Meie eesoleva reisi mõte sai alguse tegelikult umbes aasta tagasi toimunud hädamaandumisest, kui lendasime tagasi Kuubalt Torontosse, et sealt lennata koju. Peale koju tagasi jõudmist ja Air Canadaga suhtlemist saabusid meie postkastidesse Air Canada lennuvaucherid ja sooduskoodid üsna mõistliku summaga, arvestades, et tegemist ei olnud Euroopa Liidu lennufirmaga ega Euroopa Liidu territooriumiga seotud lendudega.
Olin peas hellitanud mõtet külastada Kanada läänerannikut, sest idarannikul Torontot me juba korraks nägime, ent läänerannikule pakutakse hea hinnaga lennupileteid Eestist üsna harva. Kuskil suve alguses märkasin suurepärase hinnaga lennupileteid Eestist Vancouverisse sügiseks ning mõte hakkas idanema, kui õige läheks hoopis nii Kanada kui USA läänekallast korraga avastama ja kui me juba seal oleme, siis põikaks läbi ka Hawaiilt. Panin kiiresti reisiplaani paika, vaatasin lennupiletite saadavust, arvestasin orienteeruvad kulud kokku ning presenteerisin ideed M-le, kes kogu selle exceldamise peale arvas, et kaks korda aastas üle ookeani lennata on ikkagi palju ja see mõte peaks jääma pigem kevadesse. Nii hakkas vaikselt idanema idee ikkagi Kanada lääneranniku avastamisest.
Jõulude paiku jälgisin juba hoolega kõiki lennupakkumisi kevadesse, mis viiks meid lähemale Vancouverile. Mu esialgne plaan oli lennata Vancouverisse aprillis ja avastada Kanadat jõudumööda, liikudes idakalda poole, tehes ka mõned siselennud. Aprillis on Kanadas juba päris ilus, kõik õitseb ning Vancouveris on soojem kui Torontos või Ottawas, nii et umbes M sünnipäevaks mai alguses idakaldale jõuda tundus olevat tärkava looduse kauni sära saatel hea plaan. Ühel hetkel proovisin igaks juhuks korraks ka meie lennuvaucherite koode süsteemi sisestada, et näha palju lõplikud lennupiletid meile maksma lähevad ja avastasin üllatusega, et valitud perioodil vaucherid ei kehtigi. Olin jätnud peenest kirjast meelde vaid selle, et piletid peavad olema ostetud hiljemalt aprillis, ent märkamata jätnud, et ka kõik lennud peavad olema samuti lõpetatud aprillis. Ehk kokkuvõtvalt, Kanada avastamine peab jääma teiseks korraks, sest talvel-varakevadel on seal külmem kui Eestis ning pole just eriline mõnu roadtrippida.
Mõtlesin plaani kiirelt ringi ja naasin idee juurde avastada natuke Kanadat ja siis nautida päikest ja sooja Hawaiil. Kui juba Eestist nii kaugele minna, siis kaardi pealt vaadates tundub Hawaii justkui seal samas. Mu esmane idee kätkes lendu Vancouverisse, sealt minna üles põhja Whitehorse, teha seal mõnus kelgukoerte tuur ja vaadata virmalisi, sest virmalisi pidi seal märtsis eriti hästi nägema, korraks põigata Alaskalegi, mis on olnud M-i suur unistus sihtkohana, siis põigata läbi Calgaryst ja sealsetest Banffi rahvuspargis asuvatest mägedest, siis läbi Vancouveri Hawaiile lennata ja sealt koju. Kõlas juba nagu hea plaan, ent kahe miinusega: esiteks ei tulnud kuidagi hea hinnaga lennupileteid Vancouverisse, üksnes üsna mõistliku hinnaga olid lennupiletid sinna kanti saadaval vaid Los Angelesse Helsinkist, ning teiseks, kahest nädalast selle reisi jaoks kippus jube väheks jääma ja see andnuks võimaluse Hawaiid nautida võid mõneks päevaks.
Sattusin tööl oma puhkuseplaane arutama kolleegiga, kes on käinud Hawaiil kaks korda ning soovitab Hawaiid suurepärase sihtkohana. Kui ta mu plaani lühidalt oli ära kuulnud, arvas ta, et kelgukoeri ja virmalisi näeb ka korralikult Lapimaal ning selleks pole vaja sõita Kanadasse ning võiksime hoopis Hawaiil pikemalt viibida. Mõtlesin ta soovituse üle veidi ja jõudsin järeldusele, et tal on õigus - virmalised ja kelgukoerad peavad jääma tulevikus ootama Lapimaa reisi.
Umbes selleks ajaks olin pannud endale peale kõikvõimalikest äppidest ja lendude otsimootoristest teavitused, kui kuhugi USA või Kanada läänekaldale tulevad hea hinnaga piletid algusega Tallinnast. Mul oli kindel soov lennupiletid hiljemalt jaanuari keskpaigas ära osta, et jõuaks veel reisi normaalselt märtsis planeerida ega peaks ülepeakaela reisile minema, nagu mõned korrad on juhtunud.
Ühel tööpäeva hommikul ärgates ja telefoni näppides märkasin just ilmunud SASi ülisoodsat hinda Tallinnast San Franciscosse. Hind oli selline, mis on tavapärasest mõistlikust hinnast umbes kaks korda odavam. Käte värinal võtsin lahti lennu otsingu ja... ei midagi! Neid pileteid polnud enam kuskil. Ju oli siis veahind, mõtlesin endamisi. Millalgi sama päeva ennelõunal potsatas mu postkasti Estraveli uudiskiri, mis kuvas samasuguseid hindu, nagu olin hommikul näinud. Veebiotsing ei andnud mulle endiselt tulemusi ja mingil põhjusel ei lasknud SASi koduleht lennu alguseks valida Tallinnat. Võibolla oli see taaskord lihtsal minu klassikaline tehnika aura. Igatahes, saatsin kiirelt päringu Estravelisse ja oma isiklikule reisikonsultandile Vip reisidesse, kes on varasemalt paljudel juhtudel meid heade lennupiletitega aidanud ning päeva lõpuks olidki meil lennupiletid San Francsiscosse olemas uskumatu hinnaga. Ah, kui reisi planeerimine juba nii hästi algab, siis sellest peab tulema midagi head!
Vaatasin natuke kaarti ning nuputasin, kuidas meie reisi kõige mõistlikumaks teha. Kuna Air Canada siia kanti ei lenda, siis saime sealseid vauchereid kasutada vaid juhul, kui vähemalt üks lennu ots on Kanadas. Nii saigi paika plaan alustada meie reisi San Franciscost, siis lennata Vancouverisse ja sealt Hawaiile ning tagasi koju taas läbi San Francisco.
San Franciscosse tahtsin ma esimest korda minna juba umbes 10 aastat tagasi, kui Londonis GNLD 50. aastapäeva ülemaailmsel konverentsil Lõuna-Aafrika poistega kihla vedasin, kas kohtume nendega järgmisel aastal suurel konverentsil San Franciscos. Ei kohtunud. Mina ei viitsinud selleks piisavalt vaeva näha ja nagu hiljem selgus, ei kvalifitseerunud ka nemad samale üritusele. SF on aga sellest ajast saadik olnud üks sihtkohtadest, kuhu ma minna olen tahtnud.
Vancouveriga on mul ka isiklik kokkupuude juba lapsepõlvest. Kui 1990date alguses olin algklassiealine ja meil oli kodus Amiga arvuti, mis tol ajal oli mängimises kõva sõna, sest seal oli väga hea graafika, arvestades ajastut. Amiga peal oli mäng Ports of Call, kus tuli kaupu liigutada ühest sadamast teise ning sellega raha teenida. Kui juhtus, et karile sõitmise või tormide tõttu ei saanud laeva automaatikaga sadamasse sisse, siis tuli laev sinna käsitsi ise juhtida. Minu jaoks üks keerulisemaid oli Vancouveri sadamasse laeva juhtimine ja kui sellega hakkama sain laeva lõhkumata, olin tõeliselt rahul. Mängu laadimise hetkede vahele olid pandud ka mõned linnavaadete pildid. Umbes sellest ajast peale on mul olnud soov näha päriselt Vancouverit.
No ja Hawaii. Hawaiiga on selline lugu, et lapsepõlves, kui veel piirid lahti polnud ja reisimised teiste riikide vahel alles võimalikuks said, oli Hawaii nimetus üldine igale paradiisisaarele, kus on valge rannaliiv, helesinine meri, palmid ja kuum päike. Tol ajal tundus see kõik nii kättesaamatu ja kauge ning rohkem helesinine unistus. Siis ma veel ka ei teanud, et Hawaii on tegelikult saarestik ning üks USA osariikidest ja tegelikult on maailmas paradiisisaari väga mitmeid mujalgi. Maldiividel oleme me käinud ja nüüd ongi paras aeg ette võtta Hawaii.
Nii et kokkuvõtvalt sihtpunktide mõttes on see reis täis kohti, kuhu ma olen ammu tahtnud minna, aga mis tundusid kunagi varem kuidagi kättesaamatult kaugetena. On aeg need unistused teoks teha!
Olin peas hellitanud mõtet külastada Kanada läänerannikut, sest idarannikul Torontot me juba korraks nägime, ent läänerannikule pakutakse hea hinnaga lennupileteid Eestist üsna harva. Kuskil suve alguses märkasin suurepärase hinnaga lennupileteid Eestist Vancouverisse sügiseks ning mõte hakkas idanema, kui õige läheks hoopis nii Kanada kui USA läänekallast korraga avastama ja kui me juba seal oleme, siis põikaks läbi ka Hawaiilt. Panin kiiresti reisiplaani paika, vaatasin lennupiletite saadavust, arvestasin orienteeruvad kulud kokku ning presenteerisin ideed M-le, kes kogu selle exceldamise peale arvas, et kaks korda aastas üle ookeani lennata on ikkagi palju ja see mõte peaks jääma pigem kevadesse. Nii hakkas vaikselt idanema idee ikkagi Kanada lääneranniku avastamisest.
Jõulude paiku jälgisin juba hoolega kõiki lennupakkumisi kevadesse, mis viiks meid lähemale Vancouverile. Mu esialgne plaan oli lennata Vancouverisse aprillis ja avastada Kanadat jõudumööda, liikudes idakalda poole, tehes ka mõned siselennud. Aprillis on Kanadas juba päris ilus, kõik õitseb ning Vancouveris on soojem kui Torontos või Ottawas, nii et umbes M sünnipäevaks mai alguses idakaldale jõuda tundus olevat tärkava looduse kauni sära saatel hea plaan. Ühel hetkel proovisin igaks juhuks korraks ka meie lennuvaucherite koode süsteemi sisestada, et näha palju lõplikud lennupiletid meile maksma lähevad ja avastasin üllatusega, et valitud perioodil vaucherid ei kehtigi. Olin jätnud peenest kirjast meelde vaid selle, et piletid peavad olema ostetud hiljemalt aprillis, ent märkamata jätnud, et ka kõik lennud peavad olema samuti lõpetatud aprillis. Ehk kokkuvõtvalt, Kanada avastamine peab jääma teiseks korraks, sest talvel-varakevadel on seal külmem kui Eestis ning pole just eriline mõnu roadtrippida.
Mõtlesin plaani kiirelt ringi ja naasin idee juurde avastada natuke Kanadat ja siis nautida päikest ja sooja Hawaiil. Kui juba Eestist nii kaugele minna, siis kaardi pealt vaadates tundub Hawaii justkui seal samas. Mu esmane idee kätkes lendu Vancouverisse, sealt minna üles põhja Whitehorse, teha seal mõnus kelgukoerte tuur ja vaadata virmalisi, sest virmalisi pidi seal märtsis eriti hästi nägema, korraks põigata Alaskalegi, mis on olnud M-i suur unistus sihtkohana, siis põigata läbi Calgaryst ja sealsetest Banffi rahvuspargis asuvatest mägedest, siis läbi Vancouveri Hawaiile lennata ja sealt koju. Kõlas juba nagu hea plaan, ent kahe miinusega: esiteks ei tulnud kuidagi hea hinnaga lennupileteid Vancouverisse, üksnes üsna mõistliku hinnaga olid lennupiletid sinna kanti saadaval vaid Los Angelesse Helsinkist, ning teiseks, kahest nädalast selle reisi jaoks kippus jube väheks jääma ja see andnuks võimaluse Hawaiid nautida võid mõneks päevaks.
Sattusin tööl oma puhkuseplaane arutama kolleegiga, kes on käinud Hawaiil kaks korda ning soovitab Hawaiid suurepärase sihtkohana. Kui ta mu plaani lühidalt oli ära kuulnud, arvas ta, et kelgukoeri ja virmalisi näeb ka korralikult Lapimaal ning selleks pole vaja sõita Kanadasse ning võiksime hoopis Hawaiil pikemalt viibida. Mõtlesin ta soovituse üle veidi ja jõudsin järeldusele, et tal on õigus - virmalised ja kelgukoerad peavad jääma tulevikus ootama Lapimaa reisi.
Umbes selleks ajaks olin pannud endale peale kõikvõimalikest äppidest ja lendude otsimootoristest teavitused, kui kuhugi USA või Kanada läänekaldale tulevad hea hinnaga piletid algusega Tallinnast. Mul oli kindel soov lennupiletid hiljemalt jaanuari keskpaigas ära osta, et jõuaks veel reisi normaalselt märtsis planeerida ega peaks ülepeakaela reisile minema, nagu mõned korrad on juhtunud.
Ühel tööpäeva hommikul ärgates ja telefoni näppides märkasin just ilmunud SASi ülisoodsat hinda Tallinnast San Franciscosse. Hind oli selline, mis on tavapärasest mõistlikust hinnast umbes kaks korda odavam. Käte värinal võtsin lahti lennu otsingu ja... ei midagi! Neid pileteid polnud enam kuskil. Ju oli siis veahind, mõtlesin endamisi. Millalgi sama päeva ennelõunal potsatas mu postkasti Estraveli uudiskiri, mis kuvas samasuguseid hindu, nagu olin hommikul näinud. Veebiotsing ei andnud mulle endiselt tulemusi ja mingil põhjusel ei lasknud SASi koduleht lennu alguseks valida Tallinnat. Võibolla oli see taaskord lihtsal minu klassikaline tehnika aura. Igatahes, saatsin kiirelt päringu Estravelisse ja oma isiklikule reisikonsultandile Vip reisidesse, kes on varasemalt paljudel juhtudel meid heade lennupiletitega aidanud ning päeva lõpuks olidki meil lennupiletid San Francsiscosse olemas uskumatu hinnaga. Ah, kui reisi planeerimine juba nii hästi algab, siis sellest peab tulema midagi head!
Vaatasin natuke kaarti ning nuputasin, kuidas meie reisi kõige mõistlikumaks teha. Kuna Air Canada siia kanti ei lenda, siis saime sealseid vauchereid kasutada vaid juhul, kui vähemalt üks lennu ots on Kanadas. Nii saigi paika plaan alustada meie reisi San Franciscost, siis lennata Vancouverisse ja sealt Hawaiile ning tagasi koju taas läbi San Francisco.
San Franciscosse tahtsin ma esimest korda minna juba umbes 10 aastat tagasi, kui Londonis GNLD 50. aastapäeva ülemaailmsel konverentsil Lõuna-Aafrika poistega kihla vedasin, kas kohtume nendega järgmisel aastal suurel konverentsil San Franciscos. Ei kohtunud. Mina ei viitsinud selleks piisavalt vaeva näha ja nagu hiljem selgus, ei kvalifitseerunud ka nemad samale üritusele. SF on aga sellest ajast saadik olnud üks sihtkohtadest, kuhu ma minna olen tahtnud.
Vancouveriga on mul ka isiklik kokkupuude juba lapsepõlvest. Kui 1990date alguses olin algklassiealine ja meil oli kodus Amiga arvuti, mis tol ajal oli mängimises kõva sõna, sest seal oli väga hea graafika, arvestades ajastut. Amiga peal oli mäng Ports of Call, kus tuli kaupu liigutada ühest sadamast teise ning sellega raha teenida. Kui juhtus, et karile sõitmise või tormide tõttu ei saanud laeva automaatikaga sadamasse sisse, siis tuli laev sinna käsitsi ise juhtida. Minu jaoks üks keerulisemaid oli Vancouveri sadamasse laeva juhtimine ja kui sellega hakkama sain laeva lõhkumata, olin tõeliselt rahul. Mängu laadimise hetkede vahele olid pandud ka mõned linnavaadete pildid. Umbes sellest ajast peale on mul olnud soov näha päriselt Vancouverit.
No ja Hawaii. Hawaiiga on selline lugu, et lapsepõlves, kui veel piirid lahti polnud ja reisimised teiste riikide vahel alles võimalikuks said, oli Hawaii nimetus üldine igale paradiisisaarele, kus on valge rannaliiv, helesinine meri, palmid ja kuum päike. Tol ajal tundus see kõik nii kättesaamatu ja kauge ning rohkem helesinine unistus. Siis ma veel ka ei teanud, et Hawaii on tegelikult saarestik ning üks USA osariikidest ja tegelikult on maailmas paradiisisaari väga mitmeid mujalgi. Maldiividel oleme me käinud ja nüüd ongi paras aeg ette võtta Hawaii.
Nii et kokkuvõtvalt sihtpunktide mõttes on see reis täis kohti, kuhu ma olen ammu tahtnud minna, aga mis tundusid kunagi varem kuidagi kättesaamatult kaugetena. On aeg need unistused teoks teha!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar