Vancouver

Hommikul ärkasime juba enne kukke ja koitu poole kuuest, et asjad lõplikult kokku panna, teha kiire hommikusöök ja ideaalis olla kell 7 juba rendiauto tagastuspunktis, et sealt minna edasi lennujaama. Kui muidu võtab meie Oaklandi hotellist SFO lennujaama sõit aega ca pool tundi, siis hommikuse San Francisco tipptunni ajal võib see võtta ka kuni poolteist tundi. See on lihtsalt imeline, kuidas siin hakkab tõesti hommikune liiklus pihta juba peale kella 5 ööpimeduses ning poole seitsme ajal seisab 6-realine kiirtee sisuliselt paigal. Kiirtee 23 tollipunkti on küll kõik avatud, ent ikkagi võtab nendeni jõudmine ca paarkümmend minutit aega. Algselt olime plaaninud auto tagastada hommikul kell 8, aga Sixti töötaja soovitusel plaanisime selle tunnike varasemaks - õigesti tegime, sest lõpuks tagastasime auto siiski natuke enne kella 8, mis andis meile siiski veel piisava ajavaru kella poole üheteistkümnesele lennule jõudmiseks.

USA poole peal on lennujaama turvakontroll päris põhjalik. Vaadatakse üle nii dokumendid kui inimene ise, turvaväravaid läbides tuleb ära võtta alati ka jalatsid ja vööd lisaks muudele asjadele. Iseenesest on selline turvalisusele tähelepanu pööramine üksnes väga meeldiv.

Lennuturvalisus on üldse väga tähtis asi. Arvestades meie aasta tagust kogemust hädamaandumisega ja M varasemat lennukiga alla kukkumist 2001 aastal, siis on lennuturvalisuse valdkond meile eriti südamelähedane ja kuskil liigseid riske võtta me ei soovi. Seetõttu ei taha ma ka teada enne reisile minekut, kui kuskil on midagi juhtunud, sest vahel on teadmatus õnnistus. Vahetult enne meie reisile minekut kukkus alla Etioopias reisilennuk Boeing 737 Max 8. Ma ei tahtnud sellesse teemasse süveneda, sest reisile minnes teeksid sellised asjad ainult tarbetult ärevaks. Paratamatult olid aga kõikjal uudised nii siinpool kui sealpool maailma antud lennuõnnetuse teemat täis.

Kui eile tuli uudis, et Euroopa on oma õhuruumis Boeing 737 Max 8 lennud keelustanud, siis Ameerika Ühendriigid ja Kanada teatasid esimese hooga, et nemad selle lennukitüübi lende ei keelusta. Arvestades ka, et Air Canada lennupargis on konkreetseid lennumasinaid 25 ringis, on see üsna suur hulk.

Meie käesolevasse reisi olin planeerinud kokku 10 lendu, sest teisiti ei saanud paremini. Värisevate kätega avasin TripIti äpi, millesse olen kogu meie reisi planeerinud ja lasin silmadega lendudest üle, kontrollides lennuki tüüpe. Avastasin ehmatusega, et üks meie lendudest on just sama tüüpi lennukiga planeeritud. Googeldasin kiirelt millised on meie võimalused, kuid kõik otselennud samaks kuupäevaks samasse sihtkohta olid välja müüdud ning kui olekski saanud piletit kuhugi ümber vahetada, siis sama kuupäeva teine lend oli samuti planeeritud Boeing 737 Max 8 lennukiga ehk sellestki vahetusest poleks suurt tolku olnud. Soovisin vaid, et lennufirma siiski leiaks meile muu alternatiivi ja vahetaks lennuki muu tüübi vastu.

Kui täna Vancouverisse olime väga sujuva ja mugava lennuga kohale jõudnud ning end kesklinnas pilvelõhkujate vahel asuvasse hotelli sisse kirjutanud, avasin restoranis korraks Air Canada veebilehe ning nägin seal teadet, et Boeing 737 Max lennud on kõik tühistatud ja muudetud. Mul langes justkui kivi südamelt ja mind tabas tõeline õnnejoovastus. Ma olin selle uudise eest nii tohutult tänulik! Päeva lõpuks sain samasisulise meili ka lennufirmalt endalt, kus teavitati, et meie pühapäevane lend tõsteti pool tundi varasemaks ning uus lennuki tüüp on Boeing 777. Ah, kohe nii palju kergem tunne on nüüd selle teadmisega olla!

Kui Vancouverisse kohale jõudsime, siis siinne lennujaam on tõeliselt reisija sõbralik - rahvusvahelisse terminali saabujaid tervitab veekaskaad kaljude vahel ning piirikontrolli saali kaunistab suur läbi aatriumi kaiguv kunstipärane seinainstallatsioon. Ka piiriametnikud olid toredad ja sõbralikud ning kui avastasime, et meie ühe kohvri sang on purunenud, saime sellegi teema paberid väga meeldivalt korda aetud. Kanadaga on meil seni ainult positiivsed kogemused olnud ja loodan, et see ka nii jääb.

Kui San Francisco kohta öeldakse, et see on kodutute pealinn, sest muudest USA osariikidest kolivad kodutud sinna just kliima pärast, siis SF-s nägime vaid üksikuid kodutuid. Seevastu Kanadas on kodutuid aga tänavatel väga palju. Seda märkasime nii Torontos kui nüüd ka Vancouveris. Muus osas on aga Vancouveri tänavad väga puhtad just prügi mõttes ning kodutute nägemine ei häiri, kui just Chinatowni linnaossa jalutama ei satu, kuhu on justkui kokku kogunenud kõik veidi veidrama välimusega või elus mitte nii hästi hakkamasaavad inimesed.

Vancouver ise on väga selge ja konkreetsete joontega linn. See osa, mida me täna näha jõudsime, jättis mulje, et teispool silda on madalad majad ja laialivalguv metropol, siinpool silda aga pilvelõhkujad ja rahakate inimeste kants. Nii näeb linnatänavatel palju ilusaid autosid ja sattusime nägema korraga lausa kümmekonda kallist sportautot linnatänavatel kulgemas.

Siiamaani on meil ilmaga väga vedanud. Selgus, et enne käesolevat nädalat on San Franciscos kaks kuud jutti sadanud ning nüüd on esimesed kuivad ja päikselised ilmad, mis sattusid just sellele ajale, mil me seal olime. Vancouveris oli küll esmalt pilvine, ent polnud vastikut tuult, mis riietest läbi lõiganud oleks. Õhtupoole hakkas küll sadama, nii et tegime oma enamuse jalutuskäigust linnas tibutavas vihmas, kuid õige riietuse korral see väga ei seganud.

Sain täna ka midagi uut proovida - meie hotelli kõrval majas asub Fanny Bay Oyster bar ehk austri restoran. Ma polnud kunagi vare austreid söönud ega austriõlut proovinud, nii et ka see sai täna järgi proovitud ja austrid olid vägagi maitsvad. Isegi paremad, kui ma arvata oleks osanud.

Meie hotell asub täpselt kesklinnas BC staadioni kõrval. Asukoha mõttes suurepärane valik, aga mitte ainult. See on vägagi kaasaegne hotell, nii et majast 5 korrust on hotelliks ehitatud ja ülejäänud korrused kuni 20dani on korterid. Meie toas on aga tehnikaime Roxy ehk laual asuv interaktiivne tehisintellekt, kellele saab kõikvõimalikke küsimusi esitada, millele vastamisega püüab ta siis oma võimuses abistada. Kui hotellitoas peaks igav hakkama, siis on vähemalt, kellega oma aega lõbustada. Kui hotelli end alles sisse checkisime, tõmbasin reisi jooksul juba teist korda kõrvarõnga ootamatult kõrvast. Kui esimest korda juhtus see San Franciscos ja avastasin kõrvarõnga juhuslikult päev hiljem meie hotellitoa vannitoa põrandalt, siis seekord tundsin, kuidas kõrvarõngas kukkus riiete vahele ja jooksis särgi alt vaikselt piki selga alla. Peale mõningast akrobaatikat ja selja sügamist leti ees, sain ma siiski kõrvarõnga uuesti kätte ja võtsin need nüüd kõrvast. Meil on ikkagi puhkus ja tundub, et ka kõrvad tahavad ehetest puhata.

Nüüd aga on pikk päev aeg kokku võtta M tehtud videoga. Homme tuleb jälle uus päev ja uus võimalus avastada veelgi Kanada võlusid.

Ookeanikaldal sõit Silicon Valleysse

Meil oli täna valida, kas veeta oma päev Oaklandist ülevalpool ehk Napa veinipiirkonnas ja tulla tagasi läbi Golden Gate silla, veetes eelnevalt mõned tunnid rahvuspargis või võtta suund Oaklandist allapoole, vaadata piki maanteed kulgevat ookeani ning külastada Silicon Valleyt. Valisime selle viimase.

Täna molutasime pool hommikut hotellis maha, aga lõpuks jõudsime ikka USS Horneti, II MS aegse Ameerika sõjalaeva juurde enne selle avamisaega. Jalutasime kai peal ja imetlesime selle suure raudkolaka võimsust. Olgugi et me laeva seest ei näinud, siis väljastki avanev vaatepilt oli vägagi mastaapne - lennukikandja, mis suutis kanda kuni 72 lennukit ja ligi 3000 meeskonnaliiget, on ikka uskumatult suur veepeal püsiv rauakolakas. Samas kõrval asuvad kolm teist sõjalaeva, mida saab vaadata vaid eemalt. Tee, mis aga USS Horneti juurde viib, on teistpidi põnev - keerad justkui kuhugi garaažide vahele ja tühermaale ning kui silte poleks, mis kohale juhatavad, ei uskukski, et õiges kohas oled.

Sealt edasi võtsime suuna Half Moon Bay poole, millest edasi viib Highway 1 piki rannikut looklevat teed mööda, kus ookean suuri vahuseid laineid üles lööb, Santa Cruzi. See maaliline maantee on kaunis vaatepilt ja väga nauditav sõitmine, võimalustega aeg-ajalt kuskil teeäärses rannas peatuda, et ookeanit imetleda ning ühtlasi külastada ka Pigeon Pointi majakat, mis täna enam ei tööta, aga mille juurest avaneb imeline vaade rannale ja silmapiirile lõppevale ookeanile.

Santa Cruz on vaid paari tunnise autosõidu kaugusel San Franciscost, aga seal oli täna juba tõeline suvi. Kuigi kraadiklaas näitas õues vaid 18 kraadi sooja, siis päike küttis väga võimsalt, tuul oli soe ning tuulevaikses kohas tekkis tahtmine kõik riided seljast kiskuda. Santa Cruz on selline klassikaline Ameerika väikelinn, mille elu keerleb ümber ranna, lainete ning rannas asuva suure lõbustuspargi, mis meie külastamise ajal oli paraku suletud.

Minu üheks sooviks oli külastada ka Silicon Valleyt, mis on tänaste tehnikahiidude kants ja näha neid peakontoreid, mis seal asuvad. Silicon Valley ei ole konkreetne linn, see on piirkond, mille suurimaks linnaks on San Jose. Teel sinna avasasin, et San Joses asub tehnika innovatsiooni muuseum, mis tundus põnev, ent see peatus polnud meil algselt plaanitud ja kui olime lõpuks tänavate rägastikus leidnud võimaluse, kuidas parkimismajja keerata ning auto ära parkinud, jõudsime innovatsiooni muuseumisse napilt enne selle sulgemist ja seega seda uudistada ei saanudki. Küll aga saime ekselda korralikult parkimismajas, kus me ei suutnud kuidagi välja nuputada, kuidas korrus allapoole oma auto juurde jõuda, nii et lõpetasime korduvalt parkimismajaga samas hoones asuva ärihoone pikas ja laias maja läbivas koridoris. Tundub, et Silicon Valleys ei saa asjad liiga lihtsalt käia ning ka parkimismaja kasutamiseks tuleb olla tavapärasest natuke nutikam.

Tagasiteel Oaklandi poole sattusime tipptunni ummikusse. San Francisco kandis loetakse hommikuseks tipptunniks 5-9 ja õhtuseks 15-19. Päris pikad vahemikud. Igal pool näeb kõikvõimalikke suunitlusi ja lahendusi selleks, et inimesed ei sõidaks autos üksi ja saaks vähendada tohutuid ummikuid, kus 50 km sõidad rahulikult poolteist tundi. Nii on loodud enamikele kiirteedele eraldi vasakpoolsed read, kus võivad sõita autod, kus on kaks või enam inimest. Samuti peavad nii mõneski kohas teemaksu maksma vaid need, kes sõidavad üksi ning üksi sõitjad lükatakse kiirteede ristumispaigas eraldi ritta, mille lõpus olev valgusfoor laseb läbi vaid lühikese mõne sekundilise rohelise tulega ühe auto korraga, samas kui mitme inimesega autod eraldi teed mööda sealt kõrvalt ringi vuhisevad. Sellegipoolest saime oma poolteist tundi ummikus istuda ning natuke enne kella 19 lahenes ummik justkui iseenesest. Kas navigeerimisega on siin üks tähelepanek - ka Wazes on võimalus välja pakkuda oma auto jagamine või märku anda, et soovid kellegagi koos sõita. Üldises plaanis tundub aga, et Waze kasutajaid on siin vähem ja Google Maps on pigem usaldusväärsema infoga. Küll aga tuleb arvestada sellega, et mingi offline kaart peab alati olemas olema, sest on palju kohti, kus mobiili levi on väga katkendlik või puudub üldse, rääkimata internetist.

Mina kui vana shopingu hunt ei saanud kuidagi jätta võimalust kasutamata minna Livermore Premium Outletti shoppama, mis meile tagasiteel hotelli peaaegu tee peale jäi (või noh, peaaegu samasse suunda hotelliga). See on klassikaline suur ostulinnak tuntud ja meie jaoks tundmatute brändikaupade poodidega, milles on hinnad reeglina soodsamad kui tavapoes, ent meie jaoks tundusid hinnad täna kuidagi kallid. Lisaks peab alati meeles pidama, et kassas lisandub sildil nähtud hinnale veel kohalik maks, mis on 8,5%, nii et lõplik hind selgubki alles kassas tegelikult. Mäletan, et kui 4 aastat tagasi K&K-ga esimest korda pikemalt USAs käisime, siis jõudsime selgusele, et meie jaoks on shopata mõnusam ja tulemuslikum Euroopas, ainsa erandina Orlandos asunud outlet, kust saime tõesti mitu vajalikku asja. Sama järelduseni jõudsime ka täna. Võibolla ei olnud mul täna õiget ostlemise tuju või olin õhtu lõpuks liiga väsinud (mulle kipub tulema õhtul 17 ja 19 vahel totaalne unekas peale, nii et tahaks vaid magada), aga lahkusime ostlemast sisuliselt tühjade kätega.

Homme lähme aga tagasi jahedamasse kliimasse, pakkides varahommikul kohvrid ning jõudes lõunaks juba Vancouverisse. Uus linn ja teine riik ootavad toredat positiivset avastamist.

PS! M tehtud videokokkuvõtet tänasest päevast näeb siin ning pilte panen juurde kohe, kui telefon need ükskord üles laeb.

San Francisco - punane sild, läbilõikav tuul ja kaldus tänavad

Täna ärkasime vara – mul läks uni öösel mitu korda ära, kuid veensin end siiski hommikul kella 6ni magama. Kuigi M on reeglina ülihea unega, oli temagi iseenesest 7st ärkvel ja nii alustasime päeva päikesetõusul.

Meie hotellil on hinnas ka hommikusöök, mis ei ole USAs tavapärane praktika. Kui Euroopas oleme harjunud korraliku rootsi lauaga, siis siinpool kontinenti on hommikusöögiks reeglina heal juhul muna ja vorst vms, sinna kõrvale suures hulgas magusaid saiakesi, hommikusöögihelbeid ja magus pannkook või vahvel. Enamus asju on pakendatud kujul, nii et saad need ka hommikusöögist soovi korral kaasa haarata, kuid omakorda tähendab see ka, et iga inimese toidukorraga tekib tarbetu hulk prügi. Teine tähelepanek on magusate asjade kohta – sisuliselt kõiges kasutatakse magustajaid ja suhkru asendajaid või maisisiirupit, aga mitte päris suhkrut. Kui lugeda korraks pakendite silte, siis hetk hiljem soovid, et poleks seda teinud – toidus on keemiat väga palju. Tihti kohtab ka pakenditel silte, mis väljendavad, et tegu on päris toidu, päris maitse või pärismaitse ja kunstliku maitse seguga. Näiteks 3,5 protsendiline piim nägi välja ja käitus nagu piim, aga oli sisuliselt ilma igasuguse maitseta, kuid mitte vesine. Meil on poepiimal ikkagi piima maitse. Igatahes, USAs olles ei tasu toiduainete silte lugeda ja Eestis elades oleme me tõeliselt õnnega koos, arvestades kui suhteliselt puhas on siiski meie toidulaud.

Teine tähelepanek San Francisco osas puudutab parkimist. Kuigi eelnevalt reisi kohta lugedes hoiatati tihti, et parkimine on siin linnas tõsine peavalu, siis tegelikult on see täiesti ok ja peale väikest tiirutamist leiab ikka mõne parkimiskoha, linnas parkimismaja või linna servas ka suure parkla. Küll aga on üllatav see, kuidas absoluutselt igal pool on väljas suured hoiatussildid, et ära jäta mitte midagi väärtuslikku autosse, sest tihti lüüakse auto aken sisse ja asjad varastatakse ära. Neid silte on nii tänaval, parkimismajas kui suurtes parklates. Ja klaasikilde on paljudes kohtades kahjuks teepeal ka. Seega, ei tasu autos mitte midagi mitte kuhugi nähtavale kohale jätta ja parem on, kui vajalikud asjad on kaasas või hotellis. Kui aga roadtrippida ja see eeldab koos pagasiga reisimist, peaks olema tegemist sedaan kerega auto, et mitte kuskilt ei paistaks välja, et midagi pagasiruumis üldse on. Ameerikas autoga reisimisel on ka üks suur pluss – reeglina saab autoga praktiliselt kõigi vaatamisväärsuste juurde otse treppi, mis aitab hästi aega kokku hoida, aga ka päeva lõpus väsinud jalgu säästa.

San Francisco eripäraks on kahtlemata tuul. Ma olin enne reisi kuulnud, et siin on väga tuuline ja külm, aga ma polnud seda varem kogenud. Ilmselt võiks seda tuult siin võrrelda sellega, kui oled praamiga mere peal, selline tugev ja läbilõikav. Kui satud tuulevarjulisse kohta, kus paistab päike, on korraga aga nii soe, et võtab kohe selja higiseks, sekund hiljem jälle saad korraliku tuuleiili kaela. Nii on hästi oluline leida endale kihiline tuulekindel riietus ja kindlasti midagi, mis kataks kõrvu ja pead. Ma olin siiralt tänulik nii puffi kaasavõtmise kui kapuutsi olemasolu eest.

San Francisco ikooniks on kahtlemata punane Golden Gate Bridge, mille ehitamise ajal 1930datel aastatel peeti sellise silla olemasolu esmalt võimatuks – vesi, kus silla postid asuvad, on kohutavalt tugeva hoovusega, neli korda päevas muutuva mõõna ja tõusuga, väga külm, tugevate tuulte meeltevallas ning vahemaa kahe otsa vahel pikk. Inseneridel läks jupp aega, et leiutada lahendus, mis oleks nö igavesti püsiv ja piisavalt tugev, et loodusjõud ei hakkaks silda väänama. Teine takistus oli omal ajal suur majandusdepressioon, mistõttu oli küll töötajaid palju saada, ent mitte keegi ei julgenud silla rajamist esimese hooga rahastada kuniks lõpuks said kokku kaks suure visiooniga meest ning muu on sealt edasi juba ajalugu. Golden Gate Bridge paistab kätte igalt kõrgemalt kohalt ning on vaadeldav väga mitme nurga alt.

Esimesed ilusad vaated suurele punasele sillale avanevad Golden Gate Parki lõpust ookeani kaldalt, kus ühes otsas mühisevad enneolematult suured ja tugevad ookeanilained tumeda liivaga rannale, pekstes üles lainete vahtu veel mitme meetri jagu kaldale, nii et meiegi jalad seal ootamatult niiskeks said silda imetledes, samas kui teises servas paistavad rohelised mäed ja punane sild. Absoluutselt kaunis vaatepilt.

Golden Gate Park on kohalike hulgas väga populaarne koht. See on suur roheala linna servas, kus käiakse palju tervisesporti tegemas, koertega jalutamas, piknikku pidamas, aga kus asuvad ka piisonid ja botaanikaaed, kunstimuuseum ning ülikool. Kunstimuuseumi juures asub ka kõrge vaatetorn, kuhu pääsevad kõik soovijad ning kust avaneb väga kena vaade ümbritsevale linnale. Avastasime ka, et täna oli juhuslikult botaanikaaias tasuta sissepääs ning jalutasime ka selle ühtlasi mõnusasti läbi. Tulbid ja nartsissid juba õitsevad, puudelgi on õied juba peal. Kevad on siia rõõmsalt jõudnud.

Teine San Francisco tuntum vaatamisväärsus on Alcatrazi vanglasaar, mis omal ajal oli asukoha mõistes täiesti ideaalne – kuigi see asub mandrile üsna lähedal ning on Golden Gate Bride juurest kenasti nähtav, siis vanglast põgenejad kuigi kaugele reeglina ei jõudnud, sest hoovus kandis nad ookeani ja jääkülm vesi halvas viimsegi kui lihase. Alcatrazi saab kenasti ka külastada, kuid see võtab päris mitu tundi ning otsustasime seega saart hoopis eemalt pigem vaadelda, et jõuda täna siiski linnale sisuliselt tiir peale teha.

Kolmandaks on SFi üheks atraktsiooniks endiselt kasutusel olevad kaablitrammid (cable car), mis on turistide seas ülipopulaarseks liikumisvahendiks, arvestades SFi tohutut künklikust ning püstloodis üles minevaid tänavaid. See, kuidas siin tohutult järskude tänavate peal pargitakse, on minu meelest eraldi imetlemist väärt. Kui järsu kallaku peal oleval tänaval on parkimine piki tänavat, keeratakse alati ka auto rattad välja juhuks, kui sõiduk ise mingil põhjusel liikuma peaks hakkama. Teine võimalus on laiematel tänavatel parkida tänavaga risti, aga siis on autost välja tulles tunne, et astumise asemel kukud sealt lausa välja – auto on lihtsalt nii suure nurga all kaldus. Ja muidugi, autod on siin pigem suured, kuid parkimiseks just liiga palju ruumi ei ole jäetud. Nii on omaette vaatamisväärsus mägised SF-i tänavad, neist tuntumatena Lombard street, mis nii mõneski filmis on olnud ja tuleb kõrgelt kallakult alla sinka-vonkalise plaaditud teena, mis kogenematule autojuhile on suuremat sorti väljakutse. Hea, et siin talvel lund ja jääd pole, sest vastasel juhul ma ei kujutaks ette, kuidas neil tänavatel üldse liigelda võimalik oleks.

Kahtlemata on turismimagnetiks ka Pier 39 ehk sadamakai, mis on otsast otsani täis turistikaid restorane, kuid peamiseks tõmbenumbriks on hoopis sealsed elanikud – kai on oma elupaigaks valinud suur hulk merilõvisid ja neid on seal tõeliselt südamest palju. Nad lebotavad päikese käes, müravad, kaklevad, ujuvad ja siis lebotavad taas. Kõik koos ja üksinda, kuidas kellelegi parajasti sobib. Tõeliselt armsad olevused kelle tegemisi võibki end vaatama unustada.

Palju kiidetud SFi hiinalinn jättis mulle oluliselt magedama mulje, kui olin endale ette kujutanud. On küll tänavad hiinakeelsete siltide ja äridega, aga need ei erine laias plaanis kuigivõrd muust ümberkaudsest, kui just välja jätta parkimismaja, mille igale parkimiskohale on lisatud õnneküpsise mõttetera – väga armas mõte.

Kesklinn on nagu suurlinna kesklinn ikka. Meile meenutas see Torontot oma pilvelõhkujate ja stiili poolest. Siin on huvitav ka see, et kesklinn sureb sisuliselt õhtul kella kuueks lihtsalt välja. Kui bürood pannakse kinni, siis suletakse ka restoranid ja poedki pole palju kauem lahti. Astusime korraks läbi Appli poest, ent suurt hinnavahet Eestiga polegi – kui hinnale kohalik maks juurde liita, siis kursivahe tõttu on hinnavahe umbes 10% võrreldes Eestiga. Kui valuuta kurss oleks meile soodsamas suunas, siis võibolla tasuks siit midagi ostagi, ent täna pole sel suurt mõtet.

SF on tehnika huub. Siit on saanud alguse paljud meie igapäeva tehnikavidinad või tarkvarajupid, mille kasutamist peame iseenesest mõistetavaks. Siin sünnivad uued ideed ja innovatsioonid. Ma ei tea, kus on sündinud Amazon Go kontaktivaba mehitamata toidupoe idee, aga täna õnnestus meil ka sellist toidupoodi päriselt külastada. Tõmbad ära endale Amazon Go äpi (kui oled selle App storest üles leidnud, kirjutades sõna tevikuna kokku – selle peale tulekuks läks meil omajagu aega ja ka poe töötajad polnud sellise eripäraga kursis, sest USAst pärit telefonid leiavad äpi kiiresti ja koos tühikuga), logid sisse oma Amazoni kontoga, seod oma konto külge kehtiva pangakaardi, kui sul seda varem juba lisatud pole ja volaa, saadki poodi minna. Sisenemiseks skaneerid väravas QR koodi, sama koodiga saad väravast sisse lasta ka sinuga kaasas olevad inimesed. Kui riiulilt midagi võtad, teab äpp seda ise, kui midagi tagasi paned, siis ka seda, nii et mitte midagi eraldi skaneerima ei pea. Ja siis kõnnid taas väravast mitte midagi skaneerimata välja ning hetk hiljem teab äpp täpselt, mis sa ostsid ja õige summa läheb ka pangakaardilt maha. Täiesti geniaalne leiutis! Kas selline ongi siis vargavaba pood? Nii lihtne ja nii mugav! Huvitav, kas umbes 10 aasta pärast saab analoogset tehnilist lahendust kasutada ka Eestis ja see tundub meile sama loogiline kui täna on juba iseteeninduskassa? Ootan igatahes põnevusega!

Üldises plaanis on SF väga nunnu linn. Kesklinnast eemal asuvatel tänavatel on majad vaid mõnekordsed, pigem väikesed ning ümbritsetud rohelusega, mis teeb linnatänavad hubaseks. Lisaks on SF-l küll mitu spetsiifilist linnaosa, nii on geydel oma vikerkaarevärviliseks maalitud tänavad ning grafiti kunstnikel oma koht, kuhu nad avalikult joonistada võivad, ent linn on siiski üsna kompaktne ja vaatamisväärsused asuvad autoga sõites teineteisele üsna lähedal. Iga kõrgem koht linnas on selline, kust avaneb alla langevale linnale imeline vaade. M avastas netist soovituse päikeseloojangut Twin Peaksi minna vaatama. Kui kohale jõudsime, avanes meile sisuliselt 360 kraadine imeline vaade hämarduvale linnale, mis paarikümne mitu pärast oli pimeduse saabudes kaunis tulede säras. See vaade on sõnulseletamatult kaunis ja romantiline, mida mugavalt saab jälgida ka auto aknast, arvestades mäe tipus olevat nii ebanormaalselt tugevat tuult, et see kipub telefoni ja kaamera käest rebima, nii et pildi tegemiseks tuleb neid kahe käega tugevasti kinni hoida. Kes teispoole ookeanit lennata ei viitsi, siis natuke sarnast vaadet näeb ka Mallorcal, kuid igal juhul, on see vaade väga vaatamist väärt!

PS! M tehtud väike videokokkuvõte tänasest päevast.

Teel Ameerikasse

Tänane päev on olnud väga pikk - ärkasime kodus 26 tundi tagasi ja vahepeal pole magama saanudki, nii et väsimus murrab tõsiselt ja seega jääb meie reisi esimene blogipost ilmselt üsna lühikeseks.

Hommikune mõnetunnine peatus Kopenhaagenis oli seekord väga mõnus. Hoolimata paarist miinuskraadist, oli taevas selge ja päike säras ning juba soojendas, seekord polnud ka külma läbilõikavat tuult. Kui jõudsime esimesse väljavalitud hommikusöögi kohta, oli aadress küll õige, aga kohta ennast me sealt leiad ei osanud, nii et valisime järgmise ja jalutasime karges kevadhommikus sinna paarkümmend minutit. Väike jalutuskäik linna peal ning kokku ca 16  000 sammu, ent arvestades, et järgmised 11,5 tundi veetsime lennukis, oli selline liigutamine väga teretulnud.

Mul oli plaan nii pikal üle ookeani päevasel lennul kõigepealt kaks filmi vaadata ja siis veidi tukkuda, et jaksaks pärast olla. Vaatasingi Rohelise raamatu lõpuks ära, edasi lugesin natuke Lonely Planeti San Francisco raamatut ja hetkel, kui ma arvasin, et lõpuks võiks veidi tukkuda, tuli lennu esimene turbulents. Üsna ebameeldivate killast. Umbes poole tunni pikkune keset Rocky mägesid Kanadas Calgary külje all. Arvestades meie lennukogemust aasta tagasi, ei meeldinud see raputamine meile M-ga kummalegi, ent siiski, kogu nii pika lennu jooksul vaid üks korralik turbulents ei ole halb. Ma siiralt loodan, et selle raputamisega on nüüdseks meie reisi raputamised tehtud ja edasi kulgeb kõik rahulikult, meeldivalt ja raputusteta igas mõttes.

Kuigi Ameerikasse sisenedes tuleb ära täita nii lennukis ankeet kui piirikontrollis elektrooniline ankeet, läheb seal sabas seismisega ikka üle mõistuse kaua aega. Kui olime passikontrolli sabas olnud juba üle tunni, siis üks ametnik halastas me peale ning juhatas teistesse sabadesse, kust lõpuks kenasti tulema saime. Passikontrolliametnik uuris kauaks me jääme ja mis meie reisiplaanid on. Kuulnud ära meie ajakava, avaldas ta imestust - Hawaii valikust saab ta hästi aru, aga Vancouver ja San Francisco? Lisaks püüdis ta iga nurga alt uurida, kas meil on midagi erilist tähistada, et sellise reisi teeme, pulmareis või muu eriline tähtpäev. Ma ei osanudki muud välja käia vastuses, et kuu lõpus tuleb mu sünnipäev. Sellega jäi ta ka lõpuks rahule.

Olime omale broneerinud Sixtist Toyota Corolla või sarnase sõiduki. Bronni tehes ei osanud me jälgida, et autorendi esindus lennujaamas sees asuks ja nii tuli meil oodata umbes pool tunnikest Sixti mikrobussi, mis meid autorendi kontorisse viiks, enne kui auto kätte saime. Meiega sattus bussi kaks saksakeelset naisterahvast, kes olid paanikas avastanud, et nende lend läheb vähem kui kahe tunni pärast, neil on check-in veel tegemata, aga oma kohvrid olid nad unustanud sõprade Sixti rendiautosse, nii et neil oli hädaolukord kiirelt kohvriteni ja tagasi lennujaama jõuda. Terve buss elas neile innukalt vaikides kaasa. Kui Sixti kohale jõudsime, selgus, et neil polnud meile anda seda, mida olime tellinud ja nii sõidame San Franciscos ringi seekord Toyota Highlanderiga - siinses mõistes tavalise linnamaasturiga, mis meie jaoks siiski pigem suuremat sorti auto on.

Öömaja broneerisime Oaklandi, kus on lihtne parkida ning pole ka linnast väga kaugel. Pildi järgi oli tegu nunnu järveäärse hotelliga, ent mul jäi märkamata, et teispool hotelli asub kohe suure koormusega kiirtee, mille müra otse tuppa kostub. Aga lõpuks pole väga vahet, sest hotelli jõudes olime mõlemad nii väsinud, et tahtnuksime kohe magama keerata, peaasi, et hea voodi ja puhas tuba on.

PS! M tellis meile Eestis olles kohalikud USA sim-kaardid Ariel Mobilest, et saaksime siin reisiäppe ja navigeerimist kasutada, kuid üks kohale enne reisi ei jõudnudki, ent peale M kirja neile, ootas meid kenasti hotelli vastuvõtus. Vat selline teenindus. Ja kuna selgus ka, et Eestist kaasa võetud nuputelefon siin siiski ei tööta, siis ajutiselt on meie Eesti numbrid täiesti väljas. Tundub, et tuleb tõeline puhkus ja seda heas mõttes.

PS! M tegi ka esimesest päevast väikese videokokkuvõtte (update 16.03.2019).

Kanada?

Meie eesoleva reisi mõte sai alguse tegelikult umbes aasta tagasi toimunud hädamaandumisest, kui lendasime tagasi Kuubalt Torontosse, et sealt lennata koju. Peale koju tagasi jõudmist ja Air Canadaga suhtlemist saabusid meie postkastidesse Air Canada lennuvaucherid ja sooduskoodid üsna mõistliku summaga, arvestades, et tegemist ei olnud Euroopa Liidu lennufirmaga ega Euroopa Liidu territooriumiga seotud lendudega.

Olin peas hellitanud mõtet külastada Kanada läänerannikut, sest idarannikul Torontot me juba korraks nägime, ent läänerannikule pakutakse hea hinnaga lennupileteid Eestist üsna harva. Kuskil suve alguses märkasin suurepärase hinnaga lennupileteid Eestist Vancouverisse sügiseks ning mõte hakkas idanema, kui õige läheks hoopis nii Kanada kui USA läänekallast korraga avastama ja kui me juba seal oleme, siis põikaks läbi ka Hawaiilt. Panin kiiresti reisiplaani paika, vaatasin lennupiletite saadavust, arvestasin orienteeruvad kulud kokku ning presenteerisin ideed M-le, kes kogu selle exceldamise peale arvas, et kaks korda aastas üle ookeani lennata on ikkagi palju ja see mõte peaks jääma pigem kevadesse. Nii hakkas vaikselt idanema idee ikkagi Kanada lääneranniku avastamisest.

Jõulude paiku jälgisin juba hoolega kõiki lennupakkumisi kevadesse, mis viiks meid lähemale Vancouverile. Mu esialgne plaan oli lennata Vancouverisse aprillis ja avastada Kanadat jõudumööda, liikudes idakalda poole, tehes ka mõned siselennud. Aprillis on Kanadas juba päris ilus, kõik õitseb ning Vancouveris on soojem kui Torontos või Ottawas, nii et umbes M sünnipäevaks mai alguses idakaldale jõuda tundus olevat tärkava looduse kauni sära saatel hea plaan. Ühel hetkel proovisin igaks juhuks korraks ka meie lennuvaucherite koode süsteemi sisestada, et näha palju lõplikud lennupiletid meile maksma lähevad ja avastasin üllatusega, et valitud perioodil vaucherid ei kehtigi. Olin jätnud peenest kirjast meelde vaid selle, et piletid peavad olema ostetud hiljemalt aprillis, ent märkamata jätnud, et ka kõik lennud peavad olema samuti lõpetatud aprillis. Ehk kokkuvõtvalt, Kanada avastamine peab jääma teiseks korraks, sest talvel-varakevadel on seal külmem kui Eestis ning pole just eriline mõnu roadtrippida.

Mõtlesin plaani kiirelt ringi ja naasin idee juurde avastada natuke Kanadat ja siis nautida päikest ja sooja Hawaiil. Kui juba Eestist nii kaugele minna, siis kaardi pealt vaadates tundub Hawaii justkui seal samas. Mu esmane idee kätkes lendu Vancouverisse, sealt minna üles põhja Whitehorse, teha seal mõnus kelgukoerte tuur ja vaadata virmalisi, sest virmalisi pidi seal märtsis eriti hästi nägema, korraks põigata Alaskalegi, mis on  olnud M-i suur unistus sihtkohana, siis põigata läbi Calgaryst ja sealsetest Banffi rahvuspargis asuvatest mägedest, siis läbi Vancouveri Hawaiile lennata ja sealt koju. Kõlas juba nagu hea plaan, ent kahe miinusega: esiteks ei tulnud kuidagi hea hinnaga lennupileteid Vancouverisse, üksnes üsna mõistliku hinnaga olid lennupiletid sinna kanti saadaval vaid Los Angelesse Helsinkist, ning teiseks, kahest nädalast selle reisi jaoks kippus jube väheks jääma ja see andnuks võimaluse Hawaiid nautida võid mõneks päevaks.

Sattusin tööl oma puhkuseplaane arutama kolleegiga, kes on käinud Hawaiil kaks korda ning soovitab Hawaiid suurepärase sihtkohana. Kui ta mu plaani lühidalt oli ära kuulnud, arvas ta, et kelgukoeri ja virmalisi näeb ka korralikult Lapimaal ning selleks pole vaja sõita Kanadasse ning võiksime hoopis Hawaiil pikemalt viibida. Mõtlesin ta soovituse üle veidi ja jõudsin järeldusele, et tal on õigus - virmalised ja kelgukoerad peavad jääma tulevikus ootama Lapimaa reisi.

Umbes selleks ajaks olin pannud endale peale kõikvõimalikest äppidest ja lendude otsimootoristest teavitused, kui kuhugi USA või Kanada läänekaldale tulevad hea hinnaga piletid algusega Tallinnast. Mul oli kindel soov lennupiletid hiljemalt jaanuari keskpaigas ära osta, et jõuaks veel reisi normaalselt märtsis planeerida ega peaks ülepeakaela reisile minema, nagu mõned korrad on juhtunud.

Ühel tööpäeva hommikul ärgates ja telefoni näppides märkasin just ilmunud SASi ülisoodsat hinda Tallinnast San Franciscosse. Hind oli selline, mis on tavapärasest mõistlikust hinnast umbes kaks korda odavam. Käte värinal võtsin lahti lennu otsingu ja... ei midagi! Neid pileteid polnud enam kuskil. Ju oli siis veahind, mõtlesin endamisi. Millalgi sama päeva ennelõunal potsatas mu postkasti Estraveli uudiskiri, mis kuvas samasuguseid hindu, nagu olin hommikul näinud. Veebiotsing ei andnud mulle endiselt tulemusi ja mingil põhjusel ei lasknud SASi koduleht lennu alguseks valida Tallinnat. Võibolla oli see taaskord lihtsal minu klassikaline tehnika aura. Igatahes, saatsin kiirelt päringu Estravelisse ja oma isiklikule reisikonsultandile Vip reisidesse, kes on varasemalt paljudel juhtudel meid heade lennupiletitega aidanud ning päeva lõpuks olidki meil lennupiletid San Francsiscosse olemas uskumatu hinnaga. Ah, kui reisi planeerimine juba nii hästi algab, siis sellest peab tulema midagi head!

Vaatasin natuke kaarti ning nuputasin, kuidas meie reisi kõige mõistlikumaks teha. Kuna Air Canada siia kanti ei lenda, siis saime sealseid vauchereid kasutada vaid juhul, kui vähemalt üks lennu ots on Kanadas. Nii saigi paika plaan alustada meie reisi San Franciscost, siis lennata Vancouverisse ja sealt Hawaiile ning tagasi koju taas läbi San Francisco.

San Franciscosse tahtsin ma esimest korda minna juba umbes 10 aastat tagasi, kui Londonis GNLD 50. aastapäeva ülemaailmsel konverentsil Lõuna-Aafrika poistega kihla vedasin, kas kohtume nendega järgmisel aastal suurel konverentsil San Franciscos. Ei kohtunud. Mina ei viitsinud selleks piisavalt vaeva näha ja nagu hiljem selgus, ei kvalifitseerunud ka nemad samale üritusele. SF on aga sellest ajast saadik olnud üks sihtkohtadest, kuhu ma minna olen tahtnud.

Vancouveriga on mul ka isiklik kokkupuude juba lapsepõlvest. Kui 1990date alguses olin algklassiealine ja meil oli kodus Amiga arvuti, mis tol ajal oli mängimises kõva sõna, sest seal oli väga hea graafika, arvestades ajastut. Amiga peal oli mäng Ports of Call, kus tuli kaupu liigutada ühest sadamast teise ning sellega raha teenida. Kui juhtus, et karile sõitmise või tormide tõttu ei saanud laeva automaatikaga sadamasse sisse, siis tuli laev sinna käsitsi ise juhtida. Minu jaoks üks keerulisemaid oli Vancouveri sadamasse laeva juhtimine ja kui sellega hakkama sain laeva lõhkumata, olin tõeliselt rahul. Mängu laadimise hetkede vahele olid pandud ka mõned linnavaadete pildid. Umbes sellest ajast peale on mul olnud soov näha päriselt Vancouverit.

No ja Hawaii. Hawaiiga on selline lugu, et lapsepõlves, kui veel piirid lahti polnud ja reisimised teiste riikide vahel alles võimalikuks said, oli Hawaii nimetus üldine igale paradiisisaarele, kus on valge rannaliiv, helesinine meri, palmid ja kuum päike. Tol ajal tundus see kõik nii kättesaamatu ja kauge ning rohkem helesinine unistus. Siis ma veel ka ei teanud, et Hawaii on tegelikult saarestik ning üks USA osariikidest ja tegelikult on maailmas paradiisisaari väga mitmeid mujalgi. Maldiividel oleme me käinud ja nüüd ongi paras aeg ette võtta Hawaii.

Nii et kokkuvõtvalt sihtpunktide mõttes on see reis täis kohti, kuhu ma olen ammu tahtnud minna, aga mis tundusid kunagi varem kuidagi kättesaamatult kaugetena. On aeg need unistused teoks teha!

Kokkuvõtvalt Kuubast

Nüüdseks on peaaegu aasta möödas meie Kuuba reisist ning emotsioonidel olnud piisavalt aega laagerduda. Nagu ma ka varem arvasin, siis Kuubaga läkski umbes samamoodi nagu Vietnamiga - kulus õige mitu kuud, enne kui hakkasin tagant järgi Kuubat nautima ning raskused hakkasid ununema. Nüüd tagant järele Kuuba pilte vaadates tundus see reis täitsa tore. Teistsugune ja keeruline, jah, aga samas väga värviline, pigem sõbralik ning rütmikas. Kas ma läheks sinna uuesti? Endiselt olen arvamusel, et pigem mitte, ent mul on hea meel, et seal sai ära käidud.

Kuuba on väga mõnus kahel juhul:
a) kui lähed suurema sõprade seltskonnaga pidu panema või
b) võtad paketireisi kuurortisse, kust teed vajadusel päevaseid bussireise grupiga

Kui minna sõprade seltskonnaga, siis on Kuuba hea koht, sest rummi voolab ojadena ning peod ja muusika on mõnusalt nauditavad, naised on kurvikalt kaunid ning mõnusas melus on koos väga hea. Mitmekesi minnes on võimalus ka omavahel ülesandeid ära jagada - kes otsib kohapeal transporti, kes majutust, kes sebib järgmise päeva ekskursioone ja kes tegeleb meelelahutusega ning mis peamine, kes tagab joogivee varustuse olemasolu. Kui minna kahekesi, tuleb seda kõike teha ise ja nii võivad kohati pinged päris suureks kasvada.

Kui minna Kuubale paketireisiga kuurortisse, kus on kõik hinnas, siis ei ole ilmselt ei söögi ega veemuret ning ekskursioone on väga lihtne võtta, sest kõike pakutakse kohapeal kandikul, ole ainult mees, lepi kokku, telli ära ja maksa ka. Üldjuhul kõik kokkulepped peavad vett, aga nagu soojades maades ikka, siis vahel tuleb kaua oodata.Kuurorti elu on väga lihtne ja murevaba. Kui sealt siis edasi minna mõneks päevaks omal käel Havanat avastama, nii et peatutakse vaid ühes hotellis, pole ka selles mitte midagi keerulist ning kogu reis saab olla nauditav kogemus.

Omal käel reisides tuleb Kuubal väga kasuks hispaania keele oskus, kõnekeeles vähemalt algtasemel, mis ilmselt avab nii mõnedki uksed ja teeb kogu asjaajamise kohapeal kordades lihtsamaks. Inglise keelt noorem generatsioon räägib, aga neil pole enam kontakte nagu vanemal generatsioonil oli, ent vanad ei räägi jälle inglise keelt. Kui Kuubal nüüd tõepoolest ühel hetkel internet vabaks lastakse või mobiilne internet tekib, nagu uudised kirjutavad, siis ilmselt hakkab seal toimuma areng märgatava kiirusega - seda nii inglise keele oskuse kui ka reisi korraldamise ja planeerimise hõlbustumise osas.

Kuuba plussid meie kogemuse järgi:

• vitamiin R ehk rumm on rahvusjook ja seda saab sisuliselt iga nurga pealt ning see on tõeliselt soodne
• sigarid on kohapeal sama head kui mujal, aga tasub osta riiklikku kraami, sest muidu kiputakse põhku hea asja asemel pähe määrima
• sisuliselt kõik kuubakad on musikaalsed, nii et elav muusika on rütmikas ja äärmiselt nauditav
• kuubakatel on suurepärane kunstianne ja nad on ka andekad käsitöölised valmistama ehteid ning kõike muud nappidest käepärastest vahenditest
• kliima on meie jaoks üldjuhul väga mõnus, reeglina on alati soe ja kerge ookeanituul on ainult tervitatav jahutus
• loodus on imekaunis kohtades, kus see on veel rikkumata, kuigi suured turismihordid seda külastavad, sh valge liivaga helesinise merega rannad, mida võiks lõputult nautima jääda
• üldjuhul on inimesed heatahtlikud ja abivalmid ning ka keerulisemad mured saavad lõpuks lahendatud
• Kuubas ringi liikudes on turvaline tunne, ka öösiti Havanas
• üldjuhul kokkulepped peavad ning on ausad
• väga värvilised linnatänavad, seda nii inimeste kui majade suhtes, mida pärast on piltidelt väga mõnus vaadata ja tekitavad sooja emotsiooni
• võimalus näha lähedalt tubaka istandust ja kui hästi läheb, ka kohviistandust
• tunnetada nostalgiat ajast, kui midagi ei olnudki päriselt normaalselt saada ning naerda selle üle, mis jaburaid asju kõiki kohapeal saada on. Nt plaastreid sai Havanas vaid ühest turisti pisikesest ärapeidetud apteegist, aga seepi oleks võinud osta sisuliselt igast poest
• kogeda seda, mis mujal pole enam kättesaadav - igapäevane hobutransport või lipp-lipi peal, lapp-lapi peal ledidega kaunistatud uunikumautod
• kui ühel hetkel erakapital korralikult Kuubale jõuab, on seal ilmselt väga nauditavad korralikud hotellid ja hästi korda tehtud rannapromenaadid, mis täna pigem kipuvad lagunema
• inimeste hästi optimistlik meel tuleviku suhtes

Kuuba miinused:

• käibel on kaks paralleelset valuutat, mille kursi vahe on 25 korda ning mis on omavahel kohati väga sarnase välimusega, samuti on osa kohalikke, kes püüavad seda arvesse võttes turistile korralikult tünga teha, mistõttu tasub vahetada vaid ühte valuutat ja üldiselt turisti valuutast piisab
• üldjuhul puuduvad sularaha automaadid ja kaardimakse võimalused, mistõttu tuleb kaasa võtta suur hulk sularaha eurodes
• kuna Kuuba ja USA suhted on endiselt keerulised, siis dollareid vahetades rakendub lisa teenustasu kuni 20%
• poodide kaubavalik on ettearvamatu ja kui on midagi, mida sul on vaja, varu seda kohe ja palju hoolega - meil oli tõsiseid probleeme mitmel päeval joogivee leidmisega, ent ilm on õues palav
• interneti puudumine teeb majutuste ja transpordi leidmise ja broneerimise väga keeruliseks ning paljud asjad jäävad usalduse peale, nii et kohapeal alles selgub, kas kõik on nii, nagu kokku sai lepitud
• omal käel riigi avastamine hispaania keele oskuseta on keeruline
• pakutavad ühepäeva grupireisid on täis pikitud turistilõkse, mis ilmselgelt välja paistavad
• hotellid ja ärid on riiklikud, nii et hinnad on juba kalliks läinud, aga kvaliteet on veel väga madal - hind ja kvaliteet ei ole omavahel proportsioonis
• on asju, mis maksavad naeruväärselt palju (nt majutus) ja asju, mis on ebamõistlikult odavad (nt rumm)
• paljud asjad on lagunenud ja vajavad tõsiselt korda tegemist. Kui midagi ka renoveerima hakatakse, võib see võtta aastakümneid
• veevärk ja kanalisatsioon on vananenud ning tihti problemaatiline
• mitmel juhul on tunne nagu oleks ajas tagasi läinud 1970datesse või 1990datesse, ent ilmselt see muutub väga kiiresti, kui USAga hakkab kaubandus normaalselt tööle ja internet saab vabalt kättesaadavaks

Kokkuvõttes ma arvan, et neil, kes tahavad veel võimalust kogeda mingitki nn nõukaaegset tunnet, on täiesti viimane hetk Kuubal ära käia, sest üldiselt hakkab see tunne seal tasapisi kaduma ja areng on pigem seal, kus Eesti oli 1990date alguses. Läheb veel umbes kümmekond aastat, enne kui asjad nö normaliseeruvad ja Kuuba muutub teiste riikidega sarnaselt nauditavaks reisishtkohaks. Kes tahab aga Kuubat mugavalt ja kvaliteetselt nautida, võiks oodata veel 10-15 aastat, mil seal on kvaliteet lõpuks kerkinud hinnatasemele järele jõudnud.

Ma usun, et igaüks leiab kohapealt oma Kuuba - kas see oli siis lõpuks selline, nagu ette kujutati või hoopis midagi muud, see jäägu juba igaühe enda kogeda ja otsustada. Minu Kuuba on muutunud lõpuks tagant järele nauditavaks oma imetabaselt värviliste tänavate, uskumatult hea muusika ning mõnusalt sooja ilmaga. 

Kultuurne nädalalõpp Tartus

Juba mõnda aega on meil traditsiooniks M vanematega omavahel teatripileteid jõuluks kinkida, kui mõnda paremat ideed pähe ei tule. Emotsioon ja elamus on alati väärt kingitus ja sellega saab harva mööda panna. Või kui juhtubki olema kogemata mitte kõige parema sisuga tükk valitud, siis muu selle käiguga kaasnev kaalub tihti kehvema elamuse üles postiivse vastu.

Sedakorda leidsime päkapiku kingikotist Viini vere piletid Vanemuisesse. Kui ma üldse kunagi Vanemuises käinud olen, pidi see olema ilmselt põhikooli ajal, sest hilisemad Tartu teatri külastused on sattunud alati kuhugi mujale.

Kui kuu-paar tagasi Tartus M&M-ga kinos käisime, siis panin tookord ööbimise Pallasesse, ise mõeldes, et kui teinekord oleks vaja Vanemuisesse minna ja tahaks head spa elamust ka nautida, siis V-spa asub ikka väga mugava koha peal, otse Pallase kõrval. Harva, kui spa asub niivõrd linna keskmes. Lisaks ei olnud me veel V-spas varem käinud, nii et mõeldud-tehtud ja sedakorda otsustasime võtta nädalavahetusest Emajõe kaldal võimalikult palju.

V-spa näeb hea välja, klassikaline kaunis spa ja mõnusa vee- ning saunakeskuse osaga. Ainult sinna sissepääsu leidmine on tehtud parajaks nuputamisülesandeks. Kui tulla V-spasse autoga, on asi lihtne - pargid Kvartali kaubanduskeskuse maa-alusesse parklasse, sealt läheb otse sissepääs V-spasse, sõidad liftiga vastuvõttu ja korras, kuid me jõudsime Tartusse oluliselt varem, mil meie toad ei olnud veel valmis ja nii otsustasime lõunaks süüa sushit Taskus asuvas Yakuza Sushi Baaris. Kui läbi Kvartali tagasi V-spasse tahtsime minna, siis majaplaan näitas küll, et V-spa vastuvõtt asub samal korrusel, kus oleme teises nurgas, aga sinna jõudes polnud hotelli mitte kuskil. Lõpuks selgus, et V-spa hotelli vastuvõttu saab siiski vaid tänavalt, kusjuures V-spa peauks asub Kvartali nö tagumises nurgas, või läbi parkimismaja, nii et igasuguseid majaplaane ei tasu siiski päriselt usaldada. Jah, veekeskusesse saanuks küll ka läbi ostukeskuse 4. korruse, kuid sealt tulnuks ikkagi veel 3 korrust allapoole sõita, et hotelli vastuvõttu jõuda.

Kuigi V-spa vee- ja saunakeskus tundub esmapilgul üpris suur ja mitmekülgne, siis meeldis mulle Narva-Jõesuu Noorus spa vee- ja saunakeskus oluliselt rohkem. Sellegipoolest kulub V-spas korralikult aega, nii et pooleteise tunniga jõuab kõik küll läbi proovida ja igal pool natuke olla, ent soolakeskusesse saaks vaid üle ukse korraks kiigata, aega selle nautimiseks ei jääks, nii et vee- ja saunakeskuse heaks nautimiseks oleks mõistlik ca 3 tundi ilmselt varuda küll. Meil aga seda võimalust päriselt polnud, sest meid ootas enne teatrietendust Vanemuise ekskursioon.

Päris esimest korda sattusin teatris lava taha 16 aastaselt, kui O mind tookord lavapoisina tööle poolsalaja kaasa võttis. Jube veider oli näha teatrilava telgitaguseid ja seda poolt, mida publik tavaliselt kunagi ei näe. Nüüd, Vanemuises pakutakse lausa publikule selliseid ekskursioone, kus on võimalik näha nii lava kui lavataguseid ruume enne etendust väga lähedalt. Seda põnevam oli hiljem etenduse ajal vaadata, kuidas kogu atribuutika laval muutus, mõeldes tagasi sellele, mida olime enne ekskursioonil märganud ja mis oli kahe silma vahele jäänud. See lava ümbersättimine etenduse vaheaegadel on ikka suur kunst ja ekskursioon selle nägemiseks tasub end igati ära. Ma poleks enne osanud arvatagi, et Vanemuise lava on 21 meetrit kõrge või teatris töötab kokku 365 inimest, ega tulnud selle pealegi, et kostüümiladu, kust asju välja tavainimesele ei anta, sisaldab üle 100 000 kostüümi ning enamus jalatseid teeb artistidele kingsepp kohapeal. Meeletu hulk väga andekaid inimesi peab seal ikka koos olema.

Meie teatri ekskursiooni ja etenduse vahele jäi kolmveerand tundi, mis oleks täpselt sobilik aeg, et Vanemuisega samas majas asuvas Shakespeare kohvikus kiire õhtune suutäis võtta. Minu üllatusena selgus aga, et kuigi teatri ja kohviku vahel on otse uks, siis parimal juhul õnnestub teatri poolelt kohvikusse saada, tagasi aga mitte. Kuna väljas oli ca 14 külmakraadi, ei olnud mõeldav kleidi väel kohvikust läbi õue teatrisse tagasi lippamine, ent garderoobist uuesti mantlit võtta ja pärast tagasi anda oleks olnud täiesti mõttetu ajakulu. Nii pidime piirduma kohapealses teatrikohvikus pakutava vägagi piiratud valikuga. Teine huvitav nüanss on, et teatrietenduste vaheaegadele saab kohvikust lauale tellimuse ette teha, mis on vägamugav teenus, et vältida enamuse vaheajast kuskil sabas seismist ja siis kiiruga tulede vilkudes kuuma kohvi rindu tõmbamist, kuid menüüd, mida ette tellida saab, ei leia mitte kusagilt, kui just asju ise otse küsida ei taipa. Sellegipoolest on tore, et selline mugavusteenus olemas on.

Viini veri on operett kolmes vaatuses. Ma ei saa öelda, et ma oleks just suur ooperi, opereti või muusikali fänn, aga vahel on sellised teosed mind äärmiselt positiivselt üllatanud. Nii ka seekord - Vanemuise poolt etendatav Viini veri on suurepärane. Lisaks sisukale tükile, väga heale näitlejtööle ja ilusatele kleitidele lõi mind totaalselt pahviks lavakujundus - see oli lihtsalt nii kaunis ja rikkalik, et võttis muudkui ahhetama. Juba ainuüksi lavakujunduse pärast tasub seda tükki kindlasati vaatama minna. Vahtu, satsi ja roosamannat on mõnusalt säravalt palju ja see annab sellele tükile nii palju juurde.

Kui juba Tartus olla niimoodi, e tkohe kuhugi kiirustama ei pea, siis mingil hetkel oleks mõistlik är teha ka Eesti Rahva Muuseumi ERMi külastus. Meil oli nagunii juba kultuurne nädalalõpp ja küll küllale selles osas liiga ei tee. ERMi maja on massiivne, täis suuri aatriume, kus on palju ruumi ja õhku. Algselt tundus, et seal läheb tunde, sest see on lihtsalt nii suur ja kui igasse silti üksipulgi süveneda, siis ilmselt läheks ka, kuid infot on nii palju, et korraga seda kõik sisse ahmida ilmselt ei jaksa päriselt keegi.

ERMis on praegu ajutine näitus 1990-datest. Vaatasin seda ja nii paljud asjad olid tuttavad mu lapsepõlvest, nii mõnigi nähtud asi veel tänagi kuskil kodus või vanemate suvilas olemas. Vaatasin neid asju, muie näol, kui ühtäkki tabasin end mõttlest, et oot... need asjad siin on mu lapsepõlvest, Meie Meele kuulutused seinal nii tuttavad, et otsisin pilguga, ehk mõni endagi oma on sinna valikusse sattunud, aga see omakorda tähendab, et... mu lapsepõlv on sattunud juba aega, mida eksponeeritakse muuseumis, kui ammu olnud aega. Kuidagi äkki tekkis tunne, et ma nüüd siis olengi päriselt vana. Ma ju mäletan kõike seda, mis seal oli, nii ehedalt.

ERMi teised kaks püsinäitust on aga teistsugused. Ugri-mugrilaste teemaline näitus Uurali kaja on üles ehitatud väga mõnusalt. Tee kulgeb selgelt ja viib nii lihtsasti läbi erinevate rahvuste kultuuripärandi, et seda on kohe mõnus nautida. Teine püsinäitus aga, mis algab päris rauaajast ja toob tänasesse päeva, on oma ülesehituselt kuidagi hektiline ja väsitav. Seal on nii palju vahekäike ja kohti, kuhu kaduda ning eksida, et igasugune taju hakkab vahepeal kaduma. Küll aga on see saal ilmselt suurepärane koht klassiekskursioonideks mõne õppeaine raames, kus võttagi ette vaid väike konkreetne teemajupp. Selles mõttes on hea, et selline koht täna ikkagi meil olemas on.

Otse ERMi kõrval asub Tagurpidi maja. Olin sellest varem korduvalt pilte näinud, aga endal polnud õnnestunud ka mitte teistes riikides sellisesse majja sattuda. See on väike, aga põnev kogemus. Kuna kõik on sõna otseses mõttes tagurpidi ja viltu, siis esmalt majja sisse astudes hakkab tasakaaluelund kõvasti protsetima - põrand on nii viltu, et tundub, nagu maja kõiguks ja otse käia on raske. Läheb natuke aega ja aju hakkab uute oludega harjuma, edasi polegi nii keeruline. Igatahes, see on väga kift kogemus ning selles tagurpidi majas on tehtud mitmeidki pilte, kus esialgu on keeruline aru saada mispidi need asjad siis ikkagi päriselt on.

Tagasitee Tallinnasse oli mõnusalt talvine. Teeolud olid head ning autoaknast avanev vaade, kus päiksekiired mänglesid lumistel puudel, lausa muinasjutuline. Ah, meie Eestimaa on ikka ilus. Nii tore, et ka siseturistina on ikka veel põnevaid kohti, mis positiivselt üllatavad ja panevad tahtma oma kodumaad taas ja taas avastada. Ilus on see maa, mida armastan.