vähem kõik lihtsa vaevaga kätte.

Jätsime pargi viimaseks atraktsiooniks enda jaoks kaelkirjakute toitmise. Samal ajal, kui kalekirjakute aediku juurde jõudsime, hakkas väljas taas vihma sadama, Sadu oli enne meeldivalt lakanud napilt enne Safari parki jõudmist. Ostsime kaelkirjakute toitmiseks peotäie lehtsalatit, mille vastu kaelkirjak isegi sellist huvi üles kätas, et oma mitmekümne sentimeetrise keele pikaks ajas ja püüdis iga hinna eest salatit kätte saada. Mul polnud aimugi, et kaelkirjaku keel on nii pikk. Kaelkirjakute toitmine oli kahtlemata tänase päeva tipphetk.

Veidi safaripargist eemal ranniku ääres asub Palm Beach, mis on siinse ranniku üks kõige rikkamaid linnu ning kogu Ameerika järjestuses rikkuselt 3. kohal. Palm Beachis pidi elama 24 billionäri ning piki ookeanit kulgevas elurajoonis on suur ja uhke villa villas kinni. Eamus maju muidugi varjuvad kõrgete hekkide taha, mistõttu võid enamikku toredust vaid auto aknast ette kujutada, sealt mööda sõites. Sellegipoolest nägi Palm Beach välja oma helesinise ookeaniveega nagu kallis helesinine unistus. See on pilt, mida oleme harjunud nägema Ameerika filmidest, ent siin on see päriselt olemas.

Märkamatult oli kätte jõudnud pärastlõuna. Meil oli kindel soov süüa burgerite asemel pigem ameerikapäraselt grillitud ribi või muud taolist lihatoodet. Meie jaoks oli aga selge ka see, et Palm Beachis süües on see väga kulukas lõbu. Kogu sealse elu standardist annab aimdust väha hästi Worth Avenue, mida palistavad meile mitmed tundmatud ülikallid moebrändide poed, kus rikkad ja ilusad ilmselt ostlemas käivad.

Tahtsime lõunapeatuse teha kuskil teepeal Fort Lauderdale lähistel asuvasse Sawgrass Mill kaubanduskeskusesse sõites. Nii keerasime kiirteelt korraks maha teeäärsesse kaubanduskesusesse, et sealt midagi hamba alla haarata, kuid see polnudki nii lihtne, nagu olime arvanud: keskuses endas olid üksnes burgeri ja pitsa koht ning keskuse kõrval väga kahtlase välimusega mereanni baar, mille juures seises vaid paar autot. Pidime söögivõimalust edasi otsima. Paraku ei ole Ameerika toidubrändid meile tuttavad ja seetõttu ei oska me sobilikku kohta ka kiiresti GPS-ist leida. Veel enam on meil veidi kõrini kaubanduskeskuste söögikohtadest. Tahaks vahelduseks pärs resorani.

Peale mõningaid otsinguid GPS-ga jõudsin selgusele. et lihtsam on mingi söögikoht GPS-lt ära valida ja kui koht vähegi adekvaatne, seal ka lõuna ära tarbida. Bayton Beach, kuhu lõpuks hilist lõunat saabusime tegema, sisaldas endas üpris paljusid söögikohti. Kui olime neist neli kõrvutiasetsevat ära vaadanud, l'ksime lõpuks siiski tagasi esimese juurde, kus kõhud täis vitsutasime ja ka endale netist lõpuks õhtuks hotelli Florida Citysse leidsime. Söögikohtades kehtib tavaliselt reegel, et maksad ühe korra joogi eest ning edasi võid tasuta äita. Ka on reeglina toiduportsud meie jaoks harjumatult suured.

Vihm ei tahtnud kuidagi lakata ja otsustasime õhtu pühendada ostlemisele. Fort Lauderdalest veidi eemal asub siinse ranniku üks suuremaid kinnistes ruumides asuvaid kaubanduskeskusi Sawgrass Mills Mall. See on suur vabrikupoodide kompleks, mille kõrval on veel suur tavapoodide kompleks. Uitasime ringi vabrikupoodides. Ühel hetkel hakati poode kinni panema ja suundusin tagasi kohta, kust shopingut alustasime, et kõik kokku saada. Tuleb välja, et sel kaubanduskeskusel pole otseteid ning kui oled õhte otsa välja jõudnud, tuleb teise otsa tagasi minna sisuliselt tuldud teed pidi. Lisaks on keskus paras labürint, nii et väikesed eksimisd on lihtsad tulema. Arvasin, et ostlemisest tänaseks aitab ning kõndisin kiirel tempol kaubanduskeskuse ühest otsast teise, et seal M-ga kohtuda. Minu tempokas kõnd võttis aega täpselt 16 minutit. See keskus on lihtsalt kohutavalt suur. Sellegipoolest pean aga mainima, et mulle meeldib Euroopas vabrikupoodide ostlemine oluliselt rohkem - see on meie jaoks kuidagi arusaadavam ja korrastatum.

Õhtu lõpuks olime plaaninud jõuda teispoole Miamit asuvasse Florida Citysse, et sealt homme jätkata teekonda Key Westi, mis on väidetavalt Ameerika Ühendriikide kõige lõunapoolsem punkt. Oleme mitmel korral enda sõidud suutnud juhuslikult ajastada õhtusele tipptunnile ja nii saime istuda mitmes ummikus ka eel kaubanduskeskusesse, ent hilisõhtusel ajal on tavaliselt maanteed tühjemad ja ummikuid pole. Nüüd oli tekkinud aga keset maanteed korralik ummik. Hetk hiljem märkasime mitmeid vilkuritega autosid ning kohe ka põhjust: tee perevel põles suure lahtise leegiga sõiduauto. See oli kõik just juhtunud. Ma polnud kunagi kusagil mujal peale filmide näinud seda, et auto võibki päriselt suure leegiga põleda. Loodetavasti keegi selles õnnetuses viga ei saanud.

Kui lõpuks veidi enne südaööd hotelli jõudsime, ja siinkohal oli abi taas kahest GPS-st paralleelselt, sest mõlemad saatsid meid 3 km vahega erinevatesse punktidesse, mõtlesime, et käime läbi ka lähedal asuvast Walmartist, et oma veevarusid täiendada. Siin müüakse vett eelkõige 0,5 l pudeltes ja kui on soov rohkem kui üks pudel osta, tuleks seda teha 24-32 pudeliste restidena. Õnneks on meil auto ning vett läheb htrasti, et sellise koguse äratarbimisel ei tohiks suuremat muret olla. Hoopis huvitavam on  minu jaos fakt, et siin on väga mitmed väga suured toidupoed lahti 24h ja 7 päeva nädalas. Südaöö paiku oli ka suure toidupoe parkla autosid pilgeni täis ning inimesed tegid rahulikult oma nädala toiduostlemisi. Eestis ei tuleks selline asi kõneallagi.

Kosmoseteadus avardab maailma

Hommikul ärgates oli ilm pilves. Tegime mõnusa hommikuse ujumise jaheneva ilmaga soojas basseinivees ning peale asjade pakkimist keerasime auto nina teise ranniku poole, et paari päevaga taas tagasi Miami kanti jõuda.

Autosse haaaras S kaasa hotelli fuajeest värske päevalehe, mille esikaanel oli eile Californias aset leidnud tulistamise juhtum, kus hukkus 14 inimest. Juhtusime ka eile õhtul vaatama telekat hotellitoas ning sisuliselt kõik telekanalid, kes vähegi uudiseid edastasid, rääkisid sellest samast tulistamise intsidendist, näidates kahtlusasluste tegaajamise kohta kaamerapilti erinevate nurkade alt. See sündmus on traagiline ja raske on mõista juhtunu sügavamaid tagamaid. Me nägime, kuidas kajastas meedia hiljuti juhtunud Pariisi veresauna sündmusi Eestis, seda huvitavam oli võrrelda, kuidas käsitletakse USAs analoogset teemat, ent siin on relvad kõigile üpris lihtsasti kättesaadavad. USA ei kippunud tembedama juhtunut koheselt terrorirünnakuks ning on pigem ettevaatlik liigsete hinnangute andmise ja piirangute kehtestamise juures.

Algselt plaanisin tänaseks päevaks enamjaolt erinevate randade külastuse ning võibolla sinna juurde Kennedy Space Centeri ehk NASA kosmosemuuseumi visiidi. Ent ilm oli hommikust saadik harjumatult jahe ja tuuline. Temperatuuri mõistes oleks meie jaoks siinne ilm pidaud siiski soojana tunduma, ent napilt üle 20-kraadine tuuline ilm pani õhkama pikkade pükste ja pusa järele. Läkski kõigest mõni päev selleks, et siinse kliimaga juba ära harjuda. Seega ei tulnud randa mineku mõttest midagi välja ning otsustasime hommikupooliku veeta NASA kosmosemuuseumis.

Nüüdseks olen käinud täpselt kahes maailma suurriigi kosmosemuuseumis: Ameerikas ja Moskvas. Kui Moskva muuseum on pigem nö klassikaline, kus on palju igasugu pilte ja tekste vitriinkapis, siis Ameerika versioonis on kõik suurem, võimsam, interaktiivsem, nii et ka see, kes pole suurem asi kosmose fänn, saab päeva täiesti nautida nii interaktiivsete väljapanekute, IMAX kosmosefilmi seansside kui ka kohapealse paaritunnise bussituuriga NASA erinevate üksuste vahel.

Täna oli kosmosemuuseumis ka eriline päev: õhtul kella 17:55 ajal kohaliku aja järgi pidi lastama sealt samast lähedalt üles väike rakett ning kõigil külastajatel oli võimalik seda suurt sündmust oma silmaga jälgida. Paraku ei olnud meil võimalik ajaliselt tervet päeva kosmosemuuseumis veeta, sest olime plaaninud õhtuks jõuda poolele teele Miamisse, et nädalavahtuseks jõuda Key Westi. Nii ei õnnestunud meil näha enda silmaga raketi õhkutõusmist, mis kahtlmata oleks olnud suurepärane võimalus, ent ka tadmine, et oleme sellel kõigel nii lähedal olnud, rahuldab uudishimu.* Lisaks oli näha ka eriürituse toimumise vihjeid seoses raketi kosmosesse lennutamisega ja kui õigesti ära tabasin, siis ägime ka vähemalt ühte päris astronauti, kellest oli ka kinoseansil pikemalt juttu nong kes valmistub meeskonnaga ette Marsi missiooniks.

Kennedy Space Centeri kõige vingem osa on kosmosesüstik Atlantis. Sellele eelneb lühifilm Atlantise loomisest ning teekond Atlantise juurde on tehtud väga emotsionaalseks, nii et kui lõpuks avaneb suur uks näitusesaali Atlantist lähemalt uudistama, olid tunded lausa joovastavad. See on päris ehtne kosmosesüstik. Siin samas. Sinu ees. Peaaegu käega katsutaval kaugusel. Maailm ei ole enam sinu peopesal, vaid sa ise oled osake millesti väga suurest ja kestvast. Teadlased näevad vaeva aastakümneid selleks, et püüda ja proovida saavutada midagi uut kosmoseteaduses, mille tulemusi nad võibolla ise enam ei pruugigi näha. Samas on nad tunnistajaks sellele, et ilmselt saavad nad tundma neid, kes veel kosmoses suuri tegusid teevad.

NASA valmistib praegu tõsiselt ette selleks, et inimest Marsile saata aastal 2017. Lend Marsile võtab aega kuus kuud ja tagasi teist samapalju, pluss kohapeal töö tegemise aeg ehk kokku võtab see reis aega 3 aastat. Ainuüksi side pidamine Marsiga on juba keeruline ja aeganõudeva, nagu vanasti kaugekõne. Teade Marsile läheb 40 minutit ning teist samapalju läheb aega vastuse siia jõudmiseks. Imetabane on aga see, et Marsiga on üldse võimalik tehniliselt suhelda. Lisaks on teadlased avastanud mitmeid planeete ka teistest galaktikatest, millel on vesi ja sega alust arvata, et seal võib olla elu. Millal aga jõutakse nende planeetide uurimiseni, meie silmad ei ilmselt näe. Kosmoses võtab kõik kohutavalt kaua aega. See kõik on suurem, kui elu ise.

Pärastlõunal suundusime Melbourne linna poole, kus juba ainuüksi nime poolest mõtlesime peatuda. Nii kui olime Kennedy Space Centerist ära sõitnud, hakkas väljas tibutama. Tibutamine kasvas üle korralikuks vihmaks. Rannaplaanidele oli sellega tänaseks lõplikult kriips peale tõmmatud. Alternatiiv jäi üle shoppamisena.

GPS pakkus ostlemiseks välja Melbourne Square ostukeskuse, mis meie mõistes on tavaline kaubanduskeskus. Järgmisena soovisime peatuda paarkümmend kilomeetrit enne meie hotelli tee ääres olevas Vero Beach outlet ostukeskuses. Väljas läks vihm aina tugevamaks.

Õhtu lõpuks jõudsime Fort Pierces asuvasse hotelli. Hetkel, mil kohvrid tuppa tõime, oli vihma järele jäänud. Ilm oli niiske, aga soojem, kui päeval. Panime asjad tuppa ära ning otsustasime läbi põigata lähedal asuvast alkoholipoest. USAs müüakse kangemat alkoholi eraldi poodides ning toidupoest on võimalik saada sisuliselt vaid õlut. Hetkel, mil me autoga alkopoe ette keerasime, tugevnes vahepeal taas alanud vihm veelgi. Õues tuli korralikku padukat ning puus tugev tuul. See on siis talveilm Florida moodi.

Alkopoes ringi vaadates hakkas õues sadama nagu oavarrest. Taevast tuli alla valge vesi, nagu keegi oleks ajavooliku lahti unustanud. Kõhklesime, kas minna autosse või teha veel poes veidi aega parajaks. Müüja pakkus, et samas majas asub baar, võime seal veidi ringi vaadata ja väikse õlle seniks teha. Otsustasime piiluda, mis seal toimub. Meid juhatati läbi ukse, millel viitav silt tualettidele, samas majas asuvasse baari, mis nägi välja nagu klassikaline Ameerika filmi maakoha baar: suitsuhaisune, täis ümberkaudsetes hotellides peatuvaid rekkamehi istumas baarileti ääres ning ruumi ühes servas piljardilaual kuule kõksides. Kuna meile on ilmselgelt löödud turisti tempel otsaette, otsustasime sealt kaduda kiiresti ning läbi tohutu vihma autosse kahlata. Oleme mõelnud küll, et tahaks ehk ka Ameerika ööelu veidi näha, aga me keegi polnud kindlad, et see oli just see, mida me silmas pidanud olime. Jõudsime tagasi hotelli märgadena, mis tekitas jaheduse tunde sisse selliselt, et ka mina tahtsin õhtuks midagi sooja juua ja otsustasin endale teed teha. Ah selline ongi siis siinse kandi talveilm. Ma loodan, et meie reisil on ees ootamas siiski pigem päikselised päevad, et saaksime ka veel rannamõnusid nautida, sest ainult shopata kõik järele jäänud päevad me kindlasti ei jaksa ega soovigi.

---
*Remargi korras olgu öeldud, et õhtul tahtsin näha, kuidas rakett ikkagi taevasse lendas ning selgus, et tänane õhkutõus on lükatud homse peale. Seega ei kaotanud me midagi, et pikka päeva Kennedy Space Centeris ei veetnud - me ei oleks raketi õhkutõusu kahjuks oma silmaga niikuinii seekord näinud.

Filmidega karussellid

Kui oma USA reisi plaanima hakkasime, levisid meie kõrvu kiiresti soovitused minna Orlandos asuvasse Universali filmistuudio teemaparki. Püüdsin eelnevalt tuttavate soovituste ning Interneti põhjal aru saada, kas tegemist on pigem lõbustuspargi või muuseumilaadse tootega, aga päris selgust sellest ei saanudki. Igal juhul kiitsid seda kõik, nii et panime selle oma plaanidesse sisse.

Orlando on tegelikult justkui teemaparkide pealinn. Siin asub Disney World, kus on kaks Disney parki, aga ka Universal Studios, kus on samuti kaks erinevat teemaparki, lisaks sellele veel mitu muud vee- ja lõbustusparki. Lastega peredele soovitatakse Orlando jaoks planeerida isegi kuni nädal, et jõuda käia läbi kõik olulisemad pargid. Meil oli pargikülastuseks vaid üks päev ja see tähendas, et pidime tegema oma valiku.

Otsustasime juba varakult, et Diseny World ei ole meie seekordse reisi sihtmärk. Nii oli lihtne Universali filmistuudio kasuks otsustamine ning piletite Internetist ette ostmine. Paljud soovitavad osta piletile juurde pea pool niigi kallist piletihinnast maksva Express Passi, millega saab ootejärjekorrast atraktsioonidel ette, kuid meile tundus see summa piisavalt suur selleks, et võtta risk ja vaadata kohapeal, kuidas järjekorrad sujuvad.

Olime reisile kaasa saanud ka soovituse läbida atraktsioone kohapeal soovitatud järjekorras, et süda vahepeal läikima ei hakkaks. Nüüd oli vaja veel vaid otsustada kumba teemaparki me siis ikkag lähme, kas Universal Adventure Island või Universal Studios. Kuigi kahte kõrvuti asuvat parki ühendab rong ning on võimalik osta pääse ka mõlemasse teemaparki, on üheks päevaks siiski mõistlik valida pigem üks park. Kuna Adventure Island keskendub rohkem erinevatele nö lõbustuspargi sõitudele ja Universal Studios rohkem filmidele, otsustasime valida viimase.

Universal on ka turistide elu palju lihtsamaks teinud, luues teemapargi äpi, mis aitab külastajaid kohapeal päris tugevasti, kui seda kasutada. Esmalt tuleks äppi üles märkida oma auto parkimiskoht, kui tullakse autoga. Seejärel teha teemapargi valik ja edasi saab juba jälgida jooksvalt atraktsioonide ootejärjekorra pikkusi, lisada endale meeldetuletusi šõude algusagade kohta ning samuti panna peale automaatjägija soovitud atraktsoonide juurde ooteaja suhtes.

Tänasel päeval oli Universalis tavapärasea võrreldes väga vähe külastajaid, seda prognoosis ka nende koduleht ette. Ilmselt võib olla see ka seotud asjaoluga, et jõuluteemalised eriatraktsioonid alustavad alles mõne päeva pärast, kuigi teemapargis kõlasid kõikjal ainult jõululaulud juba praegu. Vähene külasjatate arv oli meile aga suureks eeliseks - nii pidime keskeltläbi ootama atraktsioonide järjekorras kuni 10 minutit ning isegi seal, kus oli realistlikuks ooteajaks määratud 25 minutit, sattusime juhuslikult nii õigel hetkel, et saime kuidagi sabast mööda ja ikka lähima 10 minuti jooksul atraktsiooni kaema.

Eesti keeles ei ole head sõnaseletust, mis on teemapark. See tuleneb ilmselt asjaolust, et meil lihtsalt pole selliseid asju ning kokkupuute puudumisel on ka sõnavara napp. Universali teemapark on sisuliselt erinevate tuntud filmidega seotud lõbustuspargi sõitude pakkumine. See tähendab, et nt Shreki puhul oli tegemist 3D prillidega eraldi toodetud lühfilmi vaatamisega, millele lisandusid 4D efektid ehk toolie värin, kõikumised, vee pritsmed ja aur kinosaalis. Samas Muumia tagasituleku majas tähendas atraktsioon Muumia filmi teemalise nn ameerika mägede läbimist, millest osa möödus pimedas, osa 4D efektidega ning ümberringi oli läbiv teema seal majas just nimelt selle filmi oma, seda nii kujunduse kui atmosfääri suhtes.

Üsna kiiresti saime selgeks, et kui tahame enamikele ataktsioonidele jõuda, peame vahepeal tegema vahepeatusi ning vaatama muusikalisi etteasteid ja muid kohapeal pakutavaid šõusid, vastasel juhul oleks süda lihtsalt kiiresti pahaks läinud nendest atraktsioonide raputamistest. Tegelikult paljude atraktsoonide sõidukärud kuigi palju ei liigugi, ent suurema osa efektist annab juurde läbi 3D vaadatav osa. Kui ikka kinolinal sinu ümber on pilt selline, et vanker, milles istud, veereb kuristikku, siis käru võib ju paigal olla ja äkilise liigutuse ette teha, et anda üpris tõetruu tunnetus.

Üks huvitavamaid šõusid, mida nägime, oli Amerrika Fear Factor Live. See on telepildist tuttav tõsielusaade, kus pannakse inimesed tegema igasuguseid rõvedusi, pannes roovile nende taluvuspiirid, hirmud ning füüsiline võimekus. Universal Studiose teemapargis viidi üks samasgune šõu läbi kohapeal, kus eelnevalt oli võimalik kõigil pargikülastajatel end üles anda sooviga end saate osalejana proovile panna. Nii katsetati viie inimese võimekust õhus rippuda, samuti näksavate kaladega akvaariumist oakotte ära tuua ning neid ämbrisse loopida, aga ka õhus rippuvalt autolt siltide ärarebimisega võistelda. Kogu teema oli nii põnevalt üles ehitatud, et aeg kulus lennates ning emotsioon oli ehe.

Erinevate teemadena oli kahtlemata kõige suuremalt üles ehitatud nii Harry Potter kui Simpsonite kodulinn Springfield. Samas kõige põnevamate atraktsioonidena jäi meelde hoopis Transformerite sõit ning Minionid tõid lihtsalt naeratuse näole. Päev oli pikk ja äge ning kindlasti annab emotsioonile palju juurde ka see, kui filmid on varasemast tuttavad, et seosed oleksid kergemad tekkima. Kui ka filme varem näinud pole, ka siis on teemapark väga huvitav ning igati kulutust väärt. Alla päeva sinna ajaliselt ka kindlasti planeerida ei tohiks.

Olime hommikust saadik päeva lõppemiseni kella 18 ajal veetnud pidevalt jalgel Universal Studios teemapargis, käies ühelt atraktsioonilt teisele. Päeva lõpuks olime rampväsinud. Kuigi pea oli selge, siis meie kehad vajasid veidi puhkust. Nii otsustasime peale väikest hingetõmbepausi tagasi hotellis, et K ja S jäävad end turgutama hotelli basseini äärde ning meie M-ga liikusime vabrikupoodidega ostukeskusesse Premium Outlets.

Kui Euroopas oleme palju käinud erinevates vabrikupoodide linnakutes, siis USA oma on Euroopa omadele oma ülesehituselt väga sarnane. Küll aga tuleb siin osteldes teada seda, et kassas lüüakse hindadele juurde kohalik maks, mis on meie jaoks harjumatu. Praegu kestavad veel mitmel pool viimseid hetki Black Friday allahindlused, mis selle nädala teise poolega suuresti ühele poole saavad. Samuti on siin meie jaoks harjumatu asjaolu, et nad tähistavad sisuliselt detsembri esimestel päevdel jõulumüüke ehk Holiday Season shoppingut, mil kauplused on tavapärasega võrreldes kauem lahti ja riidepoed võivad olla avatud hommikul 9st õhtul 11ni, nagu ostlemine oleks põhiline inimõigus. Kuigi reisidel mulle shopata väga meeldib, siis nii pikad avamisajad on ka minu jaoks liig - õhtu lõpuks lihtsalt enam ei jaksa. Nii jõudsime lõpuks hotelli tagasi rampväsinuna, ent rahulolevana pikast ja põnevast päevast.

Sulavad kellad ja sulavad hinnad

Tundub, et hakkame vaikselt harjuma uue ajatsooniga. Enam ei lähe uni päris keset ööd ära ja kui lähebki, siis suudan uuesti uinuda ning ärgata siis, kui valgeks on läinud. Nii äkasin ka täna hommikul juba siis, kui väljas oli päike juba kõrgel, ent merevesi oli veel piisavalt jahe, et sinna ujuma mitte tõtata. St Petersburi rand, kus asus ka meie hotell, on küll valge liivaga ilus rannaiba, kuid varahommikul kohtad rannal päevitajate asemel pigem tervisesportlasi. Teine huvitav tähelepanek olid mereranda ääristavad merekarbid, mida leidus väga laialt ja erinevates suurustes.

Meie reisi kultuurihetk oli planeeritud tänasesse päeva. St Petersburis asub Salvador Dali kunstimuuseum, kuhu on kogutud suur hulk ühe kollesktsionääris-paari käes olnud Dali originaaltöid. Dali on mulle alati kuidagi sümpaatne tundunud oma kunstiteoste poolest. Mulle meeldivad rõõmsates toonides maalid ning neid on tema töödes omajagu. Üks tuntumaid on Dali maal, mis on tehtud nn pikesltehnikas ja kust eemalt vaadates paistab Abraham Lincolni portree. Veel enam on aga Dali tuntud oma sulvate kellade poolest, millega tutvudes ei ole neid enam hiljem võimalik unustada. Enne tänast ei olnud ma kordagi kohanud varem Salvador Dali originaalteoseid. Kuigi igapäevaelus olen ma üsnagi kunstivõõras, siis tänast muuseumikülastust nautisin suurel määral.

Salvador Dali muuseumisse sattusime nn pühade hetkel, kus ilmselt USAs kesatavd veel teatud määral kergemad tööpäevad seoses hiljuti aset leidnud Tänupühadega. Igal juhul oli täna muuseumis koolibusside kaupa lapsi. Väga põnev oli kõrvalt jälgida, kuidas lastele seletati kunsti lahti. Kui minu lapsepõlves oleks olnud sellised võimalused muuseumidega ning nii põnevad giidid, oleksin minagi suhtunud paljudesse teemadesse, sh kunsti ja ajalukku märgatavalt tõsisema huviga. Tänapäeva lastel on ikka tõeliselt vedanud - kogu maailm on nende eest valla.

Tegime väikese jalutuskäigu ka St Petersburi kesklinnas. See Ameerika linn on üksikute kõrgemate hoonetega üpris madal klassikaline USA linn. Kesklinnas ei leidu midagi erilist ning enamjaolt on ilmselt tegu siinkandis äriinimestega. Sadamaalale meil aga pääseda ei õnnestunud: kuna lähipäevil algab sadamapiirkonnas kaatrite näitus, siis see oli aedadega piiratud ja pidime linna poole jalutamisekski omajagu suurema ringi tegema.

Umbes praegusel perioodil jookseb Kanal 2 pealt Eestis saatesari Kaks kanget Ameerikas, kus Kristjan Jõekalda ja Teet Margna külastavad mitmeid samu paiku, mis meil sel reisil plaanis on. Nad kiitsid taevani oma saates Clearwateri randa, mis pidi olema Florida üks parimaid. Lisaks teadis S rääkida, et Clearwateri rannas pidi aastast 360-l päeval paistma päike. Nii otsustasime ka meie võtta Clearwateri ranna oma reisiplaanidesse. Panime GPS-i sisse Clearwater Beach ning asusime teele.

Veidi hiljem jõudsime Clearwateri linna. Kui reeglina GPS viib meid soovitud sihtkoha keskmesse, siis seekord mõistsime, et Clearwater Beach ei ole mitte rannaala, vaid eraldi asula teispool merd ületavat silda. Kus aga päriselt lubatud lumivalge liivaga ja helesinise veega rand asub, jäi esialgu tuvastamata. Clearwateris asub ka metsikute vee-elukate akvaarium, keda on toodud sinna turgutuma peale saadud vigastusi. Juhuslikult sattusime selle sama akvaariumi lähistele ning kaalusime pikalt, kas minna ka seda lähemalt vaatama, kuid otsustasime siiski viimasel hetkel ringi.

Meil on reisil kaasas eraldi GPS ning M telefoni installeeritud Sygicu äpp. Olen avastanud, et mitmel juhul on olnud tarvilik kasutada emba kumba GPSi peamisena just seetõttu, et üks neist leiab soovitud paiga täpsemini või kiiremalt. Nii jõudsime Salvador Dali muuseumisse kohale tänu M telefoni äpile, ent Clearwateri ranna tuvastada just tänu spetsiaalsele GPS-le. Vahel küll küllale liiga ei tee ning süsteemide duubeldamine tasub end igati ära.

Clearwateri rand on tõepoolest valge pehme liivaga, kuid merevesi on nö tavaline, ei midagi türkiissinist. Võibolla on türkiissinine vesi kusagil eemal, Clearwateri külje all asuval Honeymoon Islandil, aga võibolla olid ka meie ootused tänu varasemale Maldiivide kogemusele liiga suured. Sellegipoolest on Clearwateri ranna liiv valge ja sõmer, pehme ja peenekoeline ning vesi läbipaistev, ent senise reisi kahtlemata kõige jahedam versioon. Ujumas käisime siiki, kuigi pikaks vette jääda ei soovinud. Kui peaks senise reisi kogemuste põhjal valima vaid ühe ranna, mida külastada, valiksin hetkel siiski Sieasta Key. Eks reisi lõpus ole näha, kas emotsioonid ka vahepeal muutuvad.

Kohe Clearwateri lähistel asub Tampa linn. Lonely planet kirjutab Tampa kohta sisuliselt seda, et kui Tampa veel veidi areneb, on sellelgi linnal lootust saada ilusaks linnaks. Praegu koosneb Tampa kesklinn kõrghoonetest ning linna sisuliselt ainus vaatamisväärsus on pikem jõe-äärne jalutuskäik. Küll aga asub Tampa linna servas ajalooline linnaosa Ybor City, mis väärib eraldi külastust. Ybor City on sisuliselt kuubakate rajoon, mis pidi olema sarnane Miami Little Havana rajoonile. Lonely Planeti kohaselt pidi olema Ybor City ka üks peamisi hipsterite peopaiku, kuid meie tähelepanekute kohaselt on seal hiljuti mitmed peokohad suletud ja tühjad. Sellegipoolest on linnaosa põnev koht, kust päevasel ajal läbi jalutada. Majad, mis asuvad 7th Avenue ääres, on reeglina ehitatud punasest tellisest ning veidi westerni-stiilis. Nii teenindajad kui tänaval ringi liikuvad inimesed on tihtipeale tätoveeritud, mida ilmestavad ka mitmed samal tänaval asuvad tätoveerimissalongid. Ent kõige suurem väärtus antud linnaosale on hoopis sigarikaubandus. Kunagi oli sigarikaubanduse kants olnud Key West, ent peale seda, kui Tampasse ehitati raudtee, mis üldse andiski võimaluse Tampa piirkonnas sisulise elu loomiseks, kolis sigarikaubandus Key Westist Ybor Citysse ümber. Ka tänasel päeval leidub siin mitmeid sigaripoode, mis pakuvad maailma parimat ja väga mitmekülgset todangut.

Õhtuks olime plaaninud jõuda Orlandosse, et homme külastada Universali teemaparke. Tampast Orlandosse ootas meid umbes pooleteisttunnine autosõit, mille algus jäi juhuslikult tööpäeva lõpu tipptundi. Nii oli kiirtee tihedalt autosid täis, mis liikusid aeglaselt, ent õnneks me ei jäänud püsivasse ummikusse. Umbes 2/3 peale teekonna läbimist Orlandosse soovisime teha väikese ostlemispeatuse teeäärses poodide kompleksis.

Best Buy on Ameerika tehnikakaupade müügikett, mille käes pidi olema ca 60% kogu Ameerika tehnikakaupade müügiturust ilma online müügita. Olime juba Eestis mõelnud, et võiksime soetada enda perre esimese tahvelarvuti, ent üllatuslikult selgus poes ohapeal, et Best Buy meie vajadustele sobivat tahvelarvutit pakkuda ei suudagi. Vahepeal olid K ja S suundunud kõrval asuvasse riiete poodi JCPenney. Tegime seal kiire tiiru ning avastasime hulga allahindlusi. Huvitavam nüanss on pigem aga see, et USA rõivanumbrite järgi võiksin ma endale soetada tavapärasest number-paar väiksemaid rõivaid ning hoolimata Florida soojast kliimast müüakse ka siin sooja voodriga talveriideid. Ka tänavapildis kohtab kõrvuti shortside ja plätudega kohalikku pika säärega saabaste, pikkade pükste ja kapsuniga kohalikuga.

Juba enne reisi arvas K, et ta sooviks minna USA-s poodi nimega Ross Dress for Less. Auto aknast vaadates olime mitmest vahepeal mööda sõitnud, aga täna õhtul sattus meile üks täpselt teele, nii et otsustasime ka sellest läbi põigata. Ross müüb soodsat brändi kaupa, kuid riided on kõik suuruste kauba stangedele jaotatud, nii et pigem jääb mulje korrastatud kaltsukast, kuigi kõik asjad on korralikud ja uued. Meie mõistes on tegemist üksikute eksemplaride laomüügiga. Kellele selline stiil istub, siis sealt võib leida soodsalt pärleid, ent kes soovib klassikalises poes kaupa valida, võiks seda ketti vältida.

Õhtu lõpuks jõudsime Orlandosse oma ammu broneeritud hotelli. Olime valinud paketi, mille hinna sisse kuulus kummalegi toale pudel veini. Meie tuba M-ga sai keskmise pudeli valget veini, K ja S tuba aga klassikalise suurusega. Kuidas ja millest selline vahe, mine võta kinni. Alkoholi ostmisega on USAs üldse huvitav nüanss. Siin küsitakse dokumenti nii poes kui söögikohas juhul, kui sa paistad noorem välja kui 30, kuigi müügi piir on 21. Nii minult kui S ja K käest on dokumenti korduvalt küsitud, ka M on saaud dokumenti vähemalt korra välgutada. Meie jaoks on see veidi harjumatu ning kohalikega võrreldes näeme tõesti noored välja.

Otsustasime klaasikest veini koos heas seltskonnas tarbida ning istusime K ja S tuppa õhtul maha. Meie jutuvadin ja naerukilked läksid aga õhtu möödudes valjuhäälsemaks kuniks kõlas koputus uksele. Olin just enne lugenud läbi hotellitoa brožüürid, kus kirjeldati, et alati tuleb kutsumata külalistesse suhtuda umbusuga. Siiski kontrollisin läbi uksesilma, kes on meie ootamatu külaline. Selleks osutus pidžaamas kõrvaltoas peatuv ca kolmekümnene ameeriklane, kes palus meil veidi vaiksemaks võtta, et ta oma naisega saaks rahulikult magada - neil on vaja vara ärgata. Selle peale otsustasime meiegi, et on aeg magama minna ning valmis seada end homseteks seiklusteks. 

Paradiisirannad

Hommikul läks meil uni pealt ära üpris vara, nii et pidime veidi ootama, enne kui kell 8 basseiniala avati väikeseks ujumiseks. Päike tõusis kella 7 paiku ning basseinialasse hakaks päike sisse piiluma ühest nurgast alles napilt peale kaheksat. Sellegipoolest oli õhk juba üsna soe ning basseinivesi julgelt vähemalt 25 kraadi. Samas alas asus ka väike mullivann, mille kerge auramise kirjutasime hommikuse õhu arvele kuniks sinna sisse ronisime - mullivanni vesi oli 40-kraadine, nagu oleks otsapidi saunas istunud. Umbes sarnase kogemuse saab Pärnus Estonia termides, kus Jaapani vannis on vesi samuti 40-kraadi ringis, aga ilma mullideta. Nii kuumas vees on soovituslik viibida vaid kuni veerand tundi. Igal juhul oli selline hommikune sulistamiskogemus väga värskendav ja pani vere kenasti käima.

Fort Myers, kus ööbisime, on väike tavaline linn. Seda läbib lai jõgi, mille ääres on sadama-ala, kuid sinna niisama ei pääse. Linnakese suurimaks vaatamisväärsuseks on aga Thomas Edisoni ja Henry Fordi majamuuseumid. Need kaks imetabast meest olid kunagi naabrid ja muretsesid endale talvekodud Florida sooja kliimasse. Nüüd asuvad samades majades just nende auks loodud muuseumid koos suure aiaga.

Soovisime täna kindlasti jõuda randa ning olin välja valinud meie rannapeatuseks väidetavalt nr üks ranna USA-s: Siesta Keys ranna, kus on liiv lumivalge ning peenike kui tuhksuhkur. Liivase ranna osa on äärmiselt lai ning selline valge peeikese tolmuse liivaga rannariba ulatub 8 miili pikkusele alale. Kui ranna serval tervitas meid kerge tuulega soe õhk, siis vee piirile jõudes oli päike meid jahedal liival nii kuumaks kütnud, et tahtsime kohe ujuma minna. Meie üllatus oli suur esimesi samme vette tehes - vesi tundus nii jahe, et ujumise mõte kippustakerduma. Saime esimesest märja vee emotsioonist üle ning peagi hulpisime soolases vees. Hiljem selgus, et vesi oli vaid 21 kraadi ja seetõttu tundus vesi meile esmalt ka veidi jahedana.

Siesta Keys rand on kahtlemata populaarne koht, ent tööpäeva lõuna paiku oli see pigem tühjavõitu, arvestades tavalist rannailma nautlejate konsentratsiooni. Kõige suurem hulk regulaarkülastajaid oli aga loomupäraselt platsis - parvede viisi kajakaid. Kajakad ei kartnud inimesi ning tulid üsna lähedale lootuses midagi hamba alla saada. Nad lendasid madalalt üle päikest nautivate inimeste ning meiegi peade kohal tiirutas aeg-ajalt nii mõnigi. Ühtäkki tundus mulle nagu midagi oleks meie rätikut vahele liivale taevast kukkunud. Vaatasin ringi, aga linnusitta ei märganus kusagil. Hetk hiljem avastas S, et meie randa kaasa võetud veepudel oli saanud taevaselt külaliselt täistabamuse.

Maantee, mida mööda me kulgesime, ei olnud päris selline, nagu ma ette olin kujutanud. Tee kvaliteet on hea ning igas suunas läheb reeglina mitu rida, kuid autosid liigub palju ja tempo on pigem aeglane, mistõttu kipub liiklus ka aeg-ajalt seiskuma. Tee ääres on linn linnas kinni, nii et ei saagi aru, kuidas asulad omavahel vahelduvad. Seda ei tee ka lihtsamaks asjaolu, et tee ääres puuduvad klassikalised linna või asula märgid koos nimedega, et võiksid sõites veidigi arvata kuhu sa täpsemalt jõudnud oled. Nii võttis meie tänane päevane sõit ära väga palju rohkem aega võrreldes sellega, mida algselt planeerisime. Või noh, kohalike ameeriklaste mõistes ei olnud need ummikupojadki, kuhu me sattusime, ent mõnekümne km läbimiseks kuluvale ajale võis rahulikult sõiduajale kuni pool tundi otsa kirjutada. Otsustasime, et edaspidi püüame planeerida võimalusel pikemad sõidud pigem pimedasse aega, et saaksime päevavalgust rohkem väljaspool autot nautida. Kuna päike loojub siinkandis õhtul poole kuue paiku, on pimedat aega päris omajagu.

Florida rannik on täis väikseid saari, mis on sildade ja teedega maismaaga ühendatud. Reeglina on need populaarsed kohad puhkajate hulgas. Otsustasime õhtustada ühe sellise saarekese peal. Anna Maria Island on väga romantiline koht. See on justkui troopikasaar keset ookeani, kus armastatakse pidada kauneid rannapulmi, kuhu tullakse imetlema päikeseloojangut, kus inimesed puhkavad ning kus rannarestoran valgub päikeseloojangu ajaks õhtustajaid täis. Jõudsime Anna Maria saare lõpus asuvasse rannarestorani Sandbari õhtustama juhuslikult täpselt päikeseloojangu ajaks. Siin loojub päike ikka jube kiiresti. Alles oli päike üpris kõrgel ning kui kukkuma hakkab, vajub päike silmapiiri taha loetud mõne minutiga, erinevalt Eestist, kus päike hakkab vaikselt merre vajuma ning kumab veel pärast ka tunde, enne kui päris pimedaks läheb. Siin saabub pimedus aga koheselt.

Kui mujal oleme inimesi näinud pigem tee ääres liikumas rohkem, siis Anna Maria on vaikne koht. Inimesi näeb liikumad oluliselt vähem ning kuskil tänavate peal melu ei toimu. Kui me poleks juhuslikult märganud autoga sõites silti, et rannas õhtistamiseks keera järgmisest tänavast vasakule, poleks me ka ühtki rannarestorani ise leidnud. See on ideaalne valge liivase rannaga palmidega palistatud paradiisisaar, koht, kus puhata. See väike jupp, mida nägime saarekese rannapoolsest osast, meenutas meile M-ga mõlemale kuidagi väga Maldiive. Ah, kui romantiline!

Õhtu lõpuks oli vaja meil leida veel endale ka öine peatuspaik. Olin reisi jaoks alla laadinud telefoni hulga erinevaid hotellide äppe, kuid need kõik nõudsid Interneti kasutamist. Olin reisile vennalt küll kaasa saanud USAs toimiva data sim-kaardi, kuid seda on mugav kasutada arvutis ja restorani me arvutit kaasa tassida ei viitsinud. Sandba asub ka sellises huvitavas kohas, kus puudub igasugune mobiili levi, ent selle eest on neil olemas wifi. Avasin Hotels Tonight äpi, mis ongi mõeldud viimase hetke hotellipakkumiste jaoks, vaatasime esimesele hotellile otsa St Petersburgi piirkonnas ning otsustasime selle ära võtta. Kontrollisin kiiresti Trivagost järgi selle hotelli hinnangud ning hinnataseme - Hotels Tonight pakkus meile ca kolmandiku võrra soodsamat hinda muudest kohtadest. Euoopas ma selliseid pakkumisi kuigivõrd ei täheldanud, USAs tundub see aga toimivat. Tund aega sõitu väikese koormusega maanteel üle mitmete üliüikkade, kilomeetreid kestvate sildade ning olimegi kohal oma rannahotellis St Petersburis. Küll homses päevavaöguses jõuab ka tutvuda siinse ümbrusega. Kui toa niiskus ning kerge kopitanud lõhn välja arvata, on see hotellikompleks esmapilgul pigem selline, mida oleme varem Ameerika filmidestki näinud. Homme tuleb taas kena päev päikese all.

Krokodillid ja delfiinid

Öö möödus vahelduvate ärkamiste ja uinumistega tulenevalt ajavahest. Kuskil öösel kella 5 paiku läks uni korralikult ära, kodus oli selleks ajaks juba ju keskpäev ning reeglina ma nii kaua ei maga. Vähkresin küljelt küljele kuniks suutsin uuesti magama jääda ja ärkasin alles kella peale väga unisena. Hetk hiljem selgus, et K ja S olid juba kuuest saadik üleval ning ootasid hommiku algust.

Jalutasime kohvritega läbi 7 Elevenist ning haarasime endale kerge hommikusöögi, mida plaanisime nautida siis, kui oleme paar kvartalit eemalt oma rendiauto kätte saanud. Sixti esinduses tegi teenindaja head tööd ning müüs meile maha sisuliselt kõikvõimalikud lisad, sh upgrade suuremale autole. Olime broneerinud GMC Acadia sarnase auto, kuid teenindaja arvas viisakalt, et suurte kohvritega oleks tase kõrgema autoga mugavam. Jäime rõõmsalt nõusse.

Kõndisime kõrval asuvasse garaaži ja jäime hõbedase GMC ees seisma. M vajutas auto pulti, aga midagi ei juhtunud. Heli tuli hoopis garaaži tagumises nurgas seisva auto juurest. Kui neljakesi korraga oma pead sinnapoole pöörasime, vajusid meil kõigil korraga suud ammuli – olime võtnud valge GMC Yukon XL-i. Ma polnud varem nii suurt sõiduautot kordagi näinud, rääkimata üheski sellises istumisest. Selle kõrvale oli pargitud suurema mõõduline mikrobuss, mis oli sama pikk nagu meile antud 7-kohaline maasturi tüüpi sõiduk, milles jätkus veel piisavalt ruumi ka nelja suurema kohvri jaoks.

Arutasime natuke omavahel ja otsustasime, et see auto on meie jaoks liiga suur. Võõras linnas ja riigis, kus liiklemine nõuab niigi natuke enam tähelepanu, ei tahaks muretseda sellepärast, kas keerad kuskilt välja või mahud korralikult parkima. Läksime tagasi Sixti esindusse ning palusime endale downgrade ehk ikkagi madalama klassi väiksemat autot. Teenidaja veenis meid siiski proovima Yukonit ära – kui peale kvartalisuurust prooviringi meile auto siiski liiga suur tundub, vahetavad nad selle väiksema vastu välja. Poisid hüppasid autosse, tegid tiiru ümber kvartali seda tõeliselt nautides ning parkisid auto tagasi selle kohale – Yukon oli siiski meie jaoks liiga suur. Tunnike peale asjaajamise algust saime kätte endale algselt bronnitud auto: GMC Acadia, mis on samuti 7-kohaline, aga meie mõistes suurema maasturi suurune, millega on liikluses toime tulla pigem tavapärasem, ent kus sees on piisavalt ruumi nii inimeste kui kohvrite jaoks.

Reisi planeerides oli poistel vaid kaks tingimust: tahaks suurt autot ja näha krokodille. Auto oli meil käes, nüüd oli aeg krokodillide jaoks. Keerasime nina Evergladesi looduspargi poole. Umbes poolel teel peatusime valgusfoori taga, kus üks naisterahvas jagas flaiereid propelleriga hõljukpaadi safarile Evergladesi looduspargis, kuhu plaanisime niikuinii minna, nii et soodushinna pakkumine kulus marjaks ära.

Kodus Evergladesi osas eeltööd tehes sattusime veidi segadusse milline see kõige õigem on, sest tundus, et pakkujaid oli justkui palju. Kohapeal sai pilt selgemaks: Evergladesi rahvuspark on väga suur märg ala, mida läbib risti täiesti sirge ca 100 miili pikkune maantee Miamist Naplesisse. Maantee ääres on ca paarkümmend hõljukpaadi sõidu pakkujat, kes kõik viivad väga sarnaste paatidega saabunud külalised üpris sarnastele radadele looduspargis. Ka hind on kõigil sarnane. Seega ei ole väga suurt vahet millise teenusepakkuja juurde minna. Everglades Safari Park, mille flaieri meie olime saanud, osutus aga TripAdvisori 2015. aasta lemmikuks. Ka meil oli põhjust nähtuga rahule jääda.

Külastajaskond, kes oli kogunenud meie retke alguseks, oli kokku ca paarkümmend inimest, nii et hõljuki peal oli meil ruumi üpris lahedalt. Istutasime end esimesse ritta maha, kust oli vaieldamatult parim vaade. Soe päike võttis mõnusalt ning õrn tuul jahutas parajalt. Meil oli ilmaga tõeliselt vedanud.

Meie paadijuht oli lahe sell, kellel endal on kodus kolm alligaatorit lemmikloomana. Floridas võib eksootilisi loomi lemmikutena pidada, kuid selleks tuleb taotleda eriluba, mis nõuab aega ja parajat bürokraatiat, lisaks käib politsei kord aastas regulaarselt kontrollimas loomade pidamise turvalisust. Inimesed, kes ei viitsi dokumente korda ajada või kelle jaoks muutub eksootilise looma eest hoolitsemine keerukaks, tulevad tihtilugu Evergladesi ja lasevad siin oma lemmikud salaja loodusesse. Kuna ilmastik on siin aastaringselt troopiline, kohanevad loomad hästi. See omakorda toob kaasa võõrliikide levimise looduses ning ka uute liikide tekke. Nii pidi praegu olema Evergladesi pargis esmakorne juhus, kus kaks eriliigist krokodilli on saanud ühised esimesed pojad.

Krokodillid ja alligaatorid, keda leidub Evergladesi piirkonnas üpris palju, on tegelikult rahumeelsed loomad, kes naljalt esimesena ei ründa, vaid teevad seda siis, kui tunnevad end ohustatuna või teevad seda söögi püüdmiseks. Ühest pesakonnast pidi munadest kooruma ca 40-50 poega, kuid kolmandaks eluaastaks, kui krokodill täiskasvanuks saab, jääb neist kõigist reeglina järgi vaid üks-kaks isendit – teised õed-vennad on selleks ajaks muude loomade poolt looduses nahka pistetud. Nii sööbki krokodill eelkõige neid loomi täiskasvanuna, kes tema liigikaaslasi on söönud tema lapsepõlve ajal. Inimest krokodill ei tunne ja pigem kipub kohtudes umbusklikult vaatama, ent ka kiiruga eemale tõmbuma. Meie giid rõhutas korduvalt, et krokodillid on tegelikult rahumeelsed loomad ning liigse ohtlikkuse ja hirmutunde on inimestes teenimatult tekitanud hoopis televisioon. Nii nagu haide rünnaku läbi hukkub aastas maailmas väidetavalt vaid mõni inimene, on ka krokodillide rünnakute ohvrite arv maailmas aastas üpris pisike. Koerte rünnakute läbi pidi aastas hukkuma oluliselt rohkem inimesi.

Minu jaoks on seni krokodill ja alligaator olnud suhteliselt sünonüümid. Giid selgitas ära aga vahe üpris lihtsasti: alligaatoril on alumised hambad huule varjus nagu inimesel ning neil on suur ja lihav keel, samas kui krokodillil on veidi pikem, tal on mõlemad, nii ülemised kui alumised hambad korraga näha ja tal puudub keel. Looduses eemalt väga aru ei saa kumba sa parajasti näed, kuid asjata torkima ei tasu ka minna, et seda kindlaks teha. Muide, alligaatoreid ja krokodille pidi looduslikult leiduma vaid veekogudes, mis on kaetud meile tuttava kullerkupu laadse kollase õiega vesiroosidega. Ka Eestis on sarnaseid vesiroose palju, aga õnneks ilma krokodeta.

Kui olime hõljuki safari läbi teinud ja alligaatorite toitmise ära vaadanud, otsustasime minna ka Evergladesi riiklikku rahvuspargi ossa Shark Valleys. Kohale jõudes avastasime, et parkimisplats on pilgeni täis ja seetõttu on tekkinud paras ootejärjekord, mis kuhugi suunda eriti liikuda ei tahtnud. Keerasime auto nina ringi ja otsustasime selle jupi vahele jätta ning selle asemel teha hoopis läbi paarkümmend miili eemal asuva miili pikkuse jalutuskäigu Kirby Storter Boardwalki laudteel, nähes kohalikku loodust küpressisalus.

Teel Miamist Napelsisse läbi Evergladesi jääb tee äärde enam-vähem üks söögikoht Ochopees, kus asub ka USA kõige väiksem postkontor, kuid viimasest suutsime niimoodi mööda sõita, et meil jäigi see märkamata. Söögikoht Joanie'sBlue Crab Cafe on aga tõeline pärl. See on ehe maakoha söögikoht, täpselt nagu klassikalises Ameerika filmis. Hoolimata pühapäeva pärastlõunasest ajast laulis seal meie einestamise ajal kitarri saatel ka üks härrasmees. Kogu see emotsioon kokku oli väga ehe ja tõeline Ameerika kogemus.

Hiliseks pärastlõunaks saabusime Naplesisse. Naples on väikene linn, millel on 9 miili pikkune valge liivaga rannajoon, mida palistavad troopilisele kliimale kohaselt palmid. See linnake koosneb rannarajoonis eelkõige madalatest villadest, mis eemalt vaadates tekitab sellise eriti sooja ja nunnu linna mulje. Kella 16 paiku, kui me esimest korda oma reisi jooksul randa sattusime, oli valge sõre liiv juba varba all jahe ning vesi meeldivalt veel soe. Väljas oli kerge tuul ilma mahedaks puhunud. K ja S otsustasid sellegipoolest oma esimese ujumise ära katsetada.

Napelsi üks suurimaid vaatamisväärsusi lisaks valgetele liivarandadele on pearanna lõpus asuv sadamakai. Kui Floridas kehtib kalastamisele muidu kord luba taotleda, siis Napelsi linn on otsustanud, et vee kohale ehitatud kai pealt võivad kala püüda kõik ning ilma litsentsita – need kulud katab Napelsi linn ise. Jõudsime kai peale just päikeseloojangu ajaks, mis siinkandis on äärmiselt populaarne. Inimesed kogunevad massidena kai peale peatset pimeda aja saabumist tähistava päikeseloojangu vaatamiseks ja pildistamiseks. See kõik on väga romantiline.

Kui jalutasime kai lõpust tagasi ranna poole, pani K tähele, et keegi rääkis läheduses delfiinidest. K küsis kus delfiine nähti. Vaatasime meile näidatud suunda veidi aega ning peagi ilmuski nähtavale veest delfiini külg ja niimoodi mitu korda järjest. Oh, meil õnnestus ära näha ka oma silmaga looduslikus keskkonnas delfiin!

Napels on väga nunnu linnake. Mõistan täiesti, miks inimesed tulevad siia puhkama ja soovivad jääda pikemaks.

Meil puudus hotell tänaseks ööks, sest ma polnud päris kindel kui kaugele me täna välja jaksame sõita ja palju Everglades meie ajast ära võtab. Olin arvestanud sellega, et McDonaldsis on tasuta WiFi ka Ameerikas ning saame jooksu pealt õhtu lähenedes Mc-st läbi astudes endale sobiliku hotelli arvutis ära bronnida. Enne kui jõudsin arvutist korralikult otsima hakata, oli K leidnud meile juba telefonist Fort Myersis asuva Hilton Garden Inni. Bronnisin selle kiiresti ära, seadsime end teele ja peagi saime juba rahulikult end õhtule sättida.

Pikk on raudlinnu tee kõikide võimaluste maale

Kui viis aastat tagasi M-ga Austraalias käisime, otsustasime et järgmise suurema juubeli puhul ehk viis aastat hiljem reisime Ameerikasse. Sel kevadel vaatasime kalendrisse ja kuigi olime Ameerika reisile pikalt mõelnud, tõdesime, et ajaliselt ei mängi see hetkel kuidagi välja ning otsustasime hoopis kevadel Maldiivide kasuks. Maldiivid olid seda kõike väärt ning olen tänaseni väga rahul, et selle otsuse langetasime tookord sedapidi.

Suve lõpul küsis K äkki kas tuleksime tema ja ta elukaaslase, M-i onupojaga, siinses blogis edaspidi S, et mitte ajada segi kahte ühesugust eesnime tähte, sügisel Miamisse. Mõte oli ootamatu, ent ahvatlev. Justkui tundus, et ka ajaliselt võiks kõik klappida, nii et mõeldud, tehtud ja lennupiletid ostetud.

Suvel tundus novembri lõpuni veel nii üüratu aeg, et jõuab kõike mõelda ja plaanida. Magistritöö ning muud toimetused trügisid aga niivõrd vahele, et reisi nii põhjalikult, nagu ma oleksin soovinud, ette valmistada ei jõudnudki. Õnneks läksime seekord neljakesi, mis tähendas, et K panustas reisile mõtlemisele rohkem, kui mul selleks hetkel võimalust oli ja seega ei lähenenudki ärasõidu kuupäev hirmuäratava kiirusega.

Täna hommikul ärkasime enne kukke ja koitu, et jõuda lennukile. Õigemini me ei saanudki öösel sisuliselt magada, sest M-l oli tööüritus, mistõttu jõudis ta koju napp tunnike enne äratuskella helinat ja mina tahtsin ühe õhtuga jõuda kõik veel tegemata asjad ära teha, nii et voodisse jõudsin lõpuks alles umbes tunnike enne M saabumist. Kui veidi peale kella 3 öösel telefon äratas, olime M-ga mõlemad ülimalt unised ja rampväsinud. Juba 25 minutit hiljem ootas meid maja ees takso ja meie reis Miamisse oligi alanud.

Lendasin Lufthansaga esimest korda. Check-ini tehes justkui õnnestus kõik, ent viimase lehe peal kuvas arvuti mulle teadet nagu minu elektroonilist USA-sse sisenemist ei oleks leitud. K ei saanud üldse korralikult check-ini teha – S lennupiletid lihtsalt ei printinud. Seega tuli meil kõigil enne reisi algust ka Lufthansa leti juurest läbi käia, et üle kontrollida kõigi asjade toimivus. Pardakaardid käes, hakkasime end lennule sättima.

Lufthansa lennuk nägi ilus ja korralik välja. Kuigi minus on patriootlikult veidi kahju, et rahvuslikku lennufirmat Estonian Airi enam ei ole ning keegi pardal eesti keeles enam ei tervita, siis Lufthansaga võiks ma meeleldi lennata teine kordki. Seda suurem oli mu üllatus, kui lennuki kõlaritest kostus lindistatud eestikeelne tervitus. Me oleme nii väike rahvas ja meie keele kõnelejaid on napivõitu, seda erilisem on see, kui üks suurfirma viitsib vaeva näha ning organiseerida stardiriigi emakeelse tervituse.

Frankfurdis maandudes ootas meid ees kerge lumesadu. Tallinnast saatis meid ära harukordselt soe sügisilm oma ca 7 soojakraadi ning tugeva tuulega, Frankfurdis tervitas meid aga klassikaline põhjamaine talv ühe soojakraadi ja valgete lumehelvestega. Meie lendude vahe oli piisavalt suur, et kuskil söögikohas rahulikult maha istuda ning hommikueinet nautida. Frankfurdi lennujaam üldse on küll suur, ent sellegipoolest jätab hubase ja meeldiva mulje.

Enne USA lennule minekut tuli meil läbida täiendav turvakontroll. USA puhul on see tavapärane, kuid arvestades praegu maailmas toimuvat, on kõikjal turvakontrolli oluliselt täiendatud. Nii saatis ka Tallinna lennujaamas meid lennule esmakordselt kolm naispolitseinikku.

Läbisime Frankfurdis turvakontrolli tavapäraselt, kui meie nelikust viimasena turvakontrolli sattunud S kõrvale kutsuti ja täiendavasse kontrolli suunati. See ehmatas korraks. K läks temaga kaasa ning meie jäime M-ga seisma tavajärjekorda ootamaks, mis edasi saab. Käisime piirikontrollist läbi, aga K-d ja S-i ei paistnud kusagilt. Meile tuli vastu vaid sama piiriametnik, kes S-i oli kõrvale suunanud. Pöördusime tema poole ja küsisime kuhu meie reisikaaslased jäid. Ametnik vaatas meid arusaamatu näoga ega seostanud millegagi. Küsisime eestlaste kohta. Ametnik küsis vastu, hispaanlased? Eestlastest ei teadnud ta midagi. Kui K-d ja S-i kirjeldama hakkasin, tulid nad talle siiski ette ning ta juhendas meid õige ruumi juurde, kus koheselt kohtusime ka oma kaasreisijatega. Selgus, et S oli sattunud tavapärasesse rutiinsesse lisaturvakontrolli ning pidi läbima röntgeni peale mida lubati meie reisil jätkuda.

Suundusime oma Miami lennu väravasse. Inimesed olid kogunenud juba piletilaua juurde, et valmistuda lennukisse minema. Lendasime meie jaoks esmakordselt kahekordse lennukiga, Airbusiga, mis peaks olema hetkel maailma kõige suurem reisilennuk. Ühtäkki täitis ootesaali saksakeelne naisteadvustaja hääl, mille peale enamus reisijaid naerma hakkas. Kui sellele järgnes inglisekeelne tõlge, mis teatas, et lend viibib ootamatu ja tavapäratu põhjuse tõttu: lennukisse on sattunud lind ning enne reisijate salongi laskmist tuleb lind kinni püüda, turtsatasime meiegi naerma. Pool tundi hiljem oli lind käes ning meie lend sai alata.

Mulle on kusagilt mulje jäänud, et kahekordne lennuk on suur ja vinge ning ilmselt on erinevatel lennufirmadel teatud detaile lastud ka lennuki juures muuta, ent tegelikkuses ei ole see midagi erilist. Jah, suur on see küll, mahutades ca 500 inimest pardale, kuid mulle tundub, et esimesel korrusel on ruumi isegi rohkem kui ülemisel. Oma suuruse tõttu tundub see lennuk õhus ka stabiilsem ja seetõttu on pikka, üle 10-tunni kestvat reisi sellega päris mõnus ette võtta. Olgugi, et lennuk oli suur ja mugav, siis tavareisija klassis nii pikka aega sundasendis püsida on kehale siiski kurnav. Nii oli mul tunne, justkui oleksime teel olnud juba kaks päeva ja Frankfurdis juhtunu oleks justkui olnud eile. Tegelikkuses kestis üks pikk päev ikka veel edasi, mis kulmineerus õhtu lõpuks ka tohutu väsimusega.

Ameerikasse kohale jõudes tuleb täita ära pere kohta üks riiki sisenemise deklaratsioon ja edasi seista pikas looklevas sabas, et sisestada samad andmed, mis deklaratsioonil, uuesti iseteeninduskioskisse, et sealt saada prinditud pilet, millega minna piiriametniku juure kellele anda uuesti oma sõrmejäljed ja lasta teha pilt, kuigi sai need just kioskisse sisestatud. Ent selline on kord ja sinna ei ole midagi parata. Las parem kontrollivad topelt, peaasi, et kõik turvaliselt läheb. Meie olukord oli aga tiba keeruline: reisijad, kellel on passis viisa (M-i kunagi ammu taotletud viisa kehtib veel) suunatakse vasakule ning ESTA (elektroonilise sisenemistaotluse täitnud) paremale. Nii läkski M jupp aega enne mind piirikontrollist läbi. Kui mina esimese ametnikuni jõudsin, selgus aga tõde, et pere, kes koos reisib, peab alati läbima ka piirikontrolli koos. Seda ei selgitanud meile enne aga mitte ükski ametnik ja nii tuli mul kahele ametnikule järjest selgitada, miks ma oma abikaasast eraldi piirikontrolli läbin. Õnneks läks kõik siiski kiiresti ning edaspidi lihtsalt teame, et läbime kontrolle alati koos.

Olime otsustanud, et rendiauto võtame alles homme Miami kesklinnast, sest täna me seda tegelikult ei vaja. Lennujaamast tuli aga kuidagi kesklinna saada. Miami lennujaam meenutas mulle oma olemuselt väga New Yorgi oma – suur, lahmakas, veidi kõle ja segane. Plaanisime esimese hooga võtta lennujaamast takso, et sellega oma kesklinna hotelli lihtsalt ja mugavalt saada, kuid meil ei õnnestunud leida lennujaamast väljapääsu tänavale ega tuvastada, kuidas me takso peale saaksime. Neid, kellel transfeer oli ette tellitud, ootasid lennule vastu tulnud inimesed nimesiltidega. Need, kes olid auto rentinud ja soovisid seda lennujaamast kätte saada, mis on vaieldamatult ka kõige populaarsem, ent reeglina ka kallim valik, suundusid peale pikki koridore vasakule ning paremale läks ainult ühistranspordi silt, ei enamat. Kehitasime õlgu ja otsustasime tuttavaks saada Miami ühistranspordisüsteemiga.

Piletiautomaadist ühistranspordi pileti sooritamisel pole siin iseenesest midagi keerulist, kui sa süsteemi oled juba korra läbi teinud. Meie magamatusest ja lendamisest pehmeks läinud ajud aga ei hammustanud kõike kohe läbi. Õnneks leidsime ühe väga abivalmis teenindaja, kes aitas meil piletid osta ning välja selgitada ka selle, kus peame maha minema ja kus ümber istuma. USA piletiautomaadi ostusüsteemi teeb keeruliseks paar nüanssi: korraga saab osta ainult ühe pileti; piletiostul tuleb sisestada alati postiindeks mingil veidral põhjusel ning ühe pangakaardiga saab järjest osta vaid kolm piletit. Kui neist kõigest mööda saada, siis prindib automaat paberist kaardikese, millega pääseb ühistranspordi alasse sisse ning välja kaarti valideerides.

Istusime rongile, sõitsime õigesse peatusse, väljusime rongijaamast ning suundusime elektrilisele monoraudteele, mis sõidab Miamis kesklinnas väikest ringi, ent seda kõigile tasuta. Monoraudtee peatus pidi olema meie hotellile üpris lähedal, nii et tegelikult peale väikesi nuputamisi jõudsime üpris lihtsalt Miami kesklinna. Tulime peatusest välja tänavale, kus pidi asuma ka meie broneeritud hotell ning hakkasime uurima maja numbreid. Meil oli vaja leida maja nr 146, meie ees oli maja nr 200. Selge, ühele poole minnes lähevad numbrid suuremaks ja teisele poole väiksemaks, nii et lühikese jalutuskäiguga peaks asjad selguma kähku. Kõndisime mõne suure maja jagu edasi, kuid mida me ei leidnud, olid maja numbrid. Ühtäkki seisime maja ees nr 50. K otsustas seal samas olnud ilusalongist pärima minna kuidas me oma hotelli üles leiaksime. Teenindaja mõtles veidi ja teatas siis, et meie otsitud hotell on neist ülejärgmine maja. Esmamuljena tundub mulle, et maja numbrid on siinkandis küll midagi muud, kui meie traditsiooniliselt harjunud oleme.

Saime hotellis toad kätte hotelli kõige kõrgemal, 17. korrusel, ent vaatena avardub väike nurgake sisehoovi basseinidele, kõrval kõrgumas kordi ja kordi kõrgemad kortermajad ning hotellid. Hakkasin toas uurima vastuvõtust kaasa saadud pabereid ning avastasin, et meie hotelli hinna sisse kuulus ka tasuta jook hotelli baaris. See oli meeldiv üllatus väsimuse peletamiseks ning mõnusa õhtu alguseks. Imesime läbi ülipeenikeste kõrte lahjad kokteilid ära ja jalutasime hotellist üle tee otse sadamakai juurde, kust kostis melu ja paistsid tuledes söögikohad. Veider on vaadata keset palmisalusid ja 27-kraadist soojust jõulurüüsse ehitud tuledesäras kümnete meetrite kõrgust kuuske, veel veidram aga novembri lõpus näha sellises kliimas autosid, mis veavad koju võrku pakendatud kuuske.

Jalutasime mööda sadamakaid, kuulasime hispaaniakeelse bändi esinemist ning otsisime restorani, kus õhtust süüa. Seal samas asus ka meile üllatusena ostukeskus, mis ka õhtutundidel veel avatud oli. Eile oli USA enne jõuluse perioodi suurim ostupüha Black Friday ehk must reede, mille jaoks tehakse tohutuid suurte soodustustega müüke, ärgitamaks kliente sobilikke jõulukinke ära ostma. Nii mõneski kohas kehtib ka see allahindlus veel täna ja homme. Kasutasime K-ga võimalust ning hüppasime sisse Victoria’s Secreti pesupoodi. Soojas ja hubases suures poes võttis silme eest valik kirjuks ning ühtäkki saabus ka selline väsimus, et mõistus selgelt enam ei võtnud ja pea hakkas kergelt pöörlema. Jõudsime ühisele järeldusele, et viimane aeg on end tagasi sättida hotelli ja magama keerata. Ilmselgelt annab ka 7-tunnine ajavahe end tunda.

Meie hotelli kõrval asub Pharmacy ehk meie mõistes apteek, kuid ukselt sisse piiludes avastasime hoopis 24-tunnise avatusega väikese toidu- ja esmatarbekaupade poe, kust õnnestus meil muretseda nii elektriadapter konverteerimaks USA süsteemi ümber Euroopa omaks kui ka maha jäänud hambaharjad. USA-s ei ole mitmed asjad päris need, mis nad algselt esmapilgul tunduvad. Nii mõnedki asjad võivad olla sootuks paremad.

Püsiklient ei ole SASi/EuroBonuse jaoks oluline

On aasta 2004 kevad. Olen esimest korda elus turismimessil TourEst ning otsin lennukipileteid elu esimeseks lennureisiks, sihtkohaks Brüssel. Eesti ei ole veel Euroopa Liidus, nii et Brüsseli vahel otselende veel ei lenda ning lennupiletid on uskumatult kallid.

Erakordse juhusena on SAS teinud piletikampaania, nii et otse messilt ostes on piletid tolle aja kohta väga mõistliku hinnaga, lisaks saab kaasa iga piletiga ka korraliku Titani käsipagasikohvri, mis oma mugavuse ning kvaliteediga teenib mind veel aastaid. Ka ei ole mul veel krediitkaarti, mistõttu SAS teeb messil broneeringu oma firmakaardiga ja saadab mulle tasumiseks arve. Kuller toob paberkandjal lennupiletid koos kohvritega koju. Kõik on suurepärane ning emotsioon on üle ootuste positiivne.

Lendame E-ga Tallinnast Arlandasse ning sealt edasi Brüsselisse. Lennud toimuvad väga sujuvalt, teenindus on ülimalt meeldiv ning üle ootuste läheb kõik väga hästi. Vaatan imetlusega tumesiniseid lennuki nahkistmeid ning mõttes otsustan, et edaspidi võiks vabalt SASiga veel lennata. Minu silmis asetseb SAS ilmselgelt Euroopa kõrgklassi lennufirmade tasemele.

Sama lennu jaoks teen aastal 2004 SASi teenindaja soovitusel endale ka sama lennuliini hallatava punktikogumise kaardi EuroBonus. Mõnda aega hiljem jõuab kaart mulle ka kenasti koju postkasti. Rõõmustan, et Estonian Air kasutab sama punktisüsteemi ning edaspidiste aastate lennud broneerin julgelt, kasutades oma EuroBonuse punktikontot. Vaid korra tuleb mul suhelda vahepealsete aastate jooksul EuroBonuse konsultandiga, sest olen enne check-ini unustanud lennud kaardile kanda. Kui aja jooksul muutub ka mu peamine meiliaadress, hakkavad saabuma uude postkasti nii Estonian Airi kui SASi lennupakkumised, kuvades meili päises minu nime koos mu EuroBonuse konto numbriga.

Olen aastate jooksul enda teada olnud lojaalne EuroBonuse kasutaja ning aasta-paari jooksul juhtub mõni EuroBonuse partnerliini lend ikka olema minu reisishtkohtade transpordivalikus. Viimati registreerisin oma EuroBonuse kaardi ära, kui tegin septembris check-ini Oslo lennule. Olen sama kaarti kasutanud korduvalt nii reisibüroodes, lennujaamas kui veebis ning kunagi ei ole keegi mulle teatanud, et mu konto või kaardiga on mingi probleem. Kuni tänaseni.

Kasutan reiside planeerimiseks ja lihtsamaks kontrolli all hoidmiseks TripIt veebi ja äppi, mille järgi on aega, majutusi, lende ja kõike muud reisisse puutuvat väga lihtne hallata ning planeerida. Olen seda süsteemi kasutanud juba aastaid, kuid alles nüüd esmakordselt otsustasin proovida ära Pro võimalused. TripIt annab võimaluse ka süsteemi sisse panna kõik boonsupunkti kogumise kaardid, nii et neid on hea ühes kohas hallata ja näha oma kogutud punkte. Kuna mulle meeldib kõikjalt igasugu punkte koguda, siis hakkasin TripItisse laduma järjest oma lennufirmade boonuskaardi kontosid kuni jõudsin EuroBonuseni.

Ma ei mäletanud oma EuroBonuse konto parooli ning lasin süsteemil parooli endale uuesti meilile saata. Süsteem teatas mulle aga, et minu meiliaadressi neil leida ei õnnestu ja sellise kaardinumbriga kontot ei ole. Arvasin, et kuna EuroBonuse konto sai tehtud üle kümne aasta tagasi, on ehk asi vahepealses süsteemi uuendamises ja võtsin ühendust klienditoega.

Klienditugi teatas mulle, et minu EuroBonuse numbriga konto, mida kasutasin alles septembri lõpus, on deaktiveeritud ning neil ei õnnestu näha millal konto deaktiveeritakse, ent kui ma nelja või viie (suhtlesin kahe erineva teenindajaga ja kumbki andis erinevat infot) aasta jooksul EuroBonust ei kasuta, siis konto deaktiveeritakse ja seega on mind nende püsiklientide hulgast välja visatud. Olin siiras hämmingus, sest meilile ma ühtki teadet selle kohta saanud ei olnud.

Klienditeenindaja väitis mulle, et teavitus siiski on pidanud tulema ja ju on see saadetud meilile, mida kasutasin aastal 2004 ning millele mul enam ligipääsu pole. Leppisin tema jutuga ja tegin endale uue kliendikonto. Igaks juhuks lasin postkastist ka EuroBonuse otsingu läbi ning minu üllatus oli suur, kui avastasin lugemata reklaamkirjade hulgast aasta 2013 teisest poolest jäänud SASi uudiskirja, kus kutsutakse mind kui püsiklienti, tuues ära ka mu nime ja deaktiveeritud kliendikonto numbri, nendega soodsalt lendama.

Võtsin uuesti ühendust kasutajatoega, et selgitada, kuidas ma olen 2013 aastal neilt veel kirju kindlalt saanud, enne seda lennanud nendega kindlasti eelneva 4 aasta jooksul ja kuidas mu konto on ikkagi deaktiveeritud. Teenindaja ei osanud sellele küsimusele vastata muud, kui seda, et minu meilikonto, kuhu tulevd nende uudiskirjad, ei ole nende süsteemis seotud ühegi EuroBonuse kontoga, olgugi, et meili päises on sidumine kenasti näha. Ka ei olnud teenindaja nõus andma kellegi teise kontakti, kes suudaks tekkinud olukorda selgitada.

Leppisin sellega, et mu vana konto on kadunud ja vahepealsed lennupunktid kõik korstnasse läinud. Kui uurisin, kas mul on uuele, täna loodud kontole tagant järele võimalik peale kanda septembri lõpus tehtud lend, mille sidusin ära enda tol hetkel teadaoleva EuroBonuse kontoga, teatas teenindaja, et püsiklientidel on võimalus märkimata punkte tagant järele 6 kuud lasta kaardile peale panna, aga kuna mina olen tänasest uus klient, siis mulle kehtib sama õigus ainult 30 päeva ja september oli rohkem kui 30 päeva tagasi ning enne tänast olin ma SASi ja EuroBonuse jaoks mittekeegi. Lühidalt kokkuvõttes läksid minu mitme aasta lennupunktid kõik vastu taevast.

Olen siiralt üllatunud selle üle, kuidas nad ei tea millal kliendikonto deaktiveerivad ja kuidas SAS/EuroBonus ei teavita konto deaktiveerimisest klienti, kuigi neil on kõik kontaktid selleks olemas. Samuti olen üllatunud, et kõik süsteemid lasevad kasutada kehtetut kliendikonto numbrit ning seda, et kontoga mingi jama on, näeb ise vaid klient, kui ta seda uurib, ja klienditeenindus, kui neilt küsitakse. Teenindaja tegi mulle ka väga selgeks, et kliendi enda asi on hoida silma peal oma kliendikonto toimivusel ja punktide laekumisel.

Eks ma täna ju hoidsingi. Tahtsin kontrollida, et viimase lennu punktid on laekunud. Ma ainult ei teadnud, et ma ei ole juba mõnda aega olnud EuroBonuse klient ja seda ma kuskilt ise kontrollida igaks juhuks ei osanud. Selline suhtumine ja teadmatus on minu jaoks klienditeeninduse uus tase, mida ma ei osanud oodata. Kuna minu elu esimene lennureis oli SASiga, siis olin neist siiani olnud heal arvamusel. Nüüd Estonian Air enam ei lenda, nii et nende puhul pole EuroBonuse kasutamine enam vajalik. Järgmisi lennupileteid kuhugi ostes aga võtan teadmiseks, et SASi jaoks pole püsikliendid olulised. Ju läheb SASil siis niigi hästi. Mul on kahju, et minu aastaid kestnud hea emotsioon ja kliendisuhe selliselt lõppema pidi. Kui ma just lennuvalikul fakti ees pole, siis SAS ja EuroBonuse partnerid jäid küll ühest oma kliendist täna ilma.

Kuidas valida Maldiivide majutust

Vanast ajast olen võlgu postituse selle kohta, kuidas Maldiivide reisi ette valmistada ehk kuidas leida sobilik kuurort ja mida oleks tark kaasa võtta. Kuna viimasel ajal on esinenud mitmel juhul vajadust seda selgitada nii suuliselt kui kirjalikult põgusalt, on ilmselgelt viimane aeg see tegelikult kirja panna.

Resorti valimine
Tegelikult on kuurorti valimisel paar lihtsat põhireeglit, millest alustada:

1. Mis kell maandub ja millal lahkub lend Maldiividelt/Maldiividele? Oluline on see sellepärast, et saartele, mis on lennujaamast kaugemal kui 45 minutit kaatrisõitu, viib vesilennuk ja vesilennuk lendab ainult valgel ajal (s.o lend peab minema Malelt peale kella 9 hommikul ja saabuma enne kella 16 päeval). Lisaks annab vesilennuk päris olulise hinnalisa, kuna transport saarele ei ole kuurorti hinna sees. Ka kaatritransport maksab reeglina juurde (ca $150 inimene), ent vesilennuk võib hinnalisana inimese kohta anda lausa $500-600, mis võib reisieelarvet oluliselt mõjutada. Kui valida vesilennukiga saar ning suur lennuk läheb Malest ajal, mil vesilennuk ei lenda, tuleb arvestada lisaööbimisega Male saarel, mis tuleb ise kanda ja pole sugugi romantiline - Male on suurlinn imetillukesel saarekesel. 
2. Resort või kohalik hotell ja milline on võimalik eelarve? Kohalikku hotelli kohalikul saarel valides tuleb arvestada, et seal ei ole hotelli juures randa, rand asub reeglina kuskil kaugemal ning seda kasutavad kohalikud inimesed, mistähendab, et moslemikultuuris ka turist ei tohi bikiinides avalikus rannas lebotada. Loomulikult resortides on see lubatud. Kohalikel saartel ei müüda ka alkoholi, resortides on baarid üpris pikalt lahti. Kui valid endale resorti, siis võtta pigem odavam tuba kallis resortis kui kallim tuba odavas resortis. Kindlasti tasub jälgida, et toas oleks konditsioneer.
3. Alati tasub silma jäänud resorti enne googeldada ning vaadata, mis rahvusest inimesed on sinna peamiselt kommentaare jätnud ning milline on kommentaaride sisu. Rahvused on olulised selleks, et end kultuurilises kontekstis mugavalt tunda, sest Maldiivid on koht, kuhu lendab kokku sisuliselt rahvaste paabel ja kuidagi on ikka niimoodi, et sarnased rahvused valivad sarnaste kriteeriumite alusel. Tasub ka kommentaaridest jälgida, kas resorti ranna põhi on selge, mis annab võimaluse snorgeldada kohe sealsamas ning puuduksid liivakotid rannariba ääres - nende juurest vette minna on ebamugav ja võib rikkuda romantilist paradiisivaadet. Ka leiab netist hulga kommentaare selle kohta milline tuba millises resortis on just parima vaate või asukohaga (ka müra suhtes). Broneeringut tehes tasub kommentaaridesse oma soov lisada ja võimalusel nad arvestavad sellega.

Ranna- või veebangalo

Eks see on rohkem maitse (ja rahakoti) asi. Mulle isiklikult ei meeldi vee peal magada ja sestap eelistasime rannabangalot. Veepealsete majakestega on ka paar väikest nüanssi millega tuleb arvestada: reeglina ei saa majast otse vette hüpata, vaid peab veidi maad eemale kõndima mööda päikesest kuuma laudteed pärisrannale ning ookeanimüha on toas üpris tugev. Õnneks on majad oma vaiade otsa korralikult kinnitatud, nii et lainetel nad ei kõigu. Kui ookeanimüha meeldib, on veebangalo kahtlemata romantiline, kuid kallim, valik ning täpselt nagu piltpostkaardil ja filmis. Ehk siis see juba oleneb ootustest ja soovidest.

Joogid ja söögid

Kui endale resorti otsisime, olime tugeva dilemma ees, kas võtta koos söökidega või ilma. Pakutakse kõikvõimalikke pakette ja seetõttu võtab valik silme eest tiba kirjuks. Meie valitud reosrtis oli võimalik võtta ainult hommikusööki või kõik söögid hinnas. Selge on see, et üksnes hommikusöögiga pikalt ei ela. Saarel aga pole ühtegi muud alternatiivi - on need samad resorti restoranid ja kohapealt ostes on hind oluliselt kallim, kui paketina ette ostes. Lisaks ei pruugigi alati olla võimalik kohapealt juurde osta vabas valikus, sest reeglina antakse igale toale ühes restoranis oma laud, mille taga toimuvad kogu reisi kõik toitlustuskorrad. resoranide menüü on aga äärmiselt rikkalik ja vaheldub iga päev, nii et maitsed ei kordu ja igav ei hakka. Saarel pole ka ühtki toidupoodi, kust oma varusid täiendada, kui oma moonakotiga soovida minna, on vaid turistipood, mis müüb kõike eluks hädavajalikku ja suveniire. Meie võtsime kõik tioidud hinnas, mis tähendas kolme korralikku söögikorda, lisaks kahte snäki korda ja kohalikku alkoholi ning karastusjooke hinnas. Seda oli küll ja veel ning snäkikordadele me reeglina tegelikult ei jõudnudki. Kokkuvõttes: tasub võtta vähemalt kaks söögikorda päevas paketi sisse või kõik hinnas.

Mida kaasa võtta

• rannariided, mitu komplekti. Ühed saavad märjaks, riputad kuivama ja viskad teised selga. Enamuse aja veedab turist Maldiividel bikiinides.
• õhukesed pikad riided. Vajalikud selleks, et end päikese eest vahepeal katta, kui päike on liiga teinud, õhtsöögilauda selga panekuks, et veidi viisakam oleks, kuigi suur osa turiste ei pea sellest kinni, ja juhul, kui plaanid külastada mõnda saart kohalikega või pealinna Male, siis arvesta, et moslemikultuur nõuab nii naistelt kui meestelt kaetud õlgu ja põlvi, mõistlik on varjata ka suurt dekolteed.
• piisavalt õhukesi riideid, seda eriti siis, kui oled higistaja tüüpi. Temperatuur on ööpäevaringselt meie mõistes soe. Samas on reeglina olemas kohapealne pesupesemise teenus ja/või rätsep, nii et vajadusel saab lasta ka asjad puhtaks pesta või kohapeal uued õmmelda. Õmblemise hinnad ei ole võrreldavad Aasia omadega, vaid pigem meiekandi omadega.
• kerge peakate liigse päikese eest varjuks.
• päikseprillid, soovitavalt UV kaitsega äärmiselt ereda valguse eest kaitseks.
• päiksekreem üpris kõrge faktoriga, võimalusel veekindel ning meeldetuletus end kohapeal pidevalt kreemitada, sest intensiivne soe päike võib kiiresti ära põletada ja oleks kahju, kui enamuse reisist peaks veetma konditsioneeritud toas.  
• päiksejärgne kreem/geel ja hügieeniline huulepulk. Kohapealsest turistipoest ostsime aloe baasil päikesejärgse geeli, mis toimis imeliselt. 
• plätud ringi tatsamiseks, toa ja vee vahet käimiseks. Kui tubadeni viib laudtee, läheb see päikese käes põrgukuumaks ja palja jalaga sellele astuda ei kannata.
• oma isiklik snorgeldamisvarustus tasub absoluutselt ära. Kuna laguun on enamikel saartel otse ukse all, ei ole mõtet kohapealt tunni või päeva kaupa varustust rentida, vaid tasub enda oma käepärast hoida, et saaksid vette minna nii tihti kui soovid.
• veekindel fotokas veealuste piltide jaoks. See on uskumatu, kui meeletu soov tekib seal just veealuseid ja peamiselt veealuseid pilte või videoid teha.
• pikemad riided, millega saab snorgeldada. Alguses ma ei saanud aru, miks osad inimesed käivad pikkades riietes snorgeldamas, aga siis, kui olin veepiiril hulpides oma kannikad tulipunaseks saanud, nii et istuda oli keeruline, mõistsin seda väga. Tasub õppida teiste vigadest.

Paar olulist märkust

1. kohapeal ei tohi unustada vett juua. Meie jaoks harjumatus kuumuses on dehüdratsioon kiire tulema ning ei ole mõtet oma reisi raisku lasta. Vee joomine on kõige olulisem tegevus Maldiividel.
2. väga häid reisipakkumisi, eriti majutusele, tasub küsida Saksa reisibüroodest. Meie võtsime sakslaste pakkumise läbi Eesti büroo ja suutsime sellega kokku hoida ca 1/3 majutuse eelarvest võrreldes sellega, kui oleksime netist ise broneerinud.
3. tippida võib igat teenindajat iga kord, aga teenindajaid on väga palju, kohati rohkem kui turiste, ja nad ei eelda seda. Tippi on mõistlik oma lemmikutele ja põhiteenindajatele (restoraniteenindaja, toateenija peamiselt) jätta reisi lõpus. 
4. kõik hinnad on dollarites ja nendega on lihtne arveldada. Arvestada tuleb aga sellega, et kohalikud ei saa lahti vahetada münte ehk siis tippi jätta ja maksta müntides pole mõtet.
5. päevatrippe pakutakse kohapeal resortis mitmesuguseid, ent kindlatel päevadel ja intervalliga. Kui grupp kokku ei tule, jääb väljasõit saarelt ära. Seega tasub jälgida kohapeal päevareiside registreerimislehti ja kui on soov kuhugi minna, siis arvestada, et kogu reisi jooksul võib sellist päevareisi ollagi vaid üks.
6. naudi ja lase teistel nautida! See on parim puhkus ilma telefoni ja internetita (viimane on küll reeglina olemas, aga meie mõistes olematu kiirusega).

Universum täidab soovi

On ütelus: "Lase oma soov universumisse ja universum täidab selle." Kui eile õhtul lõpetasin blogikirje sooviga saada kuidagi täna Oslo fjordide paadisõidule, siis hommikul selgus, et meie päeva viimane kohtumine Statoiliga lõppeb planeeritust oluliselt varem ja seetõttu jõuame tagasi kesklinna napilt selliselt, et jõuaksime ka veel päeva viimasele fjordide kruiisile. Lisaks kõigele muule lõppeb Norra turismihooaeg septmebri lõpuga, mil tehakse ka viimane fjordide tuur, ent ilusate ilmade tõttu otsustati just täna veel teha lisapäev fjordisõitudeks. Lühidalt kokkuvõttes, universum täitis me soovi.

Norra lähenemine töö- ja pereelu tasakaalule on vägagi pingevaba. Sattusime Oslosse just ajal, mil norrakatel on koolivaheaeg ja siin tähendab see, et ka vanemad reeglina puhkavad või hädapärast on lapsed kontoris kaasas ning kedagi see ei häiri, kui kontor on igas eas möllavaid noori täis. Omakorda tähendab koolivaheaeg aga ka seda, et kõikvõimalikke ärikohtumisi jäetakse ära, lükatakse edasi või ilmselt leitakse läbiviijaks lastetu, soovitavalt välismaalasest, kolleeg. Viimane on küll minu isiklik intepretatsioon. Nii on ka meie algne õppreisisi päevakava omajagu muutunud ning nii mõnigi kohtumine jäänud lühemaks plaanitust. Ühtpidi on see suurepärane võimalus tutvuda põhjalikumalt Osloga, teistpidi tahaks rohkem näha ja kuulda praktikaid väljastpoolt Eestit. 

Norra on olnud töö- ja pereelu tasakaalu rakendamisega üpris eesrindlik, seda eelkõige seadusandluse poolest, ent päriselus siiski kõik asjad nii ei toimi, nagu soovitud on, kuid mõttemallide muutmine võtabki kaua aega ning iga muutus soovitud suunas on see, mis viib tulemusele lähemale. Naljatasime omavahel, et meil jäi töö ja pere koju, ehk Oslos on meil peamiselt tasakaal ning ja. 

Norras on töö- ja pereelu tasakaalu teema alguse saanud umbes teisest maailmasõjast, kus oli vajadus ühtpidi ontlike koduperenaiste järele, kes suudaksid korralikult kodu hoida, lapsi kasvatada ja meestele toeks olla, püüdes muuta koduperenaise staatust elukutseks, luues selleks erinevaid õppevõimalusi, ent teistpidi vajas ka Euroopa uusi töökäsi. Nii sai alguse 1950-datel naiste tööturule jõudmine, kui au sees oli ikka veel tugevalt mees, kes leiva lauale tõi. See oli puhtalt meeste kohustus ning seetõttu oli ka justkui vabandatav see, kui mees kodutöid teha ei osanud. See oli ka periood, mil hakkasid tekkima kodumasinad ning naistel jäi justkui kodustest toimetustest aega veidi üle. 1950-1960 olnud Norras kõige suurem koduperenaiste konsentratsioon ning sealt tulla tänapäeva, kus mõttemaailm liigub pigem vastupidi, on omajagu keeruline.

Kui Eestis töötab suur enamus naisi täistööajaga ning osaajaga vaid mõni protsent kogu tööealisest naiskonnast, siis Norras on pilt veidi teine. Statsistilistest andmetest selgub, et ainult ca 50% naistest töötab täistööajaga, umbes 20% naistest ei käi üldse tööl erinevatel põhjustel ning ülejäänud on osalise tööajaga, samas kui meestest töötab täistööajaga 85%. Norras pidi olema täiesti normaalne, et peale lapse saamist perioodil, mil lapsed on veel väikesed, soovib naine töötada osalise tööajaga, nii et need, kes jätkavad täisajaga töötamist väikeste laste kõrvalt, saavad pigem imestavaid pilke ja küsimusi tutvuskonnast.

Veel üks oluline erinevus Norra ning Eesti vahel pereelu ühildamises on lapsehoolduspuhkus. Kui Eestis võib üks värske lapsevanem töölt eemale jääda kolmeks aastaks, millest poolteist on korralikult tasustatud, siis Norras on selleks ette nähtud kokku 59 nädalat, millest mees on kohustatud beebiga kodus olema vähemalt 10 nädalat. Vanemapuhkust pidi olema võimalik ka jagada, nt naine võtab sel perioodil töökoormuseks 20% ning on 80% vanemapuhkusel, siis mees saab võtta samal ajal selle 20% välja oma vanemapuhkusena, vähendades oma töökoormust samuti osaajale. Kui mees isapuhkust välja ei võta, kaotab naine vanemahüvitises, ent samas pidid mitmed ettevõtted pakkuma ka meestele lisaboonust selle eest, kui nad piirduvadki kohustuslike isapuhkuste nädalatega ega pikenda seda vabatahtlikult. Teisalt on selline seadusandlus veidi kaasa toonud ka uusi probleeme - nii lühikeseks perioodiks ei kipu tööandjad tahtma asendajat võtta, mille tulemusena tuleb mehel oma töö lõppkokkuvõttes ikkagi kuidagi millalgi ära teha. 

Umbes aasta jagu kestev vanemapuhkus on tekitanud olukorra, kus naised naasevad tööturule tagasi üpris kiiresti. Tööandjale võib see tähendada vajadust võimaldada rinnaga toitmise pause, ent samas ei kaota töötaja nii kiiresti naastes oma kvalifikatsioonis, vaid on tööandja jaoks alati olemas ning võib olla veelgi enam motiveeritud oma töö osas. Selline süsteem vajab aga ka tugevat tugiraamistikku riiklike lasteaiakohtade näol, mis peavad olema kõigile kättesaadavad. Tegelikult ei saa norrakad ka olemasolevat seadusandlust kuigi kergekäeliselt muuta, sest näiteks isapuhkuse nädalate arvu vähendamine toob endaga koheselt kaasa negatiivse muutuse naistele tööturul. Lõppkokkuvõttes on sisuliselt olukord selline - kui naisele luuakse seaduse järgi rohkem võimalusi ühildada laste kasvatamist ja tööelu, pannes sellega mehele kohustusi osaleda lastekasvatusprotsessis, võidavad sellest kõik - nii lapsed, mehed ise, naised, tööandjad kui ka ühiskond. Kõlab üpris hea plaanina?

Norrakad on kohtumistel ka üsna vabad, rääkides muuseas presentatsiooni tehes oma lastest ning nende vanusest, aga ka mõne sõnaga oma pereelust või hobidest, ka nende riietusstiil on vägagi casual, lisaks käitumisele. Täna tegid meile presentatsiooni kaks meesterahvast, kellest üks hakkas keset esinemist linast päevasärki lahti nööpima, jättes end t-särgi väele. Samuti ei pidanud nad kumbki paljuks esinemise ajal tarvitada mokatubakat. Eestis sellist käitumist kohtumistel reeglina ei kohta ning meie kultuuriruumile on selline liberaalsus pisut harjumatu. Me oleme pigem tiba konservatiivsemad, mis tuleb ilmselt ka meie ajaloolistest seikadest. 

Norras elab palju välismaalasi, kes on siia tulnud erinevatel põhjustel. Nii on Norras üheks probleemiks ka diskrimineerimine erinevates olukordades, millele meie ehk ei oskakski tulla. Me oleme harjunud Eesti meedias lugema olukordadest, kus tehakse liiga rahvuse või nahavärvi pärast, aga ka väikese lapse vanemale. Meil ei räägita sellest, et vähemuse eelistamine enamusele on samuti diskrimineerimise liik ning Norras seadusega keelatud. Ka ei kujuta me ette olukorda, et restorani lauda kinni pannes on mitte norrapärast eesnime omaval inimesel selleks eelis ning välismaalasele võidakse öelda, et restoran on täis üksnes seetõttu, et ta pole norralane. Statistiliselt pidi 25% väiksem tõenäosus tööle saada olema neil, kes on selgelt CV järgi välismaalased. Kui Eestisse ühel hetkel rohkem pagulasi tulema hakkab, kas jõuame siis ka selliste probleemideni?

Olgugi et Oslo on vägagi liberaalne ning pagulasi on siin omajagu, ei häiri nad tänavapildis ega ole ka minu jaoks tugevalt märgatavad. Huvitaval kombel on siiski valdav osa teenindavast personalist klassikalised norrakad ning vaid füüsilisema töö tegijate hulgas kohtab rohkem värvilisi inimesi. Nii oli meie fjordide tuuri giid blond pipilik nunnu Norra neidis ja paadi kapteniks hallipäisusele kalduv kogenud norrakas. 

Oslo ja selle ümbrus paistab kuidagi väga kompaktne ja nunnu. Vesi keset linna annab maaililist vaadet oluliselt juurde, seda enam, et linn ei asu päris tasasel pinnal. Fjordid, kus soolane ja mage vesi segunevad, on maalilislt ilusad ning saarekestel asuvad tillukesed suvemajad, suplusmajakesed ning elumajad lihtsalt meeletult romantilised. Üldine hingaminegi paistab olevat siin nii palju rahulikumas tempos ning pingevabam. Ja õhtuse päikeseloojangu valguses kuldseks ning roosaks värvunud taevas annab linnatulede fjordi peegeldusest rustikaalromantika riimvetes, nii et palju enamat oleks keerulinegi tahta.