Täna molutasime pool hommikut hotellis maha, aga lõpuks jõudsime ikka USS Horneti, II MS aegse Ameerika sõjalaeva juurde enne selle avamisaega. Jalutasime kai peal ja imetlesime selle suure raudkolaka võimsust. Olgugi et me laeva seest ei näinud, siis väljastki avanev vaatepilt oli vägagi mastaapne - lennukikandja, mis suutis kanda kuni 72 lennukit ja ligi 3000 meeskonnaliiget, on ikka uskumatult suur veepeal püsiv rauakolakas. Samas kõrval asuvad kolm teist sõjalaeva, mida saab vaadata vaid eemalt. Tee, mis aga USS Horneti juurde viib, on teistpidi põnev - keerad justkui kuhugi garaažide vahele ja tühermaale ning kui silte poleks, mis kohale juhatavad, ei uskukski, et õiges kohas oled.
Sealt edasi võtsime suuna Half Moon Bay poole, millest edasi viib Highway 1 piki rannikut looklevat teed mööda, kus ookean suuri vahuseid laineid üles lööb, Santa Cruzi. See maaliline maantee on kaunis vaatepilt ja väga nauditav sõitmine, võimalustega aeg-ajalt kuskil teeäärses rannas peatuda, et ookeanit imetleda ning ühtlasi külastada ka Pigeon Pointi majakat, mis täna enam ei tööta, aga mille juurest avaneb imeline vaade rannale ja silmapiirile lõppevale ookeanile.
Santa Cruz on vaid paari tunnise autosõidu kaugusel San Franciscost, aga seal oli täna juba tõeline suvi. Kuigi kraadiklaas näitas õues vaid 18 kraadi sooja, siis päike küttis väga võimsalt, tuul oli soe ning tuulevaikses kohas tekkis tahtmine kõik riided seljast kiskuda. Santa Cruz on selline klassikaline Ameerika väikelinn, mille elu keerleb ümber ranna, lainete ning rannas asuva suure lõbustuspargi, mis meie külastamise ajal oli paraku suletud.
Minu üheks sooviks oli külastada ka Silicon Valleyt, mis on tänaste tehnikahiidude kants ja näha neid peakontoreid, mis seal asuvad. Silicon Valley ei ole konkreetne linn, see on piirkond, mille suurimaks linnaks on San Jose. Teel sinna avasasin, et San Joses asub tehnika innovatsiooni muuseum, mis tundus põnev, ent see peatus polnud meil algselt plaanitud ja kui olime lõpuks tänavate rägastikus leidnud võimaluse, kuidas parkimismajja keerata ning auto ära parkinud, jõudsime innovatsiooni muuseumisse napilt enne selle sulgemist ja seega seda uudistada ei saanudki. Küll aga saime ekselda korralikult parkimismajas, kus me ei suutnud kuidagi välja nuputada, kuidas korrus allapoole oma auto juurde jõuda, nii et lõpetasime korduvalt parkimismajaga samas hoones asuva ärihoone pikas ja laias maja läbivas koridoris. Tundub, et Silicon Valleys ei saa asjad liiga lihtsalt käia ning ka parkimismaja kasutamiseks tuleb olla tavapärasest natuke nutikam.
Tagasiteel Oaklandi poole sattusime tipptunni ummikusse. San Francisco kandis loetakse hommikuseks tipptunniks 5-9 ja õhtuseks 15-19. Päris pikad vahemikud. Igal pool näeb kõikvõimalikke suunitlusi ja lahendusi selleks, et inimesed ei sõidaks autos üksi ja saaks vähendada tohutuid ummikuid, kus 50 km sõidad rahulikult poolteist tundi. Nii on loodud enamikele kiirteedele eraldi vasakpoolsed read, kus võivad sõita autod, kus on kaks või enam inimest. Samuti peavad nii mõneski kohas teemaksu maksma vaid need, kes sõidavad üksi ning üksi sõitjad lükatakse kiirteede ristumispaigas eraldi ritta, mille lõpus olev valgusfoor laseb läbi vaid lühikese mõne sekundilise rohelise tulega ühe auto korraga, samas kui mitme inimesega autod eraldi teed mööda sealt kõrvalt ringi vuhisevad. Sellegipoolest saime oma poolteist tundi ummikus istuda ning natuke enne kella 19 lahenes ummik justkui iseenesest. Kas navigeerimisega on siin üks tähelepanek - ka Wazes on võimalus välja pakkuda oma auto jagamine või märku anda, et soovid kellegagi koos sõita. Üldises plaanis tundub aga, et Waze kasutajaid on siin vähem ja Google Maps on pigem usaldusväärsema infoga. Küll aga tuleb arvestada sellega, et mingi offline kaart peab alati olemas olema, sest on palju kohti, kus mobiili levi on väga katkendlik või puudub üldse, rääkimata internetist.
Mina kui vana shopingu hunt ei saanud kuidagi jätta võimalust kasutamata minna Livermore Premium Outletti shoppama, mis meile tagasiteel hotelli peaaegu tee peale jäi (või noh, peaaegu samasse suunda hotelliga). See on klassikaline suur ostulinnak tuntud ja meie jaoks tundmatute brändikaupade poodidega, milles on hinnad reeglina soodsamad kui tavapoes, ent meie jaoks tundusid hinnad täna kuidagi kallid. Lisaks peab alati meeles pidama, et kassas lisandub sildil nähtud hinnale veel kohalik maks, mis on 8,5%, nii et lõplik hind selgubki alles kassas tegelikult. Mäletan, et kui 4 aastat tagasi K&K-ga esimest korda pikemalt USAs käisime, siis jõudsime selgusele, et meie jaoks on shopata mõnusam ja tulemuslikum Euroopas, ainsa erandina Orlandos asunud outlet, kust saime tõesti mitu vajalikku asja. Sama järelduseni jõudsime ka täna. Võibolla ei olnud mul täna õiget ostlemise tuju või olin õhtu lõpuks liiga väsinud (mulle kipub tulema õhtul 17 ja 19 vahel totaalne unekas peale, nii et tahaks vaid magada), aga lahkusime ostlemast sisuliselt tühjade kätega.
Homme lähme aga tagasi jahedamasse kliimasse, pakkides varahommikul kohvrid ning jõudes lõunaks juba Vancouverisse. Uus linn ja teine riik ootavad toredat positiivset avastamist.
PS! M tehtud videokokkuvõtet tänasest päevast näeb siin ning pilte panen juurde kohe, kui telefon need ükskord üles laeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar