Mõne aastaga on Poola teed muutunud juba sisuliselt nauditavaks. Kui meie esimese Euroopa reisi ajal tuli läbida teel Leedust Varssavisse terve hulk väikseid Poola külakesi, milles kiirus oli napilt 40 km/h, vaheldudes kihutajate ja traktoritega, siis nüüdseks on mitmetest küladest tehtud uued ümbersõidud. Teed on küll enamjaolt endiselt kitsad, kuid tempo, läbitavus ja mugavus on ajas oluliselt tõusnud.
Poolakate tee ehitusest olen varasemalt korduvalt kirjutanud. Kui midagi võetakse ette, siis ikka põhjalikult. Nüüd on ka Leedukad samale järeldusele jõudnud. Tee Kaunasest piirini on algselt neljarealine, ent peagi muutub see kaherealiseks tugeva liikluskoormuse all kannatavaks lõiguks, kus mõlemal suunal on tamp niivõrd suur, et ühtki möödasõitu ei õnnestu seal teha kümnete kilomeetrite kaupa. Leedukad on aga usinasti kaevanud üles umbes 30 km pikkuse lõigu, et teha lõpuks piirini neljarealine korralik maantee. Ilmselt on meie järgmiseks autoreisiks see maantee juba valmis.
Täpselt samasugune vaatepilt ootab ka Varssavist veidi Baltikumi poole, kus seni on olnud paksud metsad, mille teid ääristavad ilusamate ja soojade ilmadega neidised, pakkudes erinevaid soovitavaid teenuseid. Tänaste jahedate sügisilmade ja üles võetud metsa ääres tüdrukuid enam seismas ei olnud, küll aga kohtas vahetult enne tee ehituse ala hulgaliselt seenemüüjaid, kes tibutavas vihmas jahedale sügisilmale vastu püüdsid panna. Kui uus kiirtee valmis saab, siis on ilmselt nii korilastel kui tüdrukutel vaja leida oma müügiteenusteks uus asukoht, sest kiirtee ääres müügitegevust toimuda ei saa. Arvestades ka poolakate mastaapsete tee ehituste tempot, siis hästi unistades võib isegi loota, et ehk on viie aasta perspektiivis lõpuks Leedu piirilt ka Varsavisse viimas terviklik kiirtee praeguste üksikute juppide asemel, mis lasevad kergemini hingata ja turvalisemaid möödasõite teha.
Oktoobrikuine Poola läbimine on tegelikult lust. Teid ääristavad värvilised puud ning laupäevasel päeval on sõidukeid üpris vähe. Ka on teedelt kadunud arulagedad kiirustajad pikkade antennidega auto küljes kuulamaks rekkade raadioid, et välja selgitada politsei asukohta. Sotsiaalset GPSi Waze siinpool ka kuigivõrd tundub, et ei kasutata või kui, siis pigem suurlinnade juures. Kuidas poolakad nüüd kindlaks teevad politsei asukohad, on hetkel veel meie jaoks mõistatus. Lisaks on Poola teedele tekkinud ka tavapärastele kaameratele juurde nii punase tule kaamerad kui ka lõigu läbimise kiirust mõõtvad kaamerad, mis mõjuvad üldisele liikluspildile kahtlemata rahustavalt.
Kui tee Leedust Varssavini on sisuliselt juba peaaegu nauditav, siis Varssavisse sissesõit on endiselt aguli muljega. Meie ummikuid tunda ei saanud, küll aga seisis vastutulev suund üsna paigal ja loodan, et teel koju meil õnnestub igasuguseid ummikuid vältida. Ummikud tekivad kiiresti ja vahel ka näiliselt põhjendamatult. Nii oli Leedus keset maanteed äkkpidurdusega ummik, kui 90 km tunnikiiruse pealt seismiseni maha pidurdada tuli, sest tee ehituse käigus oli silla ette paigaldatud keset maanteed lamav politseinik ning kaks kõrvuti sattuvat rekkat pidid teineteisest möödumiseks hoo maha võtma. Omakorda tekitas see aga koheselt kilomeetrise seisaku maanteel, mis pikenes sekunditega. Täpselt samuti tekivad ummikud ka Poolas.
Varssavist Wroclawisse sõit oli aga puhas lust mööda laia, kava tset ja täispikkuses kulgevat kiirteed. Kui mõni aasta tagasi oli see tee veel tasuline, siis tänaseks on tee oma raha välja teeninud ning tasulisus kiirteelt kaotatud. Alles nüüd hakkavad selle kiirtee äärde tekkima tanklad ja söögikohad, mis siiani täielikult puudusid. Kuigi kiirteed võivad tunduda ka monotoonselt üksluised ja pikad, siis nauding on näha, kuidas GPSi järgi läbib 300 km alla 3 tunni, muutes keskmiseks eeldatavaks kiiruseks üle 100 km/tunnis.
Leidsime endale tänaseks päevaks ka uue hobi. Meie reisid koosnevad reeglina tihedatest shoppamise hetkedest ning olgugi, et tänasesse päeva olime planeerinud pika sõidu, leidsime siiski võimaluse end ka vahepeal sirutada osteldes. Kui kolm aastat tagasi Moskvas R-l külas käisime, jäi pardakaamera tookord ostmata ja oleme seda mõtet veeretanud muudkui edasi-tagasi kõik need vahepealsed aastad, üsna tulemusteta. Nii mõnelgi korral olen uurinud Eestis müüdavaid mõislikus hinnaklassis pardakaameraid, kuid alati teemaga ummikusse jooksnud. Ka M on endale valdkonna selgeks teinud, ent seni tulemusteta. Sellistel autoretkedel võiks aga pardakaamera olemas olla juba ainuüksi selleks, et hiljem piltide esitlusse väikseid teekonna klippe vahele seada. Nii me jõudsimegi mõtteni vaadata pardakaamerat seekord hoopis Poolast.
Kui Poola siseneda, hakkavad tee ääres üsna peagi pihta suured Media Experdi tehnikapoodide reklaamid. Igas tõsiseltvõetavamas linnas on selline pood olemas. Otsustasime Suwalkis väikse peatuse teha ning ühte neist külastada. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et Poolas on tehnika hinnad ca kolmandiku võrra soodsamad kui meil Eestis. Kindluse mõttes vaatasin nii oma tahvelarvuti kui Garmini Dashcam 35 hindu ja sain sellele kinnituse. Esimesest poest jäi pardakaamera siiski ostmata, sest pakkuda oli vaid saali näidis. Teisest poest, sadakond kilomeetrit eemal, kui oli taas mõistlik jalasirutuspaus teha, soetasime kaamera ära. Kolmandast poest muretsesime telefoni hoidiku, mille installeerisime kaamera külge, sest kaasas olev jalg meile paigalduseks hetkel ei sobinud. Nii läks teekond Varssavi poole kiiresti, sujuvalt ja mõistlike pausidega. Sellegipoolest, õhtul Wroclawisse jõudes, oli auto tooli maitse sisuliselt suus.
Wroclawis peatusime taaskord A juures. Iga kord, kui siia tuleme, suunab GPS meid ümber A maja tühermaale. Iga kord ma tean, et tegelikult õige väravani jõudmiseks tuleb sisestada naabertänava nimi ja iga kord ma unustan selle. Nii me sõidame mööda kuumaastikulist tühermaad ja teeme A majale tiiru peale, enne kui õige väravani jõuame. Mul on igal pool iga asja jaoks kuskil keegi kodustatud, omad ligi hoitud ning nii mõnigi kontakt on alguse saanud suurest juhusest. A-ga me tutvusime ju samuti pelgalt tänu juhusele Austraalias, kui hetke ajel otsustasime reisi lõpetada Cairnsis S juures Couchsurfides, kus parasjagu peatus ka A. Kes oleks siis osanud arvata, et järgnevate aastate jooksul külastame teda korduvalt tema enda kodus Poolas? A oli ka see, kes meile Austraalias tutvustas Tim-Tame, millest said meie suured lemmikud siiani. Kui A sõbrannadega Maltal käis ja üks tema sõbrannadest seal endale lemmik alkoholivaba kokteili leidis, rääkisid seda sama juttu A vanemad oma Malta reisil juhuslikult kohatud itaallastele, mistõttu itaallased avastasid ka enda jaoks uue lemmikjoogi. Tundub, et igal reisil on vaja mõnda poolakat, et kohalikest maitseelamustest endale uus lemmik leida.
A on läbi aegade toonud ka uusi maitseelamusi meie toidulauale. Tema oli see, kes pakkus meile esimest korda kikerherneid, kui Eestis neid veel sisuliselt ei müüdud. Mõned aastad tagasi tegi ta meile hommikusöögiks smuutit, mis sisaldas lisaks banaanile ja jogurtile ka maasikaid, laimi mahla, basiilikut ja pipart, mis andis kokku magus-hapu-soolaka maitseelamuse. Seekordse õhtusöögiks tehtud pirogi ehk suurte täidisega pelmeenide juurde oli ta ema käest muretsenud toorsalati, mis maitse poolest mind kuidagi külmaks jätta ei suutnud ja hilisemaks otstarbeks panen siia retsepti ka kirja:
"A ema salat"
Lillkapsas
Porgandid
Punane paprika
Päikesekuivatatud tomatid
Kapparid
Rohelised oliivid
Petersell
Sidrunimahl ja riivitud koor
Pipar
Komponendid hakkida väikesteks tükkideks, kokku segada ning lasta hetke tõmmata. Tulemus on mõnusalt hapukas ja krõmpsuv, ideaalne grilltoitude kõrvale või talviseks perioodiks, kui hapu on toidulaual rohkem teema.
Meie öö jäi tänu hilisele Kaunasesse jõudmisele väga lühikeseks, et varajase ärkamisega tänast pikka päeva kompenseerida ja õhtul veel mõistlikul ajal Wroclawisse jõuda. Päev on olnud pikk ning varasem väsimus hakkab praegu eriti tunda andma. On aeg lasta kehal puhata ning mõtetel rännata unistuste ja unede maale, et homsel lasta tuua uusi rõõme.
Poolakate tee ehitusest olen varasemalt korduvalt kirjutanud. Kui midagi võetakse ette, siis ikka põhjalikult. Nüüd on ka Leedukad samale järeldusele jõudnud. Tee Kaunasest piirini on algselt neljarealine, ent peagi muutub see kaherealiseks tugeva liikluskoormuse all kannatavaks lõiguks, kus mõlemal suunal on tamp niivõrd suur, et ühtki möödasõitu ei õnnestu seal teha kümnete kilomeetrite kaupa. Leedukad on aga usinasti kaevanud üles umbes 30 km pikkuse lõigu, et teha lõpuks piirini neljarealine korralik maantee. Ilmselt on meie järgmiseks autoreisiks see maantee juba valmis.
Täpselt samasugune vaatepilt ootab ka Varssavist veidi Baltikumi poole, kus seni on olnud paksud metsad, mille teid ääristavad ilusamate ja soojade ilmadega neidised, pakkudes erinevaid soovitavaid teenuseid. Tänaste jahedate sügisilmade ja üles võetud metsa ääres tüdrukuid enam seismas ei olnud, küll aga kohtas vahetult enne tee ehituse ala hulgaliselt seenemüüjaid, kes tibutavas vihmas jahedale sügisilmale vastu püüdsid panna. Kui uus kiirtee valmis saab, siis on ilmselt nii korilastel kui tüdrukutel vaja leida oma müügiteenusteks uus asukoht, sest kiirtee ääres müügitegevust toimuda ei saa. Arvestades ka poolakate mastaapsete tee ehituste tempot, siis hästi unistades võib isegi loota, et ehk on viie aasta perspektiivis lõpuks Leedu piirilt ka Varsavisse viimas terviklik kiirtee praeguste üksikute juppide asemel, mis lasevad kergemini hingata ja turvalisemaid möödasõite teha.
Oktoobrikuine Poola läbimine on tegelikult lust. Teid ääristavad värvilised puud ning laupäevasel päeval on sõidukeid üpris vähe. Ka on teedelt kadunud arulagedad kiirustajad pikkade antennidega auto küljes kuulamaks rekkade raadioid, et välja selgitada politsei asukohta. Sotsiaalset GPSi Waze siinpool ka kuigivõrd tundub, et ei kasutata või kui, siis pigem suurlinnade juures. Kuidas poolakad nüüd kindlaks teevad politsei asukohad, on hetkel veel meie jaoks mõistatus. Lisaks on Poola teedele tekkinud ka tavapärastele kaameratele juurde nii punase tule kaamerad kui ka lõigu läbimise kiirust mõõtvad kaamerad, mis mõjuvad üldisele liikluspildile kahtlemata rahustavalt.
Kui tee Leedust Varssavini on sisuliselt juba peaaegu nauditav, siis Varssavisse sissesõit on endiselt aguli muljega. Meie ummikuid tunda ei saanud, küll aga seisis vastutulev suund üsna paigal ja loodan, et teel koju meil õnnestub igasuguseid ummikuid vältida. Ummikud tekivad kiiresti ja vahel ka näiliselt põhjendamatult. Nii oli Leedus keset maanteed äkkpidurdusega ummik, kui 90 km tunnikiiruse pealt seismiseni maha pidurdada tuli, sest tee ehituse käigus oli silla ette paigaldatud keset maanteed lamav politseinik ning kaks kõrvuti sattuvat rekkat pidid teineteisest möödumiseks hoo maha võtma. Omakorda tekitas see aga koheselt kilomeetrise seisaku maanteel, mis pikenes sekunditega. Täpselt samuti tekivad ummikud ka Poolas.
Varssavist Wroclawisse sõit oli aga puhas lust mööda laia, kava tset ja täispikkuses kulgevat kiirteed. Kui mõni aasta tagasi oli see tee veel tasuline, siis tänaseks on tee oma raha välja teeninud ning tasulisus kiirteelt kaotatud. Alles nüüd hakkavad selle kiirtee äärde tekkima tanklad ja söögikohad, mis siiani täielikult puudusid. Kuigi kiirteed võivad tunduda ka monotoonselt üksluised ja pikad, siis nauding on näha, kuidas GPSi järgi läbib 300 km alla 3 tunni, muutes keskmiseks eeldatavaks kiiruseks üle 100 km/tunnis.
Leidsime endale tänaseks päevaks ka uue hobi. Meie reisid koosnevad reeglina tihedatest shoppamise hetkedest ning olgugi, et tänasesse päeva olime planeerinud pika sõidu, leidsime siiski võimaluse end ka vahepeal sirutada osteldes. Kui kolm aastat tagasi Moskvas R-l külas käisime, jäi pardakaamera tookord ostmata ja oleme seda mõtet veeretanud muudkui edasi-tagasi kõik need vahepealsed aastad, üsna tulemusteta. Nii mõnelgi korral olen uurinud Eestis müüdavaid mõislikus hinnaklassis pardakaameraid, kuid alati teemaga ummikusse jooksnud. Ka M on endale valdkonna selgeks teinud, ent seni tulemusteta. Sellistel autoretkedel võiks aga pardakaamera olemas olla juba ainuüksi selleks, et hiljem piltide esitlusse väikseid teekonna klippe vahele seada. Nii me jõudsimegi mõtteni vaadata pardakaamerat seekord hoopis Poolast.
Kui Poola siseneda, hakkavad tee ääres üsna peagi pihta suured Media Experdi tehnikapoodide reklaamid. Igas tõsiseltvõetavamas linnas on selline pood olemas. Otsustasime Suwalkis väikse peatuse teha ning ühte neist külastada. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et Poolas on tehnika hinnad ca kolmandiku võrra soodsamad kui meil Eestis. Kindluse mõttes vaatasin nii oma tahvelarvuti kui Garmini Dashcam 35 hindu ja sain sellele kinnituse. Esimesest poest jäi pardakaamera siiski ostmata, sest pakkuda oli vaid saali näidis. Teisest poest, sadakond kilomeetrit eemal, kui oli taas mõistlik jalasirutuspaus teha, soetasime kaamera ära. Kolmandast poest muretsesime telefoni hoidiku, mille installeerisime kaamera külge, sest kaasas olev jalg meile paigalduseks hetkel ei sobinud. Nii läks teekond Varssavi poole kiiresti, sujuvalt ja mõistlike pausidega. Sellegipoolest, õhtul Wroclawisse jõudes, oli auto tooli maitse sisuliselt suus.
Wroclawis peatusime taaskord A juures. Iga kord, kui siia tuleme, suunab GPS meid ümber A maja tühermaale. Iga kord ma tean, et tegelikult õige väravani jõudmiseks tuleb sisestada naabertänava nimi ja iga kord ma unustan selle. Nii me sõidame mööda kuumaastikulist tühermaad ja teeme A majale tiiru peale, enne kui õige väravani jõuame. Mul on igal pool iga asja jaoks kuskil keegi kodustatud, omad ligi hoitud ning nii mõnigi kontakt on alguse saanud suurest juhusest. A-ga me tutvusime ju samuti pelgalt tänu juhusele Austraalias, kui hetke ajel otsustasime reisi lõpetada Cairnsis S juures Couchsurfides, kus parasjagu peatus ka A. Kes oleks siis osanud arvata, et järgnevate aastate jooksul külastame teda korduvalt tema enda kodus Poolas? A oli ka see, kes meile Austraalias tutvustas Tim-Tame, millest said meie suured lemmikud siiani. Kui A sõbrannadega Maltal käis ja üks tema sõbrannadest seal endale lemmik alkoholivaba kokteili leidis, rääkisid seda sama juttu A vanemad oma Malta reisil juhuslikult kohatud itaallastele, mistõttu itaallased avastasid ka enda jaoks uue lemmikjoogi. Tundub, et igal reisil on vaja mõnda poolakat, et kohalikest maitseelamustest endale uus lemmik leida.
A on läbi aegade toonud ka uusi maitseelamusi meie toidulauale. Tema oli see, kes pakkus meile esimest korda kikerherneid, kui Eestis neid veel sisuliselt ei müüdud. Mõned aastad tagasi tegi ta meile hommikusöögiks smuutit, mis sisaldas lisaks banaanile ja jogurtile ka maasikaid, laimi mahla, basiilikut ja pipart, mis andis kokku magus-hapu-soolaka maitseelamuse. Seekordse õhtusöögiks tehtud pirogi ehk suurte täidisega pelmeenide juurde oli ta ema käest muretsenud toorsalati, mis maitse poolest mind kuidagi külmaks jätta ei suutnud ja hilisemaks otstarbeks panen siia retsepti ka kirja:
"A ema salat"
Lillkapsas
Porgandid
Punane paprika
Päikesekuivatatud tomatid
Kapparid
Rohelised oliivid
Petersell
Sidrunimahl ja riivitud koor
Pipar
Komponendid hakkida väikesteks tükkideks, kokku segada ning lasta hetke tõmmata. Tulemus on mõnusalt hapukas ja krõmpsuv, ideaalne grilltoitude kõrvale või talviseks perioodiks, kui hapu on toidulaual rohkem teema.
Meie öö jäi tänu hilisele Kaunasesse jõudmisele väga lühikeseks, et varajase ärkamisega tänast pikka päeva kompenseerida ja õhtul veel mõistlikul ajal Wroclawisse jõuda. Päev on olnud pikk ning varasem väsimus hakkab praegu eriti tunda andma. On aeg lasta kehal puhata ning mõtetel rännata unistuste ja unede maale, et homsel lasta tuua uusi rõõme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar