Mägedele kaotasin südame

Hommikul ärgates avanes aknast paljutõotav vaade: otse meie akna alt algas suusatõstuk. Hommikusöögilauas ei saanud ma pilku kuidagi aknast mööda, vahtisin avali silmi taamal paistvaid valgete tippudega mägesid ja lumiseid kuuselatvu. Hetk hiljem algas lumesadu. Rõõmustasin kui väike laps esimeste lumehelveste üle. See oli lihtsalt nii romantiline!

Jufa alpihotell, kus peatusime, Malbuni küla jalamil ja avati alles selle aasta veebruaris - neil on tulemas alles esimene täishooaeg, milleks valmistuda. Sellegipoolest on hotelli kvaliteet suurepärane ja absoluutselt nauditav. Sõitsime autoga veel mõnisada meetrit hotellist edasi külakese keskusesse, kust teed enam edasi ei läinud. Malbun on väike alpiküla, mis asub päris mäe tipu lähedal. Suvel on seal matkahooaeg, talvel suusahooaeg. Praegu on sujuv puhkuste periood, kus kohalikud tõmbavad hinge enne kiiret aega. Nii on mitmed kohalikud ärid, aga ka restoranid ja hotellid osaliselt või täielikult suletud. Külast läheb mäkke ka aastaringselt töötav suusalift, millega oli mul suur soov sõitma minna. M aga veidi kahtles selles, arvestades lumesadu ning tekkinud pakse valgeid pilvi, mis mäetipud sujuvalt enda sisse mässisid.

Malbunist algavad ka mitmed matkarajad kõrvalolevatele mägedele. Seal on mõeldud kõigile: nii peredele lastega, koeraga jalutajatele, lapsevankriga kõndijatele kui ka professionaalsetele matkajatele. Seisin matkaraja alguses, kiviklibu krõbisemas talla all ja tundsin, kuidas värsked lumehelbed langevad mu näole. Tõmbasin kopsud õhku täis ja lasin hõreda mäeõhu endast läbi. See kõik, mis mind ümbritses, oli sõnulseletamatult imeline. Need vaated, see tunnetus. Ma ei olnud kunagi varem midagi sellist kogenud. Mind ei häirinud krae vahelt sisse langenud lumehelbed, mis sujuvalt jaheda veena mööda mu nahka alla nirisema hakkasid, ega õues valitsev niiske jahedus 4 miinuskraadiga. Ah, kuidas ma oleks tahtnud sel hetkel tõmmata selga korralikud matkariided ning minna väikesele jalutuskäigule mägedesse.

Mägedes on midagi täielikult erilist. Midagi võimsat ja ürgset, kaitsvat ja kutsuvat. Ma võiks neid lihtsalt vaadata ja imetleda. Mäletan, et midagi sarnast tundsin ma ka siis, kui elus esimest korda päris mägesid Austrias nägin, kui esmakordselt roadtrippisime. Sellegipoolest ei ole ma mägedega lähedalt tutvust siiani päriselt teinud, vaid üksnes eemalt kergelt nendega flirtinud ja pikkade pausidega sammukese lähemale astunud. Ma loodan, et kunagi tuleb kätte see hetk, kui mägesid päriselt lähemalt näha saan ja ma väga tahaksin, et see kogemus oleks meeldejäävalt positiivne. Ilmselt ei ole see hetk minu jaoks veel käes. Häid asju tulebki teinekord veidi kauem oodata, et neid lõpuks täielikult nautida. Oma südame olen ma igal juhul mägedele juba kaotanud ka siis, kui saan neid vaid eemalt imetleda.

Edasi saime inna vaid tagasi ehk eile pimedas tuldud serpentiini mööda mäest alla sõita. Pimedas tundub kõik täiesti teistmoodi. Päevavalguses avanevad vaated ümberkaudsele loodusele, metsaga kaetud mägedele, pisikeste majakestega, millel veel pisemad aknad,  mägiküladele, teeääres rohtu söövatele kelladega lehmadele ja imekitsastele teedele on hoopis midagi muud kui pilkases pimeduses tundmatut teed sõites pimeduses helkivate tulukeste merd vaadata. Mul on raske seda kõike omavahel võrrelda ja seisukohta võtta kumb vaade kaunim on. Teede ääres on palju karjamaid koos lehmade ja lammastega mille kohta M naerab, et arvestades mäe kallakut, peavad pooled jalad neil küll lühemad olema. Üks asi on mulle aga arusaamatu, mikspärast kõigil lehmadel kellad kaelas on? Tore on muidugi kuulda lehmade liikumisel kolisevat kaja, kuid lehmade endi jaoks on see ilmselt igapäevaselt kohutavalt tüütu. 

Mida allapoole kõrgustest tulla, seda enam hakkas lumesadu muutuma lörtsiks, kuid lakkas õnneks peagi. Kuigi oleme harjunud sõitma lumega, siis serpentiinid on meie jaoks võõrad ja suverehvidega seal sõita pole just meelakkumine, kuigi teede kvaliteet on suurepärane. M rõõmustas, kuidas lõunamaa reisile tulnud põhjamaa inimesel oli ennatlikult kaasas hari, millega auto lumest puhtaks lükata. Umbes poolel teel mäest alla asub Triesenbergi väike asula. Jalutasime seal natuke ringi ja püüdsime pildile saada vaadet Liechtensteini pealinnale Vaduzile. Kogu külake koosneb imekitsastest käänulistest teekestest, kuhu üks auto napilt peale mahub. Meie üllatuseks olid need tänavad aga kahesuunalised, kuid õnneks kohtusime vastutuleva autoga juhuslikult tiba laiema koha peal, nii et saime teineteisest mööduda ohutult.

Võtsime suuna Vaduzi peale. GPS juhatas meid tuima järjekindlusega mööda Triesenbergi imekitsaid tänavaid kuniks jõudsime mäe küljel asuva veidi laiema teeni. Tee alguses oli saksakeelne infotahvel ning keelumärk. Jäime autoga nõutult seisma. Otsisin telefonist välja sõnastiku ja püüdsin saksakeelsete sõnadega kuidagi hakkama saada. Tõlge ei olnud meile päris selge, kas väljaaarvatud talvel ehk ainult talvel on lubatud ka sedapidi sõita või ei ole lubatud talvel ehk siis muul ajal võib just sedapidi sõita. Püüdsin enne GPSiga konsulteerida, kuid ühtki teist adekvaatset alternatiivi ta teeks Vaduzi välja ei pakkunud. Vaatasime teineteisele nõutult otsa, kehitasime õlgu ja hakkasime üsna vaikselt mööda mäekülge minevat teed edasi sõitma. Üsna kohe tuli meile vastu valge maastur, mille juht akna alla lasi ja saks keeles meile midagi seletas. Saades aru, et me seda keelt ei mõista, lisas ta sõbralikult inglise keeles, et tee on siiski ühesuunaline ja soovitas meil tagasi pöörata. Ma olin sel hetkel siiralt tänulik, et olime välismaa numbrimärgiga autoga, sest turistidele antakse lollused enamjaolt ikka andeks. M lükkas tagurpidi käigu sisse ning tagurdas need mõnikümmend meetrit tagasi, mis me sõita olime jõudnud. Lõpphea, kõik hea.

Vaduzi lossini, mille olin meile sihtmärgiks seadnud, saime veidi kavaldatud teed pidi: vaatasime kaarti, panime vahepunktiks mäejalamil asuva McDonaldsi (olgu siinkohal kiidetud tasulised reklaamid, mis end kaardile sujuvalt mugavateks vahepunktideks sätivad) ning sõitsime ringiga mäest alla, et uuesti teispoolt sama mäge hakata autoga poolde kõrgusesse ronima, jõudes otsapidi välja samale teelõigule, mille teises otsas olime end ringi keeranud. GPS teed ju teadis, lihtsalt mitte seda, et hetkel oli teelõik meie jaoks ühesuunaline ja vastupidi.

Vaduzi loss on külastajatele suletud. Kui netist võib leida kommentaare mille kohaselt on lossiaed mõnda aega tagasi külastajatele jalutamiseks avatud olnud, siis nüüd on seal selge kiri eramaa kohta ning valvur pingsal pilgul oma putkast jälgimas. Eks see on loogiline ka - selles keskaegses lossis elab ehtne printsess, nagu muinasjutus. Liechtensteini valitseb siiani prints, nii et sõitsime mäe ja mere taga on tõepoolest olemas ikka veel nii printsid kui printsessid. Liechtenstein üllatas mind ka oma väiksusega: et terve riik on jagunenud sujuvalt ühe terve mäe peale, tundub see üpris suur, ent on tegelikkuses vaid  160 ruutkilomeetrit suur, rahvaarvuga 36 000 inimest. Tunnetuslikult tahaks aga väita, et sellisel juhul peaks justkui igas majas vaid üks inimene elama. Teine huvitav nüanss on ka riigi rahvusvaheline lühend FL nagu Florida, ainult et asukoht ja loodus on kardinaalselt erinevad.

Vaduzi keskmes asub esimene ametihoone, mis nüüd on turismiinfo punkt, kust saavad alguse kõik Liechtensteini teed ja tänavad ehk riigi nullpunkt. Linnake jätab endast ka väga kultuurse mulje muuseumide, skulptuuride ja purskkaevudega, mida kohtab tihti ja palju, kuid tavapärased turistidele mõeldud ninn-nänn ja muu info, jääb igal pool pigem tagaplaanile ja on eraldi otsimise vaev. Sattusime sinna just hetkel, kui mööda tänavaid jalutas üks suurem venelaste grupp. Ootasin parajasti M-i tualetist naasmast, kui minu juurde astus üks vene proua ja nagu muuseas küsis vene keeles, kus siin lähim tualett on. Viipasin sõnatult käega õigesse suunda. Olin jahmunud, kas tõesti peeti mind taaskord venelaseks? On mul siis selline nägu peas, et ma peaks justkui igal juhul vene keelt oskama? Ilmselt on viimane aeg õppida ära vene keeles lause: "Miks te küll arvate, et ma vene keelt võiksin osata rääkida?". Oli viimane aeg lahkuda sellest imearmsast riigikesest.

R soovitas meil Liechtensteinist sõita Zürichi poole mööda väiksemaid teid, et nautida imelisi mägiseid vaateid, pakkudes välja veidi lühema ja veidi pikema trajektoori. Otsustasime need ühildada ning sõita läbi kõigist kolmest väiksest, imeliste vaadetega järvede kallastel asuvatest mägilinnakestest: Oberäger, Schwyz ja Zug. Keerasime kiirteelt maha läbi metsade ja heinamaade kulgevale kõrvalteele, mis viis meid lõuna ajal mööda Ratuse mäe tipus asuvast restoranist. Meie pilku haaras fakt suurest hulgast kohalikest autodest restorani parklas, arvestades, et restoran asus kuskil sisuliselt pärapõrgus, eemal suuremast asustusest. Otsustasime peatuse teha ning lõunat süüa. Olime juhuslikult valinud koha, mis oli Tripadvisori soovituste nimekirjas, ent taas olid seal vaid pensionärid lisaks meile. Meil kohe on nina selliste söögikohtade ja majutuste peale, mis meeldivad pigem rikkamale vanemale keskklassile. Sellegipoolest, oli söök igati meeldiv maitseelamus.

Meie tee kulges mööda postkaardilikult maalilisi vaateid, ühel pool kätt sügavad, helesinise täiesti läbipaistva veega järved ning teisel pool mäejalamid, mis kaetud kas metsade või kõrgustes igilumega, läbi tillukeste asumite. Olime just keset pikemat diskussiooni teemal, kas kõigil Šveitsi kiriku tornidel on kellad, kui möödusime ühest pisikesest kellata kirikust, mida M veidi pikemalt silmitsema jäi, märkamata ees teeparanduse tõttu äkitselt seiskuvat liiklust. Jõudsin vaid tugevalt karjatada, et ta pidurdaks, kui eesoleva auto tagumik meile liiga äkitselt kohutavalt lähedale jõudis. M hea reaktsioon päästis meid napist sissesõidust. Huh. Adrenaliini taseme sain aga selle peale hoobilt üles. Ei tasu siin midagi kõva häälega rääkida sellest, kui uue auto ostaksime, mis see olla võiks. Meie Seat teenib meid veel endiselt hästi ning tegelikult pole meil vajadust autot praegu vahetama hakata ega seda vajadust endale ka ligi kutsuda. Loodetavasti kulgeb meie autoreis edaspidi viperusteta ning jõuame turvaliselt kõikidesse plaanitud sihtkohtadesse.

Mägede ilmastik on kiiresti vahelduv ja üpriski ettearvamatu. Temperatuur vaheldus täna neljast miinuskraadist üheksa plusskraadini. Teepeal saime nii päikest, tuult, vihma, rahet, lörtsi kui lund. Kohalikud inimesed on tänavatel samuti väga erinevalt riides - kes jalutab ülikonna väel, kes kannab talvejopet, mütsi ja kindaid. Linnadest väljaspool võib tekkida udu või pilv keset mäge sama äkki kui see sealt kaob, muutes nähtavuse korraks kehvemaks ja hetk hiljem säravselgeks. Mägede vaheldusrikkus on imeline.

Seekord otsustasime ööbida AirBnB kaudu. Ma olin seda varem küll korduvalt piilunud, kuid tegelikult ise kordagi kasutanud polnud. Minu AirBnB kogemus piirdus seni vaid suveperioodil meie korteri väljaüürimisega, kuid arvestades asukohta, siis pole see olnud liiga populaarne ja oleme leidnud pigem pikaajalised kliendid. Seda põnevam oli ise katsetada, kuidas on üheks ööks läbi AirBnB on tegelikult ööbima tulla. Olin kirjutanud meie perenaisele eelnevalt teate, et kuna tuleme autoga, pole mul saabumisajast tegelikult aimugi, kuid kindlasti jõuame õhtul. Saatsin umbes pool tundi enne prognoositavat aega ette smsi. Jõudsime küll kohale Wangeni linnakesse, kuid ilmselgelt juhatas GPS meid mingil põhjusel valele tänavale. M telefon ei tahtnud internetiga meiega enam üldse koostööd teha ja ilmselt oli ta ületanud päevalae limiidi (hiljem selgus ka, et Elisa kliendile on 1 MB hind 1,5€, samas kui Telia kliendile on 1 MB 0,06€ - jõhker vahe ja karta on, et M telefonile tuleb nüüd ka korralik arve). Minu telefon ei suutnud nii kiiresti ümber navigeerida ning võtsime kasutusele võrguühenduseta kaardi. Sygic suutis meid küll õigesse suunda sättida, kuid oli oma reaktsioonikiirusega niivõrd aeglane, et olime sisuliselt juba õigest teeotsast möödas, enne kui GPS meid sinna üldse suunata tahtis. Avatud silmad ja kaine meel juhatas meid aga peagi õigesse tänavasse.

Meie ööbimiskoht on eramaja teisel korrusel asuv eraldi korter, allkorrusel elamas meie perenaine oma perega. Ruumi on meil nii harjumatult palju, et me ei oska sellega suurt midagi pihta hakata ja istume harjumuspäraselt ikka ühes toas. Iseenesest on korteri rent ju mugav - kõik eluksvajalik on olemas ning lihtne kasutada. Nii otsustasime, et õhtul välja sööma ei lähe ning külastame hoopis toidupoodi, et sealt endale midagi meelepärast muretseda. Meie host oli valmis pannud klade koos lähedalasuvate oluliste kohtade infoga. Kell oli saanud just õhtul 7, mis meie jaoks oli majutuskohta jõudmiseks harjumatult varajane kellaaeg. Seda suurem oli minu imestus, kui üllatusega avastasin, et kuigi meie lähedal asuvad kolm toidupoodi, siis neist üks suleti kell 7, teine suletakse paarikümne minuti pärast ja vaid kolmas on lahti kella 8ni. Tõmbasime jalad tagumiku alt välja ning kimasime toidupoodi.

Et olime auto nina linnakese keskmesse juba suunanud, enne kui GPSi sain Coopi nime sisestatud, siis suunas GPS meid poodi paari kilomeetri kaugusele sisuliselt üle Kapa-Kohila, mööda pimedaid, järske ülikitsaid asfaltteid, mille ristumiskohas oli anna teed märk suurem kui tee ise. Tagasitee oli selle eest aga täpselt poole lühem ja poole lihtsam. Sellest ka kerge moraal: kui sa ei tea kindlalt, kuhu sa lähed, siis ole niipalju kannatlik, et oodata ära juhised, sest kiirustamine võib võtta rohkem aega kui ootamine.

Otsustasime toidupoest korraliku õhtusöögi asemel varuda mõned õlled ja natuke snäkke. Šveitsis on kõik veidi kallim kui mujal ning see mind toidupoes ka ei üllatanud. Kuniks ma jõudsin singiletini. 100 grammist singipakki alla 3,5 € leida ei olnud võimalik, enamus maksid pigem 5€-6€ kanti paki kohta. Libistasin oma silma korraks kilohinnale ja peale seda ei kippunud käsi enam tõusma, et snäkiks singipakki korvi panna: kõige tavalisema võileivasingi kilohind oli 58€/kg, serrano singi tüüpi viilud lausa 93€/kg. Samas kui juurvilja ja puuviljad olid pigem sarnase hinnaga nagu meil Eestis. Pole siis ime, et inimesed taimetoitlasteks hakkavad. Leidsime siiski endale sobilikud snäkid ning sättisime end tagasi auto juurde. Sisestasime parkimispileti automaati ja avastasime, et kuigi pool tundi oli parkimist tasuta, olime suutnud selle märkamatult mõne minutiga ületada ja nüüd tuli tasuda 50 Šveitsi senti. Šveitsi raha me endale muretsenud ei olnud ning seekordne parkimisautomaat eurosid ei söönud. Üheks võimaluseks oli minna ja automaadist raha välja võtta, kuid hakata seda tegema 50 sendi pärast, tundus üpris mõttetu, eriti kui automaat on suuteline väljastama ka eurosid. Panime koti autosse ära, võtsin suuna tagasi poodi, et paluda ehk mõni müüja on nõus eurosendid Šveitsi sentideks vahetama, kui nägin, et parkimisautomaadi juurde tuli üks paarike. Uurisin neilt, kas nad oleksid nõus meile 50 eurosenti vahetama 50 Šveitsi sendiks, sest kurss on peaaegu üks-ühele, et saaksime oma parkimise ära tasuda. Inimesed olid äärmiselt abivalmid ning saime oma vahetuskauba kiiresti tehtud. Üldiselt oleme reisil mitmes kohas märganud, kuidas tegelikult on inimesed väga abivalmid ja märkavad teisi hästi. See on soe tunne. 

Homme ootavad meid ees Zürich ja Prantsuse Alsace veinipiirkonna läbimine. Unne jään ma täna aga unistades mägede ilusatest vaadetest.