Alustasime hommikut veidi hiljem, sest pühapäeva hommikud ongi veidi unisemad ja rahulikumad. Täna pidi olema meie puhkuse esimene veidi vähem tempokam päev. Akna taga sabistas kerget vihma ning päev paistis hall. Kraadiklaas näitas napilt mõned plusskraadid ning A ohkas selle peale veidi pettunult: oktoober on Poolas reeglina päikseline ja kaunis sügis, kuid tänane ilm meenutas pigem pimedat ja vihmast novembrit. Meie jaoks oli tegemist klassikalise sügisilmaga.
Olime napilt jõudnud Wroclawist välja kitsale kaherealisele maanteele, mille napi teeperve taga laiutas kraavi kaldal põld, kui meie ees olev auto kiiresti pidurdas. Vaid hetk varem oli teelt välja lennanud katuse peale tumeroheline sõiduauto, olles külgepidi kraavis. Mõlemad sõidusuunad peatusid automaatselt ning inimesed tormasid autodest välja avarii juurde kannatanuid abistama. Nägime hetke, kus alles matsu pannud auto ust lahti tõmmati ning autost esimene inimene välja ronis. Loetud minutid hiljem olid kõik viis inimest autost väljas, imekombel eemalt vaadates ühegi kriimuta. Tõeliselt õnnelik õnnetus. Ma ei ole kunagi varem nii vahetult ühegi autoõnnetuse juurde sattunud. Kuna autosid oli palju ning kohalikud toimetasid kiiresti, ei oleks meist, välismaalastest seal asjatamas mingit tolku olnud. Nii me seisime äkitselt tekkinud ummikus ja ootasime, mis edasi saab. Kuna tee oli tõeliselt kitsas, ei pääsenud seisma jäänud abistajate sõidukitest teised mööda ja mõlemad sõidusuunad seisid kuniks meist mõni auto tagantpoolt üks meesterahvas omavoliliselt liiklust reguleerima hakkas ning tekkinud ummiku sujuvalt lahendas. Siiralt hea oli vaadata, kuidas inimesed abivajajatele appi tormasid, liiklus seiskus kindlaks tegemaks, et lisaohtu ei valitse ning inimesed üksteist sujuvalt abistasid, et tekkinud ootamatu olukord võimalikult hästi lahendada. Tõeline koostöö.
Tee Wroclawist Praha poole viib üle metsase Sudeedi mäeaheliku, mis jääb Poola ja Tšehhi piiri peale. Tee sinna on kitas ning käänuline, kus reeglina ilmselt väga suurt liikluskoormust pole ning turismibusse ei kohta. Napilt enne Tšehhi piiri on väike kohalik spa-linn, mis pidi olema imeline koht looduslike kuumaveeallikate nautimiseks. Meie ajakavva selline vahepeatus ei mahtunud. Samas lähedal on ka imeline rahvuspark koos põnevate matkaradadega Sudeetides, kuid ilmastik ei soosinud kuidagi pikemat metsas jalutamist. Nii avastasimegi end ühel hetkel sujuvalt ületamas Tšehhi piiri. Kui muidu on piiri peal reeglina liiklusmärk, mis kirjeldab kiiruspiiranguid, tulede kasutamist jms, siis Tšehhi piiril oli vaid väike tahvlike riigipiiri kohta täiendava infoga, et kiirteed on tasulised ja nõuavad kleepekat. Möödusime sellest sildist nii ootamatult, et keerasime korraks end ringi ja vaatasime märgile uuesti otsa.
Piiripunkti selles pisikeses piirikülakeses sisuliselt täna enam ei eksisteeri. Sinna on jäänud varasemast ajast vaid mõned putkad, kus ilmselt on üht-teist müüdud ja olnud ka valuutavahetus, mida Tšehhis üldiselt kohtab palju, kuid inimesi me kuskil liikumas ei näinud ja uksed olid välisel vaatlusel suletud. Ainult üks nukra pime urgas müüs alkoholi ning vinjette. Kui ma esimese hooga mõtlesin, et ostaks vinjeti ära kindluse mõttes, siis ukse vahelt sisse piiludes keerasin otsa ringi ja otsustasime sõita esimese korraliku bensukani. Sellises urkas ma kaardiga maksta ei oleks väga julgenud ning Tšehhi kroonid jätsime ennatlikult koju.
Kaalusin enne reisi, kas peaksin soetama ka Tšehhi Lonely Planeti või piisab meie tripiks olemasolevast Central Europest, kus on paarkümmend lehekülge iga riigi kohta taustinfot. Teel Prahasse jõudsin selgusele, et minu põhjalikkuse juures on üldine raamat liiga pinnapealne ja edaspidiseks püüan muretseda ikkagi pigem rohkem kui vähem infot. Meile jäi teepeale paar visuaalsel hinnangul suuremat linnakest, kus oleks olnud hea jalasirutuspausi teha ja väikest einet võtta, kuid linnade kohta puudus mul igasugune info. Otsustasin telefonis neti sisse lükata ja vaadata, mida mu targad reisiäpid soovitavad. Mida aga ei tekkinud, oli internet, olgugi et Poolas töötas kõik korrektselt. Ja seejärel otsustas telefon lihtsalt kokku joosta. Tegin restardi. Telefon tuli üles terve igaviku. Kui kõik muu töötas, siis internetti ei tekkinud ikkagi.
Kui olin hakanud juba kergelt närvi minema, võtsin M teise kaasas oleva telefoni ja proovisin sellega Foursquare veebist vaadata Hradec Kralove söögikohti. Miskipärast navigeeris telefon mind New Yorki ning keeldus uskumast asukohana Tšehhi vabariiki. Kui lõpuks asukoha isegi paika sain, siis desktopi veeb väitis mulle, et selles linnas puuduvad igasugused söögikohad, mis minu jaoks ei olnud usutav. Püüdsin äppi alla laadida, ent telefon keeldus ka seda tegemast. Mu tehnikaaura oli ilmselgelt võimust võtnud mu kätes olevate telefonide üle.
Hetk hiljem mingil imekombel saatis Telia mulle smsi ning internetiühendus taastus mu telefonis iseenesest. Olime auto parkinud kesklinna ja loogilise järeldusena selgitanud välja pühapäevase tasuta parkimise, nii et võisime südamerahuga veidi ringi jalutada. Hradec Kralove tundub olevat üsna suur linn. Ülikool on seal olemas päris kindlasti, sest linnapildis liigub palju kahekümnendates noori, õpikud ja läpakad käes. Sättisime oma sammud üle Elbe jõe vanalinna raekoja platsi ääres oleva söögikoha juurde milleni jõudes avastasime selle pühapäeval olevat suletud. Üldse, Tšehhis on palju kohti pühapäeviti kinni, ent need, mis lahti on, on selle eest pikalt. Mõtlesime astuda sisse kõrval olevasse spordibaari, kuid M märkas kiiresti, et seal suitsetatakse. Ma olin unustanud, et Tšehhis on söögikohtades endiselt suitsetamine lubatud, ent toidu kõrvale suitsuhaisu ma ei talu.
Jalutasime tagasi auto suunas, kui M märkas tänaval CrossCafe kohvikut, mis tundus kohalike hulgas üpris populaarne olevat. Astusime sisse, tellisime oma kohvid ja leivad ning püüdsime leida vaba lauda. Ilmselgelt olime leidnud kohalike hulgas väga populaarse söögikoha, kus enamjaolt käivad tudengid oma koolitöid ühiselt tegemas. M on hea nina selliste kohtade peale.
Navigeerisime GPSi broneeritud hotelli Praha vanalinnas. Kui meile ööbimist otsisin, siis leidsin Praha vanalinnas olevat palju 4- ja 5-tärni hotelle, kõik mõistlike asukohtade ja heade hindadega. Otsustasime end veidi hellitada ja valisime ööbimiseks 5-tärnilise Art Noveau Palace hotelli. Kui peaukse ette jõudsime ja ma läksin vastuvõtust uurima, kuhu me auto parkida saaksime, mõõtis vastuvõtu administraator minu vabaaja riietust pika pilguga, justkui oleksin ma ära eksinud seljakotirändur, kes tuli teed küsima. Kui ütlesin, et meil on toad broneeritud, püüdis administraator oma üllatust siiralt varjata. Ju nad pole siis harjunud teksade ja papudega inimesi oma hotellis nägema, aga ühe hotelli adminni pärast ei viitsi ma küll roadtrippida mantli ja kingadega. Lasime portjeel pagasi endale tuppa tuua ning auto parkimisteenuse raames garaaži ära viia ja otsustasime minna linnapeale.
Prahasse jõudes oli päike väljas ning ilm tuulevaikne 13 soojakraadiga. Meid ootas ees mõnus jalutuskäik vanalinnas. Püüdsime end kaardile enam-vähem ära positsioneerida, kuid suuresti aitas meid siiski välja M naturaalne orienteerumisinstinkt, mis minul sisuliselt puudub, sest interneti puudumise tõttu veebikaart ei töötanud ja ühenduseta kaart ei laadinud end miskipärast ära. Õnneks oli meil ka raamatus väike paberkaart ning hotelli vastuvõtust küsitud turistikaart.
Mul on Prahaga oma suhe. Tšehhi oli mu elu esimene välisreis, kui 6. klassis kolme klassikaaslasega ühinesime vabade kohtade olemasolu tõttu põhikoolilõpetajate koolilõpu reisiga. Me olime siis 12-aastased tatikad 15-aastaste teismeliste grupis. Imekombel võeti meid kui enam-vähem samaealistena, vaid tingimusega, et püsime koguaeg neljakesi koos ja püüame mitte ära kaduda ettenähtud vaba aja jooksul. Mulle jäi tollest reisist kustumatu positiivne mälestus ning armumine kevadisse Prahasse.
Mu teine Prahas käik oli keskkooli lõpureis, mil otsisime soodsat reisisihtkohta, mis oleks põnev, aga nädalase kevadise koolivaheaja jooksul ärakäidav. Tol ajal bussireisile Prahasse alternatiiv puudus. Leidsime ühe soodsa Lõuna-Eesti bussifirma, mis oli nõus meid ööbimispeatusteta Prahasse ja tagasi viima. Võtsime veel suurema bussi, maksime kinni tühjad kohad bussis, et kõigil oleks mugav magada ja mõnusasti ruumi. Kui buss mitmetunnise hilinemisega, sest oli vahepeal katki läinud, lõpuks kooli ette jõudis, avastasime sealt eest trobikonna purupurjus Otepää kooli gümnasiste, kellele, nagu hiljem selgus, reis tasuta oli, sest olime nende kohad ise kinni maksnud. See reis oli üldse täielik õudusunenägu: peatusime kuskil tõelises urkas Praha äärelinnas, mis oli ka ühistranspordist kaugel; meid viidi väidetavalt suveniire ostma äärelinna toidupoodi, kus polnud peaaegu midagi müügil; mul õnnestus jääda reisi alguses täielikult haigeks, nii et pool reisi möödus absoluutses vines; tagasiteel läks bussi soojendus katki, nii et märtsikuine külmus tahtis nina otsast hammustada ja tagatipuks kaotas mu klassivend bussi ära oma passi, mistõttu ületas ta nii Poola kui Leedu piiri bussijuhtide magamiskamorkas, saades selle eest üle bussi giidi käest jõhkralt sõimata ja lõpuks sisistades hammaste vahelt, et ta polnud seal mitte üksinda. Selgus, et giidi tütar oli terve reisi samamoodi kaasa teinud, sest ema oli talle kaasa võtnud aegunud passi. Praha vastu minu kiindumust see reis ei vähendanud, küll aga lubasin ma endale peale seda, et bussireise ma enam kunagi ei tee. Nii on see siiani ka jäänud.
Minu taaskohtumine Prahaga pidi aset leidma tegelikult kaks aastat tagasi, kui trippisime M-ga läbi Tšehhi, ent unustasime end Praha külje alla shoppama ja linna sisse tegelikult ei jõudnudki. Nii on Praha ja minu taaskohtumisest möödunud sujuvalt märkamata 13 aastat. Vanalinn on ikka samasugune, nagu varem, nii mitmedki kohad mälu järgi tuttavad. Praha on ilus, endiselt.
Praha üks huvitavaid fenomene on suur kõikvõimalike muuseumide hulk. Siin leiab igale maitsele midagi, alustades marjoneti ja Lego muuseumist, lõpetades Apple ja seksimasinate muuseumiga. Kuigi me pole suured muuseumifännid, siis nimetatud kahte viimast me siiski külastasime. Apple muuseumi märkasime netis juhuslikult ning sattusime tänaval järgmise juhusena selle juurde. See muuseum on tõsiselt äge. See on üles ehitatud kronoloogiliselt Steve Jobsist lähtuvalt Apple arengule, näidates kõiki Apple tooteid, mis nad kunagi teinud on. Ülevaade on vapustav. Teine innovaatiline lähenemine on läbi kaasaegsete lahenduste: kui end muuseumi wifi võrku ära ühendad, siis on kogu taustainfo eksponaatide kohta otse sinu telefonis, jälgitav ja muudetav.
Meie teine muuseumikülastus polnud päris umbropsu. Hommikusöögilauas soovitas A meil kindlasti külastada Praha Sex Machine Museumi, mis pidi olema lõbus ja hariv külaskäik. Kuna see asub vanalinnas, nagu ka enamus teisi kõikvõimalike teemadega muuseume, siis oli selle ülesleidmine meile lihtne. Seksimasinate muuseum näeb välja nagu klassikaliste klaasi taga olevate eksponaatidega seletavate siltidega muuseum läbi kolme korruse, ainult et see, mida presenteeritakse, on veidi teistsugune. Lähenetakse läbi ajaloo ning näidatakse ära kõikvõimalikud mänguasjade ja muude instrumentide liigid, eksponeerides nii keskaegseid kui 19. ja 20. sajandi väljalaskeid, kuid mitte nii väga kaasaegseid asju. Inimesed on olnud ikka leidlikud, kuid eks häda on ka härja kaevu ajanud. Näituse viimane saal on aga 1925. aasta vanaaegne minikino, kus näidatakse tolleaegseid kahte must-valget helita Hispaaniast pärit lühifilme, mis on erootikafilmide eelkäijad või siis üsna esimesed väljalasked ja ajaloolises mõttes suured haruldused säilivuse osas. Absoluutselt lõbus vaatamine, annab nii ilule kui lähenemisnurkadele sootuks teised perspektiivid. Arvestades ajajärku, siis tol ajal meie vanavanemad oleksid selliseid filme vaadates ilmselt soovinud otsapidi häbi pärast maa alla vajuda. Või noh, selline mulje on mulle jäänud, kui see just petlik pole. Igatahes, ajaloolises perspektiivis hariv muuseumikülastus.
Sügis Prahas tähendab küll mõnusat päikesepaistet, aga ka jahedaid õhtuid. Kui pärastlõunal end linnapeale sättisime, siis ei pannud me end ülemäära soojalt riidesse. M õnneks tabas kaasa võtta endale puhvi, mina nahkkindad, aga salli jätsin autosse. Kui olime mõnda aega jalutanud, tõmbusid mu õlad kramplikult jahedusest kõrvade juurde. ega polnudki muud pärata, kui suveniiripoest omale uus sall osta, mis kergelt kaelale peale käiva tuule ära varjaks.
M-l on täna suurepärane nina heade söögikohtade peale. Otsisime endale õhtusöögiks mõnusat kohta, mis oleks vanalinnas, kuid poleks nii väga turistikas, vaid pigem kohalike hulgas hinnatud. Kuigi Prahas on ametlik turismihooaeg lõppenud, on siin turiste ikkagi hordidena igal sammul ja nii ei ole sellise koha leidmine just lihtne. Jalutasime mööda tänavat, kui M märkas Cafe-cafe kohvikut. Astusime sinna sisse, saime napilt peaaegu viimase vaba laua, tellisime söögid ja ketrasime oma telefone wifi võrgus. Selgus, et olime sattunud ülikorgete hinnangutega kohvikusse, mis pidi olema Praha koogi kohtadest number 1. Ja tõesti, nii kokteil, söök kui kook olid koos laitmatu teenindusega suurepärased.
Praha on endiselt täis toredaid ja positiivseid üllatusi ja elamusi. Kogu oma ilus. Ma loodan, et see ka nii jääb ja kohtume Prahaga millalgi taas. Ikka ja ainult heaga.
Olime napilt jõudnud Wroclawist välja kitsale kaherealisele maanteele, mille napi teeperve taga laiutas kraavi kaldal põld, kui meie ees olev auto kiiresti pidurdas. Vaid hetk varem oli teelt välja lennanud katuse peale tumeroheline sõiduauto, olles külgepidi kraavis. Mõlemad sõidusuunad peatusid automaatselt ning inimesed tormasid autodest välja avarii juurde kannatanuid abistama. Nägime hetke, kus alles matsu pannud auto ust lahti tõmmati ning autost esimene inimene välja ronis. Loetud minutid hiljem olid kõik viis inimest autost väljas, imekombel eemalt vaadates ühegi kriimuta. Tõeliselt õnnelik õnnetus. Ma ei ole kunagi varem nii vahetult ühegi autoõnnetuse juurde sattunud. Kuna autosid oli palju ning kohalikud toimetasid kiiresti, ei oleks meist, välismaalastest seal asjatamas mingit tolku olnud. Nii me seisime äkitselt tekkinud ummikus ja ootasime, mis edasi saab. Kuna tee oli tõeliselt kitsas, ei pääsenud seisma jäänud abistajate sõidukitest teised mööda ja mõlemad sõidusuunad seisid kuniks meist mõni auto tagantpoolt üks meesterahvas omavoliliselt liiklust reguleerima hakkas ning tekkinud ummiku sujuvalt lahendas. Siiralt hea oli vaadata, kuidas inimesed abivajajatele appi tormasid, liiklus seiskus kindlaks tegemaks, et lisaohtu ei valitse ning inimesed üksteist sujuvalt abistasid, et tekkinud ootamatu olukord võimalikult hästi lahendada. Tõeline koostöö.
Tee Wroclawist Praha poole viib üle metsase Sudeedi mäeaheliku, mis jääb Poola ja Tšehhi piiri peale. Tee sinna on kitas ning käänuline, kus reeglina ilmselt väga suurt liikluskoormust pole ning turismibusse ei kohta. Napilt enne Tšehhi piiri on väike kohalik spa-linn, mis pidi olema imeline koht looduslike kuumaveeallikate nautimiseks. Meie ajakavva selline vahepeatus ei mahtunud. Samas lähedal on ka imeline rahvuspark koos põnevate matkaradadega Sudeetides, kuid ilmastik ei soosinud kuidagi pikemat metsas jalutamist. Nii avastasimegi end ühel hetkel sujuvalt ületamas Tšehhi piiri. Kui muidu on piiri peal reeglina liiklusmärk, mis kirjeldab kiiruspiiranguid, tulede kasutamist jms, siis Tšehhi piiril oli vaid väike tahvlike riigipiiri kohta täiendava infoga, et kiirteed on tasulised ja nõuavad kleepekat. Möödusime sellest sildist nii ootamatult, et keerasime korraks end ringi ja vaatasime märgile uuesti otsa.
Piiripunkti selles pisikeses piirikülakeses sisuliselt täna enam ei eksisteeri. Sinna on jäänud varasemast ajast vaid mõned putkad, kus ilmselt on üht-teist müüdud ja olnud ka valuutavahetus, mida Tšehhis üldiselt kohtab palju, kuid inimesi me kuskil liikumas ei näinud ja uksed olid välisel vaatlusel suletud. Ainult üks nukra pime urgas müüs alkoholi ning vinjette. Kui ma esimese hooga mõtlesin, et ostaks vinjeti ära kindluse mõttes, siis ukse vahelt sisse piiludes keerasin otsa ringi ja otsustasime sõita esimese korraliku bensukani. Sellises urkas ma kaardiga maksta ei oleks väga julgenud ning Tšehhi kroonid jätsime ennatlikult koju.
Kaalusin enne reisi, kas peaksin soetama ka Tšehhi Lonely Planeti või piisab meie tripiks olemasolevast Central Europest, kus on paarkümmend lehekülge iga riigi kohta taustinfot. Teel Prahasse jõudsin selgusele, et minu põhjalikkuse juures on üldine raamat liiga pinnapealne ja edaspidiseks püüan muretseda ikkagi pigem rohkem kui vähem infot. Meile jäi teepeale paar visuaalsel hinnangul suuremat linnakest, kus oleks olnud hea jalasirutuspausi teha ja väikest einet võtta, kuid linnade kohta puudus mul igasugune info. Otsustasin telefonis neti sisse lükata ja vaadata, mida mu targad reisiäpid soovitavad. Mida aga ei tekkinud, oli internet, olgugi et Poolas töötas kõik korrektselt. Ja seejärel otsustas telefon lihtsalt kokku joosta. Tegin restardi. Telefon tuli üles terve igaviku. Kui kõik muu töötas, siis internetti ei tekkinud ikkagi.
Kui olin hakanud juba kergelt närvi minema, võtsin M teise kaasas oleva telefoni ja proovisin sellega Foursquare veebist vaadata Hradec Kralove söögikohti. Miskipärast navigeeris telefon mind New Yorki ning keeldus uskumast asukohana Tšehhi vabariiki. Kui lõpuks asukoha isegi paika sain, siis desktopi veeb väitis mulle, et selles linnas puuduvad igasugused söögikohad, mis minu jaoks ei olnud usutav. Püüdsin äppi alla laadida, ent telefon keeldus ka seda tegemast. Mu tehnikaaura oli ilmselgelt võimust võtnud mu kätes olevate telefonide üle.
Hetk hiljem mingil imekombel saatis Telia mulle smsi ning internetiühendus taastus mu telefonis iseenesest. Olime auto parkinud kesklinna ja loogilise järeldusena selgitanud välja pühapäevase tasuta parkimise, nii et võisime südamerahuga veidi ringi jalutada. Hradec Kralove tundub olevat üsna suur linn. Ülikool on seal olemas päris kindlasti, sest linnapildis liigub palju kahekümnendates noori, õpikud ja läpakad käes. Sättisime oma sammud üle Elbe jõe vanalinna raekoja platsi ääres oleva söögikoha juurde milleni jõudes avastasime selle pühapäeval olevat suletud. Üldse, Tšehhis on palju kohti pühapäeviti kinni, ent need, mis lahti on, on selle eest pikalt. Mõtlesime astuda sisse kõrval olevasse spordibaari, kuid M märkas kiiresti, et seal suitsetatakse. Ma olin unustanud, et Tšehhis on söögikohtades endiselt suitsetamine lubatud, ent toidu kõrvale suitsuhaisu ma ei talu.
Jalutasime tagasi auto suunas, kui M märkas tänaval CrossCafe kohvikut, mis tundus kohalike hulgas üpris populaarne olevat. Astusime sisse, tellisime oma kohvid ja leivad ning püüdsime leida vaba lauda. Ilmselgelt olime leidnud kohalike hulgas väga populaarse söögikoha, kus enamjaolt käivad tudengid oma koolitöid ühiselt tegemas. M on hea nina selliste kohtade peale.
Navigeerisime GPSi broneeritud hotelli Praha vanalinnas. Kui meile ööbimist otsisin, siis leidsin Praha vanalinnas olevat palju 4- ja 5-tärni hotelle, kõik mõistlike asukohtade ja heade hindadega. Otsustasime end veidi hellitada ja valisime ööbimiseks 5-tärnilise Art Noveau Palace hotelli. Kui peaukse ette jõudsime ja ma läksin vastuvõtust uurima, kuhu me auto parkida saaksime, mõõtis vastuvõtu administraator minu vabaaja riietust pika pilguga, justkui oleksin ma ära eksinud seljakotirändur, kes tuli teed küsima. Kui ütlesin, et meil on toad broneeritud, püüdis administraator oma üllatust siiralt varjata. Ju nad pole siis harjunud teksade ja papudega inimesi oma hotellis nägema, aga ühe hotelli adminni pärast ei viitsi ma küll roadtrippida mantli ja kingadega. Lasime portjeel pagasi endale tuppa tuua ning auto parkimisteenuse raames garaaži ära viia ja otsustasime minna linnapeale.
Prahasse jõudes oli päike väljas ning ilm tuulevaikne 13 soojakraadiga. Meid ootas ees mõnus jalutuskäik vanalinnas. Püüdsime end kaardile enam-vähem ära positsioneerida, kuid suuresti aitas meid siiski välja M naturaalne orienteerumisinstinkt, mis minul sisuliselt puudub, sest interneti puudumise tõttu veebikaart ei töötanud ja ühenduseta kaart ei laadinud end miskipärast ära. Õnneks oli meil ka raamatus väike paberkaart ning hotelli vastuvõtust küsitud turistikaart.
Mul on Prahaga oma suhe. Tšehhi oli mu elu esimene välisreis, kui 6. klassis kolme klassikaaslasega ühinesime vabade kohtade olemasolu tõttu põhikoolilõpetajate koolilõpu reisiga. Me olime siis 12-aastased tatikad 15-aastaste teismeliste grupis. Imekombel võeti meid kui enam-vähem samaealistena, vaid tingimusega, et püsime koguaeg neljakesi koos ja püüame mitte ära kaduda ettenähtud vaba aja jooksul. Mulle jäi tollest reisist kustumatu positiivne mälestus ning armumine kevadisse Prahasse.
Mu teine Prahas käik oli keskkooli lõpureis, mil otsisime soodsat reisisihtkohta, mis oleks põnev, aga nädalase kevadise koolivaheaja jooksul ärakäidav. Tol ajal bussireisile Prahasse alternatiiv puudus. Leidsime ühe soodsa Lõuna-Eesti bussifirma, mis oli nõus meid ööbimispeatusteta Prahasse ja tagasi viima. Võtsime veel suurema bussi, maksime kinni tühjad kohad bussis, et kõigil oleks mugav magada ja mõnusasti ruumi. Kui buss mitmetunnise hilinemisega, sest oli vahepeal katki läinud, lõpuks kooli ette jõudis, avastasime sealt eest trobikonna purupurjus Otepää kooli gümnasiste, kellele, nagu hiljem selgus, reis tasuta oli, sest olime nende kohad ise kinni maksnud. See reis oli üldse täielik õudusunenägu: peatusime kuskil tõelises urkas Praha äärelinnas, mis oli ka ühistranspordist kaugel; meid viidi väidetavalt suveniire ostma äärelinna toidupoodi, kus polnud peaaegu midagi müügil; mul õnnestus jääda reisi alguses täielikult haigeks, nii et pool reisi möödus absoluutses vines; tagasiteel läks bussi soojendus katki, nii et märtsikuine külmus tahtis nina otsast hammustada ja tagatipuks kaotas mu klassivend bussi ära oma passi, mistõttu ületas ta nii Poola kui Leedu piiri bussijuhtide magamiskamorkas, saades selle eest üle bussi giidi käest jõhkralt sõimata ja lõpuks sisistades hammaste vahelt, et ta polnud seal mitte üksinda. Selgus, et giidi tütar oli terve reisi samamoodi kaasa teinud, sest ema oli talle kaasa võtnud aegunud passi. Praha vastu minu kiindumust see reis ei vähendanud, küll aga lubasin ma endale peale seda, et bussireise ma enam kunagi ei tee. Nii on see siiani ka jäänud.
Minu taaskohtumine Prahaga pidi aset leidma tegelikult kaks aastat tagasi, kui trippisime M-ga läbi Tšehhi, ent unustasime end Praha külje alla shoppama ja linna sisse tegelikult ei jõudnudki. Nii on Praha ja minu taaskohtumisest möödunud sujuvalt märkamata 13 aastat. Vanalinn on ikka samasugune, nagu varem, nii mitmedki kohad mälu järgi tuttavad. Praha on ilus, endiselt.
Praha üks huvitavaid fenomene on suur kõikvõimalike muuseumide hulk. Siin leiab igale maitsele midagi, alustades marjoneti ja Lego muuseumist, lõpetades Apple ja seksimasinate muuseumiga. Kuigi me pole suured muuseumifännid, siis nimetatud kahte viimast me siiski külastasime. Apple muuseumi märkasime netis juhuslikult ning sattusime tänaval järgmise juhusena selle juurde. See muuseum on tõsiselt äge. See on üles ehitatud kronoloogiliselt Steve Jobsist lähtuvalt Apple arengule, näidates kõiki Apple tooteid, mis nad kunagi teinud on. Ülevaade on vapustav. Teine innovaatiline lähenemine on läbi kaasaegsete lahenduste: kui end muuseumi wifi võrku ära ühendad, siis on kogu taustainfo eksponaatide kohta otse sinu telefonis, jälgitav ja muudetav.
Meie teine muuseumikülastus polnud päris umbropsu. Hommikusöögilauas soovitas A meil kindlasti külastada Praha Sex Machine Museumi, mis pidi olema lõbus ja hariv külaskäik. Kuna see asub vanalinnas, nagu ka enamus teisi kõikvõimalike teemadega muuseume, siis oli selle ülesleidmine meile lihtne. Seksimasinate muuseum näeb välja nagu klassikaliste klaasi taga olevate eksponaatidega seletavate siltidega muuseum läbi kolme korruse, ainult et see, mida presenteeritakse, on veidi teistsugune. Lähenetakse läbi ajaloo ning näidatakse ära kõikvõimalikud mänguasjade ja muude instrumentide liigid, eksponeerides nii keskaegseid kui 19. ja 20. sajandi väljalaskeid, kuid mitte nii väga kaasaegseid asju. Inimesed on olnud ikka leidlikud, kuid eks häda on ka härja kaevu ajanud. Näituse viimane saal on aga 1925. aasta vanaaegne minikino, kus näidatakse tolleaegseid kahte must-valget helita Hispaaniast pärit lühifilme, mis on erootikafilmide eelkäijad või siis üsna esimesed väljalasked ja ajaloolises mõttes suured haruldused säilivuse osas. Absoluutselt lõbus vaatamine, annab nii ilule kui lähenemisnurkadele sootuks teised perspektiivid. Arvestades ajajärku, siis tol ajal meie vanavanemad oleksid selliseid filme vaadates ilmselt soovinud otsapidi häbi pärast maa alla vajuda. Või noh, selline mulje on mulle jäänud, kui see just petlik pole. Igatahes, ajaloolises perspektiivis hariv muuseumikülastus.
Sügis Prahas tähendab küll mõnusat päikesepaistet, aga ka jahedaid õhtuid. Kui pärastlõunal end linnapeale sättisime, siis ei pannud me end ülemäära soojalt riidesse. M õnneks tabas kaasa võtta endale puhvi, mina nahkkindad, aga salli jätsin autosse. Kui olime mõnda aega jalutanud, tõmbusid mu õlad kramplikult jahedusest kõrvade juurde. ega polnudki muud pärata, kui suveniiripoest omale uus sall osta, mis kergelt kaelale peale käiva tuule ära varjaks.
M-l on täna suurepärane nina heade söögikohtade peale. Otsisime endale õhtusöögiks mõnusat kohta, mis oleks vanalinnas, kuid poleks nii väga turistikas, vaid pigem kohalike hulgas hinnatud. Kuigi Prahas on ametlik turismihooaeg lõppenud, on siin turiste ikkagi hordidena igal sammul ja nii ei ole sellise koha leidmine just lihtne. Jalutasime mööda tänavat, kui M märkas Cafe-cafe kohvikut. Astusime sinna sisse, saime napilt peaaegu viimase vaba laua, tellisime söögid ja ketrasime oma telefone wifi võrgus. Selgus, et olime sattunud ülikorgete hinnangutega kohvikusse, mis pidi olema Praha koogi kohtadest number 1. Ja tõesti, nii kokteil, söök kui kook olid koos laitmatu teenindusega suurepärased.
Praha on endiselt täis toredaid ja positiivseid üllatusi ja elamusi. Kogu oma ilus. Ma loodan, et see ka nii jääb ja kohtume Prahaga millalgi taas. Ikka ja ainult heaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar