San Francisco - punane sild, läbilõikav tuul ja kaldus tänavad

Täna ärkasime vara – mul läks uni öösel mitu korda ära, kuid veensin end siiski hommikul kella 6ni magama. Kuigi M on reeglina ülihea unega, oli temagi iseenesest 7st ärkvel ja nii alustasime päeva päikesetõusul.

Meie hotellil on hinnas ka hommikusöök, mis ei ole USAs tavapärane praktika. Kui Euroopas oleme harjunud korraliku rootsi lauaga, siis siinpool kontinenti on hommikusöögiks reeglina heal juhul muna ja vorst vms, sinna kõrvale suures hulgas magusaid saiakesi, hommikusöögihelbeid ja magus pannkook või vahvel. Enamus asju on pakendatud kujul, nii et saad need ka hommikusöögist soovi korral kaasa haarata, kuid omakorda tähendab see ka, et iga inimese toidukorraga tekib tarbetu hulk prügi. Teine tähelepanek on magusate asjade kohta – sisuliselt kõiges kasutatakse magustajaid ja suhkru asendajaid või maisisiirupit, aga mitte päris suhkrut. Kui lugeda korraks pakendite silte, siis hetk hiljem soovid, et poleks seda teinud – toidus on keemiat väga palju. Tihti kohtab ka pakenditel silte, mis väljendavad, et tegu on päris toidu, päris maitse või pärismaitse ja kunstliku maitse seguga. Näiteks 3,5 protsendiline piim nägi välja ja käitus nagu piim, aga oli sisuliselt ilma igasuguse maitseta, kuid mitte vesine. Meil on poepiimal ikkagi piima maitse. Igatahes, USAs olles ei tasu toiduainete silte lugeda ja Eestis elades oleme me tõeliselt õnnega koos, arvestades kui suhteliselt puhas on siiski meie toidulaud.

Teine tähelepanek San Francisco osas puudutab parkimist. Kuigi eelnevalt reisi kohta lugedes hoiatati tihti, et parkimine on siin linnas tõsine peavalu, siis tegelikult on see täiesti ok ja peale väikest tiirutamist leiab ikka mõne parkimiskoha, linnas parkimismaja või linna servas ka suure parkla. Küll aga on üllatav see, kuidas absoluutselt igal pool on väljas suured hoiatussildid, et ära jäta mitte midagi väärtuslikku autosse, sest tihti lüüakse auto aken sisse ja asjad varastatakse ära. Neid silte on nii tänaval, parkimismajas kui suurtes parklates. Ja klaasikilde on paljudes kohtades kahjuks teepeal ka. Seega, ei tasu autos mitte midagi mitte kuhugi nähtavale kohale jätta ja parem on, kui vajalikud asjad on kaasas või hotellis. Kui aga roadtrippida ja see eeldab koos pagasiga reisimist, peaks olema tegemist sedaan kerega auto, et mitte kuskilt ei paistaks välja, et midagi pagasiruumis üldse on. Ameerikas autoga reisimisel on ka üks suur pluss – reeglina saab autoga praktiliselt kõigi vaatamisväärsuste juurde otse treppi, mis aitab hästi aega kokku hoida, aga ka päeva lõpus väsinud jalgu säästa.

San Francisco eripäraks on kahtlemata tuul. Ma olin enne reisi kuulnud, et siin on väga tuuline ja külm, aga ma polnud seda varem kogenud. Ilmselt võiks seda tuult siin võrrelda sellega, kui oled praamiga mere peal, selline tugev ja läbilõikav. Kui satud tuulevarjulisse kohta, kus paistab päike, on korraga aga nii soe, et võtab kohe selja higiseks, sekund hiljem jälle saad korraliku tuuleiili kaela. Nii on hästi oluline leida endale kihiline tuulekindel riietus ja kindlasti midagi, mis kataks kõrvu ja pead. Ma olin siiralt tänulik nii puffi kaasavõtmise kui kapuutsi olemasolu eest.

San Francisco ikooniks on kahtlemata punane Golden Gate Bridge, mille ehitamise ajal 1930datel aastatel peeti sellise silla olemasolu esmalt võimatuks – vesi, kus silla postid asuvad, on kohutavalt tugeva hoovusega, neli korda päevas muutuva mõõna ja tõusuga, väga külm, tugevate tuulte meeltevallas ning vahemaa kahe otsa vahel pikk. Inseneridel läks jupp aega, et leiutada lahendus, mis oleks nö igavesti püsiv ja piisavalt tugev, et loodusjõud ei hakkaks silda väänama. Teine takistus oli omal ajal suur majandusdepressioon, mistõttu oli küll töötajaid palju saada, ent mitte keegi ei julgenud silla rajamist esimese hooga rahastada kuniks lõpuks said kokku kaks suure visiooniga meest ning muu on sealt edasi juba ajalugu. Golden Gate Bridge paistab kätte igalt kõrgemalt kohalt ning on vaadeldav väga mitme nurga alt.

Esimesed ilusad vaated suurele punasele sillale avanevad Golden Gate Parki lõpust ookeani kaldalt, kus ühes otsas mühisevad enneolematult suured ja tugevad ookeanilained tumeda liivaga rannale, pekstes üles lainete vahtu veel mitme meetri jagu kaldale, nii et meiegi jalad seal ootamatult niiskeks said silda imetledes, samas kui teises servas paistavad rohelised mäed ja punane sild. Absoluutselt kaunis vaatepilt.

Golden Gate Park on kohalike hulgas väga populaarne koht. See on suur roheala linna servas, kus käiakse palju tervisesporti tegemas, koertega jalutamas, piknikku pidamas, aga kus asuvad ka piisonid ja botaanikaaed, kunstimuuseum ning ülikool. Kunstimuuseumi juures asub ka kõrge vaatetorn, kuhu pääsevad kõik soovijad ning kust avaneb väga kena vaade ümbritsevale linnale. Avastasime ka, et täna oli juhuslikult botaanikaaias tasuta sissepääs ning jalutasime ka selle ühtlasi mõnusasti läbi. Tulbid ja nartsissid juba õitsevad, puudelgi on õied juba peal. Kevad on siia rõõmsalt jõudnud.

Teine San Francisco tuntum vaatamisväärsus on Alcatrazi vanglasaar, mis omal ajal oli asukoha mõistes täiesti ideaalne – kuigi see asub mandrile üsna lähedal ning on Golden Gate Bride juurest kenasti nähtav, siis vanglast põgenejad kuigi kaugele reeglina ei jõudnud, sest hoovus kandis nad ookeani ja jääkülm vesi halvas viimsegi kui lihase. Alcatrazi saab kenasti ka külastada, kuid see võtab päris mitu tundi ning otsustasime seega saart hoopis eemalt pigem vaadelda, et jõuda täna siiski linnale sisuliselt tiir peale teha.

Kolmandaks on SFi üheks atraktsiooniks endiselt kasutusel olevad kaablitrammid (cable car), mis on turistide seas ülipopulaarseks liikumisvahendiks, arvestades SFi tohutut künklikust ning püstloodis üles minevaid tänavaid. See, kuidas siin tohutult järskude tänavate peal pargitakse, on minu meelest eraldi imetlemist väärt. Kui järsu kallaku peal oleval tänaval on parkimine piki tänavat, keeratakse alati ka auto rattad välja juhuks, kui sõiduk ise mingil põhjusel liikuma peaks hakkama. Teine võimalus on laiematel tänavatel parkida tänavaga risti, aga siis on autost välja tulles tunne, et astumise asemel kukud sealt lausa välja – auto on lihtsalt nii suure nurga all kaldus. Ja muidugi, autod on siin pigem suured, kuid parkimiseks just liiga palju ruumi ei ole jäetud. Nii on omaette vaatamisväärsus mägised SF-i tänavad, neist tuntumatena Lombard street, mis nii mõneski filmis on olnud ja tuleb kõrgelt kallakult alla sinka-vonkalise plaaditud teena, mis kogenematule autojuhile on suuremat sorti väljakutse. Hea, et siin talvel lund ja jääd pole, sest vastasel juhul ma ei kujutaks ette, kuidas neil tänavatel üldse liigelda võimalik oleks.

Kahtlemata on turismimagnetiks ka Pier 39 ehk sadamakai, mis on otsast otsani täis turistikaid restorane, kuid peamiseks tõmbenumbriks on hoopis sealsed elanikud – kai on oma elupaigaks valinud suur hulk merilõvisid ja neid on seal tõeliselt südamest palju. Nad lebotavad päikese käes, müravad, kaklevad, ujuvad ja siis lebotavad taas. Kõik koos ja üksinda, kuidas kellelegi parajasti sobib. Tõeliselt armsad olevused kelle tegemisi võibki end vaatama unustada.

Palju kiidetud SFi hiinalinn jättis mulle oluliselt magedama mulje, kui olin endale ette kujutanud. On küll tänavad hiinakeelsete siltide ja äridega, aga need ei erine laias plaanis kuigivõrd muust ümberkaudsest, kui just välja jätta parkimismaja, mille igale parkimiskohale on lisatud õnneküpsise mõttetera – väga armas mõte.

Kesklinn on nagu suurlinna kesklinn ikka. Meile meenutas see Torontot oma pilvelõhkujate ja stiili poolest. Siin on huvitav ka see, et kesklinn sureb sisuliselt õhtul kella kuueks lihtsalt välja. Kui bürood pannakse kinni, siis suletakse ka restoranid ja poedki pole palju kauem lahti. Astusime korraks läbi Appli poest, ent suurt hinnavahet Eestiga polegi – kui hinnale kohalik maks juurde liita, siis kursivahe tõttu on hinnavahe umbes 10% võrreldes Eestiga. Kui valuuta kurss oleks meile soodsamas suunas, siis võibolla tasuks siit midagi ostagi, ent täna pole sel suurt mõtet.

SF on tehnika huub. Siit on saanud alguse paljud meie igapäeva tehnikavidinad või tarkvarajupid, mille kasutamist peame iseenesest mõistetavaks. Siin sünnivad uued ideed ja innovatsioonid. Ma ei tea, kus on sündinud Amazon Go kontaktivaba mehitamata toidupoe idee, aga täna õnnestus meil ka sellist toidupoodi päriselt külastada. Tõmbad ära endale Amazon Go äpi (kui oled selle App storest üles leidnud, kirjutades sõna tevikuna kokku – selle peale tulekuks läks meil omajagu aega ja ka poe töötajad polnud sellise eripäraga kursis, sest USAst pärit telefonid leiavad äpi kiiresti ja koos tühikuga), logid sisse oma Amazoni kontoga, seod oma konto külge kehtiva pangakaardi, kui sul seda varem juba lisatud pole ja volaa, saadki poodi minna. Sisenemiseks skaneerid väravas QR koodi, sama koodiga saad väravast sisse lasta ka sinuga kaasas olevad inimesed. Kui riiulilt midagi võtad, teab äpp seda ise, kui midagi tagasi paned, siis ka seda, nii et mitte midagi eraldi skaneerima ei pea. Ja siis kõnnid taas väravast mitte midagi skaneerimata välja ning hetk hiljem teab äpp täpselt, mis sa ostsid ja õige summa läheb ka pangakaardilt maha. Täiesti geniaalne leiutis! Kas selline ongi siis vargavaba pood? Nii lihtne ja nii mugav! Huvitav, kas umbes 10 aasta pärast saab analoogset tehnilist lahendust kasutada ka Eestis ja see tundub meile sama loogiline kui täna on juba iseteeninduskassa? Ootan igatahes põnevusega!

Üldises plaanis on SF väga nunnu linn. Kesklinnast eemal asuvatel tänavatel on majad vaid mõnekordsed, pigem väikesed ning ümbritsetud rohelusega, mis teeb linnatänavad hubaseks. Lisaks on SF-l küll mitu spetsiifilist linnaosa, nii on geydel oma vikerkaarevärviliseks maalitud tänavad ning grafiti kunstnikel oma koht, kuhu nad avalikult joonistada võivad, ent linn on siiski üsna kompaktne ja vaatamisväärsused asuvad autoga sõites teineteisele üsna lähedal. Iga kõrgem koht linnas on selline, kust avaneb alla langevale linnale imeline vaade. M avastas netist soovituse päikeseloojangut Twin Peaksi minna vaatama. Kui kohale jõudsime, avanes meile sisuliselt 360 kraadine imeline vaade hämarduvale linnale, mis paarikümne mitu pärast oli pimeduse saabudes kaunis tulede säras. See vaade on sõnulseletamatult kaunis ja romantiline, mida mugavalt saab jälgida ka auto aknast, arvestades mäe tipus olevat nii ebanormaalselt tugevat tuult, et see kipub telefoni ja kaamera käest rebima, nii et pildi tegemiseks tuleb neid kahe käega tugevasti kinni hoida. Kes teispoole ookeanit lennata ei viitsi, siis natuke sarnast vaadet näeb ka Mallorcal, kuid igal juhul, on see vaade väga vaatamist väärt!

PS! M tehtud väike videokokkuvõte tänasest päevast.