Eestlane igas sadamas linnas

Brüsselist sättisime end Luxembourgi poole teele üpris varakult, et A ja U saaksid end õigel ajal tööle sättida.  Pakkisime nende maja ees asju oma autosse ja ajasime veel U-ga juttu, kui eemalt tuli mööda tänavat alla üks blond neiu kahe lapsega. U kommenteeris muuseas, et näe, on ju eestlase nägu. Kui neiu lähemale jõudis, siis teretasid nad teisteist eesti keeles. Loomulikult ütlesime ka oma tere sekka. Hetk hiljem tabas neidu ja M-i omavaheline äratundmisrõõm - tegemist oli M endise töökaaslase naisega. Kui Belgia poole end teele asutasime, oli meil M-ga autoski juttu, et ta endine kolleeg elab kusagil Brüsselis, aga täpselt kus, ei tea. Nojah, maailm ongi ju täpselt nii suur, et hommikul jalutad tuttavaga tema kodutänaval otse kokku.

Meil tuli otsustada, kuhu me suuna võtame ja mida täpselt sel päeval vaatame, sest ilmselgelt kõike, mida tahaks, päriselt ei jõua. Igal kevadel on harukordne võimalus, mil kuninglikud aiad on avatud umbes kaheks nädalaks külastajatele. Paraku on aiad esmaspäeviti suletud ja nii me sinna oma Brüsseli vaatamisväärsuste päeval minna ei saanud. Teisipäeva hommikul oleks meil isegi võimalik olnud aedadega tutvumine, ent aiad avati kell 9:30 ning ringkäik seal võtnuks vähemalt paar tundi, mis omakorda tähendanuks, et Brüsselist oleks me minema saanud sellisel juhul alles lõuna paiku. Lisaks oli meil kindel soov käia Belgias ka korraks toidupoes. Et ka ilm oli pilves, kuid vihma just ei sadanud, otsustasime seekord siiski kuninglikud aiad vahele jätta ja auto nina Luxembourgi poole keerata, väikese vahepeatusega supermarketis. Ja supermarketis jooksime loomulikult kokku selle sama tuttava blondi neiuga.

Teele Brüsselist Luxembourgi jääb Namuri linn, mille sümboliks on suur kindlus mäe otsas, mida peeti aastasadu praktiliselt vallutamatuks, ent mis I MS ajal siiski langes kolme päevaga sakslaste kätte. Kui esimest korda aastal 2004 Belgias käisin ja Namurist lihtsalt peatumata läbi sõitsime, jäi mulle mällu pilt sellest kindlusest. Nüüd oli mul võimalus esimest korda Namuris ka korraks peatuda ning kindlusega veidi tutvuda. Kindluse juurde mäe otsa on võimalik saada kahte teed pidi: lõpututest treppidest jala või autoga mööda sinka-vonkalist munakiviteed ülemisele suurele platsile, mida ääristab justkui poolik amfiteater. Platsi servas on kohvik Le Panorama, kus ilmselgelt ei olnud turismihooaeg veel alanud, sest õues olid vaid üksikud lauad ning peale meie luusis seal ringi veel vaid paar inimest. Kohviku terrassilt avaneb aga imeline vaade tervele linnale, mis on kahtlemata selle kohviku üks suurimaid väärtusi. Ma kujutan ette, et suviste soojade ilmadega, kui kõik on ümberringi roheline, on vaade kohe üle mõistuse kaunis.

Kui reisi plaanima hakkasime, soovits A meil kindlasti külastada Belgia ja Luxembourgi piiri lähistel asuvaid Hani koopaid. Mõeldud-tehtud. Lonely Planet küll hoiatab, et Hani koopad on turismihooajal ülerahvastatud ja inglisekeelseid tuure on seal keeruline leida ning soovitab seetõttu pigem teisi lähedal asuvaid koopaid, kuhu turist nii tihti ei satu. Meie jaoks oli Hani koobastesse jõudmine seekord muidugi eriti keeruliseks tehtud - kiirteelt saab muidu otse õigest kohast maha keerata, kuid sedakorda oli seal suurem teeremont ja meil tuli teha paarikümne kilomeetrine ring, enne kui saime õigele teele keerata. Muidugi, kui tulle Luxembourgi poolt ja suunduda Brüsselisse, pole maha- ega hiljem kiirteele pealekeeramisel mingeid probleeme. Meie suund aga oli sootuks vastupidine.

Jõudsime lõpuks Hani linnakesse kohale ja parkisime oma auto keset linna olevale platsile. Läksin uurima parkimisautomaati. Kuigi ma prantsuse keelt ei valda, oli sinna selgelt märgitud tasuline parkimine kuupäevade vahemikus 01.05-31.08. Kuna kalender näitas alles aprillikuu viimast kuupäeva, olime ilmselgelt jõudnud koobastesse turismiperioodi välisel viimasel päeval. See omakorda tähendas, et koobastesse igal täistunnil väljuv tramm ja giidiga tuur, ei olnud sugugi ülerahvastatud, ent ka seda, et linnakeses olid enamus söögikohti veel "talveks suletud", nii et peale koopatuuri lõunat endale leida oli sisuliselt võimatu.

Piletikioskist viib koobastesse väike puidust sisuga tramm, mis läbib kitsukest raudteed, ääristatud ühest küljest paekivi mäega ning teisest heinamaadega, millel lebotavad ja näksivad muru nii lambad, piisonid, hobused kui eeslid. Tramm viib otse koopa suudmesse, kus tuleb moodustada külastajatel kaks rivi: prantsuskeelne ja hollandikeelne tuur. Seisime ja mõtlesime kumba sappa minna. Prantsuse keel on kohati küll loetava tekstina üksikute sõnadega arusaadavam tänu sõnade sarnasusele inglise keelega, kuid kõrvale on ta täiesti arusaamatu keele paindumisharjutus. Hollandikeel on pigem sarnane pisut saksa keelele, mida ma kunagi õppinud ei ole, ent millest arusaamise lootus tundus mulle kuidagi tsipake suurema võimalusega. Otsustasime sättida end hollandikeelse grupi sappa.

Peagi saabus prantsuskeelse grupi giid ning ühel hetkel hõikas ta üle inimeste, kas keegi ka inglise keelt räägib. Tõstsime automaatselt käe ja meil paluti liituda prantsuskeelse grupiga. Edasine ringkäik läbi koobaste kulges prantsuskeelse jutuvada saatel, mida katkestasid  ainult meile kahele antavad inglisekeelsed ilmekad ülevaated koopast. Ühel hetkel uuris giid kust me pärit oleme. Kui vastasime Eestist, siis viitas ta käega stalaktiidile ja ütles sõna taevas ning stalagmiidile, öeldes juurde maa. Ma olin sõnatu ausalt öeldes, sest ei osanud oodata kuskil sellises kohas kedagi, kes üldse Eestist midagi teaks, veel vähem oskaks öelda kahte sõna, mis reeglina välismaalaste kõnepruuki ei kuulu. Hiljem selgus, et meie giidil on soomekeelsed head sõbrad ja kuigi ta ise pole veel kordagi Eestis käinud, siis Balti mere äärne regioon tõmbab teda väga. Ilmselt olid soomlased teda ka harinud nii soome kui eesti keele osas, sest giid sõnas väga teadja näoga, et eesti keel on kohutavalt raske välismaalasele õppida, nagu ta oleks seda ise proovinud.

Hani koopad on aga väga suurepärased ning turistidele on nende läbimine tehtud küll lihtsaks, ent huvitavaks, lisades valgustusi põnevate nurkade alt paekivi koopa seintele. Kunagi iidsetel aegadel on koopad olnud inimestele varjupaigaks. Sellised koopad on võimalikud üksnes Belgia Luxembourgi äärses alas, sest seda läbib 30 km pikkune paekivi seljak, mis on kunagi asunud troopilise mere all. Ette kujutada, et selles kohas on kunagi olnud troopiline meri, on ilmselgelt keeruline, sest vahemaa lähima mereni on üle paarisaja kilomeetri, kuid mere olemasolule viitavad selgelt ka fossiilsed merekarbi jäänused koopa seinal. Koobas on formuleerunud kunagi tänu vihmaveele, mis paekiviga kokkupuutes muutub happeliseks ja on läbi miljonite aastate tasapisi uuristanud oma käike koopasse, moodustades nii stalaktiite ja stalagmiite, mis kasvavad vaid paar senitmeetrit sajandis, ent koopas on kõrgeimad stalagmiidid lausa 7 meetrit. Ka jõgi on siin oma töö teinud, uuristades koopasse suured käigud läbi kolme tasandi. Meie tee viis vahepeal sillaga üle madalaima tasandi jõe, mis tõuseb talvisel perioodil niivõrd, et katab oma veega sillagi ja jätab koopa selle osa külastajatele suletuks. Seevastu suvisel perioodil on veetase niivõrd madal, et vesi on samas kohas peegelsile ja sillerdab kaunilt vastu tema kohal rippuvaid stalaktiite.

Kogu koobastikust on külastajatele avatud vaid 2 km pikkune teekond, ent tänaseks on teadlased avastanud juba kümneid kilomeetreid pika võrgustiku mäekülje sees, kust siiani avastatakse iidseid ehteid, relvi ja muid ande, mida inimesed on koopasse jätnud. Kuigi oleme erinevatel reisidel käinud mitmetes koobastes, siis Hani koopad on ühed suuremad ja võimsamad ning turistile ka väga kaunitena presenteeritavad koopad, mida oleme seni külastanud. Oma olemuselt meenutasid Hani koopad ja sealne lampidega tekitatud imeline varjude mäng ehk veidi Austraalias asuvaid Capricorni koopaid, mida meil õnnestus külastada 2010 mais.

Napid 30 km enne Luxembourgi, üpris piiri lähedal asub McArthurglenni outlet city Messancy linnakeses. Otsustasime teha seal väikese jalasirutuspausi. Kuigi meie teekond täna polnud autoga pikk, siis eelmised pikad sõidupäevad tõid üpris tugevasti suhu istme maitse ja pause oli selle võrra soov tihedamini teha. Tundub, et nimetatud vabrikupoodide linn on alles üpris uus, sest poode oli avatud veel vähevõitu ja pind tundus olevat üpris kulumata, nii et ilmselt aastakese pärast on see ostulinnake juba hoopis säravamas kuues.

Klassikalise tööpäeva lõpuks jõudsime K ja J juurde Luxembourgi. Liikusime taas autoga piisavalt õiges suunas, nii et linnast välja suunduvad ummikud tulid meile vastu ja meil õnnestus sõita täpselt vastu ummikuid. Väljas tibutas kevadist vihma, nii et kasutasime võimalust pugeda mõnusasti K ja J diivanitele ning terve õhtu jutustada hiliste õhtutundideni. Homme on kevadpüha, 1. mai ja vaba päev ja kohalikel. Loodetavasti tuleb ilm siis linna peal jalutamiseks sobilikum.

Euroopa pealinn Brüssel

Kuna oleme mõlemad M-ga Brüsselis varem käinud, siis kõik olulisemad kohad olid meil juba vähemalt korra varem nähtud ja otsustasime kasutada võimalust enda välja magamiseks. Umbes hommikul kella 11 paiku olime valmis end linnapeale sättima ja kuskilt hommikusööki otsima. Saatsin A-le smsi, et liigume linna, panin telefoni kotti, lehvitasime koerale ja asutasime end linnapoole teele.

Sättisime GPSi sihtpunktiks kesklinn, et leida seal kuskil parkimiskoht ja võimalus hommikust süüa. iGO-l on hea funktsioon sihtkoha juures parkimismaja leidmiseks vaid ühe nupuvajutusega. Mõeldud-tehtud. Jõudsime parkimismajani. Vaatasime seda ühelt ja teiselt poolt, aga sissepääsu ei näinud kuskil. Käisin küsisin veidi juhiseid, tegime tiiru ümber parkimismaja ning lõpuks saime auto pargitud.

Hommikuse kehakinnituse võtsime pisikeses prantsusepärases kohvikus Paul, kus oli käimas juba tõsine lõunane tipptund. Kuniks me oma teed ja kohvi värskete baguettide kõrvale ootasime, kontrollisin korraks telefoni ja avastasin sealt A smsi, et laseksime koera korraks õue, enne kui linnapeale lähme. Päris piinlik oli tunnistada, et me tund varem saadetud smsi kuidagi enne ei märganud. Kuna A ei ela linnast kaugel, siis otsustasime, et sööme kõhud täis ja lähme laseme kutsi korraks murulapile. Napilt oma auto nina keeranud A kodu poole, sain telefonikõne töölt seoses ühe töökuulutuse muutmisvajadusega. Oh, küll mul oli hea meel, et A juurde tagasi pöörduda olime otsustanud – nii sain tabada kaks kärbest ühe hoobiga.

Hommik oli tabanud meid paraja vihma ja jaheda ilmaga. Enamus kohti, kuhu olin planeerinud minna, asusid aga õues. Kui lõuna ajal tagasi linna pöördusime, tuli ootamatult korraks päike välja ning ilm tõmbas selgeks. Kasutasime juhust külastada Aafrika muuseumi aedu, kus olin kunagi 9 aastat varem käinud ja mälu järgi jätsid need mulle tol korral sügava mulje. Esmaspäeviti on muuseumid Brüsselis kõik suletud, nii et muuseumisse me minna ei saanud, küll aga oli park, mis meie tegelikuks sihtmärgiks, avatud ja sisuliselt inimestest tühi. Mul on kunagi varem tehtud foto samas pargis lõvi kujudega ning mõtlesin, et vahva oleks nüüd, 9 aastat hiljem teha täpselt sama foto uuesti. Kuigi park oli säilinud suuresti muutumatul kujul, siis lõvisid seal enam kahjuks polnud.

Võtsime auto ja keerasime nina vanalinna poole, et kaeda Belgia kõige kuulsamat pissivat poissi. Ühtäkki avastasimegi end autoga otse pissiva poisi kõrvalt vanalinnast, kuigi päris nii lähedale me autoga ei plaaninud tulla ning otsisime juba mõnda aega parkimiskohta. Esimesse parkimismajja, mille leidsime, sisenemine jäi meile taas mõistatuseks ja nii tiirutasime veel ümberkaudsetel tänavatel kuniks järgmise sobiliku parkimismaja leidsime. Kui sinna hiljem tagasi pöördusime, ei suutnud me oma parkimispileti abil kuidagi parkimismaja uksest sisse saada. Õnneks olime eelnevalt avastanud maja tagant eraldi väljapääsu, mille kaudu nüüd parkimismajja taas sisenesime, et oma auto kätte saada. Tundub, et Brüsseli parkimismajade loogika ei vasta päris sellele, millega meie seni harjunud oleme, kuid vähemasti on seal mugav ja turvaline parkida. Turvaline mitte sellepärast, et tänavatel lokkaks kuritegevus, vaid pigem belglaste (nimetagem Belgias elavaid inimesi nii, mitte viidates rahvusele) harjumuspärase tänavale parkimisstiili pärast: kui tundub, et auto külgboksi ära ei mahu, siis tuleb ikkagi hooga endale ruumi teha, olenemata parkimisandurite pidevast pininast, mis viitab objekti vastas olekule.

Lisaks tuntud pissivale poisile on Brüsseli vanalinna ära peidetud veel pissiv tüdruk restorani tänavale ning pissiv koer. Kuna koer jäi meie jalutamise trajektoorist teise suunda, siis selleni me ei jõudnud, eks midagi peab jääma järgmiseks korraks ka vaadata. Kuna oleme varem vanalinna risti ja põiki läbi jalutanud, siis väga pikalt seal käia seekord ei viitsinud. Küll aga on Brüsselis veel mõned kohad, kus ma kordagi käinud pole. Neist üks on Basilique du Sacré-Cœur ehk maailma suuruselt 5. kirik, mille tipu viib 53. korrusele lift, kust avaneb ümberkaudsele linnale imeline vaade. Kahjuks jõudsime kirikusse tund aega liiga hilja - kirik oli küll veel lahti ja seest sai seda uudistada, kuid torni viiv lift oli juba suletud. Brüsselis pannakse üldse kõik asjad meie jaoks harjumatult vara kinni - muuseumid jms vaatamisväärsused suletakse reeglina vahemikus 16:30-17:30. Kirik ise oli seest lihtne, aga võimas ja hoomamatult suur. Toolid, mis olid ruumi ridadesse asetatud, mahutasid vabalt 1500 inimest ning jäi üle tugevasti ruumi ja avarust veelgi toole juurde panna. 

Sättisime end tagasi A,U ja K koju, et riided vahetada, pererahvaga põgusalt juttu ajada ning minna õhtusöögile perekond M-ga. Minu esimene teadlik avastus, et Belgia on olemas, jääb umbes aastasse 2000, kui netiavarustes kohtasin L-i, kelle perega suhtlemine on tänaseks vahelduva eduga kestnud juba varsti 13 aastat. Meie perekondlik õhtusöök äärelinnas asuvas itaalia restoranis oli äärmiselt südamlik ning meeldiv. Muide, esmaspäeva õhtul pidi olema isegi sellise suurlinna kandis nagu Brüssel, keeruline leida lahti olevat restorani, sest reeglina esmaspäeviti inimesed väljas söömas ei käi. Kesklinnas on muidugi restoranid avatud, aga kesklinnarestoranid ei ole kohalike teema. Kuigi meie viimane kohtumine perekond M-ga jäi 3 aasta taha, sai vahepealne aeg kiiresti kokku võetud. Mul on siiras hea meel, et aastatega ei ole see kontakt ikkagi päris ära kadunud. Nii soe ja hea tunne on neid alati näha, nad on kuidagi nii omad. Ja ilmselt ka osa sellest, kes ma täna olen.

Jõudsime A juurde tagasi hilisel õhtutunnil, jutustasime veidi veel pereisaga ning keerasime end õige pea pika päeva lõpuks magama. Järgmine päev ei tähendanud küll pikka sõitmist, kuid tõotas tulla väsitav siiski. Aitäh, A, U ja K meid vastu võtmast ja oma kodu meiega jagamast!

1001 ööd kilomeetrit

Meie plaan oli jõuda ühe jutiga Poolast Brüsselisse, tehes vahepeatuse paariks tunniks R ja K juures Duisburgis. See tähendas 1001 km jutti sõitmist.

Varssavist Berliini läheb ilus suur uus tasuline kiirtee, ilmselt Poola ainuke tasuline kiirtee, kuid arvestades selle kvaliteeti ja normaalset liikluskoormust, on seda mugav sõita. Enne teele asumist uurisime I-lt kummas riigis on bensiin odavam, kas Saksamaal või Poolas. I vastus oli kiire ja selge: Poolas maksab liiter keskmiselt 1 zl (~0,25 €) vähem kui Saksamaal, nii et enne piirile jõudmist oli oluline veel Poolas tankida. Vaatasin GPSi pealt tanklate asukohtade nimesid ning tänu poolakeelse tähestiku eripäradele oli viimase teepeale jääva tankla tuvastamine üpris lihtne.

Kui tanklasse kohale jõudsime, saime koheselt aru, et me polnud mitte ainsad targad, kes enne Saksamaale minekut tangivad. Kuigi tanklasse oli rajatud 14 tankurit, oli seal tohutu järjekord igas tankuris. Saime seista ca kolmveerand tundi sabas, enne kui tangitud saime. Säärast bensiinisaba vaatepilti ei ole me ammu näinud.

Saksamaa kiirteed lähevad kähku, kilomeetrid vuhisevad rataste all sekunditega. Kui on vahepeal plaan kuskil teeäärses puhkeplatsis peatuda, tuleb hakata selleks varakult valmistuma, sest 200-kilomeetrise tunnikiirusega vuhised muidu peatuspunktist mööda, nii et arugi ei saanud.

Kuigi meil polnud aega teepeal suuri peatusi teha ja Saksamaa linnade iluga tutvuda, lugesin siiski huviga Lonely Planetit, et teada, kust me mööda sõidame. Saksamaa väärib täiesti kindlasti eraldi umbes paarinädalase reisi ette võtmist - kuigi vahemaad on kiiresti läbitavad, võtavad linnakesed ja loodus oma aja ja Saksamaa on selleks piisavalt suur, et neelata aega jõudsasti.

Umbes Berliini kandis tundsime, et kõhud hakkavad tühjaks minema. Kui siiani oli roolis näksimine täiesti võimalik, siis arvestades Sakamaa teede kiirusi, ei tulnud seekord roolis söömine mitte kuidagi kõne alla, isegi joogilonksude võtmine tuli jätta lõikudele, kus piirati kiirus 120-ni. Avastasin LP-st, et möödume Potsdamist üpris lähedalt ning seal pidi olema selle maakonna ilusaim lossikompleks vahva pargiga, kus on hea piknikku pidada. Kuna I oli meile lõunasöögiks võileivad kaasa teinud, mille eest talle ääretult tänulikud oleme, siis pinkik kõlas meie jaoks suurepäraselt, olenemata sellest, et päikesepaisteline ilm oli kraadi järgi siiski veidi jahe, kuvades õues vaid 13 kraadi juurde.

Panin GPS-le vahepunktiks sisse Potsdami Sanssouci lossi ning keerasime peatselt kiirteelt maha. Enne maha keeramist me korra kahtlesime, kas peaksime GPSi usaldama või jätkama teed mööda sõitmist otse sildi järgi, mis näitas Potsdami peale. Et meil oli mõelda vaid sekund, otsustasime usaldada iGo-d, mis meid seni igale poole truult ja õigesti kohale oli juhatanud. Peagi leidsime end tavaliselt maanteelt ja GPS-i kaardi pealt kadununa - tee algus oli GPSi kaardil olemas, aga lõik, millele jõudsime, enam mitte. Paraku ei kestnud ka see lõik kuigi kaua, sest teemehed polnud ka ehitusega teps mitte veel valmis jõudnud. Õnneks sildid juhatasid meid Potsdami peale. Tee kulges läbi väikese külakese ja jätkus teeparandusega kiirusepiiranguga 30 km/h. Sakslased peavad kiiruse piirangutest üllatavalt täpselt kinni.

Loss, milleni jõudsime, oli tõeliselt kaunis, lossipark lõputult pikk ja täis pikitud kivikujukesi. Kuna meil just pikalt aega ei olnud, et oma lõunat süüa, siis jalutasime veidi mööda parki ringi ja leidsime endale pingikese, kus oma lõuna ära süüa. Ümberringi rohetasid puud oma hiirekõrvadega ning kõik, mis vähegi õitseda võis, ka õitses. Varjus oli veidi viludavõitu, aga päikese käes jällegi niivõrd soe, et nii õhuke jope kui fliis tundusid mõlemad ülearu olevat.

Umbes 5 tundi ja kaks väikest teeäärset jalasirutuse peatust peale meie lõunapausi jõudsime R ja K juurde Duisburgi. Parkisime auto maja ette ja saatsin R-le smsi küsimusega korteri numbri kohta, mida meil polnud. Selle peale, et korteri numbreid polegi ning on all ukse juures vaid nimesildid nuppudega, me tulla ei osanud, veel vähem oskasime arvata, millisel korrusel antud korter siis lõpuks asub. Sakslaste loogika on aga kindel: kõige ülemine nupp tähistab ka kõige ülemist korterit. K ja R elavad oma pisipojaga väga armsas sopilises katusekorteris, mis oma ülesehituselt meenutab pigem vanu Tallinna vanalinna korterikesi. Kuigi olime terve päeva autos istunud oma tagumikud valusaks ja jalgades vere kinni, avastasin, et diivanil istumine on sootuks teisiti ning päris mõnus. Ilmselgelt aitas sellele kaasa ka värskelt K poolt küpsetatud kringel, soe tee ja hea seltskond.

Duisburg ise paistab pisikese linnakesena - majad on madalad ja seetõttu on linn välja venitatud tohututele ruutkilomeetritele. Esmamulje väikesest linnast on tegelikult petlik, sest Duisburgis on viimase rahvaloenduse andmetel ligi pool miljonit elanikku. LP järgi on Duisburgis Euroopa suurim siseveekogu sadam, milleni me jalutada ei jõudnud, ning suurepärane park. Et meie aeg oli teatud määral piiratud, käes hiline õhtutund ja ees veel 2 tundi sõitu, siis saime teha vaid väikese jalutuskäigu Duisburgi kesklinna. Pühapäeva õhtu linnas oli nagu välja surnud - kuna pühapäeviti on vanas Euroopas kõik suletud (välja arvatud McDonalds ja mõned asiaatide ning türklaste söögikohad), siis on tänavad sisuliselt inimtühjad ja seetõttu ei hoia linn ka purskkaeve  töös. Ka tööpäevadel lõppevat linnamelu tänaval kella poole 7 paiku juba ning purskkaevude töö lõpetatakse sellest johtuvalt kell 7. Meie jaoks veidi harjumatu.

Duisburgi kesklinna läbib pikk jalakäijate tänav, mis on ääristatud poodide ja kohvikutega. Selle tänava lõpus asub suur ja värviline purskkaev, mis kujutab endast justkui sinisest kirkast plastikust valmistatud lindu, kelle kaelas ripub tohutu tagumikuga värvikirev naisterahvas. Nüüdiskunst kahtlemata, aga kas ka linnapilti just kõige sobivam, see jäägu juba igaühe hinnata.

Kui R-i käest küsisin palju sealkandis sakslasi ja palju immigrante on, sain vastuseks, et sakslasi eriti siinkandis pole ja suur enamus ongi immigrandid, eelkõige türklased. Kõige enam rahvast kohtasime oma jalutuskäigul raudteejaamas, kus on imeliselt detailset tehtud makett rahaga liikuma panevate rongidega. Silma jäid nii mustanahalised kui tõmmud, ent valgenahalist sakslast me oma teel ei kohanud. Seega on K ja R sinisilmne heledanahaline väike laps Duisburgi linnatänavatel pigem haruldus kui tavapärane nähtus. Ajaga on traditsioonilised linnapildid väga palju muutunud.

Duisburgist Brüsselisse on vaid 2 tunni pikkune sõit. Netist kiiresti järgi vaadates saime teada, et kütus on soodsam Belgias kui Saksamaal. Kuna piir on Duisburgile üpris lähedal, otsustasime oma veerand paagi kütusega püüda Belgiasse ära sõita, et sealt paak täis võtta. Jah, piir oligi lähedal, aga meie üllatuseks mitte Belgia, vaid Hollandi oma. Kui GPSi lähemalt uurima hakkasin, avastasin, et pool teed Dusiburgist Brüsselisse läbime hoopis mööda kitsast lõiku Hollandis. Kuna bensiin vähenes paagis üpris kiiresti, otsustasime kindluse mõttes siiski Hollandis tankida. See oli meie reisi senine kõige kallim kütuseliiter (1,75 €/l), sest nagu selgus, on siinkandi kõige kallim kütus just Hollandis.

Brüsselisse mu kursaõe A pere juurde jõudsime kohale alles napilt enne südaööd, olles rampväsinud. Otsisime tänaval veidi eemal parkimiskoha, võtsime oma asjad ja vajusime väsinuna unne. 1001 kilomeetrit päevas on läbitav, aga see väsitab vägagi palju ja korralik kosutav uni järgmise päeva poole lõunani on sealjuures hädavajalik.

Poolas kevadet püüdmas

Hommikul alustasime oma päeva vihmasest Kaunasest. Kaunases oleme me käinud kaks korda – esimest korda 2009, kui autoga esimest korda maanteematka Euroopasse tegime ja püüdsime Kaunases selle raames ka veidi ringi vaadata, kuid tollane paduvihm ei võimaldanud meil mitte midagi näha. Tollest korrast on vaid meelde jäänud vihmas mõnusasti rohtu krõmpsutanud lehm keset linna kaubanduskeskuse kõrval. Kuigi täna meil plaani Kaunases ringi vaadata polnud, siis ilm ei soosinud ka sellist uitmõtet kuidagi. Soovisin mõttes vaid, et vihm jääks meist maha Baltikumi.

Peagi Poola jõudnuna leidsime eest pilvise, kuid sooja ilma. Vahepeal küll tibas paar korda teepeal, ent valdav osa päevast on vaja autos istuda päikseprillidega ning jätta endale meelde, et koju tagasi jõudes tuleks esimese asjana auto konditsioneer ära parandada. Harjumatult soe ilm (21 kraadi varjus) tahab aeg-ajalt autos sees jahutust saada. Tegelikult ilma üle me üldse hetkel ei kurda, siin on vähemasti soe. Marjapuud on täisõites, rohi roheline ja inimesed käivad tänavatel suviselt õhukeselt riides.

Kui vaadata, mida Lonely Planet räägib Poola selle osa kohta, mis jääb Leedust Varssavisse sõites, siis peamiselt kiidetakse seal ilusat maastikku ja rahvusparke. Oma marsruudilt me kõrvale pöörama ei hakanud ja sestap saame vaid kirjeldada seda, mis teele jäi. Poolas on ilmselge kevad – traktorid künnavad teeäärseid põlde, teevad külvitöid ja laotavad sõnnikut. Auto lahtistest akendest pressib sisse rammus värske sõnnikuhais. Tõmbad kopsud vürtsikat õhku täis ja tunned, et õues on tõeline kevad saabunud.

Teeäärsed postid on pesades istuvaid kurgesid täis. Kurgede invasioon Poola on silmaga hoomatav igast suunast, kuhu vaadata. LP kirjeldab üht küla Augustowi linna lähistel, mis jäi 1991. aastal tornaado kätte, mis küla puid tugevasti räsis ja vinti keeras. Kured kasutasid aga tekkinud olukorda ära ning asusid katkiste puude otsa pesa punuma. Kohalikud aitasid veidi kurgedele kaasa, lisades veel 8 pesaposti ning nüüdseks pesitseb selles külas 23-l pesal igal kevadel ligi 70 kurge.

Otsustasime teha väikese peatuse Statoilis enne Varssavisse jõudmist ja tankida autot. Sisuliselt on võimalik Pärnust Varssavisse saada paagitäie kütusega – 52 liitriga läbitud 768 km. Päris hea tulemus.

Plaanisin Varssavis teha meile väikese lõunapausi või vähemasti tibakese jalasirutuse, sest kannikas hakkas pikast istumisest juba haigeks jääma. Kui 2009 esimest korda Varssaviga tutvumas käisime, siis ei suutnud me tol korral ilma kaardita kuidagi Varssavi vanalinna üles leida ja jalutasime põgusalt kuskil kesklinnas veidi ringi. Et meil oli täna veidi enam aega, siis soovisin lõpuks ikkagi Varssavi vanalinna üles leida ning seda põgusalt kaeda. Panime GPSi sisse vahepunktiks Varssavi vanalinna, otsisime seal tasulise parkla ning asusime ümbrust põgusalt uudistama.

Varssavi sai kannatada väga tugevalt II MS-s, nagu terve Poola, kuid Varssavil läks kohe eriti õnnetult. Lisaks sellele, et tollasest 1,3 miljonilisest elanikkonnast 380 000 olid juudid, kellest ei jäänud sisuliselt kedagi järgi II MS lõpuks, hukkus MS käigus kokku Varssavi elanikkonnast ca 800 000 inimest ja hävis 85% linnast. Tublid poolakad on võtnud endale vaevaks suure osa linnast ajapikku taastada vanade fotode või joonistuste järgi umbes nii, nagu linn enne pommitamist oli. Loomulikult ei ole taastatud kogu linna identselt, ent suhteliselt suur osa vanu hooneid vanalinnas siiski. Sellele on tugevasti kaasa aidanud loomulikult ka EL oma rahadega. Varssavi on isegi nii ilusasti taastatud, et vanalinn otsustati kanda ka Unesco pärandisse.

Kui olime oma pisikese tiiru vanalinnas ära teinud ja plaanisime tagasi auto juurde jõuda, et jätkata teekonda oma tegelikku sihtpunkti, Požnanisse, kus meid ootab I oma emaga, sattusime ühel tänavanurgal nägema noormeest, kes grupile inimestele seletas aktiivselt lugu ühest ümbritsevast hoonest, hoides käes silti www.Freewalkingtour.com, feel free to join. Et noormees rääkis hästi, lihtsate sõnadega ja huvitavalt, otsustasime temaga kõndida ka järgmisesse huvipunkti ning kuulata, mida tal seal rääkida on. Avastasime, et sellised giidiga jalutuskäigud on väga mõnusad, üpris palju õnnestus meil teada saada, nii et tunnike möödus linnulennul eneselegi märkamatult. Kuigi ühinesime grupiga alles poolel tuuril, siis ei jäänud meile kordagi tunnet, et midagi olulist jäi tegelikult kuulmata. Tuuri lõpus jagas noormees laiali linnakaardid ja väikese kotikese, kuhu palus teha soovi korral endale annetuse. Ausalt öeldes ei olnud ka kahju talle sinna mingisugust rahasummat, mis meil sularahas olemas oli, ka jätta, arvestades kui hästi noormees rääkis. Isegi väikene vahepealne vihmasabin ei pannud meid loobuma jalutuskäigust vanalinnas tolle giidi seltsis. Kellel võimalik sellisel tuuril osaleda, soovitan soojalt.

Oma vabatahtlikult giidilt saime ka teada, et Varssavi vanalinnas asuv Bristoli hotell on Varssavi kõige kallim ja uhkem hotell, kus on ööbinud nii tähtsad riigipead kui ka superstaarid. Kunagi 1970-datel oli Rolling Stones käinud Varssavis kontserti andmas ning peatunud Bristoli hotellis. Peale kontserti tulnud neil aga janu kohaliku joogi järele, nii et Rolling Stones hävitas kogu Bristoli hotelli viinavaru. Saanud sellest innustust, otsustanud Mick Jagger osta terve rongivagunitäie viina, et see endaga UK-sse minnes kaasa võtta. Saanud aga teada, millised on tollimaksud sellise koguse alkoholi ühest riigist teise liigutamisel, otsustanud ta lõpuks plaanist loobuda ja jätnud viinakoguse Bristoli hotellile, millest saanud veel järgnevad 10 aastat hotelli kliendid joobuda.

Varssavi vanalinn näeb välja kaasaegsem kui Tallinna oma ega ole sugugi nii kompaktne. Kuigi suur osa linnast on taastatud vanade maalide või fotode järgi, on osadel majadel siiski detaile, mis sinna kuuluma ei peaks, nt oli üks tuntud kunstnik maalinud kunagi ammu Varssavi vanalinna maju ja lisanud ühele majale ahvi kuju nalja pärast. Kui maja 1970-datel uuesti ehitati, polnud muid materjale peale selle maali olemas ning maja katusele lisatigi ahvi kuju, mis on seal tänaseni. Nüüdseks on selgunud, et ahvi seal ikkagi vanasti polnud ja kaalutakse selle ahvi kuju hävitamist, ent kui ta juba seal on, ehk ta peakski sinna jääma.

Keset Varssavi linna vanalinna külje all on suur ja korralik park, mille servas on kolme võlviga väike, poolikute postamentidega katusel, memoriaal igavese tulega tundmatu sõduri hauana, mida valvavad laetud relvadega vormis kaks sõdurit. Kunagi oli selles samas kohas olnud suur palee, ent sõja käigus ei jäänud peale tundmatu sõduri haua sellest rohkem järele. Miks otsustasid sakslased tundmatu sõduri haua säilitada ja mitte seda hävitada, kas oli see nende austus teiste sõjameeste vastu või oli see lihtsalt juhus, seda ei tea täna enam keegi.

Kui olime oma ringkäigu Varssavis lõpetanud ja võtsime suuna Požnani peale, sattusime uuele ilusale korralikule kiirteele. Päris veider oli näha GPSi ekraanil teadet: sõida otse järgmised 268 km ehk 2 h ja 43 minutit, kiiruseks lubatud 140 km/h. Kui läbi terve Poola ja Baltikumi läheks selline kiirtee, oleks lausa lust autoga reisimas käia.

Požnanisse jõudsime veel täiesti valges. Kuna haarasime teepealt paar snäkki, mis osutusid suuremaks, kui me arvasime, ei jaksanud me I ja tema ema kolmekäigulist õhtusööki kuidagi endale sisse keerata ning otsustasime jätta magustoidu pärastiseks, kui linna pealt tagasi tuleme. Linna vaatama jõudsime me muidugi alles peale väikest jutustamist I-g ning M pisukest uinakut, kui õues oli juba pime. Meie ebaõnneks ei põlenud mingil põhjusel Požnani linnavalgustus, nii et üldine mulje kesklinnast jäi harjumatult pime ja seetõttu jäid kas osad vaatamisväärsused, mis muidu pidid kenasti valgustatud olema, paraku nägemata.

Požnan on olnud Poolakate jaoks ajalooliselt oluline linn aegade algusest saadik. Kuigi teatud aja kunagi on linn ka sakslaste valduses olnud, peavad poolakad Požnanit üdini enda linnaks. Požnan sai alguse kunagi keset praegust linna olnud saarekest, mis jääb kahe jõe haru vahele, ent saasrekesest suuremaks kasvades, muutus linnake vallutatavaks. Samalt saarekeselt on saanud alguse ka Poola katoliku usk – nimelt esimene katoliku kirik on just ehitatud sinnasamasse. Požnan on ajalooliselt oluline ka tegelikult suuremas paanis: sealt sai alguse 1956. aasta juunis esimene kommunismi kukutamise katse, mille käigus tulid spontaanse streigina tänavatele 100 000 töölist ja mis lõppes küll veriselt streikijate allajäämisega tankidele ja kuigi Nõukogude Liit langes Poolas alles ligi 30 aastat hiljem, loetakse just seda streiki kommunismi mõranemise alguseks.

Otsisime linnas parkimiskoha ning tegime vanalinnale mõne kilomeetrise tiiru peale, et oma ära istutud tagumikus veri veidi liikuma saada. Kuigi õues oli oluliselt soojem sellest, mis meist Tallinnasse maha jäi, hindasid kohalikud ilma siiski harjumatult jahedaks – paar päeva varem oli olnud öösel sooja paarikümne kraadi ligi, meid aga tervitas mõneteistkraadine õhk jaheda tuulega. Et mitte liigselt tuule käes külmetada, otsustasime teha plaani järgi, mille I meile algselt välja pakkus, ent mille olime vahepeal ümber mõelnud: väisasime I lemmikpubi ja võtsime seal omale joogid. Poolas on küll lubatud väikse promilliga (0,02, kui ma õigest tean) sõitmine, aga I otsustas meile mitte hirmu teha ja jääda siiski pigem kaineks. Laupäevaõhtune melu oli kõikjal meie ümber, seda nii pubis sees kui linnatänavatel.

Požnan meenutab oma välimuselt ja olemuselt suuresti Wroclawit. Seda nii linna keskväljaku kui arhitektuuri ja vanalinna ülesehituse poolest. Kui Wroclawit iseloomustavad tänavatele laiali pillutud metallist päkapikud, siis Požnani eripäraks on vanal turuplatsil igal keskpäeval kella seest välja tulevad kaks kitsekest. Et meie külastasime Požnanit õhtusel ajal ja pidime järgmisel hommikul varakult lahkuma, jäi meil vaatemäng nägemata. Ilmselgelt tuleb meil millalgi Požnanisse tagasi minna ja võib-olla siis ka muu veel nägemata Poolaga lähemalt tutvuda.

kLeedu

Kodust saime minema alles õhtul kella 17 paiku, kui kõik olulisemad päevased toimetused koolis ja tööl olid tehtud. GPS prognoosis orienteeruvaks kohalejõudmise ajaks Kaunasesse kell 1 öösel.

Pärnus tegime väikese vahepeatuse, tankisime, haarasime õhtusöögi ning keerasime nina Läti poole. Napilt enne Eesti-Läti piiri kontrollisime igaks juhuks, kas ID-kaardid on kaasas – reisil võib neid vaja minna. Saanud üle Eestipoolse piiri, pidas meid kinni Läti piirivalve oma rohelistes vormides ja palus esitada isikuttõendavad dokumendid koos juhilubadega. Huh, kõik dokumendid olid kaasas ja korras. Lätist läbi sõites meid rohkem kinni ei peetud, ent politseid kohtasime Lätis teepeal 7 korda siiski.

Head teed algavad peale Tallinna linnapiiri ja lõppevad Eesti-Läti piiriga. Läti maanteed on suures osas umbes sama kvaliteediga, nagu Tallinna tänavadki, kui isegi kohati mitte hullemad. See-eest Leedu maanteed on ülimalt heas korras ja vägagi nauditava sõidukvaliteediga. Leetu jõudes on tunne, nagu sõidaksid Euroopa suurriigis – teed on ka pimedas hästi tähistatud ja selgelt viidatud.

Kui Leedu piiri ületasime, oli väljas juba kottpime. Esimese hooga tundus meile, et maantee on täis pruuni lehepuru, mis mööduvate autode tuules kergelt õhus keerleb. Alles hetk hiljem avastasime, et lehepuru elab – terve maantee oli kilomeetrite pikkuselt tihedalt kaetud hüppavate konnadega. Püüa sõita, kuidas tahad, aga konnavaba kohta teel ei olnud. Sellest sai Leedu endale meie jaoks uue nime: konna Leedu ehk kLeedu.

Viimased 80 km enne Kaunast oli minu jaoks tõsine raskus silmi lahti hoida. Püüdsime küll M-ga omavahel juttu ajada, kuid silmad kippusid mul kinni vajuma ikkagi umbes iga kahe sõna tagant. Püüdsin silmi sõrmedegagi lahti hoida, ent ka see ei töötanud. Ilmselgelt eelmine osaliselt magamata öö ja pikk päev arengukonverentsi korraldamisega oli väsimusse oma jälje jätnud. Õnneks oli M roolis. Suure unega võideldes jõudsime lõpuks Kaunasesse turvaliselt kohale.

Kaunases ööbisime kesklinna hotellis, mis asub täpselt bussijaama vastas. Kuna jõudsime sinna öösel ja lahkusime hommikul vara, siis hotelli broneerides polnud meie jaoks suurt muu oluline peale soodsa hinna. Seda enam üllatas hotell Magnus meid oma 3-tärnilise tasemega ülisoodsa hinna eest heas asukohas privaatse parklaga. Toad on korralikud ja vastavad igati standardile, mida 3-tärni hotellilt oodata. Seinte helipidavus jätab vaid soovida, ent kui sinna minnagi pigem lühikeseks perioodiks ööbima, on hotell kohe rohkemgi kui oodata oskasime niivõrd soodsa hinna eest. Soovitada julgeme igatahes.

Ilmaga meil muidugi reisi alguseks vedanud ei olnud. Tallinnast startides sadas jahedat vihma ning termomeeter näitas napid 4 soojakraadi. Reeglina on aprilli lõpus ilm ikkagi oluliselt soojem, ent sel aastal on kevad kuu aega hiljaks jäänud oma kõikide ilmingutega. Ka Lätis sadas. Vaid Leedus olid teed niisked, aga õhk oli kuiv ja soe – kella 11 paiku õhtul näitas termomeeter veel 12 soojakraadi ning õues tundus olevat harjumatult soe. Lõpuks ometi oli õhus tunda veidigi kevadet. Loodetavasti on kesk-Euroopas veidi enam kevadet, sooja ja päikest, mille saame endaga hiljem ka koju kaasa tuua.

Kevadet püüdma!

Mul on Belgiaga väga isiklik suhe juba üle kümne aasta. Kui veel keskkoolis käisin ja Skype polnud veel ilmavalgust näinud, kasutasin tol ajal Eestis vähetuntud suhtlusprogrammi ICQ, millega komistasin ühe huvitava suhtluskaaslase peale. Millalgi peale kontakti loomist võitis Eesti Eurovisiooni ning suures võidujoovastuses jagasin välja veidi väriseva südamega koduse postiaadressi, millele saabus kaks CD-plaati muusikaga. Ma poleks osanud arvata, et tollasest väikesest kontaktist võib kasvada aastatepikkune sõprus.

2004. aastal võtsime sõbrannaga ette elu esimese lennureisi ja iseseisva välismaa külastamise. Kaks nädalat Belgias. Aasta varem olid belglased meil külas käinud suurte viperustega - nemad olid juba ammu Euroopa Liidus ega vajanud lähiriikidesse reisimiseks passi, meie aga alles unistasime Euroopa Liidu liikmeks saamisest. Nii nad terve perega Eestisse põrutasidki, kui Tallinna sadamas nende autot teispool traataeda piiril nägime ja juba lehvitasime, ent riiki sisse nad korrektsete reisidokumentide puudumise tõttu ei pääsenud. Tänu ülimõistlikule Soomes asuvale saatkonnatöötajale õnnestus neil ikkagi lõpuks muretseda tagasipöördumistunnistus läbi Eesti (või olid need ajutised passid, kes seda enam mäletab), millega said siin ikkagi oma planeeritud puhkuse ära veeta. Kuigi me enam igapäevaselt ei suhtle juba pikemat aega, on see belglaste perekond kasvanud mulle kuidagi hinge ikka veel.

Minu esimene välisreis oli pikk ja väsitav. Ma olin varem käinud vaid bussireisil Prahas ega kujutanud täpselt ette, kuidas reisiplaneerimine käib või mida ühest reisist üldse arvata. Tol ajal veel otselende Brüsselisse Tallinnast ei käinud ning lennukivahetamine Stockholmis oli meile suur elamus. Eesti toidukultuuri tutvustamiseks viisime muude asjade hulgas sõbrannaga kaasa ka purgi praekapsast, mis end lennukis olles kohvris nii veidi lahti keeras, et välispidiselt küll kinnine paistis, ent kõik riided tuli Belgiasse saabudes hingematva kapsahaisu pärast pesumasinasse visata. Tagasi Eestisse tõime me kuulsat Belgia mitme maitsega erinevat õlut loomulikult klaaspudelis, aimamata, kuidas meie kohvri kaal iseenesest üüratutesse raskustesse langeb, nii et me seda ise liigutadagi ei jaksanud: meil oli kahe peale äraantav kohver, mis tagasiteel kaalus 42 kg. Lennujaamas vangutas check-ini tädi pead ja teatas, et nii raske suur kohver on piiri peal (äraantav pagas oli meil turistiklassis 20 kg inimese kohta), aga käsipagasikohvrid, mis võisid olla vaid 8 kg, kuid lennujaamas kaaludes ületasid tublisti mõlemad 10 kg ning küündisid pigem 15 kg kanti, ei sobinud kohe üldse. Ehmatasime end ilmselt näost täiesti roheliseks, nutuvõru ümber suu, et lahke check-ini tädi meie pagasi oli nõus tasuta äriklassi panema, kui selle kiiruga kohapeal ümber pakime. Minu uhiuue kohvri lukk lendas ümberpakkimise käigus pagasilindi alla ja sealt edasi oli vaid kaks võimalust: kas oodata tehniku saabumist ja lindi lahti kruvimist luku kättesaamiseks või osta kohalikust lennujaama poest hirmkallis uus pagasilukk. Valisin selle viimase ning nüüdseks on seesama lukk olnud mulle truu kaaslane kõik need aastad ja juba peaaegu tiiru ümber maailma.

Brüsselis olen ma üldse käinud kokku seni kolm korda, kui ma nüüd õigesti mäletan. Seega on sealsed enamus vaatamisväärsusi juba ammu nähtud ning kõike uuesti vaadata ei ole ilmselt mõtet, kuigi nii mõnigi asi võib olla viimase 9 aasta jooksul oluliselt muutunud. Korraliku turistina lugesin ma Lonely Planeti läbi ja avastasin, et on endiselt kohti, kus ma tegelikult Brüsselis siiani käinud pole. Pealegi on endalegi huvitav nii mõndagi kohta oma vanade piltide järgi otsida, püüdes ära arvata LP kirjelduse järgi, kas tegemist on sama kohaga.

Kuigi 9 aastat tagasi sai mööda Belgiat kõvasti ringi sõidetud koos oma belglastega, siis mitmeid kohti neist mäletan ma vaid detailide järgi. Nt Brugge maalilised sillad ja tunne, et seal linnas peaks ilmtingimata olema kõrgkool või Antwerpeni loomaaed, kus lahendasime elupõlise vaidluse, kas sebral on maalitud mustad triibud valge peale või vastupidi ja lähiriikidesse päevaseid reisikesi tehes Luksenburgis käies nägin esimest korda päriselt maisipõldu. Ent kõiki kohti meelde ikkagi ei jäänud - seda infot oli nii palju, mida ammutada esimeselt välisreisilt. Võibolla see ongi see reis, millest sain ma oma reisipisiku ja autoga reisimise meeldiva kõhutunde, kes teab.

Kuna sel kevadel on Eestis (ja kuuldavasti kogu Euroopas) kevad tavapärasest kuu aega hiljaks jäänud, siis veidi soojemate ilmade igatsuses otsustasime teha M-ga teineteisele sünnipäevakingid ja veeta oma nädalase kevadpuhkuse Euroopas, külastades tuntud, aga unustatud kohti neid uuesti avastades, astudes ühtlasi läbi ka teele jäävate sõprade-tuttavate juurest. Ehk toome niimoodi lõpuks päris kevade ka koju tagasi.

Unistades suurelt

Millal on see hetk, kus sa tead, et unistus, mida sa püüad, pole see, mis on sulle käega katsutavas kauguses, vaid kusagil mujal? Teadmatus kauguses mujal. Ilma ühegi garantiita, et sa selleni tegelikult jõuad. Kui palju lihtsam oleks rahulduda sellega, mis on käepäraselt võimalik, kui see on peaaegu ideaalilähedane.

Unistada tuleb suurelt, eesmärgid seada kõrgelt selleks, et saavutada keskpärased tulemused. Keskpäraste eesmärkidega jäävad tihti tulemused kehvapoolseks ning madalad eesmärgid sootuks saavutamata. Olla realist või visionäär? See on nagu konnapoegade lugu, kus konnapojad otsustasid korraldada võistluse, kes jõuab esimesena torni tippu ronida. Paljud konnapojad väsisid juba teel tornini, täiskasvanud konnad kõrval hüüdmas, kuidas maa on liiga pikk. Teised konnapojad loobusid torni ronimisel, kuuldes, kuidas torni ronida ei ole võimalik. Vaid üks konnapoeg rühkis muudkui edasi ja edasi kuniks jõudiski torni tippu välja, sest ta oli kurt ega kuulnud, mida teised hüüdsid, ta ei teadnud, et torni ronimine on võimatu. Ja just sellepärast tulebki unistada suurelt ja seada eesmärgid kõrged ka siis, kui see tundub saavutamatu või keeruline.

Taipasin täna õhtul ootamatult, et olin terve õhtupooliku hinge kinni hoidnud. Kui korraga sügavalt välja hingasin, siis tundsin, kuidas kogu raskus, mis oli pikalt mu pea kohal rippunud, äkki õlgadele varises ja õlad longu vajutas. Seisatasin ja raputasin end ning tundsin, kuidas raskus minust mööda maha kukkus. Jah, ma tean, et ükskõik millise tee me valime, on edasine igal juhul pingutust nõudev. Ja ma tean ka, et tulemus on seda pingutust väärt.

Aga miks siis ikkagi on kuidagi hinges raske tunne loobuda juba käega katsutavast unistuse realiseerimisest, mis pole küll päris ideaalne, kuid mis on senistest parim lahendus? Kusagil paralleeluniversumis oli kogu elu juba paigas. Olgugi, et nii mõistus kui kõhutunne ütlevad mõlemad, et pakutud lahendus pole parim. Süda on see, mis lootis ja vaimusilmas pilte manas tuleviku reaalsusest, kui mõistus õhulossid hetkega pihuks ja põrmuks tegi. Elada siis südame või mõistuse järgi?

Meid pani otsustama täna lõplikult midagi, mida meile öeldi, olgugi et neis sõnades polnud midagi põhjapanevat või negatiivset. Kui küsida, mida meile öeldi, ei oskakski seda sõnadega öelda, aga see oli midagi, mida me mõlemad ühtäkki tajusime. Ilmselt olid need meie endi sees varjul olnud kahtlused, mis ühtäkki selgeks said. Ma tundsin, kuidas korraga mu kõhus midagi teistpidi keeras. Ja olgugi, et hinges tõstis ehmunult pead paanika, et oleme taas tagasi alguses, teadsin ma, et sisimas langetatud otsus oli raske, ent õige. Ja konsensuslik.

Ma usun, et õige ära tundmine tuleb tegelikult iseenesest. Vahel ta tuleb niimoodi, et sa otsid teda sootuks teisest kohast ja ta lihtsalt jääb su teele, nagu meie punane auto, kui otsisime hoopis midagi muud, aga teda kohates pilku enam mujale pöörata ei suutnud. Olime lummatud, aga otsus oli ka õige. Või otsus abielluda oli hinges nii lihtsalt paigas, küsimusi küsimata, kuidas ma võin olla kindel, et see on õige valik. Seda küsimust lihtsalt ei olnudki vaja, sest süda ja mõistus tundsid üht. Ja tegelikult ei ole me tagasi päris alguses: meil on täna uued teadmised ja kogemused, mis viivad meid lähemale meie soovide täitumisele.

Kuskil, veel täna minu jaoks teadmata kus, ootab meid ka meie unistus. Ma tean, et selleni jõudes teavad nii süda kui mõistus, et see ongi see. Oleks meil vaid tarkust hetk jäädvustada ja ära tunda!

Sinihallitusjuust

Sinihallitusjuustu saab süüa mitmes erinevas vormis ja erineval kujul, kõige enamlevinumalt niisama snäkiks veini kõrvale. Vahel on mul külmikusse aga sinihallitusjuust seisma jäänud ning olen pikalt nuputanud, mida sellega pihta hakata. Netis justkui retsepte on, mida katsetada võiks, aga alati pole kõike vajalikku kodus päris olemas ning ühe väikse puuduoleva komponendi tõttu poodi just lipata ka ei viitsi. Ja vahel on kodus midagi muud, mis vajab ära tegemist, kuid sobilikku retsepti on keeruline leida. Nii tuleb ette võtta eksperimendid köögis ja katsetuste tulemusena olen jõudnud kahe sellise retseptini, mis maitsesid ja mida võiks uuesti teha, et need aga endal kaduma ei läheks, täheldan nad siia lühidalt üles:

Hakkliha-sinihallitusjuustu pirukas
Põhi
1,25 dl nisujahu
1 dl odrajahu
100 g külma margariini
soola
vooderdada ümmargune klaasvorm

Kate
500 g hakkliha praetuna
1 ananassi konserv tükkidena
1 sinihallitusjuust murendatuna või tükeldatuna
2 suurt tomatit viilutauna
3 muna klopitud piimaga, lisatud maitserohelist, kallata täidisele
riivjuust riputada peaaegu valmis pirukale
küpsetada 200 C juures ca 45 minutit
NB! Pirukale soola mitte lisada

Sinihallitusjuustu-brokkoli pirukas
0,5 kg lehttaigent või mõnda muud pirukapõhja, millega vooderdada ahjuplaat
1 brokkoli tükeldada ja kergelt keeta soolases vees, lisada põhjale
1 kanafilee tükeldada, läbi praadida, lisada põhjale
1 purk ananassi tükke lisada põhjale
1 sinihallitusjuust tükeldada, puistada põhjale
2 muna ja
1 kohvikoor kokku segada, lisada pipar ja kuivatatud maitseroheline, kallata pirukale
riivjuustu soovi korral riputada peaaegu valmis pirukale
küpsetada 180 C juures ca 30 minutit
NB! Soola lisamine vajalik üksnes siis, kui sinihallitusjuust on väga mahe

Bon appetit!

Palju õnne, Eesti!

Umbes nädalapäevad tagasi hakkasin märkama, et hommikuti tööle jõudes polegi vaja enam laetuld põlema panna - valgust on harjumatult palju. Reede hommikul tervitasid meid kodu rõduserval kaks kelmikat oravapoissi, kes oma suure uudishimu rahuldamiseks piilusid akendest sisse ja käitusid täiesti kartmatult. Neid ei ehmatanud isegi T haugatus.

Täna on absoluutselt ilus päiksepaisteline päev. Lumi sillerdab ja sätendab päikese käes ja akna all istudes on tunda, kuidas päike soojendab. Tundub, et kevad hakkab tulema, kuigi on alles veebruari lõpp. Tulgu kevad sel aastal positiivselt päikeseline, mis turgutaks keha ja vaimu ning aitaks taastada need energiavarud, mis eelmisel suvel päikese puudumise tõttu saamata jäid.

Ma ei ole väga kevade inimene, hoolimata sellest, et olen kevadel sündinud, aga sel aastal ootan kevadet kuidagi pikisilmi. Tahan päikest ja rohelist tärkavat rohtu, tõmmata kopsud Eestimaa puhast õhku täis ja tunda, kui hea on elada oma kodumaal!

E&L, teretulemast koju!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest. Kui umbes 2,5 aastat tagasi E Eestist ära sõitis, oli mul sellest väga kahju ma ma ei kujutanud päris täpselt ette, milline saab olema elu, kui mu parim sõbranna on teispool maakera. L läks talle pool aastat hiljem järgi. Meile jäi vaid ootusigatsus kuniks nad lõpuks koju naasevad.

Kui E&L viimane kord Eestis käisid, siis otsustasime A-ga neid vastu võtta nagu kord ja kohus: tervitasime neid lennujaamas kandikuga, millel ootasid kiluvõileivad ja pitsidesse välja valatud Lõuna-Eesti samakas. Kuigi E kilu ei söö, oli ta suurest heameelest nõus lennujaamas ka mustast kiluleivast ampsu võtma. L paistis see-eest võileibade üle üsna rõõmustavat.

Mõtlesime A-ga, mida neile taas lahkudes kaasa anda sellist, mis neile meelde jääks ja meid reisil meenutaks.  Mina otsisin välja pildid sõpradega veedetud ühisest Jõuluüritusest ning mõned ka meie perest, A mõned enda perest ja enda tehtud imelistest Tallinna vaadetest. Köitsime need paelaga kokku, mida katsid värvilisest paberist meisterdatud kaaned, kuhu kinnitatud viimasel hetkel lõpetatud E&L-i heegeldatud nimed. Lennujaamas seda väikest lahkumiskingitust üle andes vallandus pisaralaviin. Alati on kahju, kui head sõbrad pikaks ajaks kaugele lähevad.

Otsustasime A-ga juba tol korral ära, et kui E&L lõplikult koju saabuvad, tuleb neid vastu võtta nagu kord ja kohus, nii et ikka alatiseks positiivselt meelde jääks. Kui algselt käisid E&L välja idee saabuda koju mööda Trans-Siberia raudteed, lõpetades rongiga Balti Jaamas, kliksas meil A-ga ära, et nad tuleks sel juhul vastu võtta perroonil punaste nelkide ja puhkpilliorkestriga. E&L-i plaanid aegamööda aga muutusid ja meie ideed said tasapisi küpsemaks.

Kui A naases Sri Lankalt, kus oli E&L-ga koos ringi reisinud ning oma reisimuljetamise lõpetas, arvas ta, olgugi alles septembri algus, ent detsember pole kaugel ja peaksime panema täpsema plaani paika, kuidas me E&L-i vastu võtame, kui nad lõplikult koju saabuvad. Saime omavahel veel paar korda kokku ning plaan hakkas tasapisi rohkem ilmet võtma.

Laiendasime oma korraldusmeeskonda veel kolme liikme võrra + M, kes kodus kuulas ja meie lennukaid ideid veidi kritiseeris, püüdes meid kohati maapeale tagasi tuua. Meie lõplik plaan pidi paika saama novembri lõpuks, enne seda kui M-ga kahekesi Vietnamisse lendasime, et seal E&L-ga umbes nädalajagu päevi koos veeta. Oluline oli veel paika panna peo kuupäev, enne kui saame kutsed külalistele laiali saata ja loota, et saladust hoitakse ning E&L-i üllatus on täielik.

Kuupäeva paika panemisega oli meil väikene probleem. E&L teatasid, et nende tagasilennu piletid on tühistatud ning nad peavad endale organiseerima uued lennud. Seega polnud neil päris täpselt aimugi millal nad lõplikult koju jõuavad. Et meie soov oli pidu korraldada just nende korteris, kus nad küll hetkel sees ei elanud, ent kuhu nad kindlasti tahtsid tulla üsna kohe peale naasmist, siis pidime tagama ettevalmistuste tegemise võimaluse ja nende korterist eemale hoidmise kuniks peoni. See tähendas omakorda, et pidu sai toimuda vaid üksnes vahetult peale nende koju saabumist. Lõpuks sai selgeks: lennuk koos E&L-ga maandub 16. detsembri hilisõhtul ja pidu peab toimuma esmaspäeva, 17. detsembri õhtul peale klassikalise tööaja lõppu. Vähemalt üks, peaaegu kõige olulisem detail, sai lõpuks paika.

Minu ülesandeks oli läbi rääkida E emaga võimalus teha pidu E&L-i korteris Pääskülas, saada selleks luba, võtmed ning kütmisvõimalus, sest pind, mis on pikka aega kütmata, tahab enne peo tegemist ikkagi korralikult soojaks saada. Kui E ema nõusolek käes, sai hakata ellu viima meie kohati võimatuna näivaid ideid peo teostamiseks.

Kui E&L Eestimaalt esimest korda pikemaks lahkusid, korraldasid nad kumbki lahkumispeo. Õnneks olid nad kutsed sõpradele laiali saatnud viisil, et meiliaadressid jäid meili päisesse nähtavale. Otsisin need kutsed üles ja sealt saimegi endale üllatuspeo külaliste nimekirja, mida täiendasime teada olevalt veel paari nimega. Enne meie Vietnamisse lendu saatsime kutsed laiali, ent 2 aastat on piisavalt pikk aeg, et inimesed jõuaksid oma meiliaadresse vahetada, nii et kõik külalised kirja kätte ei saanudki. Kordki oli meil siiras hea meel Facebooki olemasolu üle, kust õnnestus leida üles nii mõnigi kaduma läinud E&L-i sõber.

Vietnamis olles oli minu ülesandeks kindlaks teha, et E&L kuidagi meie kaudu ees ootavast peost teada ei saaks. Meil oli küll FB-sse tehtud salajane korraldusmeeskonna veidra nimega grupp, ent oma läpakat E&L-ile reisil laenates pidin alati kindel olema, et olen oma FB kontolt igaks juhuks välja logitud. Sama kehtis meilboksi kohta. Lisaks enda sõnade kontroll, sest endalgi oli eesootavast peost suur elevus sees ja nii väga oleks tahtnud neile rääkida, kui äge see kõik on, mis neid ees ootab. Peale reisi avastasin, et viimaste avatud dokumentide all oli nii kutse tekst kui korraldusmeeskonna protokollid ilusti nähtavad - neid aga E&L ilmselt otsida ei osanud ja saladus jäi peo toimumiseni kaitstuks.

Päev enne E&L-i saabumist saime korraldusmeeskonnaga kokku E&Li korteris, et teha seal ära peo ettevalmistused ja rääkida veelkord läbi nii päevaplaan kui viimased lahtised asjad. E vanaema lasi meid ilusasti tuppa ning võimaldas meil mõnusasti omaette askeldada - mööbel paika, tehnika ja valgustus üles, viimane kontroll, mis kohapeal olemas ja kasutatav on. Jätkasime oma plaanikomitee koosolekut Pääsküla BabyBackis.

Tegin veel viimase kõne E emale, et kõik üle kontrollida ning sain sealt hoiatava noodi: E&L võivad teadmatusest teha endale esimeseks tagasituleku päevaks mingeid plaane, mis võivad meie plaanid kõik pea peale keerata ja seetõttu tuleks meil neile ikkagi mingi vihje anda. Panime pead kokku ja nuputasime veidi. Hetk hiljem oli meil plaan valmis ning palusime selle täitmiseks teenindajalt patakat joogiklaasi aluseid ja musta markerit.

Ausalt öeldes oli kogu protsessi organiseerimine niivõrd lõbus, et peale igat omavahelist plaanikomitee kohtumist vajasid kõhulihased puhkust, et naermisest valulikuks jäämisest tasapisi tagasi tõmmata. Meie viimaseks tingimuseks oli, et peo ajal 38. nädalat rase üks peaorganisaatoritest peo õhtul sünnitama ei hakkaks - niivõrd meeldejäävat õhtut me nüüd ka L&E-le korraldada ei tahtnud. Siinkohal on paslik tänada vastset ilmakodanikku suurepärase koostöö eest!

Kui E&L Tallinna lennujaamas maandusid, tervitasime neid seekord kiluvõileibade ja samaka asemel värske Kroonika ning krüsanteemidega. Kui esimesed kallistused ja tervitused olid üle antud, võtsin taskust välja joogiklaasi alused ja palusin E&L-l kohapeal kokku panna sõnum, mis sõna haaval alustele kirjutatud oli. Nad vaatasid mind veidi segaduses näoga, ent suures koju saabumise eufoorias laotasid alused radiaatorile ja panid sõnumi enam-vähem kokku, andes seal juures tõotuse kõigest osa võtta, saamata isegi aru, kuhu nad mässitud on.

Käes oligi suur ja tähtis päev. Hommikul laadisin eelmisel päeval valmis ostetud ja osaliselt ka tehtud söögid autosse ning sõitsin tööle. Olime kokku leppinud, et tervitame E&L-i punaste nelkidega, kuid keset detsembrit nende saamine polnud just lihtne ülesanne. Peale põhjalikku Rocca keskuse kammimist suutsin ka selle ülesandega hakkama saada. Nüüd jäi vaid oodata, et kell 14 saaks ning peo suunas kõik asjad tasapisi liikuma hakkaksid, igas olulises kontrollpunktis kindlaks tehes, et kõik liigub plaanipäraselt.

Sama päeva hommikul püüdis E veidi pärastlõunasest ootamatult kaela tulnud kohustusest kõrvale hiilida. Seda ma talle ei võimaldanud. E eest midagi varjata on suhteliselt keeruline ülesanne, pealegi on ta ülimalt kirgas pliiats kõikvõimalikest vihjetest läbi hammustamisel, ent tol hetkel ei kujutanud ta täpselt ette, kui ulatuslik programm neid ootab ja seetõttu ei osanud ta ka kedagi teist väga pinnida, ka H-ga rääkides ei kahtlustanud E kuidagi tema kaasatust. Minu lennujaamas söödaks andmine oli lausa ideaalne plaan. Istusin arvuti taga ja irvitasin oma ette.

Kell 14:30 võtsid S ja A E&L-i E vanematekodust peale. E&L pidid ootel olema heas tujus, täis kõhu ning sooja pesuga. Meid heidutas kergelt mõte, et S on L sõber ning A E sõber, kes said omavahel üldse tuttavaks peo organiseerimise käigus ja kui E&L veidigi mõtlevad, peaks neil tekkima küsimus, kuidas S ja A üksteist üldse tunnevad. Üllataval kombel seda küsimust aga ei tulnudki.

Otsustasime E&L-ile korraldada tagasi ellu integreerumise ringkäigu ehk näidata neile kohti, mis on uued ja nende eemal oleku ajal avatud. S ja A viisid nad kõigepealt Teletorni, kus neil tuli sisse lugeda väike uudisklipp ning torni tipust uudistada vaadet Tallinnale. Seejärel ootas neid ees Lennusadam. Esmaspäeviti on  Lennusadama siseruumid paraku suletud, kuid õues see-eest piisavalt ruumi ja vaatamist, mis aega sisustavad. Selleks ajaks oli väljas pimedaks läinud ning õues 15-kraadine külm tundus veelgi jahedam.

Lennusadamast edasi juhatas tee neid Balti Jaama, et sõita rongiga Pääskülla. Seal lahkus A nende meeldivast seltskonnast ning E&L jäid talle uskumatul ilmel järele vaatama, hinges kahtlus millegi väikese toimumisest. Terve rongisõidu kedagi nende ja S-ga ei liitunud, mistõttu oli perroonil ootav üllatus veelgi suurem.

Olime Pääsküla raudteejaamas plaaninud E&L-i vastu võtta punase vaiba, rahvatantsijate etteaste ja punaste nelkidega. Tunnike enne etteastet sain rahvatantsijatelt aga sõnumi, et haigestumise tõttu jääb nendepoolne teema ära ning nii lühikese etteteatamisajaga polnud meil mitte kuskilt enam uusi tantsijaid organiseerida. Niisiis pidime plaani kiirelt ringi mängima: hoolimata räigest pakasest, mis tungis läbi kõikide riidekihtide ja ähvardas nina otsast hammustada, ootasime neid sõpradega perroonil põlevate tõrvikute, punaste nelkide ja säraküünaldega - see ilme, mis valitses E&L näol, kui rongi uksed avanesid, oli sõnulseletamatu. Õhtu oli selle hetkega juba täiesti korda läinud.

Jalutasime E&L-i juurde koju, kus ootasid ülejäänud sõbrad ja soe tee. E&L tegid kiire poepeatuse, nii et oma koju jõudsid nad viimastena. Õues põlesid pilkases pimeduses lume sees küünlad ja lumme otsapidi pistetud tõrvikud. Kui nad kodu ukse avasid, tervitasid lisaks sõpradele neid ka elav muusika, mille taustaks jooksis seinal erinevatest reisidest ja üritustest kokku pandud pildiesitlus ning värvivalgusega ilmsetatud toanurgad, lisaks küünaldele ning soojale verivorstile ahjukartulite ja praekapsaga. Pidu jäi meenutama tagasitulemast reaalsusse kast, milles ootasid neid sõprade poolt jäetud praktilised kingitused, mille abil igapäevasesse Eesti ellu kergem integreeruda on.

E&Li emotsioonid olid ülevoogavalt suuremad, kui hinge suutis üldse mahtuda. Sellised asjad ei juhtu ju kunagi päriselus, vaid ikka ainult Hollywooodi filmides! Me saime sellega hakkama! See on viimase aja parim üritus, mida ma üldse korraldanud olen. Pidu õnnestus täielikult, üllatus oli veelgi suurem, kui julgesime loota. Tänan kõiki suurepärase panuse eest üritusse. Pidu oli vägev ja kogu päev tegelikult suurepärane ning täitis meie eesmärki E&L-le korraldada positiivsete emotsioonidega meeldejääv päev ning anda märku, et neid oodati väga tagasi. Ilma sõprade osaluseta oleks see olnud võimatu! Mina tänan.

Uue aasta lubadused

See aastavahetus tuli kuidagi teisiti. Mitte klassikalises mõttes teisiti - kõik oli umbes samamoodi, nagu viimased 6 aastavahetust on olnud ja selles ei olnudki asi, vaid kuidagi sellist ühe lõppemise ja uue alguse tunnet ei olnud. Justkui oleks tavaline õhtu lähedaste seltsis. Uue aasta esimestel tööpäevadel ei olnud mul mingit probleemi hoobilt aastanumber 2013-ks kirjutada, käsi ei vääratanud kordagi.

Seetõttu ei osanud ma ka kuidagi anda ühtegi uue aasta lubadust. Mulle tundub, et minu hinges tuli uus aasta juba veidi aega varem, millalgi siis, kui ma julgesin teha enda jaoks olulised otsused. Aga seekord tuli uus aasta ilma lubadusteta. Kas alati peabki midagi lubama? Ometi ei tähenda see, et mul eesmärke pole.

Mulle tundub, et 2013 on kuidagi kulgemise ja kirgastumise aasta. Palju asju saavad selgemaks ja loksuvad õigesse paika. Selleks, et uued asjad saaks tulla, tuleb vanu korrastada ja mittevajalikust loobuda. Kõike ei saa endale koguda, sest ükski koht pole kummist. Ei ole mõtet astuda olematusse võitlusse iseendaga. Uuele saab olla vaid avatud siis, kui selleks on ruumi.

Pikka aega, veidi isegi liiga kaua on oodanud mõned asjad oma järge - küll ei ole viitsimist, siis aega või siis kumbagi. Paras hetk on sellised tüütud tegevused nagu põhjalik kodukoristus ja raamaturiiulite korrastus ette võtta. Niimoodi saavad õigesse paika ka mõned laokil olnud asjad mu enda sees.

Vahel on vaja võtta aega iseenda jaoks. See ei tähenda alati üksinda metsa pagemist, vaid teadlikke teesuundi ja otsuseid, aga vahel on nendeni jõudmiseks vaja iseenda korrastumiseks natuke aega anda. Õnn ei ole sihtkoht, vaid rännak ja täna ma olen tänulik ja õnnelik selle üle, kes ja mis on mu elus, ma olen tegelikult väga rahul.

Ma usun, et uued asjad minu ellu tulevad siis, kui ma selleks tegelikult valmis olen, ma lihtsalt veel ei tea, millised ja millal on see teekond nendeni. Julgeda otsustada, mida tahta ja avada uksed, teha ruumi nende jaoks. Täna ma ei tea, mis tunnetega ma olen aasta pärast samal ajal, aga ma usun, et käes on hea aasta mitmete soovide täitumisega.

Reisiväsimusest roidununa õnnelikult kodus

Dubai lennujaamas maandudes oli Vietnami aja järgi rohkem kui sügav öö. Mina olin lennukis veidi maganud, aga M vaatas filme ja tal oli nüüd tükk tegemist, et jalul ning ärkvel püsida. Mõtlesime vaadata, kas lennujaamas on võimalik Snoozecubes endale mõneks tunniks magamisase saada. Kahjuks ma ei teadnud, et seal on võimalik koht internetis ette broneerida. Selgus, et ühtki vaba kohta pole ning esimene vaba ase tekib alles poole viie paiku hommikul, mis tähendanuks meile umbes 2-3 tundi rahulikku und. Seejärel astusime sisse lennujaama hotelli ning otsustasime, et kui see just tervet varandust ei maksa, võtame öö seal. Paraku maksis küll - letihind 6ks tunniks oli veidi üle 200 USD. Nii ei jäänud meil taas muud üle, kui minna otsima lennujaamas olevaid pool-lamamistoole.

Leidsime kaks kõrvuti vaba olevat lamamistooli ning M keeras end mõnusasti sinna kerra. Asusin Tallinna lennujaamast kaasa ostetud Kadri Kõusaare Alfat lugema, mida ma terve reisi jooksul õieti lugenud polnud. Hommikuks olime mõlemad parajalt väsinud, ent peale McDonaldsi väisamist Emiratesi kupongi eest asutasime end lennuvärava poole. Samast väravast, kus väljus peagi Emiratesi lend Peterburi poole, oli hiljuti väljunud lend Dohasse. Kuigi lennuk ei olnud veel lahkunud, oli värav juba kinni ning värava juurde saabus järjepanu kiirustavaid inimesi, kes pettunult ja sajatades avastasid, et nad lennukile enam ei pääse ja peavad endale uue lennu organiseerima.

Dubai-Peterburi lend oli täis venekeelseid reisijaid. Suur enamus stjuuardesse aga vene keelt ei vallanud. Otse loomulikult peab sellisel lennul olema mõni teenindaja, kes vene keelt tegelikult ka oskab. Nii esitati lennukis kõik üldteated üksnes vene keeles, ei sõnagi inglise keelt. Kui ühel hetkel stjuardessi poole pöördusin, et küsida, mida just teatati ja kas mõni teade on ka oluline olnud, vaatas stjuuardess mulle suurte silmadega otsa ega esimese hooga osanudki midagi kosta, nagu oleksin inglise keele asemel rääkinud temaga hiina keeles. Lõpuks kehitas ta sisuliselt õlgu ja läks edasi.

Reisiseltskond sellisel lennul on alati väga kirju. Kui Peterburist Dubaisse lendasime novembri lõpus, istusid meist üle vahekäigu ukrainlased, kes tellisid endale kolmekordsed viskid. Stjuardessid küll veidi imestasid selle üle ja arutlesid omavahel, kas nad võivad igaühele ikka kolm viskipudelit korraga anda, kuid andsid siiski. Veidi aja pärast esitasid ukrainlased sama tellimuse uuesti. Ja uuesti. Purju ei paistnud neist keegi jäävat.

Kuigi pikemat aega juba on lennureisid suitsetamise vabad ning selle kohta on kõikjal märgid ja sildid, siis keset lennureisi Dubaist Peterburi teadvustas ühel hetkel stjuuard mikrofoni, et härrased tualetis ei suitsetaks. Meist üle vahekäigu istusid kaks ehtsat vene baabat, kes lennusõidu ajal kõik oma kompsud istmete peale olid kuhjanud. Kui lennuk maanduma hakkas, palus stjuardess prouasid panna oma kompsud istme alla. Prouad aga ei saanud aru, mis teenindaja mure on ja seletasid vene keeles vastu, et need on nende kompsud ja ei kellegi teise. Stjuardess püüdis kompse hakata toolide alla toppima, baabad vaid vangutasid selle peale pead ja lõpuks jäid asjad ikkagi istmele.

Enne lennuki maandumist pöördusin stjuardessi poole inglise keeles ja uurisin, kas ta teab midagi sellest, et meil on jätkulend Tallinna, ent pardakaarte selleks antud pole. Stjuardess vaatas mulle otsa ja teatas ükskõikse häälega, et tegemist pole Emiratesi lennuga ja seega teda ei huvita. Jäin talle ammuli sui järele vaatama.

Kui lennuk Peterburis maandunud oli, ent veel mööda lennuvälja sõitis ja stjuuard teadvustas mikrofoni venekeelse palve kõigil endiselt istuda kuniks lennuk liikumise lõpetab, tõusid osad inimesed püsti ja hakkasid pea kohal olevatest pagasiriiulitest oma kohvreid ja kotte alla võtma. Lennuk raputas kergelt ning üks kott kukkus lahtiselt riiulilt alla. Selle kõrval seisnud meesterahvas lasi paar vene keelset krõbedat sõna lendu, irvitas veidi ja tõstis koti enda kõrvale toolile. Stjuardessid vangutasid murelikult pead.

Kui Peterburis maandusime, ootas üks vormis Emiratesi teenindaja kohe peale lennuki koridori. Pöördusime tema poole ja uurisime oma jätkulennu kohta. Tal oli info kenasti olemas ning suunas meid transfeeri letti, kus meie ees teenindati üht meesterahvast. Kui ta oma pardakaardi kätte sai ja ümber pöördus, tervitas ta meid selges eesti keeles. Soovisime talle omalt poolt head lendu Dubaisse. Nii tore oli eestlast kohata.

Austraaliasse lendasime me Etihadiga ning see kogemus oli uskumatult positiivne ja ootusi kõrgustesse tõstev. Kui Emiratesi on iseloomustatud seni kui suurimat Etihadi konkurenti, sest mõlemad on UAE lennufirmad, siis meile jäi mulje, et Emirates elab ilmselt vana rasva peal - Etihadile jäi ta ikkagi kõvasti alla. Nii et kui tulevikus võimalik, lendaksime meeleldi taaskord pigem Etihadi kui Emiratesiga.

Kui olime Peterburis umbes poolteist tundi oodanud, saime lõpuks seada oma sammud Estonian Airi Tallinna lennule. Ah, kui hea oli kuulda eesti keelt ja lugeda eestikeelset ajalehte! Juba lennukisse sisse astudes oli tunne, et oleme kohe kodus. Reisiväsimus andis tugevasti tunda ja koju jõudmist oli raske ära oodata.

12 päeva jooksul nägime ja kogesime me omamoodi intensiivselt Vietnamit. Väikesed tähelepanekud, mis siiani blogis märkimata:

• meestel on reeglina üks sõrmeküüs teistest väga palju pikem; enamus naismüüjaid on rasedad; 
• kohalikus pubis magustoidunimekirjas olev kartoffelpuffer võtab aega ligi tund valmistamiseks ja sisaldab endas kartulikotlette, mida serveeritakse suhkruga; 
• oma wc-paberi rull peab kaasas olema, sest reeglina avalikes wc-des seda pole;
• minu sinised kodumaal tehtud küünemaalingud panid kohalikke vietnami naisi mu küüntest kinni haarama ja ohhetama; 
• rollerile mahub korraga peale lõpmatu arv inimesi vanuses sünnist surmani ning rolleriga saab transportida lõpmatus koguses ükskõik millist kaupa;
• plätuga saab teha kõiki töid;
• kohalikud käivad vähemalt number-paar suuremate jalatsitega, nii et kõndides kand kingst välja loksub;
• tihti näeb liikumas meesterahvaid mitu numbrit suuremas ülikonnas ning viigipüks sobib igasuguse riietuse ja jalatsi juurde iga ilmaga;
• riideid tellides kontrolli alati detaile: püksisääred on sealmail lühemad kui kantakse siin, särgi mansetinööbid keeratakse seal randme alla, mitte randme peale; särgi varrukas ei pruugi pintsaku varruka alt välja paista jne;
• riideid ostes tuleks neid alati proovida: kui öeldakse, et tegemist on euroopa suuruses XXL-ga, siis meie mõistes XXL-suuruses meestele on need särgid väga retuusid; mulle paras särk on numbri järgi umbes 3 numbrit suurem, kui ma kunagi kandnud olen;
• tagasi läheks meeleldi nii Hoi Ani Kesk-Vietnamis kui Hanoisse Põhja-Vietnamis;
• Vietnamist tasub tuua rätsepatööna valmistatud riideid, kohvreid-kotte, söögipulki, riisilikööri Son Tinh, artišoki teed, Vietnami kohvi ja selle erilist valmistamise sõela, riisipaberit, riisi koonusmütse, riisiluuda ja loomulikult Vietnami balsamit, mis on seal kordades kangem kui siin müüdav.

Meil oli kokku 12 päeva jooksul 9 lennureisi, 3 rongireisi, millest 2 öörongi, 3 bussireisi ning kümmekond taksosõitu. Sama aja sisse mahtus 4 sisuliselt magamata ööd, kui poolikud ööd välja arvata. Lõpuks ometi kodus, aga õnnelikud. Lumine tervitav Tallinn oli üle ootuste oodatud. Õhtul kell 8 vajusime väsinult oma voodisse.

Viimane puhkuse päev

Viimase reisi päeva olime jätnud endale puhtalt lõõgastumiseks. Peale hommikusööki plaanisime minna oma hotelli katusele, kus 10. korrusel asus bassein päikesetekiga, et saada Vietnamist endale peale ikkagi vähemasti kerge jume. Kuigi oleme mõlemad üpris heleda nahaga ja liikusime palju ringi, siis rante senini meil päikeses kuidagi jäänud polnud - ju 15-se faktoriga päikesekreemil oli siin alguses oma mõju ja teisalt polnud vist detsembri alguse päike kuidagi ka nii kõrvetav.

Hotelli katusebasseini päikesetekil lebades oli tunne, nagu oleksin praepannil. M seal pikalt olla ei suutnudki ja läks tagasi hotellituppa. Päike paistis üpris otse peale ning tuul sel päeval nii kõrgele väga ei küündinud. Jahutasin end basseinis maha, ent enne kui bikiinid päikese käes kuivada jõudsid, oli soov uuesti jahedasse basseinivette pugeda. Pool tunnikest hiljem loobusin oma päikesevõtu plaanist ning asusime oma ajakasutusele uut alternatiivi otsima.

Pooleteise päevaga olime linnale peale teinud juba vähemalt kaks tiiru ning suurt midagi tarka seal enam teha polnud. Palavus väsitas. Jalutasime veel kord lähedal asuvale suurele turule, et oma viimasele sularahale, mida riigist välja viia ei tohi, leida mõistlikud väljavaated. Kolmveerand tundi hiljem olime turu risti ja rästi läbi käinud. Kui mõnda väiksemasse vahekäiku minna, on müüjad sulle oma kaupa pakkumas üksteise võidu. Lisaks oleme meie eurooplastena vietnamlastest väga palju suuremad ning pikk suur valge mees paistab nagunii väga hästi teiste seast välja, liiatigi on kitsastes vahekäikudes ebamugav liikuda, sest pidevalt on tunne, et lähed millegi vastu ja see kukub maha.

Kuna meie hotellis asus ka spa, siis olime pärastlõunaks, mil toast pidime juba end välja kirjutama, sinna protseduurid kinni pannud. Spa menüü just pikalt lahti kirjutatud polnud - oli kahte sorti maniküüri ja pediküüri, millel väike hinnavahe, ent mis muu vahe neil veel oli, seda polnud kusagilt järele uurida. Kui protseduuri broneerisime, ka siis ei uurinud meilt keegi selle kohta midagi, kumba me soovime. Klassikaline maniküür ja pediküür nende mõistes on lihtsalt küünte lõikamine ja viilimine, aga jalataldu ei riivi keegi. Ometigi võtab kumbki protseduur aega umbes tunnikese.

Spas pakuti meile tervitusteed, nagu Vietnamis enamikes viisakamates kohtades kombeks on. Seejärel juhatati meid väiksesse hämarasse ruumi, kus 5 pool-lamavat tooli kõrvuti asus ja paluti istet võtta. M sai endale maniküüri ja pediküüri, mina lihtsalt pediküüri, ent koos lakkimisega võttis see aega sama kaua kui M-i maniküür ja pediküür kokku. Rahulik, vaikne hämar askeldamine tõi vägisi une peale. Tukkusime korda-mööda vist mõlemad.

Kuna meie äralend oli õhtul, siis olin endale jalga jätnud juba kinnised jalatsid - meie kliimas on ju talv, lumi ja külm detsembri keskpaiku. Kui pediküürija mu papusid märkas, ehmus ta korraks ja uuris, kas saan kuidagi ilma papudeta oma hotellituppa minna. Meil aga tuba enam polnud. Aasia hotellide põrandad tunduvad aga niivõrd puhtad, et paljajalu seal käia pole mingi probleem. Nii ma tegingi ettepaneku, et jätan jalad paljaks - meil oli transfeerini lennujaama veel tunnike aega, et küüned jõuaksid enam-vähem ära kuivada. Muide, et Aasias on komme meestel üks sõrmeküüs oluliselt pikemaks jätta, väidetavalt näitamaks, et nad ei tee musta tööd, siis tuleb nii maniküüri kui pediküüri teha lastes neile korduvalt rõhutada, et tahad oma küüsi oluliselt lühemaks saada ja kõiki küüsi.

Lennujaama jõudsime me seekord aegsasti, et meil oleks aega rahulikult oma pagas ära anda ja tolli otsima minna, et maksutagastust saada. Turvakontrolli juures nägime küll tollilauda, ent kedagi seal polnud. Meile jalutas vastu üks vormis meesterahvas, keda oma tollilehega tülitasime ja ta suunas meid diagonaalis lennujaama teise otsa, kus asus tollitagastuse jaoks täiesti eraldi lett. Leti taga valitses muidugi tühjus. Mina jäin leti juurde ootele ja M asus mööda lennujaama jooksma, et leida mõnda tollitöötajat, kes letti tuleb. Kuniks M mööda lennujaama jooksis, lappasin mina letil asuvat brožüüri. Tuleb välja, et Vietnamis on nö duty free süsteem viidud sisse alles pilootprojektina 2012 aasta keskel ning tänu sellele osalevad süsteemis vaid üksikud poed, mille nimekiri on kuskil Internetis ära toodud. Olgugi, et ma seda tagant järele netist otsida püüdsin, oli Internetileht selle infoga alles uuendamisel. Kui M lõpuks koos tollideklarandiga saabus, vaatas too minu täidetud blanketti ja tšekke ning silmi suureks ajades, tundus isegi segaduses olevat, nagu näeks sääraseid pabereid esimest korda. Natuke otsimist ja tuulamist, hakkas ta pead vangutama ja väga vigases inglise keeles teatas, et see pood pilootprojekti alla ei käi, kust ma oma ehetekomplekti ostsin. Mis seal ikka, kui nii siis nii. Ehetega olen ma rahul igal juhul ja tollitagastus oli meil nagunii ainult ehku peale minek, millega me nagunii arvestanud polnud.

Vietnami tollitagastuse süsteem on umbes selline: kõigepealt teed ostu tollitagastuse õigust omavas poes, mis väljastab sulle sellekohase blanketi ja tšeki kohapeal. Ostu suurus peab olema vähemalt 200 USD suurune ning peab jääma kuu aja sisse enne riigist lahkumist. Kui riigist lahkuma hakkad, siis kas Hanoi või HCMC lennujaamades tuleb väisata lennupileti, passi, kauba, blanketi ja ostutšekkidega tollilauda, kus antakse peale asjade kontrollimist sellekohane tõend. Seejärel tuleb läbida klassikaline turvakontroll ja peale turvakontrolli on laud, kus on võimalik tõendi alusel sularahas vietnami dongides maksusumma tagasi saada. Et Vietnami donge riigist välja viia sisuliselt ei tohi ja mujal nendega midagi teha pole, siis teisisõnu tuleks see raha samas lennujaamas turvatsoonis hakkama taas panna. Kavalad ka.

Kui enamikes rahvusvahelistes lennujaamades on turvatsoonis palju suuri poode, siis HCMC lennujaam meenutab selles osas pigem mõnda pisikest lennujaama. Poed küll on, aga pigem väikesed ja pakuvad sarnaseid suveniire, väikeste erinevustega. Lõhnapoed on seal ka, kuid hinnad tundusid mulle lõhnade eest kuidagi veidi krõbedad ja meie kasutatavaid seal ei pakutud ka.

Kui check-ini tegime, teatas näidis leti taga meile, et hetkel on Dubai-Peterburi lend veel kinni ning sinna ta meile piletit tuua ei saa. Kui lend avatakse enne meie lennuki HCMC-st lahkumist, siis ta toob meile ise piletid turvatsooni ära. Ja nii oligi. Istusime oma lennuki väljumisaja eel lennuvärava lähistel keset rahvamassi, kui äkitselt ilmus meie juurde näidis check-in lauast ja ulatas meile meie järgmise lennu piletid. Kuidas ta meid küll üles leidis? Vot see on alles teenindus. Uskumatu. Küll aga viibis meie väljalend veidi üle tunni ja tundub, et Emiratesi lennuliin Dubai ja HCMC vahel ongi selline, mis alati tund-paar hilineb. Õnneks oli meil Dubais kahe lennu vahel peaaegu 9 tundi aega ja pabistamiseks polnud põhjust.

Suurlinna väiksus

Kuigi Hanoi on Vietnami pealinn, siis HCMC on kahtlemata Vietnami ärikeskus. Ma kujutan ette, et Eesti mastaapides on see justkui ma võrdleks Tartut ja Tallinnat, kusjuures oma olekult ilmselt meenutab Tallinn rohkem HCMC-d ja Tartu Hanoid. Muudes mastaapides neid muidugi omavahel võrrelda ei ole võimalik.

Olin eelnevalt teinud LP põhjal mitmeid märkmeid, kuhu HCMC-s minna võiks ja mida vaadata. Tegime LP-s oleva jalutustuuri läbi, kuid see ei jätnud meile erilist muljet. Meie hotellist mõnesaja meetri kaugusel asus suur turg. Tegime seal kiire tiiru, kuid meile tundus see liiga tihedalt täis pikitud olevat, võrreldes Hanoi kaupa täis väikeste tänavatega. Kui HCMC turule siseneda, siis on seal suured piltidega sildid, mis manitsevad turiste kõiki oma asju, sh seljakotte ja kaameraid, oma ette ning asjadel pilku peal hoidma. Kui päev varem oma hotelli saabusime, siis portjee, kes meid tuppa eskortis, seletas meile juba liftis kaks põhitõde ära: kõiki kaupu tuleb umbes 30% alla tingida ning oma asju tasub hoida, sest erinevalt teistest Vietnami väiksematest linnadest, on HCMC-s palju taskuvargaid. Seda, et Vietnamis on suurlinnades kombeks mööduvate  motorollerite kaasreisijate või juhtide poolt turistidel kaelas asuvaid asju kaasa rahmata, olin ma juba LP-st lugenud, aga hoiatus oli hea siiski. M riputas kaamera endale diagonaalis üle pea ning mina tõmbasin selga jalatsikotina kaasas olnud lihtsa taskuteta riidest koti.

HCMC on tõeline suurlinn oma tohutute tornmajadega. Turistil pole seal suurt midagi teha. Umbes paari tunniga saab kogu linna olulisematele kohtadele tiir peale tehtud ja kui just otsest plaani kuskil muuseumis aega veeta pole, võib selles linnas isegi igav hakata. Meid hakkas vaikselt hinges närima ka väsimus ja koduigatsus. Kui Hanois tundsin end hästi, siis HCMC ca 10 kraadi soojem kliima oli minu jaoks ikkagi veidike liig.

Meie üks soov oli kindlasti külastada Bitexco Financial Towerit, mille 49. korrusel asub kogu maja läbiv vaateplatvormi korrus, tänu millele on võimalik näha sisuliselt tervet linna. HCMC on tõeliselt suur. Tund aega mööda korrust jalutada ja vaadet nautida läheb märkamatult. Pealegi on tornis mõnusalt jahe ning pea saab selgeks ja pilt pole enam soojusest hägune. Vaade on tõeliselt ilus, ma kujutan ette, et õhtusel ajal on vaade ülivõrdes võrratu, mil linnatuled kõik säravad. Kui mul oli tunne, et HCMC-s pole suurt midagi vaadata, siis seda kinnitas ka linnasiluetti illustreeriv interaktiivne ekraan, kuhu vaatamisväärsused ära olid märgitud.

Bitexco Toweri 50. korrusel asub restoran, kuhu oli ka torni külastajatele söögiks eripakkumine, ent ka seal olid pühade läheduse tõttu kogu restoran hõivatud. Võtsime LP lahti ja jalutasime kohvikuni, mis asus ühe kontorihoone 21. korrusel. Otsustasime seal tellida endale alkoholivabad värsketest puuviljadest ja marjadest tehtud kokteilid, mida eranditult Vietnamis nimetatakse koondnimena mocktail ja seetõttu on menüüst kerge üles leida. Muide, teenindajatelt tasub küsida, mida nad soovitavad, sest tihti soovitavad nad midagi sellist, mida menüüs sootuks pole, aga maitseb imehea. Kohvikul oli ka terrass, ent seal istumine tundus justkui praepannil. Linnale avanev vaade oli aga päris ilus, kuigi jääb oluliselt alla Bitexco tornile, ent on nauditav selle eest tasuta.

Enne hotellist lahkumist olime palunud sealsel tuuride organiseerimise laual uurida, kas õhtuseks veenukuteatriks on võimalik pileteid saada. Soovisime just vaadata varasemat etendust, et peale seda jõuaks veel õhtust süüa ja siis oleks mõnus magama minna. Veenukuteater ei ole küll Lõuna-Vietnamile omane, vaid on pärit tegelikult Põhja-Vietnamist Hanoist, ent tänu selle suurele populaarsusele on tehtud üks korralik teater ka Saigoni. Kahjuks me Hanois etendust vaatama ei jõudnud ja seal olles läks see ka kuidagi meelest. Kui me hotellist lahkusime, ei olnud õnnestunud teenindajal teatrit veel kätte saada, nii et pidime enne õhtut veel hotellist läbi jalutama ja selle järgi enda käimisi sättima.

Kui LP lahti võtta ükskõik millise Vietnami linna kohalt, on igas linnas toodud ära vaatamisväärsuseks mõni pagooda ehk pühakoda. Ometigi olid need kõikjal meie ümber, ent ühtegi korralikku külastust neisse me teinud õieti ei olnud, kui välja arvatud üks, mida külastasime Hoi Anis. Kaardi järgi oli Jade Emperor pagodasse vaid mõni km minna ja mis see linnas siis jalutada pole, kuigi olime pool päeva juba jalul olnud.

Jõudsime kaardi järgi suure ringteeni ja arvestades kohalike pilkusid meile, siis ilmselgelt seal turiste just tihti ei liikunud. Olenemata tihedast autode ja rollerite voolust, jooksid tänava ääres lahtiselt kukk ja kanad väikeste kohalikele suunatud sanitaar- ja tehnikapoodide kõrval. Ületasime ringtee ning jõudsime jõeni. Pagoodat ei paistnud kuskil. Seisime nõutule jõekaldal ja mõtlesime, mis edasi. Kaardil oli pagooda märgitud piisavalt suurena, et sellest mitte kogemata mööda minna. Veidi kaardi uurimist ja puurimist ning saime aru, et olime tulnud veidi liiga kaugele - pagooda oli paar tänavat tagasi linnapoole ühes pisikeses kõrvaltänavas tavaliste majade vahel.

Ma arvan, et enamus pagoodasid on omavahel üpris sarnased, kuid nii mõndagi neist tasub külastada kindlasti. Mõlemad pagoodad, kuhu meie sattusime, olid seest punaste altaritega, mis kaetud väikeste kuldsete kujukestega ja kus põles hulgaliselt viirukit. Viirukit põletatakse Vietnamis üldse kõikjal - nii siseruumides kui tänavapostide, majaseinte ja sillavaiade küljes. Pagoodad ise on jaotatud aga väikesteks kambrikesteks, kus igaühes asub omaette altar. Jade Emperor pagooda eeshoovis asub ka pisike bassein, mis kubises kümnetest kilpkonnadest - vaatepilt, mida mujal naljalt ei näe.

Olime oma plaani sättinud niipidi, et pagoodast tulles jääks meile enam-vähem teepeale Adidase ja Puma tehasepood. Kuna Vietnamis toodetakse suur osa mitmete tuntud spordi- ja matkariiete brändide toodangust, siis oli lootust kohapeal sellist kaupa saada ka paremas valikus ja soodsamate hindadega. Jah, saabki, ent seda reeglina vaid turul - kas seal on tegemist kõrvalliinilt tulnud originaaltoodetega või hästi järgi tehtud võltsinguga, on väga raske kindlaks teha ja liigub mõlemat, kvaliteet paistab aga olevat hea igal juhul. Pisikese outleti leidsime ilusasti üles küll, ent kaupa oli seal haruldaselt olematus koguses ning hinnad Vietnami kohta ebanormaalselt kõrged. Meie kogemused outlettidega on seni olnud Saksamaal ja Itaalias ning sealseid shoppinguid on raske mujal asendada. Niipalju siis outletist sealpool maailma otsas.

Kui hotelli tagasi jõudsime, olid meie mõlema jalatallad sõna otseses mõttes ümmargused. Kui teenindaja meile teatas, et veenukuteatri showle on kohti vaid hilisemale etendusele, siis otsustasime sellest üksmeelselt loobuda. Ega päris kõike ka ei jõua ja pole mõtet end ribadeks tõmmata. Üks mõnus mullivann hotellitoas ja hiljem hea õhtusöök on ilmselt lõõgastavamad tegevused, kui etendus, millest ilma jäime. Ja eks järgmiseks korraks peab ka midagi jääma, et oleks ikka põhjust Vietnamisse tagasi tulla.

Kahe suurlinna vahel

Pakkisime oma asjad lõplikult kohvritesse ning mõtlesime, mida peale hakata veel oma viimase pooliku päevaga Hanois, enne kui meie liikusime lõuna ajal lennujaama, et lennata Ho Chi Minh Citysse ja E&L õhtul rongijaama, et teele asuda Hiina poole. Meie koosveedetud aeg oli läinud nii kiiresti, et ma polnud märganudki, kuidas nädal mööda sai. Jah, reis oli ka väga intensiivne, päevad pikad ja emotsionaalsed. Kõik jutud, mis vahepealse kahe ja poole aastaga rääkimata, tulid ära rääkida. Ah, kui hea ja mõnus oli E&L-ga koos olla! Ma ei jõua oodata, mil nad koju tagasi lõplikult jõuavad, kuid õnneks pole selleni ka enam palju aega jäänud.

Kui siselennuga Huest Hanoisse saabusime ja otsisime kohta, kust saaks bussile minna, jalutasime juhuslikult mööda Vietnami tolli letist, kus ilutses kiri tollivaba kauba deklareerimise kohta. Olles harjunud reisima pigem Euroopa Liidu sees, ei tulnud ma kohe selle peale, et Vietnamist on ilmselt võimalik osta mõningaid kallimaid kaupu ja piiril riigist väljudes selle eest käibemaks tagasi saada, nagu vanasti, kui Soome vahet sai käidud ja me EL-i veel ei kuulunud.

Lähenesime tolliletile ning püüdsime saada selle teenuse kohta veidi enam infot. Tolliametniku inglise keel oli paraku olematu ning ainus, mis ta meile anda suutis, oli kehva kvaliteediga paljundatud tolliblankett, mis oli õnneks kakskeelne - vietnami ja inglise keeles. Sellised blanketid aga Vietnami puhul ei üllata, sest ka viisa taotlemiseks on samasuguse olematu kvaliteediga viltu skaneeritud blanketid Vietnami Soome saatkonna kodulehel üleval ning olnud Vietnamis juba veidi aega reisinud, siis oli isegi pigem üllatav, et neil üldse blankett olemas oli, mida kaasa anda.

Oma eilsel shopingutuuril Hanois sattusime väikesesse kahekordsesse keskusesse, kus kaubeldi valuuta ja kullaga. Esimesel korrusel asuvates kullapoodides särasid ehted letil klaasi all üksteise võidu. Olin ammu mõelnud, et tahaksin saada endale uut korralikku ja kaunist ehtekomplekti kõrvarõngaste ja kaelaripatsiga ning käinud isegi neid Tallinnas paaris poes piilumas, ent Tallinnas polnud kahjuks mingit valikut. Vietnamis see eest aga küll. Tundub, et minu ehtemaitse on pigem mitte-eestlaslik või hakkavadki reisil veidi teistsugused asjad silma? Igatahes silmasime kiiresti kulla ja pärlitega komplekti, mis mulle tõeliselt meeldis. Pealegi on ju Jõulud ukse ees ning päkapiku kingikotti oleks säärane komplekt vägagi paslik...

Uurisime teenindajalt ehete hinda ja kirtsutasime selle peale veidi nina. Ehetel pole sealgi hinnasilte kuskil küljes, vaid pannakse ehted kaalule ning arvutatakse tänase päeva kulla kursihinnaga grammid läbi. Ent siiski on ka need hinnad veidi tingitavad. Saanud meile sobiliku hinna, otsustasime ehted ära osta. Kaardiga makse sildid olid küll väljas, kuid nagu enamikes kohtades, sooviti ka selles poes meie käest saada 3% teenustasu, mis muutis hinna tingimise kuidagi veidi mõttetuks. Nii otsustasid poisid minna automaadist sularaha võtma, et hetke pärast meie juures tagasi olla. Tagasi nad olidki, aga ilma rahata - ümberringi olnud kohalikud automaadid andsid kõik välja vaid väga väikeseid summasid või ei andnud välismaise kaardiga midagi, andes esialgu teateks, et kaardil pole piisavalt raha. Mul käis külm jutt südame alt läbi, meenutades oma mõne aasta tagust krediitkaardi kloonimist...

Ent automaat andis sama vastuse ka L kaardi kohta. Hiljem mobiiltelefoniga internetipanka mobiil-id-ga sisse logides selgus, et kaardiga on ikkagi kõik korras ja raha olemas. Miks need automaadid raha anda ei tahtnud, mine võta kinni. Püüdsin poes maksta siis osa sularahas, palju meil seda oli ning teise osa krediitkaardiga. Kuna kaardimakseid on Vietnamis üpris vähe, siis müüja oli makseterminaliga päris hädas. Kõrvalleti taga istunud kolm müüjat tulid talle aga kiiresti appi ning kamba peale said nad kaarti proovitud. Küll üks kord, küll teine kord, siis kolmaski, aga aparaat ei tahtnud aktsepteerida ühtki meie pangakaarti. Lõpuks läks ikka vanakooli meetod käiku: kaardi numbrist tehti koopiapaberiga tšeki koopia, mis muidugi täiesti käsitsi ja mille ühe eksemplari sain endale, ning samal ajal püüdis tädi telefonitsi tehingut panka edastada. Peale pikka ponnistust see kõik õnnestuski. Lahkusime ja tädi hingas kergendatult.

Meie viimase Hanoi päeva hommikul, kui olime kohvrid kokku pakkinud, otsustasime täita ära käibemaksu tagastuseks tollidokumendid. Selgus, et sinna on vaja nii poe templit, kui käibemaksukohuslase numbrit. Võtsime oma ostutšekid ja blanketi kaasa ning läksime tagasi samasse kullapoodi, kust eelmisel päeval ehted olime ostnud. Niikui uksest sisse astusime, tõmbus müüja nägu ehmatusest kaameks. Ilmselgelt olime välismaalased, kellel oli millegagi probleem ja vietnamlased tahavad probleeme pigem vältida. Näitasime talle blanketti ja seletasime, mida meil vaja on. Tädi keeras seifid lukust lahti, otsis templid välja, täitis paberid ära ja soovis naeratades meile head teed. Huh. See oli nüüd tehtud, edasi jääb asjaajamine vaid lennujaamas, kui riigist lahkume.

Kullapoest tagasiteel hotelli otsustasime poisid saata ees hotelli ära ja lubasime neile peagi järgi tulla, tehes paar kiiret peatust veel kingapoes. Kuigi olime samu poode eelmisel päeval väisanud, siis seekord jäid meile silma veidi teised kingad. Ja kingi oli mul hädasti tarvis. Meie silmad skaneerisid poodidest mööda astudes kaubavalikut ülikiiresti, kingad said kiirmeetodil jalga proovitud, paar sammu astutud ning otsustatud, kas võtta või jätta. Paar uut kingapaari näpus, asutasime end hotelli poole taas teele, sest check-outi kellaaeg oli lähedal ning peatselt pidime ka hakkama taksoga lennujaama minema, et jõuda oma lõunasele lennule Ho Chi Minhi.

Olime hotellist takso juba hommikul kellaajaliselt ette ära tellinud, et õigel ajal lennujaamas olla. Kuna Hanoisse tulles oli teel lennujaamast linna väike avarii ja seetõttu tohutu ummik, olime võtnud pool tundi endale igaks juhuks ajavaruks. Kohvrid koos, istusime neljakesi hotelli fuajees, et veel veidi juttu omavahel ajada, enne kui meie teed lahku lähevad ja loodetavasti alles nädala pärast Eestimaa pinnal lõpuks taas püsivalt kohtuvad. Tundsin, kuidas kerge härdus poeb hinge ja ma ei raatsinud kuidagi E&L-st lahkuda. Olenemata igasugustest seiklustest ja intensiivsest reisist, olime siiani olnud koos ja see oligi kõige tähtsam. Koos saime me kõik lahendatud kiiresti ja hiljem selle kõige üle pigem naerdes. Koos oli olla turvaline ja hea.   Ja me ei olnud ju enne seda reisi nii pikalt näinud ega koos saanud olla. Kuidas aeg küll nii kiiresti lendab?

Tasapisi tiksus täis kellaaeg, mil meie takso pidi olema hotelli ukse ees. Seni oli meil antud hotelliga kõik olnud pigem suurepärane. Hea asukoht, väga mugavad ja puhtad toas, korralik hommikusöök, mõnus teenindus ning suurepärane vastutulek võtta meie pagas ilma lisatasuta enda juurde hoiule. Kui hotelli arvet maksin, siis esitati mulle küll esimese hooga ühe teise kliendi arve koos lisataksosõiduga lennujaamast hotelli, mida me ei tellinud, ent kohe, kui nende tähelepanu sellele juhtisin, et tegemist on vale arvega, sain kätte ka korrektse arve. Ühesõnaga nuriseda polnud mitte millegi üle.

Kuigi kellaaeg oli täis, siis mida polnud, oli takso. Muutusin kergelt rahutuks. Uurisime vastuvõtust, kus takso on ning saime kinnituseks, et veel läheb 5 minutit aega. 5 minuti pärast oligi hotelli ees tume siltideta taksobuss, kuhu hakati tassima hulganisti pakke ning millele peale ronis üks pilusilmne neiu. Ei olnud see meie takso. Uurisime taaskord, kuhu me takso jäänud on ja saime kinnituseks, et kohe-kohe jõuab.

Vaatasin juba murelikult kella - meie varuks võetud pool tundi hakkas otsa saama, aga taksot ei paistnud ikka veel kusagil. E läks teenindajatega õiendama ning L tänavale meile taksomeetriga taksot püüdma. Hotelli teenindajad püüdsid meile küll selgitada, et tellivad kohe uue takso, aga selleks meil enam paraku aega polnud. Ju oli esimene takso, mille nad tellisid, kellegi sõber või sugulane, nagu Vietnamis need asjad ikka käivad, ja sai mitte ilmumise eest korralikult hiljem pragada, ei ole välistatud ka, et kaotas oma tööotsa seda hotelli teenindada. Meid see paraku aga ei päästnud.

Olin hotellist check-outi tehes maksnud ära ka taksotasu lennujaama. Nüüd oli see vaja meil kiiresti tagasi saada. Kui teenindajad mõistsid, et muud võimalust pole, kui raha meile tagasi maksta, hakkasid nad närviliselt kiiresti sobilikku summat kokku otsima. Lõpuks raha näpus, L püütud takso ukse ees vietnami-inglise keelse selgituste-vaidluste taustal istusime M-ga räsituna taksosse ja asusime lennujaama poole teele. Kuna meie lahkumine läks niivõrd kiireks, ei jõudnud me E&L-ga korralikult head aegagi jätta. Meie lahkudes jäid nemad veel hotelli teenindajatega midagi seletama...

Jõudsime lennujaama kenasti kohale ja otse ukse ning check-in laua ette, mis tuli meil läbida, et oma lennule saada. Meie üllatuseks aga oli järjekord check-ini lauani tohutult pikk. Vietnam Airlines lendab Hanoist Ho Chi Minh Citysse umbes iga poole tunni või tunni tagant ning suured lennukid, mis kahe suurlinna vahet lendavad, on alati inimesi täis, nii et vabu kohti seal naljalt ei leia. Kuna maatransport on tohutult aeglane, kahe linna vahemaa aga ca 1700 km, siis peale lennuki erilist muud alternatiivset adekvaatset transporti polegi. Lend kestab ka ju vaid 2 tundi.

Check-ini lauad vilgutasid igaüks oma lennu kellaaega. Ma ei saanud päris täpselt aru, kui järjekord jõuab meieni, kas võime minna vaba laua juurde või ainult sinna, mis meie lennu kellaaega vilgutab. Vaatasin kella ja saba pikkust ning minus hakkas tekkima tunne, et sellest lennust jääme me küll maha. Eemalt tuli üks suurem perekond, kes tõstsid turvalindi eest ära ja sättisid end sujuvalt just meie lennunumbriga leti äärde ootele. Sain aru, et ka nemad olid mures lennult mahajäämise osas. Proovisin M-i sabast ära kutsuda, et sellele perele järgneda, kuid suurte kohvritega rahvamassist läbi tulla ei õnnestunud. Kui muidu ükski vormis Vietnam Airlinesi neiu sabas seisjate küsimustele eriti tähelepanu pöörata ei tahtnud (või oli siingi takistuseks puudulik keeleoskus?), siis sellisele teguviisile reageerisid nad aga kohe, püüdes perekonda tagasi sappa saata, ent see neil korda ei läinud.

Peale omavahelist vietnamikeelset vadistamist tolle perega hakkas veidi hiljem sama neiu aga mööda saba käima ja vietnami keeles uurima, kes veel kohe-kohe väljuvale lennule minemas on. Neid inimesi, kes sellele hõikele reageerisid, oli mitmeid. Küsisin ühelt teiselt sabas seisjalt, vehkides oma lennupiletiga, mida neiu ütles. Kehakeelt appi võttes saime aru, et ka meil on hetkel võimalik sabast veidi ettepoole trügida ning kohe-kohe leti äärde saada. Pannud oma kohvrid check-ini pagasilindile ja ulatanud passid teenindajale, hingasime kergendatult - me ei jää lennust maha.

Turvakontrolli läbisime oskuslikult kiiresti, ent kaasa võetud pisikesed veepudelid pidime enne kontrolli kahjuks prügikasti lennutama. Kui Euroopas reisides on nõue, et lennukisse saab viia vaid kokku 1 l suurusesse kilekotikesse mahtuva maksimaalselt a´100 ml suurused vedelikuga pudelikesed, siis Aasias seda nõuet pole, ent vett ei tohi ikkagi turvatsooni kaasa võtta, ükskõik kui väikese pudelikesega tegu ka pole.

Läbinud turvakontrolli, kuulsin kõlaritest, kuidas inimesi kutsutakse meie lennule. Euroopas kuuleb ikka, kuidas viimaseid reisijaid nimepidi läbi kõlarite lennule suunatakse, Aasias seda aga ei kuule. Seal korrutatakse mõned korrad, et lend nr see ja see, mis lahkub sinna linna, hakkab peagi otsi kokku tõmbama, kuid ühtegi reisijat nimepidi kutsutamas me ei kuulnud.

Pikk looklev saba oli vormunud leti ette, kust lasti inimesi lennukile. Märkasin, kuidas suur osa sellet järjekorrast saadeti sama leti teisele poole serva uut järjekorda moodustama. Vaatasin pea kohal olevat silti ja mulle tundus, et teispool sama letti läheb hoopis teile lennuk teise kohta. Jõudsime ise letini ning ka meid saadeti samasse uude järjekorda, kuna paremal poolt letti lasti lennukisse äriklass, vasakult poolt aga turistiklassi reisijad, mis siis, et teispool letti oli koridor ikka üks ja sama, kus kõik reisijad taas ühinesid. Ka kohalikud kehitasid imestusest sellise korralduse peale veidi õlgu, ent moodustasid uue saba. Hetk hiljem olime juba lennukis ja soovisime siiralt, et Vietnam Airlines pakuks ka kerget lõunat - meie oma oli taaskord vahele jäänud. Õnneks meie soovid täitusid ning napid 2 tundi hiljem maandusime juba troopiliselt kuumas Ho Chi Minh Citys (HCMC).

HCMC-sse olime võtnud endale kohalikus mõistes ülikalli hotelli, mis Euroopa mõistes vastab oma hinnatasemelt pigem vanas Euroopas 2-3 tärnise hotelli hinnatasemele. Vietnamis oli selline hotell aga ametlikult 4 tärni, ent andis silmad ette nii mõnelegi 5-tärni hotellile Euroopas. Viimased kaks päeva tahtsime tunda end tõeliselt lõõgastununa ja sestap otsustasime end veidi hellitada lasta.

Olime endale hotellist tellinud auto vastu lennujaama. Lennujaamas võttis meid vastu meie nimedega särava sildiga vormis noormees, kes meiega väikest viisakat sõbralikku juttu ajades ootas kuniks hotelli auto lennujaama ette jõuab. Särav must nahkse sisuga konditsioneeriga mõnusalt jahedaks aetud Toyota saabus koos vormis juhiga peagi meie ette. Hetk hiljem oli meie pagas pagasnikusse laetud ning algas sõit hotelli poole. Tundsime end nagu rikkad valged inimesed. Vau.

Hotell oli särav ja ilus, fuajee valmistatud säravast heledast marmorist ning teenindajad kõik üliviisakad, sõbralikud ja korrektsed. Meie pagas pandi eraldi ootele ning portjee transportis selle eraldi meie tuppa. Meid pandi istuma lobby-baari ja pakuti tervitusjooki kuniks meie toakaardid valmisid. Täpsustati veel üle, et meil on kahe voodiga tuba, kuid enda teada olime broneerinud laia voodiga toa. Vabandati viisakalt ning vahetati meie toa kaardid ringi. Kui algselt pidi meie tuba olema 5. korrusel, siis nüüd saime toa 7. korrusele, mille akna taga asus minigolfi väljak. Portjee eskortis meid viisakalt meie tuppa ning enne kui jõudsime raha otsima hakata, et talle väikest tippi anda, oli ta juba ammu ukse vahelt kadunud.

Ah, meie tuba oli võimas! Ruutmeetrite poolest oli meie tuba vaid veidi väiksem kui meie kodu Tallinnas, mis jaotatud elutoa osaks ning väga laia voodiga magamistoaks. Mis aga meie jaoks veider ja harjumatu, oli toa nurgas asuv üleni klaasist mullivanniga vannituba. Et mis mõttes lebotad voodis ja vaatad, kuidas teine kõrval poti peal silmi punnitab? Õnneks olid vannitoa klaasseinad seespoolt kaetud peente bambusruloodega, mis delikaatselt alla lastuna kõik ära varjas.

Nii mõnus oli kergelt jahedas konditsioneeritud toas laial voodil lebotada. Mitte kuhugi polnud kuidagi soovi minna. Kuigi väljas oli juba pime, oli seal ikkagi üle 30 kraadi niisket soojust, toas aga vaid 25. Kui olime toas peale saabumist paar tunnikest olnud, koputas portjee toa uksele tervitusküpsistega ning uuris, kas meil on ikka kõik hästi, et me pole peale saabumist oma toast lahkunud. Naeratasime ja kinnitasime, et kõik on suurepärane.

Võtsime LP lahti ning otsisime endale mõnusat õhtusöögi kohta. Tahtsime head Vietnami toitu. LP kirjeldas Temple Club nimelise restorani kui ühe suurepärase söögikohana. Kirjeldusse oli lisatud, et kõik toidud on MSG vabad. Minu jaoks oli see termin tundmatu. Veidi googeldamist ning sain selgeks, et salapärane aasia maitseaine Vetsin, mis mulle aastake tagasi Vietnamist toodi, mida ma seni kasutanud pole, sest suurt sellega midagi peale ei osanud hakata, ongi just see kurikuulus MSG. Teisisõnu on tegemist toitudesse lisatava kemikaaliga, mis elavdab toidu maitset ja mida lisatakse paljudesse kohtadesse (nt kartulikrõpsudesse, mis teebki krõpsud vastupandamatuks ja sõltuvust tekitavaks).

Mõeldud-tehtud ja seadsime oma sammud Temple Clubi poole. Kuigi päike oli ammu loojunud ning väljas valitses tänavalambi särast pimestatud pimedus, oli endiselt sooja üle 30 kraadi, nii et hotelli uksest välja astudes, soojapahvak momentaalselt keha kergelt higist niiskeks tõmbas. Pime HCMC on päris ilus - kõrged majad vilguvad ja säravad tuledes, tänavad on kaunistatud jõulutuledega ning suuremate ärihoonete ja hotellide ees on meisterdatud oskuslikult jõulutuledest imetabased jõulukuused, jõuluvanad koos põhjapõtradega või kingikuhilad. Veidi imelik on niivõrd soojas selliseid kaunistusi vaadata, kuid säravalt ilusad on nad endiselt.

Jõudsime restorani kohale. Meid tervitas hämar väikeste kivist elevantidega palistatud koridor, mille teisel korrusel asuski restoran. Tuleb välja, et see on ülipopulaarne koht, sest vaba lauda sel õhtul restoranis pakkuda polnud, kuid oli võimalik nautida õhtusööki lounge poolel, mida me ka tegime. Tellisime endale mõnusad kokteilid ja söögid ning pean ausalt tunnistama, et tegu oli ühe parima söögiga, mida ma Vietnamis sain. Uskumatult maitsev.

Oma kõhud mõnusasti täis söönud, jalutasime mööda pimedat linna edasi, et peagi naasta oma hotellituppa. HCMC jagab kaheks lai jõgi, mille kesklinna poolne kallas on palistatud väikeste vabas õhus asuvate kohvikukestega: iga veidikese aja tagant seisab või istub mõni Vietnami vanamees, kelle kõrvale parki ääristavale kiviservale on laotud virn krõpse ja karastusjooke. Tema selja taha jääb rida pinke, mis iga paari meetri tagant näoga jõe poole asuvad, peaaegu kõik neist hõivatud saledate Vietnami paarikeste poolt, kes ööhämaruses jõel liiklevate muusikarütmis vilkuvate tuledega lõbusõidulaevade taustal tagasihoidlikult romantikat naudivad.