Hommik tervitas meid Prahas kauni päikesepaistega, nii et veidi kahjugi oli autosse istuda ja võtta rataste alla mitmetunnine teekond. Prahast väljasõites seisid ühtäkki teel ees neoonkollaste jakkidega meesterahvad, kes meid sujuvalt tuldud suunda tagasi suunasid, sest eesolev kiirteele keeramise lõik oli suletud. Egas midagi, keerasime kõrvalisele tänavale, lasime GPSil end ümber kalkuleerida ning jätkasime teed siiski soovitud sihtmärgi suunas. Kulgesime mööda siledat maanteed Saksamaa piiri poole, auto aknast paistmas taamal kuppelmaastik vaheldumas mägedega. Ah, Tšehhimaa on ikka nii ilus! Tegime kiire peatuse supermarketis, et reisile mõned tumedad Tšehhi õlled kaasa haarata ja veevarusid täiendada, enne kui sisenesime sujuvalt mööda kiirteed Saksamaale.
Kui eile plõksis minu telefon neti teemal, siis täna oli M telefoni kord. Waze oli meile teekonna valmis kalkuleerinud, kuid lisapeatusi sinna võrguühenduse puudumise tõttu panna ei saanud. Lükkasin vahepeal oma telefonist neti sisse, et täiendavat infot leida. Peale restarti taastus lõpuks ka M telefonis internet. Iseenesest oleks me ka netita hakkama saanud, sest varusime endale kaasa ka võrguühenduseta kaardid igaks juhuks, kuid teetakistuste reaalajas nägemine on lihtsalt mugavam. Kui Tšehhis on Waze kasutamine üpriski populaarne ning enamus asju jooksevad kiiresti ekraanile, siis Saksamaa on pigem konservatiivsema lähenemisega.
Saksamaal nägime tee ääres kahte põllumajanduslikku nähtust, mida me enda jaoks kuidagi seletada ei osanud. Nimelt on väiksemates kohtades tee ääred täis platse kõrgete toigastega, mida ühendavad tuttidega nöörid. Ilmselt kasvavad seal mingid kõrgemad taimed, millelt saadusi koristatakse, kuid mis need olla võiksid, äkki viinamarjad või midagi sellist, jäi meile lõpuni saladuseks. Teine huvitav ilmutis tabas meid juba kiirtee ääres, kus suur põld valge suitsuga tossas. Kui esmalt pidasime seda kulupõlenguks, siis selliseid valgelt tossavaid põlde teel veel ja veel kohates, ilma et põllul oleks must jutt järel, ei saa see olla põlenguga seotud. Ainus mõte, millele oskasime tulla, on mingi väetise liik, nt lämmastiku segu, mis ehk sellise reaktsiooni võiks anda. Huvitavad nähtused igatahes mõlemad.
Meie esimene suurem peatus oli planeeritud Ingolstadt Village ostlemislinnakusse, mis vististi oli Saksamaa esimene disainer outlet keskus, ent millest meie trajektoor oli alati kaarega mööda läinud. Seekord sobis linnak aga enam-vähem meie teele, lisaks jäi ta täpselt teekonna keskele, mis tähendas mõnusat jalasirutuspausi peale ligi 4-tunnist sõitu.
Olime kiirteelt maha keeranud ning tiksunud mööda väikseid külavaheteid mõnikümmend kilomeetrit. GPS lubas entusiastlikult meid kohale viia veel vähem kui 10 minutiga. Ja siis ühtäkki oli meil teel ees teesulg. Tee oli lihtsalt kinni. Ei ühtki selgitavat silti, millest me poleks suurt midagi aru nagunii saanud, sest Saksa keelt me ei valda, ei ümbersuunamismärke ega ühtki eelnevat hoiatust. Seisime ristmikul, M vaatas mulle otsa ning küsis, kas vasakule või paremale. Läksime paremale. Tegime GPSi ignoreerides 10 kilomeetrise ringi ja 15 minutit hiljem olime lõpuks kinni pandud tee teisel pool otsas. Peaaegu oli vahepeal juba tunne, et meie plaanitud peatus peab vahele jääma.
Jalutasime ostulinnaku risti-põiki läbi, liigselt aega kulutamata. Tegime hilise lõuna, nautides söögi kõrvale Paulaneri valget alkoholivaba õlut, mis minu jaoks oli absoluutselt positiivne leid. Kui reeglina on alkovabad õlled pigem liiga magusad, lääged, pilsneri moodi, siis see maitses kui ehe ja aus õlu. Ilmselgelt midagi, mis tuleb meelde jääda ja võib-olla tagasiteel kojugi veidi kaasa tuua.
Meie eesmärk oli päeva lõpuks jõuda Liechtensteini, kuhu olin meile mägedesse hotelli broneerinud. Kui hakkasime Saksa piirile juba üpris lähedale jõudma, plahvatas mul alles, et ehk oleks mõistlik kontrollida, kas ja mis tingimustel üldse Liechtensteini ja Šveitsi sisenemine lubatud on. Enne reisi ei olnud see mõte minuni jõudnud ja nüüd oleks üsna viimane sekund avastada, et riiki sisenemiseks on näiteks vajalik viisa või pass ja mitte ID kaart. Lonely Planeti Central Europe raamat on selleks liiga pinnapealne, et saada ülevaadet ka sellest millistes riikides on kiirteed tasulised või kuidas reeglina tasumine käib (kas läbi makseputkade või vinjetiga).
Vaatasin telefonist Välisministeeriumi reisiinfot ja jõudsin sealt Liechtensteini turismiinfo lehele, mis oli äärmiselt mugavalt telefonist näppimiseks üles ehitatud. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et Saksamaalt läheb tee meie sihtpunkti nii läbi Šveitsi, mida plaanisime nagunii külastada, kui ka läbi Austria. Hommikul trajektoori valides arutlesime just, kas minna üle Saksamaa või nautida Austria kenasid vaateid ja valisime Saksamaa kui kiirema võimaluse kasuks. Waze kahjuks riigipiire ei näita, kuid Google Maps selgitab seda kenasti kui pikk maa kuskil riigis läbida tuleb. Austriat jätkus meile napiks 30 kilomeetriks ja see omakorda tähendas, et vajasime 10-päevast vinjetti oma auto tuuleklaasile.
Saksamaa kiirteede ääres ei ole tanklad kuigi hästi märgitud ja siinpool kandis on kiirteeäärseid tanklaid üldse napivõitu. Kuna tee läheb pisikeste ja suuremate linnade lähistelt, siis ilmselt on kohalikele mugav vahepeal teelt maha keerata tankimiseks mõnda väikelinna. Turistina eelistaks mina siiski mugavat teeäärset võimalust. Napilt enne Austria piiri tuli siiski mõne märgiga hoiatus, kuhu oli vinjeti kleepekas peale pandud. Mõeldud-tehtud ja keerasime kiirteelt maha tanklasse sisse. Autosid oli seal palju, kütust tankisid nii kohalikud kui Šveitsi numbrimärgiga sõidukid, mis pani meid kahtlema kütuse hinnas Austrias ja Šveitsis, sest teada on, et näiteks Luxembourgis ja Poolas on kütus oluliselt soodsam kui näiteks Hollandis, kus võib end peaaegu vaeseks maksta.
Seisime piiriäärses tanklas ning nuputasime kütuse hindu teispool piiri. See oli taas hetk, kui tehnikast meile suurt abi ei olnud, sest mobiil pendeldas mitme võrgu vahel ja tänu sellele internetiühendus puudus ehk sisuliselt esimest õlekõrt, publiku abi, me kasutada ei saanud. Edasi oli valida kahe õlekõrre vahel: helistamine sõbrale ja 50/50. Valisin esimese. Kuna R jagas julgesti meile soovitusi kuidas Šveitsis hea oleks Zürichisse sõita, siis otsustasin helistada talle. Vastus oligi hetkega olemas: Austrias on kütus soodsam kui Saksmaal ja Šveitsis eriti kallis. Muretsesime endale Austria vinjeti ning siirdusime üle piiri, et seal tankida.
Austrias olnud tanklast me lisaks kütusele paraku Šveitsi vinjetti ei saanud - need olid lihtsalt läbimüüdud. GPSi järgi pidi olema napilt enne Šveitsi piiri veel vähemasti üks tankla. Lisasin selle sisse ja võtsime suuna Šveitsi piiri poole. Väljas oli selleks ajaks juba kottpimedaks läinud, nii et silm haaras vaid eemalt taamal laiuvaid mägesid, millele vihjasid ka üksikud heledad täpid kuskil taevalaotuse kõrgustes ehk kaugelt paistvad mägedes asuvate majade tuled. Ah, see võiks päevavalguses niivõrd kaunis olla!
Hetk hiljem oli meie ees sild ja teispool silda Šveits. Ei mingit tanklat enne piiri. Tagasiteed ka enam ei olnud. Vaatasime teineteisele otsa, kehitasime korraks õlgu ja läksime. Tankla oli siiski kohe peale piiri ning sealt saime ka oma kaua igatsetud vinjeti, mis kehtib aasta ja kaks kuud ehk jaanuari lõpuni. Hästi investeeritud raha kahepäevaseks kasutamiseks.
Tee Liechtensteini kulgeb Saksamaalt kõigepealt piki Austria, siis Šveitsi piiri ja läheb nii sujuvalt üle Liechtensteiniks, et seda tegelikult ei märka. Mul oli suur soov reisi ajal kindlasti just Liechtensteinis peatuda, kuid arvestades riigi miniatuursust, siis mõistliku raha eest ööbimiskohtade valik on siin piiratud. Kui leidsin meile hotelli mäe tippu, tundus see kohutavalt romantiline mõte, sest meil ju mägesid pole ja kuna ma ka suusatamist ei harrasta, siis mägedesse ma tavaliselt ei satu. Siin kulges aga tee mööda kitsast asfalteeritud serpentiini teravate kurvidega läbi pisikeste mägikülade pilkasesse pimedusse. Mul oli siiras hea meel, et M roolis oli ja mitte mina. Meie Seat roomas mäest üles vaevaliselt, aga tublilt: reeglina aitas edasi pigem teine kui kolmas või kõrgem käik.
Ma olin ennist peljanud mõtet ronida mägedesse pilkases pimeduses, pealegi on tee võõras ja õues siin lubas temperatuuri langust ka miinustesse, mis omakorda tähendab jäite ohtu teedel. Ent see vaade, mis avanes auto aknast mäest üles sõites, oli hingematvalt kaunis ja sõnatuks tegevalt ilus. Ma arvan, et ma ei ole näinud ühtki niivõrd hämmastavat linnavaadet pimedas kunagi varem. See oli nagu lennukiaknast alla vaadata tuledesäras linna peale, kuid kõik oli nii palju lähemal ja käegakatsutavam, kuid samas nii kaugel. Kui oleks olnud vaid võimalus korraks auto peatada ja püüda kaamerasse seda vaadet, soovinuks ma seda teha. Nüüd on see pilt vaid mu mälus ja ei kuskil mujal. Ja sõnadega ei ole võimalik seda kõike kirjeldada.
Meie hotell asub sõna otseses mõttes mäe tipus suusakuurortis 1600 meetri kõrgusel, kuigi oktoobris veel lund maas ei ole. Viimasele lühikesele lõigule teest jäi läbi mäe ehitatud tunnel. Kui Austrias saime läbida ootamatult pika, ligi kümnekilomeetrise tunneli, mis pani mõtlema, kuidas oleks sõita 80 kilomeetrit tunnelis Tallinnast Helsinkisse, siis Liechtensteinis ootas meid ees umbes kilomeetrine kitsas üherealine tunnelijupp. Imestasin, mis saab siis, kui keegi vastu tuleb, sest mööda teineteisest seal ei mahuks. Tunnelist lahkudes sain aga oma küsimusele vastuse: kui keegi tunnelisse siseneb, läheb teisel sõidusuunal automaatselt foor punaseks ja nii on garanteeritud liikluse läbilaskmine mõlemas suunas.
Jufa Hotel Malbun, kus peatume, on igal juhul ootamatult hea kvaliteediga. Väidetavalt on meie tuba ka mäevaatega, kuid pimedas ei paista siin midagi. Pimedus on isegi nii sügav, et tegelikult ei valgusta auto tuled ka teed korralikult. Hea, et siia sõites ei sadanud või tugevat udu polnud. Vastuvõtu administraator tervitas meid väga entusiastlikult, arvestades, et olime täna hotellis kolmandad ja ühtlasi ka tänaseks viimased külalised. Tema silmad läksid suureks, kui ta mu ID kaardilt riiki luges - Eestist siia ilmselt külalisi kuigi tihti ei satu. Administraator arvas, et niivõrd pika tee sõitmiseks peab olema autosse varutud suurel hulgal head muusikat. Jah, täna ma leidsin kindalaekast tõesti ühe The Suni plaadi, mille me vahepeal mängima isegi panime, kuid reeglina jutustame autos omavahel nii palju, et raadio on taustal pigem kinni. Nähes administraatori üllatunud nägu selle peale, jäin mõtlema, kas see on tõesti pigem haruldus. Kui nii, siis meil on üksteisega M-ga tõeliselt vedanud, et me niivõrd ühel lainel oleme.
Viisime oma asjad autost tuppa, tõmbasime kopsud karget mäeõhku täis ning jäime õhtule, lootuses homme näha neid piltpostkaardilikke mägede vaateid, mida Šveitsi kohta olen alati ette kujutanud.
Kui eile plõksis minu telefon neti teemal, siis täna oli M telefoni kord. Waze oli meile teekonna valmis kalkuleerinud, kuid lisapeatusi sinna võrguühenduse puudumise tõttu panna ei saanud. Lükkasin vahepeal oma telefonist neti sisse, et täiendavat infot leida. Peale restarti taastus lõpuks ka M telefonis internet. Iseenesest oleks me ka netita hakkama saanud, sest varusime endale kaasa ka võrguühenduseta kaardid igaks juhuks, kuid teetakistuste reaalajas nägemine on lihtsalt mugavam. Kui Tšehhis on Waze kasutamine üpriski populaarne ning enamus asju jooksevad kiiresti ekraanile, siis Saksamaa on pigem konservatiivsema lähenemisega.
Saksamaal nägime tee ääres kahte põllumajanduslikku nähtust, mida me enda jaoks kuidagi seletada ei osanud. Nimelt on väiksemates kohtades tee ääred täis platse kõrgete toigastega, mida ühendavad tuttidega nöörid. Ilmselt kasvavad seal mingid kõrgemad taimed, millelt saadusi koristatakse, kuid mis need olla võiksid, äkki viinamarjad või midagi sellist, jäi meile lõpuni saladuseks. Teine huvitav ilmutis tabas meid juba kiirtee ääres, kus suur põld valge suitsuga tossas. Kui esmalt pidasime seda kulupõlenguks, siis selliseid valgelt tossavaid põlde teel veel ja veel kohates, ilma et põllul oleks must jutt järel, ei saa see olla põlenguga seotud. Ainus mõte, millele oskasime tulla, on mingi väetise liik, nt lämmastiku segu, mis ehk sellise reaktsiooni võiks anda. Huvitavad nähtused igatahes mõlemad.
Meie esimene suurem peatus oli planeeritud Ingolstadt Village ostlemislinnakusse, mis vististi oli Saksamaa esimene disainer outlet keskus, ent millest meie trajektoor oli alati kaarega mööda läinud. Seekord sobis linnak aga enam-vähem meie teele, lisaks jäi ta täpselt teekonna keskele, mis tähendas mõnusat jalasirutuspausi peale ligi 4-tunnist sõitu.
Olime kiirteelt maha keeranud ning tiksunud mööda väikseid külavaheteid mõnikümmend kilomeetrit. GPS lubas entusiastlikult meid kohale viia veel vähem kui 10 minutiga. Ja siis ühtäkki oli meil teel ees teesulg. Tee oli lihtsalt kinni. Ei ühtki selgitavat silti, millest me poleks suurt midagi aru nagunii saanud, sest Saksa keelt me ei valda, ei ümbersuunamismärke ega ühtki eelnevat hoiatust. Seisime ristmikul, M vaatas mulle otsa ning küsis, kas vasakule või paremale. Läksime paremale. Tegime GPSi ignoreerides 10 kilomeetrise ringi ja 15 minutit hiljem olime lõpuks kinni pandud tee teisel pool otsas. Peaaegu oli vahepeal juba tunne, et meie plaanitud peatus peab vahele jääma.
Jalutasime ostulinnaku risti-põiki läbi, liigselt aega kulutamata. Tegime hilise lõuna, nautides söögi kõrvale Paulaneri valget alkoholivaba õlut, mis minu jaoks oli absoluutselt positiivne leid. Kui reeglina on alkovabad õlled pigem liiga magusad, lääged, pilsneri moodi, siis see maitses kui ehe ja aus õlu. Ilmselgelt midagi, mis tuleb meelde jääda ja võib-olla tagasiteel kojugi veidi kaasa tuua.
Meie eesmärk oli päeva lõpuks jõuda Liechtensteini, kuhu olin meile mägedesse hotelli broneerinud. Kui hakkasime Saksa piirile juba üpris lähedale jõudma, plahvatas mul alles, et ehk oleks mõistlik kontrollida, kas ja mis tingimustel üldse Liechtensteini ja Šveitsi sisenemine lubatud on. Enne reisi ei olnud see mõte minuni jõudnud ja nüüd oleks üsna viimane sekund avastada, et riiki sisenemiseks on näiteks vajalik viisa või pass ja mitte ID kaart. Lonely Planeti Central Europe raamat on selleks liiga pinnapealne, et saada ülevaadet ka sellest millistes riikides on kiirteed tasulised või kuidas reeglina tasumine käib (kas läbi makseputkade või vinjetiga).
Vaatasin telefonist Välisministeeriumi reisiinfot ja jõudsin sealt Liechtensteini turismiinfo lehele, mis oli äärmiselt mugavalt telefonist näppimiseks üles ehitatud. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et Saksamaalt läheb tee meie sihtpunkti nii läbi Šveitsi, mida plaanisime nagunii külastada, kui ka läbi Austria. Hommikul trajektoori valides arutlesime just, kas minna üle Saksamaa või nautida Austria kenasid vaateid ja valisime Saksamaa kui kiirema võimaluse kasuks. Waze kahjuks riigipiire ei näita, kuid Google Maps selgitab seda kenasti kui pikk maa kuskil riigis läbida tuleb. Austriat jätkus meile napiks 30 kilomeetriks ja see omakorda tähendas, et vajasime 10-päevast vinjetti oma auto tuuleklaasile.
Saksamaa kiirteede ääres ei ole tanklad kuigi hästi märgitud ja siinpool kandis on kiirteeäärseid tanklaid üldse napivõitu. Kuna tee läheb pisikeste ja suuremate linnade lähistelt, siis ilmselt on kohalikele mugav vahepeal teelt maha keerata tankimiseks mõnda väikelinna. Turistina eelistaks mina siiski mugavat teeäärset võimalust. Napilt enne Austria piiri tuli siiski mõne märgiga hoiatus, kuhu oli vinjeti kleepekas peale pandud. Mõeldud-tehtud ja keerasime kiirteelt maha tanklasse sisse. Autosid oli seal palju, kütust tankisid nii kohalikud kui Šveitsi numbrimärgiga sõidukid, mis pani meid kahtlema kütuse hinnas Austrias ja Šveitsis, sest teada on, et näiteks Luxembourgis ja Poolas on kütus oluliselt soodsam kui näiteks Hollandis, kus võib end peaaegu vaeseks maksta.
Seisime piiriäärses tanklas ning nuputasime kütuse hindu teispool piiri. See oli taas hetk, kui tehnikast meile suurt abi ei olnud, sest mobiil pendeldas mitme võrgu vahel ja tänu sellele internetiühendus puudus ehk sisuliselt esimest õlekõrt, publiku abi, me kasutada ei saanud. Edasi oli valida kahe õlekõrre vahel: helistamine sõbrale ja 50/50. Valisin esimese. Kuna R jagas julgesti meile soovitusi kuidas Šveitsis hea oleks Zürichisse sõita, siis otsustasin helistada talle. Vastus oligi hetkega olemas: Austrias on kütus soodsam kui Saksmaal ja Šveitsis eriti kallis. Muretsesime endale Austria vinjeti ning siirdusime üle piiri, et seal tankida.
Austrias olnud tanklast me lisaks kütusele paraku Šveitsi vinjetti ei saanud - need olid lihtsalt läbimüüdud. GPSi järgi pidi olema napilt enne Šveitsi piiri veel vähemasti üks tankla. Lisasin selle sisse ja võtsime suuna Šveitsi piiri poole. Väljas oli selleks ajaks juba kottpimedaks läinud, nii et silm haaras vaid eemalt taamal laiuvaid mägesid, millele vihjasid ka üksikud heledad täpid kuskil taevalaotuse kõrgustes ehk kaugelt paistvad mägedes asuvate majade tuled. Ah, see võiks päevavalguses niivõrd kaunis olla!
Hetk hiljem oli meie ees sild ja teispool silda Šveits. Ei mingit tanklat enne piiri. Tagasiteed ka enam ei olnud. Vaatasime teineteisele otsa, kehitasime korraks õlgu ja läksime. Tankla oli siiski kohe peale piiri ning sealt saime ka oma kaua igatsetud vinjeti, mis kehtib aasta ja kaks kuud ehk jaanuari lõpuni. Hästi investeeritud raha kahepäevaseks kasutamiseks.
Tee Liechtensteini kulgeb Saksamaalt kõigepealt piki Austria, siis Šveitsi piiri ja läheb nii sujuvalt üle Liechtensteiniks, et seda tegelikult ei märka. Mul oli suur soov reisi ajal kindlasti just Liechtensteinis peatuda, kuid arvestades riigi miniatuursust, siis mõistliku raha eest ööbimiskohtade valik on siin piiratud. Kui leidsin meile hotelli mäe tippu, tundus see kohutavalt romantiline mõte, sest meil ju mägesid pole ja kuna ma ka suusatamist ei harrasta, siis mägedesse ma tavaliselt ei satu. Siin kulges aga tee mööda kitsast asfalteeritud serpentiini teravate kurvidega läbi pisikeste mägikülade pilkasesse pimedusse. Mul oli siiras hea meel, et M roolis oli ja mitte mina. Meie Seat roomas mäest üles vaevaliselt, aga tublilt: reeglina aitas edasi pigem teine kui kolmas või kõrgem käik.
Ma olin ennist peljanud mõtet ronida mägedesse pilkases pimeduses, pealegi on tee võõras ja õues siin lubas temperatuuri langust ka miinustesse, mis omakorda tähendab jäite ohtu teedel. Ent see vaade, mis avanes auto aknast mäest üles sõites, oli hingematvalt kaunis ja sõnatuks tegevalt ilus. Ma arvan, et ma ei ole näinud ühtki niivõrd hämmastavat linnavaadet pimedas kunagi varem. See oli nagu lennukiaknast alla vaadata tuledesäras linna peale, kuid kõik oli nii palju lähemal ja käegakatsutavam, kuid samas nii kaugel. Kui oleks olnud vaid võimalus korraks auto peatada ja püüda kaamerasse seda vaadet, soovinuks ma seda teha. Nüüd on see pilt vaid mu mälus ja ei kuskil mujal. Ja sõnadega ei ole võimalik seda kõike kirjeldada.
Meie hotell asub sõna otseses mõttes mäe tipus suusakuurortis 1600 meetri kõrgusel, kuigi oktoobris veel lund maas ei ole. Viimasele lühikesele lõigule teest jäi läbi mäe ehitatud tunnel. Kui Austrias saime läbida ootamatult pika, ligi kümnekilomeetrise tunneli, mis pani mõtlema, kuidas oleks sõita 80 kilomeetrit tunnelis Tallinnast Helsinkisse, siis Liechtensteinis ootas meid ees umbes kilomeetrine kitsas üherealine tunnelijupp. Imestasin, mis saab siis, kui keegi vastu tuleb, sest mööda teineteisest seal ei mahuks. Tunnelist lahkudes sain aga oma küsimusele vastuse: kui keegi tunnelisse siseneb, läheb teisel sõidusuunal automaatselt foor punaseks ja nii on garanteeritud liikluse läbilaskmine mõlemas suunas.
Jufa Hotel Malbun, kus peatume, on igal juhul ootamatult hea kvaliteediga. Väidetavalt on meie tuba ka mäevaatega, kuid pimedas ei paista siin midagi. Pimedus on isegi nii sügav, et tegelikult ei valgusta auto tuled ka teed korralikult. Hea, et siia sõites ei sadanud või tugevat udu polnud. Vastuvõtu administraator tervitas meid väga entusiastlikult, arvestades, et olime täna hotellis kolmandad ja ühtlasi ka tänaseks viimased külalised. Tema silmad läksid suureks, kui ta mu ID kaardilt riiki luges - Eestist siia ilmselt külalisi kuigi tihti ei satu. Administraator arvas, et niivõrd pika tee sõitmiseks peab olema autosse varutud suurel hulgal head muusikat. Jah, täna ma leidsin kindalaekast tõesti ühe The Suni plaadi, mille me vahepeal mängima isegi panime, kuid reeglina jutustame autos omavahel nii palju, et raadio on taustal pigem kinni. Nähes administraatori üllatunud nägu selle peale, jäin mõtlema, kas see on tõesti pigem haruldus. Kui nii, siis meil on üksteisega M-ga tõeliselt vedanud, et me niivõrd ühel lainel oleme.
Viisime oma asjad autost tuppa, tõmbasime kopsud karget mäeõhku täis ning jäime õhtule, lootuses homme näha neid piltpostkaardilikke mägede vaateid, mida Šveitsi kohta olen alati ette kujutanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar