Melbournei linnatuur

Hommikul ärkamine oli raske. Kui silmi pilutasin, avastasin, et väljas on valge. Kell näitas veerand 10. Otsustasin jalad alla ajada, kiire duši võtta (siinpool maakera on veepuuduse tõttu duši all soovitav käia 4 minutiga, millega ma kuidagimoodi püüdsin hakkama saada) ja korralikult üles ärgata. Peeglist vaatas vastu aga paras padjakas. M üles äratamine polnud ka kõige lihtsamate killast. Ta loodis pääseda vabandusega, et ma võiks esimesena duši all käia, ent ma olin omadega juba valmis.

Rongijaama on siit jalutada umbes 20 minutit. Päevapilet (kehtib nii metroos/rongis, trammis kui bussis) soetada on oluliselt soodsam kui 2 eraldi piletit ja pealegi saab sellega hommikust õhtuni sõita seal, kus vaja. Eile õhtul me ei taibanud hommikuks midagi muretseda, mistõttu esimeseks söögilaadseks asjaks sai rongijaamast ostetud banaani piimakokteil, mis maitses õige hästi.

Esmalt võtsime ette Lonely Planeti poolt soovitatud ca 5 km pikkuse jalutusmarsruudi. Umbes poolel teel tundsin, kuidas mu kõht end ebamugavalt tunneb ja mõningane valu kõhtu lööb. Üsna pea sai selgeks, et mul on kiiresti tualetti vaja - soolestik ilmselt ei kohane siinse bakteeriaga nii kiiresti. Otsisime suvalise söögikoha ning uurisin tualeti kohta. Mind juhatati köögi tagant trepist üles. Tualett nägi välja nagu mõnes ameerika filmis - veidi kulunud valgete kahhelkividega seinas, väikese võretatud aknaga pea kohal kuhugi kõrvaltänavale. Tualetiotsingu retki sai päeva jooksul hiljemgi veel ette võetud. Muide, Federation Square avalike tualettide vesi on kogutud väljakul leiduvast vihmaveest - tõeliselt säästlik mõtteviis.

Otsustasime oma hilise hommikusöögi süüa võileiva näol keset Federation Squari treppe ning seejärel suundusime mööda Melbourne ringe tegevale tasuta turistitrammile. Tõsiselt turistisõbralik linn. Tramm teeb linnas ringe ja viib peaaegu kõikide mõistlike vaatamisväärsuste lähistele, sealjuures räägib onu viisakal häälel kõlaritest, millest me hetkel möödumas oleme. Nägime linnapeal ka tasuta ringe tegevat turistibussi, ent ei osanud leida selle peatust, mistõttu see reis jäigi tegemata. Trammis istudes tuli pidevalt jalust niitev uni peale. Esimese hooga arvasin, et ainult minul, siis märkasin, kuidas M-gi võitleb raskusega ärkvel püsida. Ilmselgelt mõjus ajavahe siiski hullemini kui ma arvasin. Kuskil pealelõunaks oli rusuv uni lõpuks lahkunud.

Külastasime rahvusgaleriid ja ACMI (Austraalia liikuvate piltide keskus) galeriisid. Nii tore, et sellised asjad tasuta vaadata on. ACMIs oli ka minu jaoks tõeliselt põnev vaadata näitust, kuidas hakati looma kunagi filme kuni tänapäevani välja. Sealjuures räägiti erinevatest nüanssidest nagu hääle lisamisest pildile ja seda sai ka ise proovida, aga ka kõigist muudest filmindusega seotud asjadest. Lisaks oli seal eraldi nurk pühendatud arvutite ajaloole, sest arvuti on filmindusega väga tihedasti seotud. Nii tore oli leida laualt endale tuttavat Commodore 64, mida näituse järgi peetakse põhimõtteliselt esimeseks mängimiseks mõeldud arvutiks.

Kui linnas juba pimenema hakkas, otsustasime minna kaema linna panoraami. Eureka torni 88. korruselt avaneb Melbournile imeline vaade ja seda soovitan ma tõesti kõigile. Päevasel ajal on sealt pilte ilmselt võimalik lihtsalt teha, ent öisel ajal peegeldavad klaasid nii tugevasti vastu seljataga olevat nõrka valgust, et pildile ei jää sisuliselt midagi. Küll aga sisuliselt 360-kraadine vaade tuledes linnale oli imekaunis.

Tagasi "koju" jõudsime alles õhtul veidi enne kella 22. Linnas söömine on üsna kallis. Kõige odavamd võileivad, mis meil leida õnnestus, maksid ca 50 EEK, kõige odavam söögikoht on McDonalds. Otsustasime kodu lähedalt supermarketist läbi käia ja osta midagi soodsat õhtusöögiks. Leidsin, et kiire, lihtne ja soodne on makaronid hakkliha ja juustuga - tõeline tudengi toit. Hiljem selgus, et tegin õige valiku - ka E, kes maandus lennujaama südaöö paiku ja kellel A-ga vastas käisime, sest ühistranspordiga poleks ta lennujaamast enam sellisel ajal peaaegu kuhugi saanud, oli näljane nagu hunt. Küll aga tuleb nentida, et ka toit on siin poodideski üsna kallis. Lihtne õhtusöök ja lihtne hommikusöök (jogurt ja banaanid) läksid maksma ca 250 EEK. M tegi avastuse, et alkoholgi pole soodsaimate killast - 6-pack Corona õlut maksis poes ca 160 EEK.

Kuigi kell on juba hoolega üle südaöö, ei saa ma veel päris kohe tuttu minna. Sain täna töötukassast vastuse, et minu töövõimetushüvitise taotlus jäetakse rahuldamata. Seega tuleb mul ikkagi kiiresti töökoht leida, et tagasitulles oleks kergem reisist tekkinud auke lappida. Ühelt firmalt olen saanud meilile lisaküsimused vastamiseks homse tähtajaga. Püüan need veel ära teha. Hoidke mulle siis pöialt.

PS! Olen kuulnud, et on olemas merehaigus maismaal, ent on olemas ka nö lennuhaigus maismaal. Nii minul kui M-l täna enamuse päevast maismaa endiselt veel kõikus, täpselt nagu oleksime lennukis või siis analoogi tuues merel - ega seal suurt vahet polegi. Ent minul oli täna juba parem kui eile, nii palju seda vahet enam ei tundnud. Vot sedasi on nende pikkade ja tihedate lendudega.